Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Tammela puhul pigem ühiskondlikult kasulik töö, pidev järelvalve, alkoholiravi ning osalemine sotsiaalsetes programmides. 3.2 Riigikohus on rõhutanud, et isiku teojärgne käitumine võib mõjutada süü suurust. Apellant on oma käitumise tõsidust mõistnud ning asus kuriteosündmuse järgselt alkoholi väärtarvitamise probleemile lahendust leidma, lastes 24.11.2016 paigaldada alkoholivastase depoo-preparaat disufliraam (Espera) ampulli ning pöördus ka psühhiaatri poole pikaajalise ravi (2 a.) saamiseks. Veebruaris 2017.a koostatud kriminaalhooldusametniku ettekandest nähtub, et L.T sõnul ravi mõjub, Risto Tammela käitumine on oluliselt muutunud ning nende pereelu kvaliteet on paremaks läinud. Kohus seda asjaolu vangistuse määramisel arvestanud ei ole. Tuleb rõhutada ka seda, et alkoholism on pikaajalise alkoholi kuritarvitamise tagajärjel väljakujunenud krooniline haigus, mida iseloomustab pidev või periooditi ilmnev vastupandamatu alkoholihimu, võõrutussündroomi esinemine ning organismi kohanemine suurte alkoholiannustega ehk alkoholitolerantsuse tõus. Alkoholisõltuvuse korral nõrgeneb kontroll joodud alkoholikoguse, joomise kestuse ja ka käitumise üle. Kinnipidamisasutuses ei ole Risto Tammelal võimalik oma alkoholismi väljaravimist jätkata, mistõttu esineb suur oht, et vangistusel on isikule pigem negatiivne ning käitumismustri kordumist soosiv mõju. Ka elukaaslane, L.T, on avaldanud, et ei soovi Risto Tammela karistamist, vaid seda, et isik saaks adekvaatset ja igakülgset abi. 3.3 Kohtul on olnud varasemalt võimalus määrata isikule KarS 75 alusel ettenähtud kontrollnõudeid, kuid kohus ei ole pidanud seda vajalikuks. Kaitsja arvates aga just läbi kontrollnõuete on isikul võimalik saada ravi oma probleemile seonduvalt alkoholi ja sellest tingitud psüühika häiretele. 3.4 Kannatanu ei nõustu kohtuotsusega karistuse osas. Kannatanu ei õigusta kuidagi oma elukaaslase käitumist tema suhtes vägivalla toimepanemisel, kuid kannatanu jääb selle juurde, et Risto Tammelat ei ole vaja karistada reaalse vangistusega.

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.1 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. 4.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonides toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega Risto Tammelale lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 121 lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Risto Tammelat karistanud 2 aastase 6 kuulise vangistusega, mida on vähendatud 1/3 võrra. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o lähi- või sõltuvussuhtes (p 2) ja korduvus (p 3), mistõttu on Risto Tammela süü keskmisest suurem. 4.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et isiku süü suurus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Nõustuda ei saa apellandiga, et Risto Tammelale mõistetud karistus ületaks tema süü suurust. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Ka juhib kolleegium tähelepanu sellele, et õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega, vaid kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10;

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Käesoleval juhul on maakohus neid põhimõtteid järginud. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.