Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-3-17 29. märts 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Malle Seppik Kriminaalasi Ahto Soo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 384 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 1-15-8359 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu S AS-i esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Merike Lugna ja Ahto Soo kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak Asja läbivaatamise kuupäev ja 1. märts 2017, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määrus osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S AS-i määruskaebuses esitatud taotluse tühistada Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse otsustus vabastada aresti alt Ahto Soo kinnisasjad, mis olid arestitud S AS-i tsiviilhagi tagamiseks.
2.Saata S AS-i määruskaebus Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse peale eelmises punktis nimetatud osas sisuliseks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
Mõista Eesti Vabariigilt S AS-i kasuks välja 600 (kuussada) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
Mõista Eesti Vabariigilt Ahto Soo kasuks välja 588 (viissada kaheksakümmend kaheksa) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kanda see summa Advokaadibüroo VARUL AS-i pangakontole EE702200221005104968 S AS-is.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kriminaalmenetluse ja tsiviilhagi tagamise lõpetamine
Pärnu Maakohtu 10. mai 2016. a määrusega anti Ahto Soo kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati A. Sood muu hulgas selles, et tema AS-i A juhatuse liikmena andis 17. mail 2010 S. U-le üle kokku viis veoautot ja kaks kardinpoolhaagist, mille AS A oli võtnud kasutusrendile, kuid mis kuulusid S AS-ile ja D A/S Eesti filiaalile. S AS oli liisingulepingu ühepoolselt lõpetanud alates 1. aprillist 2010, D A/S
13.aprillist 2010. A. Soo ei täitnud kohustust sõidukid liisinguandjatele tagastada. Sõidukite üleandmisega S. U-le toimus omastamistahte manifesteerimine, kuna liisinguandjad jäeti neile kuuluvast varast kestvalt ilma.
Teise 10. mail 2016 tehtud määrusega tunnistas Pärnu Maakohus S AS-i ja D A/S Eesti filiaali kriminaalmenetluses kannatanuteks ja võttis menetlusse nende tsiviilhagid. S AS-i tsiviilhagis paluti A. Soolt kannatanu kasuks välja mõista 41 981 eurot 79 senti ja D A/S Eesti filiaali tsiviilhagis 163 273 eurot 84 senti. S AS-i tsiviilhagi tagamiseks oli kohtueelses menetluses Pärnu Maakohtu 4. mai 2015. a määrusega arestitud kaks A. Soole kuuluvat kinnisasja (registriosa nr XXXXXX ja nr YYYYYY). Sama määrusega oli D A/S tsiviilhagi tagamiseks arestitud kolm A. Soo sõidukit.
3.Kohtuliku arutamise alguses 14. septembri 2016. a kohtuistungil esitas prokurör kaitsja eelneva kirjaliku taotluse alusel kohtule taotluse lõpetada kriminaalmenetlus A. Soo suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Süüdistatav nõustus kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise ja talle menetluskulu ning kahju hüvitamise kohustuse panemisega. Vastustes prokuröri ja kaitsja küsimustele kinnitas A. Soo, et ta on valmis hüvitama tsiviilhagides esitatud nõuded ning menetluskulud ja kavatseb selleks müüa oma vara ning võtta laenu.
4.Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määrusega lõpetati KrMS § 202 alusel kriminaalmenetlus A. Soo suhtes. Sama määrusega kohustati A. Sood hüvitama riigile menetluskulud, samuti pandi A. Soole KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuue kuu jooksul kohtumääruse jõustumisest kuriteoga tekitatud kahju, s.o 163 273 eurot 84 senti D A/S Eesti filiaalile ja 41 981 eurot 79 senti S AS-ile. Samas tühistas kohus Pärnu Maakohtu 4. mai 2015. a määrusega kannatanute tsiviilhagide tagamiseks kohaldatud vara aresti ja vabastas A. Soo vara, sh kaks S AS-i
tsiviilhagi
tagamiseks
arestitud
kinnisasja
aresti
alt.
Maakohus
põhjendas
kriminaalmenetluse lõpetamist sellega, et tegemist on teise astme kuriteoga, mille toimepanemisest on möödas üle kuue aasta, mistõttu ei teeniks karistus eesmärki. Asjas on tegemist varaliste vaidlustega. Seepärast ei ole süüdistatava süü suur ja puudub avalik
menetlushuvi. Üksnes varalised vaidlused ei saa olla kriminaalmenetluse jätkamise argumendiks. Kohtumäärusega võtab süüdistatav kohustuse tekitatud kahju hüvitada. Kriminaalmenetluse jätkamine ei tagaks võimalike varaliste kohustuste täitmist paremini. Kuna kriminaalmenetlus lõpetatakse, siis tuleb KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt tühistada ka A. Soo varale kohaldatud arest. Määruskaebemenetlus
Pärnu Maakohtu määruse peale esitas Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu määruskaebuse S AS, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist või alternatiivselt määruse tühistamist osas, millega kohus tühistas Pärnu Maakohtu 4. mai 2015. a määrusega süüdistatava varale kohaldatud aresti, paludes jätta A. Soo vara aresti alla.
Pärnu Maakohtu 22. septembri 2016. a määrusega tagastati määruskaebus esitajale, kuna KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebust esitada.
S AS esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles Pärnu Maakohtu
22.septembri 2016. a määruse tühistamist ja määruskaebuse menetlusse võtmist. Samuti taotles kannatanu maakohtu 14. septembri 2016. a määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist või alternatiivselt maakohtu määruse tühistamist vara aresti tühistamist puudutavas osas ning A. Soo vara aresti alla jätmist.
Ringkonnakohtu määrus
Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määrusega rahuldati määruskaebus osaliselt ja Pärnu Maakohtu 22. septembri 2016. a määrus tühistati. Kannatanu määruskaebus Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse peale jäeti läbi vaatamata.
Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus maakohus asus seisukohale, et tema 14. septembri 2016. a määrus pole edasikaevatav, pidanuks ta selle peale esitatud määruskaebuse KrMS § 389 lg 4 kohaselt ringkonnakohtule edastama. Maakohus polnud pädev määruskaebust ise esitajale tagastama (läbi vaatamata jätma), mistõttu tuleb maakohtu 22. septembri 2016. a määrus tühistada.
10.Samas märkis ringkonnakohus, et kuna maakohus lõpetas A. Soo suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, ei ole maakohtu määrus KrMS § 385 p 10 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav ja kannatanu määruskaebus selle määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata.
11.Kohtukolleegium lisas, et süüdistatava vara aresti tühistamine oli KrMS § 206 lg 1 p 2 järgi kohustuslik ja maakohtul polnud selles küsimuses kaalutlusõigust. Kriminaalmenetluse lõpetamisel ei saa jätta kehtima kriminaalmenetluse tagamise vahendit.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kannatanu määruskaebus Riigikohtule
12.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S AS-i esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg, kes taotleb nii ringkonnakohtu määruse kui ka Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse tühistamist.
13.Määruskaebuse esitaja leiab, et käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse ilmselge olulise rikkumisega. Kohtupraktikas ei ole selliste rikkumiste korral käsitatud KrMS §-s 385 sätestatud määruskaebepiiranguid absoluutsetena, vaid on võimaldatud määruskaebus esitada (vt nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-86-15). Nii tuleks toimida ka praeguses asjas. Kohtud ei ole arvestanud põhiseaduse (PS) §-dest 13, 15 ja 25 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6 tulenevaid kannatanu õigusi.
14.Kannatanu peamine probleem seisneb selles, et maakohus tühistas tema kahju hüvitamise nõude tagatised. Seda tehti olukorras, kus varasema kriminaalmenetluse vältel peeti selliseid tagatisi vajalikuks, süüdistatav ei ole kannatanule kahju hüvitanud ega sellega isegi alustanud. Ehkki KrMS § 202 lg 6 võimaldab juhul, kui süüdistatav jätab kahju hüvitamata, kriminaalmenetluse uuendada, ei kindlusta see kannatanu nõude täitmist. Kriminaalmenetluse uuendamise ajaks on aresti alt vabastatud vara tõenäoliselt võõrandatud. A. Soo on küll avaldanud nõusolekut kahju hüvitada, kuid selline lubadus jääb sisutühjaks.
15.Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määrus on tekitanud olukorra, kus kannatanu ei saa esitada hagi ja selle tagamise taotlust tsiviilkohtumenetluse korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 kohaselt ei saaks kohus kannatanu nõuet menetleda, sest kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandi süüdistatavale kohustus hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Isegi kui asuda seisukohale, et kannatanu saab oma nõude tsiviilkohtumenetluse korras uuesti esitada, ei oleks kannatanu kohustus seda teha kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.
16.Kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandi süüdistatavale kohustus kannatanu nõue täita, on sellel määrusel hagi rahuldamise tunnused, alternatiivselt on tegemist kompromissiga. TsMS § 445 lg 2, mida tsiviilhagi lahendades tuleb järgida ka kriminaalmenetluses, näeb ette, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Selle sätte järgimine käesolevas asjas poleks olnud vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega.
17.Maakohus kohaldas KrMS § 202 lg-t 1 ebaõigesti, kuna süüdistatav ei ole asunud kahju heastama, samuti ei arvestatud kriminaalmenetluse lõpetamisel riigi peaprokuröri juhistega. Prokuratuuri vastus määruskaebusele
18.Prokuratuur leiab, et kannatanu esindaja määruskaebus on põhjendamatu.
19.Ringkonnakohus leidis õigesti, et KrMS § 385 p 10 kohaselt ei olnud kannatanul õigust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust vaidlustada.
20.A. Soo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel ei ole seadust ega riigi peaprokuröri juhist eiratud. Ekslik on seisukoht, nagu ei võimaldaks KrMS § 202 kriminaalmenetlust lõpetada olukorras, kus süüdistatav pole veel kahju heastanud ega selle heastamisele asunud. KrMS § 202 eesmärk on menetlusökonoomia, mistõttu ei ole õige jätta KrMS § 202 kohaldamata üksnes varalise vaidluse tõttu. Kuna süüdistatav ei saanud olla kindel, kas kohus rahuldab prokuratuuri taotluse kriminaalmenetlus lõpetada, on arusaadav, miks ta ei asunud kahju hüvitama. Teiseks takistas kahju hüvitamist vara arest.
21.Maakohus toimis õigesti, kui tühistas kriminaalmenetluse lõpetamisel A. Soo vara aresti. KrMS § 206 lg 1 p 2 kohtule selles küsimuses teist valikut ei andnud.
22.Kannatanu vaidleb vastu süüdistatavale antud võimalusele asuda kahju hüvitama. Olukorras, kus süüdistatava vara on arestitud, ei saa ta seda realiseerida ega täita endale võetud kahju hüvitamise kohustust. See tähendab ühtlasi seda, et kannatanu ei saa kohtu määratud tähtaja jooksul nõutud summat. Kaitsja vastus määruskaebusele
23.A. Soo kaitsja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a ning Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määruse muutmata.
24.Kaitsja nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et S AS-il ei ole määruskaebeõigust. Käesoleval juhul puuduvad ka sellised erandlikud asjaolud, mis õigustaksid S AS-i kaebeõiguse laiendamist. Kui A. Soo ei täida talle kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustusi, on võimalik kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada.
25.Asjakohased ei ole määruskaebuse esitaja väited selle kohta, et kriminaalmenetluse lõpetamisel rikuti kriminaalmenetlusõigust. Riigi peaprokuröri juhis ei ole kohtule KrMS § 202 kohaldamisel siduv. Samuti ei esitanud kannatanu oma vastuväiteid kriminaalmenetluse lõpetamisele õigel ajal maakohtu menetluses. KrMS § 202 lg 1 kohaldamise tingimused on täidetud ka siis, kui süüdistatav on andnud nõusoleku kahju täies ulatuses hüvitada. A. Soo nõustus talle maakohtu määrusega pandud kahju hüvitamise kohustusega. Selle kohustuse täitmist saab hinnata alles
maakohtu määratud 6-kuulise tähtaja möödudes. Teisalt tuleb arvestada, et kannatanu vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise. On ilmne, et olukorras, kus isikul puudub õiguskindlus kohtumääruse kehtivuse osas, ei saa temalt mõistlikult eeldada määruses ette nähtud kohustuste täitmist.
26.Pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ei ole võimalik jätkata kriminaalmenetluse tagamise abinõude kohaldamist. Kriminaalmenetlus A. Soo suhtes ei takista kannatanul taotleda nõude tagamist tsiviilkohtumenetluse korras.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27.Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas ja kui, siis millises ulatuses oli kannatanul õigus Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse peale edasi kaevata ning kas ringkonnakohus toimis kannatanu määruskaebust läbi vaatamata jättes õigesti. Kolleegium ei saa aga selles menetluses otsustada maakohtu määruse tühistamist, nagu kannatanu esindaja seda taotleb.
28.Ringkonnakohus jättis läbi vaatamata kannatanu määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega kohus oli lõpetanud kriminaalmenetluse A. Soo suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes samas süüdistatavale menetluskulu ja kannatanute kahju heastamise kohustuse. Lisaks vabastati maakohtu sama määrusega aresti alt A. Soo vara, sh kaks S AS-i tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasja. Kannatanu vaidlustas maakohtu määruse nii kriminaalmenetluse lõpetamist kui ka vara aresti tühistamist puudutavas osas. Ehkki kannatanu taotluse sõnastusest see otseselt ei nähtu, lähtub kolleegium edasises käsitluses sellest, et S AS vaidlustas üksnes tema tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara (kahe kinnisasja) aresti alt vabastamise. D A/S Eesti filiaali kasuks arestitud sõidukite aresti alt vabastamine S AS-i õigusi ega huve ei puuduta.
29.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kannatanul ei olnud õigust vaidlustada maakohtu otsustust lõpetada A. Soo suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS §-s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse
lõpetamise
määruse
peale.
Kannatanu
esindaja
leiab,
et
kuna
kriminaalmenetlust lõpetades rikuti ilmselgelt menetlusõigust, võimaldanuks kohtupraktika ringkonnakohtul seaduses sätestatud edasikaebepiirangust kõrvale kalduda. See seisukoht on ekslik.
Välistamata
määruskaebuses
kriminaalmenetluse
lõpetamisele
antud
hinnangu
paikapidavust, leiab kolleegium, et KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei saanud anda ringkonnakohtule alust KrMS § 385 p-s 10 sätestatut eirata. Kaebuse esitaja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrusele asjas nr 3-1-1-86-15 pole asjakohane, kuna selles väljendatud seisukohti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis 30. mai 2016. a määruses asjas nr 3-1-1-22-16 muutnud. Viimati viidatud määruses selgitas kolleegium, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse
põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, pd 15–16, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p-d 23–26).
30.Kolleegium ei näe konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal alust kahtluseks, et KrMS § 385 p 10 on osas, milles see säte ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel, põhiseadusega vastuolus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul riigi karistusvõimu monopoli tõttu õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p-d 9– 10). Seega ei saa A. Soo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest rikkuda S AS-i õigusi, mistõttu ei kaasne ka kohtu sellise otsustuse vaidlustamise võimatusega kannatanu põhiõiguse riivet.
31.Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa aga veel järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab, sh näiteks otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. Sarnaselt on kolleegium leidnud, et KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30.novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-133-12, p 9 ja määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 17). Kaalutlused, millest lähtudes on seadusandja KrMS § 385 p-s 10 välistanud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise, ei pruugi kehtida kõigi kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavate (sellega kaasnevate) otsustuste puhul. Järelikult tuleb seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. Riigikohus on varemgi tõlgendanud KrMS § 385 p-s 10 (enne 1. septembrit 2011 punktis 7) sätestatud edasikaebepiirangut kitsalt. Nii on kolleegium tõdenud, et KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-113-10, p 12.)
32.Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium leidma vastuse küsimusele, kas KrMS § 385 p-s 10 ette
nähtud edasikaebepiirang hõlmab ka Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruses sisalduvat otsustust tühistada A. Soo kinnisasjade arest, mida oli kohaldatud S AS-i tsiviilhagi tagamiseks.
33.Vastus eelmises punktis märgitud küsimusele oleneb kõigepealt sellest, kas tsiviilhagi tagamise tühistamine oli praegusel juhul kriminaalmenetluse lõpetamisega kohustuslikult kaasnev õiguslik tagajärg. Juhul, kui A. Soo vara aresti alt vabastamine on kriminaalmenetluse lõpetamise automaatne õiguslik järelm, ei ole seda võimalik kriminaalmenetluse lõpetamisest eraldi vaidlustada, mis on aga KrMS § 385 p 10 kohaselt välistatud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p-d 7–9). Kui aga kohtul on kaalutlusõigus küsimuses, kas jätta A. Soo vara vaatamata kriminaalmenetluse lõpetamisele aresti alla, saab tsiviilhagi tagamise tühistamist vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisest eraldi, mistõttu ei pruugi KrMS § 385 p 10 seda välistada.
34.Ringkonnakohus leidis, et A. Soo vara aresti tühistamine oli KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt kohustuslik ja maakohtul puudus selles küsimuses kaalutlusõigus. Kolleegium apellatsioonikohtu seda seisukohta ei jaga.
35.KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses mh kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. Samuti sätestab KrMS § 422 lg 1, et kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on ära võetud dokumente või asju või kui on arestitud tema vara, saadab kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele nende dokumentide või asjade tagastamiseks või vara aresti alt vabastamiseks.
36.Eelmises punktis osutatud sätetes peetakse silmas olukorda, kus menetleja lõpetab kriminaalmenetluse tingimusteta ja lõplikult, mis tähendab, et tsiviilhagi jäetakse KrMS § 2962 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (enne 1. jaanuari 2017 tulenes vastav kriminaalmenetluse lõpetamise alus üldjuhul KrMS § 274 lg-st 4 koostoimeS § 310 lg-ga 2 – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-96-12, p 6 ja 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 14–15). Olukorras, kus tsiviilhagi menetlemine kriminaalasja raames on lõppenud selle läbi vaatamata jätmisega, puudub ka põhjus jätta kehtima kriminaalmenetluses kohaldatud tsiviilhagi tagamise abinõu, nt vara aresti.
37.Käesoleval juhul lõpetas maakohus A. Soo suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud ja hüvitada kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju, ning määras nende kohustuste täitmiseks KrMS § 202 lg 3 järgi 6-kuulise tähtaja. KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmise õigusliku tagajärje sätestab sama paragrahvi lõige 6, mille kohaselt uuendab kohus sellisel juhul prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse. Kohtupraktikas on leitud, et kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses
ei anna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-95-15, p 9). Eelnevast järeldub, et kui kohus paneb kriminaalmenetlust lõpetades kahtlustatavale või süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 loetletud kohustuse, pole kriminaalmenetluse lõpetamine lõplik, vaid tingimuslik.
38.Ühtlasi märgib kolleegium, et maakohtu otsustus, millega A. Soole pandi KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuue kuu jooksul kuriteoga tekitatud kahju, sh 41 981 eurot 79 senti S AS-ile, ei ole käsitatav kannatanu tsiviilhagi rahuldamisena ja kohtumääruse kõnealust osa ei ole võimalik käsitada sundtäidetava täitedokumendina täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 mõttes. TMS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on täitedokumendiks mh jõustunud kohtuotsus ja -määrus kriminaalasjas rahalises sissenõudes seisnevate kriminaalkaristuste, kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete kohta. KrMS § 202 lg 2 p 1 ja lg 3 näevad ette kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks tähtaja andmise. Enne osutatud tähtaja möödumist ei ole sundtäitmine võimalik põhjusel, et see aeg on antud süüdistatavale kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kui aga süüdistatav pole kahju hüvitamise kohustust täitnud ka pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada. See tähendab aga seda, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, sh ka sellega pandud kahju hüvitamise kohustuse õiguslik toime kaob. Seega puudub kriminaalmenetluse uuendamise hetkest jõustunud kohtumäärus TMS § 2 lg 1 p 3 mõttes.
39.Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamise korral pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Juhul, kui kohus jätaks tema menetluses oleva tsiviilhagi kriminaalmenetlust tingimuslikult lõpetades läbi vaatamata, kaotaks kannatanu KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud õiguse ka juhul, kui süüdistatav talle pandud kohustusi ei täida ja kriminaalmenetlus seetõttu uuendatakse. Nimelt tuleks kannatanul sellisel juhul tsiviilhagi uuesti esitada, KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ja § 381 lg-s 3 ette nähtud tähtaeg seda uuendatud kriminaalmenetluses aga enam ei võimaldaks.
40.Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel edasi kriminaalasja lahendava kohtu menetlusse, ei saa kannatanu TsMS § 371 lg 1 p 5 kohaselt esitada sama nõuet sama isiku vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Siiski leiab kolleegium, et kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab,
et kannatanul avaneb võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras.
41.Käesolevas asjas ei jätnud maakohus kriminaalmenetlust lõpetades S AS-i tsiviilhagi läbi vaatamata. Kriminaalmenetlust KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetades ei saanudki kohtul olla teada, kas kuue kuu möödudes on vaja menetlust – ja seega ka kohtu menetluses oleva tsiviilhagi lahendamist – jätkata. Sellises olukorras ei tulene KrMS § 422 lg-st 1 ega § 206 lg 1 pst 2 kohtu kohustust kannatanu tsiviilhagi tagamine lõpetada. Põhjendamaks KrMS § 422 lg 1 ja § 206 lg 1 p 2 sellist tõlgendust, märgib kolleegium veel järgmist.
42.Käsitlus, mille kohaselt oleks tsiviilhagi tagamise abinõude tühistamine KrMS § 422 lg 1 ja § 206 lg 1 p 2 järgi obligatoorne ka siis, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel enne kannatanule tekitatud kahju heastamist, riivaks ebaproportsionaalselt kannatanu huve. Tsiviilhagi tagamise meetmete tühistamine võib muuta kannatanu nõude täitmise sisuliselt võimatuks. Isegi kui kannatanu võtab kohe pärast kriminaalmenetluse lõpetamist tsiviilhagi tagasi ja esitab sama nõude kohta hagi ja selle tagamise avalduse tsiviilkohtumenetluse korras, ei pruugi see olla tema õiguste kaitseks piisav. Hagi ja/või hagi tagamise avalduse koostamine ning esitamine, samuti hagi tagamise avalduse läbivaatamine kohtus võtab paratamatult teatud aja, mille jooksul on kohustatud isikul võimalik kriminaalmenetluses tagamismeetmetest vabanenud vara võõrandada, koormata kolmandate isikute õigustega või peita. Lisaks ei ole kohtusüsteemi tõhusa toimimise seisukohalt otstarbekas, kui kannatanu oleks oma nõude tagamiseks sunnitud esitama hagi tagamise avalduse tsiviilkohtumenetluse korras enne, kui on selge, kas tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses saab jätkuda või mitte.
43.Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et KrMS § 38 lg 1 p 2 osutuks kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine)
aegumise
tõttu
selle
nõude
maksmapaneku
võimaluse
hilisemas
tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-7-16, p 16). Sarnane olukord tekib ka siis, kui kannatanu, kelle tsiviilhagi on kriminaalmenetluses tagatud, kaotab KrMS § 202 kohaldamise tõttu selle tagatise, ilma et tal oleks tõhusat võimalust taotleda tagamismeetme kohaldamist tsiviilkohtumenetluses (nt kasvõi TsMS § 382 alusel). Ühtlasi peab arvestama, et kui süüdistatav on andnud KrMS § 202 lg 2 p 1 kohaselt nõusoleku kannatanu nõue täita ja kohus on pannud süüdistatavale kohustuse seda teha, ei pruugi vajadus esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse korras olla kannatanu jaoks äratuntav. Pelgalt kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 6 alusel uuendamise võimalus ei ole kannatanu nõude tagamiseks aga üldjuhul piisav, sest nõude täitmiseks tarvilik süüdistatava vara ei pruugi olla kriminaalmenetluse uuendamise ajaks säilinud.
44.Nõustuda ei saa prokuratuuri vastuses väljendatud arvamusega, nagu takistaks tsiviilhagi
tagamise abinõu – käesoleval juhul A. Soo kinnisasjade arest – süüdistataval täita talle KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel pandud kohustust hüvitada kannatanule tekitatud kahju. KrMS § 381 lg 6 sätestab, et selles seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS § 378 lg 6 näeb ette, et hageja võib käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige võib ta õigusest loobuda või anda nõusoleku sellise tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud. Seega on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega, sh need müüa. Juhul, kui tehingu tingimused on majanduslikult mõistlikud (nt ei ole vara müügihind turuhinnast oluliselt madalam), ja samas on tagatud tehingust saadu kasutamine kannatanu nõude täitmiseks, võib eeldada, et kannatanu on tehinguga nõus. Kannatanu põhjendamatu keeldumine kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks nõusoleku andmisest võib seevastu välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena, mis tingiks KrMS § 202 lg-st 6 tulenevalt kriminaalmenetluse uuendamise.
45.Eelnev annab kolleegiumi hinnangul piisava aluse tõlgendada KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 1414 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Seejuures on võimalik arvestada ka asjaolu, et ebakindlust kannatanu nõude põhjendatuse osas vähendab tõik, et süüdistatav on andnud kahju hüvitamiseks nõusoleku. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras.
46.Kuna eeltoodu kohaselt ei ole tsiviilhagi tagamise tühistamine KrMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaldamisega kohustuslikult kaasnev õigusjärelm, vajab järgnevalt lahendamist küsimus, kas kohtu selline otsustus on hõlmatud KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust (vt käesoleva määruse punktid 31–33).
47.Keeld vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel on põhjendatav ühelt poolt menetluse lõpetamise üheks eelduseks oleva kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 8) ja teiselt poolt sellega, et kannatanul ei ole õigust nõuda isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist, mistõttu kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest tema õigusi riivata ei saa (määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Erinevalt
kriminaalmenetluse lõpetamisest riivab tsiviilhagi tagamise tühistamine kannatanu subjektiivseid õigusi, sest selline otsustus võib mõjutada kannatanu võimalust oma nõue reaalselt maksma panna, millest omakorda oleneb kannatanu vara väärtus (vt ka käesoleva määruse punktid 42–43). Kõnealune riive kannatanu õigustele võib – olenevalt nt tagatava nõude suurusest ja tagatise väärtusest – olla küllaltki intensiivne.
48.Ühtlasi tuleb arvestada, et KrMS § 202 üks eesmärke on kannatanu õiguste kaitse, millele viitab see, et kriminaalmenetluse lõpetamine kõnealuse paragrahvi alusel on lubatav üksnes juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama. Samuti näeb KrMS § 202 lg 2 p 1 ette aluse panna kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluse
lõpetamisel
kahju
hüvitamise
kohustuse,
mille
täitmisest
oleneb
kriminaalmenetluse uuendamine. Seda arvestades oleks KrMS § 202 üldise mõttega vastuolus edasikaebepiirang, mis ei võimaldaks kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevaid kohtu otsustusi, mis riivavad vahetult tema subjektiivseid õigusi.
49.Nendel põhjustel asub kolleegium seisukohale, et KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta.
50.Seega oli S AS-il KrMS § 383 lg-st 1 ja § 384 lg-st 1 tulenevalt õigus vaidlustada Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määrus osas, millega maakohus tühistas A. Soo kahele kinnisasjale S AS-i tsiviilhagi tagamiseks seatud aresti. Jättes kannatanu määruskaebuse mh ka selles osas läbi vaatamata, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti KrMS § 385 p 10. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
51.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määruse osaliselt. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S AS-i määruskaebuse selles osas, milles kannatanu vaidlustas Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse otsustuse tühistada S AS-i tsiviilhagi tagamiseks A. Soo kahele kinnisasjale seatud arest. Märgitud osas tuleb kannatanu määruskaebus maakohtu määruse peale saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Osas, millega jäeti läbi vaatamata määruskaebus kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse peale, samuti osas, millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu 22. septembri 2016. a määruse, jääb teise astme kohtu määrus muutmata. Kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt.
52.Nii S AS-i esindaja kui ka A. Soo kaitsja esitasid Riigikohtule taotluse oma esindataval või kaitsealusel Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud esindajale või kaitsjale õigusteenuse eest makstud tasu – hüvitamiseks. Kannatanu esindaja palub
mõista riigilt S AS-i kasuks välja 600 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab see summa (ilma käibemaksuta) Advokaadibüroo Derling OÜ-le makstud tasu materjalide läbitöötamise, määruskaebuse koostamise ja toimunud suhtluse eest. Õigusteenuse osutamise ajakulu oli 4 tundi. Kaitsja palub mõista riigilt A. Soo kasuks välja 588 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab see summa (koos käibemaksuga) Advokaadibüroo VARUL AS-ile makstud tasu määruskaebuse analüüsi ja sellele vastuse koostamise eest. Õigusteenuse osutamise ajakulu oli 3,5 tundi. Kaitsja taotleb menetluskulu hüvitise kandmist Advokaadibüroo VARUL AS-i pangakontole.
53.Kolleegium leiab, et mõlemas taotluses märgitud summad on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega ja seega käsitatavad käesoleva määruskaebemenetluse kuluna. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb määruskaebemenetluse kulu KrMS § 187 lg 1 kohaselt hüvitada riigil. A. Soo kaitsja taotlusel tuleb tema kaitsealuse menetluskulu hüvitis tasuda Advokaadibüroo VARUL AS-i pangakontole.
Saale Laos, Paavo Randma, Malle Seppik (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.