Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus Toomas Semykinit süüdistatakse selles, et tema 4. detsembril 2015 õhtusel ajal ajavahemikul kell 19:38 kuni 21:24 Narvas Pähklimäe terviseradadel paikneva Äkkeküla spordibaasi territooriumil, olles alkoholijoobe seisundis ja tegutsedes isikliku vaenusuhte ajendil, haaras küünarnukist painutatud käega selja tagant alaealise D.H. kaelast ja kägistas teda küünarliigese siseküljega kaela ümbert kinni hoides, põhjustades tema mehaanilise lämbuse, mille tagajärjel saabus kannatanu surm, pärast mida, tegutsedes koos Aleksei Botštarjoviga, asetas kuriteo ja selle jälgede varjamise eesmärgil D.H. surnukeha terviseraja laudkõnniteest kaugemale võsastikku, jättis surnukeha sinna ning põgenes seejärel sündmuskohalt. Sel moel pani T. Semykin oma tahtliku tegevusega toime teise inimese tapmise, s.o KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Aleksei Botštarjovi süüdistatakse selles, et tema 04. detsembril 2015 õhtusel ajal ajavahemikul kell 19:38 kuni 21:24 Narvas Pähklimäe terviseradadel paikneva Äkkeküla spordibaasi territooriumil, olles alkoholijoobe seisundis, vahetult pärast T. Semykini poolt D.H. tapmist, tegutsedes koos T. Semykiniga, aitas viimasel viia D.H. surnukeha terviseraja laudkõnniteest kaugemale ja asetada surnukeha kuriteo ja selle jälgede varjamise eesmärgil võsastikku, jättis surnukeha sinna ning põgenes seejärel sündmuskohalt. Sel moel pani A. Botštarjov oma tahtliku tegevusega toime teise isiku poolt esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise, s.o KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus 13. juuli 2017 otsusega tunnistas Viru Maakohus T. Semykini süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 12 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel liitis maakohus mõistetud karistusele Viru Maakohtu

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõistis T. Semykinile liitkaristuseks 14 aastat 9 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvas maakohus maha Viru Maakohtu 26. veebruari 2016 kohtuotsuse järgi osaliselt ärakantud karistuse 1 aasta 3 kuud ja 3 päeva vangistust ning mõistis lõplikuks karistuseks T. Semykinile 13 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus T. Semykini kahtlustatavana kinnipidamise ajavahemiku 21. detsember 2015 kuni 23. detsember 2015, s.o 3 (kolm) päeva karistusaja hulka ning mõistis T. Semykinile lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat 5 kuud ja 24 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistas Viru Maakohus süüdi A. Botštarjovi KarS § 306 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel liitis maakohus mõistetud karistusele Viru Maakohtu 14. jaanuari 2016 kohtuotsusega mõistetud vangistuse 5 kuud ja 8 päeva vangistust ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõistis A. Botštarjovile liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud ja 8 päeva vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvas maakohus maha Viru Maakohtu 14. jaanuari 2016 kohtuotsuse järgi täielikult ärakantud karistuse 5 kuud ja 8 päeva vangistust ning mõistis lõplikuks karistuseks A. Botštarjovile 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus A. Botštarjovi kahtlustatavana kinnipidamise ajavahemiku 21. detsember 2015 kuni 23. detsember 2015, s.o 3 päeva, karistusaja hulka ning mõistis A. Botštarjovile lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Maakohus, kohaldades KarS § 74 lg 1 sätteid, määras mitte pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui A. Botštarjov ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 ja 2 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohtuotsusega rahuldas maakohus kannatanu K.A. tsiviilhagi osaliselt ning mõistis T. Semykinilt välja K.A. kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks 4 353 eurot ja 59 senti. Samas jättis maakohus rahuldamata K.A. mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tunnistades T. Semykini süüdi D.H. tapmises, olid maakohtu argumendid järgmised. Tunnistajate A.D. , D.P., K.K. ja P.T. ütlustega ning samuti kohtuistungil uuritud videosalvestistega luges kohus tõendatuks, et 04. detsembri 2015 õhtul veetis D.H. aega koos tunnistajatega ja nende seltskonnas viibisid ka süüdistatavad T. Semykin ja A. Botštarjov. Nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt hakkas D.H. l1 paha, ta oksendas ning T. Semykin ja A. Botštarjov läksid teda koju saatma. Mõne aja pärast tulid T. Semykin ja A. Botštarjov tagasi D.P. maja juurde. Nimetatud osas kriminaalasjas maakohtu arvates vaidlus puudub. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava T. Semykini ütlused on olulises osas ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus nii tema enda eeluurimisel antud ütlustega kui ka teiste asjas kogutud tõenditega. Esmalt tuvastas maakohus vastuolu T. Semykini kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel selles, millal ta D.H. 4. detsembril 2015 kohtus. Vastuolud tuvastas maakohus ka T. Semykini ütlustes D.H. tapmise osas. Kohus tuvastas, et kohtueelsel uurimisel on T. Semykin end D.H. tapmises süüdi tunnistanud ning kinnitanud oma ütlusi ütluste olustikuga seostamisel. Ka on T. Semykin kinnitanud D.H. tapmist kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi teostanud ekspertidele. Kohtuistungil T. Semykin oma süüd eitas. Vastuolusid selgitas T. Semykin sellega, et politseitöötajad avaldasid temale survet. Kohus asus seisukohale et taolised süüdistatava selgitused ei ole veenvad, sest menetlustoimingute läbiviimise juures oli tema kaitsja. Ekspertiisi teostamise juures politseiametnikud üldse ei viibinud ega saanud avaldada talle ka mingit survet. Samas pööras

kohus tähelepanu sellele, et ütluste olustikuga seostamisel andis T. Semykin üksikasjalikke ütlusi D.H. tapmise kohta ning tema seal antud ütlused langevad kokku objektiivselt tuvastatud asjaoludega nii D.H. tapmise viisi kui ka kannatanu surnukeha peitmise osas. Kohus asus seisukohale, et seda, mis toimus ajavahemikus alates hetkest, mil süüdistatavad läksid D.H. koju saatma kuni hetkeni, mil A. Botštarjov ja T. Semykin tulid tagasi D.P. maja juurde, on võimalik tuvastada süüdistatava A. Botštarjovi ütluste alusel. Kuivõrd kohus pidas A. Botštarjovi ütlusi peamiseks tõendiks, mille alusel tuvastada T. Semykini süü D.H. tapmises, siis pidas kohus vajalikuks eriti hoolikalt kontrollida A. Botštarjovi ütlusi. A. Botštarjovi ütluste kohaselt otsustasid nad koos D.H. ga kuni viimase kainenemiseni jalutada ning nad jalutasid Pähklimäele, kus asub terviserada. Nad jõudsid kohani, kus oli kolm pinki ja territooriumi kaart. Nad peatusid seal, suhtlesid omavahel ning suitsetasid kõik kolmekesi ühiselt ühte sigaretti. Kohus leidis, et A. Botštarjovi eeltoodud ütlused on kooskõlas DNA-ekspertiisiaktiga nr 15E- GEI1740, millest nähtub muuhulgas, et sündmuskohalt leitud suitsukonist võetud proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning saadud tulemuste alusel ei saa välistada T. Semykinilt, A. Botštarjovilt ja D.H. lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. A. Botštarjovi väidete kohaselt tegi T. Semykin seejärel D.H. le ettepaneku minna kaugemale, et omavahel rääkida. Nad eemaldusidki kuskil 4-5 meetri kaugusele. 3-5 minuti möödumisel vaatas ta tähelepanelikumalt T. Semykini ja D.H. suunas ning nägi, kuidas T. Semykin haaras D.H. küünarnukist painutatud käega, aga D ei osutanud mingit vastupanu. See haaramine kestis minuti või poolteist ja siis ta läks T. Semykini juurde. Kui ta nende juurde jõudis, vabastas T. Semykin D.H. . Esialgu ei saanud ta aru mis toimub, kuid siis nägi kõike. Keegi ei öelnud midagi, aga oli aru saada, et D on kõik. Ta läks D.P. juurde, katsus pulssi ja oli arusaadav, et mingisugust kiirabi D.H. le enam vaja ei ole, sest pulssi ei olnud. Kohus leidis, et nimetatud osas langevad A. Botštarjovi ütlused kokku surnu ekspertiisiaktidega nr 15E-IDS0048/318 ja nr 16E-IDT0005, ning ekspert Vassini ütlustega, millistest nähtub, et D.H. surma põhjuseks võis olla mehhaaniline lämbus ehk asfuksia; ei saa välistada, et D.H. surm võis saabuda kahtlustatava A. Botštarjovi poolt kirjeldatud tegevuse tagajärjel ehk küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise tulemusena; on tõenäoline, et kannatanu surm saabus peale käega kägistamist selja tagant; kannatanu surm võis saabuda 4. detsembril 2015. A. Botštarjovi ütluste kohaselt nad ehmatasid, et mis nüüd edasi saab ja automaatselt otsustasid surnukeha ära peita. Tema võttis jalgadest ja T. Semykin võttis D.H. l kaenla alt. Nimetatud osas kinnitab A. Botštarjovi ütlusi DNA-ekspertiisiakt nr 15E-GEI1740, millest nähtub, et kannatanu vasaku jala jalatsilt leiti DNA-täisprofiil. Saadud tulemuste alusel ei saa ekspert välistada A. Botštarjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles proovis. D.P. ja T. Semykini DNA-profiilid ei ole seostatavad selles proovis saadud DNA- profiiliga. Nad kandsid D.H. pea eespool või külg ees, sest seal oli võsastik ja oli ebamugav D.P. tassida. Põõsad ja oksad takistasid neid. Peale D mahapanemist asetasid nad tema peale oksi, kuid tegid seda juhuslikult, mitte hästi. Pärast D peitmist tulid terviserajale tagasi. Kohus leidis, et A. Botštarjovi taolised ütlused on kooskõlas 9. detsembril 2015 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, milles on fikseeritud, et D.H. surnukeha avastati võsastikus, mis asub Narvas Pähklimäe terviseraja territooriumil. Muuhulgas fikseeriti, et laip lamab paremal küljel, üle surnukeha asetseb risti kaks puuroigast. Surnukeha kõhuli keeramisel tulevad esile rohked vertikaalsed marrastused ja kriimustused. Suu on veidi avatud, suus keeleots on hambakaarte vahel. Kohtu arvates langevad A. Botštarjovi eeltoodud ütlused kokku ka surnu ekspertiisiaktiga nr 16E-IDT0005. Ekspertiisiaktist nähtub, et vertikaalsed marrastused surnukeha vasakul ja

paremal pool seljal ehk vigastused nr 14 ja 15 võisid tekkida D.H. surnukeha lohistamisel mööda maapinda. Jäljeeksperdi, maakohtus asjatundjana ütlusi andnud Margo Ritari arvamuse kohaselt viitavad sündmuskohal fikseeritu ja kannatanu vigastused sellele, et surnukeha pidi olema mingi aeg vahetus kontaktis mingi pinnaga, kas siis maaga või millegi vastu lohisema. Asjatundja arvamuse kohaselt viitavad kannatanu riiete paiknemine ja vigastused seljal sellele, et surnukeha oli lohistatud selili ja mööda maad jalad ees. Arvestades surnukeha tassimise distantsi pikkust ei ole tõenäoline, et surnukeha tassis vaid üks isik, sest taolisel juhul oleks vigastusi rohkem. Tõenäoline on, et surnukeha tassisid kaks isikut. Sellele viitab see, et kannatanu juuksed ja pea olid lehesodised, surnukeha pea oli seega rohkem allpool kui selg ja juuksed lohisesid vastu maad. Maakohtus andis A. Botštarjov ütlusi, et ajal kui nad D.H. tassisid, tuli üks jalanõudest jalast, see kukkus maha, kuid erilist tähelepanu ta sellele ei pööranud. Kohtu arvates langesid A. Botštarjovi taolised ütlused kokku 9. detsembri 2015 ja 10. detsembri 2015 sündmuskoha vaatlusprotokollides fikseerituga, milliste kohaselt leiti surnukehast vasakul võsastikust ca 20 meetri kaugusel lilla mustakirju spordijalats ja hiljem avastati D.H. lähedalt veel üks spordijalats. Maakohus leidis, et kuivõrd A. Botštarjovi ütlused on kooskõlas kriminaalasjas kogutud objektiivsete tõenditega, siis tuleb tema ütlusi lugeda tõesteks. A. Botštarjovi süü KarS § 306 järgi luges maakohus tõendatuks eelkõige süüdistatava enese ütlustele tuginedes. Kohus luges tõendatuks, et vahetult pärast T. Semykini poolt D.H. tapmist aitas A. Botštarjov tahtlikult T. Semykinit surnukeha eemale viimisel sündmuskohalt. Samuti luges kohus tõendatuks, et surnukeha peideti võsastikku kuriteo jälgede varjamise eesmärgil. Lisaks eeltoodule võttis A. Botštarjov osa D. H mobiiltelefoni hävitamisest, et takistada surnukeha leidmist. Ka õpetas süüdistatav eeluurimise esimesel etapil T. Semykinile, mida rääkida politseitöötajatele, et vabaneda vastutusest toimepandud tapmise eest. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastamist leidnud T. Semykini süü D.H. tapmises ja A. Botštarjovi süü kuriteo varjamises. T. Semykinile karistust mõistes arvestas maakohus KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Kohus arvestas, et T. Semykin pani toime raske esimese astme kuriteo, mille motiiviks oli tüli kannatanuga. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus T. Semykini suhtes ei tuvastanud. Karistust rasekndava asjaoluna KarS § 58 p 12 mõttes arvestas kohus süüteo toimepanemist alaealise suhtes ära kasutades kannatanu usaldust süüdistatava vastu. Kohus asus seisukohale, et T. Semykini süü aste on keskmisest suurem. Süüdistatav pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Kohus arvestas ka seda, et T. Semykin teo toimepanemist ei kahetsenud. Karistus mõistes arvestas kohus ka asjaoluga, et teo toimepanemise ajal oli T. Semykin küll alles 18-aastane, kuid oli siiski juba ka varem kuritegusid toime pannud. Ülaltoodu alusel pidas kohus põhjendatuks - arvestades süüdistatava puhul karistuse eesmärkide saavutamist, süü astet ning süüdistatava isiksust - mõista süüdistatavale vangistus üle KarS § 113 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lahendades K.A. tsiviilhagi, milles kannatanu palus välja mõista T. Semykinilt ja A. Botštarjovilt solidaarselt nende poolt toimepandud kuriteoga tekitatud varalise kahju summas 4 353,59 eurot ja mittevaralise kahju summas 20 000 eurot, kokku 24 353,59 eurot, leidis maakohus, et see kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kohus asus esmalt seisukohale, et kuivõrd A. Botštarjovi tegevuse ja D.H. surma põhjustamise vahel puudub põhjuslik seos, siis peab D.H. surmaga tekitatud kahju eest vastutama ainult T. Semykin. Kohus leidis, et K.A. hagi varalise kahju hüvitamise nõude osas on põhjendatud ning tõendatud hagile lisatud kuludokumentidega ja see tuleb rahuldada. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas märkis kohus järgmist. On üldtuntud see, et iga inimene elab enda lapse kaotamist väga raskelt üle, aga üksnes see asjaolu ei anna veel alust mittevaralise kahju väljanõudmiseks isikult, kes on süüdi lähedase isiku surma põhjustamises. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kannatanu K.A. väidete kohaselt ongi erandliku asjaoluna vaadeldavad tütre kaotus ning sellega kaasnevad lein ja kaotusvalu. Mingitele muudele erandlikele asjaoludele kannatanu tsiviilhagis viidanud ei ole. Kuna K.A. ei esitanud hagis asjaolusid, mis oleksid erandlikud VÕS § 134 lg 3 mõttes, siis leidis kohus, et kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju väljamõistmise osas rahuldamisele ei kuulu.

APELLATSIOONID

T. Semykini kaitsja apellatsioon Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Semykini kaitsja D. Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning T. Semykini õigeksmõistmist talle KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses. Kannatanu tsiviilhagi palub kaitsja jätta rahuldamata. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus leiab, et T. Semykini süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud, palub kaitsja vähendada süüdistatavale mõistetud karistusmäära. Taotledes süüdistatava õigeksmõistmist leiab kaitsja esmalt, et maakohus rikkus T. Semykini kaitseõigust sellega, et prokurör, eirates KrMS § 285 lg 2 nõudeid, avaldas kohtuistungil vaid süüdistatavale esitatud süüdistuse. Süüdistust kinnitavaid tõendeid prokurör aga üksnes refereeris. Kaitsja leiab, et lubades prokuröril avaldada süüdistusakti vaid osaliselt, rikkus kohus KrMS § 339 lg 2 sätteid. Seejuures viitab kaitsja RKKKo otsusele asjas nr 3-1-1-97-06. Kaitsja arvates rikkus maakohus kriminaalmenetluse norme ka sellega, et ei hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid. Nii on maakohus jätnud kohtuotsuses hindamata videosalvestised, mis on tehtud kaupluse „Prisma" välikaameraga ja XXX maja küljes oleva videokaameraga vaatega kaupluse „Prisma" parklale. Ka on kohus jätnud hindamata videosalvestise, mis on tehtud kaameraga, mille asukoht on XX asuval majal. Ka on jätnud maakohus hindamata DNA-ekspertiisiakti nr 15E-GE1740 ning asjatundja M. Ritari ütlused, milliste kohaselt D.H. surnukeha liigutati jalad ees või vähemalt teekonna viimasel osal jalad ees. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohtul tulnuks mõlema süüdistatava ütlused lugeda lubamatuteks tõenditeks. Nimetatud taotlust põhistab kaitsja asjaoluga, et kohus rikkus KrMS § 293 lg 2 sätteid. Apellant leiab, et kuigi maakohus tutvustas kohtumenetluse alguses süüdistatavatele nende õigusi ja kohustusi ning õigust keelduda ütluste andmisest, ei järgnenud sellele süüdistatavate kohest ülekuulamist, vaid see toimus kohtuliku menetluse lõpus. Kaitsja leiab, et KrMS § 293 lg 2 tulenevalt peab kohus tutvustama süüdistatavale tema õigust keelduda ütluste andmisest

vahetult enne tema ülekuulamist. Kuna maakohus seda aga ei teinud, siis on A. Botštarjovi ütlused saadud kriminaalõiguse normi olulise rikkumisega, ning tema ütluste näol on tegemist lubamatu tõendiga. Kaitsja heidab maakohtule ette ka asjaolu, et kohus ei ole vastanud kõigile kaitsja kohtuistungil esitatud vastuväidetele, eelkõige on jätnud analüüsimata ütluste olustikuga seostamisel ilmnenud vastuolud. Taoliste T. Semykini ja A. Botštarjovi ütlustes esinevate vastuoludena toob kaitsja esmalt välja kauguse piknikuplatsini, kus süüdistatav ja D.H. seisid. Seejärel viitab kaitsja süüdistatavate ütluste erinevusele, millisesse asendisse pärast kägistamist T. Semykin kannatanu maapinnale asetas. Vastuolu näeb kaitsja selleski, kuidas D.H. võsastikku kanti, kas küljega, nagu väidab A. Botštarjov, või pea ees, nagu väidab T. Semykin. Kaitsja leiab, et videosalvestisest nähtuvalt ei teadnud A. Botštarjov teed, millist mööda D.H. surnukeha kanti, kuidas surnukeha võsastikus maha asetati ega ka konkreetset kohta, kuhu see asetati. Samas viitas T. Semykin ütluste olustikuga seostamisel hoopis teistsugusele surnukeha asendile kui seda tegi A. Botštarjov. Kaitsja ei pea eluliselt ustuvaks A. Botštarjovi väiteid, et kogu nende tegevus D.H. laiba peitmisel oli spontaanne ja nad tegutsesid automaatselt. Kaitsja arvates on äärmiselt kahtlane, et kurjategijad hakkaksid peitma laipa ilma selles kokkuleppimata, kooskõlastamata seejuures liikumise suunda või kohta, kuhu laip peita. Apellandi arvates valetas A. Botštarjov selles, et lahkudes sündmuskohalt märkas ta D.P. spordijalatsit, mis oli kandmise käigus kannatanul jalast tulnud. Kaitsja toetub seejuures väitele, et detsembris pimeneb Eestis alates kella 16-st ja süüdistatav ei võinud pimedas metsas märgata kannatanu tumedat värvi spordijalatsit. Ka viitab kaitsja asjaolule, et ütluste olustikuga seostamisel väitsid süüdistatavad, et kannatanu jalast tuli ära vaid üks jalats. Ometi oli kannatanu sündmuskohal ilma jalatsiteta ning teine jalats leiti järgmisel päeval toimunud sündmuskoha vaatluse käigus kannatanu surnukeha lähedal. Kaitsja arvates viitab nimetatud asjaolu sellele, et süüdistatavad ei tea, millised jalatsid kannatanul jalas olid ja kuna nad seda ei tea, siis saab sellest järeldada, et süüdistatavad ei tegelenud surnukeha ümberpaigutamisega. Vastuoludena A. Botštarjovi ja T. Semykini ütlustes tõi kaitsja välja ka asjaolu, kes viskas ära D.H. lt äravõetud võtmed ning telefoni ning millal seda tehti. Nimetatud põhjustel ei nõustu kaitsja ka maakohtu seisukohaga, nagu oleksid A. Botštarjovi ütlused usaldusväärsed. Apellatsioonis toob kaitsja esile vastuolu esmases kohtumeditsiini ekspertiisis esitatud ja täiendava kohtumeditsiini ekspertiisis esitatud ekspertarvamuse vahel. Esmases ekspertiisis on ekspert nimetanud D.H. surma põhjuseks lämmatamise nina- ja suuavade sulgemise teel. Täiendavas ekspertiisiaktis jõuab ekspert aga arvamusele, et D.H. surm saabus kägistamise tagajärjel käsivarre haardega. Taolist vastuolu ei ole kohtulikul uurimisel kõrvaldatud. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu põhjendustega D.H. surnukeha vedelikes alkoholi mitteleidmise kohta. Kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajad kinnitasid, et kannatanu tarvitas 4. detsembril 2015 alkoholi. Kaitsja leiab tunnistajate ütlustele tuginedes, et taoline kogus, millise tarvitas D.H. 4. detsembril 2.015, ei võinud tema kehavedelikest metaboliseeruda. Nimetatu viitab sellele, et D.H. surm ei saabunud 4. detsembril 2015 ajavahemikul 19:38 kuni 21:24, vaid hiljem. Kaitsja arvates on maakohus andnud ebaõige hinnangu DNA-ekspertiisiaktis nr 15E-GEI1740 toodud eksperthinnangule, mille kohaselt ei saa välistada, et D.H. jalatsilt saadud DNA täisprofiilis leitud bioloogiline materjal võib pärineda A. Botštarjovilt. Kaitsja leiab, et taoline eksperdi poolt antud hinnangu tõenduslik jõud on olematu, sest samavõrd on võimalik ka

vastupidine väide. Nimetatule viitab kaitsja ka seoses sündmuskohalt kaasavõetud suitsukonilt leitud DNA profiiliga. Kaitsja peab põhjendamatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei pidanud maakohus usutavaks T. Semykini ütlusi, nagu osutanuks politseitöötajad talle ütluste andmisel survet. Kuigi menetlustoimingute juures viibis süüdistatava kaitsja, võidi T. Semykinile survet avaldada juba tema kinnipidamisel. Kaitsja juhib tähelepanu ka vastuolule seoses D.H. le kuulunud telefoni purustamise ja äraviskamise ning asjaolu vahel, millal D.H. telefon lakkas töötamast. Süüdistusaktist tulenevalt pidi D.H. telefon töötamast lakkama 4. detsembril umbes kell 21:25. 6. mai 2016 protokollist, milles analüüsitakse telefonikõnede väljakirjutisi, ilmneb aga, et telefon lakkas töötamast 5. detsembril 2015 kell 00:03. Nimetatud vastuolu viitab kaitsja arvates sellele, et telefoni ei lõhkunud T. Semykin ega ka A. Botštarjov. Nimetatu ja asjaolu, et D.H. kehavedelikes ei leitud alkoholi, viitab aga sellele, et D.P. tapmine toimus mujal ja muul ajal. Apellant leiab, et maakohus rahuldas põhjendamatult kannatanu K.A. tsiviilhagi. Kohtul puudus alus tsiviilhagi menetlusse võtmiseks, kuna hagiavaldust ei esitatud kohtule õigeaegselt. Taolist väidet põhjendab kaitsja sellega, et süüdistusakt esitati kohtule e-toimiku kaudu, kuid süüdistusaktis nimetatud tsiviilhagi e-toimikusse üleslaaditud ei olnud. Kuigi kaitsja eelistungil kohtu tähelepanu sellele ei juhtinud, tulnuks maakohtul siiski kontrollida, kas esinevad seaduslikud alused tsiviilhagi menetlusse võtmiseks.

Ühtlasi esitas kaitsja menetluskulude nimekirja kokku 2940 euro ulatuses, millises ulatuses ta kokkulepitud kaitsjana osutas T. Semykinile õigusabi ja millise ta palub endale hüvitada. Kannatanu K.A. esindaja apellatsioon Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.A. esindaja A. Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi osaliselt rahuldamata. Kannatanu esindaja taotleb teha selles osas uue otsuse, millega rahuldada kannatanu tsiviilhagi nõuded täielikult. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega esmalt osas, millega kohus mõistis kuriteoga tekitatud kahju välja vaid T. Semykinilt. Kannatanu esindaja arvates on maakohus kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes andnud A. Botštarjovi tegevusele vale karistusõigusliku hinnangu. Kaitsja arvates ei ole A. Botštarjovi väited tema tegevuse kohta sündmuskohal eluliselt ustavad.

Eluliselt ei ole usutav, et A. Botštarjov kuulas sündmuskohal vaid muusikat ning ei pannud tähele, mis toimus D.H. ja T. Semykini vahel. Kannatanu esindaja leiab, et A. Botštarjov osales aktiivselt D.H. tapmises või vähemalt oli tapmisele kaasaaitajaks. Apellatsioonis leitakse, et isegi kui nõustuda kohtu järeldusega, et A. Botštarjov osales vaid D.P. surnukeha varjamises, tuleb D.H. tapmisega kannatanule tekitatud kahju välja mõista ka A. Botštarjovilt. Oma väidet põhistab kannatanu esindaja sellega, et A. Botštarjov ei vaielnud kohtuistungil hagile vastu. Esindaja leiab, et A. Botštarjovi tegevus ei seisnenud mitte ainult aktiivses surnukeha varjamises, vaid ta hoidis toimunut ka saladuses. Ta oli teadlik, et kannatanu ema muretseb, kuid kuni enda tabamiseni ei teatanud ka toimunust kellelegi. Ka viitab esindaja asjaolule, et D.H. surnukeha varjamine oli suunatud sellele, et hoida tapmise fakti saladuses. Kuivõrd A. Botštarjov seda ka tegi, siis tuleb tema käitumist vaadelda kui aktiivset osalemist tapmise toimepanemises. A. Botštarjov viibis teo toimepanemise juures, et takistanud seda ning tegeles aktiivselt tapmise jälgede varjamisega. Nimetatust tulenevalt leiab kannatanu esindaja, et ka A. Botštarjov peab tekitatud kahju eest vastutama solidaarselt T. Semykiniga. Apellatsioonis leiab kaitsja, et T. Semykinile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuriteo raskusele ja tema isikule. Nimetatut põhjendab kannatanu esindaja asjaoluga, et T. Semykin on ka varasemalt toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid ning käesoleval juhul on tegemist raskeima vägivallaga seotud kuriteoga. Tapmise pani ta toime alaealise suhtes, kelle usaldust ta kuritarvitas. Taotledes mittevaralise kahju väljamõistmist süüdistatavalt põhjendab kaitsja oma seisukohta järgmiselt. Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu hinnanguga, nagu ei esineks käesolevas asjas erandlikke asjaolusid. Kannatanu K.A. ütluste kohaselt viis tütre tapmine tema tervise halvenemiseni sellisel määral, et ta langes depressiooni ning pidi seetõttu pöörduma psühhiaatri poole. Kannatanu esindaja leiab, et seega on olemas otsene seos kannatanul tekkinud depressiooni ja tütre surma vahel. Esindaja arvates tuleb arvestada sedagi, et D.H. surm oli täiesti ootamatu tema lähedaste jaoks. Tegemist oli noore inimesega, kellel puudusid eluohtlikud haigused ning seda ootamatum oli D.H. surm lähedaste jaoks. Kannatanu esindaja peab ülaltoodud põhjustel põhjendatuks ka mittevaralise kahjuna esitatud summa suurust. Prokuratuuri vastus apellatsioonidele Vastuses esitatud apellatsioonidele leiab prokurör, et Viru Maakohtu 13. juuli 2017 kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, selles on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks T. Semykin on süüdi tunnistatud KarS § 113 lg 1 ning A. Botštarjov KarS § 306 lg 1 järgi, millistele tõenditele kohus tugines kohtuotsust tehes, miks süüdistatavatele mõisteti nendele mõistetud karistused ja millistel põhjendustel rahuldati kannatanu tsiviilhagi osaliselt. Vastates kannatanu esindaja apellatsioonile märgib prokurör, et riikliku süüdistuse hinnangul ei viita kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid sellele, et A. Botštarjov oleks osalenud kannatanu tapmises või sellele otseselt kaasa aidanud ning A. Botštarjovi roll oleks olnud suurem kui temale süüdistuses etteheidetav tegevus. Kuna A. Botštarjov ei osalenud kannatanu D.H. surma põhjustamises, oli põhjendatud ka maakohtu seisukoht jätta A. Botštarjovilt välja

mõistmata kannatanu ema esitatud tsiviilhagi. Samuti ei viita kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid sellele, et D.H. tapmises oleks osalenud seni tuvastamata meesterahvas. Prokurör leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ka T. Semykinile mõistetud karistuse osas, sest prokuratuur nõustub kohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusmääraga. Vastates T. Semykini kaitsja apellatsioonile, ei nõustu prokurör väitega, nagu oleks prokurör rikkunud KrMS § 285 lg 2 nõudeid. Kehtiv KrMS § 285 lg 2 redaktsioon, erinevalt kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendi ajal kehtinud KrMS § 285 lg 2 redaktsioonist, ei näe ette prokuröri kohustust avaldada süüdistusakt tervikuna. Kehtiva KrMS § 185 lg 2 redaktsioon näeb ette, et prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Käesolevas kriminaalasjas on prokurör selliselt ka toiminud kohtuliku uurimise alguses. Prokuröri arvates ei ole kohus rikkunud süüdistatavate ülekuulamisel KrMS § 293 lg 2 nõudeid ning seega on süüdistatavate ütlused lubatavateks tõenditeks. Kohus on kohtuistungil tuvastanud süüdistatavate isikusamasuse ning selgitanud neile õigusi ning kohustusi. Nimetatud asjaolu nähtub 10. aprilli 2017 kohtuistungi protokollist, mille kohaselt on muuhulgas tuvastatud süüdistatavate isikusamasus ja selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 34 ja § 35 järgi, sh ka A. Botštarjovile. Ka vahetult enne A. Botštarjovi ülekuulamist kohtuistungil 29. juuni 2017 selgitas kohus A. Botštarjovile, et süüdistatav on kohustatud kohtus rääkima tõtt ning võttis selle kohta allkirja, seega oli süüdistatav ütlusi andes teadlik enda õigustest ja kohustustest. Apellatsiooni vastuses ei nõustu prokurör kaitsja väitega, nagu tuleks A. Botštarjovi ütlused tunnistada ebausaldusväärseteks. Prokuratuur nõustub maakohtu seisukohaga, et A. Botštarjovi ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta on usaldusväärsed, kuna neid kinnitavad muuhulgas ka teised kohtule esitatud tõendid, sh sündmuskoha vaatlusprotokollid ja ütluste olustikuga seostamise protokoll. A. Botštarjovi ütlused langevad olulistes osades kokku ka kohtumeditsiini eksperdi poolt tuvastatuga, asjatundja Margo Ritari ütlustega, DNA ekspertiisiaktidega. Vastates kaitsja etteheidetele, et maakohus ei ole kohtuotsuses hinnanud videosalvestisi, mis on tehtud väliskaameratega, leiab prokurör, et kuigi maakohtu otsusest seda otseselt ei nähtu, on siiski tegemist süüdistatavatega. Prokurör leiab, et kuigi salvestiselt on näha, et üks kahest isikust tundub olevat teisest kogukam, siis muuhulgas võib sellise visuaalse mulje põhjuseks olla ka asjaolu, et ühel isikul on jope eest avatud, teisel aga on jope suletud, mille tulemusena tekibki visuaalne efekt, mille kohaselt tundub üks muidu mõõtmetelt sarnane isik olevat teisest sarnasest kogukam. Puutuvalt etteheitesse, et süüdistatavate jopedel ei olnud valgust peegeldavaid elemente, siis võis selliseks helendavaks esemeks olla muuhulgas nii süüdistataval kaasas olnud telefon, mõni muu elektroonikaseade või helkur. Samuti arvestades asjaolu, et süüdistatavate joped saadi kätte teatud aja möödudes peale kuriteo toimepanemist, ei ole välistatud seegi, et süüdistatava jopel võis olla helkur või sarnase toimega ese kuriteo toimepanemist päeval, kuid jope äravõtmise ajaks oli see eemaldatud. Prokurör leidis, et tõepoolest ei ole maakohus põhjalikult analüüsinud XX maja videokaamera salvestist. Samas ütles A. Botštarjov pärast nimetatud videosalvestise ülevaatust, et üheks sellel kujutatud isikuks oli tema, samas teise isiku osas ta kõhkles, väites, et loogiliselt võttes pidanuks see olema T. Semykin, kuid pikkus ei klapi. Prokurör leiab, et A. Botštarjovi kõrval on sellel videol kujutatud just T. Semykinit. Esiteks on A. Botštarjovi kõrval kõndival isikul seljas samasugune jope nagu see, mis võeti T. Semykinilt ära ja mida on ka vaadeldud. Sellel on samasugused väljaulatuvad tumedad varrukaotsad, nagu videolt näha. Sama jope oli tal seljas ka teistel videosalvestistel.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks D.H. võidud tappa mujal ja teisel ajal, kui on märgitud süüdistuses. Taolist versiooni ei kinnita kriminaalasjas kogutud tõendid, mis viitavad sellele, et kannatanu tapeti just süüdistuses märgitud kohas. Apellatsioonile vastates jääb prokurör oma seisukoha juurde, et D.H. tapmise motiiviks oli armukadedus, mida kahjuks võimendas ka D.H. enese käitumine. Prokuröri arvates on põhjendamatu kaitsja väide, et maakohtul puudus alus kannatanu tsiviilhagi menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et e-toimikusse tsiviilhagi ei kantud, ei tähenda automaatselt seda, et kohtule tsiviilhagi koos süüdistusaktiga ei esitatud. Tsiviilhagi esitati kohtule KrMS § 226 lg-s 6 sätestatud korras ning kohus võttis tsiviilhagi põhjendatult menetlusse. T. Semykini kaitsja vastuväide kannatanu esindaja apellatsioonile. Vastuväidetes ei nõustu T. Semykini kaitsja kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotlusega raskendada süüdistatavale mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et isegi juhul kui D.H. usaldas T. Semykinit ja T. Semykin tappis D.P. , ei olnud see seotud kannatanu usalduse kuritarvitamisega. Ka ei ole T. Semykini kaitsja nõus kannatanu esindaja arvamusega tsiviilhagi osas ning jääb oma apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, T. Semykini kaitsja apellatsiooniga, tema täiendavate seisukohtadega ja vastuväidetega kannatanu esindaja apellatsioonile, kannatanu esindaja apellatsiooniga, prokuröri vastuväidetega kaitsja ja kannatanu esindaja apellatsioonidele ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et T. Semykini kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Küll tuleb Viru Maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata K.A. tsiviilhagi. Nimetatud osas kuulub kannatanu esindaja apellatsioon osalisele rahuldamisele. T. Semykini süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi Esmalt käsitleb ringkonnakohus T. Semykini kaitsja väiteid menetlusõiguse rikkumiste kohta maakohtu poolt. Apellatsioonis väidetu kohaselt rikkus maakohus KrMS § 285 lg 2 sätteid, kui võimaldas prokuröril avaldada üksnes T. Semykini süüdistuse. Kaitsja arvates tulnuks prokuröril seadusest tulenevalt avaldada kogu süüdistusakt. Lubades prokuröril vaid refereerida süüdistust ja süüdistust kinnitavaid tõendeid, rikkus maakohus KrMS § 339 lg 2 sätteid. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. KrMS § 285 lg 2 kohaselt annab prokurör pärast kohtuliku uurimise algust ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Regulatsioon, kus prokuröril võimaldatakse anda vaid ülevaade süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, kehtib alates 15. juulist 2008. Kuni nimetatud kuupäevani kehtinud KrMS § 285 lg 2 kohaselt tuli prokuröril tõepoolest avaldada süüdistusakt ning seejärel anda kokkuvõtlik ülevaade süüdistust kinnitavatest tõenditest. Võimaldades prokuröril 10. aprillil 2017 toimunud kohtuistungil anda vaid ülevaade T. Semykinile esitatud süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, ei rikkunud maakohus seega kehtinud KrMS § 285 lg 2 redaktsiooni.

Süüdistatava kaitsja viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-97-06 on aga asjatundmatu, sest nimetatud kohtuotsuses käsitles kriminaalkolleegium KrMS § 285 lg 2 redaktsiooni, mis kehtis kuni 14. juulini 2008. Apellatsioonis leiab süüdistatava kaitsja, et maakohus on rikkunud KrMS § 293 lg 2 sätteid. Esitatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kuigi maakohus selgitas kohtumenetluse alguses süüdistatavatele nende õigusi, sh ka õigust keelduda ütluste andmisest, ei järgnenud sellele koheselt süüdistatavate ülekuulamist. Kuivõrd maakohus enne süüdistatavate reaalset ülekuulamist neile nende õigust ütluste andmisest keeldumise kohta enam ei selgitanud, siis sellega rikkuski maakohus KrMS § 293 lg 2 sätteid. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus pärast kohtuistungi rakendamist selgitanud süüdistatavatele nende õigusi, sh õigust keelduda ütluste andmisest ning nimetatud asjaolu ei vaidlustata ka apellatsioonis. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja tõlgendusega, nagu peaks pärast süüdistatavatele nende õiguste selgitamist sellele koheselt järgnema nende ülekuulamine. Taoline tõlgendus oleks ringkonnakohtu arvates vastuolus KrMS § 279 tooduga, eelkõige aga nimetatud paragrahvi lõikega kolm. KrMS § 279 kohaselt teeb kohtunik esmalt kindlaks süüdistatava isikusamasuse ning selle, kas ta on kätte saanud süüdistusakti koopia. Juhul kui nimetatud küsimustele saab vastata jaatavalt, selgitab kohus KrMS § 279 lg 3 kohaselt süüdistatavale tema KrMS § 35 sätestatud õigusi. Seega tulebki kohtul pärast kohtuistungi rakendamist selgitada süüdistatavale tema õigused ning seda on maakohus ka teinud. Ringkonnakohtu arvates ei määratle KrMS § 293 lg 2 sätestatu hetke, millal peab süüdistatavale selgitama tema õigusi, vaid määratleb, et süüdistatavale tuleb tema õigusi selgitada kindlasti enne tema ülekuulamist. Ringkonnakohus leiab, et kuigi pärast süüdistatavatele nende õiguste tutvustamist ei asunud maakohus neid koheselt ülekuulama, ei rikkunud kohus KrMS § 293 lg 2 sätteid, sest kohus oli süüdistatavatele enne ülekuulamist selgitanud neile nende õigusi kohtumenetluses. Seega on nii T. Semykini kui ka A. Botštarjovi ütlused ringkonnakohtu arvates saadud kriminaalmenetlusõiguse norme järgides ja on lubatavad tõendid. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kohtuotsusest nähtuvalt ei ole maakohus andnud omapoolset hinnangut 4. detsembril 2015 ajavahemikku 20:57:30 kuni 20:59:00 kajastavale videosalvestisele, mis on salvestatud kaupluse Prisma välisvaatluse kaameraga (asitõendid II tl 16-17). Samuti puudub kohtuotsuses kohtupoolne hinnang XXX majal oleva kaamera abil tehtud videosalvestisele (asitõendid II tl 125). KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kuivõrd maakohus ei ole kohtuotsuses ülalnimetatud kahte videosalvestist hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti, siis on maakohus eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg 1 ja 2 mõttes. Taoline rikkumine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada sellele, et apellatsioonist ei nähtu, mida kaitsja taolise tähelepanu juhtimisega ringkonnakohtult taotleb. Kuigi apellatsioonis leiab kaitsja, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, ei taotle kaitsja maakohtu otsuse tühistamist. Ka ei taotleta nimetatud videosalvestiste uurimist ringkonnakohtu poolt. Samas ei selgu apellatsioonist seegi, milliseid asjaolusid soovib kaitsja nimetatud videosalvestistega tõendada ja kuidas need salvestised seonduvad D.H. tapmisega. Vastuseks kaitsja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kuigi ringkonnakohus tuvastas maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise, on see kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus uuris nimetatud videosalvestisi ning leiab, et nendes kajastatu ei oma olulist tõenduslikku väärtust T. Semykini ja A. Botštarjovi süüküsimuse lahendamisel. Narvas XXX majal oleva välikaamera videosalvestiselt nähtuvalt liiguvad kaks meeskodanikku mööda tänavat. Ringkonnakohtu arvates ei ole videosalvestise alusel võimalik tuvastada, kas tegemist on T. Semykini ja A. Botštarjoviga. Kuivõrd videosalvestiselt nähtava alusel ei ole võimalik identifitseerida salvestisel olevaid isikuid, ei oma nimetatud salvestis ringkonnakohtu arvates ka tõenduslikku väärtust. Narvas XXX asuva maja turvakaamera salvestiselt nähtuvalt liiguvad kaks isikut kaamera vaatevälja, jäädes seejuures seljaga kaamera poole. Pärast nimetatud videosalvestisega tutvumist maakohtu istungil on A. Botštarjov kinnitanud, et tunneb salvestisel ära iseenda. Samas väitis süüdistatav, et temaga kaasaliikunud isikus ta T. Semykinit ära ei tunne. T. Semykin on enda äratundmist videosalvestisel eitanud (KoTo II tl 29-30). Prokuröri küsimusele, kas A. Botštarjov viskab videosalvestiselt nähtuvalt käest ära D.P. le kuulunud telefoni, vastab A. Botštarjov eitavalt. Samas A. Botštarjov selgitab, et D.H. le kuuluva telefoni viskasid nad ära hoopis mujal. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud videosalvestise põhjal on võimalik väita, et

Edasiselt vastab ringkonnakohus kaitsja taotlusele mõista T. Semykin KarS § 113 lg 1 järgi õigeks. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja kohtu otsustusega lugeda süüdistatava A. Botštarjovi ütlused usaldusväärseteks. Puutuvalt A. Botštarjovi ütluste usaldusväärsust märgib ringkonnakohus esmalt järgmist. Maakohus on kohtuotsuses igakülgselt analüüsinud A. Botštarjovi ütlusi, võrrelnud neid ütlusi kriminaalasjas kogutud objektiivsete tõenditega ning leidnud, et kuivõrd objektiivsed tõendid kinnitavad A. Botštarjovi ütlusi, siis on need usaldusväärsed (KoTo II tl 140-141). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase tõendite analüüsiga ja ei pea seda vajalikuks käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis seab kaitsja A. Botštarjovi ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla põhjusel, et A. Botštarjovi ja T. Semykini ütlused, millised nad andsid kohtueelsel uurimisel läbiviidud ütluste olustikuga seostamisel, on vastuolulised.

Riigikohtu kriminaalkolleegium asus oma otsuses asjas nr 3-1-1-131-13 seisukohale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Samas jäi kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Semykin kriminaalasja menetlemise käigus diametraalselt muutnud oma ütlusi D.H. tapmise osas. Kohtueelsel uurimisel (sh ütluste olustikuga seostamise protokollis) on T. Semykin tunnistanud enda süüd D.H. tapmises. Kohtuistungil muutis süüdistatav ütlusi, väites, et tema D.P. tapmist toime pannud ei ole. Ütluste muutmist põhjendas süüdistatav politseitöötajate survega kohtueelsel uurimisel. Maakohus on kohtuotsuses esitanud põhjendused, miks kohus ei pea T. Semykini sellekohaseid selgitusi tõsiseltvõetavateks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise järeldusega. Kuivõrd T. Semykin on D.H. tapmise kohta kohtueelsel uurimisel ja kohtus ristküsitluse käigus andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ning ta ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtu jaoks usutavalt selgitada, tuleb ringkonnakohtu arvates tema ütlused D.H. tapmise asjaolusid puudutavas osas tõendikogumist välja jätta. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt tuleb ringkonnakohtu arvates tõendikogumist välja jätta ka T. Semykini ütlused, milliseid ta andis kohtueelsel uurimisel ütluste olustiku seostamisel ning millistes ta kinnitas D.H. tapmist. Jättes T. Semykini ütlused D.H. tapmise asjaolusid puudutavas osas tõendikogumist välja, puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalus ja ka vajadus analüüsida kaitsja poolt apellatsioonis esiletoodud vastuolusid T. Semykini ja A. Botštarjovi ütlustes, mis kaitsja arvates esinevad ütluste olustikuga seostamise protokollides. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohtuotsuses ei ole kõrvaldatud vastuolu esmases ja täiendavas kohtumeditsiini ekspertiisiaktides eksperdi poolt esitatud arvamuste vahel. Esmase kohtumeditsiini ekspertiisi akti kohaselt oli D.H. surma põhjuseks mehhaaniline lämbus suu ja ninaavade sulgemise tõttu. Täiendekspertiisis annab ekspert arvamuse, et D.H. surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus (afüksia). Samas väitis ekspert oma arvamuses, et ei saa välistada D.H. surma saabumist kahtlustatavate poolt kirjeldatud viisil, s.o küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise tulemusena. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, vastuolu kohtumeditsiini eksperdi arvamustes ei näe.

Ringkonnakohus ei näe vastuolu ka eksperdi väidetes, milline konkreetne tegevus D.H. mehhaanilise lämbumise tingis. Siinjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu esmases ekspertiisaktis toodud ekspertarvamusele, milles ekspert on väitnud, et D. H surm võis olla tingitud suu ja ninaavade sulgemisest. Samas täiendekspertiisiaktis annab ekspert arvamuse, et ei saa välistada, et D.H. surm võis saabuda küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise tulemusena, millele võib viidata nahamarrastus alalõuaserva piirkonnas keha keskjoonel ja selle kohal pindmine põiki kulgev marrastus-kriimustus. Seega siis ei ole ekspert esitanud oma arvamust kategoorilises vormis. Vastates prokuröri sellekohasele küsimusele, on ekspert kohtus selgitanud, et on kindel D.P. surma saabumise põhjuses, s.o surm saabus mehhaanilise lämbumise tagajärjel. Vastates küsimusele, kuidas afüksia konkreetselt tekitati, on ekspert oma ütlustes jõudnud järeldusele, et see võis toimuda nii küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise kui suu ja ninaavade sulgemise tagajärjel. Samuti võisid mõlemad viisid esineda paralleelselt. Vastates kaitsja küsimusel, miks ta esmases ekspertiisiaktis eelistas väita, nagu oleks mehhaaniline lämbus saabunud suu ja ninaavade sulgemise tulemusena, on ekspert selgitanud, et eelkõige lähtus ta alalõunal esinenud marrastusest. Samas leidis ekspert, et taolise marrastuse olemasolu ei välista ka teist kägistamise viisi, sest taolisel viisil kägistades puutub küünarnuki piirkond kokku just alalõua piirkonnaga. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub vastuolu esmase ja täiendekspertiisi aktides toodud ekspertarvamuse vahel. Nimetatust teeb ringkonnakohus omakorda järelduse, et kohtumeditsiini eksperdi arvamus ei sea kuidagi kahtluse alla A. Botštarjovi ütlusi selle kohta, mil viisil T. Semykin D.H. kägistas. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu põhjendustega, miks ei leitud D.H. surnukeha vedelikes alkoholi. Kaitsja arvates ei saa välistada, et D.H. tarvitas 4. detsembril 2015 rohkem alkoholi kui tuvastas maakohus ning sellisel juhul ei võinud taoline alkoholikogus, tema kehast metaboliseeruda. See omakorda viitab aga asjaolule, et D.H. surm saabus hiljem kui 4. detsembril 2015 kell 21:24. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas kaitsja taolise kaitseväite juba maakohtus ning sellest tulenevalt on maakohus ka esitatud väidet otsuses analüüsinud (KoTo II tl 140-141). Ringkonnakohus nõustub maakohtu konkreetsetel tõenditel põhineva analüüsiga ja ei pea vajalikuks seda korrata. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja apellatsioonis esitatud väited, nagu tarbinuks D.H. 4. detsembril 2015 rohkem alkoholi kui seda tuvastas maakohus, oletuslikud, sest ei põhine tõenditel, vaid pelgalt kaitsja isiklikul arvamusel. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on teinud ebaõige järelduse, nagu kinnitaks DNA ekspertiisiakt nr 15E-GE11740 A. Botštarjovi ütluste usaldusväärsust. Kaitsja põhistab oma väidet asjaoluga, et ekspertiisiaktist nähtuvalt ei välista ekspert D.H. sportjalatsilt leitud bioloogilise materjali pärinemist A. Botštarjovilt, taolise hinnangu tõenduslik jõud on aga olematu. Samalaadse arvamuse on ekspert andnud ka sündmuskohalt leitud suitsukoni osas. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega. A. Botštarjov andis maakohtu istungil ütlusi, et tassides koos T. Semykiniga D.H. surnukeha võsastikku, hoidis tema kinni kannatanu jalgadest. Tassimise ajal tuli D.H. l jalast ära üks spordijalatsitest. Ka on A. Botštarjov kinnitanud, et Pähklimäel viibides suitsetasid nad kolmekesi ühte suitsu. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjaolus, et A. Botštarjov kandis D.H. surnukeha teda jalgadest hoides ning ka selles, et kolmekesi suitsetati ühte sigaretti. Seega on eluliselt igati

usutav, et A. Botštarjovi bioloogiline materjal võis sattuda D.H. kandmise ajal viimase spordijalatsitele ning tema bioloogiline materjal võis sattuda sigaretikonile. DNA ekspertiisiakti nr 15E-GE1740 punkti 3.11 kohaselt saadi D.H. vasaku jala jalatsilt (väljaspoolt kanna juurest) DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuse alusel ei saa välistada A. Botštarjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ekspertiisiakti punkt 4.5 kohaselt suitsukonilt võetud proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada T. Semykinilt, D.P. lt ja A. Botštarjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ekspertiisiaktile lisatud enam kasutatud mõistete ja sõnastuste selgituste kohaselt tuleb väljendit - isiku DNA sisaldumist ei saa välistada - mõista selliselt, et leitud profiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et ekspertiisiaktis esitatud hinnang - ei ole välistatud - ei anna alust tõsikindlaks väiteks, kas isiku bioloogiline materjal esineb saadud proovis või mitte. Samas leiab ringkonnakohus, arvestades A. Botštarjovi ütlusi (kannatanu kandmist jalgadest, kolmekesi koos ühe sigareti suitsetamist) ja ülaltoodud DNA ekspertiisi tulemusi (võrdlusisiku DNA sisaldumine proovis ei ole ebatõenäoline) oli maakohus igati õigustatud nende koostoimes tegema järelduse, et A. Botštarjovi ütlusi konkreetsete käitumisaktide kohta kinnitab ka DNA ekspertiisiakt. Nimetatust omakorda tegi maakohus igati põhjendatud järelduse, et taoliste A. Botštarjovi ütluste kokkulangemine DNA ekspertiisiaktis esitatuga kinnitab süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kaitsja arvates ei ole maakohus kohtuotsuses kõrvaldanud vastuolu D.H. le kuulunud telefoni äraviskamise ja selle töötamast lakkamise aja vahel. Süüdistusakti kohaselt lakkas D.H. telefon töötamast 4. detsembril 2015 umbes kell 21:25. 6. mai 2016 protokolli kohaselt lakkas D.H. le kuulunud telefon töötamast 5. detsembril 2015 kell 00:03. Nimetatu viitab kaitsja arvates sellele, et D.H. le kuulunud telefoni ei lõhkunud T. Semykin ega ka A. Botštarjov. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on tõlgendanud 6. mail 2016 koostatud akti D.H. telefonikõnede kohta ekslikult.

ema, kusjuures kõne kestvuseks oli 138 sekundit. Ka saab protokollist järeldada, et D.H. telefon lõpetas töö sama masti levialas. Kindlasti ei ole aga võimalik väita, et D.H. mobiiltelefon lülitus välja 5. detsembril 2015 kell 00:03:01. Protokollist tulenevalt on võimalik vaid kindlalt väita, et 5. detsembril 2015 kell 00:03:01 oli telefon juba väljalülitatud või selle aku oli tühi. Seega on nimetatud protokolli alusel ringkonnakohtu arvates võimalik teha järeldus vaid selles, et 4. detsembril 2015 alates umbes kell 19:42 D.H. telefoni enam ei kasutatud. Seega ei ole sideettevõtjalt saadud andmete protokollis nähtuv kuidagi vastuolus A. Botštarjovi ütlustega, millal nad D.H. le kuuluva telefoni lõhkusid ja selle osad minema viskasid. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja ka maakohtu otsuse rahuldada K.A. tsiviilhagi talle põhjustatud materiaalse kahju osas. Kaitsja leiab, et kohtul puudus seaduslik alus kannatanu K.A. 2. novembril 2016 koostatud tsiviilhagi vastuvõtmiseks. Oma väidet põhistab kaitsja sellega, et esitades e-toimiku kaudu kohtule süüdistusakti, ei olnud e-toimikus tehtud nähtavaks tsiviilhagi ning sellest saab omakorda järeldada, et tsiviilhagi ei esitatud kohtule koos süüdistusaktiga. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu.

Käesolevas kriminaalasjas on A. Botštarjovile esitatud süüdistus KarS § 306 järgi, s.o teise isiku poolt esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamises. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. A. Botštarjovile esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistati teda selles, et ta pärast D.H. tapmist T. Semykini poolt aitas viimasel kanda surnukeha võsastikku selleks, et varjata kuritegu ja selle jälgi. Nimetatud süüdistuse tekst ja selles sisalduvad faktilised asjaolud määravad seega ära süüdistuse kohtuliku arutamise piirid. Kuivõrd A. Botštarjovile ei ole riikliku süüdistuse poolt ette heidetud ei D.H. tapmist ega kannatanu tapmisele kaasaaitamist, siis sai maakohus anda õigusliku hinnangu vaid A. Botštarjovi käitumisele, millist oli kirjeldatud süüdistusaktis. Vastasel korral oleks maakohus rikkunud KrMS § 268 lg 1 sätteid, s.o väljunud süüdistuse piiridest. Tulenevalt KrMS § 14 lg 1 puudus maakohtul ka võimalus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu esindaja poolt apellatsioonis esitatud väited A. Botštarjovi aktiivse osalemise kohta D.H. tapmises või sellele kaasaaitamises on asjakohatud. Arvestades A. Botštarjovile esitatud süüdistuses kajastatud faktilisi asjaolusid, puudus maakohtul ja puudub ringkonnakohtul KrMS § 268 lg 1 tulenevalt võimalus nimetatud seisukohtadega arvestada. Nimetatust tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka vastata kannatanu esindaja sellekohastele etteheidetele. Vastuseks kannatanu esindaja taotlusele mõista seoses D.H. surmaga K.A. le põhjustatud varaline ja mittevaraline kahju välja solidaarselt T. Semykinilt ja A. Botštarjovil, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasja mateijalidest nähtuvalt esitas K.A. 2. novembril 2016 hagiavalduse (KoTo I tl 9), mis koos süüdistusaktiga esitati Viru Maakohtule. Esitatud hagiavalduses taotleb K.A. välja mõista T. Semykinilt talle tekitatud varalise kahju katteks 4353,19 eurot ning mittevaralise kahju katteks 10 000 eurot. 30. novembri 2016 määrusega võttis maakohus K.A. tsiviilhagi menetlusse ning nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, toimis maakohus tsiviilhagi menetlusse võttes õiguspäraselt.

uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitada hagi hiljemalt KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks s.o 10 päeva jooksul alates kriminaaltoimikuga tutvumisest. Kuivõrd kannatanu esindaja esitas tsiviilhagi A. Botštarjovi vastu alles 22. juunil 2017, s.o hagi esitamise tähtaega rikkudes, siis tulenevalt KrMS § 2962 lg 1 p 5 tulnuks maakohtul kannatanu tsiviilhagi A. Botštarjovi suhtes jätta läbi vaatamata. Kuna K.A. esindaja kahju hüvitamise nõue on esitatud menetlustähtaega rikkudes, tuleb see jätta läbi vaatamata. Kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotlus mõista K.A. le tekitatud kahju välja solidaarselt T. Semykinilt ja A. Botštarjovilt on alusetu ning see jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole nimetatud küsimuse lahendamisel vaaginud kõiki mittevaralise kahju hüvitamisega seotud aspekte. VÕS § 134 lg 3 alusel esitatava nõude eelduseks on kahju õigusvastane tekitamine, kahju tekitaja vastutus selle eest ning lisaeeldusena erandlike asjaolude esinemine. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et D.H. surma põhjustas oma õigusvastase käitumisega T. Semykin. Seega tekkis K.A. l kahju T. Semykini tahtliku õigusvastase käitumise tulemusena ja tagajärje põhjustajana vastutab selle eest T. Semykin. Seega, otsustamaks, kas K.A. kui D.H. emal on mittevaralise kahju hüvitise saamise õigus, tuleb vastata küsimusele kas esineb erandlikke asjaolusid. Maakohus on leidnud, et tütre kaotus ja sellega kaasnev kaotusevalu ei ole erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 mõttes. Samas ei ole maakohus kaalunud kannatanu väiteid selles osas, et tütre surma tagajärjel tekkis tal psüühikahäire. K.A. ütluste kohaselt tekkis tal pärast tütre surma depressioon ning selle ravimiseks pöördus ta arsti poole. Ravi jätkub kuni käesoleva ajani. K.A. sellekohaseid väiteid kinnitab ka AASA Kliinik OÜ tõend, millest nähtuvalt viibis K.A. kliinikus ravil alates 11. märtsist 2017 depressiooni tõttu. Ringkonnakohtul puudub alus K.A. taolistes ütlustes kahelda. Ringkonnakohus leiab, et lähedase surmaga ei kaasne isikul alati psüühikahäire, nagu see esineb käesolevalt K.A. Seda enam taoline häire, mis ei ole vaatamata ravi saamisele tütre surmast möödunud rohkem kui kaha aasta jooksul taandunud. Kolleegium ei näe põhjust kahelda K.A. ütlustes, et tema psüühikahäire kutsusid esile tütre vägivaldse surmaga seotud asjaolud, sealhulgas vajadus otsida taga oma last. Asja materjalidest nähtub, et veel 4. detsembril 2015 õhtul vestles K.A. oma tütre D.P. ga, kes lubas koju minna. Kui laps ei olnud keskööks koju jõudnud, asus K.A. teda koheselt telefoni teel otsima. Järgnevatel päevadel otsis K.A. teda koos tuttavatega. Seejuures vestles ta ka T. Semykiniga, kes olles teadlik D.H. surmas, valetas tegelikult toimunu kohta. Laps leiti alles 9. detsembril 2015 võsastikust puuroigaste alt. Ringkonnakohtu arvates alaealise tütre kaduma jäämine, tema otsimine, surnukeha hilisem leidmine ja teadasaamine, et tütre tappis tahtlikult tema poiss-sõber, põhjustasid K.A. le kahtlemata taolisi üleelamisi, mis võisid viia ja viisidki tal psüühikahäire tekkimiseni. Kriminaalkolleegium leiab, et taolise psüühikahäire tekkimine tütre surma tagajärjel ongi vaadeldav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes (vt RKKKo lahend asjas nr 3-1-1-57-10), mis annab aluse mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus arvestab erandliku asjaoluna ka seda, et K.A. pidi last taga otsima viiel päeval, lootes seejuures leida ta elusana. Taoline teadmatus lapse saatuse suhtes põhjustas K.A. le kui emale kahtlemata suurt närvipinget. Üleelamisi põhjustas K.A. le kindlasti ka see, et D.H. surnukeha lebas võsastikus päevi. Kuivõrd ringkonnakohus loeb tuvastatuks ka erandlike asjaolude esinemise, siis on mittevaralise hüvitise saamise nõudeõiguse kõik eeldused täidetud ning K.A. l on VÕS § 134 lg 3 tulenevalt õigus hüvitise saamiseks. Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt väljendab mittevaralise kahju hüvitis teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 3-2-1-18-13). Käesoleval juhul on K.A. esitanud 20 000 euro suuruse kahjunõude. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud summa ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanupoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi ning mõistab T. Semykinilt K.A. kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 20 000 eurot. Karistus T. Semykini kaitsja apellatsioonis taotletakse süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Seejuures ei ole kaitsja esitanud ühtegi omapoolset kaalutlust, millel tema sellekohane taotlus põhineb. Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis T. Semykinile mõistetud karistuse karmistamist. Esitatud taotlust põhistab esindaja asjaoluga, et T. Semykin on ka varasemalt toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid. Samuti asjaoluga, et tapmise pani süüdistatav toime alaealise suhtes, kelle usaldust ta kuritarvitas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on T. Semykinile karistust mõistes seda jälgitavalt põhjendanud. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu poolt T. Semykinile mõistetud karistuse muutmist apellatsioonides ringkonnakohtule esitatud ei ole. Vastuseks kannatanu esindajale märgib ringkonnakohus, et maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud asjaolu, et T. Semykin on varasemalt toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid. Samuti on maakohus võtnud arvesse T. Semykini vastutust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 12 alusel D.H. usalduse kuritarvitamist kuriteo toimepanemisel. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus T. Semykinile mõistetud karistuse muutmata. Kohtukulu T. Semykini kaitsja D. Matvejev on esitanud 29. jaanuaril 2018 taotluse õigusabikulu eest makstava tasu ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on lepingulise kaitsja kulud seotud T. Semykini esindamisega kriminaalasjas, hõlmates maakohtu otsusega tutvumist, apellatsiooni koostamist, kannatanu apellatsiooniga tutvumist, vastuväidete koostamist kannatanu apellatsioonile, T. Semykini seisukoha väljaselgitamist, prokuröri seisukohaga tutvumist ja kirjaliku seisukoha esitamist. Kokku kulutas kaitsja õigusabiteenuse osutamiseks 22,5 tundi, mille eest palub hüvitada 2940 eurot. Tunnihinnana on kaitsja märkinud 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht kaitsja teostatud toimingutega proportsioonis ja taotlus tuleb rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, siis tulenevalt KrMS § 185 lg 1 tuleb nimetatud kulud jätta riigi kanda. Seega tuleb Eesti Vabariigil hüvitada T. Semykinil õigusabikulud summas 2940 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.