Rahvatervisevastased süüteod › Narkootikumidega seotud süüteod

nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Suures koguses narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega pani Igor Struk isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

tulenevalt asub kohus seisukohale, et Igor Strukil puudus seaduslik alus narkootilise aine, sh ka suures koguses narkootilise aine käitlemiseks ning suures koguses narkootiliste aine omandamine ja valdamine oli ebaseaduslik. Samuti rõhutab kohus, et KarS § 184 objektiivse koosseisu täitmiseks ei oma tähtsust, kas narkootilist ainet omandati või vallati suures koguses enda tarbeks, kellegi teise jaoks või müümiseks. Piisab sellest, kui on tuvastatud narkootilise aine suur kogus. Eelosutatud tõenditele hinnangu andmisel leiab kohus, et käesoleval juhul tõendab tõendikogum täielikult Igor Struki poolt narkootilise aine, s.o amfetamiini suures koguses ebaseaduslikku käitlemist, mis seisnes amfetamiini omandamises ja selle valdamises. Peale selle nähtub süüdistusaktis esitatud süüdistusest, et süüdistatavale on KarS § 184 ettenähtud kuriteo toimepanemist inkrimineeritud koosseisulise raskendava asjaolu esinemisega, s.o selles, et Igor Struk on KarS § 184 ettenähtud kuriteo toime pannud KarS § 184 lg 2 p 2 märgitud isikuna. Seega süüdistatakse teda selles, et ta on kuriteo toime pannud isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos (KarS § 183 kuni § 190) sätestatud kuriteo. Kohtuistungil esitas riiklik süüdistaja kohtule Harju Maakohtu 07.05.2013.a otsuse nr 1-13-3056 väljatrüki (krim toimik lk 30-50), mille kohaselt on Igor Struk süüdi mõistetud KarS § 184 lg 2 p 1, 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning temale mõisteti karistuseks tähtajaline vangistus 3 aastat ja 4 kuud. Kuivõrd tegemist on kehtiva karistusega, siis oli Igor Struk temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal ja ka kohtuotsuse koostamise ajal isikuks, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo. Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava süüd tunnistavatest ütlustest lähtuvalt on kohus veendunud, et amfetamiini käitlemine Igor Struki poolt on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Samas suure koguse puhul süüdistatav väitis, et ta ei teadnud ja teda ka ei huvitanud, millisest piirist suur kogus algab. Samas pidas ta võimalikuks, et ta käitles suures koguses narkootikume, kuid tal oli sellest täiesti ükskõik. Seda enam, et antud kogusest oleks keskmiselt jätkunud 45 doosiks. Seejuures ei saa kohus jätta märkimata, et süüdistatavat on eelnevalt karistatud samalaadse kuriteo toimepanemise eest, so narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest ning ka eelmisel korral oli tegemist sama narkootilise aine käitlemisega. Seega tegutses süüdistatav oma varasema kogemuse pinnalt teadmises süüteo koosseisutunnustest ja nende realiseerimise võimalikkusest. Seega kvalifitseeriva tunnuse, s.o suure koguse osas on tegemist vähemalt kaudse tahtlusega toime pandud kuriteoga. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Igor Struk pani toime KarS § 184 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo, s.o suures koguses narkootilise aine (amfetamiin) ebaseadusliku käitlemise isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo.

Kehtiva kohtupraktika (3-1-1-52-13, 3-1-1-58-13) kohaselt, tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Hinnates süüdistatava süü suurust, leiab kohus, et arvestades käideldava amfetamiini kogust, s.o 5,91 grammi amfetamiini puhtal kujul, siis ei olnud tegemist väga suure kogusega ja seega ka süü ei ole väga suur, kuivõrd käideldud kogusest piisanuks 45-le inimesele ja tegemist ei olnud kogusega, millest piisanuks tarvitamiseks sadadele või tuhandetele isikutele. Edasi analüüsib kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtulikul arutamisel temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemist kahetsenud ning esitanud ka Viljandi Haigla vastuse, mille kohaselt Igor Struk on 26.09.2017 registreeritud sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse teenuse järjekorda. Kohus suhtub sellisesse kahetsusse mõningase kriitikaga. Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et tarbib amfetamiini aastast 1997 ja seniajani, s.o 20 aasta jooksul ei ole suutnud või pidanud vajalikuks ravile minna. Alles nüüd, kohtuliku menetluse ajal, avastas süüdistatav, et vangi minemise asemel oleks parem ravile minna. Samuti väitis süüdistatav oma lõppsõnas, et kui karistuseks määratakse reaalne vangistus, siis nagunii tulen välja ja hakkan jälle tarvitama narkootikume. Seega nähtub üheselt, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras, vaid selle ainuke eesmärk on oma eeldatavalt mõistetavat karistust kergendada ja võimalikult ruttu vabadusse pääseda ning eesmärk narkosõltuvusest vabaneda on vaid paljasõnaline lubadus. Süüdistataval on pärast iga karistuse järgselt vanglast vabanemist olnud võimalus koheselt minna kas ravile või otsida muud meditsiinilist abi sõltuvusest vabanemiseks, kuid ometigi on ta vabadusse pääsedes asunud uuesti narkootilisi aineid tarvitama, mitte otsima võimalusi sõltuvusest vabanemiseks. Süüdistatav ei suutnud ka karistusjärgse käitumiskontrolli ajal täita kohustust hoiduda narkootiliste ainete tarvitamisest teadmises, et kohustuse rikkumise korral mõistetakse talle uus karistus. Ka uue, Harju Maakohtu 17.11.2016 otsusega mõistetud karistuse, sh karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuse rikkumise eest mõistetud karistuse kandmiselt vabanemise järgselt peeti ta pooleteise kuu möödudes kinni seoses narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega, mis on käesoleva kriminaalasja menetlusesemeks. Sellest saab üheselt järeldada, et süüdistatava jaoks on oluline narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine, mitte sõltuvusravi. Seega süüdistatava kahetsusavaldus kohtuistungil ei ole karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes arvestatav ning on kantud vaid soovist saavutada mõistetava karistuse kergendamine. Puutuvalt eripreventsiooni, ehk võimalusse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus alljärgnevat. Kohtule esitatud karistusregistri andmetest (krim. toimik lk 19-29) nähtuvalt on süüdistataval kolm kehtivat kriminaalkaristust, millest on näha, et süüdistatavat on karistatud erineva pikkusega vangistustega, mis ulatuvad 6 kuust 3 aasta ja 4 kuuni. Nimetatud karistusandmed viitavad üheselt sellele, et ükski vangistus, ei lühema- ega pikemaajaline, ei ole sundinud süüdistatavat õiguskuulekusele. Viimase otsusega mõistetud vangistuse ärakandmisest (02.03.2017) möödus vaid poolteist kuud (18.04.2017), kui isik peeti kinni käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemiselt. Seda enam, et Harju Maakohtu 17.11.2016 otsusest nr 1-16-8951 nähtuvalt karistati Igor Strukki ka § 3314 järgi vangistusega selles, et ta ei täitnud karistusjärgset kontrolli, s.o järgida katseajal KarS § 75 lg 2 punktis 21 sätestatud kohustust mitte omada ja tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid ja olles karistatud 06.07.2016 NPALS § 151 lg 1 järgi rahatrahviga 60 eurot, rikkus kuritahtlikult talle määratud kontrollkohustust sellega, et tarvitas amfetamiini. Seega ei ole senised karistused vangistuste näol ega ka karistuse järgselt kohaldatud käitumiskontroll ühes kohustusega suutnud süüdistatavat soovitud suunas mõjutada ning ta

jätkab süütegude toimepanemist, mis näitab süüdistatava ükskõiksust võimaliku karistusõigusliku tagajärje suhtes. Taolisi asjaolusid arvestades leiab kohus, et ka eripreventiivsed eesmärgid on saavutatavad vaid pikaajalist isiku vabaduse piiramist kohaldades. Mis puudutab aga üldpreventiivseid eesmärke, arvestades, et rahvatervisevastased kuriteod kujutavad suurt ohtu ühiskonnale, siis näitab süüdistatava käitumine üheselt, et ta suhtub õiguskorda jätkuvalt ükskõikselt ja enesekeskselt iseenda huvidest lähtuvalt ning käitub järjekindlalt õigusvastaselt. Seetõttu leiab kohus, et ka õiguskorra huvide kaitsmine nõuab süüdistatava karistamist range karistusega ning mõistetav karistus peab ühiskonnale andma selge signaali, et rahvatervisevastase kuriteo toimepanemisele järgneb range karistus. Kuigi omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest, siis antud juhul kohus seda narkootilise aine kogusest lähtuvalt vajalikuks ei pea. Kõike eelnevat arvesse võttes, leiab kohus, et süüdistatavale võib karistuseks mõista vangistuse alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Kuna antud karistuse miinimummäär on juba iseenesest kõrge, siis leiab kohus, et karistuse võib mõista lausa sanktsioonimäära miinimummäära vähesel määral ületavas määras, kuid kohus ei pea võimalikuks mõista karistust, mis oleks võrreldav karistusega, mida kohaldati süüdistatava suhtes eelmise samalaadse kuriteo toimepanemise eest ning kohtu arvates peab käesoleva otsusega mõistetav karistus olema eelmisest samalaadse kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest rangem. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud juhul Igor Struki puhul ühtegi sellist erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu tuvastatud ei ole, mis võimaldaks karistusest tingimisi vabastamist. Süüdlase isiku puhul tuleb karistusest tingimisi vabastamine kõne alla eelkõige juhul, kui teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Antud juhul on süüdistataval aga 3 kehtivat kriminaalkaristust, s.h ka I astme kuriteo toimepanemises, millede eest on süüdistatavat karistatud vangistustega. Seega karistusest tingimisi vabastamiseks kas KarS § 74 või 75 alusel osaliselt või täielikult ei ole mingit alust, kuna siis taotletav eripreventiivne eesmärk puuduks täielikult. Samuti oleks mõistetud vangistusest süüdistatava tingimisi vabastamine vastuolus ülaltoodud kohtupraktikaga. Kohus leiab, et ka kriminaalhooldus ei ole piisavalt mõjus vahend, suunamaks süüdistatavat seaduskuulekale käitumisele. Seda enam, et Harju Maakohtu 17.11.2016 otsusest nr 1-16-8951 nähtuvalt karistati Igor Strukki ka § 3314 järgi vangistusega selles, et ta ei täitnud karistusjärgse kontrolli ajaks temale pandud kohustust, s.o järgida katseajal KarS § 75 lg 2 punktis 21 sätestatud kohustust mitte omada ja tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid ja olles karistatud 06.07.2016 NPALS § 151 lg 1 järgi rahatrahviga

60 eurot, rikkus kuritahtlikult talle määratud kontrollkohustust sellega, et tarvitas amfetamiini. Lisaks jääks kriminaalhooldusega Igor Struk vabadusse ning on piisav alus arvata, et isik jätkab uute kuritegude toimepanemisega, olles sellise käitumisega ohtlik ka ühiskonnale. Vastavasisulist kahtlust on põhjustanud Igor Struk kogu oma varasema käitumisega, mida kohus on analüüsinud juba eelpool. Seda enam, et iga järgnev karistus ei saa kergendada isiku olukorda, vaid just vastupidi. Seejuures teatas süüdistatav kohtuistungil, et tal sisuliselt alaline elukoht puudub, kuid samas on käitumiskontrolli eelduseks käitumiskontrollile allutataval isikul alalise elukoha olemasolu. Kohtuistungil avaldas süüdistatav soovi vangla asemel hoopis sõltuvusravile minna, et talle antaks võimalus alustada normaalset elu. Kohus juhib tähelepanu KarS § 184 lg 2 p-le 2, mille järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus 3 kuni 15 aastat. Selle asendamist sõltuvusraviga ei ole seadusandja ette näinud, kuivõrd KarS § 692 lg 1 näeb vangistuse raviga asendamist ette vaid juhul, kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus. Seega ei ole käesolevas kriminaalasjas süüdistatava suhtes KarS § 692 sätete kohaldamine võimalik, kuivõrd süüdistatavale mõistetava vangistuse alammäär on kolm aastat ning puudub igasugune alus karistuse mõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära. Kohus rõhutab, et Igor Strukil on olnud 20 aastat võimalus oma narkosõltuvusest vabaneda ning ravile minna, kuid ta ei ole seda teinud. Iga kord peale vanglast vabanemist on ta oma sõnul sattunud kokku isikutega, kes on teda mõjutanud uuesti narkootikume tarvitama. Tal ei ole kunagi olnud piisavalt jõudu ja tahtmist sõltuvusest vabaneda, või ravile minna, kuigi võimalus selleks on kogu aeg olnud. Ehk süüdistataval on 20 aasta jooksul korduvalt ja vähemalt sellel ajal, kui ta viibib vabaduses, olnud võimalus narkootikumide vaba ja õigusrikkumiste vaba elu alustada, ei ole ta neid võimalusi kasutanud, vaid selle asemel on ta süütegusid toime pannud (3 kehtivat kuritegu, 4 kehtivat väärtegu, 12 arhiveeritud kuritegu). Seejuures on süüdistatav vangistuse tingimustes pidanud narkootiliste ainete tarvitamisest loobuma, kuid vangistusest vabanemise järgselt on ta taas alustanud narkootiliste ainete käitlemist. Käesoleval juhul on süüdistataval taas pärast vangistuse tingimustes narkootilistest ainetest võõrdumist võimalik vanglakaristuse ärakandmise järgselt pöörduda raviasutusse ja alustada õiguskuulekat elu. Vanglakaristusest oleks süüdistatav saanud vältida ainult siis, kui ta ei oleks temale inkrimineeritud kuritegu toime pannud ja antud juhul kedagi teist oma elu ära rikkumises süüdistada on alusetu.

Narkootilise aine ekspertiis oli kuriteo avastamise seisukohast vajalik, kuna ekspertiisi tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid ning tuvastatud aine, s.o amfetamiin osutus keelatud narkootiliseks aineks. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna ekspertiistulemus toetab süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud ekspertiisikulu jätta süüdistatava kanda täies mahus. Kohus möönab, et süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, kuid peale selle ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. Süüdistatavat on eelnevalt kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude ja samalaadse rahvatervisevastase kuriteo toimepanemise eest ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olev kuritegu on samaliigiline ka varasemalt toimepandud kuriteoga. Sellest saab järeldada, et süüdistatav oli ilmselgelt teadlik sellest, et uue samalaadse kuriteo toimepanemise järgselt alustatava kriminaalmenetluse kulud jäävad taas tema kanda. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet süüdistatava resotsialiseerumise väljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta süüdistatava kanda. Samas leiab kohus, et menetluskulude suurus ja isiku vabadust piirava pikemaajalise karistuse kohaldamine annavad aluse võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

lisatud Igor Struki isiklike asjade juurde. Seega, kuna eelnimetatud asjad kuuluvad Igor Strukile ja puuduvad andmed selle kohta, et neid esemeid oleks kasutatud kuriteo toimepanemise vahenditena, siis tuleb need jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asjade seaduslikule omanikule Igor Strukile, hoiustades neid asju Igor Struki karistuse kandmise kohas tema isiklike asjade juures.

Erika Popovitš Rahvakohtunik

Märt Toming Eesistuja /allkirjastatud digitaalselt/

Krista Tammsaar Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.