Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on kassatsiooni õigus advokaadi vahendusel tsiviilhagisse puutuvas osas.

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Tõendite hindamisel tehtud vigade tõttu ei vasta maakohtu järeldused kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kohus luges alusetult sõna-sõna-vastu olukorras usaldusväärseks süüdistatava Jana Buschi kaitseversiooni. Kohus ei hinnanud süüdistatava vastavaid väiteid igakülgselt ja kontekstis kõigi teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega. Kohus ei pööranud tähelepanu prokuröri poolt vaidluste käigus esile toodud suurtele vastuoludele end aktiivselt kaitsva süüdistatava kaitseversioonis kõrvutatuna muude kohtus uuritud tõendite ja kõrvutatuna süüdistatava enese erinevate väidete ja enese esitatud tõenditega. Kohus luges alusetult ebausaldusväärseks kannatanu AS-i V seadusliku esindaja ŽA ütlused ja tunnistaja JF ütlused, mis on omavahel riimuvad ning haakuvad muude kohtus uuritud tõenditega. Kõigi tunnistajate ütlusi on kohus hinnanud äärmiselt ühekülgselt, lähtudes üksnes kaitseversioonist, kuid kõrvutamata neid süüdistust kinnitava osaga. Osa tõendeid on kohus hindamise käigus jätnud täiesti tähelepanuta ega ole neid hinnanud kogumis teistest tõenditest nähtuvate andmetega (nt AS-i V 2014. aasta kolme esimest kuud puudutavad sularahakviitungid, nende aluseks olevad arved, kassast väljamineku orderid, müügisüsteemi väljatrükk klientidelt laekunud sularaha osas, kassa konto 10111 väljavõtted, AS-i V pearaamatust pärinev dividendide konto 21621 väljavõte, tegevuskulude konto 50691 väljavõte). Seega on kohus eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka KrMS § 3051 lg 1 tulenevat kohtuotsuse põhistamiskohustust, mis kujutab enesest kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist § 339 lg 2 mõttes. Sisuliselt kujunes kohtuistungil sõna-sõna-vastu olukord süüdistatava ja kannatanu seadusliku esindaja ütluste vahel selles, kas AS-i V sularahakassa tegelik seis süüdistuses näidatud ajavahemikul 01.01.2014-31.03.2014 vastas raamatupidamisele või mitte. Kui kannatanu seadusliku esindaja ŽA ütlustest nähtub, et AS-i V sularahakassa tegelik seis vastas äriühingu raamatupidamise dokumentidele, siis süüdistatava Jana Buschi kaitseväide oli, et AS-i V sularahakassa tegelik seis neile ei vastanud.

hansaraama (sh kontol kassa 10111) vastavad algdokumentidele. Raamatupidaja sõnul toimus sularahas tasumisel raamatupidamises muudatus nii kontol „kassa“ 10111 kui ka kontol „nõuded ostjate vastu“ ehk tasumisele kuuluvate arvete kontol. Viimase konto seis vastavalt kliendi poolt tasutud summale vähenes (kahekordse kirjendamise printsiip).

Kõigi tunnistajate ja ka kannatanu seadusliku esindaja ütlustest ilmneb ühtmoodi, et sularahas kliendiga arveldamisel fikseeriti sularahas müük müügiprogrammis „MUSI“ ja sularahas tasumise vastu sai klient vastu kviitungi. Teine kviitungi pool anti koos rahaga kassapidajale. Mitte ükski tunnistaja ei räägi oma ütlustest klientidest, kes oleksid tasunud reisi eest sularahas nii, et kviitungit (raamatupidamise algdokumenti) vastu ei oleks antud. Mitte ükski tunnistaja ei räägi raamatupidamise väliste maksete ehk ümbrikupalga saamisest. Need on üksnes süüdistatava Jana Buschi väited. Seejuures aastal 2014 AS-s V töötanud isikud (kannatanu seaduslik esindaja ŽA, tunnistaja JF ja tunnistaja JL) vastasid kindlalt eitavalt prokuröri konkreetsele küsimusele, kas olete saanud 2014. aasta kolmel esimesel kuul sularahakassast väljamakseid ilma, et selle kohta oleks vormistatud kassast väljamineku order. Samuti kõik mainitud isikud kinnitasid, et palka maksti neile ülekandega. Seejuures oli ristküsitlemise ajaks tunnistaja JL töösuhe AS-ga V ammu lõppenud. Kohus ei ole tunnistaja JL ütluste usaldusväärsuses kahelnud.

ristküsitluse käigus ei kasuta, ei ole ta loonud tingimusi selleks, et tema kaitseteese oleks võimalik kohtuistungil kontrollida. J.Busch kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav pidanuks ise esitama lisatõendid vastavate e-kirja väljatrükkide näol, mis kinnitaks excel-tabelite pärinemist AS-st V. 600 eurose sissekande osas ei ole kohus pööranud tähelepanu kohtuistungil uuritud AS-i V pearaamatust pärinevale dividendide kontole nr 21624, mis näitab, et 2011. aastale eelneval ajal on Jana Busch saanud AS-st V dividendidena väga suuri summasid, sh ka sularahas. Seega, arvestades, et J.Buschi ütlused on mitmetes asjaoludes muu tõendikogumiga vastuolus, ei saa välistada, et 05.05.11 J.Buschi Swedbank AS-s asuvale kontole tehtud sularahasissemakse pärineb just dividendidena väljamakstud vahendeist ja paika ei pea süüdistatava väide selle summa pärinemisest raudkapist.

dokumentaalseid tõendeid, mis näitavad risti vastupidist – kulude kandmist ametlikult ja raamatupidamises fikseeritult. Apellant toob mõned neist esile. Kuivõrd Jana Buschi kaitseväited AS-i V mitteametliku topeltraamatupidamise osas on muude kohtuistungil uuritud tõenditega vastuolus ning vastuolud ja ebakõlad tekivad ka Jana Buschi enda erinevate väite ja esitatud tõendite vahel, siis ei kajasta Jana Buschi ütlused AS-i V sularaha kassa seisu ja raamatupidamist ning sularaha kassa pidamist usaldusväärselt ning kohus oleks pidanud Jana Buschi ütlused tõendikogumist kas tervikuna või vähemalt sularaha kassa seisu ning sularaha kassa pidamist puudutavas osas kõrvale jätma. Mis puudutab süüdistatava isa, tunnistaja HS ütlusi, siis need kajastasid valdavas enamuses teiselt isikult ehk tütrelt (süüdistatavalt Jana Buschilt) kuuldut. Süüdistatav kuulati vahetult istungil üle. Sellises olukorras ei saa vahendlike ütluste osas pidada tunnistaja HS ütlusi iseseisvaks tõendiks. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 nimetatud olukordi. Riigikohtu 23.10.2015 otsuse nr 3-1-1-73-15 p 11 tulenevalt võivad sellises olukorras tunnistaja ütlused olla käsitatavad üksnes kaudse tõendina, et hinnata vahetult tõendamiseseme asjaolusid tajunud isiku ütluste (antud juhul süüdistatava) usaldusväärsust. Süüdistatava Jana Buschi ütlused ei ole aga usaldusväärsed eespool väljatoodud vastuolude tõttu muu tõendikogumiga. Kohus on märkinud, et sularaha olemasolu ei saa tõendada üksnes raamatupidamise bilansis sisalduvate arvude ja varalise seisu erinevusega. Kohus on jätnud aga tähelepanuta, et lisaks AS-i V raamatupidamise bilansile uuriti kohtus absoluutselt kõiki 2014. aasta esimese kolme kuu sularaha kassa sissetulekukviitungeid, arveid, väljamineku ordereid, lisaks müügisüsteemist „MUSI“ pärinevat väljatrükki sularaha maksete kohta, samuti raamatupidamise programmi hansaraama konto kassa 10111 väljavõtet 2014. aasta kolme esimese kuu kohta, AS-i V pangakontode väljavõtteid, mis kõik sisaldavad andmeid sularaha reaalse sissetuleku kohta kassasse. Aga ka kõik 2014.aastal AS-s V töötanud isikud (tunnistajad JL, JF, kannatanu seaduslik esindaja ŽA) kinnitasid müügisüsteemi „MUSI“ kasutamist, sularahas tasunud klientidele müügisüsteemist „MUSI“ kviitungite väljatrükkimist. Järelikult ka nende tunnistajate ütlustest nähtub sularaha reaalne sissetulek kassasse. Kui palju on kassast sularaha välja läinud, näitavad objektiivselt kassast väljamineku orderid ja pangakonto väljavõtted. Raamatupidaja tunnistaja TT kinnitas raamatupidamisprogrammis kontol kassa 10111 tehtud kannete vastavust raamatupidamise algdokumentidele. Lisaks ka seda, et muutus konto „Kassa“ 10111 kannete puhul toimub alati ka kontol nõuded ostjate vastu (ehk klientide tasumata arvete kontol). Audiitor tunnistaja RR andis ütlusi, et kontrollis perioodi dokumente, vaatas üle kassaarvestuse. Ta selgitas, et seal äriühingus ongi kassasaldo suur, kuid tehingud reaalselt toimuvad, raha läheb välja, tuleb sisse ja aeg-ajalt läheb kassa ka väikeseks. Seega on kohtuistungil uuritud lisaks AS-i V raamatupidamise bilansile ka hulgaliselt muid dokumentaalseid ja isikulisi tõendeid, mis kogumis kõik kinnitavad AS-i V sularaha kassa seisu vastavust raamatupidamise andmetele. Apellant on seisukohal, et maakohus on tõendite hindamisel tehtud vigade tõttu jõudnud valele järeldusele, mille kohaselt tõendatud ei ole omastamise kuriteokoosseisu objektiivse tunnusena AS-i V sularahakassas (raudkapis) rahaliste vahendite tegelik esinemine ning õigeks mõistev otsus on tehtud ebaõigesti. Tegelikkuses on kohtus uuritud tõenditega on tuvastatud, et AS-i V raamatupidamine ja tegelik kassaseis kattuvad. Seega 31.12.2014 pidi olema AS-i V kassas 60 503,89 eurot. Seda seal aga ei olnud. Oli üksnes 1442,54 eurot. Kassast oli kadunud 59 061,35 eurot.

Apellant on eelneva põhjal seisukohal, et kohus on rikkunud tõendite hindamisel oluliselt menetlusnorme KrMS §339 lg 2 mõttes, jõudnud seetõttu väärale järeldusele kuriteokoosseisu puudumises J.Buschi käitumises ning teinud seadusele mittevastava kohtuotsuse. Apellant leiab, et apellatsioonis esile toodud maakohtu vead on kõrvaldatavad apellatsioonimenetluses kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata ning ringkonnakohtus on võimalik sama tõendikogumi pinnalt teha süüdimõistev kohtuotsus.

sõlmitud lisaks täiendavat kirjalikku juhatuse liikme lepingut, ei muuda olematuks fakti, et Jana Buschi ja AS-i V vahel juba esines käsundussuhte laadne õigussuhe. Apellant märgib, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on aktsepteerinud äriühingu juhatuse liikme töötamist samas äriühingus töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist. J.Buschil oli samaaegselt AS-ga V kaks erinevat õigussuhet. Esiteks oli ta töösuhtes AS-ga V, täites reisikonsultandi ülesandeid ja teiseks oli ta käsundilaadses suhtes ASiga V, täites juhatuse liikme ülesandeid. Need õigussuhted, neist tulenevad õigused ja kohustused ning vastutuse määr AS-i V ees on väga erinevad. Kui töölepingu alusel teeb töötaja lepingus kokkulepitud tööd alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1), siis juhatuse liige ise juhib ja esindab äriühingut (ÄS § 306 lg 1), korraldab selle raamatupidamist (ÄS § 306 lg 4) ning juhatuse liikme oluliseim üldine kohustus on ÄS § 306 lg 2 järgi tegutseda äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ehk nn üldine hoolsuskohustus. Nii näitavad kohtuistungil antud AS-i V seadusliku esindaja ütlused, samuti tunnistaja JF, kes äriregistrist nähtuvalt on alates 28.01.2010 AS-i V nõukogu liige, et AS-i V sularaha kassa pidaja ja selle eest vastutaja oli Jana Busch. Ka GV (vastus kannatanu esindajale) ja JL ütlustest (vastused prokurörile) selgub, et kassapidaja oli nende arusaama järgi Jana Busch. Jana Buschile väljastatud deebetkaartidega on ajavahemikul 2010 jaanuarist kuni 2014 märtsi lõpuni tehtud sissemakseid sularahaautomaadis AS-i V pangakontole ja valdavalt on ainult Jana Busch (v.a 28.01.2010 üks kord ŽA) viinud sularaha otse pangakontorisse sissemakse tegemiseks V pangakontole. Tunnistaja JF ja kannatanu seadusliku esindaja ŽA ütlustest ilmneb, et Jana Buschi poolt sularaha kassa pidamine seisnes selles, et Jana Buschi kätte anti klientidelt saadud raha ja Jana Busch pani raha omakorda kontoris asuvasse raudkappi ning viis seda sealt aeg-ajalt panka. Aeg-ajalt sularaha panka viimist ja viidavate summade suurust näitavad kassa väljamineku orderid ja pangakonto väljavõtted. Nii ŽA, JF kui JL kinnitasid, et raudkapp oli suletav võtmega. Võtmeid oli üks ja see oli reeglina Jana Buschi käes. JF ütlused täpsustasid, et enne 2014. aastat esines vahel juhuseid, mil J.Busch oli kontorist pikaajaliselt eemal. Sellisel juhul andis J.Busch enda äraoleku ajaks JF-le üle kassa võtme ja kassas oleva sularaha valduse. Enne võtme ja sularaha valduse F-le üle andmist kontrolliti koos sularaha seisu kassas ja pärast samuti. Võtme ja sularaha valduse tagasiandmisel J.Buschile raudkapis olevad summad vastasid kviitungitele. Need juhtumid, mil raudkapi võti ja sularaha kassa valdus anti ajutiselt üle JF-le, leidsid aset enne 2014. aastat. Seda saab järeldada sellest, et nii ŽA, JF kui JL, kes 2014. aasta kolmel esimesel kuul koos J.Buschiga äriühingus töötasid, ütlesid vastuseks prokuröri konkreetsetele küsimustele, et 2014. aasta esimesel kolmel kuul nemad ei ole Jana Buschilt enda kätte saanud raudkapi võtit; samuti 2014 esimesel kolmel kuul nende (ŽA, JF, JL) nähes ei andnud J.Busch võtit üle mõnele teisele kaastöötajale; samuti 2014 esimesel kolmel kuul nende (ŽA, JF, JL) nähes ilma J.Buschita raudkappi ei avatud. Lisaks kuulati kohtuistungil üle tunnistaja GV, kes töötas AS-s V 2011 septembrist kuni 2013 juulini. Seega GV ütlused saavad puudutada üksnes perioodi kuni 2013 juulini, mitte aga 2014. aasta alguse sündmusi AS-s V. Tunnistaja GV ütlused näitavad raudkapi võtme hoidmist korraldas AS-s V Jana Busch ning et reeglina oli raudkapi võti Jana Buschi käes. Kohtuistungil kuulati üle ka tunnistaja TT, kes osutab AS-le V alates 2011. aastast OÜ K kaudu raamatupidamisteenust. Tunnistaja TT silme läbi oli Jana Busch peamine isik, kes tegeles V sularaha kassaga. Tunnistaja TT sõnul oli enamasti just Jana Busch see isik, kes tõi talle

raamatupidamise tegemiseks sularaharaporti ja kviitungid. Harvem tuli ette, et sularaha raporti ja kviitungid andis raamatupidajale J.Buschi asemel üle JF. Tunnistaja JL töötas AS-s V 2013. aasta detsembrist kuni 2015. aasta juulini. L sõnul oli 2014. aasta esimesel kolmel kuul sularaha kassa hoidja Jana Busch. L sõnul anti 2014. aasta kolmel esimesel kuul sularahas tasunud kliendilt saadud raha ja sularahakviitung üle Jana Buschile, kes pani need šeifi. Tunnistaja L ei mäletanud, et Jana Busch oleks 2014. aastal käinud pikas komandeeringus ja märkis, et kui ka üks päev puuduti, jäi kassa lihtsalt suletuks. Esile toob apellant seejuures AS-i V SEB Pank AS-s asuva arvelduskonto EE911010022016651000 väljavõttelt nähtuvate sularaha panka sissemaksete juures seda, et JF ei ole nende väljavõtete alusel mitte kordagi sularaha panka viinud ja talle ei ole SEB Pank ASi 23.10.2014 vastuskirjast nähtuvalt selleks ka vastavat pangakaarti väljastatud. Tegemist ei olnud kollegiaalse vastutusega rahakassa pidamisel, nagu süüdistatav väidab. Vaadates tunnistaja JF, GV, JL ja kannatanu seadusliku esindaja ŽA, ütlusi, siis mitte ükski neist ei rääkinud, et raudkapi võtit oleks hoitud päevasel ajal Jana Buschi kirjutuslaua sahtlis või kusagil mujal kõigile ligipääsetavas kohas. Piisava selgusega nähtub nende isikute ütlustest, et kui Jana Busch oli tööl, siis oli võti Jana Busch käes. Ja kui perioodil enne aastat 2014 oli Jana Busch pikalt kontorist eemal, oli võti koos kassaga eemaloleku ajaks antud ajutiselt üle JF-le. Ainukesena räägib süüdistatav J.Busch erinevalt teistest tunnistajatest ja kannatanu seaduslikust esindajast, et võti oli kirjutuslaua sahtlis ka tema kontoris viibimise ajal ning lühikeste, mõnepäevaste eemal viibimiste ajal, kuskohast kõik võisid võtme võtta, et raha ise raudkappi panna. Jana Buschi ütlused ei riimu selles osas muu tõendikogumiga, on selles osas ebausaldusväärsed ja tuleb jätta tõendikogumist kõrvale. AS-i V pearaamatu konto „Kassa“ 10111 näitab perioodil 01.01.2014-31.03.2014 rahalisi liikumisi sularaha kassasse sisse ja välja. Kõigi liikumiste kohta on olemas ja kohtus uuritud algdokumendid (sissetulekute kohta sularahakviitungid koos arvetega, väljamakse kohta kassast väljamineku order ja panka viimiste kohta kanded pangakontodel). Konto 10111 liikumiste põhjal oli 01.01.2014 konto algseis 49 761,66 eurot. Täpselt sama summat on ŽA kinnitanud auditeerimisprotsessis audiitorile saadetud aktil. Nimelt aktist on näha, et inventuur teostati seisuga 31.12.13 ja siis oli kassas 49 761,66 eurot. Audiitor kinnitas sellise akti saamist auditeerimisprotsessis. Asjaolu, et aktil ei ole koostamise kuupäeva ja teadmata on, kas akt koostati kohe samal inventuuri läbiviimise päeval (s.o 31.12.2013) või siis auditeerimisprotsessi ajal nö tagantjärele kinnitusena (veebruarist kuni märtsini 2014), ei ole tegelikult praeguses asjas määravat tähtsust. Oluline on, et juhatuse liige ŽA teostas 31.12.13 inventuuri (ja seda ta kinnitas ülekuulamisel kohtus) ja kinnitas selle tulemust summas 49 761,66 eurot. Vastava seisu õigsust kinnitasid omakorda kõik AS V aktsionärid, sh süüdistatav, 03.07.2014 aktsionäride üldkoosolekul, kui võtsid ühehäälselt vastu audiitori poolt kontrollitud AS-i V 2013. aasta majandusaasta aruande. Konto 10111 liikumiste põhjal on selgelt näha, et millised sissetulekud ja väljaminekud on kassas toimunud alates 01.01.2014 kuni 2014. märtsi lõpuni. Viimased sularaha panka viimised on toimunud Jana Buschi poolt 27.03.2017 ja konto lõppseis oli siis 60 503,89 eurot. Järelikult seisuga 31.03.2014, kui kannatanu seadusliku esindaja ütlustest nähtuvalt Jana Busch kassa avas, pidi kassas sisalduma 60 503,89 eurot.

Seda seal aga ei olnud. Seda tõendavad kannatanu esindaja vastavad ütlused ja 31.03.2014 koostatud akt, millel peal ŽA ja J.Buschi allkirjad. Akti kohaselt oli kassas seisuga 31.03.2014 üksnes 1442,54 eurot. Seega raudkapist oli puudu 59 061,35 eurot (sularaha 31.03.2014 lõppsaldo 60 503,89 ja faktilise kassajäägi 1442,54 eurot vahe). Järgnevalt põhjendab apellant, miks saab Jana Buschi pidada raudkapis seisuga 31.03.2014 sisalduma pidanud 60 503,89 eurot valdajaks. Kuna kohtus uuritud tõendid näitavad, et sularaha kassa eest vastutamine ja selle pidamine oli juhatuse liikme Jana Buschi ülesanne ning 2014. aasta esimesel kolmel kuul oli sularahale ligipääsu võimaldav raudkapi võti üksnes tema käes, sularaha laekus reaalselt 2014. aastal Jana Buschi kontrolli all olevasse raudkappi ja sealt viis Jana Busch sularaha 2014. aasta kolmel esimesel kuul 5 korral ka panka, siis saab lugeda kassas sisalduva ja AS-le V kuuluva raha Jana Buschi tegeliku võimu all olevaks ja Jana Buschi selle suhtes ka valitsemissoovi väljendavaks. Ehk teisisõnu raudkapis olev sularaha oli aastal 2014. aasta esimesel kolmel kuul ja ka pärast 59 061,35 euro eemaldamist raudkapist juhatuse liikme Jana Busch valduses. AS-ile V kuuluv sularaha oli Jana Buschi jaoks võõras. Süüdistuses on kirjas, et ajavahemikul 01.01.2014 kuni 31.03.2014 Jana Busch eemaldas raudkapist AS-le V kuuluva 59 061,35 eurot ning jättis selle enda kätte. Apellant leiab, et ka see asjaolu on leidnud kinnitust kannatanu seadusliku esindaja ŽA, kui tunnistajate JF kui JL, riimuvate ütlustega sellest, et 2014 esimese kolme kuu vältel oli üksnes Jana Buschil võimalus eemaldada kassast 59 061,35 eurot ja võtta see enda kätte. Millisel kuupäeval konkreetselt toimus raha eemaldamine raudkapist selle ajavahemiku jooksul, ei ole teada. Samas arvestades ŽA ütlusi, et igakuised kassa inventuurid, mis tavaliselt toimusid kuu keskel, olid raamatupidamisega vastavuses, siis järelikult leidis sularaha kassast eemaldamine aset 2014. aasta märtsi lõpus. Kuivõrd 27.03.2014 hommikul viis J.Busch raha veel sularaha summas 9800 eurot panka, siis järelikult oli tal 2014. aasta märtsi lõpus sularahale ligipääs ning ainult temal oli võimalus sularaha summas 59 061,53 eurot tavapärasest hoiukohast, kassast, eemaldada ning enda valdusesse edasi jätta. Järgnevalt põhjendab apellant valduses oleva võõra vallasasja (59 061,53 eurot) ebaseaduslikku enese kasuks pööramist alates 15.04.2014. AS-i V nõukogu 03.04.2014 otsus tõendab, et Jana Busch kutsuti 03.04.2014 juhatuse liikme kohalt tagasi. Seega J.Buschi volitused juhatuse liikmena lõppesid 03.04.2014. 08.04.2014 AS-i V lepingulise esindaja vahendusel Jana Buschile saadetud kiri tõendab, et AS V teavitas 08.04.2014 Jana Buschi sellest, et tema juhatuse liikme volitused lõppesid 03.04.2014 ning ühtlasi nõudis Jana Buschilt tema valduses oleva äriühingule kuuluva sularaha summas 59 061,35 eurot väljaandmist kolme päeva jooksul alates nõude saamisest. Jana Buschi lepingulise esindaja vahendusel 15.04.2014 AS-le V saadetud vastuskiri kinnitab, et Jana Busch sai AS-i V 08.04.2014 teavituse juhatuse liikme volituste lõppemisest ning sularaha 59 061,35 euro tagastamise nõudest kätte hiljemalt 15.04.2014. Seega need dokumentaalsed tõendid näitavad, et seisuga 15.04.2014 oli Jana Busch teadlik, et ta ei ole enam AS-i V juhatuse liige. Seega ta teadis, et tema käsundilaadne suhe AS-iga V on läbi ja tal ei ole õigust hoida enda valduses enam AS-le V kuuluvat 59 061,35 eurot. Tulenevalt VÕS § 626 lg 1 regulatsioonist pidi J.Busch nimetatud summa koheselt tagastama aktsiaseltsile V. Jana Busch seda ei teinud ja ei ole teinud siiani. Selle asemel, et raha tagastada, asus Jana Busch oma 15.04.2014 kirjas eitama kassast pärineva sularaha asumist enda käes ja teeb seda tänaseni, esitades valeväiteid ja versioone AS-i V mitteametlikust topeltraamatupidamisest, kuigi muud kohtus uuritud tõendid lükkavad sellised valeväited ümber.

Seega on maakohtus uuritud tõenditega tõendatud, et Jana Busch valduses oli 2014. aasta esimesel kolmel kuul võõras (AS-le V kuuluv) vallasasi (sularaha 59 061,35 eurot) ning ta pööras selle ebaseaduslikult enda kasuks. Enda kasuks pööratud raha kogus vastab KarS § 121 p 2 toodud suure kahju määratlusele; samuti seisuga 15.04.2014 ületas see summa KarS RakS § 8 p 2 nõutava suure kahju määra ehk ületas kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt, st 2014. aastal 100 x 355 eurot = 35 500 eurot). Pärast käsunduslepingu laadse suhte (juhatuse liikme staatuse) lõppemist, millest Jana Busch sai kõige hiljem teadlikuks 15.04.2014, puudub Jana Buschil võõra raha enese käes hoidmiseks seaduslik alust. Raha tagastamata jätmine ja enese käes hoidmise eitamine, mida iseloomustavad istungil esitatud valeväited, täidab omastamise objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Kuivõrd juba 15.04.2014 kirjas AS-le V asus süüdistatav lepingulise esindaja vahendusel esitama valeväiteid AS-i V mitteametlikust topeltraamatupidamisest, siis näitab see asjaolu, et Jana Buschil oli eesmärk valeväidete toel jätta kestvalt enda kätte valduses olev võõras sularaha ja ta pidas seda sellisel kombel võimalikuks. Järelikult on Jana Busch pannud omastamise toime kavatsetult.

Uurida ringkonnakohtus kõiki maakohtus esitatud tõendeid ning kohtuistungite protokolle. Maakohtus ülekuulatud isikute ütluseid uurida kohtuistungite protokollide põhjal. Apellant ei taotle suulist menetlust.

Samuti on see seisukoht vastuolus kohtutoimikus sisalduva pangaarve väljavõttega, millest nähtub et alates oktoober 2013.a. hakati panka raha viima suurte intervallide tagant. Juba ainuüksi säärane kohtu järelduste vastuolu asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele on aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Kohus on lugenud ebausutavaks apellandi väite, et seisuga 31.12.2013.a. oli kassas 49 761,66 eurot kuna tegemata märkmeid jms., on ebausutav, et kannatanu mäletas mitu kuud hiljem sendi täpsusega palju kassas raha tol hetkel oli. Kohtu järeldus on väär kuna kohus ei selgitanud välja mis meetodil määrati kindlaks kassa jääk seisuga 31.12.2013.a. Oluline on ka märkida, et tegemist ei ole mitte kassa inventuuriga vaid aktiga, mis esitatakse audiitorile kui juhatuse kinnituse kassa suuruse kohta. Oleks see inventuuri akt, siis oleks see dokument vormistatud teisiti. Kannatanu märkis, et see akt koostati 2014.a. veebruar-märts. Akt koostati aga sääraselt, et kassa faktiline üle lugemine toimus veebruar-märts 2014, saadud summale liideti perioodil 01.01.2014 kuni inventuuri teostamisele panka viidud või kassast välja makstud sularaha ning nii tuletati kassa jääk mis oli kassas seisuga 31.12.2013.a. Seega kannatanu ei pidanudki mäletama sendi täpsusega palju kassas raha oli 31.12.2013.a. kuna sellel kuupäeval kassa üleslugemist ei toimunudki, vaid kassa üle lugemine toimus veebruar-märts 2014.a., mida kannatanu ka väitiski. Ka siin on kohus vääralt saanud aru kannatanu seletustest ning andnud neile tõlgenduse, mis on vastuolus kannatanu poolt tegelikult antud ütlustega. Apellant tahab veel kord rõhutada et kannatanu esindaja ei ole kunagi väitnud et ta luges raha üle 31.12.2013.a. ja seda ta kinnitas ka vastates kaitsja küsimustele. Arusaamatud on kohtu järeldused, et kui süüdistatav kui aktsionär hääletab aastaaruande kinnitamise poolt, milles on 31.12.2013.a. määratud kassa suuruseks 49 761, 66 eurot, siis seda fakti ei saa lugeda asjaoluks, mis kinnitaks seda, et ka niisugune summa kassas oli. Antud kohtu seisukoht on ilmselgelt kaalutlemata ja põhistamata. Kohus ei motiveeri seda seisukohta, nagu ka teisi oma seisukohti, miks ta niisugusele järeldusele jõudis. Niisugune kohtu seisukoht on vastuolus raamatupidamisaruande koostamise üldpõhimõtetega, kus eelistust tuleb anda etteeeldusele, et raamatupidamisaruanne sisaldab tegelikkusele vastavaid andmeid, mitte vastupidi. Arvestades isikute vastutust, kes kinnitavad aastaaruande, on pigem alust arvata et nad kinnitavad sellise aruande, mis vastab tegelikkusele. Arvestama peab ka seda, et apellandil on ka muid aktsionäre. Seoses aasta 2014.a. aruandega on kohus viidanud sellele, et süüdistatav on seadnud kahtluse alla 2014 aasta aastaaruandes sisalduvate andmete õigsuse. Selline kohtu seisukoht on eksitav ja vale. Süüdistatav kinnitas korralisel üldkoosolekul 2014.a. aastaaruande tervikuna ja ta vaidlustas aastaaruande vaid selles osas, kus on kajastatud nõue tema, kui kolmanda isiku vastu. Ühtegi vastuväidet kassa faktilise suuruse kohta aasta alguses ja aasta lõpus ei ole süüdistatav esitanud mitte kellelegi ning on vastavad kassa suurused kinnitanud hääletades koosolekul aastaaruande kinnitamise poolt. Seega kinnitades nii aasta 2013 kui ka aasta 2014 aastaaruanded on süüdistatav ise kinnitanud apellandi kassa faktilise suuruse vastavust raamatupidamise dokumentides seadusandlusele kassa suurusele. Samuti on arusaamatu, miks kohus ei ole andnud sisulist hinnangut süüdistatava poolt 2014 aastaaruande kinnitamisele, kus muuhulgas on kajastatud nõue tema vastu. Kuna kõik koosolekul arutlusele tulevad materjalid on aktsionäridele enne koosolekut kättesaadavad, süüdistataval oli võimalus kasutada ja ta kasutas õigusteadmistega isiku abi selleks et koosolekul osaleda, siis süüdistatava hilisemad väited selles osas, et ta ei teadnud, et aastaaruandes sisaldub nõue tema vastu, ei ole usutavad. Prokurör esitas oma kohtukõne kirjalikes teesides (KD 4, lk 23-45) äärmiselt detailsed ja põhjendatud seiskohad ja aritmeetilised kalkulatsioonid, millised üheselt tõendavad, et süüdistatava enda ütlused kassa suuruse kohta kõrvutatuna tema enda ütlustega kassast

tehtavate väljamaksetega koosluses faktiliste väljamaksetega ning kassa panka viimisega annavad tihti peale resultaadi, et kassa peaks just kui olema negatiivne, mis on võimatu. Seega on ka prokurör veenvalt tõendanud, et süüdistava teooria kassa pidamise ja selle tegeliku suuruse kohta ei haaku tegelikkusega.

vaid apellandi aktsionäri ja juhatuse liikmega, kelle puhul isiklikest vahendistest kulude kandmine ja nende hilisem hüvitamine on loomulikum võrreldes tavalise äriühingu töötajaga. Ühekülgseks tuleb pidada kohtu seisukohta, kus kohus seostas tabelis nimetatud summade vastavust kontole makstud summadega automaatselt sellega, et tegemist on n.n varjatud palgana makstud summadega. Apellant nõustub prokuröri seisukohaga, et ennast aktiivselt kaitsma hakanud süüdistatav oleks pidanud oma seisukohtade tõendamiseks küsitlema topelt raamatupidamisega kaasnevaid asjaolusid teistelt tunnistajatelt ja kannatanu esindajalt. Sellele vastupidine käitumine annab alusta arvata, et süüdistatav ei teinud seda teadlikult, kuna teadis, et tunnistajad ja apellandi esindaja ei toeta tema versiooni mis omakorda muudab tema versiooni mitte usutavaks. Kõik tunnistajad, ka TT ja audiitor RR kinnitasid, et kannatanu raamatupidamine oli väga korrektne ja korras, seda peeti järjepidevalt ja korrektselt. Raamatupidajale esitati õigeaegselt kõik dokumendid. Selline apellandi juhtkonna käitumine viitab pigem sellele, et äriühingu raamatupidamist peeti korrektselt ja läbipaistvalt ning ettevõttel puudub topelt raamatupidamine, mis oleks ühel või teisel hetkel tuvastatud raamatupidamist teostavate isikute poolt. Kanatanul puudub igasugune mõte ja vajadus kassas olevate rahaliste vahendite kasutamiseks isiklikuks otstarbeks. Seda seetõttu, et tegutseva äriühingu puhul peab ta varem või hiljem puuduoleva raha kassas sinna tagasi panema ja seega ei saa niisugune praktika äriühingus, kus toimub pidev audiitor kontroll ja regulaarne raamatupidamine olla pidev ja konsistentne. Pigem võiks see olla erandlik ühekordne nähtus, mitte aga järjepidev tegevus.

KAITSJATE VASTUSED:

Prokurör ja kannatanu teadlikult eiravad tunnistajate ütlusi seoses sularaha tegeliku suuruse ja vajalikkusega ettevõtte sularahakassas. Harju Maakohus on õigesti tuvastanud, et kohtutoimikus puuduvad tõendid selle kohta, kui suur konkreetselt oli reaalne sularaha kassa jääk AS V sularaha kassas erineval ajaperioodil. Seda ühe erandiga 31. märtsi 2014 aktiga, mille on allkirjastanud Jana Busch ning ŽA ning mis esmakordselt AS V tegutsemise aja jooksul vormistati eraldi A4 lehel. 31. märtsi 2014 aktil fikseeriti esmakordselt AS V sularahakassa reaalne jääk eraldi lehel, mille koostamise aluseks oli kassavihik ja sularaha reaalne jääk.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

peamiselt J.Busch kuid seda tegi vahel ka JF. Tema kassas olevat sularaha reaalselt üle ei lugenud. See ei olnud tema kohustus. Raamatupidamisdokumentatsiooni alusel koostas aastaaruanded ja esitas kogu nõutud dokumentatsiooni ka audiitorfirmale( 3 kd. t.lk. 41-45). Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole kohus õigeksmõistva otsuse tegemisel jõudnud järeldusele, et kohtule esitatud raamatupidamisdokumendid oleksid ebaseaduslikud või nende sisu ebausaldusväärne. Ka apellandid on toetunud eelnimetatud tõenditele, seega puudub vaidlus sellest, et raamatupidamisdokumentatsioonis kajastatud 01.01.2014 aasta seisuga kassa algsaldo 49 761,66 ja 31.03.2014 aasta seisuga lõppsaldo 60 503,89 vastab algdokumentidele.

Kohtuistungi protokolli ( 3 kd. t.lk. 47 pöördel- 49) kohaselt on tunnistaja GV andnud ütlusi, et tema töötas AS-s kuni 2013 aasta juulini ja teab anda ütlusi kuni selle ajani toimunud sündmustest. Kui klient maksis sularahas, siis see summa koos kliendi andmetega kanti vihikusse sisse. Tema nägi, et vihikusse kirjutati üles kui tuli raha sisse või võeti välja. Tema mäletamist mööda kas JF või J.Buch täitsid vihikut. Raha pandi ka korra seifi, kuid üldjuhul viidi sisse tulnud sularaha kohe panka. Seifi pani sularaha ka JF, kes võttis selleks Jana käest võtme, seda ka siis kui Jana oli ise kontoris. Samas on tunnistaja täpsustanud, et Jana tegi kindlasti vihikusse kandeid, täpselt ei oska vastata kas Jelena ka. Kui Jana oli ära, siis ilmselt J pidi tegema. Vihik oli tavaline koolivihik ega tundunud ametlikuna. Kannatanu esindaja ütluste kohaselt ei tea ta sellise vihiku olemasolust, kus oleksid kirjeldatud reaalne kassajääk raudkapis. J.Buschil oli isiklik vihik, kuhu ta tegi sissekandeid, vihikud asuvad J.Buschi käes ( 2 kd. t.lk. 205). Kui kassa andmed ei klappinud, siis ta ütles oma andmed vihiku järgi ( t.lk. 208). Kohus on leidnud, et kuigi ülekuulatud tunnistajad töötasid AS-s V osaliselt ka erinevatel aegadel, siis on kõik andnud ütlusi, et töökorraldus AS-s oli aastate lõikes ühesugune, mistõttu on kohus tuginenud oma järeldustes ka tunnistaja AH ütlustele, sellest, et töötades aktsiaseltsis 2004-2007 ja 2010 september kuni detsember, toimus klientidega sularahas arveldamine ja sularaha saamisel pandi see koos kviitungiga seifi, seejuures kirjutas sularaha saanud müügiesindaja seifis olnud vihikusse üles ka rahasumma. Kolleegium leiab, et kõrvutades tunnistajate ütlusi, on tuvastatav, et kannatanu esindaja kuid eelkõige tunnistaja JF soovi vähendada süüdistatava poolt vihikule omistatud olulisust. Samuti on nende ütlused vastuolus eelnimetatud tunnistajate ütlustega kõigil müügiesindajatel esinevate vihikute olemasolust. Tunnistajad, kes vahetult kassa eest ei vastutanud, kelle valduses ei olnud ka raudkapi võtit, on andnud ütlusi, et vihik asus raudkapis kassa juures, sinna kanti kogu sularahaga toimuv arveldus, tunnistaja GV arvas mäletavat, et sissekandeid tegi sinna ka JF. Tunnistaja JF, kes tegeles sularahaga arveldamisega ajal, mil J.Busch oli pikemalt eemal, annab vihiku osas ebakonkreetseid ja ebalevaid vastuseid, eitades isegi seifis vihiku olemasolu või sinna kannete tegemist, hinnates seda vaid J.Buschi isiklikuks vihikuks, mille sisu oli temale teadmata. Analoogseid seisukohta jagas ka kannatanu esindaja. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ütlused riimuvad tunnistajate GV, HH, JL ütlustega ja kummutavad kannatanu esindaja ja tunnistaja JF ütlused sellest, et tegemist oli J.Buschi isikliku vihikuga, mille sisust nad teadlikud ei olnud. Kolleegium nendib, et saab nõustuda prokuröri poolt apellatsioonis esitatud väitega, et ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi, et vihik sisaldaks kandeid töötajatele kassast antud sularaha kohta. Samas aga nähtub GV, HH, JL ütlustest, et nad ei ole ka seda eitanud, kusjuures on kinnitanud, et vihikusse tehti alati sularaha väljavõtmisel kandeid. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tunnistajate ütlused haakuvad süüdistatava ütlustega kannete tegemisest ja selle sisust ja vihiku olulisusest ning kolleegiumil puudub alus hinnata süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu poolt kannatanu esindaja ja JF eeltoodud ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisega ja esitatud apellatsioonide vastupidised väited ei too kaasa süüdistatava ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmist. Samuti on ebaveenvad JF ütlused kassa ja võtme üleandmise vormistamise kohta. Eeltoodud sõnastuses akt nagu kirjeldab tunnistaja, sularaha üleandmisel summa kontrollimist vaid üle lugemise teel, tegelikku kontrolli ei taga. Tuvastatav on, et sularaha kassajääk pidevalt muutus ning vaid selle üle lugemine kassa vastavust raamatupidamisdokumentatsioonile ei näita. Seda enam, et kannatanu esindaja ütluste kohaselt ei toimunud kõikide kassadokumentide vormistamine samal ajal tehinguga, neid vormistati ka hiljem. Seega kui JF sularahaga toimuvat, kassa juures olevas vihikus ei kajastanud, puudus igasugune võimalus kassa õigsust

ja vastavust tegelikule kassaseisule kontrollida hetkel kui toimus kassa uuesti üleandmine J.Buscile.

rahade väljamaksete kohta andmed puuduvad( 3kd. t.lk. 80-85). Samuti puudavad andmed puudujäägist kassas. Kolleegium leiab, et eelnimetatud väljatrükke on võimalik arvestada vaid süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja nii on maakohus ka nimetatud tõendit käsitanud ja leidnud, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ning kolleegium sellega nõustub. Nii nagu maakohtul, puudub ka kolleegiumil alus tunnistada ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused osas, milles ta kinnitab ka analoogsete väljamaksete tegemist järgnevatel aastatel. Süüdistatav on end aktiivselt kaitstes esitanud oma ütluste, et sularaha kassast toimusid väljamaksed, milliseid ei kajastatud raamatupidamises, kohta kinnitavad tõendid ja prokuröri apellatsioonis esitatud üldine väide, et J.Busch on 2011 aastale eelneval ajal saanud AS V dividende ka sularahas, tema ütluste õigsust selles osas kahtluse alla ei sea. Samuti ei lükka ümber süüdistatava sellekohaseid ütlusi prokuröri apellatsioonis esitatud küsimus, miks tabelis ei ole kõikide töötajate nimesid või miks ŽA osas on tabel puudulik. Süüdistatav on kinnitanud, et tema sellist tabelit tavaliselt ei täitnudki, tema täitis vihikut ja esitatud tabelit täitis vaid ŽA juhiste alusel. Kannatanu lepinguline esindaja on apellatsioonis märkinud, et vaieldamatult eksisteeris äriühingus olukord, kus töötajad kandsid ise teatud kulutusi äriühingu huvides, mis siis hiljem hüvitati. Seega pole välistatud, et tabelis kajastati tööandja huvides kantud kulud näiteks peale komandeeringus, välislähetuses käimist. Kolleegium osutab, et ka eeltoodud kulutuste kandmine ja nende hüvitamine äriühingu kassast sularahas peab samuti olema kajastatud raamatupidamisdokumentatsioonis. Kui sellised algdokumendid puuduvad, kuid väljamakseid tehti, annab selline käitumine viite maakohtu poolt tuvastatuks loetud topelt raamatupidamisele ja seab kahtluse alla kassas oleva sularahajäägi vastavuse raamatupidamisdokumentatsioonis näidatule, millest rääkis ka süüdistatav.

vastavust algdokumentidele, kuid nende ütlustega pole tõendatav kassas faktiliselt olemas olnud sularaha summa. Kannatanu esindaja poolt on kinnitatud, et kuigi raudkapis oleva sularaha jäägi kontroll toimus vähemalt korra kuus ja seda tehti koos süüdistatavast kassapidajaga, siis ühtegi dokumenti kassas oleva sularaha jäägi osas ei koostatud. Seega puuduvad nimetatud kontrollimiste tulemusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Apellandid on viidanud ŽA poolt allkirjastatud aktile( 1 kd. t.lk. 147), millest nähtub, et inventuur teostati seisuga 31.12.2013 ja milles ta kinnitab kassa jääki summas 49 761,66. Maakohus ei ole apellantide poolt viidatud akti lugenud raudkapis oleva tegeliku sularaha jääki kinnitavaks tõendiks. Kolleegium märgib, et eelnimetatud aktil puudub selle koostamise kuupäev ja nagu kannatanu lepinguline esindaja on ise kinnitanud, tegemist ei olnud inventuuri aktiga. Samas on tehtud aktis viide inventuuri teostamisele 31.12. 2013, kuid inventuuri tulemuste kohta koostatud dokumenti ei ole aktile lisatud. Tunnistajana ülekuulatud audiitor RR on kinnitanud, et nimetatud akti oli vaja auditi läbiviimiseks ning seda oli küsitud ja esitatud 2014 veebruaris- märtsis. Kannatanu lepinguline esindaja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on teinud kannatanu esindaja ütlustest valed järeldused, tegemist ei olnud inventuuriga, siis oleks vormistatud teisiti. Apellant esitab oma versiooni akti koostamise metoodika osas ja nimelt, et kassa faktiline üle lugemine toimus veebruar- märts 2014, saadud summale liideti perioodil 01.01.2014 kuni inventuuri teostamisele panka viidud või kassast välja makstud sularaha ning nii tuletati kassa jääk mis oli kassas seisuga 31.12.2013, seega kannatanu ei pidanudki mäletama palju kassas oli raha 31.12.2013. Esindaja rõhutab, et kannatanu esindaja ei ole kunagi väitnud, et ta luges raha üle 31.12.2013. Samas prokuröri apellatsioonis on vastupidiselt kannatanu lepingulise esindaja apellatsiooniga, peetud aga oluliseks, et juhatuse liige ŽA teostas 31.12.13 inventuuri, kinnitas seda ülekuulamisel ja kinnitas ka selle tulemust summas 49 761,66 eurot. Vastavalt kohtuistungi protokollile on ŽA andnud ülevaate igakuulistest kassajäägi kontrollist koos J.Buschiga ja kinnitanud, et nii toimus see akti aluseks oleva inventuuri ajal ( 2kd. t.lk. 201). Samas on ta andnud ütlusi, et raha üle lugemine toimus audiitori jaoks akti koostamise ajal, veebruar- märts 2014( 3 kd. t.lk. 204 pöördel). Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et kohtuistungi protokollist( 2 kd. t.lk.198 pöördel-210) nähtuvalt on kannatanu esindaja andnud ütlusi sellest, et 2014 veebruaris- märtsis tema koos J.Buschiga luges reaalselt selles aktis oleva summa üle( t.lk. 204 pöördel). Küsimusele, millistest rahatähtedest võis koosneda 50 000 eurot, on kannatanu esindaja vastanud, et erinevatest kupüüridest 500-sed, 100-sed, lihtsalt ei mäleta seda( t.lk. 205). Samuti on kinnitanud, et J.Busch tõi füüsiliselt kassast välja 50 000 eurot ( t.lk. 208). Samas puudub aktil kassapidaja J.Buschi allkiri, mis kinnitaks summa õigsust. Kannatanu lepingulise esindaja poolt sularaha summa arvutamise metoodika osas peab kolleegium vajalikuks osutada, et kannatanu esindaja on kinnitanud, et iga kuu keskpaigas tema koos J.Buschiga kontrollis kassas oleva sularaha jäägi vastavust raamatupidamisdokumentides kajastatud summadele. Seega 2014 aasta veebruaris – märtsis oli raamatupidamisdokumentides, millised olid kannatanu esindaja ŽA käsutuses, fikseeritud 31.12.2013 aasta kassajääk. Seetõttu kolleegium osutab, et 31. 12. 2013 aasta kassajäägi tuvastamiseks puudus igasugune vajadus 2014 aasta veebruaris- märtsis olevat kassajääki üldse lugeda, rääkimata selle liitmise teel tuletamisest. Seda enam, et tegemist oli aasta lõpu kassaseisuga, summaga, mis kajastub aasta bilansis ja ka sisuliselt majandusaasta aruandes. Eeltoodust tulenevalt kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et akt ei tõenda 31. 12. 2013 aastal kassas 49 761, 66 euro olemasolu ega kinnita ka sellekohast kannatanu esindaja ütlust.

Nii süüdistatava, tunnistaja JF, GV kui J.-M.L ütlustest tuleneb, et ŽA oli juhina korrektne ja nõudlik ning üheks nõudmiseks oli, et sularaha kassat pidav J.Busch viiks pärast sularaha kassasse saabumist selle panka. Eelnimetatud tunnistajad on kõik ka kinnitanud, et J.Busch täitis ŽA korraldusi ja nad ei tea ühtegi korda kui süüdistatav oleks sellist nõuet eiranud. ŽA on kinnitanud, et nõudis sularaha panka viimist. Kohtule on esitatud tõenditena sularaha kassa jäägi väljavõtted programmist HansaRaama ja AS SEB panga väljavõtted kinnitamaks seda, et OÜ V poolt tegi sularaha sissemakseid 2010 aastast J.Busch. Selles osas vaidlus ka puudub. HansaRaama konto 10111 väljavõtte ( 1 kd. t.lk 87-88) kohaselt perioodil 01.01.2014 kuni 31.01.2014, oli kassas väga suured sularaha summad. Kordagi ei olnud saldo seis alla 50 000 euro ja ulatus ka 74 413, 76 euroni. Samas nähtub, et J.Busch on teinud regulaarselt panka sularaha sissemakseid, mis aga sularaha saldo seisu suuresti ei muuda, panka tehtavad sissemaksed jäävad alla 10 tuhande, vaid ühel korral on 13000. Kolleegium leiab, et pole eluliselt usutav, et kassapidaja, kellel lasub vastutus ja kohustus viia võimalikult kiiresti ebaturvalisest kontoriruumist sularaha panka, viib regulaarselt panka vaid väga väikese osa kassast, ning ülejäänud kordades suuremad rahasummad jätab siiski kontoriruumi raudkappi, eirates sellega ka tegevdirektori korraldusi. Näiteks viib 18.03.2014 aastal panka 13 000 eurot, jättes kassasse sularaha summas 61 413,76 eurot. Süüdistatav on eitanud selliste suurte summade kassas hoidmist, mis oleks olnud äärmiselt ebaturvaline ning ka usaldusväärseks tõendiallikaks hinnatud tunnistajad on andnud ütlusi, et sularaha kassas ei hoitud vaid viidi võimalikult kiiresti panka. Kohtule on esitatud akt 31. märtsist 2014, millel on ŽA ja J.Buschi allkirjad, millega on kinnitust leidnud, et 31.03 2014 on kassapidaja andnud üle kassas olnud sularaha 1442,54 eurot( t.lk. 59). Selle aktiga ja süüdistatava ja kannatanu esindaja ütlustega saab lugeda tõendatuks, et 31.03.2014 oli kassas sularaha 1442,54. Küll aga puuduvad aktis igasugused viited sularaha puudujäägile, seega nimetatud asjaolu akt ei tõenda. Süüdistatav on kinnitanud, et tavaliselt jäi pärast panka kontoris olevasse kassasse umbes 10001500 eurot. Nii kannatanu esindaja kui tunnistajad on samuti kinnitanud, et äriliseks tegevuseks ei vajanud AS V igapäevaselt suurt sularaha summat. Prokurör on analüüsinud eelnimetatud ütlusi läbi seisukoha, et süüdistatava väitel oli 31.12.2013 aasta kassa algseis 1500 eurot. Kolleegium leiab, et selline seisukoht on ebatäpne kuna selliseid ütlusi ei ole süüdistatav andnud. Kolleegium leiab, et kui lähtuda asjaolust, et pärast panka viimist kassas umbes 1500 euro olemasolu kinnitavad ja prokurör on sellekohased ütlused seadnud teiste tõendite alusel kahtluse alla, siis ei väära see kohtu järeldust, et puuduvad tõsikindlad ja usaldusväärsed tõendid, millega oleks võimalik 31.12.2013 aasta seisuga raudkapis olnud sularaha täpset summat tuvastada nagu ka tuvastada millised summad olid erinevatel ajahetkedel kontoris olevas raudkapis enne 31.03.2014. Süüdistatava ütlusi sellest, et 2014 jaanuaris ta ŽA korraldusel sularaha panka ei viinud kinnitab pearaamatu konto 10111 väljavõte, kus kajastuvad vaid sularaha sissemaksed, kuid panka viimist ei nähtu( 1kd. t.lk. 87). Samas väljavõttest nähtub 2014 veebruaris- märtsis igakuiselt korduvate sissemaksete tegemine ja 2013 aasta SEB panga väljavõtte andmed näitavad samuti igakuiste, enamasti korduvalt ühe kuu jooksul sularaha sissemaksete tegemist. Apellatsioonides viidatud tõendid, kinnitavad AS V poolt pangaülekannetega ŽA elukohas remondi tegemisega seotud kulude tasumist, kuid ei kummuta süüdistatava ütlusi, et andis sularaha kassast ŽA-le raha, kuid seda väljamakset ei vormistatud. Ainetu on kannatanu esindaja argumentatsioon, et 30 000 euro andmine ZA-le on vastuolus süüdistatava ütlustega ja

ka kohtu järeldusega, et suuri rahasummasid kassas faktiliselt ei hoitud. Süüdistatav ongi andnud ütlusi, et ŽA soovis kassast saada remondi jaoks 30 000 eurot, kuid kuna sellist summat kassas ei olnud, siis ta korjas selle raha. Prokuröri apellatsioonis esitatud argumentatsioon ja viidatud tõendid annavad aluse tõdemuseks, et 31.12. 2013 aasta kassajääk ei saanud olla vaid 1500 eurot. Kuigi nimetatud fakti pole süüdistatav oma ütlustes kinnitanud, siis isegi kui seada kahtluse alla süüdistatava ütlused summa osas, milline tavapäraselt pärast panka raha viimist raudkappi jäi, ei kõrvalda selline asjaolu kahtlust kassas oleva sularaha vastavusest dokumentides näidatud summale. Samuti ei sea kolleegium kahtluse alla prokuröri apellatsioonis esitatud tõenditel tuginevat järeldust, et AS V raamatupidamisdokumentatsioonis on kajastatud ka töötajate poolt tehtavad sissemaksed ja SEB panga väljavõte näitab preemiate ja palga maksmisega ning lähetustega seotud kulude panga kaudu tasumist. Kuid ka nimetatud tõendid ei kõrvalda tekkinud kahtlust, et AS V kontoris oleva kassajääk võis olla erinev raamatupidamisdokumentatsioonis näidatud summadest. Seda enam, et süüdistatav ei ole kunagi andnud ütlusi, et ametlikku maksmist ei toimunudki.

Analoogselt maakohtuga leiab kolleegium, et võõras vallasi kuulub KarS § 201 ettenähtud omastamise objektiivsesse koosseisu ja olukorras, kus tõendi kogum on selles osas vastuoluline ja süüdistuses äranäidatud vara olemasolu pole kahtlusteta kinnitust leidnud, pole kolleegiumi seisukohalt KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõttest tulenevalt võimalik isikut süüdi tunnistada. Kolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonid ei anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna kolleegium ei tuvastanud süüdimõistva otsuse tegemiseks vajalikku objektiivsesse koosseisu kuuluvat tunnust, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata apellatsioonis tõstatud teiste koosseisuliste tunnuste olemasolu ega vaagida taotlusi karistuse mõistmise ja tsiviilhagi väljamõistmise osas.

ära näidatud menetlustoimingud seoses esindaja poolt apellatsiooni esitamisega. Toimingute ajaks on märgitud 13 tundi ja 10 minutit ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 1711,65 eurot. Ringkonnakohus jättis kannatanu lepingulise esindaja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kuna nimekirjas pole esitatud toiminguid, millised oleks seotud prokuröri apellatsiooniga siis kohaldub KrMS § 185 lg 2 esimene lause ja kannatanu lepingulise esindaja poolt apellatsiooni esitamisega seotud kulud jäävad kannatanu, kelle huvides oli apellatsioon esitatud, kanda. 28. juuli 2017 aastal on kannatanu lepinguline esindaja esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetlusega seotud kulu kokku summas 2513,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et 28. juuli 2017 aastal esitatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata kuna see ei ole esitatud tähtaegselt. KrMS § 331 lg 11 p 2 kohaselt määrab ringkonnakohus kriminaalasja kirjalikus menetluses läbi vaadates tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada. Praeguses asjas oli see tähtaeg 17. juuli 2017. Samaks tähtajaks tulnuks esitada ka taotlus õigusabi osutamise tasu hüvitamiseks. Kannatanu esindaja on aga esitanud taotluse 28. juulil 2017. Riigikohtu juhiste ja kohtupraktika kohaselt peavad kõik õigusabi osutamisega seotud taotlused olema esitatud enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata. (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-22-11, 3-1-1-102-12). Ringkonnakohtus toimuva kirjaliku kriminaalmenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mistõttu tulebki pärast seda esitatud õigusabi tasu taotlus läbi vaatamata jätta.

ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-199-11, p 11.2). Kaitsjad on taotlusele lisanud arved, kus on selgituseks märgitud vaid juriidiline teenus. Küll on aga kaitsjad apellatsioonidele esitatud seisukohas andnud ka kõikide arvete osas ülevaate toimingute tegemistest ja kulutatud ajakulust, kuid ei ole jälgitavalt ära näidanud kui palju kulus aega konkreetse õigusabitoiminguks ja kui palju ajast kaitsjad kulutasid prokuröri ja kui palju kannatanu esindaja apellatsiooni analüüsiks. Eeltoodud Riigikohtu juhistest tulenevalt on sellekohase hinnangu andmine sellisel juhul ringkonnakohtu pädevuses. Kolleegium hindab mõistlikuks õigusabiteenuse tunnihinnaks 83,00 eurot. Samas ei saa taotluses nimetatud toimingutele kulunud aega pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Ringkonnakohus arvestab, et kaitsja, olid kriminaalasja materjalidega tuttavad, et maakohtu otsus ei ole mahukas, et prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mis on juba maakohtule esitatud teesides ja ka seda, et ka kaitsjad on oma vastuses korranud samu kaitseväiteid ja õiguslikke argumente, mis kajastati maakohtule esitatud kaitseteesides. Seetõttu loeb kolleegium apellatsioonidega tehtud töö ja nendele vastuse koostamise mõistlikuks ajaks 25 tundi, s.o 2075,00 eurot, millele lisandub käibemaks 415,00 eurot, seega kokku 2490,00 eurot. Eelpooltoodud (vt otsuse p 13) esitatud KrMS § 185 lg 2 sedastatust tuleneb, et kannatanu esindaja apellatsiooniga, millise hindas ringkonnakohus põhjendamatuks ja jättis rahuldamata, seotud mõistlik menetluskulu kuulub väljamõistmisele kannatanult. Prokuratuuri apellatsiooniga seotud mõistlik kulu aga tuleb kanda riigil ehk siis tuleb riigilt välja mõista. Kannatanu apellatsioon ei ole nii mahukas kui prokuröri oma, mistõttu kolleegium leiab, et kannatanu apellatsiooniga seotuna on mõistlikuks ajakuluks 5 tundi, so koos käibemaksuga 498,00 eurot, milline summa tuleb kannatanult J.Buschi kasuks välja mõista ja ülejäänud kaitsjatasu summas 1992,00 eurot tuleb Jana Buschi kasuks välja mõista Eesti Vabariigilt. Kaitsjate poolt esitatud selgituste ja arvete kohaselt on Jana Buschile õigusabi osutamisega seotud kulud kandnud A OÜ, mistõttu vastavalt taotlusele kuuluvad summad kandmisele osaühingu arveldusarvele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.