Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

Maakohus leidis, et B.O süü talle esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist.

3.1 Süüdistatav ei eita, et süüdistuses nimetatud perioodidel olid väljastatud töövõimetuslehed (haiguslehed) süüdistatava ajutise töövõimetuse kohta ning haigekassa tegi nende alusel süüdistatavale väljamakseid kokku 4995,83 euro ulatuses. Kokku oli süüdistatav aasta ja kolme kuu jooksul haiguslehel 169 päeva ehk 5 kuud ja 19 päeva. Vaidlust ei ole selleski, et süüdistatav oli süüdistuse esemeks oleval perioodil Narva Linnavolikogu liige ning volikogu aseesimees ja osales volikogu töös. Eelnevalt (07.04.2011-28.11.2013) oli ta olnud ka volikogu esimehe ülesannetes. Lisaks tegutses süüdistatav juristina, osutades FIE-na juriidilist

teenust. Süüdistatav ei ole eitanud, et suhtles ajutise töövõimetuse ajal süüdistuses loetletud isikutega (sh arvutite vaatlustes kajastatud e-kirjavahetuste aset leidmist) ning osales Narva Linnavolikogu töös. 3.2 Tulenevalt sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-st 3 ja avaliku teenistuse seaduse § 2 lg-st 3 tasutakse kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liikmele makstud palgalt ja muudelt tasudelt sotsiaalmaksu. Narva Linnavolikogu 28.11.2013 määruse nr 28 „Linnavolikogu tööst osavõtu eest makstava tasu suurus ja selle maksmise kord“ §-dest 1 ja 6 tuleneb otsesõnu, et linnavolikogu liikmele (välja arvatud linnavolikogu esimees ja aseesimees) makstakse tasu linnavolikogu tööst osavõtu eest ning tasult peetakse kinni üksikisiku tulumaks ning arvestatakse sotsiaalmaks seadusega sätestatud korras. See tõik pidi olema teada süüdistatavale, kes oli Narva Linnavolikogu õiguskomisjoni liige ja esimees ning seega tegev Narva Linnavolikogu õigusaktide ettevalmistamisel. Sotsiaalmaksu arvestamine ja tasumine ei saanud B.O-le jääda rahanduskomisjoni liikmena linna eelarve planeerimisel osalemisel märkamatuks. Kindlustatu on õigustatud saama haigushüvitist üksnes juhul, kui tegemist on haigusega või vigastusega, mis takistab kindlustatul tema tööülesannete täitmist või majandusvõi kutsetegevuse jätkamist. Kui lähtuda süüdistatava kaitseversioonist, mille kohaselt ei vabasta ajutise töövõimetuse leht teda linnavolikogu liikme ülesannete täitmisest (hääletamise ajaks tuleb kohale minna kasvõi haiglavoodist) ega anna juristile alust taotleda kohtult menetlusdokumentide esitamise tähtaja pikendamist, siis jääb arusaamatuks, miks tal üldse oli vaja lasta haiguslehte vormistada, kui selle olemasolu tema enda hinnangul nagunii ei vabasta teda tööülesannete täitmisest. 3.3 Süüdistatav sai aastatel 2014 ja 2015 igakuiselt Narva Linnavolikogu liikme ja aseesimehena SMS § 2 lg 1 p 3 alusel sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu ning ajutise töövõimetuse ega ka muul põhjusel selle tasu maksmist ei peatatud. Kuivõrd sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine jätkus ka haigusperioodidel, siis puudus süüdistataval RaKS § 60 lg 1 p-st 5 tulenevalt igal juhul õigus saada samal ajal (s.o perioodil 2014-2015.a) haigushüvitist, sõltumata sellest kas ta jätkas ajutise töövõimetuse ajal oma tegevust linnavolikogu liikme ja FIE-na või mitte. Seega on üheselt leidnud tuvastamist süüdistuses kirjeldatud üks eeldustest – süüdistuses loetletud kuue ajutise töövõimetuslehe alusel haigushüvitise saamine oli põhjendamatu, kuivõrd süüdistatav sai samal ajal RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud tulu. 3.4 Haigushüvitise saamine eeldab kindlustatud isiku aktiivset tegevust – esmalt raviarsti juures tuvastamist, kas põetav haigus tingib ajutise töövõimetuse; kui jah, siis kas kindlustatud isikul on selle tõendamiseks vaja tõendit ehk haiguslehte; kui haigusleht on väljastatud, peab kindlustatud isik ise teavitama tööandjat haiguslehe lõppemisest. Alles vastava teate saamisel tekib tööandjal kohustus teha haiguslehele omapoolsed kanded, mis on vajalikud hüvitise väljamaksmiseks. Kui kindlustatud isik ei esita tööandjale teavet haiguslehe olemasolu ja selle lõpetamise kohta, jätkab tööandja tavapärases korras palga või muude tasude maksmist ning haigushüvitise maksmist ei toimu. RaKS § 53 ei erista olukorda, kus kindlustatud isikul on mitu tööandjat või ta saab tulu mitmel SMS § 2 lg-s 1 sätestatud alusel. Samas tunnistaja L.R. ütlustest (18.04.2017 protokoll) nähtuvalt saab RaKS § 53 lg-s 1,4,5 ettenähtud toiminguid teha siiski vaid üks tööandaja. Kuid see ei väära kindlustatud isiku kohustust teavitada kõiki SMS § 2 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tulu maksjaid. Vastasel juhul jätkab teavitamata jäetud tööandja tasu maksmist ning kindlustatud isikul puudub RaKS § 60 lg 1 p-st 5 tulenevalt õigus saada haigushüvitist. Teavitamiskohustuse täitmine on eelkõige kindlustatud isiku enda huvides vältimaks haigushüvitise saamise õiguse kaotamist. Olukorras, kus süüdistatav tegi FIE-na ise RaKS § 53 lg-s 1 sätestatud toimingud, mis on eelduseks haigushüvitise väljamaksmisel, pidanuks ta haiguslehe olemasolust ja lõpetamisest teavitama ka Narva Linnavolikogu kantseleid, mis tulenevalt Narva Linnavolikogu 18.12.2007

määruse nr 46 „Narva Linnavolikogu kantselei põhimäärus“ § 2 lg 1 p-st 8 korraldab linnavolikogu liikmetele linnavolikogu tööst osavõtu eest makstava tasu arvestamist ja väljamaksmist. Kuivõrd Narva Linnavolikogu kantseleid antud juhul ei teavitatud, jätkas viimane süüdistatavale linnavolikogu aseesimehe ülesannete täitmise eest tasu maksmist ning süüdistataval puudus seega RaKS § 60 lg 1 p-st 5 lähtuvalt õigus saada haigushüvitist. Sellest hoolimata esitas aga süüdistatav FIE-na haiguslehed haigekassale täitmiseks. Taoline asjade käik moodustab kelmuse põhikoosseisu objektiivsed tunnused – haigekassa tegi haigushüvitise väljamaksmisega varakäsutuse, olles viidud eksimusse tegelikest asjaoludest, st haigushüvitise maksmise aluse olemasolust. 3.5 Kohtu hinnangul ei olnud võimalik väita, et süüdistatav viis haigekassa eksimusse tahtmatult või keelueksimuses (KarS § 39) olles. Isegi kui jaatada võimalust, et esmakordselt FIE-na haiguslehte esitades ning linnavolikogu kantseleid teavitamata jättes, ei pruukinud süüdistatav olla teadlik, et taolises olukorras jätkab linnavolikogu kantselei talle tasu maksmist, siis pärast esmakordset samaaegse linnavolikogu liikme tasu ja haigushüvitise saamist, pidi süüdistatav igal juhul mõistma, et tegemist on lubamatu olukorraga ning seaduse kohaselt puudub tal õigus haigushüvitise saamiseks, kui linnavolikogu kantselei jätkab talle samal ajal tasu maksmist. Isegi konkreetset õigusnormi teadmata, on igale keskmisele inimesele üheselt mõistetav, et haigushüvitise eesmärk ei saa olla töövõimetuse korral kindlustatud isiku tavapärase sissetuleku kahekordistamine, vaid üksnes tavapärase sissetuleku äralangemise kompenseerimine. 3.6 Kohus ei nõustunud kaitsja argumendiga, et volikogu liikme tegevust ei saa pidada töösuhteks ning nende ülesannete täitmist ei saa käsitleda haigushüvitise maksmist välistavate kohustuste täitmisena. Süüdistatava tegevust iseloomustab intensiivne tegevus: ta osales vähemalt 33 istungil või koosolekul olles paljudel juhtudel istungite või koosolekute juhatajaks, allkirjastas Narva Linnavolikogu otsuseid. Kohus märkis, et kui süüdistatav oli võimeline juhtima tunde kestvat komisjoni istungit, ei olnud tema tervisehäired niivõrd olulised, et need oleksid takistanud tal tööülesannete täitmist. Arvutite vaatlusest nähtuvalt tegeles B.O haiguslehel olles ka komisjoni istungite ettevalmistamisega, s.o planeeris teadlikult komisjonide istungeid ning määras neid ajale, mil ta oli väidetavalt töövõimetu. 3.7 Kohus analüüsis ka kaitsja väidet, et FIE-na õigusteenuse osutamist ei saa pidada õigusteenuse osutamiseks vaid tuttavate aitamiseks ning õigusteenuse mahtu sedavõrd väikseks, et selle pinnalt ei saa öelda, et B.O tegeles ettevõtlusega. Kohus leidis otsuse p-des 1.8 ja 1.25 – 1.25.12 kokku võttes, et süüdistatav jätkas kõikide süüdistuse esemeks olevate haiguslehtede ajal aktiivselt Narva Linnavolikogu töös osalemist ning FIE-na juriidiliste teenuste osutamist ning andis lisaks loenguid tööõiguse teemadel. Nende tegevuste iseloomu arvestades on alust arvata, et haiguslehtedes nimetatud haigused ei olnud sellised, mis takistanuks süüdistataval tööülesannete täitmise jätkamist. Mitmel juhul on süüdistatav asunud oma tavapäraseid kohustusi täitma juba samal päeval või päev pärast ajutise töövõimetuse lehe väljastamist. Seega on ilmne, et tegelikkuses puudus alus haigushüvitise saamiseks, kuivõrd süüdistatava tervislik seisund võimaldas tal oma tööülesandeid täita ning ta ka jätkas nende täitmist. Haigekassale esitatud haiguslehtedes pidanuks olema kajastatud asjaolu, et süüdistatav tegeles haiguslehtede ajal tööülesannete täitmisega. Juba esimese haiguslehe puhul on ilmne, et tegemist oli teadliku haigekassa eksitamisega. Selle haiguslehe ajal teostatud toimingute arvukust ja mahtu arvestades jätkas süüdistatav oma tavapärast tegevust ning sellises olukorras haigekassale ajutise töövõimetuse lehte esitades sai süüdistatav väga hästi aru, et tal puudub õigus hüvitisele. Sama käitumismuster jätkus ülejäänud viie haiguslehe esitamisel, mistõttu on kohus veendumusel, et tegemist oli teadlikult korduva haigekassa eksitamisega.

3.8 RaKS § 60 lg 2 sätestab, et juhul, kui kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. 3.9 Asjakohaseks ei pidanud kohus ka kaitseargumenti, mille kohaselt pidi süüdistatav töövõimetuslehe kehtivuse ajal koostama klientide jaoks kohtusse esitatavaid menetlusdokumente, kuivõrd kohus on andnud konkreetse tähtaja ning selle pikendamine ei ole võimalik. Menetlusseadustikud loevad haigestumist mõjuvaks põhjuseks kohtuistungilt puudumiseks või muu menetlustoimingu teostamata jätmiseks (TsMS § 422, KrMS § 170). Lisaks tuleb taolist kaitseargumenti pidada äärmiselt vastuoluliseks. Olukorras, kus süüdistatav on ajutise töövõimetuslehe kehtivuse ajal juristina (süüdistatava enda sõnul oli FIE-na juriidiliste teenuste osutamine 2014 ja 2015.a tema põhitegevuseks) koostanud klientide jaoks kohtusse saadetavaid menetlusdokumente, saab sellest teha kaks alternatiivset järeldust – esiteks, et süüdistatava tervislik seisund oli siiski selline, mis võimaldas tal oma põhitegevusega jätkata; või – teiseks, süüdistatava tervislik seisund takistas tal FIE-na juriidiliste teenuste osutamist, kuid hoolimata sellest on ta kliente nõustanud ja teinud seda teadliku riskiga, et tema tervislik seisund ei võimalda tal oma kohustusi nõutava hoolega täita. Analoogne dilemma tõusetub ka Narva Linnavolikogu liikme kohustuste täitmise jätkamisel ajutise töövõimetuse ajal. Kuivõrd kohtule ei ole teada, et süüdistatava tervisliku seisundi tõttu oleks süüdistatava poolt osutatud teenused või Narva Linnavolikogu aseesimehe ülesanded täidetud ebaprofessionaalselt ja nõutavast halvema kvaliteediga, järeldub eelöeldust, et süüdistatav oli tegelikkuses võimeline oma ülesandeid täitma. Sellest hoolimata esitas süüdistatav haiguslehed haigekassale haigushüvitise väljamaksmiseks. Kuna haiguslehe haigekassale esitamine toimub pärast haiguslehe lõpetamist, oli süüdistatav haiguslehti esitades teadlik asjaolust, et ta on haiguslehe ajal jätkanud tegutsemist FIE-na ning osalenud ka Narva Linnavolikogu töös, samuti saanud nende perioodide eest sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Seega lõi süüdistatav teadvalt haigekassale ettekujutuse endast kui ajutiselt töövõimetust isikust, kellel on õigus saada haigushüvitist, kuigi tegelikkuses tal vastav õigus puudus. 3.10 Kohus leidis, et tegemist oli tahtliku rikkumisega. Isegi kui mõnel juhul võis haiguslehe väljaandmine hetkel olla tegemist olulise terviserikkega, siis järgnenud intensiivne toimingute teostamine näitab, et ajutine töövõimetuse leht tulnuks lõpetada varem, kui seda tehti, sest süüdistatav asus taas oma tööülesandeid täitma. Kuna süüdistatav on taolisel viisil jätkanud iga haiguslehe ajal tööülesannete täitmist, leiab kohus, et süüdistatav lõi teadlikult haigekassale ebaõige mulje endast kui ajutiselt töövõimetust isikust ning lasi haigekassal teha endale väljamakseid, kuigi tegelikkuses puudusid selleks seaduslikud alused. Samal ajal väljastas ta FIE-na arveid juriidilise nõustamise eest ning sai tasu ka volikogu liikme ülesandeid täites. Seega tegemist oli teadliku tegevusega, mille eesmärgiks oli saada lisaks FIE-na juriidilise nõustamise eest teenitavale tulule ning volikogu liikme tasule makseid ka haigekassalt, kuigi selleks puudus seaduslik alus. 3.11 Keelueksimuses tegutsemisega ei ole õigustatav ei haigushüvitise saamise ajal tööülesannete täitmine ega ka samal ajal sotsiaalmaksuga maksustatava tasu saamine. Ei ole alust väita, et süüdistatav ei olnud teadlik või ei pidanud olema teadlik taolistest seadusest tulenevatest piirangutest. Kaitse väite keelueksimuses tegutsemise kohta seab esmalt kahtluse alla asjaolu, et süüdistatav on ise pidanud juristina loenguid tööõiguse valdkonnas ning ajutise töövõimetusega seonduv temaatika on vaieldamatult tööõiguse üks oluline osa. Lisaks on kliendid pöördunud süüdistatava poole just seetõttu, et tegemist on tööõigust tundva juristiga. Seetõttu on alust arvata, et süüdistatav pidi olema ja ka oli kõnealuse valdkonnaga väga hästi kursis. Vastasel juhul ei oleks teda loenguid pidama kutsutud.

Teine oluline tegur on fakt, et FIE-na tegutsedes oli süüdistatav ise endale tööandjaks ning pidi seega olema kursis tööandja kohustustega, mh kohustusega mitte lubada isikut tööülesandeid täitma, kui talle on samal ajal väljastatud ajutine töövõimetuse leht. Samuti pidi süüdistatav pikaajalise linnavolikogu esimehe ja aseesimehena ning ühtlasi volikogu eestseisuse liikmena olema kursis volikogu liikme ülesannete ja kohustustega. 3.12 Kahjunõue kuulub rahuldamisele. Kohus leidis, et tegemist on avalik-õigusliku nõudeavaldusega. Antud juhul on välistatud nõude esitamine RaKS § 62 lg 4 alusel tööandja vastu, kuivõrd sotsiaalmaksuga maksustatud tulu maksmist jätkanud Narva Linnavolikogu kantselei ei olnud teadlik süüdistatavale väljastatud haiguslehtedest ning asjaolust, et süüdistatav jätkab oma ülesannete täitmist haiguslehe ajal. Seega puudus tal ka võimalus täita RaKS §-s 61 sätestatud kohustust mitte lubada kindlustatud isikut täitma tööülesandeid. Haiguslehed esitati haigekassale FIE nimelt ning vahetuks esitajaks oli süüdistatav ise. Seega on tegemist olukorraga, kus süüdistatav on ise teinud RaKS § 53 lg-s 4 sätestatud kanded haiguslehtede haigekassale esitamiseks. Neil asjaoludel on põhjendatud nõude esitamine üksnes süüdistatava vastu RaKS § 62 lg 3 alusel. 3.13 RaKS § 62 lg 3 annab aluse nõude esitamiseks juhul, kui on tuvastatud, et kindlustatud isikule on alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitist. Süüdistatavale maksti ajutise töövõimetuse hüvitist, kuigi tulenevalt RaKS § 60 lg 1 p-st 5 ja lg-st 2 puudus selleks seaduslik alus. Sealjuures oli haigekassale loodud teadvalt ebaõige ettekujutus, et hüvitise maksmiseks on olemas seaduslik alus. Seega esineb antud juhul RaKS § 62 lg-st 3 tulenev alus mõista süüdistatavalt välja temale alusetult makstud haigushüvitis, kokku summas 4995,83 eurot. Kuivõrd süüdistatav on sellest 2500 eurot juba kannatanule tagastanud, on põhjendatud nõue summas 2495,83 eurot.

APELLATSIOONID

otsuse

tühistamist

ja

B.O

Kohus tegi eksliku järelduse, et B.O pettis haigekassat.

Kaitsjale jääb arusaamatuks, milles seisneb pettus, kui töövõimetuslehe väljastab arst, mitte süüdistatav. Kohtu otsus on ebaselge ja põhjendamatu osas, keda peteti. Otsuse põhjendamatus seisneb selleski, et kohtu versioon haiguse kui haigekassa petmise viisi osas ei ole leidnud kinnitust tõenditega. Haigused olid reaalsed ja töövõimetuslehed väljastatud õigesti arstide poole pöördumise alusel. Kohtu loogika seisneb selles, et B.O ei olnud töövõimetu, ent oli töövõimetuslehel. Kaitsja märgib, et tööle haigena ilmumine kui selline ei kujuta endast veel pettust. Nende vahel puudub põhjuslik seos. Kui ajutiselt töövõimetu isik ilmub tööle, siis sellega ta kedagi ei peta. Süüdistus ja kohus näevad töövõimetuslehe edastamist haigekassale kui pettust tegevusega. Sellega kaitsja ei nõustu. B.O edastades andmed töövõimetuslehe olemasolust täitis seaduse (RaKS § 53 lg 4) ettekirjutust. B.O-lt ei saa nõuda, et ta hoiduks töövõimetuslehe esitamisest haigekassale tingimusel, et ta ilmus tööle, sest see oleks vastuolus põhiõigustega. B.O ei olnud töövõimetuslehte esitades aimu, kui palju haigekassa talle maksab. Osa ajast oli ta ka reaalselt kodus ning tehniline võimalus selle osa väljaarvutamiseks puuduvad. Jah, B.O vaikis paralleelselt töötamise fakti maha, ent see on käsitletav tegevusetusena. Kohus ei saa aga väljuda süüdistuse raamidest.

5.2

Kas pettus on toime pandud tegevuse- või tegevusetusega.

Kohus ei süüdista B.O tegevuses vaid tegevusetuses. Tegevusetuse delikti puhul on karistatavaks sellise tegevuse tegemata jätmine, mille suhtes isikul oli garandikohustus. Kaitsja leiab, et B.O ei saa KarS § 13 lg 1 tähenduses pidada garandiks (vt ka RKKKo 3-1-1-133-14). B.O teavitas haigekassat töövõimetuslehe lõppemisest FIE-na – seega on ta täitnud kohustuse haigekassa ees. Töövõimetuslehe esitamise kohustuse täitmine näitab, et ta ei varjanud haigekassa eest töövõimetuslehti ja muud informatsiooni. Sellist asjaolu nagu FIE nimel informatsiooni töö teostamisest mitte edastamist haigekassale ei inkrimineerita. Ehk ei inkrimineerita B.O tegevusetust - haigekassale teavitamata jätmist FIE nimel sellest, et B.O töötas FIE-na töövõimetuslehe ajal. Samuti ei inkrimineerita B.O-le vale või mitte täieliku töövõimetuslehe esitamist haigekassa süsteemi. Kuna seda ei inkrimineerita, siis ka nõutav tegevus kuriteo vältimiseks läbivaatamisele ei kuulu. Selle juures rääkida sellest, et pettus on teostatud edastamise kui sellisega ei ole põhjendatud. 5.3 Kaitsja ei nõustu sellega, et B.O tegevust töövõimetuslehe kehtivuse ajal FIE nimel võib nimetada tööks või teenuse osutamiseks. On tõsi, et B.O osutas mingil määral õigusteenust ning esindas klienti ka kohtus, ent ta tegi seda äärmisel vajadusel. Ka dokumentidega tegeles ta sellepärast, et nende esitamise tähtajad olid lõppemas ning olukorda ei olnud võimalik muuta. B.O kinnitas, et ei osutanud klientidele õigusteenust ega koostanud dokumente töövõimetuslehe ajal ning arved olid koostatud varasema töö eest ning sõpra O. aitas B.O tasuta. A. puhul aga koostas B.O vaid taotluse tagaseljaotsuse vältimiseks, ent hagile vastuse koostamisega tegeles ta juba pärast paranemist. Rasputina aitamise ajal ei saanud B.O esitada kohtule traumat tõendavat dokumenti ning oli sunnitud kohtusse esindama minema ning S. koostas ta apellatsiooni enne töövõimetuslehele asumist. B.O puudus tehniline võimalus informeerida haigekassat sellest, kuna süsteem ei pakkunud sellist funktsiooni ning teiseks ei inkrimineerita talle FIE-na töötamisest vaikimist. FIE-na ei saanud B.O märkida, et ta töötas linnavolikogus, sest puudub selline funktsioon ja B.O ei ole tööandjaks Narva linnavolikogu suhtes. Kuna selliste andmete edastamine on võimatu, on töövõimetuslehe sisestamine haigekassa süsteemi ilma märkusteta seaduslik ja põhjendatud, ega saa endast kujutada pettust tegevuse või tegevusetusega. 5.4 Kaitsja ei näe pettust ka selles, et B.O ei teavitanud linnavolikogu kantseleid. Samuti tekib küsimus, kas B.O pettis sel juhul kantseleid või haigekassat. Kedagi ei ole võimalik otsese tahtlusega eksitusse viia, kui isik ei oma teadmisi sellest aspektist. Kuna B.O ega teised saadikud ei teadnud oma kohustustest, siis tahtlikult nad ei saanud teada, milliseid tegevusi nad ei pea tegema, et jõuda kuritegeliku tagajärjeni. Vaikimine või mitteteavitamine ei ole pettuse vormiks hetkeni, kuni isikul ei ole kohustust rääkida või teavitada. 5.5 Otsesest tahtlusest võiks rääkida siis, kui B.O teostaks aktiivseid tegevusi töövõimetuslehtede varjamiseks. Tavaline teadmatus ei kujuta endast eksimust. Süüdistuse loogikast lähtudes pidi olema tegemist kavatsetud kuriteoga, s.o B.O pidi töövõimetuslehe ajal tööle ilmumist planeerima juba arsti juurde minnes. Kaitsja kohtu seisukohaga ei nõustu. Kui kohus arvab, et B.O sai linnavolikogu kantseleilt raha alusetult, on see vastuolus süüdistusega, kuna linnavolikogu kantseleil süüdistuse versiooni kohaselt kahju ei tekkinud. Isegi kui B.O on kohustatud tagastama alusetult saadu haldusmenetluse raames ning kui tal puudus alus selle saamiseks, ei tähenda see, et ta kasutas pettust.

Kaitsja A. Matvejevi apellatsioon.

6.1 Tõendatud on, et süüdistatav sai töövõimetuslehed objektiivsetel põhjustel olles haigestunud ja selle tõttu ei saanud tal töövõimetuslehe saamisel olla tahtlust töövõimetuslehe abil haigekassat petta. 6.2 Küsimus on selles, kas süüdistatav pani pettuse toime jätkates töötamist töövõimetuslehe kehtivuse ajal. Süüdistatava tegevus linnavolikogus ei ole tulu saamiseks suunatud töö. Tunnistajad V., O. ja osaliselt S. kinnitasid, et enne süüdistatava kinnipidamist kehtis linnavolikogus aastaid süsteem, et hüvitist said selle liikmed olenemata töökohustuste täitmisest. Keegi volinikest ei pidanud vajalikuks esitada töövõimetuslehti volikogu kantseleisse ja viimane ei pidanud vajalikuks ka hüvitise väljamaksmise peatamist haigestumise või puhkuse ajaks. Nõustuda ei saa sellegagi, et linnavolikogu esimees on ametnik ning tema tegevus ei kuulu avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse. Menetluse käigus on esitatud Narva Linnavolikogu otsus nr 127, mille kohaselt B.O sai aastatel 2014 – 2015 hüvitist – seega ei olnud ta volikogu palgaline liige. Sellest võis B.O tekkida mulje, et ta tegutseb teiste volinikega võrdsetel tingimustel ja hüvitise väljamaksmine toimub sõltumata sellest, kas ta on haige või viibib puhkusel. 6.3 Aastate jooksul Narva Linnavolikogus (arvestades tunnistaja V ütlusi) oli selline praktika, et volinik, kellel oli aeg- ajalt töövõimetusleht, jätkas hüvitise saamist linnavolikogult ja see oli tavaline. Linnavolikogu kantselei juhataja tunnistaja S. ütluste kohaselt tekkis tava kontrollida töövõimetuslehe olemasolu ainult sel põhjusel, et õiguskaitseorgan algatas süüdistatava suhtes menetluse. Kohtule esitatud ringkirjast nähtub, et alles 2016. a augustist hakkas linnavolikogu peatama volinikele hüvitiste väljamaksmist töövõimetuslehe kehtivuse ajaks. 6.4 Töövõimetuse perioodil osales süüdistatav peamiselt linnavolikogus ja selle istungitel ning võttis osa paarist esindusüritusest. Eluliselt usutav on B.O väide, et ta käsitles volikogu töös osalemist ühiskondliku kohustuse täitmisena ning ta ei leidnud, et tegemist on tulu saamiseks suunatud tegevusega, mille eest ta peab saama tasu. Selline arusaam valitses nii volinikel kui väljamakseid teostanud linnakantseleil. 6.5 Ehkki B.O pidas loengut tööõigusest oli tegemist tööõiguse algpõhimõtete tutvustamisega töötutele ning ei käsitlenud tööõiguse süvaaspekte, eriti sotsiaalmaksuseadust ja ravikindlustuse seaduse kohaldamise erisusi. B.O õppis Venemaa ülikoolis vene keeles ja selle õigusaktide pinnalt omades Eesti õiguse osas vähe praktikat. Ka eesti keelt ei valda ta piisavalt. Tuleb pidada usaldusväärseks, et süüdistatav ei ole piisaval määral teadlik, et ajutise töövõimetuse ajal ei tohi saada SMS § 2 lg 1 p-des 1,3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. 6.6 Puutuvalt süüdistatava tegevust juristina töövõimetuslehe kehtivuse ajal, siis esitas kaitsja juba kohtukõnes analüüsi, milles leidis, et juriidilise teenuse maht oli väga väike, sisaldas peamiselt kirjavahetust ja paar-kolm olulist dokumenti. Kõikidel töödel oli vältimatu iseloom. Suurem osa teenustest osutati sidevahendite abil. 6.7 Kaitsja märgib, et üldjuhul ei peeta haigestumist mõjuvaks põhjuseks, et jätta kohtuistungile ilmumata, sest see eeldaks arstitõendi esitamist, millest nähtuks, et konkreetne haigestumine takistab menetlustoimingu teostamist. Süüdistatav andis ka kohtus ütlusi, et kohtule esitatud menetlusdokumendid olid koostatud siis, kui ta oli terve ja esitati kohtule pärast tõlget. 6.8 Eeltoodust lähtuvalt puudus B.O tahe haigekassat eksitada, et pettuse eesmärgil saada sotsiaalmaksuga maksustavat tulu ja töövõimetushüvitist. 6.9 Kohtus kuulati üle kõik töövõimetuslehe vormistamise ja pikendamisega seotud arstid. Nad kinnitasid, et haigestumised olid reaalsed ja süüdistatava terviseseisund vajas töölt vabastamist. Seega on kohtu järeldused, et süüdistataval ei olnud nii halb, et ta pidi töölt puuduma, spekulatiivsed. Menetlustoimingud tegi ta seetõttu, et ei tahtnud petta teda usaldanud

isikuid. Seega puudus süüdistataval tahtlus haigekassat petta.

6.10 B.O

tegevuses puuduvad pettuse tunnused. B.O-le maksti töövõimetushüvitist, kuna olid kehtivad, õigesti välja antud ja arstide poolt kinnitatud töövõimetuslehed. 6.11 RaKS kohaselt peab töötaja teavitama tööandjat töövõimetuslehe lõpetamise kohta. Samas ei kohusta norm tööandja teavitamist sellest, et ta töövõimetuslehe kehtivuse ajal nt hakkas tööd tegema või täitma töökohustusi. Seadusest ei selgu, kellele peaks FIE-na töötav isik töövõimetuslehe lõpetamisest teatama. RaKS § 53 lg 4 kohaselt peab lõpetatud töövõimetuslehe kohta olema tehtud haigekassa andmebaasis õigeaegselt kanne. Antud kohustuse B.O ka täitis. Töövõimetuslehed avati ja lõpetati korrektselt ning olid välja antud ainult B.O haigestumise ajaks. Ta kandis FIE-na lõpetatud töövõimetuslehed haigekassa andmebaasi. Selles osaski ei ole selge, milles pettus seisnes. 6.12 Kohtuotsusest ei selgu, mis põhjusel oli süüdistatav kohustatud teatama Narva Linnavolikogu kantseleile oma töövõimetuslehe algatamisest ja lõppemisest. Kelmuse objektiivne koosseis ei ole täidetud. 6.13 Nõustuda ei saa sellegagi, et haigekassa tsiviilhagi rahuldati kriminaalmenetluse korras. Selline nõue on sissenõutav haldusmenetluse korras ettekirjutuse tegemisega. Kaitsja esitas ka tõendid haldusmenetluse algatamise kohta, selle lõpetamise kohta tõendid puuduvad.

B.O apellatsioon.

7.1 Kohtu poolt esitatud motiiv petta haigekassat selleks, et taastada oma sissetulek, on põhjendamatu. Sellisel juhul oleks pidanud B.O asuma haigekassat petma juba 2013. a novembris, mitte aga ootama terve aasta kuni 2014. a oktoobrini. 7.2 Narva linnavolikogu esimehe asetäitja kohustuste täitmine haiguslehel olemise ajal. B.O märgib, et saadiku tegevus ei ole teenistus, vaid ühiskondlik-poliitiline tegevus. Seda kinnitavad ka tunnistajad L. O, V. T. ja A. V. 7.3 B.O ei saanud Narva linnavolikogus töötasu vaid hüvitist (vt Narva linnavolikogu

Linnavolikogu esimehe asetäitjana töötamise ajal ei teadnud ega püüdnuki B.O

teada saada ravikindlustuse ja sotsiaalmaksu seaduse kõiki nüansse. Ka oma juriidilises praktikas ei ole ta selle teemaga kokku puutunud. Kuna haiguslehtede ajal ei maksnud B.O endale ise kompensatsiooni linnavolikogu esimehe asetäitja funktsioonide täitmise eest ega arvestanud endale kompensatsiooni ajutise töövõimetuse eest, siis ei saa teda süüdistada kelmuses. Kompensatsiooni maksis linnavolikogu kantselei, jättes arvestamata talle kätte saadavad haiguslehed. Oma tegevusega ei saanud B.O kuidagi mõjutada kantselei juhtkonna ega raamatupidaja tegevust ega otsuseid. Ajutise töövõimetuse kompensatsiooni arvutas ja maksis haigekassa ning B.O ei saanud mõjutada töövõimetuse kompensatsiooni suuruse arvestamise reeglit, mille juures arvestatakse kõiki sissetulekuid, millelt on tasutud sotsiaalmaks. 7.8 Kokkuvõtlikult ei olnud B.O kavatsust varjata linnavolikogu kantselei eest haiguslehel viibimist, saada töövõimetuse kompensatsiooni haigekassalt arvestades sissetulekut linnavolikogu kantseleilt. 7.9 Ettevõtlusega tegelemine haiguslehel viibimise ajal. B.O märgib, et tuleks uurida, mida ta konkreetselt haiguslehel olles tegi: see tegevus seisnes peamiselt e-kirjade vahetamises. Menetlusdokumente koostas ta tingituna menetlustähtaegade lõppemisest enne haigestumist võetud töökohustustest. 7.10 Haigekassa esindaja ütlustest ja 22. mai 2017. a vastusest B.O küsimusele analoogsetes asjades nähtub, et asja oleks pidanud läbi vaatama haldusmenetluses. 7.11 B.O tegevuses ei olnud otsest tahtlust. B.O märgib, et kui tal oleks olnud tahtlus petta, siis oleks ta järelikult pidanud aduma ka seda, et ta sooritab kuriteo. Sellisel juhul olnuks loogiline varjata oma tegevust haiguslehel viibimise ajal (kustutama kirjad ja kalendri, arveldama sularahas või arved esitama hiljem). B.O aga isegi ei mõelnud haigekassa petmisest. Kõik haigestumised olid reaalsed ning seoses haigestumisega kaotas B.O töötasus põhitöökohal ning sai õiguse saada kindlustushüvitist. Ta arvas, et käitus õiguspäraselt. Kui ta aga teada sai, et on alusetult haigekassalt kompensatsiooni saanud, oli valmis kaaluma alusetult saadu tagastamist. B.O on haigekassale tasunud 2500 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

kohtulahendis esitatud seisukohtadega asjaolude tuvastamises, tõenditele antud hinnangutes ning materiaalõiguse kohaldamises, mistõttu puudub vajadus siinkohal täiel määral taasesitada kohtu vastavaid põhjendusi. Sellest lähtudes vastab ringkonnakohus alljärgnevalt kaebuste põhiväidetele. Peale selle on ebavajalik maakohtu kõiki argumente korrata ka seetõttu, et kaitseväited on jäänud I astme kohtus esitatutega sisuliselt samaks ning neist olulisematele maakohus oma lahendis ka vastas.

volinik, s.h volikogu esimees ei ole ametnik ATS-i tähenduses, on ebaõige, see on vastuolus selgesõnaliselt ATS-is sätestatuga ning juba maakohtu otsuses üheselt ümber lükatud.

Ringkonnakohtu hinnangul väide selle kohta, et keegi ei teadnud, kas ja kuidas tuleb ajutise töövõimetuse puhul toimida, on ebaoluline ning vähimalgi määral B.O esitatud süüdistuse aspektist mitteõigustav. B.O esitas kokku kuuel korral haigekassale haiguslehed haigushüvitise väljamaksmiseks. Olnuks tegemist olukorraga, kus isik ei tea kuidas käituda, olnud süüdistataval piisavalt aega ja võimalusi olukorra väljaselgitamiseks. Lisada tuleb sedagi, et pärast kriminaalmenetluse alustamist on Narva Linnavolikogu kantseleis nimetatud küsimused selgeks tehtud (vt nt tunnistaja I. S ütlused, 6 kd, lk 137 jj ja tunnistaja A. V ütlused, 7 kd, lk 13 jj, Eesti Haigekassa vastus selgitustaotlusele ajutise töövõimetuse hüvitise küsimuses, 5 kd, lk 12).

siis menetlustoimingu teostamata jätmiseks. Miks on takistatud haigestunud isikul kohtu jaoks nõutava arstitõendi esitamine, samuti kaebusest ei selgu.

Kaebajad püüavad väita, et B.O nii linnavolikogu aseesimehena kui ka ettevõtjana ei teadnud ega ilmselt siis ka ei pidanudki teadma (kuna sellest teda keegi ei teavitanud), kuidas haiguslehtede ajal toimida, see aga välistavat tahtluse petta. Maakohtuga on nõus ka ringkonnakohus, et eeltoodud väited ei ole tõsiselt võetavad ega hinnatavad B.O õigustava asjaoluna. Esmalt tuleb arvestada, et B.O on pikaajaline praktika Narva Linnavolikogu liikmena, selle esimehe ning aseesimehena (muuhulgas ka õiguskomisjoni liikmena, esimehena) mistõttu on ta igal juhul kursis, millistel alustel tasustatakse erinevaid ametiülesandeid täitvate volinike tegevus kohalikus volikogus. Vastupidine väide ei ole tõsiselt võetav. Teiseks on B.O pikka aega tegev ettevõtjana, mistõttu on ta vältimatult kursis mitte ainult FIE majandustegevust reguleerivate õigusnormidega, vaid muuhulgas ka sotsiaalmaksuseaduse ning ravikindlustusseaduse normidega. Kolmandaks ei saa mööda vaadata asjaolust, et B.O tegevus ettevõtjana seisneb õigusteenuste osutamises, tal on õigusharidus ning vaatamata selle omandamisele välisriigis, osutab ta õigusteenuseid Eesti õigusruumis olles spetsialiseerunud tsiviilõigusele. Eeltoodud asjaolud kogumis välitavad igasuguse eksimuse (teokoosseisus, teo keelatuses või siis õigusvastasust välistavas asjaolus, vt siinjuures ka maakohtu vastavaid põhjendusi, otsuse lk 20).

Seega kokkuvõttes, on maakohus Eesti Haigekassa nõude läbi vaadanud põhjendatult ja asjassepuutuvaid norme silmas pidades ning selle summas 2495,83 eurot ka süüdistatavalt õigesti välja mõistnud.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.