Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Viru Maakohus 22. juuni 2017 otsusega tunnistas B.P süüdi ning karistas teda KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aasta ja § 213 lg 2 p 4 järgi 5 kuu pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus tema liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg-t 2 kohaldades vähendas kestuseni 2 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel luges maakohus eelvangistuse kolm päeva karistusaja hulka ja nägi karistuseks ette 1 aasta 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi suurendas kohus karistust Harju Maakohtu 17. novembri 2016 otsusega mõistetud karistuse (2 aastat 5 kuud vangistust) võrra ja mõistis B.P liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges maakohus 22. juuni 2017 ja võttis süüdistatava vahi alla kohtusaalist. Sama otsusega mõistis kohus süüdi veel Jekaterina Bulavskaja KarS § 200 lg 2 p 7 - § 22 lg-te 1 ja 3 järgi, J.I KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 213 lg 2 p 4 järgi ja Maksim Zinovjevi KarS § 307 lg 1 järgi, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi tunnistas maakohus B.P süüdi selles, et ta 19. jaanuaril 2017 kella 19.30 paiku Narva linnas Pähklimäe tänava kandis Äkkeküla pargis, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis J.I-ga ja tuvastamata jäänud isikuga, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kasutas füüsilist vägivalda S.K. suhtes. Nimelt lõi teda korduvalt rusikaga ja jalgadega vastu keha, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ning võttis ära kandekoti maksumusega 10 eurot, kus sees olid sularaha 40 eurot, Swedpanga kaart koos PIN- koodiga ja ID- kaart kannatu nimelt, tekitades sellega S.K. varalise kahju summas 50 eurot. KarS § 213 lg 2 p 4 järgi mõistis kohus B.P süüdi temale esitatud süüdistuses selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis J.I-ga 19. jaanuaril 2017 ajavahemikul kl 19.44 kuni 19.56 Narva linnas Tallinna mnt 54 hoones asuvas Swedpanka pangaautomaadis, kasutades röövimise saadud kannatanu S.K. pangakaarti ja PIN-koodi, võttis pangaprogrammi andmete sisestamise ja muutmise teelt kannatanu arveldusarvelt sularaha 530 eurot. Maakohus leidis, et B.P poolt talle inkrimineeritavate kuritegude (KarS § 200 lg 2 p 7, § 213 lg 2 p 4) objektiivsete koosseisude täitmine on tõendatud: 1) B.P enda ning kaassüüdistatavate J.I ja M. Zinovjevi ütlustega, mille kohaselt nad on endid süüdi tunnistanud nii eeluurimisel kui kohtuistungil; 2) S.K. ja tunnistaja A.G. ütlustega; 3) kannatanu pangakonto väljavõttega. Nimetatud tõendid on usaldusväärsed. Kuivõrd süüdistatavate endi ütluste kohaselt panid nad röövimise ja arvutikelmuse toime ühiselt ning kooskõlastatult, siis oli tegemist võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumisega grupi poolt. Süüdistatavad lisasid tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest sõltus taotletava eesmärgi saavutamine, s.o raha ebaseaduslik omastamine. Subjektiivsest küljest pani B.P röövimise ja arvutikelmuse toime otsese tahtlusega. B.P-le mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. Süüdistatav pani toime I raskusastme kuriteo (röövimise) ning samuti II raskusastme kuriteo (arvutikelmuse). Teda on varem kohtu poolt karistatud, mõlemad kuriteod on ta sooritanud katseaja jooksul. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et B.P on võimalik mõjutada kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. Tema tegevuses ilmneb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes – puhtsüdamlik kahetsus. Ta pani kuriteo toime alaealisena. Ülaltoodu alusel on võimalik kohaldada karistust KarS § 61 alusel alla KarS § 213 lg 2 p-s 4 sätestatud alammäära ning KarS § 200 lg 2 järgi sanktsiooni alammääras. Kuna B.P sooritas kuriteod katseajal, siis KarS § 65 lg 2 alusel tuleb karistust suurendada Harju Maakohtu 17. novembri 2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa võrra. Kohtul on alust arvata, et vabaduses võib süüdistatav jätkata kuritegude toimepanemist. Sellele viitab asjaolu, et mõlemad kuriteoepisoodid on toime pandud kahe kuu möödumisel esimesest süüdimõistmisest.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

B.P apellatsioon B.P leiab, et tema kuritegu on valesti kvalifitseeritud KarS § 200 järgi, kuna kannatanut ta ei löönud ja midagi ära ei võtnud. Tema tegu tuleks kvalifitseerida salajase kuriteona, nagu seda tehti tema kaasosalise M. Zinovjevi osas. B.P kaitsja advokaat I. Belugini apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti palub ta süüdistatava vahi alt vabastada. Kaitsja märgib, et apellatsiooni esitamise tingisid: 1) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (KrMS § 338 p 2), mis seisnes selles, et maakohus kohaldas valesti KarS § 65 lg 2 sätteid; 2) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (KrMS § 338 p 3); 3) mõistetud karistuse mittevastavus süüdimõistetu isikule (KrMS § 338 p 4), kuna maakohus kohaldas valesti asjas KarS § 65 lg 2 sätteid. Apellatsiooni täpsemad argumendid on järgmised. Maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust oluliselt sellega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldus, mille kohaselt on B.P karistatud Harju Maakohtu 17. novembri 2016 otsusega, ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8). Seda põhjusel, et mainitud kohtuotsust ei ole asja materjalides. Ka 25. jaanuari 2017 karistusregistri väljavõttes puuduvad andmed selle kohtuotsuse kohta. KrMS § 234 lg 3 kohaselt, kui kahtlustatav või süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur nõustuvad lühimenetluse kohaldamisega enne KrMS §-s 226 loetletud toimingute tegemist, koostab prokuratuur KrMS § 154 kohaselt süüdistusakti, milles märgitakse, et kriminaalasjas taotletakse lühimenetluse kohaldamist. Kahtlustatava või süüdistatava taotlus ja süüdistusakt lisatakse kriminaaltoimikusse ja toimik edastatakse kohtule. Seaduse sellisest sättest on näha, et peale kahtlustatava või süüdistatava taotluse ja süüdistusakti midagi kriminaaltoimikusse lisada ei saa. KrMS § 237 lg 4 alusel kohtulikul arutamisel võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile. Kohtuistungil prokurör taotles: „Kuna isik on viimati karistatud 17. novembri 2016 otsusega, millega talle määrati tingimisi karistus 1 aasta 3 kuud, siis KarS § 65 lg 2 alusel tuleb suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistus eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja talle jääb kanda 5 aastat 2 kuud 27 päeva vangistust. Antud karistus tuleb ära kanda reaalsetes vanglatingimustes.“ Seega vaidlustatud kohtuotsus KarS § 65 lg 2 kohaldamise osas ei ole kooskõlas asja materjalidega, kuna materjalides puudub Harju Maakohtu 17. novembri 2016 otsus. Samuti ei ole selge, kust asja materjalide hulka tuli vaidlustatud kohtuotsuses märgitud Harju Maakohtu 17. novembri 2016. a otsus. Kaitsja ning apellant ei ole selle kohtuotsusega tutvunud. Seega ei olnud täidetud kõik vajalikud eeldused lühimenetluseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, B.P ja tema kaitsja apellatsioonidega, ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsioonide rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. B.P apellatsioon Apellatsioonis vaidlustab B.P enda süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. B.P leiab, et kuivõrd tema ei ole kannatanu suhtes vägivalda kasutanud ja temalt midagi ei võtnud, siis tuleb tema käitumine ümberkvalifitseerida salaja toimepandud kuriteoks. Esitatud taotlust põhjendab süüdistatav ka sellega, et kaassüüdistatav M. Zinovjev tunnistati süüdi salajases kuriteos. Esmalt märgib ringkonnakohus, et B.P kriminaalasja arutamine maakohtus toimus lühimenetluses ning tulenevalt KrMS §-st 233 lg 1 lahendab kohus lühimenetluses arutatava kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt. Seega saab ringkonnakohus, ülalesitatud põhimõttest lähtuvalt, lahendada B.P süüküsimuse vaid kriminaaltoimikus olevatele tõenditele tuginedes. Tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab ringkonnakohus, et B.Paotlus tema käitumise ümbrkvalifitseerimiseks ei ole põhjendatud. B.P apellatsioonis esitatud väited, nagu ei oleks ta kannatanu S.K. suhtes vägivalda kasutanud ning tema vara hõivanud, on ümber lükatud kannatanu, kaassüüdistatavate ja B.P enese ütlustega. Kannatanu S.K. ütluste kohaselt jalutas ta 19. jaanuari 2017 õhtusel ajal koos tuttava tütarlapsega, kelle nimi oli Jekaterina, pargis. Pargis jalutades lähenesid neile noormehed ja üks neist lõi talle rusikaga näkku ja lükkas pikali. Seejärel jooksid ka teised noormehed tema juurde ja hakkasid teda jalgadega peksma. Üks noormeestest hakkas praktiliselt kohe teda läbi otsima ja võttis jopetaskust ära tema rahakoti. Saanud rahakoti kätte, jooksid noormehed minema. Sisuliselt sarnaseid ütlusi on andnud ka süüdistatav J.I. J.I ütluste kohaselt helistas ta

ja J.I-ga kaasa Pählikmäele. Tema koos oma kaaslasega jäid seisma pargi lähedale, J.I ja B.P ja nendega kaasas olnud veel üks noormees, sisenesid parki. 3-4 minuti pärast kuulis ta müdinat ning temast jooksid mööda J.I, B.P ja nendega kaasas olnud kolmas noormees. Tema koos oma kaaslasega jooksid neile järele. Hiljem vaatas J.I läbi kannatanult võetud rahakoti. Seal olnud sularaha jagas B.P , pangakaardi võttis enda kätte aga J.I. Hiljem andis B.P talle 160 eurot, mille ta oli välja võtnud S.K. pangaarvelt. Kahtlustatavana ütlusi andes on B.P kinnitanud enda osalemist koos J.I-ga S.K. peksmises ja seejärel temalt rahakoti äravõtmises. B.P ütluste kohaselt rääkis J.I talle oma plaanist ühele kutile peksa anda ja temalt raha ära võtta. Tema oli J.I ettepanekuga nõus ja nad leppisid kokku, et jääb ootama J.I telefonikõnet. Kui J.I talle helistas, siis nad said kokku ja läksid koos Pähklimäele. J.I oli kaasa kutsunud veel ühe noormehe kelle nimi oli Dima. Parki sisenedes leppisid nad kokku, et Dima lööb S.K. rusikaga näkku, et viimane kukuks, tema otsib kannatanu läbi ja J.I peksab kannatanut, et see vastupanu ei osutaks. B.P väidete kohaselt lõigi Dima kannatanut näkku ja kui kannatanu oli kukkunud, hakkas J.I teda peksma. Tema lõi ka kannatanut ühe korra jalaga ja hakkas seejärel teda läbi otsima. Ta leidis rahakoti ja seejärel jooksid nad sündmuskohalt minema. Kannatanu rahakott jäigi tema kätte ja seal olnud sularaha jagas ta osalejate vahel ära. Hiljem võttis ta rahakotis olnud pangakaardiga sularahaautomaadist välja S.K. arveldusarvel olnud raha ja jagas selle enda, J.I ja M. Zinovjevi vahel. Hinnates B.P eespool toodud kahtlustatavana antud ütlusi, peab ringkonnakohus vajalikuks osundada asjaolule, et maakohtu istungil on B.P end kuriteo toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud ning ei ole taotlenud enese ülekuulamist kohtuistungil. Seega on B.P jäänud ka kohtuistungil oma kahtlustatavana antud ütluste juurde (II kd, tl 42). Röövimise, s.o KarS § 200 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis loetakse täidetuks, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ning vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Ringkonnakohus leiab, eeltoodud ütlustele tuginedes, et kriminaalasjas on tõsikindlalt tõendamist leidnud B.P osalemine koos J.I ja tuvastamata jäänud isikuga, S.K. suhtes toimepanedud röövimises. B.P väite, et tema ei ole kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud, loeb ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõenditega ümberlükatuks. Kannatanu S.K. ütluste kohaselt kasutasid tema suhtes vägivalda kõik sündmuskohal olnud isikud. B.P poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist kinnitavad ka J.I ütlused, milliste kohaselt lõi B.P maas lamavat kannatanut paar korda jalaga. Kannatanu löömist jalaga on kohtueelsel uurimisel antud ütlustes, milliste juurde jäi B.P ka maakohtu istungil, kinnitanud ka B.P ise. Asjaolu, et nimelt B.P oli isikuks, kes võttis S.K. t ära tema rahakoti, kinnitavad üheselt J.I ütlused. B.P on ka ise kinnitanud, et vastavalt väljatöötatud plaanile, pidi tema kannatanu läbi otsima ja temalt leitava vara ära võtma. B.P väidete kohaselt ta sündmuskohal taoliselt ka käitus. Ringkonnakohtu arvates annavad aluse väiteks, et nimelt B.P võttis S.K. t ära rahakoti, lisaks J.I ütlustele ka süüdistatava M. Zinovjevi ütlused, milliste kohaselt andis talle pärast röövimise toimepanemist raha nimelt B.P. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas on tõsikindlalt leidnud tõendamist, et B.P kasutas S.K. suhtes vägivalda ning kasutatud vägivald oli vahendiks, mille tulemusena õnnestus B.P ära võtta kannatanule kuulunud rahakott koos raha ja pangakaardiga.

Seega on maakohus B.P õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks S. B.P apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks maakohus M. Zinovjevi süüdi tunnistanud salajases kuriteos. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on M. Zinovjev süüdi tunnistatud KarS § 307 lg 1 järgi, s.o kuriteost mitteteatamise eest. Seega ei vasta S. B.P väide, nagu oleks M. Zinovjev süüdi tunnistatud salajases varavastases kuriteos, tegelikkusele. B.P kaitsja apellatsioon B.P kaitsja apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsustus moodustada KarS § 65 lg 2 alusel süüdistava suhtes liitkaristus, sest kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis andnuks kohtule seadusliku aluse taolise karistuse moodustamiseks. Oma väidet põhistab kaitsja sellega, et kuivõrd B.P suhtes toimus kohtumenetlus lühimenetluse korras, kus KrMS § 233 lg 1 tulenevalt lahendab kohus kriminaalasja vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal ning kuna kriminaaltoimiku materjalide juurde ei olnud lisatud Harju Maakohtu poolt B.P suhtes 17. novembril 2016 tehtud kohtuotsuse ärakirja ning nimetatud kohtuotsus ei kajastu ka karistusregistri õiendis, siis on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 nõudeid. Nimetatust tulenevalt palub kaitsja tühistada maakohtu otsuse ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Kriminaalasjas materjalidest nähtuvalt on maakohtule esitatud kolm karistusregistri väljavõtet B.P karistatuse kohta.

käsitletava otsusega süüdistatavale liitkaristuse moodustamata, tulnuks see ikka hilisemalt moodustada KrMS § 413 järgi. Vastuseks kaitsja väitele nagu rikkunuks maakohus liitkaristust moodustades KrMS § 339 lg 1 p 8 sätteid märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt selgitanud, millal on tegemist KrMS § 339 lg 1 ps 8 kirjeldatud olukorraga, s.o juhtumiga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nii eeldab nimetatud rikkumine, et kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu (vt nt RKKKo 3-1-1-55-06, 3-1-1-3-07). Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosas asunud seisukohale, et süüdistatav B.P pani kuriteod, milliste toimepanemises ta käesoleva kohtuotsusega süüd tunnistati, toime Harju Maakohtu

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.