Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Arusaamatuks jääb Harju Maakohtu seisukoht, et keegi võõras tänavalt sinna sündmustesse ju ei sekkunud. Kaitsja leiab, arvestades objektiivset tõendit (ekspertiisiakt nr 16E-GE0826) ja kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlused, leiab apellant, et AK süü 30. aprilli 2016.a episoodis ei ole tõendamist leidnud ning tuleb eespool mainitud episoodis temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna AK süü ei ole tõendamist leidnud, ei ole põhjendatud ka KN poolt esitatud tsiviilhagi. 4.2 EÕ poolt esitatud tsiviilhagi summas 3 700 eurot on alusetu ning tõendamata. Nimetatud summa koosneb väidetavalt ära võetud sularahast summas 1 700 eurot ning mittevaralisest kahjust 2000 eurot. Apellant leiab varaline kahju summas 1700 eurot on alusetu ning tõendamata ning palub süüdistatav jätta täies ulatuses rahuldamata. Kaitsja leiab, et kannatanu ei ole tõendanud, et ära võetud sularaha oli just summas 1700 eurot. Kaitsja juhib tähelepanu, et 23. aprilli 2017.a ülekuulamisel väidab alaealine kannatanu, et sularaha oli summas 1500 eurot (I k, tl 1). 17. mai 2017.a ülekuulamisel väidab ta, et raha oli summas 1700-1800 eurot (I k, tl 20). Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et kannatanu ütlused röövitud sularaha osas on vastuolulised. Lisaks kannatanu esindaja ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks kannatanul tekkinud varalist kahju. TsMS § 363 lg 1 p 3 sätestab, et hageja peab esitama tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Arusaamatu on Harju Maakohtu seisukoht, et kohus loeb tõendatuks, et röövitud rahasumma oli 1500 eurot. Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes iseseisvaks tõendiks, mistõttu ei kinnita tsiviilhagi ise kahju suurust. Antud juhul puuduvad igasugused hagiavalduses toodud ära võetud sularaha suurust kinnitavad tõendid. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-17 p 10 märkinud: Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade, prusside ja laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märgib kolleegium ka, et ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Arvestades, et kannatanu ütlused on kriminaalmenetluse ajal olnud vastuolulised ja tõendamata, ei ole võimalik kriminaalasja materjalide pinnal tuvastada kannatanul tekkinud kahju täpne ulatus, pidi Harju Maakohus jätma täies ulatuses rahuldamata kannatanu varaline kahju summas 1700 eurot. 4.2.1 Kannatanu esindaja taotles ka moraalse kahju hüvitamist summas 2000 eurot. Apellant leiab, et ka antud nõue ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-test 2 ja 5. Oma hagiavalduses toob kannatanu esindaja välja, et mittevaralise kahju (moraalne kahju) 2000 euro aluseks on K-Mle tekitatud hingeline ja füüsiline valu ning kehavigastused, mis antud hetkeni ei ole osaliselt taastunud. Tööle minek koolivaheajaks oli ka seoses tagajärgedega raskendatud, kuna K-M-l oli raske keskenduda mingite ülesannete täitmine (I k, tl 167). Kaitsja juhib austatud kohtu tähelepanu, et kannatanu terviseprobleemid võisid olla seotud just narkoainete tarvitamisega, mitte aga peksmisega. EMO patsiendikaart kinnitab, et kannatanu uriinis olid narkoained, seega terviseprobleemid võisid olla seotud narkoainete tarvitamisega (I k, tl 13). Eeltoodust tulenevalt taotleb süüdistatav moraalse kahju hüvitise rahuldamata jätmist või alternatiivselt vähendamist, sest nõue summas 2000 eurot ei ole täies ulatuses põhjendatud. 4.3 Kohtueelne menetleja oleks pidanud menetlusse kaasama seadusliku esindajana ka süüdistatava isa, kellel lasub samuti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustus

tulenevalt KrMS § 188. Kuivõrd süüdistatava vanemad elavad lahus, siis on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulude tasumine ainult ema kanda.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 4 lk 143 pöördel- 145) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja AK KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritavas kuriteos õigeksmõistmist. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6.2 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu KN ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu KN ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate KJ ja MK ütlustega, on süüdistatava AK süü KarS § 263 lg 1 p 1 järgi leidnud tõendamist täies mahus. 6.3 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava AK ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Samas ei ole maakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (lk 187 pöördel- 190). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustele. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava AK ütlusi ja esitatud versiooni, kuna see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja

ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistajate SZ ja DM ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 6.6 Kolleegiumil tuleb lisaks maakohtule märkida, et tunnistajate SZ, DM ja AG ütlustes ja süüdistatava AK ütlustes esinevad olulised vasturääkivused. Süüdistatav AK andis ütlusi, et tema jõudis kõigist sõprades eespoole Estonia peatuse juurde, kui teda kutsus S ja ütles, et D pekstakse, tema mingit kaklust ei näinud (kd 3 lk 174). Tunnistaja SZ andis ütlusi, et alguses olid kõik koos, kuid hiljem läks tema A-ga koos edasi ja olid juba A-ga Estonia peatuse juures, kui kuulsid kisa. Nägi kui D ja võõras noormees maadlesid. Aga koos liikusid nende poole, nägid, et noormehe nägu oli verine (kd 3 lk 138). Tunnista AG andis ütlusi, et S ja A liikusid neist eespool ning kui D juba kakles võõra noormehega, siis jooksis tema K ja S otsima, kes olid juba jõudnud Biomarketi juurde ning nad tulid tema juurde ja koos kolmekesi suundusid D poole, mis noormehega juhtus, tema ei tea (kd 3 lk 134). DM andis ütlusi, et S ja A läksid ees, natuke hiljem hoidis tema noormehega teineteisest kinni, kuid kaklust ei olnud. Meie juurde tulid AK ja SZ, kuid nemad ei sekkunud. Tema lükkas noormehe eemale, kummardas, et hinge tõmmata, tema juurde tuli A ja sel hetke kuulis puruneva klaasi heli, ei tea mis noormehega juhtus (kd 3 lk 188). Seega antud isikute ütlused , millega apellant püüab kinnitada kaitseversiooni ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. Kõrvutades eelrefereeritud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi, on ilmselge, et nimetatud ütlused on omavahel vastuolulised ega ole nii usaldusväärsed, et teha tõsikindel järeldus kuriteo asjaolude suhtes, s.t, et süüdistatav AK ei saanud temale inkrimineeritud kuritegu toime panna. 6.7 Apellatsioonis viidatud asjaolu, et süüdistatava DNA-d ei leitud pudelikaelalt, ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et süüdistatava bioloogilist materjali ei leitud pudeli kildudelt apellatsioonis märgitud kohtadelt, ei saa aga eraldivõetult olla AK suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Ka nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega süüdistatava bioloogilise materjali mitteleidmise osas (kd 4 lk 144-144 pöördel). Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et tegemist on avaliku korra raske rikkumisega (kd 4 lk 144 pöördel-145) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et AK käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

ei või olla tingimuslik. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu tingimuslikku otsustust tsiviilhagi väljamõistmise kohta lugeda kriminaalmenetluse seadustiku oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Sel põhjusel tuleb maakohtu otsus TK-lt tsiviilhagi katteks väljamõistetu sissenõudmise osas tühistada. 7.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et VÕS § 1053 lg-s 2 ei ole vanemate või eestkostja vastutust 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest seotud sellega, kas alaealisel on vara või mitte. Vanemad vastutavad 14-18-aastase alaealise tekitatud kahju puhul alaealisega solidaarselt v.a juhul, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Seega on maakohus ka alaealise süüdistatava vanema varalise vastutuse materiaalõiguslikku alust ebaõigesti käsitlenud. 7.3 Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KN tsiviilhagi saab lugeda esitatuks üksnes süüdistatava vastu, mitte aga süüdistatava AK vanema TK vastu. KN tsiviilhagis (kd 3 lk 6869) on hageja nõudena märgitud soov, et süüdistatavalt(-telt) mõistetaks välja talle tekitatud kahju. Selliselt formuleeritud hageja nõu dest võibki kriminaalmenetluse eripära arvesse võttes järeldada üksnes seda, et hageja nõue on suunatud kriminaalasjas vastava kahju tekitamises süüdistatava isiku vastu. Juhul, kui kannatanu soovib, et lisaks süüdistatavale vastutaks tekitatud kahju eest veel ka keegi kolmas isik, tuleb tal seda esitatud hagis selgesõnaliselt väljendada. Kriminaalasja lahendav kohus ei või ise otsustada, kellelt hagis nõutu välja mõista, vaid TsMS §-s 4 väljendatud dispositiivsuse põhimõtte kohaselt on see hageja õigus. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-43-13, p 43). Eelöeldu kehtib ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses isegi hoolimata asjaolust, et kannatanu ei pruugi hagi esitades olla kõigist kahju hüvitama kohustatud isikutest teadlik. Nimelt on kannatanul KrMS § 224 lg 2 kohaselt õigus peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist kriminaaltoimikuga tutvuda. Selle käigus on tal võimalik tuvastada ka muud võimalikud isikud lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale, kes talle kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavad ning sellest tulenevalt hagi täiendada. 7.4 Kolleegiumi niisugust hinnangut ei mõjuta ka asjaolu, et TK on arutatavasse kriminaalasja kaasatud KrMS § 39 lg 1 alusel tsiviilkostjana. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega. KrMS § 39 lg -st 1 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1-14, p 33). Olukorras, kus kannatanu pole tsiviilkostja vastu hagi esitanud, saab kohus tema materiaalõiguslikult eksisteeriva nõude kannatanu vastu rahuldada vaid KrMS § 306 lg 1 p 11 kolmandas alternatiivis sätestatud korras, kui on täidetud tingimused, mida käsitletakse Riigikohtu otsuse asjas 3-1-1-105-10 punktides 7.4.1-7.4.3. Arutataval juhul ei ole eelviidatud otsuses märgitud tingimused täidetud, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada TK-lt tingimusliku sissenõudmise osas. 7.5 Kuivõrd kolleegium tühistas maakohtu otsuse TK-lt tingimusliku sissenõudmise KN tsiviilhagi osas, siis võib juhul, kui süüdistatav AK ei ole võimeline hagi tasuma, kannatanu KN esitada VÕS 1053 lg 2 alusel nõude AK seaduslike esindajate vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna 14-18-aastase isiku tekitatud kahju korral vastutavad tema vanemad VÕS § 1053 lg 2 alusel solidaarselt, siis sellises vaidluses oleks TK-l üksnes tema vastu esitatud nõude

korral võimalik taotleda ka TsMS § 216 sätete alusel teise vanema kolmanda isikuna menetlusse kaasamist.

tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 10.2). Osutatud seisukohad puudutavad mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Kaitsja etteheited, et kannatanu ei ole esitanud täiendavad tõendeid on seega asjakohatud ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides ristküsitleda kannatanut teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada kannatanu ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et AK-l ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu esindaja nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09). 8.3 Mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas on apellant leidnud, et mittevaraline kahju ei ole põhjendatud. VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mär kinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 2 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 1 300 eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 4 lk 146 pöördel-147). 8.4 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanu õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 1 300 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 1 300 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei

ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused EÕ kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks. 8.5 Kolleegium märkis juba eelnevalt p 7.2, et VÕS § 1053 lg-s 2 ei ole vanemate või eestkostja vastutust 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest seotud sellega, kas alaealisel on vara või mitte. Vanemad vastutavad 14-18-aastase alaealise tekitatud kahju puhul alaealisega solidaarselt v.a juhul, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Seega on maakohus alaealise süüdistatava vanema varalise vastutuse materiaalõiguslikku alust ebaõigesti käsitlenud ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. 8.6 EÕ tsiviilhagisid saab lugeda esitatuks nii süüdistatava kui ka tema vanema TK vastu. EÕ tsiviilhagis (kd 1 lk 152-152 pöördel, 167-167 pöördel) on hageja nõudena märgitud soov, et süüdistatavalt(-telt) ja tsiviilkostjatelt mõistetaks välja talle tekitatud kahju. Selliselt formuleeritud hageja nõudest saab üheselt järeldada, et hageja nõue on suunatud nii kriminaalasjas vastava kahju tekitamises süüdistatava isiku vastu kui ka tsiviilkostja vastu. VÕS § 1052 lg 1 järgi vastutab 14 18-aastane isik enda tekitatud kahju eest ise. VÕS § 1053 lg 2 sätestab lisaks 14 18-aastase isiku vastutusele tema vanemate või eestkostja vastutuse, sõltumata nende süüst, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Nimetatud sätte kohaselt vanemate ja eestkostja süüd eeldatakse. Tsiviilkostja ei ole esitanud tõendeid ega ole esile toonud asjaolusid, mis vabastaks teda VÕS § 1053 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest, mistõttu vastutab ta VÕS § 1053 lg 2 alusel tekitatud kahju eest. Eeltoodule tuginedes tuleb mõista AK-lt ja TK-lt välja solidaarselt EÕ kasuks kuriteoga tekitatud kahju.

mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud AK õigeks mõistmisega temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt AK-le mõistetud karistusete, sh mõistetud liitkaristuste muutmiseks. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldan ud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära- ja liigi valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavat asjaolu, süü osalist puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, kannatanu käitumist, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult AK süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 74 sätte kohaldamise osas.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.