Kohtulahend

Prokurör

Riigiprokurör Laura Feldmanis

Süüdistatavad

AS LIVIKO, registrikood: 10117341, seaduslik esindaja: juhatuse liige Janek Kalvi ja Tanel Küün, aadress: Masina 11 Tallinn 10144, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Kärt-Ragnar Kits, isikukood: 37406030319, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: AS Liviko, elukoht: Kurni 21 Tallinn 11623, kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 2, tõkendit ei ole kohaldatud; Ivar Grossev, isikukood: 37406284713, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: OÜ Koch, elukoht: Põldheina tee 5-3 Haabneeme Harjumaa 74001, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Rando Galin, isikukood: 38006245215, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kesk-eri haridus, töökoht: AS Liviko, elukoht: Aali tee 24 Kostivere Jõelähtme vald Harjumaa 74204, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Hallar Ränk, isikukood: 37802080041, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kesk-eri haridus, töökoht: AS Liviko, elukoht: Metsa 12-4 Tabasalu Harku vald Harjumaa 76901, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; B.O, registrikood: XXX, seaduslik esindaja: juhatuse liige Kristi Lomp ja Helen Tulve, aadress: Pärnu mnt 238 Tallinn 11624, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Tiiu Valk, isikukood: 46909232713, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: Olerex AS, elukoht: Sütiste tee 5-45 Tallinn 13419, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; RIMI EESTI FOOD AS, registrikood: 10263574, seaduslik esindaja: juhatuse liige Karl Anders Torell ja Erik Lepik,

Kaitsjad

RESOLUTSIOON

aadress: Põrguvälja tee 3 Pildiküla Rae vald Harjumaa 75308, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Vaido Padumäe, isikukood: 37807314219, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: Rimi Eesti Food AS, elukoht: Võsa 15c-14 Jüri alevik Rae vald Harjumaa 75301, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Marko Krusberg, isikukood: 38105196032, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: VKG Plokk OÜ, elukoht: Narva mnt 148-65 Tallinn 13628, kriminaalkorras karistama, kehtivaid väärteokaristusi ei ole, tõkendit ei ole kohaldatud; MAXIMA EESTI OÜ, registrikood: 10765896, seaduslik esindaja: juhatuse liige Vaidotas Pačėsa ja Häili Sokk, aadress: Peterburi tee 47 Tallinn 11415, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Ilja Kulikov, isikukood: 38110032215, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel, haridus: kõrgharidus, ei tööta, elukoht: Kärberi 39-54 Tallinn 13919, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Robert Sibul, isikukood: 38301260348, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: MAXIMA Eesti OÜ, elukoht: Sõpruse pst 246-6 Tallinn 13412, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; PRISMA PEREMARKET AS, registrikood: 10569681, seaduslik esindaja: juhatuse liige Janne Tapio Lihavainen, Marko Juhani Lievonen ja Teemu Taneli Kilpiä, aadress: A. H. Tammsaare tee 118D 2. korpus 4. korrus Tallinn 12918, kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi ei ole; Marge Saluste, isikukood: 47211070310, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: Prisma Peremarket AS, elukoht: Rannaniidu tee 3 Viimsi Harjumaa 74011, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud. E. Kergandberg, M. Mugu, R. Ligi, T. Pürn, A. Ots, M. Kairjak, J. Tehver, A. Luberg, I. Kangur, D. Teplõhh, E. Muna. Jätta Harju Maakohtu 29. aprilli 2015 otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt KärtRagnar Kitse kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Ivar Grossevi kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko.

Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Rando Galini kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Hallar Ränki kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt AS Liviko kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Marge Saluste kasuks välja 840 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Prisma Peremarket AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Prisma Peremarket AS-i kasuks välja 840 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Prisma Peremarket AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Tiiu Valgu kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada B.O-le. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt B.O kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada B.O-le. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Rimi Eesti Food AS-i kasuks välja 720 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Rimi Eesti Food AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Vaido Padumäe kasuks välja

eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks.

Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt MAXIMA Eesti AS-i kasuks välja 700 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada MAXIMA Eesti AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Marko Krusbergi kasuks välja

eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Robert Sibula kasuks välja 500 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Advokaadibüroo VARUL AS-i arvelduskontole nr EE702200221005104968 Swedbank AS. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Ilja Kulikovi kasuks välja 3974,40 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Advokaadibüroo VARUL AS-i arvelduskontole nr EE702200221005104968 Swedbank AS

Edasikaebe kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 29. aprillist 2015 a AS Liviko tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 1 276 000 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 127 600 eurot. Rahaline karistus summas 1 148 400 eurot jätta täitmisele pööramata, kui AS Liviko ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Kärt-Ragnar Kits tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 210 päevamäära, arvestades päevamäärana 140 eurot, s.o kokku 29 400 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 2 940 eurot. Rahaline karistus summas 26 460 eurot jätta täitmisele pööramata, kui K.-R. Kits ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015.

Ivar Grossev tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 210 päevamäära, arvestades päevamäärana 78,50 eurot, s.o kokku 16 485 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 1 648,50 eurot. Rahaline karistus summas 14 836,50 eurot jätta täitmisele pööramata, kui I. Grossev ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Rando Galin tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 180 päevamäära, arvestades päevamäärana 56,70 eurot, s.o kokku 10 206 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 1 020,60 eurot. Rahaline karistus summas 9 185,40 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui R. Galin ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Hallar Ränk tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi karistati rahalise karistusega 180 päevamäära, arvestades päevamäärana 53 eurot, s.o kokku 9 540 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäteti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 954 eurot. Rahaline karistus summas 8 586 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui H. Ränk ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. B.O tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 2 956 000 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 295 600 eurot. Rahaline karistus summas 2 660 400 eurot jätta täitmisele pööramata, kui B.O ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Tiiu Valk tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 180,90 eurot, s.o kokku 27 135 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 2 713,50 eurot. Rahaline karistus summas 24 421,50 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui T. Valk ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Rimi Eesti Food AS tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 3 584 000 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 358 400 eurot. Rahaline karistus summas 3 225 600 eurot jätta täitmisele pööramata, kui Rimi Eesti Food AS ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Vaido Padumäe tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 74 eurot, s.o kokku 11 100 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 1 110 eurot. Rahaline karistus summas 9 990 eurot jätta täitmisele pööramata, kui V. Padumäe ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015.

Marko Krusberg tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 17,70 eurot, s.o kokku 2 655 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 265,50 eurot. Rahaline karistus summas 2 389,50 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui M. Krusberg ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Maxima Eesti OÜ tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 1 907 000 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 190 700 eurot. Rahaline karistus summas 1 716 300 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui Maxima Eesti OÜ ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Robert Sibul tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 120 päevamäära, arvestades päevamäärana 36,50 eurot, s.o kokku 4 380 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 438 eurot. Rahaline karistus summas 3 942 eurot jätta täitmisele pööramata, kui R. Sibul ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Prisma Peremarket AS tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 1 156 000 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 115 600 eurot. Rahaline karistus summas 1 040 400 eurot jätta täitmisele pööramata, kui Prisma Peremarket AS ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Marge Saluste tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 55 eurot, s.o kokku 8 250 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 825 eurot. Rahaline karistus summas 7 425 eurot jätta täitmisele pööramata, kui M. Saluste ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti välja riigituludesse sundraha AS-lt Liviko 585 eurot, K.- R. Kitselt 585 eurot, I. Grossevilt 585 eurot, R. Galinilt 585 eurot, H. Ränkilt 585 eurot, B.O-lt 585 eurot, T. Valgult 585 eurot, Rimi Eesti Food AS-ilt 585 eurot, V. Padumäelt 585 eurot, M. Krubergilt 585 eurot, Maxima Eesti OÜ-lt 585 eurot, R. Sibulalt 585 eurot, Prisma Peremarket AS-ilt 585 eurot ja M. Salustelt 585 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. AL mõisteti süüdistuses KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1- § 22 lg 3) ja Ilja Kulikov süüdistuses KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi õigeks. Kohus rahuldas A. Lubja taotluse valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises osaliselt ning otsustas hüvitada süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstava tasu summas 15 000 eurot riigieelarve vahenditest. I. Kulikovi taotluse valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises rahuldas kohus täielikult ning otsustas hüvitada süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstava tasu 27 849,60 eurot riigieelarve vahenditest.

Kohtuotsust ei ole vaidlustatud A. Lubja KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1- § 22 lg 3) õigeksmõistmise osas. Lühidalt ja kordamata süüdistuste sisu, mõisteti AS Liviko, B.O, Rimi Eesti Food AS, MAXIMA Eesti OÜ, Prisma Peremarket AS karistusseadustiku (KarS) § 400 lg 2 (alates 27. veebruarist 2010 KarS § 400 lg 4) järgi; Kärt-Ragnar Kits, Ivar Grossev, Rando Galin, Hallar Rän, Tiiu Valk, Vaido Padumäe ja Marko Krusberg, Marge Saluste ja Robert Sibul KarS § 400 lg 1 (alates 27. veebruarist 2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi süüdi selles, et 2009. a juunis ja juulis sõlmisid nad konkureerivate ettevõtjate vahel konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja tegutsesid kooskõlastatult madalama hinnaklassi 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitrises klaastaaras viinade jaehinna tõstmiseks kokkulepitud tasemele (minimaalselt 63 krooni 50 senti). Süüdistuse kohaselt väljendasid konkurentsi kahjustavas koostöös osalevad ettevõtjad esialgu valmisolekut osaleda madalama hinnaklassi viinade jaehinna ühtlustamises kokkulepitud minimaalsele tasemele 2009. aasta juuni lõpuks. Seejärel konkretiseeriti konkureerivate ettevõtjate vahel konkurentsi kahjustavat koostööd ja kooskõlastati kuupäevi, millele järgnes madalama hinnaklassi viinade jaehinna järkjärguline tõstmine kuni kokkulepitud hinnataseme saavutamiseni. Kõik kokkuleppes osalenud ettevõtjad pidid süüdistuses nimetatud madalama hinnaklassi viinade hinnad ühtlustama 1. juuliks 2009, kuid Rimi Eesti Food AS-i tegevuse tõttu lükkus see edasi ja toimus lõplikult 9.–14. juulini 2009. Hinnatõus toimus kõigi kokkuleppes osalenud ettevõtjate jaemüügiüksustes hiljemalt 14. juulil 2009 ja selle tulemusena kujunes odavate viinade madalaimaks jaehinnaks kaubaturul 63 krooni 50 senti (4 eurot 6 senti). Ilja Kulikovi süüdistatati ja anti kohtu alla süüdistuses KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010. a KarS § 400 lg 2 p 1) järgi. Süüdistuses heideti Ilja Kulikovile kokkuvõttes ette seda, et tema Maxima Eesti OÜ nimel leppis kokku ja kooskõlastas tegevust 2009. aasta juunis ja juulis Rimi Eesti Food AS-i, AS-i Prisma Peremarket, B.O , AS-i Helter-R ning AS-i Liviko esindajatega selles, et 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste madala hinnaklassi klaastaaras viinade (nn odavad viinad) jaehinnad tuleb tõsta minimaalselt 63,50 EEK tasemele. Ilja Kulikovi täpsem roll on välja toodud süüdistusakti lehekülgedel. Maakohus mõistis Ilja Kulikovi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS-i kohaselt on Ilja Kulikovile esitatud süüdistus KarS § 400 lg 1 järgi, mille kohaselt on karistatav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks kolmandate isikute suhtes hinna- ja muid kauplemistingimusi, piiratakse tootmist, teenindamist, kaubaturgu, tehnilist arengut või investeerimist, jagatakse kaubaturgu või varustusallikat, samuti muu konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus. Süüdistuse kohaselt on Ilja Kulikovi tegevus alates 27.02.2010. a jõustunud KarS-i uue redaktsiooni kohaselt karistatav KarS § 400 lg 2 p 1 järgi, mille kohaselt on karistatav konkurentidevaheline kokkuleppe sõlmimine, otsuse tegemine või kooskõlastatud tegevus, sealhulgas riigihankes osalemine, kui sellega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind või muud kauplemistingimused. Peale 27.02.2010. a redaktsiooni muudatust on 15.03.2013. a jõustunud uus KarS § 400 redaktsioon, kuid see on sisuliselt sama, mis 27.02.2010. a redaktsioonis sätestatu. Kohus leidis, et Ilja Kulikov ei ole osalenud konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimisel, Ühtlasi leidis kohus, et Ilja Kulikovi puhul ei olnud tegemist pädeva esindajaga süüdistuses märgitud perioodil, s.t juuni-juuli 2009. a. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdi mõistetud süüdistatavate kaitsjad I.Kulikovi osas prokurör. Kaitsjad taotlesid süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatavad õigeks. Alternatiivselt taotlesid AS-i Liviko ja K.-R. Kitse ning B.O ja T. Valgu kaitsjad kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Prokurör vaidlustab enda

apellatsioonis kohtuotsuse osas, millega I. Kulikov mõisteti KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1) järgi õigeks. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a määrusega tühistati maakohtu otsus 14 süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas. Ringkonnakohus lõpetas nende süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu. A. Lubja ja I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 185 lg 1 ja § 183 alusel mõistis kohus riigilt süüdistatavate kasuks esimese ja teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu kogusummas 598 066 eurot 50 senti. Riigikohtu 20.juuni 2016 määrusega 3-1-1-38-16 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a määrus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus märkis, et uuenenud kohtupraktika valguses ei saa nõustuda ringkonnakohtu ja kaitsjate hinnanguga, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui andis süüdistatavad kohtu alla enne kaitseaktide esitamiseks määratud lisatähtaja möödumist, ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis KrMS §-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud enne süüdistatavate kohtu alla andmist kaitsjate kõiki taotlusi, tehes seda alles hiljem. Kolleegium asus seisukohale, et maakohus ei rikkunud kohtu alla andmise määruse tegemisel kriminaalmenetlusõigust ja menetletava kuriteo aegumine katkes KarS § 81 lg 5 p 2 alusel 11. juunil 2014. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et kuritegu on aegunud ja kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Tegemist on materiaalõiguse (KarS § 81 lg 5 p 2) ebaõige kohaldamisega, mis on tingitud kriminaalmenetlusõiguse (eeskätt kohtuliku eelmenetluse korra) ebaõigest tõlgendamisest. Isegi kui menetletav kuritegu oleks aegunud, poleks ringkonnakohus saanud jätta maakohtu otsust I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata. Olukorras, kus prokuratuur oli I. Kulikovi õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leidis, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, pidanuks teise astme kohus I. Kulikovi õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse ka selle süüdistatava suhtes aegumise tõttu lõpetama (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-10915, p 174). Jättes maakohtu otsuse I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata, rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Riigikohus märkis ka prokuratuuriga nõustuvalt, et ringkonnakohus on jätnud menetluskulude hüvitamise otsustuse sisuliselt põhjendamata, piirdudes peaasjalikult menetluskulu hüvitamise taotluste ulatusliku refereerimisega. Riigikohus on varem selgitanud, et sedavõrd suure kaitsjatasu puhul nagu praeguses asjas, tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-6313, p 22.) Samas leidis Riigikohus sarnaselt ühes määruskaebuse vastuses märgituga, et valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. Ringkonnakohtu viidatud KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. Ringkonnakohus ei arvestanud muu hulgas seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on esimese astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine vähemalt üldjuhul

võimalik üksnes siis, kui maakohtule on enne viimase nõupidamistuppa siirdumist esitatud menetlusosalise sellekohane taotlus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 10 ja 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Ajal, kui maakohus läheb nõupidamistuppa, ei ole tema otsuse sisu pooltele teada. Järelikult ei tea süüdistatav ega kaitsja ka seda, kas süüdistatava huvides on vaja apellatsioon esitada või mitte. Veel vähem oskavad nad prognoosida kaebuse mahtu ja selle koostamise võimalikku kulu. Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstava mõistliku suurusega tasu puhul on tegemist apellatsioonimenetluse kuluga. Selle kasuks räägib ka see, et apellatsiooni – ja ka selle koostamise kulu – põhjendatust hindab esmalt just ringkonnakohus. Tulenevalt Riigikohtu tsiteeritud määrusest, märgib kohtukolleegium, et käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks ei saa enam olla need kaitseväited kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste osas, millistele tugines Tallinna Ringkonnakohus oma määruses ja millistes on Riigikohus seisukoha võtnud põhjendades, miks tegemist ei ole menetlusõiguse rikkumistega. Samuti ei ole vaidlusesemeks enam kuriteo aegumise küsimus, see küsimus on lõplikult Riigikohtu poolt vastuse saanud ja apellatsioonikohtul ei ole seaduslikku alust Riigikohtu poolt samas kriminaalasjas lahendatud seisukohtade revideerimiseks. Seetõttu ei käsitleta käesolevas otsuses ka apellatsioonide sisu esitades neid väiteid, mis puudutavad küsimust, millised on lahendatud Riigikohtu määruses. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: AS Liviko ja K.-R. Kitse kaitsja E. Kergandberg leiab, et kohtumenetluse käigus on kohus aktsepteerinud prokuratuuri tegevust, millist KrMS ette ei näe. Otsuses on kohus väljunud süüdistuse piiridest, sest oletuslikud eeldused konkurentsialastes küsimustes ei saa olla kohtu pädevuses. Konkurentsiõiguslikult ei saa kaubaturu määratlus rajaneda ühe kohtuniku oletusel ja kaubaturu määratlemine ei ole ega saa olla õiguslik küsimus. Kaubaturu määramisele rakendub EL-is (s.h Eestis) väga selge ja ühene regulatsioon, mida on täielikult eiratud. Kaubaturu olemasolu tuleb tõendada ja selliseid tõendeid ei saa kohus ise luua või välja mõelda. Kaubaturu määratlus on vaidluse keskne teema, sest Eesti karistusõiguses saab ainult kaubaturu kaudu otsustada, kes on kelle konkurent konkreetsel turul. KarS § 400 lg 2 lahutamatu eeldus on konkurentide tuvastamine. Kaitsja arvates on kohtu EL-i õiguse kohaldamata jätmise korduv põhjendus, et ...„kohus võib, aga ei pea kohaldama EL õigust“... karistusõiguses oma sisult sama, kui kohus ütleks, et ta ei peagi isiku süüdimõistmisel kõiki asjaolusid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt uurima. Samas ei ole asjas EL-i õiguse kohalduvust kahtluse alla seatud ja sellele on viidanud nii konkurentsiamet kohtueelses menetluses kui prokurör hilisemas menetluses. 24.10.2014 loobus apellant tunnistajate ülekuulamisest põhjusel, mis ilmnesid mh prokuratuuri täpsustustest, et AS-le Liviko tehtud etteheide puudutab ainult konkurentsiõiguslikult horisontaalseid suhteid. Süüdistuse täpsustuste tõttu (vertikaalse etteheite välistamine) puudus AS-l Livikol vajadus tõendada ja selgitada vertikaalset suhtlust ehk hulgimüüja suhtlust jaekettidega, mis oleks väljunud süüdistuse raamidest ja piiridest. 26.11.2014 esitas apellant kaitseaktile lisatud kaubaturu määratlemist puudutavad tõendid (Konkurentsiameti otsused ja Euroopa Komisjoni lahendid), milliste lisamiseks toimikusse vaidles prokuratuur istungil vastu. 19.01.2015 toimunud kohtuvaidlustes, olukorras, kus eelnevalt viidatud tõendid olid kohtutoimikus, pidas prokuratuur neid tõendeid asjakohasteks, märkides, et teatud juhtudel on võimalik geograafilise turuna käsitleda tervet Eestit. Tooteturu osas jäi prokuratuur süüdistusaktis toodud seisukohale, et käesoleva kriminaalasja tooteturg on 40% alkoholisisaldusega odavama hinnaklassi klaasist pudelite turg. 29.04.2015 istungi protokolli ja otsuse kohaselt määratles kohus aga tooteturuks alkohoolsete jookide turu tervikuna. Apellandi arvates ei ole otsuses toodud järeldus tooteturu määratlemisel jälgitav, selline määratlus väljub süüdistusakti raamidest ja piiridest ning on üllatav. Tooteturgu ei saa määratleda ühe kohtuniku oletuste alusel. Alkohoolsete jookide turu määratlemine tervikliku

tooteturuna on täielikult tõendamata ja vastuolus senise jaekaubanduses levinud tooteturu määratlemisega. Kohus ei saa asendada süüdistusakti puuduseid oletustega ja tõlgendada oletusi süüdistatavate kahjuks. Tunnistades oletuste alusel kaubaturuks turu, mida kunagi varem ei ole üheski dokumendis iseseisva turuna käsitletud, rikkus maakohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. AS-le Livikole ei ole esitatud süüdistust kuriteost osavõtjana - 29.04.2015 protokollis ja otsuses käsitleb kohus AS-i Liviko kord täideviijana ja samaaegselt ka kihutajana. Kohtuvaidluste käigus süüdistust enam muuta ega täiendada ei saa, võimalik on üksnes süüdistusest loobuda. Kohtuvaidlustes esmakordselt tehtud viited AS-le Liviko kui väidetavale horisontaalse kartelli kaasaaitajale või kihutajale või hub and spoke kaudu võimalikule vertikaalsele suhtlusele, väljuvad kaitsja arvates süüdistuse raamidest. Prokuratuuri poolt kohtuvaidlustes tehtud viited AS-le Liviko kui kaasaaitajale või kihutajale või vertikaalsele suhtlusele, saavad tõusetuda vaid siis, kui prokuratuur loobub AS Liviko käsitlemisest teiste jaekaubanduse kettide konkurendina. Prokuratuur kohtuvaidluste käigus aga eelnevast loobunud ei ole. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-12-11 p 18 alusel on konkurentide ja mittekonkurentide kartelliõiguslik analüüs täiesti erinev ning sellest tulenevalt on erinev ka kaitseõiguse teostamine. Kohtuotsuses on Riigikohtu viidatud seisukohta täielikult ignoreeritud. Süüdistuses peab olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (otsused nr 3-1-1-25-12 p 11, 3-1-1-46-07 p 8 ja 3-1-1-158-05 p 9) loetakse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuse alusel. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-40-14 peab süüdistuse sisu olema arusaadav juba süüdistusest, mitte kohtuotsusest, samas ei räägita AS-le Liviko esitatud süüdistuses kordagi skeemist, vertikaalsest suhtlusest ega ka kihutajast. skeemi osas veel niipalju, et 2014 on AL kaitsnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistritöö teemal kontseptsiooni rakendamine karistusseadustiku § 400 sisustamisel ning kontseptsiooni haakuvus karistusõigusliku kaastäideviimise käsitlusega. Magistritöö kokkuvõttes leiab AL, et rakendamine Eestis eeldaks seadusandjalt KarS § 400 muutmist. Eeltoodud põhjustel on otsuse rajamine AS-le Liviko kui kihutajale süüdistuse piiridest väljumine ja seega kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kaitsja leiab sedagi, et otsuses viidatud vaatlusprotokollidele ja e-kirjadele tuginemine ei ole põhjendatud. Kuidas on konkreetsete kirjadeni jõutud, kuidas on neid otsitud ja selekteeritud, millisesse konteksti on kirjad kokku kopeeritud, jääb kaitsjale arusaamatuks. Vaatlusprotokollid on koostatud süüdistatavate arvutite kõvaketastest väidetavalt tehtud koopiate vaatlemise tulemusel. Nähtuvalt süüdistusakti tõendite loetelust ja kohtutoimiku sisust pole süüdistusaktis tõendina esitatud ega kohtutoimikusse võetud ühtegi kõvaketast - ei algset andmekandjat (st mõne süüdistatava arvutis olnud kõvaketast) ega algsest andmekandjast tehtud koopiat. Kohtutoimikusse saab võtta tõendeid, millised ei ole loetletud süüdistusaktis, KrMS § 297 alusel. Selleks peab prokuratuur tegema vastavasisulise taotluse. Taotlust võtta kohtutoimikusse väidetavad algse andmekandja koopiad, prokuratuur teinud ei ole. Kohus omal algatusel tõendite kogumist ei ole algatanud. Järelikult ei saa kriminaalmenetlusõiguslikult väidetavalt algsest andmekandjast tehtud koopiad kohtutoimikus eksisteerida ja olematusele ei saa otsust rajada. Tegemist on seega KrMS § 339 lg 1 p 12 põhimõtte rikkumisega. Leides, et algse andmekandja koopiaid kui asitõendeid ei pea süüdistusaktis loetlema, rikkus kohus KrMS § 154 lg 2 p 4 ja 10 sätestatut. Algsete andmekandjate asemel esitas prokuratuur kohtutoimikusse vaatlusprotokollid, mis on saadud algsete kõvaketaste koopiate väidetava vaatlemise tulemusel. Vaatlusprotokollile esitatavad nõuded tulenevad KrMS § 87 lg-st 1. Vaatlusprotokollis tuleb KrMS § 146 lg 5 p 1 kohaselt kajastada uurimis- või muu

menetlustoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega. Õigusteoorias on seonduvalt märgitud, et „Kuigi elektrooniliste andmekandjate puhul on olulised enamasti neile salvestatud andmed, tuleb vaatlusel kajastada ka nende väliseid tunnuseid, mis võimaldavad tuvastada, et info on saadud just sellelt teabekandjalt, mis on ära võetud menetlustoiminguga. Tunnusteks, mis võimaldavad elektroonilist andmekandjat identifitseerida, on andmekandja liik (nt arvuti kõvaketas, mälukaart, USB-mälupulk jne), tootja ja mudel (nt Seagate Fireball, Kingston Data Traveler vms), seerianumber ning muud välised eritunnused (värvus, kuju,mehaanilised vigastused). Vaatluses tuleb ka kajastada, kuidas on arvuti kõvaketas või server kriminaalasja juurde jõudnud: vaatlusega või mõne muu menetlustoiminguga (nt läbiotsimine või uurija nõue). Samuti tuleb kajastada, milliseid meetmed on võetud tarvitusele, et tagada andmekandjal oleva informatsiooni puutumatus. [--] Tõmmise tegemise puhul on oluline fikseerida kasutatud riist- ja tarkvara, millisest andmekandjast on tõmmis tehtud ning millisele andmekandjale on info talletatud, tuues välja kummagi objekti individuaalsed tunnused. Nimetatud andmete fikseerimine võimaldab tuvastada, et vaadeldakse neid andmeid, mis on saadud uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objektilt“. Kohtutoimikus olevatest dokumentidest on ilmne, et läbiotsimisel ja vaatluse teostamisel ning isegi kohtuliku uurimise käigus on rikutud sisuliselt kõiki riigiprokurör L. Feldmanise poolt KrMS-i kommentaaris loetletud nõudeid. Pole jälgitav ei läbiotsimise käik, arvutitega seonduv oluline teave, kõvaketaste kopeerimine ega koopiatel olevate andmete hilisem puutumatus. Kaitsjal pole olnud ühtegi võimalust veenduda väidetavalt saadetud elektronkirjade olemasolus ega selleski, et kirja saatja on kirja ka tegelikult välja saatnud ning kirja adressaat/või adressaadid selle ka tegelikult kätte saanud. Vahetu teave on salvestatud kõvakettale, vaatlusprotokoll ei ole vahetu tõendiallikas. Kõvakettale salvestatud teave muudetakse kasutamiskõlblikuks ja inimestele tajutavaks tarkvara abil, misjärel saab salvestatud teabest teha vaatlusprotokolli jaoks väljatrükid. Vastuväidete objektiks olevate protokollide puhul ongi väidetavalt nii toimitud ja süüdistust püütakse tõendada elektronkirjade väljaktrükkide abil. Ehk prokuratuuri kohustuseks oli süüdistusaktis ära näidata ja muuta kontrollitavaks see tegevuste kogum, kuidas algsest andmekandjast jõuti väljatrükini. Seejuures peavad andmete muutumatus ja omistatavus algsele andmekandjale olema väljaspool kahtlust. Kohtutoimikus olevates läbiotsimisprotokollides (3 kd, lk 3-8; lk 56-60; lk 121-122; 7 kd, lk 115119; 8 kd, lk 7-8) pole täidetud ühtegi nõuet, mis võimaldaks ära näidata ja muuta kontrollitavaks tegevuste esimene etapp, mis viis läbiotsimisel algse andmekandja leidmisest elektronkirja väljatrükini vaatlusprotokolli lisana. Küll on asjatundja OO ütlustega aga tõendatud, et nii V. Padumäe kui T. Valgu arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset (25.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 8, 13; 11 kd, lk 105118) samuti R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud riistvaralist kirjutuskaitset ning ka tarkvaralise kirjutuskaitse kasutamist polnud asjatundja võimeline tuvastama (25.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 20; 11 kd, lk 105-118). Edasi peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et mäluketaste koopiaid on teinud eriteadmisteta isikud ilma ühegi mõjuva põhjuseta. Nähtuvalt kohtutoimikus olevast Eesti Akrediteerimiskeskuse vastuskirjast (11 kd, lk 21-25) pole Konkurentsiametile väljastatud ühti akrediteeringut või tunnustust. EKEI vastuse kohaselt (11 kd, lk 21-25) on Eesti Akrediteerimiskeskus akrediteerinud EKEI metoodika IO-MR-IT01 „Andmekandjate kopeerimine“. Et R. Kitse, T. Valgu ega V. Padumäe arvuti kõvakettast koopiate tegemisel pole asjatundjate abi kasutatud, on põhjustanud olukorra, kus vaatlusprotokollide lisadena esitatud elektronkirjade autentsust ega täpset saatmisaega pole võimalik kontrollida. Läbiotsimise tulemusel tehtud koopiad ja saadud arvutid on kirjeldatud niivõrd ebatäpselt, et neid pole võimalik jälgida EKEI-le edastamisel, koopiate EKEI-ist tagastamisel ega vaatlusprotokollide punkti 1 „Vaadeldav objekt“ kirjelduse põhjal. Kõvaketaste väidetavaid koopiaid on suvaliselt kasutatud ka prokuratuuri poolt. Olukorras, kus Konkurentsiameti tegevuse tulemusel oli arvutite äravõtmine ja kõvaketastest koopiate tegemine niigi jälgitamatuks ja kontrollimatuks muudetud, on ka prokuratuur üles näidanud ükskõiksust kõvaketaste koopiate jälgitaval kasutamisel.

Prokuratuur on kinnitanud (24.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 12; 11 kd, lk 96-104), et vahepealsel ajal on prokuratuur ise kõvaketaste ümbrikke avanud ja kõvakettaid kasutanud. Kaitsja on leidnud sedagi, et vaatlusprotokollide koostamist kirjeldav teave on eluliselt ebausutav. Nähtuvalt kaitsja kohtuvaidluse teeside p-st 5.27, on ilmne, et Konkurentsiametis koostati vaatlusprotokolle pööramata mis tahes tähelepanu vaatluse peatumisele ja elektrooniliste andmete koopia käsitsemisele. Lisaks eelviidatud ilmsetele vastuoludele seoses puhkustega on põhjendatud kahelda kõigi vaidlusaluste protokollide koostamise ajalises kestvuses, sest neist ühegi puhul pole dokumenteeritud vaatluse peatamist. Isegi 4-5 tundi järjepidevalt kestvat vaatlust on raske uskuda, rääkimata kuude kaupa kestvast menetlustoimingust. Otsuses eelnevaga arvestatud ei ole, veelgi enam, puhkustega seotud tõendeid ei peetud asjakohasteks. Kaitsja heidab kohtule ette, et kohus ignoreerib või ei pea vajalikuks vaatlusprotokollide koostamise õigusliku regulatsiooni järgmist. Konkurentsiametil ja prokuratuuril olid kõik võimalused tõendite kogumiseks viisil, mis taganuks nende kogumise, kasutamise ja andmete muutumatuse kontrollitavuse. Uurimisasutuse ja prokuratuuri pädevuses oli läbiotsimisel ära võtta algne kõvaketas ning jätta see KrMS § 124 lg 3 alusel enda valdusesse. Arvutite kasutajate majandustegevuse takistamise vältimiseks oleks piisanud ka algsetest kõvaketastest koopiate tegemisest ning nende tagastamisest, sest puudub infotehnoloogiline vajadus algse andmekandja (s.o sama kõvaketta) kasutamiseks. Nii prokuratuuril kui Konkurentsiametil oli võimalik tellida koopiate tegemist EKEI-lt, kelle poolt kasutatav metoodika on akrediteeritud, samas oli võimalik säilitada EKEI-s ka andmekandjatest tehtud koopiaid. Eelnevale on viidanud ka asjatundja OO (11 kd, lk 105-118). Otsuses ei ole eelneva rikkumisega arvestatud. Süüdistuse tõendamiseks esitas prokurör 4.11.2014 taotluse vaatlusprotokollides esitatud andmete usaldusväärsuse tuvastamiseks uurida H. Ränki, R. Galini, I. Grossevi, K.-R. Kitse, T. Valgu, TK ja V. Padumäe arvutitest väidetavalt tehtud koopiaid (XI kd, lk 63-65). AS Liviko ja B.O kaitsjad esitasid 6.11.2014 taotluse suhtes seisukoha (11 kd, lk 69-78) selle rahuldamata jätmiseks kahel põhjusel: KrMS ei näe ette, et kohtuliku uurimise käigus hakatakse läbi viima vaatlusprotokolli ja tõendiks mitteoleva eseme võrdlemist olukorras, kus prokuratuur ka ise ei käsitle vaidlusaluseid andmekoopiaid tõenditena ning veendumaks, kas vaatlusprotokollides vaadeldakse just neid andmeid, mis on saadud uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objektilt, tuleb uurida uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objekti ehk algset andmekandjat, kõrvutades seda vaatlusprotokollis kajastatud andmetega. Prokuratuuri taotlus oli seevastu suunatud süüdistusaktis loetlemata ning KrMS § 297 alusel ka täiendava tõendina kogumata arvukate puudustega koopiate vaatlemisele. Kaitsjad taotlesid infotehnoloogilise ekspertiisi korraldamist tuvastamaks, kas vaatlusprotokollide kohaselt väidetavalt leitud andmed on olemas vastavates arvutites. Kohus jättis kaitsjate taotluse rahuldamata põhjendusega, et H. Ränk on pärast talle tema arvuti tagastamist arvutit kasutanud. Kaitsja selle järeldusega ei nõustu, leides esiteks, et ka osaliselt muutunud andmed oleks võimaldanud tuvastada kasvõi osade (nt säilinud elektronkirjad aastast 2009) andmete tõelevastavust ning teiseks, et H. Ränki vastuse pinnalt ei saa teha üldistust ka R. Galini, I. Grossevi, K.-R. Kitse, T. Valgu, TK ja V. Padumäe arvutite kohta. Jätkuvalt rõhutab kaitsja, et tõendiks mitteolevate kõvaketastega tegelemine oli õiguslikult sisutu, samas ilmnesid kohtu poolt kõvaketaste väidetavate koopiatega seotud tegevuses järgmised vastuolud: olukorras, kus prokuratuur niigi juba tegeles vaatlusprotokollide usaldusväärsuse väidetava tõendamisega, asus prokuratuur kohtu ja menetlusosaliste tähelepanu juhtima ka fotodele. 24.11.2014 istungil esitatud väide, et prokuratuur on kogu aeg rääkinud lisaks kõvaketaste koopiate uurimise vajadusele ka täiendavate fotode ja täiendavate failide uurimise vajadusest, on otsene vale. Kaitsja juhtis sellele ka kohtu tähelepanu, sest istungite helisalvestistest ei nähtu, et prokuratuur oleks kasvõi kordki taotlenud mis tahes

fotode ja muude failide vastuvõtmist täiendavate tõenditena (XI kd, lk 123). Fotode ja muude failide kogumist ei ole määranud ka kohus. Otsuses on eelnevat fakti täielikult eiratud. Seega on välistatud ka viidatud kõvaketastel väidetavalt olnud fotode ja mis tahes muude failide (sh XI kd, lk 19-27) tõendiväärtus. Prokuratuuri taotluse (usaldusväärsuse kontroll) rahuldamine ning tõendiks mitteolevate kõvaketaste koopiatega tegelemine ei kõrvaldanud vaatlusprotokollidega seotud probleeme. Kaitsja rõhutab sedagi, et kuigi kõvaketaste verifitseerimise raportite (X kd, lk 19-27) toimiku juurde võtmine väljub KrMS-iga lubatavatest piiridest, ei ühti verifitseerimisraportitest nähtuvad mudelid ja seerianumbrid EKEI-st saadud ketastega. Verifitseerimise raporti kohaselt peaks seade nimega 12U-IA0026A1 olema EKEI 1.06.2012 kirja nr 12U-IA0026 punkti 1 kohaselt kõvaketas „Corsair V128 (S/N: 1044122310405182)“- nähtuvalt raportist on kõvaketta mudel hoopis Corsair CSSD-V128GB2 ning seerianumber 10440101180009800017; seade nimega 12U-IA0025B1 peab olema EKEI 1.06.2012 kirja nr 12U-IA0025 punkti 2 kohaselt kõvaketas „Fujitsu MMY2160BM (S/N: K411T822NYNN)“- nähtuvalt raportist on kõvaketta mudel hoopis MHY2160BH; seade nimega 12U-IA0025C1 peaks olema EKEI 1.06.2012 kirja nr 12U-IA0025 punkti 3 kohaselt kõvaketas „WD 500BPKT-75PK4T0 (S/N: WXL1A8143785)“- nähtuvalt raportist on kõvaketta seerianumber hoopis WD-WXL1A8143785. Järgnevalt leiab kaitsja, et elektronkirjade saatmist ja vastuvõtmist pole olnud võimalik kontrollida. Internetis toimib elektronkirjavahetus Internet Engineering Task Force’i poolt koostatud standardi RFC 2822 ja ka selle uuema versiooni RFC 5322 abil. Eelnevale viitab ka Juhendi punkt 6.5.2 (lk 142-143), milles selgitatakse muu hulgas, et elektronkirja päises (ingl header) olevad andmed on sätestatud standardis RFC 2822. Iga kord kui elektronkirju edastav server saab kirja ning selle edastab, lisatakse kirja päisesse andmed kirja saatnud serveri ning saatmisaja kohta. Sama põhimõtet rakendatakse ka RFC 5322 puhul. Seega elektronkirjast sh selle päisest, saab leida kinnitust selle edastamise kohta ainult juhul, kui see on vastuvõetud e-kiri (st inbox’is ehk saabunud kirjade kaustas olev elektronkiri). Kui teha väljatrükk ainult saadetud elektronkirjast (st sent items’is ehk saadetud kirjade kaustas olevast kirjast), siis pole võimalik ühelgi alusel järeldada, et kiri on adressaadini jõudnud. Adressaadi poolt kirja kättesaamise tõendamiseks on sellisel juhul vajalik kas adressaadi kinnitus kättesaamise kohta või esitada adressaadi poolt kättesaadud elektronkiri koos kirja päises olevate andmetega või uurida meili edastanud ja saanud serverite logifaile, mida kinnitavad ka asjatundja OO ütlused (XI kd, lk 105-118). Kui prokuratuur ei suuda süüdistatavate, kaitsjate ja kohtu jaoks tagada vaatlusprotokollis olevate andmete kontrollitavust algse andmekandja suhtes, siis tuleb vaatlusprotokollid lugeda tõenditeks, mille seaduslikkust ei saa hinnata ning need ei ole KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitletavad lubatava tõendina, tulenevalt Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-1-1-21-09 (p-d 9-9.4). Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja arvates eelkõige selles, et kohtueelse menetluse käigus ja süüdistusaktis on jäänud määratlemata kaubaturu mõiste. Otsuses saadakse küll aru kaubaturu määratlemise vajalikkusest, kuid ignoreeritakse kõiki tavapärase kaubaturu määratlemise põhimõtteid. Prokuratuur asus 13.08.2014 menetlusdokumendi p-s

leppimises ja kooskõlastamises suurte üleriigiliste jaekettidega, kellel on Eesti erinevates paikades umbkaudu 170 hüper- ja supermarketit ja ühe segakaupluste ketiga, kes tegutseb Lääne- ja Ida-Virumaal (XI kd, lk 30-59). Kaitsja esitatud koondumisi puudutavad Konkurentsiameti otsused on kaubaturu määratlemise osas ainuvõimalikud, samas ei ole selliste tõendite asjakohatuteks lugemine põhjendatud. Kuigi Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-12-11 p-s 12 öelnud selgelt, et „kui Eesti seadusandja on üksnes Eesti sisest kaubandust mõjutavat ettevõtjatevahelist koostööd reguleerides sätestanud EL-i konkurentsiõigusest erinevaid norme, tuleb juhinduda üksnes neist Eesti seaduses kehtivatest konkurentsieeskirjadest “, ei saa sellest kaitsja arvates järeldada, et kohus võib aga ei pea EL-i konkurentsiõigusest lähtuma. Vastupidi, kohtul lasub kohustus lähtuda EL-i konkurentsiõigusest osas, mis ei lähe vastuollu Eesti siseriikliku õigusega ja EL-i konkurentsiõiguses kaubaturu määratlemise temaatika ei ole üheski osas vastuolus Eesti siseriikliku õigusega. Otsuses toodud seisukoht, et kaitsja poolt esitatud viited EL-i konkurentsiõiguse põhimõtetele on asjakohatud, on seega põhjendamatu. Nii Eesti kui EL-i konkurentsiõiguse kohaselt on ettevõtjate konkurentideks või mittekonkurentideks olemise tuvastamiseks vajalik kaubaturgude analüüs ja piiritlemine. Eesti karistusõiguse, sh KarS § 400 ning KrMS § 7 lg 2 ja § 211 lg 2 nõuetest tulenevalt on kaubaturgude analüüs ja piiritlemine käesolevas asjas vältimatu ja seda oleks pidanud tegema selgelt ja arusaadavalt juba süüdistusaktis. AS-le Liviko süüdistuse esitamiseks KarS § 400 lg 2 alusel pidanuks Konkurentsiamet ja/või prokuratuur tegema turuanalüüsi ja piiritlema jaekaubanduse tasandi kaubaturud ning tuvastama, et AS Liviko on Rimi, Maxima, Prisma, B.Oi ning Helter-R konkurent. Sellist analüüsi tehtud ei ole ja otsuses esitatud kaubaturu määratlus ei ole kooskõlas nii EL-i (sh Eesti) kaubaturge piiritleva regulatsiooniga. Euroopa Komisjoni praktika kinnitab, et AS Liviko ning Rimi, Maxima, B.O ja Prisma ei ole konkurendid, kuna nad ei tegutse ühel ja samal kaubaturul. Euroopa Komisjon ja ka Konkurentsiameti praktikas ei vaadelda jaeturge tootepõhiselt ega üldreeglina isegi mitte tootekategooria põhiselt vaid laiemalt, st toidu- ja esmatarbekaupade vs muud tooted või tootekategooriad kontekstis. Toidu- ja esmatarbekaupade hulka kuulub ka kange alkohol, sh viin, toidukaupade (sh alkohoolsed joogid) jaemüügitasandil on arvukalt turustuskanaleid, mida eristatakse mh müügipunkti kaubavaliku suuruse ja mitmekesisuse ning selle suuruse alusel. Konkurentsiamet on eristanud toidu ja esmatarbekaupade jaemüügikanaleid: hüper- ja supermarketid, säästumarketid (nn discounter tüüpi kauplused), lähikauplused, spetsialiseeritud kauplused, avatud turud, kioskid, bensiinijaamad jms. Euroopa Komisjon on asunud seisukohale, et: „igapäevaste tarbekaupade müük läbi hüper- ja supermarketite ning discounter-kettide on jaetasandil eraldi tooteturg“ ning need hüper- ja supermarketid ning discounter-ketid „tegutsevad eri kaubaturul kui teised jaemüüjad, nagu näiteks spetsialiseeritud kauplused, teenindusjaamad jmt.“ Kaitsja hinnangul ei tugine kohtu seisukoht kaubaturu kohta ühelegi tuvastatud faktilisele asjaolule ega tõendile. Kaubaturgu ei saa määratleda ainult kahe tunnistaja arusaamade alusel. Otsusest nähtub selgelt, et ei prokuratuur ega kohus ei ole pidanud asjaomase turu (kaubaturu) piiritlemist (st. konkurent-konkurent suhte tuvastamist) KarS § 400 lg 2 koosseisuliseks eelduseks, mis peab põhinema tuvastatud faktidel (st tõenditel), vaid on pidanud seda hoopis mingiks abstraktseks personaalse eelistuse/arvamuse (sisetunde) küsimuseks. KarS § 400 lg-st 2 tulenevalt peab kohus tuvastama konkurent-konkurent suhte AS Liviko ja teiste süüdistatavate vahel. Eesti ja EL-i konkurentsiõigusest tulenevalt peab see otsustus põhinema asjaomase turu (kaubaturu) määratlusel, kusjuures Eesti ja EL-i konkurentsiõiguse ning KrMS § 60 ja 62 nõuetest tulenevalt peab asjaomase turu määratlus põhinema seaduskohasel turuanalüüsil ning asjakohastel ja tõendatud faktilistel asjaoludel (turu piiritlemise teguritel). Kaubaturu määratlus ja piiritlemine antud kriminaalasjas nendele nõuetele ei vasta. Seega ei prokuratuur ega kohus ei ole seaduskohasel viisil tuvastanud, et

AS Liviko on Rimi, Maxima, B.Oi ja Prisma konkurent, mistõttu ei saa AS-i Liviko KarS § 400 lg 2 alusel süüdi mõista. Kaitsja leiab sedagi, et AS-ile LIVIKO määratud karistuse motiivid on vastuolus kehtiva ning väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud õigusega ning karistus on mõistetud meelevaldselt. KarS § 400 ning selle alusel rahalise karistuse määramisel tuleb kaitsja arvates lähtuda konkurentsiõiguse reeglitest ning vastavatest EL-i õigusaktidest, mille kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud. Kohus on 2009 käibenumbri puhul jätnud tähelepanuta asjaolu, et kohtutoimikus olev majandusaasta aruanne kajastab AS Liviko 2009 müügitulu koos alkoholi aktsiisiga, mistõttu on karistus määratud AS Liviko poolt tasutud riiklikult maksult, mis ei ole õigusriigile kohane. Samas nähtub kohtutoimikus olevast majandusaasta aruandest, et aktsiisikohustus on tekkinud reeglina enne käibe tekkimist. Tulenevalt aruandest maksti Eesti riigile ligikaudu 717 600 000 krooni ehk ligikaudu 45 863 000 eurot aktsiisi. AS Liviko käive ilma aktsiisita oli 39 217 209 eurot, millest 1,5% moodustab ligikaudu 588 258 eurot. Otsuse matemaatilise loogika on vahe ca 50%. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel või alternatiivselt süüdimõistev otsus AS Liviko ja K.-R. Kitse osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks. Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad M. Mugu ja R. Ligi leiavad enda apellatsioonis, et kohus on otsust tehes väljunud süüdistusakti piiridest ja selles puudub põhjendus. Rimi ei ole süüdistusaktis nimetatud kuritegu toime pannud, samuti kohtuotsusest ei selgu ja on tõendamata, et Rimi oleks väidetavalt toimepandud kuriteost saanud mingitki kasu. Kuna Rimi kasu saamine on tõendamata ning Rimi huvi on selgitatud just kasu saamise kaudu, ei ole tõendatud, et V. Padumäe ja M. Krusbergi tegevus oli Rimi huvides. Apellandid paluvad tühistada otsus osas, millega Rimi Eesti Food AS mõisteti süüdi ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks kõigis temale süüksarvatud tegudes. Taotlust põhjendavad kaitsjad järgnevaga: Kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 268 lg-st 1 tulenevat olulist aluspõhimõtet, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusakti kohaselt olid nii AS Liviko kui ka B.O 2009 AS-i NG Investeeringud kontsernis ja süüdistusaktis sedastati, et „vastavalt konkurentsiseaduse § 2 lg 3 1.10.200115.7.2013 kehtinud sõnastuse kohaselt võis konkurentsiseaduse tähenduses lugeda üheks ettevõtjaks samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid, kui nende ettevõtjate vahel puudub konkurents. Sellest tulenevalt tuleb vastavalt KonkS § 2 lg-le 3 (kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis) AS Liviko ja B.O lugeda üheks ettevõtjaks KonkS §-s 4 sätestatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse keelu kohaldamise kontekstis, sest mõlemad eelnimetatud äriühingud tegelesid ka alkohoolsete jookide (sh 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste madalama hinnaklassi viinade) jaemüügiga Eestis. Alates 15.7.2013 on KonkS § 2 lg 3 sõnatust muudetud ning konkurentsiseaduse tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad. Äriseadustiku § 6 kohaselt moodustavad kontserni ka valitseva mõju kaudu seotud äriühingud ning seega äriühinguid, kes kuuluvad ühte kontserni, loetakse konkurentsiseaduse rakendamise eesmärgil üheks ettevõtjaks.“ Süüdistusakti kohaselt loeti AS Liviko ja B.O üheks ettevõtjaks sel ajal kehtinud KonkS § 2 lg 3 kohaselt, mille kohaselt sai ühte kontserni kuuluvaid ettevõtteid üheks ettevõtteks lugeda ainult juhul, kui nende ettevõtjate vahel puudub konkurents ehk ainult juhul, kui AS Liviko ja B.O vahel puudub konkurents ja nad ei ole konkurendid omavahel. Kuna süüdistusaktis loeti AS Liviko ja B.O üheks ettevõtjaks KonkS § 2 lg 3 alusel, siis nähtub eeltoodust, et süüdistuses toodud asjaolude kohaselt ei peetud AS-i Liviko ja B.O

omavahel konkurentideks. Seega ei saanud AS Liviko olla ega olnud süüdistusakti asjaolude kohaselt ka teiste süüdistatavate äriühingute (AS Rimi Eesti Food, Maxima Eesti OÜ, Prisma Peremarket AS ja AS Helter-R) konkurendiks iseseisvalt. Süüdistusakti kohaselt oli AS Liviko teiste jaekettide konkurendiks just seeläbi, et ta loeti B.O (kes ei olnud AS Liviko konkurent) üheks ettevõtteks ning seeläbi tuletati süüdistusaktis, et kuna B.O konkureerib teiste jaekettidega, siis järelikult konkureerib teiste jaekettidega seeläbi koos ASga B.O ka AS Liviko ning seda hoolimata asjaolust, et muidu AS Liviko teiste jaekettidega ei konkureerinud (ei konkureerinud ka B.O). Maakohus on aga süüdistatavad süüdi mõistnud kardinaalselt vastupidistest asjaoludest ja alustest lähtuvalt: otsuse p-s 102 leidis kohus täiesti vastupidiselt süüdistusaktis sätestatule, et „Kuivõrd nii AS Liviko, B.O, AS Prisma Peremarket, Rimi Eesti Food AS, Maxima Eesti OÜ kui ka AS Helter-R tegutsevad eelnimetatud asjaomasel turul, siis on kõik äriühingud omavahel konkurendid, s.t ka AS Liviko on teistele äriühingutele konkurendiks ning ühtlasi ei saa B.O ja AS Livikot lugeda kontserniks ega üheks ettevõtjaks, vaid ikkagi teineteise konkurentideks, mistõttu ei ole nende karistamine välistatud/keelatud tulenevalt rangema seaduse tagasiulatuva jõu keelust“. Seejuures on oluline, et maakohus on kaubaturu määratlenud hoopis teistmoodi, kui seda oli tehtud süüdistusaktis. Sellega on maakohus aga täielikult eiranud süüdistusaktis toodut ja rikkunud sellega oluliselt KrMS § 268 lg-d 1 ja 5, tuginedes otsuses asjaoludele, mis kardinaalselt erinevad süüdistuses toodust ja tehes nendele asjaoludele tuginedes süüdimõistva otsuse. Ainuüksi sel alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja AS Rimi Eesti Food AS esitatud süüdistuses KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel õigeks mõista. Kaitsja arvates on seisukoht, et vastavalt KonkS § 2 lg-le 3 (kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis) saab ja tuleb AS Liviko ja B.O lugeda üheks ettevõtjaks KonkS §-s 4 sätestatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse keelu kohaldamise kontekstis, igal juhul asjakohatu ning ebaõige. Isegi kui KonkS lubaks Livikot ja B.Oit käsitleda ühe ettevõtjana, ei oma see mingit kriminaalõiguslikku tähendust, sest kriminaalvastutus saab olla ainult rangelt isikuline ning kriminaalõiguslikult on välistatud ühe juriidilise isiku tegude ülekandmine teisele juriidilisele isikule. Asjaolu, et Liviko ja B.O kuuluvad ühte kontserni ei omanud aga kohtueelsel uurimisel mis tahes tähtsust. Et kohus on väljunud süüdistuse piiridest, ei oma apellantide arvates tähtsust otsuses esitatud täiesti uus süüdistusest hälbiv omapoolne käsitlus sellest, mis asjaoludel ja mis tõendite kohaselt peab ta AS-i Liviko B.O jt jaekettide konkurendiks, samuti maakohtu poolne uus käsitlus kaubaturu osas. Nii süüdistuses esitatud kui ka maakohtu poolt erinevalt tuvastatud kaubaturg, nii toote- kui geograafilise turu osas, on ekslikud ega põhine asjas esitatud tõenditel, samuti ei ole kooskõlas Euroopa Komisjoni praktika ja konkurentsiõiguse põhimõtetega. Otsuses esitatud kaubaturu käsitluse osas ühinevad apellandid Liviko AS-i kaitsja vastuväidetega, märkides täiendavalt, et kaubaturg ei ole üheselt määratav ega üldarusaadav, kaubaturu määratlemiseks on vajalik arvesse võtta ka eksperdi arvamus. 13.08.2014 vastuväidetes ekspertiisi määramisele (II kd, tl 26-32) möönab seda puudust ka prokuratuur, kuid peab vajalikuks siiski esitada küsimusi eksperdile juhuks, kui kohus peaks ekspertiisi määrama. Süüdistusaktis on kohane kaubaturg jäänud korrektselt välja selgitamata. Et taotlused ekspertiisi määramiseks kaubaturu väljaselgitamiseks jäeti rahuldamata, on mh tõendamata ka asjaolu, et käesolevas asjas ei kohaldu vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrus ning sellist asjaolu tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on otsuses jätnud tähelepanuta apellantide kaitsekõnes V. Padumäe ja M. Krusbergi pädevust puudutavad argumendid ja tõendid. Maakohus on tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, hinnanud valikuliselt ja meelevaldselt, esitades kohati tunnistajate ütlustena väiteid, mida tegelikult öeldud ei ole. Tunnistajate MR, MK, UA ja TK (II kd tl 117-140) ning süüdistatava V.

Padumäe ütluste (II kd tl 156-163) kohaselt oli süüdistuses nimetatud ajal viina hinna muutmise otsustamise pädevus Rimi ostudirektoril DZ. Süüdistusaktist tulenevalt töötas V. Padumäe Rimis ostudirektorina alates 06.10.2009, seega räägivad tunnistajad kaitsja arvates perioodist, mis jääb süüdistuse ajaperioodist väljapoole. Maakohus on sattunud eksitusse, kuna ilmselt ei ole tunnistajate ütlusi käsitlenud kogu ulatuses, vaid noppinud kontekstist välja mõned üksikud laused, andes neile seetõttu ebaõige sisu. Nii nähtub tunnistaja MK ütlustest, et viinahinna muutmine käis 2009 suvel V. Padumäest kõrgemalt läbi ning V. Padumäe üleval oli DZ ja siis hinnamuutused käisid sedasi, et V. Padumäe saatis DZ-le muutused üle vaadata. MK on selgitanud, et DZ andis ostudirektori koha V. Padumäele üle alles oktoobris 2009. Seega ei olnud V. Padumäe väidetava teo toimepanemise ajal ostudirektor ega täitnud ka ostudirektori ülesandeid, seega ei olnud ta ka pädev esindaja ega juhtivtöötaja. Nii on tunnistajate ütlustega kooskõlas ka süüdistatava V. Padumäe ütlused, et viinahinna otsustusõigus oli ostudirektoril ning M. Krusbergil oli Õhtulehe ostukorvi hindade muutmiseks, st mh süüdistuses nimetatud viinahinna muutmiseks, vajalik nõusolek saada nii V. Padumäelt kui ostudirektorilt (XI kd, tl 160). Ühestki tõendist ei nähtu, et V. Padumäe oleks „AS-ile Liviko väljendanud, et tal pädevus ja ka võimalus muuta odavate viinade väljamüügihindu“ ning ilmselt seepärast ei ole ka kohus viidanud konkreetsele tõendile, kus V. Padumäe midagi sellist oleks öelnud. Pädevuse küsimuse juures on oluline, missugune oli isiku tegelik pädevus, mitte see, mida ta väidab endal olevat. Ka M. Krusbergi osas on kohus temaga seonduvalt tsiteerinud, et „Lisaks on V. Padumäe selgitanud, et M. Krusbergil ei olnud kategooriajuhina oluliste toodete puhul otsustusõigust ja otsused tuli eelnevalt temaga kui kategooriagrupi juhi ja ostudirektoriga kooskõlastada (XI kd, tl 160).“ Eeltooduga on tõendatud, et süüdistuses toodud perioodil oli viina hinna muutmise otsustuspädevus Rimis DZ-l kui ostudirektoril. Kuna DZ ei ole süüdistuses nimetatud tegu teinud (seda ei väida ka süüdistus), on selge, et Rimi ei saa käesolevas asjas vastutada isegi juhul, kui V Padumäe ja/või M. Krusberg panid toime neile etteheidetud teo. Tähele tuleb panna sedagi, et kui isik ületab oma pädevust, siis see ei too kaasa juriidilise isiku vastutust. KarS § 14 lg 1 muudatuse kaasa toonud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (239 SE, Riigikogu 11. koosseis) nähtub, et „Pädevuse ületamisel ei too teo toimepanemine kaasa juriidilise isiku vastutust“. Samamoodi on õiguskirjanduses sedastatud (P. Pikamäe „Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku § 14 mõttes? Juridica I/2010), et „Seevastu juhtudel, kus õigusvastase teo pani toime pädev esindaja, tuleb lisaks viimase käitumise süülisusele hinnata seda, kas selliselt kindlaks tehtud teo saab süüliselt omistada ka juriidilisele isikule. Pole võimalik leida mõistlikku seletust, miks peab juriidiline isik vastutama süüteo eest, mille on tema esindaja pannud küll toime juriidiliselt isikult tuleneva õiguspädevuse raames ja viimase tegevussfääris, kuid ilma et initsiatiiv selleks oleks tulnud nendelt, kes juriidilise isiku tahet kujundavad. Karistuse või muu õigusjärelmi kohaldamine on õigustatud vaid individuaalse süüetteheite tegemise korral. Selleks tuleb vältimatult tuvastada juriidilise isiku juhtivtasandilt lähtuv panus koosseisupärase teo realiseerimisse“. Seoses Rimi väidetava huviga märgib kaitsja, et igasugused tõendid Rimile väidetavast hinnatõstmisest kasu saamise kohta puuduvad. Otsuse p-s 254 on sellega seonduvalt märgitud, et kuna väidetavalt viinahind Rimi kauplustes tõusis, siis sai Rimi seetõttu ka lisakasumit. Sellist asjaolu ei saa eeldada, see peab olema selgelt tõendatud, s.t kui süüdistus ja kohus väidab, et hinnatõstmise tõttu sai Rimi nn lisakasu, siis tuleb seda ka numbriliselt koos vastavate tõenditega tõendada. Hinnatõus üksinda ei tähenda seda, et sellest saadakse ka kasu. Et on tõendamata, et väidetav tegu tõi Rimile kasu ja oli Rimi huvides, ei saa ka seetõttu V. Padumäe ja/või M. Krusbergi väidetavat tegu Rimile omistada ega Rimi selle eest vastutada. Et tegemist ei olnud Rimi huvides oleva väidetava teoga kinnitab ka see, et ükski Rimi pädev isik vastavat väidetavat tegu toime pannud ei ole.

Kohus on otsuse p-s 254 ise lugenud üldteada asjaoluks, et vastaval perioodil tõusis käibemaks 2% võrra ehk nt asjaolu, et viina hind muutus 1,6%, ei saanud Rimile kohtu loogikast lähtudes tuua mingit kasu, hoopis vastupidi (kohtu analüüsist ei nähtu seejuures, et viina hinda oleks enne väidetavat 1,6%-st tõusu selle 2% võrra reaalselt muudetud). Samamoodi on kohus märkinud, et viinahind oli vahepeal süüdistuses nimetatud perioodil isegi 64,10 krooni ehk kui viina hind langetati seejärel 63,50 peale, siis lähtuvalt kohtu loogikast jääb arusaamatuks, kuidas see hinna langetamine Rimile kasu sai tuua. Seejuures viitab kohus oma käsitluses mitmel juhul täiesti erinevatele kuupäevadele (sh et hinda tõsteti väga erinevatel kuupäevadel) ja tunnistab sellega ka ise, et erinevatel ajahetkedel oli viina hind Rimi poodides väga erineva hinnaga ehk sellest tulenevalt jääb täiesti selgusetuks, et kui kohtu hinnangul lepiti hinnatõus kokku/kooskõlastati, siis kuidas seletada seda, et viina hind oli Rimi poodides erinevatel ajahetkedel erineva hinnaga, sh vahepeal ka kõrgem kui süüdistuses etteheidetud 63,50 krooni. Kohtupoolsest analüüsist ei tulene ega ole tõendatud, et just väidetava kooskõlastatud tegevuse/kokkuleppe tõttu just sel ajahetkel vastav hind vastavas poes muutus, s.t. ei ole välistatud, et hind muutus sel hetkel (nt kohtu poolt viidatud 06.07 aga ka 09.07) hoopis nt hinnavaatlejate tegevuse tõttu või just sel päeval muudeti hinda tulenevalt käibemaksu muutusest (on viidatud, et juuli algul sooviti seetõttu hinda muuta) ehk vastava väidetava kasuga seoses (mida pole tegelikult ka tõendatud) ei ole mh tõendatud, et see just süüdistuses etteheidetud väidetava teo tagajärjeks saaks olla ega mitte mingil muul põhjusel (hinnavaatlejate töö või käibemaksu muutumisest põhjustatud muudatuse tõttu, sh juhul kui käibemaks muutub 2%, siis see ei tähenda, et ka pood muudab seepärast oma hinda 2%, vaid pood võib oma hinda ka oluliselt rohkem muuta. Praktikas on tavapärane, et maksutõusuga kaasneb tootele hoopis suurem hinnatõus kui vastav maksutõusu protsent, s.t. maksutõusu kasutatakse ära veelgi suuremaks hinnatõusuks. Süüdimõistev otsus rajaneb põhiliselt vaatlusprotokollidele lisatud valikulistele e-kirjadele, millised on koostatud süüdistatavate arvutite kõvaketastest väidetavalt tehtud koopiate vaatlemise tulemusel. Samas nähtub kohtuotsusest, süüdistusakti tõendite loetelust ja kohtutoimiku sisust, et kohtutoimikusse pole võetud ühtegi kõvaketast - ei algset andmekandjat, s.t mõne süüdistatava arvutis olnud kõvaketast ega algsest andmekandjast tehtud koopiat. KrMS § 146 lg 5 p 1 kohaselt tuleb vaatlusprotokollis kajastada menetlustoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega. Elektrooniliste andmekandjate puhul on olulised enamasti neile salvestatud andmed, samas tuleb fikseerida ka andmekandjate välised tunnused, mis võimaldavad tuvastada, et info on saadud just sellelt teabekandjalt, mis on ära võetud menetlustoiminguga. Tunnusteks, mis võimaldavad elektroonilist andmekandjat identifitseerida, on andmekandja liik, tootja ja mudeli andmed ning muud välised eritunnused. Tuleb ka kajastada, kuidas on arvuti kõvaketas või server asja juurde jõudnud. Oluline on märkida, milliseid meetmed on võetud tarvitusele, et tagada andmekandjal oleva informatsiooni puutumatus. Tõmmise tegemise puhul on oluline fikseerida kasutatud riist- ja tarkvara, millisest andmekandjast on tõmmis tehtud ning millisele andmekandjale on info talletatud, tuues välja kummagi objekti individuaalsed tunnused. Kohtuotsuses pole kõvaketaste kopeerimine ega koopiatel olevate andmete hilisem puutumatus nõuetekohaselt jälgitav. Elektroonilised andmed, s.h elektronkirjad on olemuslikult lihtsalt muudetavad ja seetõttu tuleb erilise hoolikusega fikseerida olukord, mis esines andmete kogumisel, talletamisel ja uurimisel. Oluline on tagada, et iga sellise sammu juures oleks välistatud andmete muutumine. Asjatundja OO ütlustega on tõendatud, et V. Padumäe, T. Valgu ja R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset. Kohus on V. Padumäe ja M. Krusbergi saadetud ja neile saadetud meilide põhjal, võrreldes neid AS Liviko töötajate meilidega ja nende saatmise ajaga, konstrueerinud sündmuste käigu, mis väidetavalt toetab kohtu järeldust, et V.Padumäe ja M. Krusberg panid toime kuriteo. Kaitsjad on juba varem toonud esile, et näiteks teadmata algset andmekandjat sisaldanud arvuti BIOS-i kellaaega ja mitte kasutades kirjutuskaitset, ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et vaadeldavates arvutites on õiged kellaajad, seega pole võimalik veenduda ka meilide saatmise ja saamise kellaaegades ega nende tegelikkusele vastavuses. Just kohtu viidatud

sõnumite ajalisele järjestatusele on kohus põhistanud aga V. Padumäe ja M. Krusbergi tegude kaudu ka Rimi AS süüdismõistmise. Kohtuotsuses sisalduv meilide saatmise ajalis-loogiline analüüs ei põhine seega usaldusväärsetel andmetel ning sellest tulenevalt on kohtu vastavad järeldused põhjendamata. 24.11.2014 kohtuistungil kinnitas prokuratuur, et on nimetatud meile ka ise avanud ja uurinud, kuid selle kohta nõuetekohaselt vormistatud menetlustoimingut fikseeritud ei ole. Nimetatud asjaolu ei võimalda tõendina kogutud andmete puutumatust tõsikindlalt kinnitada. Esitatud kõvaketaste materjale pole enam võimalik kontrollida, sest pole säilitatud algset kõvaketast muutumatul kujul ega ole sellest tehtud puutumatut koopiat, mida ei oleks vahepeal avatud ega uuritud. Seega tuleb kõik arvutite kõvakestastelt väidetavalt kogutud (välja trükitud vms) informatsioon ja andmed lugeda ebausaldusväärseiks ja nendest tehtud järeldused põhjendamatuiks. Näiteks sedastab kohus otsuse p-s 230.3, et „M. Krusberg on saanud V. Padumäelt kinnituse ja heakskiidu, et 09.07.2009 asemel on Rimi Eesti Food AS-il võimalik hind kokkulepitud tasemele tõsta juba 06.07.2009 alates“. Sellise väidetava vestluse toimumise ega sisu kohta ei ole ühtegi pealtkuulamise protokolli vms asjakohast tõendit, mistõttu on tegemist pelgalt oletusega. Samamoodi ei tugine ühelegi tõendile maakohtu väide otsuse p-s 230.6, justkui V. Padumäe jälgis, et sõlmitud hinnakokkulepe saaks ka ellu viidud. Täiesti vastuoluline on otsuse p-s 230.6 esitatu, sest ühtedes kohtu poolt viidatud e-kirjades räägiti Mahtra viinast, teistes Valgest viinast, kohus on meelevaldselt need omavahel sidunud. Samamoodi ei ole otsuse p-s 230.10 käsitletud ühtegi V. Padumäed otseselt puudutavat tõendit, kuid see ei ole takistanud kohtul tegemast järeldust, et V. Padumäe suhtles K.-R. Kitsega ja V. Padumäe nõustus jälle millegagi ning seetõttu ka hind muutus. Kuigi teatud erinevatel ajahetkedel on Rimi kauplustes väidetavalt viina hind olnud süüdistuses nimetatud 63.50 krooni (p 228.6), ei kinnita see kaitsja arvates seda, et V. Padumäe andis väidetavalt nõusoleku viina hinnatõstmise osas. Selles osas on Riigikohus lahendi nr 3-1-1-10-11 p-s 23 sedastanud, et „Maakohtu järeldus, et JK ja AS Liviko poolt keelatud hinnakokkuleppe sõlmimine on tõendatud asjaoluga, et ajaliselt pärast seda leiti müügilt pooleliitrist viina läbiräägitud hinnaga, pole formaalloogiliselt korrektne, sest samastab ajalise järgnevuse põhjusliku seosega (post hoc ergo propter hoc).“ Maakohus on jätnud täiesti tähelepanuta ja ümber lükkamata V. Padumäe ja M. Krusbergi kaitsjate (XIII kd, lk 57-64 ja 76-83) vastuväited ja selgitused, mis on ilmselgelt viinud ka kohtu poolsetele ebaõigetele järeldustele, mis ei rajane asjas esitatud tõenditel. Samuti on kohus täielikult eiranud tõendeid, mis kinnitavad, et hindade muutumine oli tingitud hinnavaatlejate tegevusest, lisaks ka asjaolu, et juuli alguses muutis Rimi hindu ka tulenevalt käibemaksu tõusust ning see ei toimunud ühel päeval ega ühekorraga. Tunnistaja R (II kd, tl 119) ütluste kohaselt määrati alkohoolsete jookide hinnad kindlaks vaatluse teel ning et 2009 juunis-juulis ei suhelnud Livikoga viinahinna küsimuses, meilivahetuses oli ainult soovituslik hind. Ka tunnistajad A (II kd tl 125) ja K (II kd tl 132) on kinnitanud viina hindade muutmist just konkurentide poolt viinade hindade muutmisega. Ka V. Padumäe (II kd tl 161 ja pöördel) ütlustest nähtub, et Liviko AS esitas juunis 2009 soovituslikke hindu, kuid Rimi otsustas ikkagi iseseisvalt ja esines erimeelsusi Livikoga hindade suhtes. Hindu 1. juulist 2009 ei muudetud ning jätkuvalt otsustati hindade muutmise üle hinnaseirelt saabunud konkurentide hindade alusel, mis oli Rimi ja teiste sarnaste kauplejate tavapärane praktika, samuti tingis hindade muutmise juuli algul käibemaksu muutus. Hinna korrigeerimise initsiatiiv tuli alati hinnavaatlejatelt, mida kinnitavad kõik asjas kogutud tõendid. Kaitsja rõhutab jätkuvalt, et Rimil puudus mis tahes tahtlus süüdistusaktis nimetatud kuriteo toimepanemiseks ning vastupidine on tõendamata. Isegi kui süüdistuses väidetav tegu on toime pandud ja selle saaks Rimile omistada, on süütegu aegunud. Jätkuvalt peab kaitsja vajalikuks märkida, et juba kaitseaktis tegid kaitsjad taotluse süüdistusakti tagastamiseks või kriminaalasja lõpetamiseks, sest süüdistusakt ei vastanud

KrMS § 154 nõuetele (I kd, lk 84-90) - selles puudus seaduses nõutud viide konkreetsele tõendile ja sellele, millist konkreetset elulist asjaolu selle konkreetse tõendiga soovitakse tõendada. Rimi AS-il puudus võimalus enda kaitseks vastuväiteid esitada, kuna teo etteheite kirjeldus tõenditele ei vasta. Tulenevalt KrMS § 268 lg 5 nõudest ei saa kohus antud süüdistuse puhul teha ka süüdimõistvat otsust. Puutuvalt mõistetud karistusse leiab kaitsja, et otsuses sätestatud karistused juriidilistele isikutele ei vasta 2009 aastal kehtinud seadusele. Kohus on otsuse p-s 369 leidnud, et mõnevõrra leebem on teo toimepanemise ajal kehtinud sanktsioon. 2009 kehtinud KarS § 400 lg 2 sanktsioon ei näinud ette karistuse mõistmist lähtuvalt juriidilise isiku käibest ja seetõttu taotles ka prokuratuur Rimile karistuseks rahaliselt väiksemat summat kui Livikole. Kohus, rakendades 2009 mittekehtinud käibest lähtuvat rahalise karistuse määra, suurendas võrreldes prokuröri poolt taotletuga Rimi karistuse summat kolmekordseks, mille tagajärjel määrati Rimile suurem karistus, kui Livikole ja B.Oile ning Maximale, rikkudes sellega 2009 kehtinud karistuse mõistmise põhimõtteid ja raskendades Rimi olukorda. I. Grossevi, R. Galini ja H. Rängi (Ränk) kaitsja T. Pürn palub enda apellatsioonis tühistada maakohtu süüdimõistev otsus kaitsealuste suhtes ja teha uus otsus, millega mõista I. Grossev, R. Galin ja H. Ränk neile esitatud süüdistustes õigeks. Apellandi kaitseargumendid kõigi kaitsealuste suhtes on ühised. Et käesolevas menetlusetapis ei ole enam süüdistusakti muutmine võimalik, tuleb asi lahendada esitatud süüdistusakti alusel. Vastavalt Riigikohtu praktikale tähendab see mh seda, et süüdistusaktis oluliste puuduste tuvastamisel tuleb süüdistatavad õigeks mõista. Apellant ei nõustu otsuse p-s 81 märgituga, et kuivõrd asja alustati 2012 ja sündmused toimusid 2009, siis tõendite olemusest tulenevalt pole võimalik täpsemalt süüdistust esitada. Nõuded süüdistuse täpsusele ja konkreetsusele ei saa sõltuda asja alustamise ajast ega asjaolust, milliste tõenditega süüdistust tõendada soovitakse. Kohtul on õigus tunnistada isik süüdi esitatud süüdistusest väiksemas mahus, kuid see ei tähenda, et kohtul on õigus ebamäärase süüdistuse alusel n.ö oma versioon koostada. Asjaomase tooteturu ja geograafilise turu kohta puudub süüdistuses nii arutluskäik kui tõendid. Usaldusväärselt ei ole määratletud, keda asjaosalistest saaks pidada konkurentideks. Sellises olukorras ei saa apellandi arvates kohus asuda ise otsustama, et viinatootja ja hulgimüüja AS Liviko on jaemüüjate konkurent. Süüdistuses peaks olema olema näidatud, kas tegemist on süüdistusega kokkuleppe sõlmimises või kooskõlastatud tegevuses ning juhul, kui peaks tegemist olema mõlema alternatiiviga, siis milline tegevus on käsitletav kokkuleppe sõlmimise ja milline kooskõlastatud tegevusena. Süüdistusaktis on aga kokkuleppe sõlmimist kajastatud läbivalt koos kooskõlastatud tegevuse toimepanemisega. Tegemist on lubamatu ebamäärasusega, kuivõrd mõlemad alternatiivid on karistatavad. Kohus on lugenud sellise olukorra kaitseõigust rikkuvalt ja alusetult lubatavaks. Otsuse p-s 137 märgib kohus otsesõnu, et nõustub prokuröri väitega hub & spoke skeemi kohta. Apellant viitab asjaolule, et taolist terminit süüdistusaktis kajastatud ei ole. Seega on tegemist situatsiooniga, kus süüdistatavate suhtes kasutatakse argumentatsiooni ja väiteid, mida esmakordselt esitati alles kohtuvaidluste ajal, mis ei lähe kokku ausa ja õiglase kohtumõistmise põhimõttega. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-32-10 p-st 10.4, tuleb ettevõtja mõiste sisustamisel seejuures lähtuda KonkS § 2 lg-s 1 sätestatust. Viidatud otsuse p-s 11.1 analüüsiti, mil moel on füüsiliste isikute tegevus omistatav ettevõttele ehk äriühingule. Riigikohus leidis, et antud juhul ei toiminud äriühingu töötaja selle äriühingu huvides ning seetõttu ei olnud tegemist ka ettevõtjatevahelise kokkuleppega. Kohus ei ole otsuses viidatud Riigikohtu tõlgendusest lähtunud.

Apellandi arvates puuduvad otsuses põhjendused, miks käesoleval juhul on kaitsealuste tegevust loetud ettevõtja huvides tegutsemiseks ning järgnevalt karistatavaks KarS § 400 järgi kas kokkuleppe või kooskõlastatud tegevusena KonkS § 2 lg 1 lähtuvalt. Süüdistusaktis ja otsuses püütakse kaitsealuste vastutust avada KarS § 14 sisu ja terminoloogiat kasutades, kuid jäetakse tähelepanuta, et antud sätte alusel tuleb tuvastada juriidilise isiku vastutus. Kohtupraktikas on korduvalt viidatud, et enne juriidilise isiku vastutuse aluste esinemist tuleb tuvastada kuriteokoosseis füüsilise isiku käitumises. Asjaolu, et mingi tegevus on toime pandud juriidilise isiku juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt, ei tähenda automaatselt, et seda tegu saab käsitleda ettevõtja huvides toimunud tegevusena KonkS § 2 lg 1 mõttes. Ainult sellest, et kaitsealuseid lugeda äriühingu pädevaks esindajaks, ei piisa tuvastamaks, et nende tegevuse kaudu pandi toime ettevõtjate vaheline kokkulepe ja/või kooskõlastatud tegevus. Otsuse p-s 132 esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et kohus on vääralt leidnud, et vastutuseks piisab ametiülesannetest tulenevast volitustest äriühingut kolmandate isikute ees esindada (e KarS § 14 toodud juriidilise isiku vastutuse alustest). On äärmiselt kaheldav ka sellise esindusõiguse tuvastamine. Kohus on siinjuures lähtunud tööülesannete analüüsist, kuid asjas pole väidetud ega tõendatud, et kolmandatele isikutele oleks töölepinguid või ametijuhendeid esitatud. Kuivõrd kaitsealuste volitused ei nähtu ei äriregistrist ega kirjalikest volikirjadest, ei saa kolmandate isikute ees esindusõigust tuvastada dokumentide alusel, mida need isikud ei olnud näinud. Järelikult on kohus vääralt tuvastanud, et kaitsealuste tahteavaldused oleksid käsitletavad AS Liviko tahteavaldustena. Otsusest ei selgu ka väidetava kokkuleppe sõlmimise konkreetsed asjaolud. Apellandi arvates tuleb pigem asuda seisukohale, et kui eeldada kohtu poolt tuvastatud asjaolude õigsust, nähtuks asjaoludest mitte kokkuleppe sõlmimine, vaid teatud kooskõlastatud tegevus. Kohus märgib, et kokkuleppe mõte olevat olnud hindade üheaegses tõstmises, kuid on tuvastanud, et üheaegset hindade tõstmist ei toimunud. Nii kaitsealuste kui AS Liviko väidetav motiiv hindade kooskõlastamisega konkurentsi kahjustamiseks, on jäänud avamata. Otsuse p-s 127 esitatud hindade muutmise kuupäevadest ja uutest ning vanadest hindadest nähtub, et hinnad on muutunud erinevatel kuupäevadel ning seejuures toimus nii hindade tõstmine kui langetamine. Puudub informatsioon, millal toimus järgmine hinnamuutus. Asjaolude õigsust eeldades jääb apellandile arusaamatuks, milline huvi või kasu kaasneks taolise tegevusega kaitsealustele või AS-le Liviko ning mil moel on kaitsealuste suhtes tuvastatud ühine tahtlus kogu neile etteheidetavaks tegevuseks. Riigikohtu seisukoha kohaselt on tõendi lubatavuse eelduseks võimalus hinnata selle saamise seaduslikkust ja saamise jälgitavust. Apellant osundab, et otsuses käsitletud asjaolud ei ole tuvastatud lubatavate tõendite (vaatlusprotokollid) alusel, kordamata B.O ja AS-i Liviko kaitsjate seisukohti kõvaketaste koopiatega kaasnevatest probleemidest. Prokurör, esitades 04.11.2014 kirjaliku taotluse kõvaketaste koopiate uurimiseks, möönis, et esines põhjus nende usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuid samas ei esitanud taotlust koopiate asitõenditena asja juurde võtmiseks. Ilmselt ei soovinud prokurör kõvaketaste koopiaid asitõendina käsitleda, sest ei täidetud KrMS § 125 lg 3 nõudeid asitõendi puutumatuse tagamise kohta. Apellant näeb siin probleemi eelkõige selles, et kõvaketaste koopiaid ei olnud tõenditena süüdistusaktis märgitud. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt tuleks sellises olukorras tõendi vastuvõtmisest keelduda isegi vastava taotluse korral. Taotluse puudumise tõttu on aga kõvaketaste koopiate tõendina käsitlemine mõeldamatu. Käsitledes otsuses aegumise temaatikat on kohus leidnud, et inkrimineeritavad teod ei ole napilt aegunud. Kohus ei ole aga käsitlenud seda, kas sellises olukorras pole möödunud mõistlik aeg asja menetlemiseks. Aegumine on absoluutne menetlustakistus, millele järgneb menetluse lõpetamine ilma vastava taotluseta. Mõistlik menetlusaeg peab järelikult olema lühem kui aegumistähtaeg. Kui käesolevas asjas anti süüdistatavad kohtu alla napilt enne aegumistähtaega, siis kerkib järelikult teravalt mõistliku menetlusaja probleem.

AS-i Prisma Peremarket ja M. Saluste kaitsja A. Ots leiab enda apellatsioonis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, menetlusõiguse olulise rikkumise ning karistuse ebaproportsionaalse raskuse tõttu. Maakohus rikkus esiteks kriminaalmenetlusõigust oluliselt sellega, et tugines otsuses enamjaolt lubamatutele ja/või ebausaldusväärsetele tõenditele ning teiseks tuvastas ebaõigesti kuriteokoosseisu asjaolud, milline viga oli tingitud nii tõendite ebaõigest hindamisest kui ka materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Kolmandaks määras kohus süüdistatavatele liiga ranged karistused, mis ei ole proportsionaalsed väidetava süü suuruse ning väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud kohtupraktikaga. Kaitsja palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kaitsealused neile esitatud süüdistustes õigeks. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tuginedes olulises osas toimikus olevatele prokuratuuri poolt esitatud e-kirjade väljatrükkidele, mis on väidetavalt koopiad osade süüdistatavate arvutite kõvaketastelt leitud e-kirjadest. Kaitsja arvates ei ole tegemist aga dokumentidega, mis saaksid tõendada süüdistatavate vahelist suhtlust ja selle sisu. Niisugusel viisil kogutud ja esitatud tõendeid ei ole juba põhimõtteliselt võimalik kaitsja arvates lugeda ekirjadeks seetõttu, et e-kiri on ühelt elektronposti aadressilt teisele elektronposti aadressile teatud protokolli vahendusel saadetud sõnum, kuid kohtutoimikusse on esitatud vaid väidetavate e-kirjade väljatrükid. Kaitsja on seisukohal, et kohtutoimik tegelikult e-kirju ei sisalda. Maakohus ei ole otsuses kaitsjate poolt tõstatatud kahtlusi e-kirjade, kui tõendi liigi mõttes vaatlusprotokolli lisade, kogumise usaldusväärsuse osas kõrvaldanud, kuid on sellest hoolimata e-kirjadele tuginedes süüdistatavad süüdi mõistnud, rikkudes sellega in dubio pro reo põhimõtet. Asjatundja OO ütlustega on tõendatud, et valdava osa kohtutoimikus olevate e-kirjade puhul ei ole võimalik tuvastada, kas vastav e-kiri on saadetud või kätte saadud. 25.11.2014 istungil ütles asjatundja, et V. Padumäe, T. Valgu ja R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset. Seega ei ole võimalik kindlalt väita, et e-kirjad, millele maakohus on otsuse rajanud, on tõesti kohtutoimikus nähtuval kujul süüdistatavate vahel saadetud ja kätte saadud. Kohtuotsusest nähtub tegelikult vastupidine. Näiteks otsuse p-s 28.9 on kohus leidnud, et H. Ränga arvuti kõvakettast väidetavalt tehtud koopia uurimisel selgus, et osade kõvaketta koopialt nähtuvate e-kirjade saatmisajad ning vorm ei ühti sellega, mis nähtub toimikus olevatelt e-kirjade väljatrükkidelt. Maakohus leidis, et avastatud ühtimatused ei sea kahtluse alla e-kirjade usaldusväärsust tõendina. Kaitsja on seisukohal, et istungil kõvaketaste koopiate uurimisel ilmnenud erinevused kinnitavad kahtlust, et e-kirjade väljatrükid ei ole usaldusväärsed ning neile ei saa tugineda süüdistatavate vahelise suhtluse kindlakstegemisel. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-104-05 p-s 6.2, põhjalikult selgitanud, kuidas on võimalik e-kirja kulgemist jälgida ja tõendada: „IP-aadressi abil on võimalik identifitseerida arvutit, kust lähtuvalt on konkreetne e-kiri teele saadetud, ja on ka jälgitav selle kirja kulgemine. Iga arvuti on temale omaste elektrooniliste tunnuste alusel individuaalne ja seetõttu ka tuvastatav. Kui kriminaalasjas on küsimuseks kirja võimalik päritolu, on vältimatu ka pöördumine selliseid andmeid kajastavate andmekandjate poole.”. Kohtutoimikus puuduvad aga tõendid selle kohta, et väidetavad M. Salustet ja/või Prismat puudutavad e-kirjad oleksid Prisma meiliserveritesse jõudnud või sealt välja saadetud. Kaitsja osundab siinjuures, et kohtuotsuses viidatud M. Saluste poolt saadetud e-kirjad sisalduvad kohtutoimikus esitatud e-kirjade nö „sabas”. On teada, mida kinnitas 26.11.2014 kohtuistungil asjatundja OO, et kirja edasi- või tagasisaatmisel automaatselt genereeritud „saba” on võimalik väga kergelt muuta. Seetõttu ei ole välistatud, et isik, kes selle esimese, niiöelda kõige ülemise e-kirja on saatnud, on sinna mis tahes kaalutlustel midagi juurde kirjutanud. Seda asjaolu ei ole maakohus otsuses M. Salustet puudutavate e-kirjade väljaprintide usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtnud.

Toimikus leiduvate e-kirjade autentsuse küsimuses ühineb kaitsja Liviko AS-i ja Rimi kaitsjate apellatsioonkaebustes esitatud seisukohtadega. E-kirjad, millele otsus valdavalt toetub, on vaatlusprotokollide lisad, mille allikas ning kohtueelne saatus on menetlusõiguse rikkumiste tõttu muutunud kontrollimatuteks. Kriminaalmenetlusõigust on rikutud nii vaatlusprotokolli koostamisel, sh kõvaketastest koopiate tegemisel, kui ka hiljem nende hoidmisel. Koopiad kõvaketastest tehti isikute poolt, kellel puudusid vastavad eriteadmised ning koopiate tegemist kajastavad protokollid on puudustega. Prokuratuur on ka hiljem kõvaketaste koopiaid kasutanud ilma neid toiminguid nõuetekohaselt fikseerimata. E-kirjade usaldusväärsuse osas tõstatatud põhjendatud kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kohus on asjaomase turu määratlemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus on käsitlenud väidetavat süüdistatavate vahelist kokkulepet kui horisontaalset konkurentidevahelist kokkulepet, mistõttu tuleb välja selgitada, milline on asjaomane turg ning millised süüdistatavad on omavahel konkurendid. Kaitsja arvates on järeldus (p 3.5), et Liviko, B.O, Rimi, Prisma, ja Helter - R on omavahel konkurendid, ebaõige. Asjaomase turu moodustavad tooteturg ja geograafiline turg. Kaitsja on seisukohal, et Prisma ja Liviko ei ole konkurendid tooteturul. Konkurente tuvastades on kohus väljunud süüdistuse raamidest. Süüdistusaktis loeti Liviko ja B.O üheks ettevõtjaks ning selle kaudu omistati Livikole teiste supermarketite konkurendi staatus. Kohus leidis otsuses, et Livikot ja B.Oit ei saa lugeda üheks ettevõtjaks (p 102). Samas leidis kohus aga üllatuslikult, et Liviko AS on hoopis iseseisvalt kõigi jaekettide, sh. B.Oi konkurent. Kohus on leidnud, et asjaomase tooteturu moodustavad odavad alkoholid ning kõik jaemüügiga tegelevad kauplused, mis müüvad mh ka alkoholitooteid. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas oleks lähtuvalt konkurentsiõiguse põhimõtetest ning Liviko AS kaitsja poolt kirjeldatud Euroopa Komisjoni praktikast õige asjaomase tooteturuna määratleda kõigi toiduja esmatarbekaupade (mitte ainult odavate viinade) jaemüük hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplustes, jättes välja müügi spetsiaalkauplustes, avatud turgudel, kioskites ja bensiinijaamades, sest kõik supermarketid konkureerivad omavahel kogu pakutava ostukorvi (mitte vaid osade selle komponentide) osas. Käesoleval juhul ei piisa tooteturu määratlemiseks mitte üksnes konkreetse toote (odav viin) asendatavuse hindamisest, vaid hinnata tuleb ka müügikoha asendatavust. Maakohus on küll hinnanud otsuses (p-s 92-93) nii odava viina kui ka asjakohaste kaupluste asendatavust, kuid jõudnud kaitsja arvates ebaõigele järeldusele, et keskmine tarbija valib odava alkoholi müügikohta üksnes odava alkoholi müügihinna alusel. Kaitsja arvates on tõendatud ning on ka eluliselt usutav, et keskmise tarbija jaoks ei ole nö supermarketi tüüpi kauplus odava alkoholi ostmiskohana asendatav ainult alkoholi müüva kauplusega. Keskmine tarbija ostab supermarketi tüüpi poest kogu toidu ja joogi ning muid igapäevaseid esmatarbekaupu. On ebausutav ja tõendamata, et keskmine tarbija hakkaks odava alkoholi väikese hinnatõusu tagajärjel käima ühe poe asemel kahes poes, et osta odavat alkoholi alkoholipoest, mitte supermarketist. Selline ümberkorraldus on keskmise tarbija jaoks liiga tülikas ja ajakulukas ega kaalu üles hinnavõitu väikese hinnatõusu korral. Sel põhjusel tuleb tooteturuks määrata kõigi toidu- ja esmatarbekaupade jaemüük hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplustes või vähemalt odava alkoholi jaemüük hüper-, super ja discounter tüüpi kauplustes. Puudub vaidlus selles, et Liviko AS-il ei ole hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplusi, mistõttu ei ole ta Prisma AS-i konkurent asjaomasel turul. Poolte arusaam endaga konkureerivatest ettevõtetest välistab ka horisontaalse konkurentidevahelise kokkuleppe sõlmimise AS-i Liviko ja Prisma vahel. Kokkulepet ei saa objektiivselt olemas olla, kui pooltel puudub tahe milleski kokku leppida. Asjaolu, et M. Saluste ja Liviko AS-i esindajad ei pidanud Prismat ja Livikot konkurentideks, välistab nende huvi pidada läbirääkimisi odava viina jaemüügi hindade ühtlustamise osas. Samas ei ole kohus põhjendanud, et M. Saluste otsese tahtlusega on hõlmatud ka väidetav objektiivne asjaolu, et Liviko AS ja Prisma AS on konkurendid. Tõenditest nähtub pigem vastupidine -supermarketite

töötajad pidasid oma konkurentideks üksnes teisi supermarketeid, mitte aga ainult alkoholi müüvaid poode. Ka M. Saluste ja Liviko esindajate kirjavahetusest nähtub, et M. Salustet huvitavad üksnes teiste supermarketite hinnad. Seega kõik asjakohased tõendid kinnitavad ja on ka eluliselt usutav, et M. Saluste Prisma AS-i ostujuhina jälgis oma tööülesannete täitmiseks teiste supermarketite hindu ning pidas üksnes neid Prisma konkurentideks, Liviko AS-i kaupluste hinnad teda ei huvitanud. Kohus on jätnud ebaõigesti arvestamata asjaolu, et Liviko esindaja, teavitades M. Salustet teiste supermarketite hindadest, ei rääkinud kordagi oma jaemüügi kaupluste hindadest. Liviko AS-i huvi supermarketite viinahindade vastu on tootja/edasimüüja huvi, mitte aga konkurendi huvi. Selline käsitlus välistab horisontaalse kokkuleppe sõlmimise tahtluse Liviko ja Prisma esindajate vahel. Kuigi M. Salustele ja Prismale heidetakse ette konkurentidevahelise konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimist ja konkurentidevahelist konkurentsi kahjustavat kooskõlastatud tegevust, leiab kaitsja, et M. Saluste ei ole kokkulepet sõlminud ja M. Saluste ja Liviko AS esindajate vahel kokkulepe puudus. Otsuses (p-s 317) on kohus õigesti leidnud, et objektiivse koosseisu olemasoluks tuleb tuvastada, et kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse poolteks olid omavahel konkurentideks olevad ettevõtjad, et esines kokkulepe ja kooskõlastatud tegevus ja et sellel oli konkurentsi kahjustav eesmärk või tagajärg. Süüdistusakti ja kohtuotsuse kohaselt suhtles M. Saluste üksnes Liviko esindajatega ja vaidlus puudub selles, et M. Saluste ei suhelnud väidetava kokkuleppe/kooskõlastatud tegevuse osas kordagi teiste supermarketite esindajatega. Samas leidis kohus kaitsja arvates ekslikult, et läbi Liviko vahendamise sõlmis M. Saluste kokkuleppe ka teiste supermarketite esindajatega. Esitatud tõenditest ei nähtu, et M. Saluste oleks sõlminud Liviko esindajaga mingit kokkulepet ega kooskõlastanud tegevust. Isegi kui tuvastada, et M. Saluste sõlmis mingisuguse kokkuleppe/kooskõlastas tegevuse Liviko esindajaga, ei nähtu tõenditest, et ta oleks Liviko kaudu sõlminud kokkulepet ühegi teise supermarketi esindajaga. Kuna Liviko ja Prisma ei ole konkurendid, puudub ka sel juhul kuriteokoosseisu täitev kokkulepe. Kuigi kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kokkulepe ja kooskõlastatud tegevus eristatavad, on kaitsja hinnangul tõendite hindamisel vajalik eristada, kas süüdistatav on sõlminud kokkuleppe või osalenud kooskõlastatud tegevuses, kuna mõlemal alternatiivil on eraldi eeldused, mis tuleb eraldi tuvastada. Kokkuleppe olemasoluks on vajalik vähemalt kahe ettevõtja poolt vastastikuselt ühise tahte väljendamine, kusjuures kokkuleppe vorm ei ole oluline, kui see kujutab endast poolte kavatsuste tõest väljendust - ettevõtjad peavad seega olema väljendanud oma ühist tahet teatud viisil turul käituda. Kui ettevõtja teeb midagi ilma teise ettevõtjaga kokku leppimata või koordineerimata, ei ole tegemist kokkuleppega, mis võiks olla konkurentsiõigusega vastuolus. Samuti tähendab see seda, et kui vaid üks ettevõtja väidab kokkuleppe olemasolu, ei kinnita see kokkuleppe sõlmimist ega tähenda, et teine ettevõtja ei või sellele vastu vaielda. Kooskõlastatud tegevuseks loetakse ettevõtjate vahelist tegevuse kooskõlastamist, mis ei vasta kõigile kokkuleppe tunnustele, kuid mille tulemusena ettevõtjad asendavad konkurentsiriskid teadlikult ettevõtjate vahelise praktilise koostööga. Kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse tuvastamisel on kohus tuginenud Liviko esindajate ja M. Saluste väidetava e-kirjavahetuse väljavõtetele. Kaitsja hinnangul on kohus andnud ekirjadele sisu (p-d 320-324), mida sealt tegelikult ei nähtu - asjaolu, et R. Galin viitab e-kirjas mingile varasemalt telefoni teel sõlmitud kokkuleppele, ei tõenda sellise kokkuleppe sõlmimist. Kohtu poolt antud hinnang, et e-kirja saatmisele eelneval nädalal olid M. Saluste ja R. Galin telefoni teel midagi tõenäoliselt kokku leppinud, sellest tõendist ei tulene. Sellise e-kirja pinnalt ei ole võimalik tõendatuks lugeda seda, et M. Saluste ja R. Galin on üldse kunagi telefonis rääkinud, veelgi vähem aga seda, milline võis olla nendevahelise telefonikõne sisu. Riigikohus on otsuses 3-1-1-10-11 (nn Liviko kaasus) seoses telefonivestlustega, kus üks isik kirjeldab teisele isikule kolmanda isiku poolt väidetavalt öeldut, et vastavate telefonikõnede pealtkuulamise protokollid on vahetuks tõendiks üksnes telefonivestluses osalenud isikute käitumise kohta, kuid ei ole käsitatavad otsese tõendina osas, mis puudutab kolmandale isikule omistatud käitumist (antud juhul keelatud hinnakokkuleppe sõlmimist). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sõnul väljendavad viimases osas vastavad protokollid üksnes

telefonivestluses osalenud isikute ettekujutust ja arusaama kolmanda isiku rollist. Riigikohus viitas samas otsuses, et telefonivestluses osalenud (nn esimene) isik võis kolmanda isiku poolseid sõnu valesti mõista või meelevaldselt eksitada telefonivestluses osalenud teist isikut selles osas, mida kolmas isik oli rääkinud. Sarnaselt viidatud nn Liviko kaasusega saaks eeldusel, et e-kiri oleks lubatav ja usaldusväärne tõend, käesolevas asjas R. Galini 19.06.2009 e-kirja kasutada otsese tõendina vaid R. Galini enda käitumise ning tema ettekujutuse ja arusaama kohta viidatud jaemüüjate seisukohtadest. Selle alusel ei saa aga ühtegi käitumist (sh millegagi nõustumist/mittenõustumist ega ka üldse R. Galiniga millestki sellisest rääkimist) omistada e-kirjas viidatud isikutele. Sama kohaldub analoogia korras ka muude e-kirjade kohta, kus mõni Liviko esindaja viitab kokkuleppe saavutamisele või mõne teise isiku poolt väljendatud seisukohtadele. Kaitsja hinnangul tekivad toimiku materjalidest tõsised ja ümberlükkamatud kahtlused Liviko esindajate (sh R. Galini) ekirjades esitatud väidete usaldusväärsuses. Nii on R. Galini 30.06.2009 saadetud e-kirjad (kd V, lk 39-40) vastuolus tema 19.06.2009 13:52 e-kirjaga teistele Liviko töötajatele - kuigi R. Galin märkis 19.06.2009 e-kirjas, et „Prisma, Rimi, SÄM on nõus“, saatis ta 30.06.2009 nii Prisma kui Rimi (sh Säästumarketi) esindajatele e-kirjad, kus viitas „eelmine nädal“ telefonitsi väljendatud nõusolekule. 30.06.2009 oli teisipäev ning sellele eelnenud nädal hõlmas kuupäevi 22.-28.06.2009. mis tähendab seda, et 30.06.2009 e-kirjades viidatud telefonikõned (kui need üldse toimusid) ning seega Prisma ja Rimi poolt väidetav nõusoleku väljendamine (millele kaitse vastu vaidleb) ei saanud kindlasti toimuda enne 19.06.2009 e-kirja kirjutamist. Seega ei saanud R. Galin ka ise 19.06.2009 oma kolleegidele e-kirja saates olla seisukohal, et Prisma ja Rimi poolt mingi nõusolek on antud. Nimetatud e-kiri võis olla põhjendatud sellega, et ta üritas oma kolleegides tekitada arusaama, et olukord oli teistsugune, kui see tegelikkuses oli (selle ajendiks võis olla näiteks soov näidata enda tegevust tulemuslikumana ja ennast seega paremas valguses). Liviko esindajate e-kirjades toodu ebausaldusväärsusele ja neis sisalduvate väidete tegelikkusele mittevastavusele viitavad ka muud toimikus sisalduvad ekirjad. Nii saatsid Liviko esindajad 29.06.-30.06.2009 nii B.Oile, Rimile, Prismale, ETK-le kui Maximale peaaegu identsed e-kirjad (kd VI, lk 1, 12, 46; kd V, lk 38, 40; köide 4, lk 7) milles väitsid, et kõikide ketikauplustega „on saavutatud kokkulepe“ odavate viinade hinnatõusu osas. Samas küsiti e-kirjades vastavatelt ettevõtjatelt, kas nad on ikka väidetava kokkuleppega nõus. Selline käitumine näitab selgelt, et e-kirjades viidatud kokkulepet ei olnud sõlmitud ning Liviko üritas ettevõtjaid e-kirjade kaudu esitatud alusetute väidetega kokkuleppele või sarnasele tegevusele kallutada. Sarnaselt juuni lõpus saadetud e-kirjadega väidetakse Liviko esindajate poolt 7.07.2009 Prisma ja Helter-R-i esindajatele saadetud e-kirjades et „on saavutatud kokkulepe“ hinnatõusuks kõigis kettides/kauplustes üle kogu Eesti“. I. Grossev kinnitab 8.07.2009 kolleegidele saadetud e-kirjas, et kinnitus on saadud mitmelt e-kirjas loetletud ettevõtjalt, kuigi samas nähtub tema ja H. Ränki 9.07.2009 e-kirjadest (kd IV, lk 22), et mingit taolist kokkulepet ei olnud ei 7., 8. ega ka 9. juuliks 2009 saavutatud ning ettevõtjad ka sarnaselt ei tegutsenud. Otsuse p-s 320.2 nimetatud R. Galini e-kirja pooleks H Ränkile ja I. Grossevile M. Saluste ei ole ja seega see e-kiri ei saa tõendada mingit M. Saluste tegevust eelnevalt kirjeldatud põhjusel. Et Liviko esindajate teated sisaldavad erinevatele adressaatidele kolmandate isikute kohta vastuolulist ning ilmselgelt ebausaldusväärset infot, on kohus nende e-kirjade sisule tuginedes kolmandate isikute tegevuse kohta järeldusi tehes tõendeid valesti hinnanud. Ühtlasi nähtub I. Grossevi e-kirjadest, et I. Grossev supermarketeid Liviko konkurentideks ei pea ja suhtub nendesse kui Liviko klientidesse tarneahelas. Seega Liviko esindajatel ja M. Salustel puudus tahtlus pidada läbirääkimisi omavahelise horisontaalse konkurentide vahelise kokkuleppe sõlmimiseks, kuna nad ei pidanud üksteist konkurentideks. Otsuse p-s 321 viidatud M. Saluste e-kiri R. Galinile - Prismas on viin eesti Standard müügil hinnaga 69.90 krooni - ei tõenda mingi kokkuleppe sõlmimist ega tegevuse kooskõlastatust. M. Saluste ei jaga ka mingit siseinformatsiooni, sest juba kehtiv hind oli selleks ajaks nähtav ka Prisma kauplustes. Eesti Standard viina hinnatõstmisel puudub seos väidetava kokkuleppega, mille kohaselt pidi odavate viinade hinnad tõstetama vähemalt tasemele 63,50 krooni. Kohtu seisukoht, justkui tõendaks see e-kiri M. Saluste poolt väidetava kokkuleppe

täitmist, on põhjendamatu ja ebaloogiline ning tugineb tõendi ebaõigel hindamisel. Toote hinna tõstmine rohkem kui väidetavalt kokku lepitud kinnitab üheselt, et hinda tõsteti muudel põhjustel kui väidetava kokkuleppe tõttu. Konkurentide-vahelise kokkuleppe sõlmimise majanduslik loogika seisneb selles, et ettevõtted saaksid tõsta hinda, ilma et kaotaksid seeläbi oma kliente odavamat hinda pakkuvatele konkurentidele. Hinna tõstmisel rohkem kui näeb ette väidetav kokkulepe, puudub igasugune mõistlik põhjendus. Küll on aga õige maakohtu järeldus (p 323), et sellest e-kirjast nähtub, et M. Saluste ei olnud oma nõusolekut odava viina hinna küsimuses väljendanud, ehk et kokkulepet ei olnud sõlmitud. Otsuse p-s 324.1 viidatud I. Grossevi e-kirjast M. Salustele nähtub üheselt, et hindade tõstmine ei õnnestunud. Kohtu väide, justkui nähtuks sellest e-kirjast, et M. Saluste on 6.07.2009 andnud nõusoleku tõsta odava viina hind 63,50 krooni peale, on seega meelevaldne ja väär. Asjaolust, et Liviko esindaja viitab oma e-kirjas, justkui oleks kokkulepe saavutatud, ei saa tõendada mitte mingit M. Saluste poolset tahteavaldust. Otsuse p-s 324.2 viidatud M. Saluste e-kiri I. Grossevile kujutab endast palve esitamist edastada talle järgmisel päeval info selle kohta, kas teistes supermarketites hinnad tõusid, kuid samas ei viita see tahteavaldusele sõlmida mingit kokkulepet. Lisaks viibis M. Saluste sel ajal ise puhkusel ega saanud seetõttu tegeleda konkurentide hinnamuutuste jälgimisega. Paludes selles küsimuses abi tarnija töötajalt, ei rikkunud ta konkurentsiõigust. Euroopa Kohus on korduvalt väljendanud selgelt seisukohta, et ettevõtjal on õigus oma käitumist muuta lähtuvalt oma konkurentide tegelikust või ennustatavast tulevasest käitumisest – keelatud on vaid selline konkurentide-vaheline nt hinnatõusu puudutav koostöö, millega määratletakse ühine käitumine ning selle hinnatõusu edukuse tagamiseks elimineeritakse mis tahes kahtlused selles osas, kuidas teised konkurendid koostöö oluliste elementide (hinnatõusu suurus, koht ja aeg) osas käituvad. Samas viidatud M. Saluste 08.07.2009 e-kiri Ivar Grossevile, milles teatatakse hinnamuudatusest, ei sisalda kaitsja arvates mingit tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Tarnija teavitamine sellest, et mingi toote hinda on muudetud, ei kujuta endast ei kokkulepet ega kooskõlastatud tegevust. Seega ei nähtu asjas esitatud e-kirjadest kokkuleppe sõlmimist M. Saluste ja Liviko esindajate vahel. Maakohus on vastupidisele seisukohale jõudes omistanud e-kirjadele sisu, mida neis ei ole. Lisaks välistab kokkuleppe sõlmimise Prisma ja Liviko vahel asjaolu, et M. Saluste ei ole Prisma esindaja ega oma volitusi Prisma nimel lepingute sõlmimiseks. Kuigi konkurentsiõiguse mõttes ei pea kokkulepe olema tsiviilõiguslikult kehtiv, peavad sellel siiski olema kokkuleppe tunnused. See tähendab, et kokkulepet saab teise isiku nimel sõlmida üksnes esindusõigusega isik. Kuna M. Saluste ise ei ole ettevõtja, ei saanud ta konkurentsi kahjustavat kokkulepet enda nimel sõlmida, mistõttu kokkuleppe sõlmimine kui koosseisu element välistatud. Et tõendamata on kokkulepe või kooskõlastatud tegevus Prisma ja Liviko vahel, on tõendamata ka kokkulepe või kooskõlastatud tegevus Prisma ja teiste supermarketite vahel. Kaitsja leiab, et isegi juhul, kui asjas esitatud tõendite pinnalt on võimalik tuvastada kokkuleppe sõlmimine/kooskõlastatud tegevus Prisma ja Liviko vahel, ei ole siiski võimalik tuvastada seda Prisma ja teiste supermarketite vahel. Kuna Liviko ja Prisma ei ole aga konkurendid, puudub igal juhul M. Salustele ja Prismale süüks arvatav tegu. Puudub vaidlus selles, et jaekaubandusketid omavahel otse ei suhelnud ja jaekaubanduskettide töötajad suhtlesid üksnes Liviko töötajatega. Sellest hoolimata leidis maakohus, et Prisma on M. Saluste kaudu sõlminud kokkuleppe ning osalenud kooskõlastatud tegevuses ka kõigi teiste jaekaubanduskettidega (p 326). Kohus põhjendas seda väitega, et M. Saluste oli teadlik hinnakokkuleppest ja kooskõlastatud tegevusest teiste jaekaubanduskettidega. Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu. Otsusest jääb arusaamatuks, kelle vahelisest kokkuleppest/kooskõlastatud tegevusest M. Saluste teadlik oli ning kuidas saab üksnes teadlik olemisest järeldada kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses osalemist. Kokkuleppe tuvastamiseks supermarketite vahel tuleks tuvastada, et Liviko töötajad esindasid supermarketeid kokkuleppe sõlmimisel. Puuduvad tõendid ning prokurör ega ka kohus ei ole ka väitnud, et Prisma või mõni teine supermarket oleks Livikole või tema

esindajatele selliseid volitusi andnud. Esitatud tõenditest nähtub samuti, et Liviko töötajad ei käitu supermarketite esindajatena ega väljenda nende tahteavaldusi. Liviko esindajad teavitavad aeg-ajalt M. Salustet millestki, mida nad on väidetavalt teiste supermarketite töötajatega suheldes neilt kuulnud, kuid nad ei esine suhtluses M. Salustega teiste supermarketite esindajatena. Pole võimalik tuvastada kokkuleppe olemasolu olukorras, kus väidetava kokkuleppe pooled ei ole omavahel suhelnud ega kasutanud selleks ka esindaja abi. Kohtu loogika, justkui oleks isikul võimalik kokkuleppe osaliseks saada üksnes seeläbi, et ta saab kokkuleppe sõlmimisest kahe teise isiku vahel teada, ei põhine seadusel. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et kooskõlastatud tegevuse üheks eelduseks on kontakt kahe või enama ettevõtja vahel. Käesoleval juhul puudub Prisma ja teistesupermarketite vahel nii otsene kontakt kui ka kontakt esindajate kaudu. Asjaolu, et Liviko töötajad teatasid Prismale, et on teiste supermarketite esindajatega midagi arutanud, ei asenda kontakti kui kooskõlastatud tegevuse eeldust Prisma ja teiste supermarketite vahel. Kohtutoimiku materjalid viitavad hoopis sellele, et sellist ühist tahet ei olnud: I. Grossevi 28.07.2009 e-kirjast (kd VI, lk 60) nähtub, et „kõik ketid sellega kaasa ei tulnud“ ja „paistab, et kaupmeeste vahel ei ole selles osas ühist meelt ega ei olda valmis alampiiris kokku leppima“; PT 10.07.2009 e-kiri (kd IV 4, lk 29), kus ta vastab H. Ränki ekirjale, mille kohaselt on väidetavalt saavutatud kõigi suurkettidega kokkulepe, järgmist: „Kahjuks peab jälle lugema propagandistlikku üleskutset, mille sisu ei vasta tõele! Täna, 10. juuli kell 16.30 ON Paides 40% viina hinnad allpool soovitatut! Seda nii B.Ois kui Maximas ja alates 59.50-st! Ja isegi Liviko toodetud kraami!“. Seega nähtub toimiku materjalidest, et kogu suhtluse näol oli tegemist Liviko esindajate omaalgatusliku ja ühepoolse tegevusega, mille käigus üritati mõjutada kõigi odavate viinade jaehindasid (võib olla selleks, et õigustada enda võimalikku hulgihinna tõusu) ning jätta jaemüügiettevõtjatele mulje, et sellisesse tegevusse on kaasatud ka teised jaemüügiettevõtjad. Liviko ühepoolsele ja soovituslikule tegevusele viitavad muuhulgas Livikosisesed e-kirjad, milles räägitakse seoses uue käibemaksumäära rakendumisega kehtima hakkavatest soovituslikest väljamüügihindadest (kd III, lk 192) ja jaeettevõtjatele saadetud ekirjade sõnastusest, kus antakse hindade muutmiseks soovitus (kd VI, lk 51; kd IV, lk 8, 2223, 26-27). Kooskõlastatud tegevusele viitava vastastikuse kontaktiga saaks olla tegemist juhul, kui üks konkurent avaldaks teisele konkurendile oma tulevikukavatsused või tulevase tegevuse turul olukorras, kus viimane on seda teinud ka omalt poolt või on vähemalt vastavat informatsiooni esimeselt ettevõtjalt palunud. Käesoleval juhul midagi sellist toimunud ei ole. M. Saluste ei ole ei vahetult ega ka Liviko kaudu pöördunud teiste jaemüügi ettevõtjate poole, et läbi viidaks odavate viinade hinnatõus kõigis jaemüügiüksustes. Liviko oli tarnijana ka varem jaganud Prismale informatsiooni viinade jaemüügiturul toimuvast. Seetõttu ei olnud M. Saluste jaoks ka midagi iseäralikku selles, et Liviko esindajad edastasid talle 2009 aasta juunis-juulis informatsiooni Prisma konkurentide hindade kohta. Samuti jälgib Prisma pidevalt konkurentide poolt kehtestatud müügihindu ja ennustab erinevatest allikatest saadavate andmete põhjal nende tulevast käitumist. Prismal on konkurentsiõigusest tulenevalt õigus oma hindu vastavalt konkurentide tegelikele või ennustatavatele tulevastele hindadele muuta, seega on Prismal õigus kasutada ära informatsiooni, mis seaduslikul teel tema käsutusse satub ning mis aitab tal konkurentide tulevast käitumist ennustada. Et ka Liviko esindajad kontrollivad pidevalt viinade jaemüügihindu nii Prisma kui tema konkurentide poodides, tõendavad Liviko esindajate 7.-8.07.2009 e-kirjad, milles viidatakse Liviko poolt tehtavale pidevale turuanalüüsile. Eeltoodust tulenevalt ei olnud M. Salustel mingit põhjust arvata, et informatsioon teiste jaeettevõtjate poolt müüdavate viinade hindade kohta on Livikoni jõudnud kuidagi ebaseaduslikul teel. Prismal on põhimõte, et hindu muudetakse tavaliselt alles siis, kui on näha, et turul on vastava toote hinnatase muutumas. M. Saluste 8.07.2009 e-kirjast nähtuvalt plaanis ta sarnaselt käituda ka 7.07. 2009 e-kirjaga saadud konkurentide tulevast võimalikku hinda puudutava informatsiooniga, st muuta Prisma hinnad pärast seda, kui turuvaatlus on kinnitanud, et suuremate konkurentide hinnad on turul muutunud. Et M. Saluste viibis sel ajal puhkusel, mistõttu oli põhjaliku ja õigeaegse turuvaatluse läbiviimine seetõttu raskendatud, otsustas M.

Saluste pelgalt Säästumarketis toimunud hinnamuutuste alusel muuta „Aus viina“ müügihinda alates 9.07.2009. Samas ei kinnitanud M. Saluste kirjeldatud e-kirjades ega ka mingil muul moel mis tahes Prisma konkurentidega ega ka Livikoga kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalemist, ei palunud Liviko esindajatel teistelt jaeettevõtjatelt viinade müügihindu küsida ega ka oma müügihindu teistele jaeettevõtjatele esitada. Samuti ei olnud M. Salustel mingit põhjust arvata, et Liviko esindajad tema poolt kinnitatud hinnamuudatusest konkurente teavitaks. Sellest tulenevalt on ka loomulik, et turul esineb palju paralleelset käitumist (sh hindade osas), seda eriti selliste toodete osas, mis moodustavad nö tavapärase ostukorvi, mille järgi lõpptarbijad tihti poode valivad ning mille osas ka kolmandad isikud (nt Õhtuleht) hinnauuringuid läbi viivad. Sellisteks toodeteks on muuhulgas ka odavad viinad. Toimiku materjalidest nähtuvalt toimus odavate viinade osas väidetavat paralleelset käitumist lisaks 2009 aasta juulile ka muudel perioodidel, kusjuures 2009 aasta juunis-juulis jälgiti konkurentide hinnakujundust tavapärasest veelgi hoolikamalt, sest seoses 1.07.2009 jõustuma pidanud käibemaksumuudatustega oldi sunnitud oma hindu muutma ning oli ette näha, et müügihindu muudavad ka konkurendid. Seetõttu on ka loomulik, et vastaval perioodil kehtestasid konkurendid üksteise eeskujul sarnaseid hindu ning seda ei saa kaitsja hinnangul pidada tõendiks kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest. Ka Riigikohus on nn Liviko otsuses kinnitanud, et jaekaubanduses tuvastatud pooleliitrise viina hinna muutus iseenesest ei anna veel teavet selle põhjuste kohta. Seega ei saa asjaolust, et odavate viinade hinnad on teatud ajal olnud mitme ettevõtja jaemüügiüksustes ühel tasemel, tuletada nendevahelist kokkulepet või kooskõlastatud tegevust. Seda enam, et käesoleval juhul ei toimunud hinnamuutus ühel ajal, vaid pikema aja jooksul, mis viitab selgelt pigem oligopolistliku turu normaalsele toimimisele kui kokkuleppele või kooskõlastatud tegevusele. On oluline, et ka süüdistuse kohaselt oli hind samal tasemel väga lühikest aega. Olukorras, kus ettevõtjate vahel puudub kontakt ning lisaks on hindade samasus selgitatav turu tingimuste ning oligopolistliku iseloomuga, on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning hinnanud valesti tõendeid, leides, et kooskõlastatud tegevus konkurentide vahel on üheselt tuvastatav. Käesolevas asjas ei ole toimiku materjalide põhjal võimalik väita, et puudub kahtlus supermarketite vahelise kooskõlastatud tegevuse olemasolu kohta. Kohtu seisukoht M. Saluste teadlikkusest Liviko poolt teiste supermarketitega kokkuleppe sõlmimisest on paljasõnaline ning tõendamata. Liviko esindajad andsid oma e-kirjades supermarketite osas vastuolulist infot, teatades, et mingid supermarketid on hindu tõstnud või siis jälle, et hindu ei ole tõstetud. M. Saluste ei teadnud, et teised supermarketid oleksid Livikoga või omavahel mingile kokkuleppele jõudnud, samuti ei avaldanud M. Saluste tahteavaldust ise mingis kokkuleppes osaleda. Kaitsja arvates puudub kokkuleppe sõlmimise/tegevuse kooskõlastamise osas Prisma ja teiste supermarketite vahel ka subjektiivne koosseis. M. Salustel puudus talle süüks pandud teo osas teoplaan, otsus ja kavatsus tegu toime panna. Tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-17-03, väljendab subjektiivne element isiku ettekujutust teost ehk seda, kuidas isik tahtis oma tegu täide viia. Kõigi otsuses M. Saluste osas käsitletud e-kirjade puhul olid aktiivseks pooleks Liviko esindajad, kes esitasid turuolukorra ja hindade kohta informatsiooni, e-kirjadele üksnes vastates polnud M. Salustel kavatsust Livikolt konkurentide tegevuse kohta informatsiooni küsida ega ka Prisma käitumise kohta informatsiooni anda. Seega puudus tal mistahes teoplaan, mille eesmärgiks oleks võinud olla KarS § 400 lg 2 p 1 kirjeldatud tegu. Samuti puudus M. Salustel tahtlus teiste supermarketite esindajatega midagi kokku leppida ning ka arusaam, et ta võib sõlmida Liviko esindajaga suheldes teiste supermarketitega mingit kokkulepet. M. Saluste ei pidanud Livikot Prisma konkurendiks, vaid alkohoolsete jookide tarnijaks. Samas näitab Prisma käitumine muudes sarnastes olukordades selgelt, et konkurentsi kahjustavate kokkulepete ettepanekuid Prisma ei aktsepteeri. Nimelt pöördus Prisma 2010.

aasta septembris omal algatusel avaldusega Konkurentsiameti poole, kuna tekkis kahtlus, et Prisma konkurendid on sõlminud piimatarnete osas konkurentsi kahjustava kokkuleppe. Prismale avaldati survet piima hinna tõstmiseks ning anti mõista, et kui Prisma hindu ei tõsta, võidakse talle piima tarnimine lõpetada või visatakse Prisma tarnija teistest suurkettidest välja. Prisma survele ei allunud ning hindu ei tõstnud. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et M. Saluste on isik, kelle teod on võimalik Prismale omistada. Milline KarS § 14 lõikes 1 esitatud loetelus olevatest isikutest M. Saluste Prisma suhtes on, ei ole otsuses selgelt välja toodud. Isikut, kellel puudub õigus juriidilise isiku nimel lepinguid sõlmida, ei saa pidada juriidilise isiku esindajaks mingi väidetava kokkuleppe sõlmimisel. Vaidlust ei saa olla selles, et M. Saluste ei ole Prisma organ ega tema liige. Kas kohus on pidanud M. Salustet Prisma esindajaks või juhtivtöötajaks, jääb kaitsjale arusaamatuks. M. Salustel puudus pädevus sõlmida Prisma nimel lepinguid ning kohus ei ole otsuses ka põhjendanud, et tal oleks selline pädevus olnud. M. Saluste tööleping on M. Saluste poolt allkirjastatud 2011 aastal ning p. 10.5 kohaselt jõustuvad selle tingimused alates 1.01.2011. Esitatud töölepingust ei tulene M. Salustele mingeid kohustusi ning seega ei saa sellega ka M. Saluste kohustusi või pädevust tõendada. Esitatud tööleping seoses 2009. aastaga ei oma mingit tõenduslikku väärtust. Ka M. Saluste ametijuhend ja tema eeluurimisel antud ütlused ei tõenda ega käsitle M. Saluste positsiooni 2009. aasta juunis-juulis. Isegi kui M. Saluste tööleping ja ametijuhend oleksid esitatud kujul 2009 aasta juunis-juulis kehtinud, nähtub neist otseselt, et M. Saluste allub ostujuhina kaubandusdirektorile ning tegeleb ostutegevuse haldamisega, mille alla kuulub ka suhtlemine Prisma tarnijatega ning tegelemine ostuhindadega, kuid mitte tema pädevus sõlmida lepinguid Prisma nimel. Kohus on otsuse p-s 341, viidates M. Saluste 2011. aastal kehtinud ametijuhendile, tuletanud ebaõigesti, et M. Saluste oli süüdistuses nimetatud ajal Prisma juhtivtöötaja või esindaja. Ametijuhendist ei tulene M. Salustele õigust Prisma nimel mingeid kokkuleppeid sõlmida. Lepingutel nö silma peal hoidmine ning nende sisu uuendamine on teistsugune tööülesanne võrreldes lepingute sõlmimisega. Isik, kellel puudub õigus juriidilise isiku nimel lepinguid sõlmida, ei saa tuua juriidilisele isikule kaasa vastutust „tema nimel“ sõlmitud lepingu näol. Kaitsja arvates on üldse tõendamata isik, kes otsustas Prisma müügihindade muutmise (kas M. Saluste või kaubandusdirektor kui tema vahetu ülemus või keegi kolmas isik). Kohus on otsuses (p 346) leidnud, et väidetav kokkulepe oli Prisma huvides, sest kui Prisma oleks üksinda viina hinda tõstnud, oleks ta võinud kaotada oma kliendid konkurentidele. Selline kohtu mõttekäik ei ole kaitsja arvates kohtu endapoolse tõendite analüüsi valguses loogiline. Kohus on ise e-kirjade pinnalt tuvastanud, et väidetava kokkuleppe initsiatiiv tuli Livikolt, mitte Prismalt. Olukorras, kus Liviko esindaja väitis, et teised supermarketid kavatsevad hindu tõsta, võis Prisma huvides olla hoopis hindu mitte tõsta, lootes saada seeläbi endale rohkem kliente. Et Prisma ei olnud väidetava kooskõlastatud hinnatõusu algatajaks, polnuks olukorda, kus Prisma oleks üksi hinda tõstnud, üldse tekkinud. Kohus ei ole seda analüüsinud. Lisaks on tõendamata, et Prisma oleks hinnatõusust mingit kasu saanud, sest hinnatõus võis põhjustada ka viina tarbimise vähenemise ning olla seeläbi müüjatele hoopis kahjulik. Maakohus on ilma ühegi kohase tõendita lihtsalt eeldanud, et ühine hinnatõus oli iga ettevõtja huvides, ilma et ta oleks analüüsinud eluliselt vähemalt sama usutavaid ja tõenäolisi stsenaariume, mille korral oleks väidetava kokkuleppe sõlmimine olnud ettevõtjatele kahjulik. Kaitsja leiab, et jättes õigusvastasust välistava asjaolu kohaldamata, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. KonkS § 6 lg 1 punkti 1 kohaselt ei kohaldata konkurentidevahelise kokkuleppe keeldu kokkulepetele, mis aitavad parandada kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi või kaitsta keskkonda, võimaldades tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa. Kohus leidis, et KonkS § 6 lg 1 kohaldumine on välistatud, sest tarbijad ei saa väidetavast kokkuleppest õiglast osa (p 360). Kaitsja on seisukohal, et kohus tõlgendas KonkS § 6 kitsendavalt ja pealiskaudselt. Kaitsjad on põhjendanud, et nii Eesti kui ka EL-i konkurentsiõiguses on loetud konkurentsi piiramist õigustavaks asjaoluks ka rahvatervise kaitse. Nimetatud põhimõtte rakendamisest

annab tunnistust näiteks kaasus 2003 aastast. Nimelt ei vaielnud Konkurentsiamet vastu õlletootjate liidu kokkuleppele vähendada alkoholisisaldust teatud jookides. Kuigi Konkurentsiamet oli seisukohal, et vastav ettevõtjatevaheline kokkulepe oli konkurentsiseadusega vastuolus, pidas amet seda siiski lubatuks, kuna kokkulepe toob endaga kaasa võimalikud positiivsed mõjud rahvatervisele. Kohus jättis analüüsimata kaitsjate argumentatsiooni, et tarbijate kasu võib seisneda ka alkoholismi vähenemises ning rahvatervise kasvus. Otsuses ei ole kohus selgitanud, miks ta leiab, et tarbijate kasu peab seisnema üksnes rahalises kasus. Olukorras, kus kokkulepe kasutegur nähtub näiteks keskkonna või rahvatervise kaitses, ei saagi rääkida käegakatsutavast materiaalsest/rahalisest kasust tarbijale, mis aga ei tähenda, et tegemist ei võiks olla kasuga KonkS § 6 lõike 1 tähenduses. Kaitsja arvates ei ole maakohtu poolt määratud karistused proportsionaalsed ja nende määramisel ei ole arvestatud kokkuleppe vähest tähtsust. Supermarketi tüüpi kauplused konkureerivad üksteisega terve toidukorvi maksumuse osas. Keskmine tarbija valib supermarketi toidukorvi maksumuse, mitte iga toote maksumuse osas eraldi. Keskmine tarbija ei käi ostmas erinevaid toiduaineid erinevatest supermarketitest. Seega tuleb hinnata hinnatõusu mõju tervele toidukorvile, et oleks võimalik hinnata väidetava kokkuleppe/kooskõlastatud tegevuse mõju konkurentsile. Enne hinnatõusu 63,50 kroonini oli Aus Viin Prisma kauplustes müügil hinnaga 59,90 krooni, seega oli viinapudeli hinnatõus 3,6 krooni. TNS Emor artiklist TNS Emori igapäevakaupade hinnaseire juunis 2009 võeti kaupluste hinnavõrdluses aluseks toidukorv hinnaga 644 krooni. Kaitsja hinnangul võib seda summat pidada kõnealusel ajaperioodil keskmiseks toidukorvi maksumuseks ja sellise toidukorvi maksumusest moodustab 3,6 krooni suurune viina hinnatõus 0,56%. Et keskmise toidukorvi hinna hulka tavaliselt alkohoolseid jooke ei arvata, oleks alkoholi sisaldava toidukorvi maksumus keskmisest suurem ja seega oleks alkoholi sisaldava toidukorvi puhul viina hinna tõusu mõju veelgi väiksem. Konkurentsiõiguses peetakse väikeseks konkurentsi mõjutavaks hinnatõusuks 5-10% suurust hinnatõusu (sellisest hinnatõusust lähtutakse SSNIP testi puhul konkurentide tuvastamiseks). 0,56% suurune toidukorvi hinnatõus on nii väheoluline, et ei mõjuta oluliselt konkurentsi, kuna keskmine tarbija ei hakkaks sellise hinnatõusu puhul konkurendi toodet eelistama. Kohus aga kokkuleppe väga väikest reaalset mõju konkurentsile karistuste määramisel arvestanud ei ole. Karistuse määramisel ei ole kohus arvestanud väidetava teo toimepanemise ajal juriidilistele isikutele rakendatud karistusmäärasid, mis on kaitsja arvates samuti aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Karistus peab olema proportsionaalne sooritatud kuriteo raskusega selle toimepanemise aja kontekstis. 2009 aastal jäid juriidilistele isikutele määratud karistused vahemikku 50 000 - 350 000 krooni ehk 3 196 - 22 369 eurot (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-7209, 3-1-1-73-09) ja alamate astmete kohtute otsused (nr 1-07-846, 1-09-1733 ja 1-08-10178). Seega sel perioodil määratud rängim karistus moodustas käesolevas asjas Prismale määratud karistusest ca 1,94%. Süütegude eest, mille eest viidatud karistused määrati (kindlustus-, maksu-, autoriõiguste jms alased süüteod), oli juriidilise isiku puhul ette nähtud „rahaline karistus“, ehk samad karistusraamid, mis kehtiva KarS § 400 lg 2 puhul. Kaitsja hinnangul on põhjendamatu ning ebaproportsionaalne, mõista Prismale viiskümmend korda suurem karistus, kui teo toimepanemise aastal juriidilisele isikule määratud suurim rahaline karistus. Maxima Eesti OÜ kaitsja M. Kairjak leiab enda apellatsioonis, et kohtuotsus ei vasta KrMS § 305-1 lg-s 1 toodud nõudele ning otsuses puudub mitmes määrava tähtsusega küsimuses õiguslik analüüs. Et otsuses on jäetud vastamata märkimisväärsele ulatusele kaitsja väidetest ja otsus sisaldab vastuolusid, palub apellant maakohtu süüdimõistev otsus Maxima Eesti OÜ osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Kaitsja leiab, et kohus kohaldas KarS § 400 lg 2 ja KonkS § 4 tõlgendamisel ebaõigesti materiaalõigust. Kohtu tõlgendus konkurentsivastase eesmärgi olemusest on ekslik.

Kohus, leides otsuses (p 284), et kolmandate isikute käest küsitavas hinnas kokkuleppimist peetakse juba olemuslikult sedavõrd raskeks konkurentsiõiguse rikkumiseks, et seda loetakse alati olulisel määral konkurentsi kahjustavaks, on lubamatult laiendanud koosseisu elemendi „konkurentsivastane eesmärk“ olemust. Kaitsja on juba varasemalt (kd XIII, lk 91-124) põhjendanud, et pelgalt taolise põhjendusega ei ole võimalik tegelikkuses tuvastada kokkuleppe konkurentsivastast eesmärki. EK on lahendis C-67/13 P viidanud mõiste „konkurentsivastane eesmärk“ kitsendavale tõlgendamisele, millest saab järeldada, et asjaolu, et kokkuleppel on lihtsalt potentsiaal konkurentsi kahjustada, ei ole piisav, et seda kvalifitseerida konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppena. Selliselt ei saa lugeda piisavaks seda, et kohus on pelgalt nentinud, et väidetaval kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk. Kohus pidanuks tuvastama ja tõendama, kas ka tegelikkuses on konkurents saanud kahjustada, seda ei ole kohus aga teinud, mistõttu ei ole võimalik kinnitada konkurentsivastase eesmärgi esinemist. Kohus leidis ekslikult, et kuriteokoosseisu subjektiivse koosseisu täitmiseks peab tegu olema toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega (p 288). Kaitsekõne kirjalike teeside p-s 197 (kd XIII, lk 91-124) kaitsja selgitas, et kuna antud juhul ei ole mingil määral tõendatud konkurentsi kahjustav tagajärg, tuleks Riigikohtu praktikast tulenevalt tuvastada süüdistatava kavatsus konkurentsi kahjustamise suhtes (RKKKo 3-1-1-32-10 p 10.2). Samas on kaitsja selgitanud, et käesoleval juhul puudub kokkuleppel konkurentsivastane eesmärk, mistõttu oleks kohus pidanud tuvastama R. Sibula ja Maxima osas kavatsetuse. Järelikult eeldab käesoleval juhul KarS § 400 koosseis kavatsetust, mistõttu on kohus ekslikult eeldanud, et süüteo koosseis eeldab kaudset tahtlust. R. Sibula osas ei saa aga kavatsetust mingil juhul esineda, kuna kohus leidis ise (p-s 383), et otsustajaks oli DM. Kohus, leides otsuses (p 363), et kohtul puuduvad andmed selle kohta, et AS Liviko, Rimi Eesti Food AS-i, Maxima Eesti OÜ, AS Prisma Peremarket’i ja B.O koostöö (nii hinnakokkuleppe sõlmimine kui ka kooskõlastatud tegevus hinna üheaegseks tõstmiseks) oleks olnud lubatav mõne grupierandi alusel, on jätnud täielikult arvestamata ja kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18.06.2002 vastu võetud määruse nr 195, millele kaitsja tähelepanu juhtis. Kaitsja leiab, et kohtu tõlgendus süüdistatavate turgu valitsevast seisundist on ekslik ja vastuolus konkurentsiõiguse põhimõtetega (p-d 361, 363, 389). Turgu valitseva seisundi olemusest tingituna, vastavalt KonkS § 13 lg-le 1, saab turgu valitseda korraga siiski üksnes üks ettevõtja. Erandina saab küll esineda nn ühine turgu valitsev seisund, kuid seda üksnes olukorras, kui mitut ettevõtjat saab sisuliselt lugeda üheks turul tegutsevaks üksuseks. Olukorras, kus turul tegutseb palju omavahel konkureerivaid ettevõtjaid, ei saa mitu neist korraga turgu valitseda, kuna vastasel korral esineks kõigil turgudel mitme ettevõtja turgu valitsev seisund. Seoses menetlusõiguse olulise rikkumisega leiab kaitsja järgmist: kohus, jättes läbiotsimise seaduslikkuse kontrollimata, tugines otsuse tegemisel lubamatule tõendile. Piirdumine üksnes läbiotsimise määruste olemasolu kontrolliga (p 54-59) on formaalne ega võimalda ennast riigivõimu omavoli eest kaitsta. Kaitsja arvates omistas kohus KrMS § 385 p-le 5 liigset tähtsust ja rikkus sellega KrMS §-i 3051 lg 1, jättes kontrollimata tõendite lubatavuse ja selle tõendi kättesaamise seaduslikkuse. Tõhus kontroll KrMS § 3051 ja § 64 mõttes tähendab läbiotsimise puhul kohtu kohustust tuvastada nii läbiotsimise formaalsete eelduste esinemist, kui ka läbiotsimiste teostamiseks materiaalsete eelduste esinemist lähtudes eelkõige informatsioonist, mis oli olemas määruse väljastamise hetkel. Kontrollimata, kas läbiotsimise määruse väljastamise hetkel esines põhjendatud kahtlus, et läbiotsimise asukoht ja/või isikud on seotud kuriteo sündmusega ja millised faktilised asjaolud seda kinnitavad, jättis kohus tõendi lubatavuse kontrollimata. Läbiotsimise käigus avastatud ja leitud tõendid (e-kirjavahetused) on kriminaalmenetluses seega lubamatud tõendid.

Lisaks vaidlustab kaitsja vastavalt KrMS § 383 lg-le 2 toimikus asuvad kõik läbiotsimise kohtumäärused ja palub need ringkonnakohtul tühistada. Taotlusest tulenevalt ei nähtu määrustest, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt esineb kohtu arvates põhjendatud kahtlus, et läbiotsimise asukoht ja/või isikud on seotud kuriteo sündmusega. Ka kohtumenetluse käigus ei lisanud prokuratuur täiendavaid põhjendusi. Kaitse seisukohalt puudus läbiotsimiste määruste väljastamisel põhjendatud kahtlustus, et läbiotsimise asukoht ja/või isikud on seotud kuriteo sündmusega. Kaitsja leiab, et 07.08.2013 vaatlusprotokoll on ebausaldusväärne tõend. Süüdistatav esitas kohtumenetluses tõendina 2 eraldiseisvat BHC Laboratory OÜ analüüsi: 07.08.2013 vaatlusprotokolli metodoloogia analüüsi (I analüüs, kd X, lk 96-121) ja ülevaate viina hindadest perioodil, mis järgnes 07.08.2013 vaatlusprotokollis märgitule (II analüüs, kd X, lk 122-142), kasutades selleks omakorda 07.08.2013 vaatlusprotokolliga (kd IX, lk 1-21) identset metodoloogiat. I analüüsis viidati mh, et menetleja poolt kasutatud metoodika on ebausaldusväärne, ent hoiduti seisukoha võtmisest küsimuses, milline oleks olnud kohane metoodika. Selline järeldus oleks olnud sisuliselt ka võimatu, kuna arvamuse koostaja käsutuses ei olnud teiste jaekettide andmemassiive. II analüüs esitati eesmärgiga veenda kohut kaitsja kaitseversiooni usutavuses, tuues esile viina hindade võimaliku muutuse süüdistuses märgitud ajaperioodi järgselt - ilmestamaks väidet, et süüdistava poolt hindade muutumise põhjuseks oli hoopis plaanitav Mahtra viina PET kampaania. Kohus on otsuses mõlemat analüüsi käsitlenud asjakohase, lubatava ja usaldusväärsena (p 359), samas ei ole vaatamata eelnevale pidanud I analüüsi põhjendusi puutuvalt vaatlusprotokolli usaldusväärsusesse põhjendatuks. Selline järeldus on kaitsja arvates vastuoluline ja tuleneb kaitsja esitatud tõendisse süvenemata jätmisest: -väide, et ei ole eluliselt usutav, et ühes ketis on erinevad hinnad, on vastuolus kohtu enda järeldustega. Kohus luges varasemalt tõendatuks, et vähemalt puutuvalt süüdistatavasse on võimalik nt hindade muutumine kauplustes mitu korda päevas (p 280). Kohtu selline järeldus eeldab kõikide tšekkide analüüsi ja olukorras, kus kohus leidis, et hindu saab tõendada läbi tšekkide analüüsi, ei saa ta valikuliselt hakata tõendama hinda ja samas hinna muutumise tõenäosust erinevate tõenditega (tšekkide analüüs ja võimalikud tunnistaja ütlused); - pidanud tõendit usaldusväärseks, pidanuks kohus andma sisulise hinnangu kõigile esitatud etteheidetele: dokumendi koostanud isiku selgitusele selle kohta, et 07.08.2013 vaatlusprotokollis kasutatud GrepWin programm ei leia kõiki tšekke juba programmi enda puudustest tulenevalt ning et kasutatud otsinguvalem on puudulik. 07.08.2013 vaatlusprotokoll on ebausaldusväärne tõend juba selle tõttu, et selles on segamini aetud elementaarsed ITalased mõisted nagu bitt ja bait. Sealjuures on kohus jätnud arvestamata kaitsja poolt istungil märgitu, et kuna bait koosneb 8 bitist on seega ebaselge, millises mahus iga arve puhul üldse lähtuti; - kaitsja poolt 01.06.2009 - 31.08.2009 hinnamuutmist puudutava analüüsi tulemused kattuvad vaatlusprotokolliga. II analüüsi sisust tulenevalt on ilmne, et nimetatud tõendi eesmärk ongi viidata võimalikule hinnamuutusele süüdistatava tootevalikus, kasutades 07.08.2013 vaatlusprotokolliga sama meetodit, olgugi et kaitsja hinnangul olemuselt ilmselgelt ebausaldusväärset. Jättes otsuse tegemisel BHC Laboratory OÜ analüüsid sisuliselt arvestamata ja selle põhjendamata, pidas kohus usaldusväärseks 05.11.2014 analüüsi. Kaitsja arvates tuleb prokuratuuri tõendid e-kirjavahetuse näol jätta arvestamata nende mitteusaldusväärsuse tõttu põhjusel, et e-kirjade väljatrükid ei tõenda, et taolised e-kirjad oleksid ka tegelikkuses ja sellisel kujul saadetud. Maxima juhatuse liikme VP ütlustest nähtub, et iga aastase serverite puhastamise tõttu ei ole Maxima e-kirjad 2009 aastast säilinud (kd XII, lk 1-17). Seetõttu puudub ka puudub reaalne võimalus kontrollida, kas prokuratuuri poolt kohtule esitatud e-kirjad reaalselt eksisteerivad või mitte. Kehtib reegel, et e-kirja kättesaamist adressaadi poolt kinnitab signaal, mis tuleb tagasi vastuvõtja serverisse. Riigikohtu hinnangul tõendab IP-aadress, et kiri on saadetud konkreetsest arvutist (3-1-1-104-05). Sama lahendi pinnalt saab ka järeldada, et juhul, kui kohtualune eitab e-kirja saatmist, peab süüdistus IPaadresside jms tehniliste andmete pinnalt kirjade saatmist tõendama. Samas on Riigikohus

leidnud vaid seda, et IP-aadress tõendab, et kiri on jõudnud konkreetse arvutini, kuid mitte seda, et see on jõudnud isikuni. Prokuratuur ei ole tõendanud, kas serverid on ka tegelikkuses e-kirjad saatnud ja teine server on need kätte saanud, tõendamata on ka e-kirjade isikuteni jõudmine. Otsuses (p 35) leidis kohus üldiselt, et leitud e-kirjade võrdlusel ilmneb, et erinevate isikute arvutitest leiti samu e-kirju ja nende leidmine mitmest allikast tõendab, et e-kirju ka tegelikult saadeti ja võeti vastu moonutamatult (p 37). Vastates küsimusele, mille alusel on võimalik veenduda, et kiri on üldse saadetud, on asjatundja O kinnitanud kohtuistungil: „Veenduda on võimalik siis, kui teises arvutis on ka samasugune kiri olemas“. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et Maximaga ja R. Sibulaga seonduvad e-kirjad on leitud üksnes AS Liviko, mitte Maxima töötajate arvutitest, mistõttu ei ole ka sel põhjusel tõendatud e-kirjade saatmine R. Sibulale, I. Kulikovile ja VT-le (kd IV, lk 1; kd IV, lk 9; kd VI, lk 16-17; kd VI, lk 10; kd III, lk 183; kd III, lk 190; kd IV, lk 8; kd IV, lk 10; kd IV, lk 3 ja kd IV, lk 16). Kaitsja heidab kohtule ette, et kohtuotsus on üllatuslik ja süüdistuse raamidest väljuv. Erinevalt R. Sibulale süüdistusaktis etteheidetava teo ajaraamidest, asus kohus seisukohale, et R. Sibul osales kooskõlastatud tegevuses ka pärast puhkuselt naasmist, alates 13.07.2009, seoses 13.07.2009 ja 14.07.2009 toimunud Mahtra, Laua ja Katyusha viinade hinna tõstmisega 63,50 krooni peale (p 286). Nimetatud järeldusega väljus kohus süüdistuse piiridest, sest R. Sibulale ei ole süüdistusega tehtud etteheidet selle kohta, et tema osales kooskõlastatud tegevuses ka pärast puhkuselt naasmist. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Arvestades I. Kulikovi õigeksmõistmist ja R. Sibula süüdistuses toodud etteheidet, on võimatu ka juriidilisele isikule panna süüks osavõttu konkurentsi kahjustavas koostöös, mis puudutab hinna tõstmist peale 29.06.2009. Sellises olukorras ja lähtudes asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, pidanuks kohus võtma seisukoha, kas 29.06.2009 hinna tõusuga oli süüdistatavatele ette heidetud tegu lõpule viidud või tegemist oli üksnes kuriteo katsega. EK on oma otsuses Anic (C-49/92P) leidnud, et kooskõlastatud tegevus eeldab kolme kriteeriumi täidetust: kooskõlastavat käitumist ettevõtjate vahel, sellele järgnevat käitumist turul ja põhjuslikku seost eelneva kahe vahel. Sellega on täiel määral nõustunud ka prokuratuur eelistungil märkides, et: „Kooskõlastatud tegevus hõlmab seevastu lisaks asjaomaste ettevõtjate vaheliste kontaktidele, mille käigus toimus konkurentsi kahjustava teabe vahetamine, ka sellele järgnevat ühist turukäitumist, mis on osa keelatud tegevusest. Kooskõlastatud tegevus eeldab lisaks asjaomaste ettevõtjate vahelisele kooskõlastamisele ka turukäitumist, mis on selle kooskõlastamise tulemus, ning põhjuslikku seost nende kahe elemendi vahel.“ Kaitsja arvates ei ole käesolevas asjas need kooskõlastatud tegevuse esinemise kriteeriumid süüdistusest lähtudes täidetud ja nad ei olnud kindlasti kõik korraga täidetud enne 09.07.2009 - 14.07.2009. Et prokuratuuri versiooni kohaselt toimus hindade ühtlustumine lõplikult ajavahemikus 09.07.2009 - 14.07.2009, siis kuni 09.07.2009 oli selgelt tegemist kas kuriteo ettevalmistamisega või kuriteo katsestaadiumiga, mida toetavad ka otsuses e-kirjavahetusest tuvastatud asjaoludest tehtud järeldused. KarS § 41 lg 1 järgi loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise. Tõendatud on, et 01.07.2009 oli viinade hind Maxima poolt langetatud varasemale tasemele, kuigi just 01.07.2009 pidi vastavalt kokkuleppele hind tõusma. Eeltoodu kinnitab selgelt süüdistatava vabatahtlikku loobumist süüteo katsest. Lähtudes süüdistuse versioonist pidid kõik osapooled olema nõus hinna tõusuga ja see hinna tõus võis toimuda üksnes siis, kui kõik osapooled oleks hinda tõstnud. Isegi, kui rääkida kaastäideviimisest, siis piisas loobumiseks ühel osapoolel hinda langetada, et takistada kuriteo lõpuleviimist. Jättes eeltoodud asjaolule tähelepanu pööramata ja mõistes nii R. Sibula kui ka Maxima süüdi s.h tegudes, mis leidsid aset 2009 juulis, väljudes maakohus süüdistuse piiridest. Kohus, asudes seisukohale (p 270) - „saab eeldada, et peale 16.06.2009 kohtumist anti kokkuleppe elluviimise, s.t kooskõlastatud tegevuse ülesanne DM poolt suuremas osas üle R. Sibulale tegelemiseks (v.a hinnamuutuste allkirjastamine, milleks R. Sibulal ainuisikuliselt õigust ei olnud) ning K.-R. Kits andis H. Rängale ülesande kontrollida Maxima Eesti OÜ hinnakokkuleppest kinnipidamist ja koordineerida kooskõlastatud tegevust R. Sibulaga“, rikkus

süütuse presumptsiooni. Tõendamist ei ole leidnud, et DM andis R. Sibulale tegeleda kokkuleppe elluviimise ülesandega, sh hindade tõusuga. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega, mistõttu tuvastamatud asjaolud tuleb tõlgendada R. Sibula kasuks. Kaitsja jääb apellatsioonis juba maakohtus (kd XIII, lk 91-124) esitatud seisukoha juurde, et Maximale ja R. Sibulale esitatud süüdistus on konkretiseerimata. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas sisustada etteheidetud tegu „tagas jaemüügiüksustes odavate viinade minimaalsete jaehindade tõstmise 63,50 EEK peale hiljemalt alates 29.06.2009“. Süüdistataval ei ole võimalik selle konkreetse etteheite vastu end kaitsta, ta ei saa esitada sellise pika ajavahemiku kohta tõendit oma alibi kohta, ei saa esitada vastuväiteid ja tõendeid, mis võivad nimetatud etteheite ümber lükata. Lisaks sellele on süüdistusakt vastuoluline väidetava kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse sisu osas. Süüdistatavat puudutava süüdistuse alguses märgitakse, et süüdistatavat on alust süüdistada tarbijate suhtes 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste klaastaaras madalama hinnaklassi viinade hinnatingimuste kindlaks määramises, süüdistuse sisu osas aga selgitatakse, et ettevõtjad olid väljendanud valmisolekut osaleda madalama hinnaklassi viinade jaehindade ühtlustamises kokkulepitud minimaalsele tasemele (mainimata, kas see toimus just klaastaaras viinade osas). Selliselt jääb arusaamatuks, kuidas saab süüdistatavat süüdistada tarbijate suhtes 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste klaastaaras madalama hinnaklassi viinade hinnatingimuste kindlaks määramises, kui väidetavalt lepiti kokku hoopis odavate viinade jaehindade tõstmises. Süüdistusakti pinnalt ei ole võimalik aru saada, kas süüdistatavale heidetakse ette kooskõlastatud tegevust või kokkulepet või mõlemat korraga. Samuti ei selgu süüdistusaktist, kas süüdistatavale heidetakse ette vertikaalset või horisontaalset kooskõlastatud tegevust või kokkulepet. Kohus asus seisukohale (p 265), et nõusoleku konkurentsivastase koostöö teostamiseks andis Maxima nimel DM. Kuigi prokuratuurile oli DM, tema roll ja juhtimispositsioonis Maximas teada, ei ole DM-le süüdistust esitatud, tema rolli ei ole lahti kirjutatud ka süüdistusaktis ja teda ei ole vähemalt kohtueelse menetluse käigus kogutud materjalidest tulenevalt kaasatud ka kohtueelses menetluses. Seega on ebaselge, millistel kaalutlustes prokuratuur DM rolli täpsustamisest loobus. Süüdistuse piiridest väljumine kohtu poolt kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, tegemist on isikule PS § 24 lg-st 2 tuleneva juuresolekuõiguse, riivega. Kohus ei saanuks juriidilisele isikule ette heita vastutust ilma DM osavõtuta. Kaitsja leiab, et kohus uuris tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, valides asjaolude tõendatuks lugemisel välja ainult kohtu versiooni toetavad tõendid, jättes kõrvale osa tunnistajate poolt öeldust. Kohus ei põhjendanud, miks ta peab üht või teist tunnistuse osa usaldusväärseks või mitteusaldusväärseks. Kaitsja poolt esitatud tõendid on kohus jätnud täielikult arvestamata. Kohtuotsust ilmestavad pikad faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavad lõigud, kus ei viidata kas ühelegi tõendile või siis viidatakse tõenditele väga üldiselt: a) kohus leidis (p-s 110), et aegumise küsimuse analüüsimisel on oluline hinnata, mis võis olla kõige varasem kuupäev, millal nõusolek hinna tõstmiseks avaldati ning leidis, et AS Liviko ja Maxima puhul võis selleks, mil nad avaldasid nõusolekut tõsta viina hinda 63,50 krooni tasemele, olla 16.06.2009 kohtumisel, viidates selle tõendamiseks (p-s 110, 264.1-264.3) H. Ränki 12.06.2009 ja 15.06.2009 e-kirjadele R. Sibulale, et AS Liviko soovib kohtuda Maximaga 16.06.2009 (kd III, lk 183, 190). Samas on kaitsja arvates kohus aegumise hindamisel jätnud tähelepanuta tõendid, mis viitavad selgelt sellele, et kui mingi kohtumine AS Liviko ja Maxima esindajate vahel aset leidis, võis see toimuda juba 10.06.2009 - H. Ränki 09.06.2009 e-kiri K.R. Kitsele ja I. Grossevile (kd III, lk 179, kd VI, lk 43): „Trükkisin Maxima odavate viinade kompensatsiooni Lisa 6 ümber. Lisasin sisse Laua viina väljamüügihinna piiri tingimuse. Hetkel on kokkuleppest puudu periood. Kas peaksime selle fikseerima või kehtib see sarnaselt lepingu kehtivusele?

Robert helistab mulle seoses homse kohtumisega tagasi.“ Kohus on otsuses (p-des 121.1 ja 121.4) sellele ka viidanud, leides, et vastav e-kiri tõendab AS Liviko tahet läbirääkimistel, kuid aegumise hindamisel ei ole kohus seda sellegipoolest arvestanud; b) otsuse p-s 114.2 on kohus ekslikult leidnud nagu oleks R. Sibul nõustunud, et kohtumine Liviko AS-iga toimus 16.06.2009. R. Sibul on aga küsimusele, kas 2009 juunikuus toimus kohtumine AS Liviko esindajatega ja kui, millal see toimus, kui üldse toimus, vastanud, et „See on põhimõtteliselt normaalne protsess, kui me suurte tarnijatega kohtume kuskil kord kuus. Juuni on küllaltki keeruline kuu selles mõttes, et tulevad pühad ja me valmistume juba selleks ette ja ma arvan, et me kohtusime Liviko esindajatega ja arvan, et see oli kuskil juuni alguses - esimesed nädalad juunikuus.“ (kd XII, lk 1-17). Sellest ei saa järeldada nagu oleks R. Sibul kinnitanud kohtumist 16.06.2009, kuna esimesed 2 nädalat 2009 juunikuus oli 1.-14. 06. ning teiseks on R. Sibul ülekuulamisel kinnitanud, et 16.06.2009 kohtumist ei toimunud ( kd XII, lk 1-17). Pigem on R Sibula ütlused ja H. Ränki 09.06.2009 e-kiri omavahel vastavuses ja seega on eluliselt usutav, et kui üldse 2009 juunis mingi kohtumine toimus, siis eeldatavasti e-kirjale järgneval päeval, s.o. 10.06.09. Lugedes süüdistatavate ütlused usaldusväärseteks ja lubatavateks tõenditeks (p-s 12), jääb arusaamatuks, miks jättis kohus täielikult arvestamata R. Sibula sõnaselge kinnituse (kd XII, lk 1-17), et 16. juunil kohtumist ei toimunud, sel kuupäeval soovis AS Liviko üksnes kohtuda ning tegelikkuses toimus kohtumine varem. AS Liviko e-kirjad, millest ilmneb soov kohtuda 2009 juuni lõpus, kujutavad endast üksnes AS Liviko poolset ettepanekut ning selliselt puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et AS Liviko ja Maxima vahel oleks toimunud kohtumine 2009 juuni teises pooles. Kohtu poolt korduvalt viidatud H. Ränki 30.06.2009 e-kirjas R. Sibulale, milles on märgitud, et „Kohtumisel olite nõus Maximas odavate viinade hinnad tõstma kokkulepitud tasemele 01.07.09. Kinnitust oodates.“ (kd IV, lk 1), ei ole viidatud, mis kuupäeval toimunud kohtumisel oleks Maxima olnud nõus viinade hindu tõstma. Järelikult varaseim kuupäev, mil võidi avaldada nõusolek hinna tõstmiseks, võis olla 10.06.2009, millisel juhul oleks in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt Maxima väidetav süütegu aegunud. Ka süüdistusakt lähtub põhimõttest, et tegu on toime pandud kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kuupäeval 2009 juunis (süüdistusakti lk 125); d) kohus on otsuses (p 264.4) viidanud, et 15.06.2009 kell 14:55 e-kirjast ilmneb, et kohtumisel arutati nii Laua viina kui muude odavate 40%-liste viinade väljamüügihinda, mida antud kokkulepe just puudutaski. Kaitsja arvates ei tõenda see e-kiri, et juunis väidetavalt AS Liviko ja Maxima esindajate vahel toimunud kohtumisel oleks arutatud odavate viinade hindade kokkuleppimist, kuna teemad „Laua viin ja muude odavate 40%-liste viinade väljamüügihind“ võivad tähendada lugematul hulgal küsimusi, mida on tarnijal ja jaeketil lubatud seaduslikult arutada. Nii võis väljamüügihindade arutamine kujutada endast ka AS Liviko väljamüügihindade arutamist, samuti AS Liviko soovituslike või maksimaalsete väljamüügihindade arutamist, millised teemad oleksid seaduslikud vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.06.2002 vastu võetud määrusele nr 195 (nn grupierand). Lisaks sellele kirjutas H. Ränk 12.06.2009 e-kirjas R. Sibulale (kd III, lk 183): „Saadan Liviko-Maxima 2009 aasta lepingu Lisa nr 1, Lisa nr 5 ja Lisa nr 6. Palun saada mulle veelkord üle vaatamiseks põhileping. Mul on soov kohtuda Teiega (Sina ja D) 15.06. või 16.06. Palun anna teada kohtumise täpne kellaaeg. Räägime Laua Viinast ja Maxima kampaania hindadest. E-kirjale oli lisatud muuhulgas ka Lisa 6 9.06.2009 versioonis.“ Ka sellest ilmneb, et isegi, kui toimus kohtumine AS Liviko ja Maxima esindajate vahel, siis olid kohtumise teemadeks Laua Viin ja Maxima kampaania hinnad, mitte odavate viinade jaehinnas kokkuleppimine; e) otsuse (p-s 149 ja 264.3) leidis kohus, et kohtumisel AS Liviko ja Maxima vahel osalesid H. Ränk ja K. R. Kits ning R. Sibul ja DM, kellest H. Ränk ja K.-R. Kits ei ole kohtumenetluses ütlusi andnud ning DM ei ole menetlusse üldse kaasatud. Ainukesena andis ütlusi R. Sibul, selgitades, et „Nagu ma mäletan, oli teemaks sisseostuhinnad, kampaania ettevalmistus, marketingi küsimused tulevikus, juba sellised suuremad teemad“. Järelikult on tõendatud, et kohtumisel, mis võis 2009 juunikuus (kui, siis eeldatavasti 10.06.2009) aset leida, ei arutatud jaehinna kooskõlastamise küsimust. Kohtu viidatud e-kirjad, et kohtumisel oleks arutatud odava viina jaehinna kokkuleppimist, seda kaitsja arvates mingil viisil ei tõenda;

f) kohus on otsuse p-s 265 järeldanud, et R. Sibul andis Maxima esindajana 16.06.2009 kohtumisel koos DM-ga nõusoleku AS-i Liviko esindajatele K.-R. Kitsele ja H. Ränkile tõsta odavate viinade (Laua ja Ekstra/Mahtra) hindu Maxima kauplustes alates 01.07.2009 63,50 krooni peale. Kaitsja arvates on kohus kunstlikult tuvastanud R. Sibula nõusoleku andmise hindade tõstmiseks üksnes seetõttu, et DM, keda ka kohus on tegelikkuses pidanud peamiseks kokkuleppe sõlmijaks, ei ole menetlusse kaasatud. Vastasel korral ei oleks olnud võimalik Maximat süüdi tunnistada, kuna tegelik KarS § 14 lg 1 nõuetele vastav isik ja väidetav toimepanija (DM) ei ole menetlusse kaasatud ning teise Maxima töötaja I. Kulikovi osas on kohus tuvastanud, et ta ei ole süütegu toime pannud. Kohus on seega samades olukordades teinud AS Liviko ja Maxima tegevusest täiesti vastupidised järeldused - otsuse p-s 149, et K.R. Kitse AS-i Liviko sisene positsioon oli kõrgem kui H. Ränki positsioon, oli just K.-R. Kits isikuks, kes AS-i Liviko nimel Maxima Eesti OÜ-ga hinnakokkuleppe sõlmis, otsuse p-s 307 aga tuvastanud, et R. Sibula ülemuseks oli DM, kellel oli otsustusõigus (p 383). Sellest hoolimata ei ole Maxima osas lähtunud kohus samast põhimõttest nagu AS Liviko puhul, et tuleks eeldada, et kui mingi kokkulepe kohtumisel AS Liviko ja Maxima vahel sõlmiti, siis sõlmiti see ka Maxima poolt kõrgema positsiooniga isiku e DM poolt. Vastupidiselt on otsuse p-s 265 aga leitud, et Maxima poolt olid nõusoleku andjaks nii DM kui ka R. Sibul. Taolisele järeldusele tuginedes on kohus viidanud üksnes H. Ränki e-kirjale R. Sibulale (kd IV, lk 1), leides, et selline sõnakasutus viitab mõlema Maxima esindaja nõusolekule. Samas peab kaitsja vajalikuks täpsustada, et mitmuse ehk „teie“ vormi võidakse kasutada ka viidates äriühingule (kelle esindajana võis seetõttu tegutseda kohtumisel ka üksinda DM) ning „teie“ vormi kasutatakse praktikas sageli just ärilistes vestlustes viisakusest, ka viidates ühele isikule. Seega ei saa 30.06.2009 e-kirja lugeda tõendiks selle kohta nagu oleks R. Sibul andnud mistahes kohtumisel nõusoleku konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimiseks seetõttu, et kirjas on palutud kinnitust - kui kohtumisel oleks antud kindel nõusolek, polnuks AS-il Liviko vajalik täiendavalt kinnitust oodata. Vastupidiselt kohtu poolt tuvastatule, et tõenda ka otsuses viidatud I. Grossevi (p 266) ega H. Ränki e-kirjad (kd IV, lk 7) Maxima esindajate või R. Sibula poolt antud nõusolekut keelatud kokkuleppele. Tegemist võis olla Liviko poolse manipulatsiooniga, millega Maxima esindajad aga kaasa ei läinud, mida tõendab ka H. Ränki e-kiri R. Sibulale (kd IV, lk 1), mille kohaselt ootas H. Ränk endiselt kinnitust Maxima nõusoleku osas viinade hinna tõstmiseks. Lisaks on kaitsja juba kaitsekõnes selgitanud, et teistest süüdistatavatest lähtuv e-kirjavahetus tõendab vastupidiselt, et süüdistatavaga ei saavutatud konsensust hindade tõstmise osas - I. Grossevi 09.07.2009 e-kiri (kd IV, lk 22), „seega nüüd siis vist veel vaja Maxima „murda““; g) kaitsja peab jätkuvalt vajalikuks rõhutada, et Maxima hindade muutumine ei saa tõendada seda, et Maxima poolt just R. Sibul oleks andnud nõusoleku konkurentsivastase koostöö teostamiseks. Kaitsja on kohtukõnes (kd XIII, lk 91-124) selgitanud et süüdistatava jaekauplustes odavate viinade hinnamuudatused ei vastanud väidetavale kokkuleppele ja et süüdistatava jaekauplustes odavate viinade hinnamuutused olid tingitud süüdistatava enda majandusstrateegiast. On eluliselt usutav, et süüdistatava odavate viinade jaehinna muudatustele esinevad muud mõistlikud ning objektiivsed majanduslikud põhjendused – käibemaksu tõusu hetkel hinna langetamisest tulenev konkurentsieelis, käibemaksu tõusu hetkel ajakirjandushuvi jaehindade osas, Mahtra PET viina sooduskampaania planeerimine, samuti konkurentide jaemüügihindade füüsiline kontrollimine kauplustes, mistõttu ei ole pädev otsuse p-s 273 esitatud väide, et Maxima on juba hindade varasema tõstmisega näidanud oma käitumisega sh AS-ile Liviko, et ta on jätkuvalt nõus odava viina hinda tõstma alates 01.07.2009; h) kohus ei ole otsuse p-s 281 pidanud põhjendatuks Maxima argumente selle kohta, et viina hind muutus majanduslikest põhjustest, sh maksumuudatuste tõttu. Samas nähtuvalt 07.08.2013 vaatlusprotokollist (kd IX, lk 1-21), ei muutnud süüdistatav juuni lõpus ja juuli alguses kõige odavama viina hinda üldse, odav viin Katyusha maksis süüdistatava kauplustes 05.05.2009 - 13.07.2009 62,90 krooni. Isegi, kui viina hinna muutuseks lugeda Laua ja Mahtra viina hinna tõusu 29.06.2009 ja langust 01.07.2009, ilmneb asitõendi vaatlusprotokollist, et H. Ränki 30.06.09 e-kirja (kd IV, lk 1) saatmise hetkeks oli süüdistatav juba Laua ja Mahtra viinade hindu 29.06.09 muutnud. Samuti selgub vaatlusprotokollist, et 01.07.2009 süüdistatav hoopis

langetas nende viinade hindu. R. Sibul ütlustest nähtub, et 01.07.2009 viinade hindade langetamisel oli tema juba puhkusel ja mingeid otsuseid vastu võtta ei saanud. Ainukene inimene, kes seda võis teha, oli D (kd XII, lk 1-17). Need tõendid on kohus aga jätnud tähelepanuta. Samas nähtub vaatlusprotokollist, et kui Maxima tõstis 13.07.2009 ja 14.07.2009 oma odavate viinade hindu, olid teistes jaekettides odavate viinade hinnad tõstetud juba 5 päeva varem. i) alusetu ja põhjendamata on otsuse p-s 270 esitatud väide, et kuivõrd kohtumine toimus vene keeles, mida H. Ränk ei vallanud ja DM ei rääkinud eesti keelt, oli väga hõivatud muude ülesannetega ning tavapäraselt suhtles Maxima ja AS Liviko omavahel H. Ränki ning R. Sibula vahendusel, siis saab eeldada, et peale 16.06.2009 kohtumist anti kokkuleppe elluviimise, s.t kooskõlastatud tegevuse ülesanne DM poolt suuremas osas üle R. Sibulale tegelemiseks. Selle tõendamiseks on kohus otsuse p-s 271 üksnes viidanud H. Ränki 30.06.2009 ja 07.07.2009 e-kirjadele R. Sibulale (kd IV, lk 1, 9, 17), kuid nendele ei ole R. Sibul vastanud, mistõttu puudub alus eeldamaks, et R. Sibul oleks edaspidi vaidlusaluse küsimusega tegelenud. Tegelikkuses viitavad kogutud tõendid sellele, et Maxima (R. Sibul) ei olnud teadlik, et hinda tõstavad ka teised jaekaubandusketid, kuna Maxima lähtus oma hindade kujundamisel omaenda majandusstrateegiast, tõstes faktiliselt hindu palju varem kui seda tegid teised süüdistatavad ning palju varem, kui Maxima oleks seda pidanud tegema väidetava kokkuleppe kohaselt. R. Sibulal puudus pädevus tõsta odava viina jaehindasid, samuti pädevus leppida teiste ettevõtjatega kokku midagi seoses jaehindadega; j) otsuses puudub analüüs selle kohta, millist täideviimisvormi käsitleda „juhendamise ja heakskiidu“ all. Kohus leides, et R. Sibul oli vaid „juhendatav ja tema tegevus kiideti DM poolt heaks“, ei ole võtnud seisukohta, kas DM on käsitletav KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isikuna. Et kohus ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööranud, on loomulik, sest kohus ei saa seda teha, kuna DM ei ole menetlusse kaasatud ega ka nimetatud süüdistusaktis. Seetõttu on süüdistataval praeguseni võimatu aru saada, kelle tegu ja mis vormis (kaastäideviija, üksiktäideviija või vahendlik täideviija) talle omistatakse. Otsuse seisukohtadest tulenevalt on ilmne, et R. Sibul ei olnud käsitletav pädeva esindaja ega ka kaas- ega vahendliku täideviijana. Pädev esindaja ei saa olla mitte iga isik, kes võib põhimõtteliselt välissuhtes juriidilist isikut esindada, vaid isik, kellel on mingi sisuline iseseisvus esindajana otsuste vastuvõtmiseks (kd XIII, lk 91-124). On ilmne, et R. Sibulal nimetatud sisulist iseseisvust ei olnud ja otsused võttis vastu DM. R. Sibul tegeles vaid väidetavalt kokkuleppe realiseerimisega. Kohtu järeldus, et 2009 aastal olid R. Sibulal sisuliselt sarnased kohustused ametijuhendis märgitule ka enne selle väljastamist 2010 aastal, on alusetud, sest kohus on ise möönnud, et ametijuhend sellises ulatuses kehtida ei saanud; k) otsuse p-s 260 on kohus põhjendusi esitamata leidnud, et olukorras, kus viina hinda tõstetakse ilma ühegi majandusliku argumendita ning samas toote kvaliteet tarbija jaoks paremaks ei muutunud, ei saa rääkida, et hinna tõstmise kokkuleppest oleksid tarbijad saanud õiglase osa e. midagi n-ö paremat hinnatõusust tulenevalt vastu. Kaitsja arvates on kohus täielikult jätnud tähelepanuta kaitsja argumentatsiooni (kd XIII, lk 91-124) selle kohta, et alkoholismi vähenemisest tingitud kasu kaalub antud juhul üles osade tarbijate heaolu vähenemise ning kohaldub individuaalne erand vastavalt KonkS §-le 6. Sellest tulenevalt on kohus teinud ka eksliku järelduse, et käesoleval juhul ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu individuaalse erandi näol vastavalt KonkS §-le 6; l) otsuse p-s 101 leidis kohus, et asjaomaseks kaubaturuks on odava alkoholi jaemüük Eesti Vabariigis ning p-s 102 sellest tulenevalt, et kuivõrd nii AS Liviko, B.O , AS Prisma Peremarket, Rimi Eesti Food AS, Maxima kui ka AS Helter-R tegutsevad eelnimetatud asjaomasel turul, on kõik äriühingud omavahel konkurendid. Kaitsja on seisukohal, et mingil juhul ei ole käesoleval juhul võimalik tooteturgu määratleda kitsamalt, kui odava alkoholi jaemüügi turgu. Erinevalt kohtust leiab kaitsja, et tegelikkuses võiks asjaomaseks tooteturuks olla veelgi laiemalt kas kogu alkoholi turg või ostukorvi turg. Kohus on otsuse p-s 92 asunud seisukohale, et asjaomaseks tooteturuks ei saa olla laiemalt ostukorvi turg, kuna tunnistaja TK on märkinud, et odava viina hind oli tarbijale teada (kd II, lk 132), tunnistaja TS on andnud ütlusi, et viin on toode, mida võib osta, kuid ei pea ostma - see ei ole otseselt eluliselt vajalik kaup (kd II, lk 145

pöördel). Lisaks on tunnistaja TS andnud ütlusi selles, et ajakirjanduse hinnavõrdlusi nagu näiteks Õhtulehe ostukorvi järgitakse selleks, et selgitada välja, milline on kõige odavam jaekett, kus oma igapäevaseid oste sooritada (kd II, lk 145 pöördel), et kui tarbijal palju raha ei ole, siis valib ta seda, mis on tavaliselt odavam (kd II, lk 146). Seega ei põhjenda ega tõenda ükski kohtu viidatud tunnistaja seisukoht tegelikkuses seda, et tooteturuks ei võiks olla laiemalt näiteks ostukorvi turg. Miks tuleks asjaomast kaubaturgu defineerida laiemalt kui ostukorvi turgu, on kaitsja põhjendanud kohtukõnes (kd XII, lk 1-17) - näiteks küsimusele, miks direktoril see üldostukorv võis oluline olla, vastas R. Sibul, et „Ma arvan sellepärast, et klient ei lähe ostma mingit konkreetset kaupa ja ta läheb ostma üldiselt ja kui ta kaotab ühe kauba ostmisel, aga võidab terve ostukorvi pealt, siis ta ei vaheta kaupluseketti“. Ka on Maxima juhatuse liige VP vastanud küsimusele, kas teie hinnangul odav viin konkureerib teiste alkoholi sortidega turul, et „/.../ viin kindlasti konkureerib kõikide alkohoolsete jookidega.“ (kd XII, lk 1-17). Kaitsja arvates on täiesti asjakohatud kohtu poolt geograafilise turu määratlemiseks kasutatavad tõendid ja asjaolud. Tegelikkuses tuleb geograafilise turu tuvastamiseks sarnaselt asjaomase tooteturu hindamisega kasutada SSNIP testi (kd XIII, lk 91-124) e hinnata, kas hindade vähese kuid märgatava hinnatõusu puhul (5-10%), hakkaks tarbija ostma toodet muus piirkonnas asuvalt pakkujalt. Seda kinnitatakse ka Euroopa Komisjoni teatises asjaomase turu mõiste kohta (97/C 372/03) selgitades, et geograafilise turu määratlemiseks tuleb „teha kindlaks, kas eri piirkondade ettevõtted on tegelikult tarbijatele reaalseks alternatiivseks pakkumise allikaks“ ja, et „Teoreetiline katse põhineb ka sel juhul asendatavusel tulenevalt suhteliste hindade muutumisest ning ka siin tuleb vastata küsimusele, kas poolte kliendid hakkaksid lühikese aja jooksul ja väheoluliste kulutuste korral ostma mujal asuvatelt ettevõtetelt.“ Kaitsja on selgitanud, et olukorras, kus odava viina hind tõuseks ühes kaupluses 5-10%, liiguksid tarbijad oma oste sooritama üksnes lähipiirkonnas (kd XIII, lk 91-124). Asjaomase tooteturu ja asjaomase geograafilise turu kohtu versiooni kummutavad tõendid on aga jäetud täielikult tähelepanuta. Kui kohus oleks asjaomase kaubaturu tuvastanud korrektselt, siis tähendaks see, et süüdistatavatel ettevõtjatel on väike turuosa või ettevõtjad ei konkureeri sootuks. Väikese turuosaga ettevõtjate vaheline kokkulepe ei ole võimeline konkurentsi kahjustama e puudub konkurentsivastane tagajärg ja KarS § 400 lg 2 koosseis ei ole seega täidetud. Väike turuosa ja mitte konkureerimine on oluline ka seetõttu, et sellest tulenevalt kohaldub nn grupierand vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.06.2002 määrusele nr 195 ja kohaldub nn individuaalne erand vastavalt KonkS §-le 6, mistõttu esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. m) otsuses puudub argumentatsioon selle kohta, kas § 400 lg 2 subjektiivse koosseisu nõuded on täidetud. Kohus leides (p-s 290), et R. Sibul oli 16.06.2009 kohtumisel teadlik, et hinnatõstmise kokkuleppes osalevad ka Maxima konkurendid ning hiljemalt 13.07.2009 teadis täpselt, et selles osalevad mh Rimi Eesti Food AS, B.O ja ka AS Prisma Peremarket, on selle tõendamiseks viidanud üksnes 30.06.2009 ja 07.07.2009 H. Ränki e-kirjale, milles H. Ränk avaldab soovi saada Maxima nõusolekut hindade kohta. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas saavad 16.06.2009 hilisemad e-kirjad, mis on saadetud kolmanda isiku poolt ja millele R. Sibul ei ole isegi vastanud, tõendada, et R. Sibul oli 16.06.2009 kohtumisel millestki teadlik ja et tal esines vastaval kuupäeval tahtlus. Süüdistatava tahtluse puudumisele on viidatud kaitsja kohtukõnes (kd XIII, lk 91-124). M. Krusbergi kaitsja J. Tehver leiab enda apellatsioonis, et maakohus on M. Krusbergi alusetult süüdi mõistnud. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, otsuse tegemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks loeb kaitsja M. Krusbergile (ja ka kõigile teistele süüdistatavatele) ebaselge süüdistuse esitamist. M. Krusbergile heidetakse süüdistuses ette osalemist konkurentsi kahjustavas kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, kuid millised süüdistatava teod on käsitletavad konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise ja millised kooskõlastatud tegevusena, jäi arusaamatuks. Asjaolu, et süüdistus on esitatud

konkurentsi kahjustavas kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, kuid süüdistuse sisuks oleva etteheite raames ei ole välja toodud, milles seisnes nende kahe koosseisulise asjaolu erinevus ning sellele erinevusele vastavad teoaktid, kahjustab kaitsja hinnangul oluliselt M. Krusbergi kaitseõigust. Kuivõrd KarS § 400 järgi on karistatav nii kokkulepe kui ka kooskõlastatud tegevus, on ilmselge, et karistatavad teod on erinevad ning ühe teo (olgu selleks kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse) äralangemine, näiteks tõendamatuse tõttu, ei pruugi kaasa tuua veel isiku õigeksmõistmist, kui kohtus leiab tuvastamist teine süüdistuse sisuks olev etteheide ja sellele vastava kuriteo koosseis. Käesolevas asjas ei ole süüdistusaktis konkurentsi kahjustavat kokkulepet ja kooskõlastatud tegevust eristatud ning ka kohtuvaidluses rääkis prokurör väga sageli üldistatult "konkurentsi kahjustavast koostööst", mis eelduslikult hõlmab nii kokkulepet kui kooskõlastatud tegevust, toomata välja nende erisusi. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga (otsuse p 81), et asjaolusid arvestades ei olegi võimalik rangelt eristada kooskõlastatud tegevust ja hinnakokkuleppe sõlmimist, sest need on omavahel läbi põimunud ja seotud. Küsimus ei ole mitte karistatavate tegude ranges eristamises, vaid selles, et süüdistusest peab nähtuma, milles seisnes süüdistatava iga konkreetne tegu, mis kvalifitseerub vastavalt keelatud kokkuleppe sõlmimiseks või kooskõlastatud tegevuseks. See, et keelatud teod on omavahel seotud ja läbi põimunud, ei välista seda, et süüdistuses tuuakse välja, milles seisneb kõnealuse kahe etteheite erinevus ja sellele erinevusele vastavad teoaktid. Teiseks kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks loeb kaitsja tõendite vastuvõtmist. Kohtuotsuse tegemisel tugines kohus tõendina mh 7 kõvakettale kui asitõendile (otsuse p 2126, 29-35, 71), milliseid süüdistusaktis nimetatud ei ole (süüdistusakti p 14). Samuti ei olnud neid andmekandjaid nimetatud asitõendite ja äravõetud objektide nimekirjas (süüdistusakti p 13). Taotluse kõvaketaste uurimiseks esitas prokuratuur kohtuliku uurimise ajal (4.11.2014, kd XI, lk 63-65) ning kohus otsustas nende vastuvõtmise 10.11.2014 kohtuistungil (kd XI, lk 8893). Andmekandjad, mis prokuratuuri taotlusel kohtus tõenditena vastu võeti, olid kohtueelse menetleja valduses juba enne süüdistuse esitamist ning mitte ühtegi takistust nende tõendite süüdistusaktis nimetamisele ei olnud. Ainsa põhjusena tõendite hilinenud esitamiseks tõi prokuratuur välja vaatlusprotokollide usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise kaitsjate poolt kohtuliku uurimise käigus. Küll aga sattusid andmekandjate tõendina vastuvõtmisel süüdistatavad ja kaitsjad prokuratuuriga võrreldes oluliselt halvemasse seisu, sest kaitsjatel olid äärmiselt piiratud võimalused nende tõenditega enne kohtulikku uurimist tutvuda. Et prokuratuuri poolt kaitsjale väljapakutud võimalus andmekandjatega tutvumiseks Konkurentsiametis osutus ebaadekvaatseks, sai kaitsja andmekandjate koopiad tutvumiseks enda valdusse 19.11.2014 ja nende uurimine algas 24.11.2014 kohtuistungil. Seega sai kaitsja kohtu poolt vastu võetud uute tõenditega tutvuda vaid 3 tööpäeva enne nende avaldamist ja uurimist kohtuistungil, samal ajal kui kohtueelne menetleja oli vaatlusprotokollidest nähtuvalt tegelenud kõvaketaste vaatlemisega kuude kaupa. Kaitsja arvates ei saa asitõenditena käsitletud andmekandjatele otsuse tegemisel tugineda, mistõttu tuleb otsuse tegemisel arvestama jätta ka kohtutoimikus (III kd lk 135-136, lk 142-201, IV kd lk 1-86, 87-196, V kd lk 1-163, 164-208, VI kd lk 1-151, VII kd lk 1-8, lk 9-19, 20-113, VIII kd lk 1-2, 7-10) toodud vaatlusprotokollid, sest need ei ole usaldusväärsed tõendid. Vaatlusprotokollis kajastuvad andmed ei võimalda tõsikindlalt tuvastada, et protokollide lisadena väljatrükitud e-kirjad on saadetud või kätte saadud väljatrükkides näidatud isikute poolt, samuti seda, et vaadeldud andmekandjad (kõvaketaste koopiad) on tehtud nimelt süüdistatavate kasutuses olnud arvutite kõvaketastest ning koopiad kajastavad õigesti süüdistavate arvutite kõvaketastel olnud teavet arvutite äravõtmise ajal. Kolmandaks leiab kaitsja, et kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kohus asus (p-des 228231) e-kirjadele viidates seisukohale, et M. Krusberg andis Rimi Eesti Food AS-i esindajana nõusoleku osaleda odavate viinade, s.t Laua ja Valge viina hinna tõstmises 63,50 krooni peale ja osales hindade tõstmisele suunatud kooskõlastatud tegevuses. Kaitsja arvates ei anna kohtu poolt viidatud tõendid selliseks järelduseks alust ja otsuse p-des 228.1 ja 228.2 viidatud

e-kirjad ei kinnita kohtuotsuses viidatud nõusoleku andmist. R. Galin väitis oma e-kirjas M. Krusbergile, et "eelmine nädal telefonis vesteldes olid sa nõus odavate viinade hinnad kokkulepitud tasemele tõstma. Kas oled ka täna samal seisukohal?" M. Krusbergi vastuse sisuks oli "Jah, aga mis saab laua viinast? Seda tahtsid samuti tõsta". Sellise e-kirjade vahetuse osas on oluline tähele panna, et M. Krusbergi vastus ei ole üheselt tõlgendatav selle R. Galini väitega nõustumisena, et "eelmisel nädalal telefonis vesteldes olid sa nõus hindu tõstma" ega kinnitusena selle kohta, et M. Krusberg oli 30.06.2009 samal seisukohal. M. Krusbergi vastus "jah, aga..." viitab kaitsja hinnangul pigem sellele, et mingisugust kokkulepet ei olnud ja seda seetõttu, et eelneval nädalal aset leidnud telefonivestluses oli teatud küsimus (M. Krusbergi 30.06.2009 e-kirjast nähtuvalt Laua viina hinna küsimus) jäänud lahtiseks. Seega saab viidatud e-kirjadest järeldada vaid läbirääkimisi M. Krusbergi ja R. Galini vahel viinade väljamüügihindade osas, mitte M. Krusbergi telefoni teel nõustumust hindade tõstmiseks. Otsuse p-s 228.3 viidatud e-kiri ei tõenda samuti väidetava nõusoleku andmist M. Krusbergi poolt. Selles kajastuv väide, et Rimi ja SÄM [Säästumarket] on nõus mingite hindade tõstmisega, kujutab endast R. Galini väidet kahele teisele AS Liviko töötajale. Ei ole millegagi välistatud, et see väide ei vastanud tõele (sh on võimalik, et R. Galin esitas teadliku valeväite või omas ekslikku arusaama, et viidatud nõusolekut on väljendatud). Tõendeid, mis R. Galini väite (19.06.2009 seisuga olid Prima Peremarket AS ja Rimi Eesti Food AS väljendanud nõusolekut mingite hindade tõstmiseks) õigsust kinnitaks, ei ole. Otsuse p-s 228.4 viidatud e-kiri, milles üks AS Liviko töötaja väidab teistele suurkettide poolt hinnatõusuks antud nõusoleku olemasolu, ei tõendada kaitsja arvates, et Rimi Eesti Food AS oli ka tegelikult sellise nõusoleku andnud ja/või et sellise nõusoleku oli andnud nimelt M. Krusberg. E-kirja saatnud I. Grosseviga ei olnud M. Krusberg 26.06.2009 seisuga suhelnud (otsuse p 230.7 viidatud I. Grossevi e-kirja tekst) ning järelikult ei saa I. Grossevi 26.06.2009 e-kiri kajastada selle saatja isiklikku teadmist kirja sisuks olevate asjaolud kohta. Ei ole välistatud, et e-kirjas esitatu ei vastanud tõele (sh on võimalik, et I. Grossev esitas teadliku valeväite või omas ekslikku arusaama, et viidatud nõusolekut on väljendatud). Meelevaldne on otsuse p-s 228.5 viidatud e-kirjast kohtu poolt tehtud järeldus, et V. Padumäe andis heakskiidu M. Krusbergi tegevusele ehk sellele, et viimane oli Rimi Eesti Food AS-i nimel juba varasemalt andnud nõusoleku osaleda hinnakokkuleppes Laua ja Valge viinade osas. Viidatud e-kirjad ei kinnita varasema nõusoleku ega hinnakokkuleppe olemasolu, pigem vastupidi: e-kirjades on juttu AS Liviko soovist hindu tõsta, mida ei saa käsitleda teisiti kui et kokkulepe ja Rimi Eesti Food AS nõusolek hindade tõstmiseks puudus ja nendes käsitleti tingimusi, mille puhul Rimi Eesti Food AS on valmis hindu tõstma. Kuidagi ei võimalda e-kirjad teha järeldust, et juba eelnevalt oli M. Krusberg ja/või Rimi Eesti Food AS andnud oma nõusoleku hindade tõstmiseks. R. Galini 30.06.2009 kell 14:26 e-kirjast R. Kitsele (V kd, lk 45) saab järeldada vaid seda, et M. Krusberg oli enne viidatud e-kirja saatmist edastanud R. Galinile info Dace asetäitjaga (V. Padumäe) suhtlemise kohta ja selle kohta, et Rimi Eesti Food AS saab toodete väljamüügihindu muuta mitte varem kui 06.07.2009. Sellele e-kirjale tuginedes ei saa asuda seisukohale, et sellega väljendas M. Krusberg R. Galinile nõusolekut tõsta odavate viinade hinnad 63,50 EEK peale alates 06.07.2009. Samuti ei saa sellist M. Krusbergi poolset nõusoleku väljendamist lugeda tõendatuks R. Galini 03.07.2009 kell 10.41 e-kirjast R Kitsele (V kd, lk 47), kus R. Galin mh väidab, et "Marko oli nõus tõstma esmaspäevast odavate hinna 63,50 peale". KrMS § 7 lg 3 tulenevalt ei saa viidatud R. Galini e-kirjadele tuginedes väita, et M. Krusberg oli 30.06.2009 andnud R. Galinile (AS-ile Liviko) nõusoleku hindade tõstmiseks. Asjaolust, et M. Krusberg andis 03.07.2009 MK-le korralduse muuta Valge viina hind 63,50 EEK peale alates esmaspäevast (IX kd, lk 210-211), ei saa järeldada, et selleks ajaks oli Rimi Eesti Food AS sõlminud AS-iga Liviko või mõne teise süüdistatavaga kokkuleppe hindade muutmiseks ning hinnamuutuse teostamise korraldus anti vastava kokkuleppe täitmiseks. Valge viina hinna muutmise üle otsustamine ei olnud M. Krusbergi pädevuses.

Otsuse p-s 230.7 viidatud I. Grossevi 06.07.2009 kell 11.10 e-kirjast M. Krusbergile (VI kd, lk 48), milles I. Grossev väidab, et "Randol ja sinul oli kokkulepe, et tänasest tõstab RIMI kõik oma odava viina väljamüügihinnad 63.50 peale", saab kaitsja arvates järeldada vaid seda, et, tegemist on vaid I. Grossevi väitega ning on võimalik, et I. Grossev (samuti nagu R. Galin, kellelt eelduslikult I. Grossevi teave pärines) omasid ekslikku arusaama kokkuleppe olemasolust. Oluline on, et M. Krusberg ei kinnita oma 06.07.2009 kell 15.57 vastuses I. Grossevile viimase väidetud kokkuleppe olemasolu, vaid vastuse sisuks on üksnes konstateering, et tänasest peaks Valge viina (mitte kõigi odavate viinade) hind olema 63,50. Otsuse p-s 230.9 viidatud I. Grossevi 09.07.2009 kell 12.20 e-kiri M. Krusbergile (VII kd, lk 27), milles I. Grossev väidab, et "kuigi leppisime kokku, et tõusevad odava viina hinnad KOGU RIMI ketis, on tänahommikuse seisuga hinnad SÄM-is ikkagi muutmata", on vaid I. Grossevi väide, mis rajaneb ekslikule arusaamale kokkuleppe olemasolust. Et I. Grossevi väidetud kokkulepet ei eksisteerinud, tõendab MR 09.07.2009 e-kiri M. Krusbergile ja V. Padumäele (VII kd lk 27), kus on viidatud hindade edasi-tagasi muutmisele tulenevalt sellest, mis toimus konkurentide juures ning teatati, et hind muudetakse kallimaks siis, kui seda teeb Maxima ja mida väljendas M. Krusberg ka oma 09.07.2009 kella 1.23 e-kirjas I. Grossevile (IV kd, lk 19; VI kd, lk 54). Sellest järeldub, et Rimi Eesti Food AS-is toimis hindade muutmisel tavapärase praktika kohaselt - jälgiti turul toimuvat ja otsustati vastavalt sellele. Kuigi peale Maxima poolt hindade tõstmist tõstis hindu ka Rimi Eesti Food AS ja mida M. Krusberg oma 09.07.2009 kell 3.08 vastuses H. Ränki e-kirjale (IV kd, lk 20, VI kd, lk 55-56), ei kinnita see e-kiri kaitsja arvates järeldust, et M. Krusberg ja/või Rimi Eesti Food AS oli hindade tõstmiseks sõlminud kokkuleppe AS-iga Liviko ja konkureerivate jaemüügiettevõtjatega. Et alkohoolsete jookide hinnad määrati 2009 juunis-juulis kindlaks konkurentide hindade vaatluse teel, mitte kokkuleppel Liviko AS-iga ja/või konkurentidega kooskõlastatult, tõendavad tunnistajate MR (II kd, lk 119), UA (II kd, lk 125) ja TK (II kd, lk 132) ütlused. Kuigi kohus on otsuse p-s 8 leidnud et tunnistajate ütlused on tõenditena usaldusväärsed, ei kinnita need kaitsja hinnangul hinnamuutuse toimumist. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks otsuse tegemisel tunnistajate ütlustega hindade muutmise põhjuste kohta arvestanud, rääkimata selle selgitamisest, miks kohus neid ütlusi ei arvesta. Süüdistatava V. Padumäe (XI kd, lk 161) ütluste kohaselt andis AS Liviko oma toodetele soovituslikke hindu, kuid hinnamuutused otsustas Rimi Eesti Food AS iseseisvalt, hinnaseire tulemuste alusel, mitte kokkuleppel ASiga Liviko ja/või konkurentidega kooskõlastatult. Kuigi V. Padumäe ütlused on kohus lugenud usaldusväärseks, ei nähtu otsusest, et kohus oleks otsuse tegemisel eelviidatud ütlusi hindade muutmise põhjuste kohta arvestanud. Kohtu järeldus M. Krusbergi poolt viinade hinna tõstmiseks nõusoleku andmise kohta ei rajane asjas kogutud tõenditele. Kohus on asjaolu tuvastamisel tuginenud valitud tõenditele (peamiselt e-kirjadele), kuid teinud neist järeldusi, mida KrMS § 7 lg 3 ei võimalda, samuti on jätnud tähelepanuta tunnistajate ja süüdistatava ütlused, mis räägivad kohtu järeldusele vastu. Kohus ei ole tõendite hindamisel juhindunud KrMS § 61 lg 2 sätestatud reeglist. Kohtuotsuse kohaselt seisnes kooskõlastatud tegevus toodete (konkreetsete viinade) hinna tõstmises kokkulepitud hinnatasemele sünkroonselt ehk üheaegselt kõikides süüdistatavatele kuuluvates kauplustes. Hindade tõstmise Rimi Eesti Food AS kauplustes vastavalt kokkuleppele, luges kohus tõendatuks vaatlusprotokolliga (otsuse p 230.10; IX kd lk 1-21), kuid kaitsja arvates jättis kohus tähelepanuta, et nimetatud vaatlusprotokolli usaldusväärsuse tõendina seadis põhjendatud kahtluse alla BHC Laboratory OÜ vaatlusprotokoll (X köide, lk 96-121) ja müügitšekkide analüüs (X köide, lk 122-142). Kohus luges viimatinimetatud tõendid asjakohasteks ja usaldusväärseteks, kuid otsusest (p 65) ei nähtu, et kohus oleks neid otsuse tegemisel arvestanud, rääkimata nende põhjuste nimetamisest, miks nende tõenditega ei arvestatud. Kaitsja arvates puuduvad eeltoodut arvestades tõendid, mis kinnitaksid kooskõlastatud hinnatõusu tegelikku toimumist süüdistatavate kauplustes.

Kaitsja leiab jätkuvalt, et M. Krusberg ei ole Rimi Eesti Food AS pädevaks esindajaks. Esindajat tuleb pidada pädevaks juhul, kui talle on juriidilise isiku sees antud õiguspädevus oma ülesannete täitmiseks ning koosseisupärane tegu pannakse toime nende ülesannete teostamise sfääris. Ühestki ametijuhendis (III kd, lk 71-74) viidatud ülesandest ei nähtu, et süüdistuse sisuga määratud küsimuses oleks M. Krusberg olnud pädev suunama Rimi Eesti Food AS tahet, tegema iseseisvaid otsustusi ja võtma siduvaid kohustusi. Ametijuhendi järgselt oli M. Krusberg suhetes hankijatega pädev pidama läbirääkimisi, kuid ilmselgelt ei saa läbirääkimiste pidamise õigusega samastada õigust suunata juriidiliseisiku tahet, teha iseseisvaid otsustusi ja võtta juriidilisele isikule kohustusi. Otsuse p-s 250 tsiteerib kohus V. Padumäe ütlust, mille kohaselt oli M. Krusbergil kui kategooriajuhil vastutus ja õigus tegeleda nii sisseostu- kui väljamüügihindade muutustega, vaid oluliste toodete puhul tuli tal otsustus kooskõlastada temaga. (XI kd, lk 160). Samas ei ole kohtu järeldus, et M. Krusbergil oli iseotsustusõigus viina hindade osas, aga kooskõlas ei süüdistatava enda ütlusega ega ka süüdistatava V. Padumäe ütlusega selles, et Õhtulehe ostukorvi kuuluvate toodete (mille alla kuulusid ka odavad viinad) hindade muutmiseks oli M. Krusbergil vaja nii V. Padumäe kui ka ostudirektori nõusolekut (XI kd, lk 162). Et M. Krusbergi pädevuses oli viinade hindade muutmise otsustamine, ei ole kinnitanud ükski tunnistaja. Otsuse p-s 250 toodud seisukoht, et oma e-kirjades AS-ile Liviko väljendas M. Krusberg, et tal on õigus otsustada odavate viinade väljamüügihinna üle, ei ole rajane ühelegi tõendile, toimikus ühtegi sellist e-kirja ei ole. Järelikult ei olnud M. Krusberg Rimi Eesti Food AS pädev esindaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. KarS § 400 koosseisule vastava teo saavad toime panna vaid ettevõtjad, M. Krusberg iseseisvalt ettevõtjana käsitletav ei ole. Kaitseõiguse rikkumine kohtuvaidluses seisneb kaitsja arvates alljärgnevas: Toimikusse dokumendi "Süüdistuse teesid kriminaalasjas 1-14-3730" (XV köide, lk 1-115) vastuvõtmisega rikkus maakohus kohtuvaidluses oluliselt kaitseõigust. Prokurörid esinesid kohtukõnega 19.01.2015 kohtuistungil, kohtuistungi helisalvestise kohaselt kestis süüdistuskõne kokku 3 h 58 min. Enne süüdistuskõne esitamist ega selle lõppemisel kohtukõne teksti prokurörid kohtule ega teistele kohtumenetluse pooltele ei esitanud. Seega said kaitsjad kaitsekõnede ettevalmistamisel arvestada üksnes nende väidete ja põhistustega, mis esitati prokuröride poolt süüdistuskõne käigus. "Süüdistuse teesid kriminaalasjas 1-14-3730" esitas prokuratuur kohtule 22.01.2015. Kaitsja märkis oma 23.01.2015 vastuväites (XV köide, lk 116-120) koos põhistustega kohtule tõsiasja, et prokuratuuri nn "teeside" maht nii sõnade kui tähemärkide arvu osas oli ca 2,4 korda ehk 240% suurem, kui kõne ajaline kestus eeldada lubab. Vastuväites palus kaitsja kohtul Riigiprokuratuuri dokumendi "Süüdistuse teesid kriminaalasjas 1-14-3730" vastuvõtmisest keelduda ja esitajale tagastada, mitte lisada kõnealust dokumenti kohtuistungi protokollile ning mitte võtta seda kohtutoimikusse muus vormis; mitte tutvuda kõnealuse dokumendi sisuga ning mitte arvestada selle dokumendi ja selles sisalduvate väidete ja põhistustega kohtuotsuse tegemisel. Vastuväitele vaatamata võttis kohus esitatud "teesid" vastu ja lisas need kohtutoimikusse. Kohtuvaidluse mõiste ja sisu sätestavad KrMS § 299 ja § 300, mille lg 3 näeb ette, et kohtumenetluse pooled võivad enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Kaitsja hinnangul saab kohtumenetluse pool lisada kohtuistungi protokollile vaid oma kõne teksti, mis on vormistatud kirjaliku dokumendina. KrMS § 300 lg 3 sisu ja mõttega kooskõlas olevaks saab lugeda praktikat, kus kohtukõne tervikteksti asemel esitatakse kokkuvõtlikuna poole kohtukõne kõige olulisemad väited ja põhistused ehk nn teesid ja vastav kirjalik tekst kajastab seega kõige olulisemat osa kohtuistungil peetud kohtukõnest. Käesolevas asjas on nn teeside nimetuse all kirjaliku dokumendina kohtuvaidluse ajal esitatud kohtule tekst, mille sisu maht ületab mitmekordselt kohtuistungil avaldatud süüdistuskõne mahu. Siinjuures on oluline, et prokuratuur esitas selle dokumendi kohtule kohtuvaidluse ajal sellisel ajahetkel, et ühelgi kaitsjal ei olnud võimalik enne kaitsekõne pidamist dokumendiga tutvuda (s.h osa kaitsjaid olid dokumendi esitamise ajaks juba kaitsekõned pidanud) ning ülejäänud tegid seda kohtuistungi, kui dokument kohtule esitati.

"Süüdistuse teesid kriminaalasjas 1-14-3730" vastuvõtmisega andis kohus prokuratuurile võistlevas kohtumenetluses ebakohase eelise seeläbi, et kohtukõnes kandsid prokurörid ette vaid osa oma väidetest ja põhistustest ning kogu argumentatsioon esitati kirjalikult kohtule ajal, mil kaitsjatel ei olnud enam võimalik selle dokumendi sisule reageerida. Olukord, kus prokuratuur esitab kohtuvaidluses pärast kaitsekõnesid või kaitsekõnedega samaaegselt kohtule kirjaliku materjali, mille maht ja eelduslikult ka sisu erineb oluliselt süüdistuskõne käigus avaldatust, on vastuolus KrMS § 14 tuleneva kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega ning laiemalt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega (sh IPKK artiklist 6 tuleneva equality of arms põhimõttega). V. Padumäe kaitsja A. Luberg palub enda apellatsioonis maakohtu otsus V. Padumäe osas tühistada ja teha uus kohtuotsus, millega mõista V. Padumäe temale esitatud süüdistuses täies mahus õigeks. Kaitsja leiab, et otsuse tegemisel on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja, viidates otsuse p-le 226 -228, leiab, et kriminaalasjas ei leidu ühtegi tõendit, mis tõendaks V. Padumäe poolt väidetava ebaseadusliku nõusoleku (Laua viina ja Valge viina hinna tõstmiseks) edastamist kolmandate isikuteni. Et üldse saaks rääkida kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest poolte vahel, s.t Rimi ja kellegi nö väljaspoolt vahel, tuleb tõendada, et Rimi Eesti Food AS-i tahteavaldus ka jõudis/viidi kolmandate isikuteni. M. Krusbergi ja V. Padumäe vahel 30.06.2009 toimunud e-kirjade vahetus (kd VII, tl 22-23) kujutab endast Rimi Eesti Food AS-i töötajate omavahelist sisemist kirjavahetust, mistõttu see ei kvalifitseeru ettevõtjate/konkurentide vahelise kirjavahetusena ega tõendina V. Padumäe vastu. Kui M. Krusberg oli otsuse kohaselt andnud 22.-28.06.2009 Rimi Eesti Food AS nimel R. Galinile telefoni teel nõusoleku osaleda ebaseaduslikus hinnakokkuleppes, kuid mõnede tõendite kohaselt oli selline hinnakokkulepe sõlmitud juba hiljemalt 19.06.2009 ( odavate viinade hindu tõstetakse 63,50 kroonile), siis oligi ju see hinnakokkulepe ka Rimi poolt saavutatud/sõlmitud nendel kuupäevadel ja V. Padumäel siinkohal osalus puudus, sest 30.06.2009 V. Padumäed seni süüstav e-kirjavahetus, ei saa tõendada juba saavutatud kokkuleppe uuesti sõlmimist. Juhul kui ettevõtja saab andmeid turul toimuvate hinnamuutuste kohta oma kolleegilt, hinnavaatlejalt, jne ja läheb selle hinnamuutusega kaasa (sedagi mitte kohe, nagu näha Rimi ... puksis vastu), ei ole selline kaasaminek kaitsja arvates käsitletav KarS § 400 objektiivse teokoosseisu osana. Tõendamata on kaitsja arvates kohtu järeldus sellest, et V. Padumäe Rimi Eesti Food AS-i esindajana andis nõusoleku osaleda odavate viinade hinna tõstmiseks 63,50 krooni tasemele sellega, kui nõustus tõstma Säästumarketi kaupluses Mahtra viina hinda 63,50 krooni peale. Otsuse p-st 230 nähtub, et V. Padumäelt on küsitud konkreetset seisukohta ka Säästumarketis müüdava Mahtra viina osas, kuid samas ei saa K.-R. Kitse 14.07.2009 kell 09:26 V. Padumäele saadetud e-kirja, milles Liviko konstanteerib V. Padumäele hinnatõusu, samastada viimase nõusolekuga või kooskõlastatud tegevusega Mahtra viina hinna tõstmiseks Säästumarketis, nagu maakohus ekslikult leidis. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt süüdistusaktist, selles episoodis V. Padumäed ei süüdistatagi, süüdistusakti kohaselt seisneb V. Padumäe teopanus ainult Laua viina osas Rimi nimelistes jaemüügiüksustes. Kaitsja leiab sedagi, et kõrvaldamata on kahtlus, et hinnakokkulepe Rimi Eesti Food AS-i poolt sõlmiti ostudirektori DZ tasemel. Kohus on otsuse p-s 230 Liviko sisesele e -kirjavahetusele tuginedes leidnud, et M. Krusberg on käinud rääkimas V. Padumäe kui DZ asetäitjaga ning saanud temalt kinnituse ja heakskiidu, et 09.07.2009 asemel on Rimi Eesti Food AS-il võimalik viia hind kokkulepitud tasemele juba 06.07.2009. Süüdistatava ütluste kohaselt ta ei mäleta, kas DZ oli neil päevil tööl või mitte ning kas ta otsustas hinnaküsimust, või mitte. M. Krusbergi ja V. Padumäe 30.06.2009 e-kirjavahetusest nähtub, et läks ega ca 2 tundi, enne kui V. Padumäe M. Krusbergile vastas. Seega on tõendab R. Galini e-kiri kaitsja arvates üheselt, et see keegi, kes kinnitas R. Galinile hinnatasemes kokkuleppimist, ei saanud olla V. Padumäe.

R. Sibula kaitsja T. Järviste taotleb enda apellatsioonis R. Sibula suhtes süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KarS § 400 lg 2 ja KonkS § 4 tõlgendamisel on kohus asunud otseselt ebaõigetele seisukohtadele. Kohus on ekslikult otsuse p-s 284 laiendanud koosseisu elemendi „konkurentsivastane eesmärk“ olemust (kd XIV, lk 21-37 ja kd XIII, lk 91-124), ekslikult otsuse p-s 288 eeldanud, et süüteo koosseis eeldab üksnes kaudset tahtlust (kd XIV, lk 21-37 ja kd XIII, lk 91-124); jätnud otsuse p-s 363 ekslikult kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18.06.02 määruse nr 195 (kd XIV, lk 21-37 ja kd XIII, lk 91-124) ning ekslikult otsuse p-des 361, 363 ja 389 tõlgendanud turgu valitseva seisundi olemust. Kaitsja leiab, et esiteks seisneb menetlusõiguse oluline rikkumine selles, et kohtuotsus on üllatuslik ja väljub süüdistuse raamidest, viidates otsuse p-s 286 toodud järeldusele. Kaitsja rõhutab, et R. Sibulale ei ole süüdistuses tehtud etteheidet selle kohta, et ta osales kooskõlastatud tegevuses ka pärast puhkuselt naasmist, s.t alates 13.07.2009 seoses 13.07.2009 ja 14.07.2009 toimunud Mahtra, Laua ja Katyusha viinade hinna tõstmisega 63,50 krooni peale. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada ja on võimatu R. Sibulale süüks panna osavõttu konkurentsi kahjustavas koostöös, mis puudutab hinna tõstmist 13.07.2009 ja 14.07.2009 ehk peale 29.06.2009. Sellises olukorras ja lähtudes asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest pidi kohus võtma selge seisukoha, kas 29.06.2009 hinna tõusuga oli süüdistatavatele ette heidetud tegu lõpule viidud või tegemist oli üksnes kuriteo katsega. EK on otsuses Anic (C-49/92P) leidnud, et kooskõlastatud tegevus eeldab kolme kriteeriumi täidetust: kooskõlastavat käitumist ettevõtjate vahel, sellele järgnevat käitumist turul ja põhjuslikku seost eelneva kahe vahel. Sellega on täiel määral nõustunud ka prokuratuur eelistungil, märkides, et: „Kooskõlastatud tegevus hõlmab seevastu lisaks asjaomaste ettevõtjate vahelistele kontaktidele, mille käigus toimus konkurentsi kahjustava teabe vahetamine, ka sellele järgnevat ühist turukäitumist, mis on osa keelatud tegevusest. Nimelt on kooskõlastatud tegevuse etteheitmise osas Euroopa Kohus leidnud, et kooskõlastatud tegevus eeldab lisaks asjaomaste ettevõtjate vahelisele kooskõlastamisele ka turukäitumist, mis on selle kooskõlastamise tulemus, ning põhjuslikku seost nende kahe elemendi vahel.“ Lähtudes R. Sibulale esitatud süüdistusest, ei ole need kooskõlastatud tegevuse esinemise kriteeriumid süüdistatava tegevuse puhul täidetud ja need ei olnud kindlasti kõik korraga täidetud enne 09.07.2009 kuni 14.07.2009. Prokuratuuri versiooni kohaselt on toimunud hindade ühtlustumine lõplikult ajavahemikus 09.07.2009 - 14.07.2009. Seega nähtub juba süüdistusversioonist, et kuni 09.07.2009 oli tegemist kas kuriteo ettevalmistamisega või kuriteo katsestaadiumiga. Antud järeldust toetavad ka kohtuotsuses kajastatud järeldused, mis on tehtud e-kirjavahetusest tuvastatud asjaoludest. KarS § 41 lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise. On tõendatud, et kuigi 29.06.2009 ei tõusnud Maximas odavaima viina hind üldse, siis nende kahe kallima viina hind, mis oli vahepeal tõusnud, langes Maximas 01.07.09. Et vastavalt kokkuleppele hind tõusma just 01.07.2009, näitab see selgelt süüdistatava vabatahtlikku loobumist süüteo katsest. Isegi siis, kui rääkida kaastäideviimisest, piisas loobumiseks ühel osapoolel hinda langetada, et takistada kuriteo lõpuleviimist. Maakohus ei ole 01.07.2009 hinna langusele tähelepanu pööranud ja seda olukorras, kus R. Sibulale ei ole hinnatõusu 09.07.2009-14.07.2009 ette heidetud. Mõistes nii R. Sibula süüdi, kohaldas kohus valesti materiaalõigust. Kohus, asudes otsuse p-s 270 seisukohale, et „saab eeldada, et peale 16.06.2009 kohtumist anti kokkuleppe elluviimise, s.t kooskõlastatud tegevuse ülesanne DM poolt suuremas osas üle Robert Sibulale tegelemiseks (v.a hinnamuutuste allkirjastamine, milleks Robert Sibulal ainuisikuliselt õigust ei olnud) ning Kärt-Ragnar Kits andis Hallar Rängale ülesande kontrollida Maxima Eesti OÜ hinnakokkuleppest kinnipidamist ja koordineerida kooskõlastatud tegevust

Robert Sibulaga“, rikkus süütuse presumptsiooni. Kohus ei või asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastupidiselt kohtu tõlgendusele ei ole tuvastamist leidnud, et DM andis R. Sibulale tegeleda kokkuleppe elluviimise ülesandega. Tuvastamatud asjaolud tuleb tõlgendada seega R. Sibula kasuks. Kaitsja leiab jätkuvalt, et R. Sibulale esitatud süüdistus on konkretiseerimata ja jääb oma 12.06.2014 kaitseakti p-des 2-3 (kd I, lk 150-159) ja kohtukõne kirjalike teeside p-s 46 (kd XIV, lk 21-37) esitatud seisukohtade juurde. Jääb arusaamatuks, kuidas tuleb sisustada süüdistatavale etteheidetud tegu „tagas jaehindade tõstmise“. Et süüdistuses on täpsustamata R. Sibula tegevuse aeg, puudub süüdistataval end selle konkreetse etteheite vastu üldse kaitsta ja nimetatud etteheidet ümber lükata. Süüdistusakti, mis kaitsja hinnangul on vastuoluline, kohaselt täitis süüdistatav KarS § 400 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo tunnused ka sellega, et sõlmis konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastas tegevusi konkureerivate ettevõtjatega. Sellise süüdistusakti pinnalt ei ole võimalik aru saada, kas R. Sibulale heidetakse ette kooskõlastatud tegevust või kokkulepet või mõlemat korraga. Samuti ei selgu süüdistusaktist, kas R. Sibulale heidetakse ette vertikaalset või horisontaalset kooskõlastatud tegevust või kokkulepet. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas saab R. Sibulat süüdistada tarbijate suhtes 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste klaastaaras madalama hinnaklassi viinade hinnatingimuste kindlaks määramises, kui väidetavalt lepiti kokku hoopis odavate viinade jaehindade tõstmises. Kohus asus otsuse p-s 265 seisukohale, et nõusoleku konkurentsivastase koostöö teostamiseks andis Maxima nimel lisaks R. Sibulale ka süüdistatava ülemus DM. Kuigi prokuratuur oli DM rollist 2009 Maxima organisatsioonis teadlik, ei ole DM eeluurimise ajal menetlusse kaasatud, mistõttu ei saanud süüdistatav teda kohtumenetluse raames küsitleda ega enda kaitseõigust teostada. Kaitsja juhib ka tähelepanu maakohtu otsuses tõendite ühekülgsele ja valikulisele hindamisele, märkides, et kohus on valinud asjaolude tõendatuks lugemisel välja ainult kohtu versiooni toetavad tõendid. Otsuses on muuhulgas lähtutud tunnistajate ja kahtlustatavate ütlustest valikuliselt, jättes kõrvale osa tunnistajate poolt öeldust, sealjuures põhjendamata, miks kohus peab üht või teist tunnistuse osa usaldusväärseks või mitteusaldusväärseks. Kaitsja poolt esitatud tõendid on kohus jätnud täielikult arvestamata. Lisaks ilmestavad kohtuotsust pikad faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavad lõigud, kus ei viidata kas ühelegi tõendile või siis viidatakse tõenditele väga üldiselt. Puutuvalt tõendamiseseme asjaoludesse rõhutab kaitsja esiteks järgmist: otsuse p-s 110 leidis kohus, et aegumise küsimuse analüüsimisel on oluline hinnata, mis võis olla kõige varasem kuupäev, milline nõusolek hinna tõstmiseks avaldati ning leidis, et AS Liviko ja Maxima (sh R. Sibula) puhul võis kõige varasem kuupäev, mil nad avaldasid nõusolekut tõsta viina hinda 63,50 krooni tasemele, olla 16.06.2009 toimunud kohtumisel. Selle tõendamiseks on kohus otsuse p-s 110 ja p-des 264.1-264.3 viidanud H. Ränki 12.06.2009 ja 15.06.09 e-kirjadele R. Sibulale, millest väidetavalt nähtub, et AS Liviko soovib kohtuda Maximaga 16.06.09 (kd III, lk 183, 190). Samas on jäetud tähelepanuta tõendid (H. Ränki 09.06.2009 kell 16:55 e-kiri K.R. Kitsele ja I. Grossevile (kd III, lk 179; kd VI, lk 43): „...Robert helistab mulle seoses homse kohtumisega tagasi“, mis viitab selgelt sellele, et kui mingi kohtumine AS Liviko ja Maxima esindajate (sh R. Sibula) vahel aset leidis, siis võis see toimuda juba 10.06.2009. Kohus on sellele otsuse p-des 121.1 ja 121.4 ka viidanud ja leidnud, et vastav e-kiri tõendab AS-i Liviko tahet läbirääkimistel, kuid aegumise hindamisel ei ole seda sellegi poolest arvestanud. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga (otsuse p 114.2) nagu oleks R. Sibul oma ütlustes nõustunud AS-ga Liviko kohtumise toimumise 16.06.2009. Süüdistatav on ülekuulamise käigus vastanud küsimusele, kas 2009 juunikuus toimus kohtumine AS Liviko esindajatega ja kui toimus, millal see siis toimus, kui üldse toimus, et „See on põhimõtteliselt normaalne

protsess, kui me suurte tarnijatega kohtume kuskil kord kuus. Juuni on küllaltki keeruline kuu selles mõttes, et tulevad pühad ja me valmistume juba selleks ette ja ma arvan, et me kohtusime Liviko esindajatega ja arvan, et see oli kuskil juuni alguses – esimesed nädalad juunikuus.“ (kd XII, lk 1-17). Sellest ei saa mingil juhul järeldada nagu oleks R. Sibul kinnitanud kohtumist 16.06.2009, kuna esiteks on esimesed 2 nädalat 2009 juunikuus oli 1.-14. juuni ning teiseks on R. Sibul oma ülekuulamisel sõnaselgelt kinnitanud, et 16. juunil kohtumist ei toimunud (kd XII, lk 1-17). Pigem vastupidi, R Sibula ütlused ja H. Ränki 09.06.09 e-kiri on omavahel vastavuses ja seega eluliselt usutav, et kui üldse juunis mingi kohtumine toimus, siis eeldatavasti e-kirjale järgneval päeval, s.o. 10.06.2009. Kuivõrd otsuse p-s 12 on kohus ise leidnud, et süüdistatavate ütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud ei kaitsjate ega prokuröri poolt, tuleb süüdistatavate ütlused lugeda usaldusväärseteks ning seetõttu ka lubatavateks tõenditeks, millele kohus saab kohtuotsuse tegemisel tugineda. Selliselt on arusaamatu, miks on kohus jätnud täielikult arvestamata R. Sibula sõnaselge kinnituse (kd XII, lk 1-17) selle kohta, et 16. juunil kohtumist ei toimunud, sel kuupäeval soovis AS Liviko üksnes kohtuda ning tegelikkuses toimus kohtumine varem. Ka kohtu poolt korduvalt viidatud H. Ränki 30.06.2009 e-kirjas R. Sibulale (kd IV, lk 1), ei ole viidatud kuupäevale, millal toimunud kohtumisel oleks antud nõusolek hindu tõsta. Järelikult varaseim kuupäev, mil R. Sibul oleks võinud avaldada nõusolekut hinna tõstmiseks, võis olla 10.06.2009, millisel juhul oleks in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt R. Sibula väidetav süütegu aegunud. Ka süüdistusakt lähtub põhimõttest, et tegu on toime pandud kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kuupäeval 2009 juunis. Teiseks peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et 2009 juunis väidetavalt toimunud kohtumise teemaks ei olnud hindade kokkuleppimine. Kohus on otsuse p-s 264.4 viidanud, et 15.06.2009 kell 14:55 e-kirjast ilmneb, et kohtumisel arutati nii Laua viina kui muude odavate 40%-liste viinade väljamüügihinda, mida antud kokkulepe just puudutaski. Kohtu poolt viidatud kiri ei saa olla tõendiks selle kohta, et juunis väidetavalt AS Liviko ja Maxima esindajate vahel toimunud kohtumisel oleks arutatud odavate viinade hindade kokkuleppimist, kuna teemad „Laua viin ja muude odavate 40%-liste viinade väljamüügihind“ võivad tähendada lugematul hulgal muid küsimusi, mida on tarnijal ja jaeketil lubatud seaduslikult arutada. 12.06.2009 kell 13:36 H. Ränki e-kirjas R. Sibulale (kd III, lk 183) kirjutas H. Ränk: „Saadan Liviko-Maxima 2009 aasta lepingu Lisa nr 1, Lisa nr 5 ja Lisa nr 6. Palun saada mulle veelkord üle vaatamiseks põhileping. Mul on soov kohtuda Teiega (Sina ja D) 15.06. või 16.06. Palun anna teada kohtumise täpne kellaaeg. Räägime Laua Viinast ja Maxima kampaania hindadest. E-kirjale oli lisatud muuhulgas ka Lisa 6 9. juuni 2009 versioonis.“ Sellest ilmneb, et isegi, kui toimus kohtumine AS Liviko ja Maxima esindajate vahel, siis olid kohtumise teemadeks Laua Viin ja Maxima kampaania hinnad (ehk seaduspärased aruteluteemad), mitte odavate viinade jaehinnas kokkuleppimine. Otsuse p-s 149 ja 264.3 on kohus leidnud, et kohtumisel AS Liviko ja Maxima vahel osalesid H. Ränk ning K. Kits (AS Liviko) ning R. Sibul ja DM. AS Liviko esindajad ei ole kohtumenetluses ütlusi andnud, kohtumisel osalejat DMt ei ole menetlusse üldse kaasatud. Ainsa kohtumisel osalejana on ütlusi andnud R. Sibul, selgitades, et „Nagu ma mäletan, oli teemaks sisseostuhinnad, kampaania ettevalmistus, marketingi küsimused tulevikus, juba sellised suuremad teemad“. Järelikult on tõendatud, et kohtumisel, mis võis 2009 juunis (eeldatavasti 10.06.2009) aset leida, ei arutatud jaehinna kooskõlastamise küsimust. Kolmandaks leiab kaitsja, et R. Sibul ei andnud 2009 juunis väidetavalt toimunud kohtumisel nõusolekut hinna tõstmiseks. Kohus on AS Liviko töötajate ja R. Sibula puhul tõendeid erinevalt hinnanud. Nii on kohus otsuse p-s 265 järeldanud, et R. Sibul andis Maxima esindajana 16.06.2009 toimunud kohtumisel koos DM-ga nõusoleku AS-i Liviko esindajatele K.-R. Kitsele ja H. Ränkile tõsta odavate viinade (Laua ja Ekstra/Mahtra) hindu alates 01.07.2009 Maxima kauplustes 63,50 krooni peale. Sellise järelduseni jõudmise analüüsist ilmneb, et kohus on kunstlikult tuvastanud R. Sibula poolt nõusoleku andmise hindade tõstmiseks üksnes seetõttu, et DM (keda kohus peab tegelikkuses peamiseks kokkuleppe

sõlmijaks Maxima poolt), ei ole menetlusse kaasatud. Selliselt on R. Sibula poolt hindade tõstmiseks nõusoleku andmine tuvastatud sisuliselt kohtu poolt üksnes seetõttu, et vastasel korral ei oleks olnud võimalik Maximat süüdi tunnistada, kuna kohtu arvates tegelik KarS § 14 lg 1 nõuetele vastav isik ja väidetav toimepanija (DM) ei ole menetlusse kaasatud ning teise Maxima töötaja I. Kulikovi osas on kohus tuvastanud, et ta ei ole süütegu toime pannud. Eelnev kumab eriti selgelt kohtuotsusest läbi seetõttu, et kohus on samades olukordades teinud AS Liviko töötajate tegevusest ja R. Sibula kui Maxima töötaja tegevusest täiesti vastupidised järeldused: nimelt leidis kohus otsuse p-s 149 ja 264.3, et kohtumisel AS Liviko ja Maxima vahel osalesid H. Ränk ja K.Kits AS Liviko poolt ning R. Sibul ja DM Maxima poolt. Seoses AS-ga Liviko leidis kohus otsuse p-s 149, et „Arvestades, et Kärt-Ragnar Kitse AS-i Liviko sisene positsioon oli kõrgem kui Hallar Ränga positsioon, leiab kohus, et just Kärt-Ragnar Kits oli isikuks, kes AS-i Liviko nimel Maxima Eesti OÜ-ga hinnakokkuleppe sõlmis.“ Otsuse p-s 307 on kohus aga tuvastanud, et R. Sibula ülemuseks oli DM ja p-s 383 kinnitanud, et otsustusõigus oli R. Sibula ülemusel DM-l. Sellest hoolimata ei ole kohus R. Sibula osas lähtunud samast põhimõttest nagu AS Liviko töötajate puhul, et eeldada, kui mingi kokkulepe AS Liviko ja Maxima vahel sõlmiti, siis sõlmiti see ka Maxima poolt kõrgema positsiooniga töötaja (ehk DM) poolt. Vastupidiselt on otsuse p-s 265 aga leitud, et Maxima poolt olid nõusoleku andjaks nii DM kui ka osakonna kõige madalama astme töötaja R. Sibul. Selline kohtu poolne järeldus on eriti vastuoluline seetõttu, et mõned peatükid hiljem, otsuse p-s 270 leiab kohus, et „Arvestades ka asjaolu, et 16.06.2009 kohtumisel osalesid Maxima Eesti OÜ poolt DM ja Robert Sibul ning AS Liviko poolt Kärt-Ragnar Kits ja Hallar Ränk ning Robert Sibula ütluste kohaselt tema ja Hallar Ränk teineteisega otse ei suhelnud, viitab sellele, et kohtumisel põhiline vestlus käis mõlema äriühingu n-ö olulisemate ja positsioonil kõrgemate isikute ehk Kärt-Ragnar Kitse ja DM vahel.“ Et mitmuse ehk „teie“ vormi kasutatakse praktikas sageli just ärilistes vestlustes viisakusest ka ühele isikule viidates, ei saa kaitsja arvates 30.06.2009 09:48 e-kiri (kd IV, lk 1) tõendada, et lisaks DM-le andis nõusoleku hindade tõstmiseks ka selleks pädevust mitte omav R. Sibul. Lisaks sellele ei saa seda e-kirja lugeda tõendiks selle kohta nagu oleks R. Sibul andnud mistahes kohtumisel nõusoleku konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimiseks seetõttu, et kirjas on palutud kinnitust - kui kohtumisel oleks antud kindel nõusolek, siis ei oleks AS-il Liviko olnud vajalik täiendavalt kinnitust oodata. Neljandaks märgib kaitsja, et kohus leidis otsuse p-s 266, et Maxima (R. Sibula) nõusolekut keelatud kokkuleppes osalemiseks kinnitab ka I. Grossevi 26.06.2009 kell 16:34 e-kiri AS Liviko töötajatele, milles on märgitud, et „Suurketid on tänaseks kõik oma nõusoleku andnud ja odava viina hinnad muutuvad alates 01.07.09“ (kd III, lk 192; kd V, lk 32) ja H. Ränki 30.06.09 kell 09:22 e-kiri, milles märgitakse, et: „Oleme tänaseks saavutanud kõikide ketikauplustega (Maxima, Rimi, B.O, Prisma) kokkuleppe, et alates 01.07.2009 tõstame odavate viinade hinnad 63,50 peale“ (kd IV, lk 7). Kaitsja arvates ei tõenda nimetatud e-kirjad kohtu järeldust, nagu oleks R. Sibul andnud nõusoleku keelatud kokkuleppele - tegemist võis olla AS Liviko poolse manipulatsiooniga, millega Maxima esindajad aga kaasa ei läinud. Seda tõendab 30.06.2009 09:48 H. Ränki e-kiri R. Sibulale (kd IV, lk 1), mille kohaselt ootas H.Ränk endiselt kinnitust Maxima nõusoleku osas viinade hinna tõstmiseks. Samuti ei saa need e-kirjad tõendada, et nõusoleku hindade tõstmiseks oli andnud just konkreetselt R. Sibul, kuna kohus on ise otsuse p-s 265 leidnud, et tema hinnangul andis Maxima nimel nõusoleku ka DM. Järelikult on võimalik, et nõusoleku andis üksnes DM ja mitte R. Sibul koos DM-ga ning sellest oli tingitud AS Liviko arusaam, et Maxima on kokkuleppega nõus. Juhul, kui tõepoolest oli Maxima esindaja andnud mingi nõusoleku koostöös osalemiseks (nagu on viidatud nendes ekirjades), siis sai selle andjaks olla ka üksnes DM, kuna tõenditest ilmneb, et R. Sibul ei ole kohtumisel mingit nõusolekut AS-ile Liviko edastanud. Teistest süüdistatavatest lähtuv ekirjavahetus tõendab vastupidiselt, et R. Sibulaga ei saavutatud konsensust hindade tõstmise osas. Näiteks märgitakse I. Grossevi 09.07.2009 e-kirjas (kd IV, lk 22), et „seega nüüd siis vist veel vaja Maxima „murda““.

Kaitsja ei nõustu kohtu poolt tuvastatuga (otsuse p-d 268, 276-280, 283) et Maxima (R. Sibula) nõustumist osaleda keelatud koostöös tõendab ka Maxima hindade dünaamika ning p-s 270 ja 272 tuvastatuga, et Maxima hindade mitte vastamine väidetavale kokkuleppele ei välista konkurentsivastast kokkulepet. Maxima hindade muutumine ei saa tõendada seda, et just konkreetselt süüdistatav oleks Maxima poolt andnud nõusoleku konkurentsivastase koostöö teostamiseks, kuna nagu kohus on ise otsuse p-s 265 leidnud, andis kohtu hinnangul Maxima nimel nõusoleku DM. Tõendatud ei ole, et nõusoleku oleks lisaks DM-le andnud ka R. Sibul. Maxima jaekauplustes odavate viinade hinnamuutused olid tingitud Maxima enda majandusstrateegiast - käibemaksu tõusu hetkel hinna langetamisest tulenev konkurentsieelis, ajakirjandushuvi jaehindade osas, Mahtra PET viina sooduskampaania planeerimine ning konkurentide jaemüügihindade füüsiline kontrollimine kauplustes. Järelikult ei ole ka pädev otsuse p-s 273 esitatud väide, et Maxima (R. Sibul) on juba hindade varasema tõstmisega näidanud oma käitumisega sh AS-ile Liviko, et ta on jätkuvalt nõus odava viina hinda tõstma alates 01.07.2009. Kohus ei ole otsuse p-s 281 pidanud põhjendatuks argumente sellest, et viina hind muutus majanduslikest põhjustest, sh maksumuudatuste tõttu, leides, et 2%-lise käibemaksumäära tõstmise tõttu ei ühtlustu nende viinade hinnad ja seda veel „juhtumisi“ täpselt 63,50 krooni tasemele. Tulenevalt asitõendi vaatlusprotokollist (kd IX, lk 1-21), ei muutnud Maxima 2009 juuni lõpus ja juuli alguses kõige odavama viina hinda üldse, kuna odav viin Katyusha maksis Maxima kauplustes 05.05.2009 - 13.07.2009 62,90 krooni. Järelikult ei saa ka R. Sibulale ette heita odavate viinade hinna tõusu sel perioodil. Isegi, kui viina hinna muutuseks lugeda Laua ja Mahtra viina hinna tõusu 29.06.2009 ja langust 01.07.2009 (kuigi Katyusha viin oli püsivalt odavamal tasemel), ilmneb asitõendi vaatlusprotokollist (kd IX, lk 1-21), et H. Ränki 30.06.2009 9:48 e-kirja saatmise hetkeks oli Maxima juba Laua ja Mahtra viinade hindu 29.06.2009 muutnud. Kaitsja leiab, et ei saa välistada, et hinnataseme 63,50 krooni valis mistahes põhjustel just DM. Seda kinnitavad kaitsja arvates ka süüdistatava selgitused, et ta ei tea, miks 29.06.2009 tõsteti viinade hindu, kuna selle otsuse võttis D vastu isiklikult. 01.07.2009 viinade hindade langetamist on süüdistatav selgitanud, „Nagu ma tean, ma olin sel ajal juba puhkusel, ja mingeid otsuseid vastu võtta ei saanud ja isegi ei tea, kes seda võis teha, aga ainuke inimene, kes seda võis teha, oli D “. Kohus on otsuse p-s 282 viidanud, et selleks, et korralda edukat PET-pudelis Mahtra viina kampaaniat ei ole eluliselt usutav, et varasemalt erinevate hindadega müügil olnud odavad viinad (nii Laua, Mahtra kui Katyusha) tuli enne kampaania algust „juhuslikult“ panna kõik müügile hinnaga 63,50 krooni. Vastavalt 07.08.2013 asitõendi vaatlusprotokollile (kd IX, lk 121) tuvastatud hindade muutustele muutsid teised jaeketid oma viina hindu järgmiselt: Rimi 09.07.2009, Säästumarket 10.07.2009, B.O 09.07.2009. Järelikult olid hetkeks, mil Maxima tõstis 13.07.2009 ja 14.07.2009 oma odavate viinade hindu, teistes jaekettides odavate viinade hinnad olnud tõstetud juba 5 päeva, mistõttu võis hinnatase kujuneda vastavalt teistes jaekettides füüsiliste kontrollide käigus nähtule. Ekslik on kohtu seisukoht, et R. Sibul andis 2009 juunis väidetavalt toimunud kohtumisel nõusoleku hinna tõstmiseks. Kohus viitab otsuse p-s 274 30.06.2009 kell 14:53 I. Grossevi ekirjale: „Laua ja Katyusha on üldse arusaamatu, sest tegelikult tõstavad nad ise oma katet nagunii ja milleks meie veel peame siin juurde andma jääb igati selgusetuks... Teiste toodete osas isiklikult ma ka ei poolda selle 2% katte andmist... Liiati veel ka seda, et keegi meie konkurentidest /.../ samuti juurde ei anna... Tuletan meelde, et käibemaks on siiski tarbimiseks, mis on tarbimise maksustamiseks ja seega tarbijale kanda“ (kd IV, lk 3) ning järeldab sellest, et Maxima (R. Sibul) on andnud nõusoleku tõsta odava viina hinda (tõstavad nad ise oma katet nagunii) ning seda sõltumata käibemaksu tõusust. Ühtlasi kinnitab see kiri kohtu hinnangul, et 16.06.2009 kohtumisel arutati nii tarnelepingut AS Liviko ja Maxima vahel kui ka odavate viinade väljamüügihinna kokkuleppes ja üheaegses hinnatõstmises ehk

kooskõlastatud tegevuses osalemist. Kaitsja arvates on selle e-kirja pinnalt tehtud järeldused aga meelevaldsed, kuna selles ei viidata midagi 16.06.2009 kohtumisele ega ka jaehindade kokkuleppimisele, ammugi ei tõenda e-kiri midagi konkreetselt R. Sibula tegevuse kohta. Kaitsja arvates on täiesti alusetu ja põhjendamata otsuse p-s 270 esitatud väide, et kuivõrd 16.06.2009 kohtumine toimus vene keeles ja H. Ränk seda ei vallanud, DM ei rääkinud eesti keelt ja oli väga hõivatud muude ülesannetega ning tavapäraselt suhtles Maxima ja AS Liviko omavahel H. Ränga ja R. Sibula vahendusel, siis saab eeldada, et peale 16.06.2009 kohtumist anti kokkuleppe elluviimise, s.t kooskõlastatud tegevuse ülesanne DM poolt suuremas osas üle R. Sibulale tegelemiseks. Selle tõendamiseks on kohus viidanud üksnes H. Ränki ekirjadele R. Sibulale (kd IV, lk 1, 9 ja 17), millele ei ole R. Sibul vastanud, mistõttu puudub alus eeldamaks, et R. Sibul oleks edaspidi vaidlusaluse küsimusega tegelenud. Kaitsja on juba kohtukõne kirjalikes teesides (kd XIV, lk 21-37) selgitanud, et R. Sibul oli süüdistuses märgitud ajaperioodil puhkusel, R. Sibula pädevusse ei kuulunud jaehinna üle otsustamine ja konkreetsel juhul ei viinud R. Sibul mistahes hinna muutmist ellu. Muuhulgas on R. Sibul selgitanud, et ta ei tea, miks 29.06.2009 tõsteti viinade hindu, kuna selle otsuse võttis D vastu isiklikult. Seoses sellega, miks 01.07.09 lagetati viinade hindu, vastas R. Sibul oma ülekuulamisel „Nagu ma tean, ma olin sel ajal juba puhkusel, ja mingeid otsuseid vastu võtta ei saanud ja isegi ei tea, kes seda võis teha, aga ainuke inimene, kes seda võis teha, oli D “ (kd XII, lk 1-17). Küsimusele „kas te mäletate, kas teie olete allkirjastanud mõne käskkirja seoses siis Laua, Mahtra ja Katjusha viina hindade tõstmisega 13. ja 14. juuli?“, et „Ei, ma ei saanud alla kirjutada, kuna ma olin sel ajal puhkusel. Ma arvan, et siis ta tõstiski need hinnad, kuna lähenes juba Mahtra pudeli kampaania.“. Kohtu seisukoht (p-s 285), et R. Sibul oli teadlik hinnakokkuleppest ja kooskõlastatud tegevusest teiste jaekaubanduskettidega, ei tulene hinnatud tõenditest. Vastupidi, R. Sibul ei olnud teadlik, et hinda tõstavad ka teised jaekaubandusketid, kuna Maxima lähtus oma hindade kujundamisel omaenda majandusstrateegiast, tõstes faktiliselt hindu palju varem kui seda tegid teised süüdistatavad ning palju varem, kui Maxima oleks seda pidanud tegema väidetava kokkuleppe kohaselt. Samuti lähtus Maxima tegevus kogu aeg tema enda majandusstrateegiast, millel oli iseseisev ja teistest turuosalistest (või AS Liviko väidetavalt edastatud informatsioonist) sõltumatu eesmärk. R. Sibul ei ole Maxima juhtivtöötaja, pädev esindaja ega ka kaas- või vahendlik täideviija. Puudub analüüs selle kohta, millist täideviimisvormi käsitleda „juhendamise ja heakskiidu“ all. Samuti, olles võtnud seisukoha, et R. Sibul oli vaid „juhendatav ja tema tegevus kiideti DM poolt heaks“, ei ole kohus võtnud seisukohta, kas DM on käsitletav KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isikuna. Kohus ei saanudki seda teha, kuna DM ei ole antud menetluses kaasatud ega ka süüdistusaktis nimetatud. Süüdistataval on praeguseni võimatu aru saada, kelle tegu ja mis vormis (kaastäideviija, üksiktäideviija või vahendlik täideviija) talle omistatakse. Kohus on küll sedastanud, et väidetaval 16.06.2009 kohtumisel andsid nõusoleku hindade muutmiseks nii DM kui ka R. Sibul (p 264.4), hilisemalt on aga rõhutanud, et seda tehti „koos“, täpsustamata, kas nõusoleku andis üks ja teine lihtsalt oli juures või mitte. 29.06.2009 käskkirja allkirjastas DM, R. Sibul valmistas selle vaid ette. Kohtu järeldus (p-des 307-309), et eeldada võib, et R. Sibulal olid sisuliselt sarnased kohustused ametijuhendis märgitule ka enne selle väljastamist 2010, s.o. 2009 on alusetud: esiteks on ametijuhend antud välja 2010, teiseks on kohus ise möönnud, et ametijuhend sellises ulatuses kehtida ei saanud. Kohus leiab otsuses (p 260), et olukorras, kus viina hinda tõstetakse ilma ühegi majandusliku argumendita ning samas toote kvaliteet tarbija jaoks paremaks ei muutunud, ei saa rääkida, et hinna tõstmise kokkuleppest oleksid tarbijad saanud õiglase osa ehk midagi n-ö paremat hinnatõusust tulenevalt vastu. Esitamata selle järelduse tõendamiseks mingeid põhjendusi, on kohus täielikult jätnud tähelepanuta kaitsja kohtukõnes (kd XIV, lk 21-37) esitatud argumentatsiooni, et alkoholismi vähenemisest tingitud kasu kaalub antud juhul üles osade tarbijate heaolu vähenemise ning kohaldub individuaalne erand vastavalt KonkS §-le 6. Sellest

tulenevalt on kohus teinud ka eksliku järelduse, et käesoleval juhul ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu individuaalse erandi näol. Kohus leidis otsuse p-s 101, et asjaomaseks kaubaturuks on odava alkoholi jaemüük Eesti Vabariigis ja p-s 102 sellest tulenevalt, et kuivõrd nii AS Liviko, B.O, AS Prisma Peremarket, Rimi Eesti Food AS, Maxima kui ka AS Helter-R tegutsevad eelnimetatud asjaomasel turul, siis on kõik äriühingud omavahel konkurendid. Kaitsja nõustub Maxima kohtukõnes (kd XIII, lk 91-124) esitatud seisukohtadega asjaomase kaubaturu kohta, et asjaomane tooteturg võiks olla laiemalt kas kogu alkoholi turg või ostukorvi turg ning asjaomane geograafiline turg võiks olla kitsamalt üksnes konkreetse poe lähiümbrus. Kaitsja leiab jätkuvalt, et KarS § 400 lg 1 subjektiivse koosseisu nõuded ei ole R. Sibula osas täidetud. Leides otsuse p-s 290, et R. Sibul oli 16.06.2009 kohtumisel teadlik, et hinnatõstmise kokkuleppes osalevad ka Maxima konkurendid ning hiljemalt 13.07.2009 teadis täpselt, et selles osalevad mh Rimi Eesti Food AS, B.O ja ka AS Prisma Peremarket, on kohus selle tõendamiseks viidanud üksnes kahele H. Ränki e-kirjale, milles viimane avaldab soovi saada Maxima nõusolekut hindade kohta. Arusaamatuks jääb, kuidas saavad need 16.06.2009 kuupäevast hilisemate kuupäevadega (30.06.2009 ja 07.07.2009) kolmanda isiku e-kirjad, millele R. Sibul ei ole isegi vastanud, tõendada seda, et süüdistatav oli 16.06.2009 kohtumisel millestki teadlik ja et tal esines vastaval kuupäeval tahtlus. Kaitsja heidab kohtule ette sedagi, et kohus on rikkunud otsuses põhjendamiskohustust, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ning otsuses on jäetud mitmetele määrava tähtsusega kaitseargumentidele vastamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei võinud kohtumine AS Liviko ja Maxima esindajatega (R. Sibulaga) toimuda juba 10.06.2009, miks saab eeldada, et peale 16.06.2009 kohtumist anti kokkuleppe elluviimise, s.t kooskõlastatud tegevuse ülesanne DM poolt suuremas osas üle R. Sibulale tegelemiseks, miks ei oleks tarbijad saanud kokkuleppest õiglast kasu ning miks kohus ei nõustu kaitsjaga, et kasu oleks tulenenud alkoholismi vähenemistest, aga samuti, miks ei võiks asjaomast kaubaturgu defineerida laiemalt, miks subjektiivse koosseisu nõuded on täidetud ja miks ei kohaldu käesoleval juhul, tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18.06.2002 vastu võetud määrusest nr 195, õigusvastasust välistav asjaolu. B.O ja T. Valgu kaitsja E. Muna leiab enda apellatsioonis, et kohus on rikkunud olukorda halvendava seaduse kohaldamise keeldu. Süüdistatavatele süüks pandavad teod pandi väidetavalt toime 2009 juunis-juulis ja sel ajal kehtinud KonkS § 2 lg 3 sätestas, et "Käesoleva seaduse tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid, kui nende ettevõtjate vahel puudub konkurents". Süüdistusakti kohaselt olid Liviko AS ja B.O 2009 aastal samas kontsernis. Kaitsja on esitanud 21.04.2014 kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse (kd X, lk 28-29), milles prokuratuur on sedastanud, et "Juhul kui B.O ja AS Liviko lugeda üheks ettevõtjaks, siis puudub alus neile omavahelise konkurentsikahjustava kokkuleppe etteheitmiseks [---]. Järelikult kuulub kriminaalmenetlus T. Valgu, SM ja B.O ning I. Grossevi, K.-R. Kitse ning AS Liviko suhtes lõpetamisele episoodi suhtes, mis käsitleb 2010 toimunud konkurentsi kahjustavat koostööd, milles osalesid B.O ja AS Liviko ning mille tulemusena kujunes Laua viina hinnaks 69,90 krooni. Seega on B.O ja juhtivtöötaja T. Valgu õiguslik suhe Livikosse süüdistusaktis käsitletud ajal identne episoodiga, mille suhtes on prokuratuur menetluse lõpetanud. Süüdistusaktist nähtuvate asjaolude ja tõendite pinnalt puudub mis tahes põhjus, miks pole süüdistusaktis etteheidetava episoodi osas menetlust lõpetatud. Süüdistusaktis on märgitud, et alates 15.07.2013 jõustus KonkS-i muudatus, mille tulemusel kehtib § 2 lg 3 sõnastuses "Käesoleva seaduse tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad". KonkS § 2 lg 4 kohaselt käsitletakse valitseva mõju omamiseks seda, kui ühe või mitme ettevõtja poolt ühiselt või ühe või mitme füüsilise isiku poolt ühiselt teise ettevõtja aktsiate või osade omamise kaudu, tehingu või

põhikirja alusel või muul viisil otseselt või kaudselt mõjutada teist ettevõtjat, mis võib seisneda õiguses oluliselt mõjutada teise ettevõtja juhtorganite koosseisu, hääletamist või otsuseid või kasutada või käsutada teise ettevõtja kogu vara või olulist osa sellest. On selge, et B.O ega Liviko AS-il teineteise suhtes valitsevat mõju ei olnud ja seega jääb esitatud süüdistus arusaamatuks ja vastuoluliseks. KarS ei võimalda KonkS § 2 lg 3 mõttes üheks ettevõtjaks peetavate ettevõtete ega kontserni karistamist. Ettevõtete üheks ettevõtjaks lugemine ega kontsern pole KarS § 400 osa ja ühine ettevõtja KonkS § 2 lg 3 mõttes ega ka kontsern pole ei füüsiliseks ega juriidiliseks isikuks. Et KarS ei sätesta füüsiliseks või juriidiliseks isikuks mitteolevate õiguslike nähtuste karistamise võimalust, on välistatud B.O ja B.O juhtivtöötaja T. Valgu karistamine seoses nende kuulumisega samasse kontserni süüks pandava teo toimepanemise ajal. Väärib rõhutamist, et nähtuvalt süüdistusaktist pole Liviko AS ja B.O eraldi subjektidena käsitlemise korral võimalik omistada B.O-le ega T. Valgule KarS § 400 lg 2 koosseisulist tegu läbi Liviko AS-i töötajate väidetava tegevuse. Nähtuvalt süüdistusaktist püüdis prokuratuur täiendada KarS-i üldosast nähtuvat karistatavate isikute ringi kuni 15.07.2013 kehtinud KonkS § 2 lg 3 regulatsiooni alusel kontserni või ühise ettevõtja mõistega ja selliselt ühe isikuna hõlmata B.Oit ja Livikot ning süüdistada korraga B.Oit, Livikot ja mõlema äriühingu juhtivtöötajaid (sh T. Valku). Hetkel kehtiva KonkS § 2 lg 3 kohaselt ei ole B.O ja Liviko üheks ettevõtjaks, sest seadus ei sätesta enam kontserni kaudu seostamise võimalust ning B.Oil ja Livikol pole teineteise suhtes KonkS § 2 lg 4 sätestatud valitsevat mõju. Tulenevalt eelöeldust on ilmne, et B.O ega T. Valk pole neile süüks pandavaid tegusid toime pannud. Kohus on menetlenud umbmäärase sisuga süüdistust ja väljunud otsuses süüdistusakti piiridest. Kohtuvaidlustes jäi prokuratuur süüdistusaktis toodud seisukohale, mille kohaselt tooteturg on 40% alkoholisisaldusega odavama hinnaklassi viinade klaasist pudelite jaeturg. Kohus jäi otsuse p-s 93 aga järgmisele seisukohale „Eeltoodud põhjustel tuleb kohtu hinnangul arvata tooteturu hulka kõik jaemüügiga tegelevad kauplused, mis müüvad (odavaid) alkoholitooteid ja seda olenemata sellest, kas nendes kauplustes müüakse peale alkoholi ka muid tooteid või ei. Sel põhjusel luges kohus ühel tooteturul tegutsevaks nii odavate alkoholitoodete jaemüügiga tegelevad hüper-, super-, discounter tüüpi kauplused kui ka vaid alkoholi müügile spetsialiseerunud jaemüügikauplused“. Seega muutis kohus süüdistusaktis toodud tooteturu mõistet ning laiendas selle kõigi odavate alkoholitoodete müügile nii alkoholimüügile spetsialiseerunud jaemüügikauplustes kui ka alkoholitoodete jaemüügile hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplustes, pidades tooteturuks odava alkoholi jaemüüki (p 101). Kaitsja rõhutab sedagi, et kaubaturg tuleb määratleda kohtueelse menetluse käigus ja süüdistusaktis. Käesolevas asjas tõusetub kaubaturgude analüüsi ja piiritlemise vajadus olukorras, kus Eesti vanim ja tuntuim viinatootja LivikoAS, kellel oli 2009 kolm väikepoodi Tallinna reisisadamas ja üks Kuressaares ning kelle käibest moodustas viina jaemüük vaid 7,9% (kd X, lk 62-63), on saanud süüdistuse viina jaemüügihinna konkurentidevahelises (st horisontaalses) kokku leppimises ja kooskõlastamises suurte üleriigiliste jaekettidega, kellel on Eesti erinevates paikades umbkaudu 170 hüper- ja supermarketit ja ühe segakaupluste ketiga, kes tegutseb Lääne- ja Ida-Virumaal, kusjuures see viinatootja on tõstatanud turuanalüüsi minetused nii vertikaalsest, geograafilisest kui ka nn jaetasandispetsiifiliste faktorite aspektist, esitades selle kohta 26.11.2014 kohtuistungil tõendid (kd X, lk 30-59), mistõttu pidi prokuratuur nendest tõenditest olema teadlik juba enne esimest eelistungit. Eesti ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse kohaselt on selleks, et tuvastada kas kaks ettevõtjat on konkurendid või mitte, vajalik kaubaturgude analüüs ja piiritlemine. Ilma kaubaturu kindlakstegemiseta ei ole võimalik tuvastada KarS § 400 lg 2 kohaldamise eeldust konkurendiks olemist. Kartelliõiguslikus mõttes jagunevad ettevõtjad konkurentideks ja mittekonkurentideks, kelle koostöö kartelliõiguslik analüüs on täiesti erinev (Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-11 p 18).

Nii Liviko AS kui B.O ja teised jaeketid on antud kohtu alla KarS § 400 lg 2 alusel. Süüdistuse järgi pannakse Liviko AS-le süüks horisontaalset konkurentsi kahjustavat koostööd, st horisontaalset kokkulepet ning kooskõlastatud tegevust, millega määrati kindlaks odavviina jaehind. KonkS § 5 lg 3 järgi on ettevõtjate vaheline koostöö, sh hinnakokkulepe, horisontaalne siis, kui koostöös osalevad ettevõtjad tegutsevad tootmise või turustamise samal tasandil konkurentidena. Järelikult pidi käesolevas vaidluses tuvastama, kas Liviko AS on teiste süüdistatavate (üleriigilised hüper- ja supermarketite ketid ning Lääne- ja Ida-Virumaa segakaupluste kett) suhtes konkurent. Mõiste konkurendid hõlmab nii tegelikke kui ka võimalikke konkurente - kaks ühingut on tegelikud konkurendid, kui nad tegutsevad ühel ja samal asjaomasel turul (Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-11 p 18.1.). Ühing on teise ühingu võimalik konkurent juhul kui on tõenäoline, et suhteliste hindade väikese, kuid püsiva tõstmise korral teeb esimene ühing lühikese aja jooksul vajalikud lisainvesteeringud või muud nn üleminekukulutused, et siseneda sellele asjaomasele turule, kus tegutseb teine ühing. Et teha kindlaks, kas kaks ühingut on konkurendid, tuleb analüüsida ja piiritleda asjaomane turg (ehk kaubaturg KonkS § 3 lg 1 tähenduses). Asjaomane turg, mille piires konkreetset konkurentsiküsimust hinnatakse, moodustub toote- ja geograafilise turu ühendamisel. Asjaomane tooteturg hõlmab kõiki neid tooteid ja/või teenuseid, mis tarbijate seisukohast on oma iseloomulike tunnuste, hindade ja otstarbekohase kasutuse põhjal omavahel vahetatavad ja asendatavad. Asjaomane geograafiline turg on konkurentsitingimustelt üsna sarnane ja naaberaladest eelkõige märgatavalt erinevate konkurentsitingimuste tõttu eristatav ala, kus kõnealused ettevõtjad tegelevad kaupade ja teenuste pakkumise ja hankimisega. Seega pidanuks süüdistuse esitamiseks KarS § 400 lg 2 järgi Konkurentsiamet ja/või prokuratuur tegema turuanalüüsi ja piiritlema jaekaubanduse tasandi kaubaturud ning selle analüüsi kaudu tuvastama, et Liviko, B.O, Rimi Eesti Food AS, Maxima, AS Prisma Peremarket ja AS HELTER-R on konkurendid. Et sellist analüüsi tehtud ei ole, siis ei saa B.O ega T. Valku neile esitatud süüdistuste alusel süüdi mõista. Süüdistusaktis ei käsitle prokuratuur infovahetust, vertikaalset suhtlust ega kihutaja või kaasaaitaja olemasolu. Prokuratuuri poolt kohtuvaidlustes esmakordselt tehtud viited Liviko AS-le kui väidetavale horisontaalse kartelli kaasaaitajale või kihutajale või hub and spoke infovahetuse kaudu võimalikule vertikaalsele suhtlusele, väljuvad süüdistuse raamidest. On selge, et prokuratuuri poolt kohtuvaidlustes tehtud viited Livikole kui kaasaaitajale või kihutajale või Liviko vertikaalsele suhtlusele, saavad tõusetuda vaid siis, kui prokuratuur loobub Liviko käsitlemisest teiste jaekaubanduse kettide konkurendina. Prokuratuur kohtuvaidluste käigus aga eelnevast loobunud ei ole. Hub and spoke infovahetuse sissetoomine mõjutab oluliselt B.O ja T. Valgu õigusliku positsiooni ja kaitsetaktikat. Eelnevat kinnitab kasvõi see, et kui Livikot ei peeta enam konkurendiks, siis puudub käesolevas kohtuasjas mis tahes tõend selle kohta, et B.O ja T. Valk oleks suhelnud ühegi muu jaemüüjaga või süüdistatavaga, v.a Liviko AS-iga. Suhtluse puudumist on kinnitanud ka kohus otsuse p-s 137 järgnevalt „Menetluses uuritud tõenditest nähtub, et Maxima Eesti OÜ, AS Prisma Peremarketi, B.O, Rimi Eesti Food AS ja AS Helter-R omavahel iseseisvalt ei suhelnud“. Samas on kohus muu hulgas sedastanud, et „... nõustub kohus prokuröriga, et suhtlemisel kasutati hub and spoke infovahetuse skeemi. Siiski ei tähenda, et kokkuleppeid tuleks mõista ainult eraldiseisvate kahepoolsete kokkulepetena AS Liviko ja konkreetse jaekaubandusketi vahel. Kohtu arvates ei tähenda kokkulepe ühe laua taha istumist või ühele paberile alla kirjutamist. Kohtu hinnangul võib kokkulepe seisneda ka ühises tahtes, mida vahendab kolmas isik. Menetluses analüüsitud tõenditest nähtub, et iga jaekaubanduskett oli teadlik, et hinda tõstavad ka teised jaekaubandusketid, osadest ekirjadest nähtub, et teiste poolt hinna tõstmine oli nende poolse hinnatõstmise kokkuleppega nõustumise eeltingimuseks. Kuigi kokkulepped sõlmiti Liviko vahendusel, nähtub tõenditest, et konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmisid jaekaubandusketid ka üksteisega“. B.Oit ja T. Valku ei saa karistada KarS § 400 lg 2 alusel hub and spoke infovahetuses väidetava osalemise eest. Et viina tootja Liviko ja kaubanduskett B.O ei ole käsitatavad konkurentidena ja vastupidist põhjendatult ja usaldusväärselt tuvastatud ei ole, pole Livikot võimalik süüdi mõista täideviijana

hub and spoke infovahetuses kokkuleppe väidetava vahendajana ja seega peab asuma seisukohale, et süüdistusaktis esitatud süüdistustes tuleb õigeks mõista nii B.O kui ka T. Valk. Kaitsja arvates põhineb otsus süüdistusaktis märkimata tõenditel, mille kogumist ei ole taotlenud prokuratuur ega määranud kohus. Otsuse resolutsiooni p 36 jäeti asitõenditena kriminaalasja materjalide juurde kuus kõvaketast, prokuratuuri väidete kohaselt on need H. Ränki, K.-R. Kitse, R. Galini, I. Grossevi, T. Valgu, V. Padumäe ja TK arvutite kõvaketaste üksühesed koopiaid ehk tõmmised. Viidatud kõvakettaid pole süüdistusaktis tõenditena loetletud, nende täiendava tõendina kogumist pole KrMS § 297 alusel taotletud. Vastuseks kohtu seisukohale, et süüdistusaktis ei pea kõiki tõendeid märkima, peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et tõendite nö vaikiv kogunemine kriminaaltoimikusse on välistatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega. Otsuse p-s 22 on kohus sedastanud, et „Kohus rahuldas 10. novembri 2014 istungil (XI kd, tl 90) prokuröri taotluse, leides, et prokurör esitas taotluse kõvaketaste uurimiseks tähtaegselt, sest vaatlusprotokoll on iseseisev tõend ja vaadeldud tõendite uurimise vajadus tekkis alles siis, kui kaitsjad seadsid kahtluse alla vaatlusprotokollide usaldusväärsuse, misjärel prokurör kohe vastava taotluse esitas. Kuigi kõvakettad sisaldavad ka tõendamiseseme asjaolusid, soovib prokurör nendega tõendada ainult kriminaalmenetluse asjaolusid, s.t tõendi kogumise usaldusväärsust. Järelikult ei pidanudki prokurör kõvakettaid süüdistusaktis nimetama [---]“. Kohtu sellekohane seisukoht ei tulene KrMS-st: nii tõendamiseseme asjaolu kui ka kriminaalmenetluse asjaolu kinnitavaid tõendeid saab kriminaalasja toimikusse koguda ainult eeldusel, et nad on loetletud kas süüdistusaktis või on nende kogumine toimunud KrMS § 297 lg 1 alusel. Seejuures ei omista KrMS mis tahes tähtsust sellele, kas tegemist on rangete (KrMS § 63 lg 1) või vabatõenditega (KrMS § 63 lg 2). Samuti on kohus ilma poolte taotlusteta kogunud toimikusse ka vaatlusprotokolli koostamise käiku väidetavalt kajastavad fotod ning osad verifitseerimise raportid. Otsuse p-s 30.8 on sedastatud, et „Vandeadvokaat Jaanus Tehver esitas 24. novembri 2014. a istungil vastuväite piltide või dokumentide, mis ei kujuta endast nende kõvaketaste koopiaid, uurimiseks (XI kd, tl 97 pöördel). Kohus määras võtta kaitsja vastuväide teadmiseks, uurida pilte ning võtta piltide asjakohasuse ja lubatavuse osas seisukoha otsuses. Otsusega leiab kohus, et vaatlusprotokolli koostamise käiku kajastavad pildid, mis asuvad üksühest koopiat sisaldaval kõvakettal, on asjakohased kuivõrd pildid kajastavad usaldusväärselt kõvaketastest koopia tegemise ja vaatluse kulgu. Samuti on pildid tõendina lubatavad, kuivõrd prokurör taotles nende avaldamist ja uurimist koos kõvaketaste uurimisega ja kuna nad kuuluvad lahutamatult kõvaketaste üksüheste koopiate tegemise juurde“. Seega lisaks H. Ränki, K.-R. Kitse, R. Galini, I. Grossevi, T. Valgu, V. Padumäe ja TK arvutite kõvaketaste üksüheste koopiate kogumisele tõenditena on kohus kogunud tõendina ka muu viidatud ketastel olnud teabe - väidetavalt osade vaatlusprotokollide koostamise käiku kajastanud fotod ja nelja kõvaketta verifitseerimise raportid (kd X, lk 19-27). Kohtu omaalgatuslik tõendite kogumine on käesoleval juhul kaitsja arvates välistatud. Kaitsja soovib märkida, et lisaks sellele, et menetluses pole tehtud KrMS § 297 kohast määrust tõendite kogumise kohta kohtu algatusel, poleks kohtu selline käitumine käesolevas asjas lubatav: B.O ja T. Valk on taotlenud vaatlusprotokollide vastu võtmata ja avaldamata jätmist (kd II, lk 184-187; kd XI, lk 36-43 ja 44-49). Tuginevalt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-91-07 (p 6.4) on tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel kohus võistleva kohtumenetluse tingimustes olulisel määral seotud kohtumenetluse poolte tegevusega ja ta saab KrMS § 60 lg 2 kohaselt lugeda mingi tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tõendatuks ning sellele kohtuotsuses tugineda üldjuhul vaid kohtumenetluse poolte tegevusele (tõendamisele) tuginevalt. KrMS § 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud

tõenditele. Kogu süüdistus ja selle tõendid ning nähtuvalt maakohtu otsuse p-st 191-221, ka maakohtu siseveendumus B.Oi ja T. Valgu süüdimõistmisel, põhinevad aga viidatud vaatlusprotokollide lisadeks olnud elektronkirjadel. Seega pole käesoleval juhul lubatav kohtu aktiivsus vaatlusprotokollide vastuvõtmise jaoks tõendite kogumisel KrMS § 297 alusel. Nähtuvalt prokuratuuri poolt toimikusse esitatud elektronkirjade mahust tugineb süüdistus peaasjalikult elektronikirjadele, mis on menetlusse esitatud 15 vaatlusprotokollina, mis on koostatud süüdistatavate arvutite kõvaketastest väidetavalt tehtud koopiate vaatlemise tulemusel. 8 vaatlusprotokolli vastuvõtmisele ja nende lisade avaldamisele (kd III, lk 142-199, kd IV, lk 1-86 ja 87-179; kd V, lk 1-161, 162-176; kd VI, 1-60; kd VII, lk 9-114; kd VIII, lk 4-10 ja kd IX, lk 204-211) on sarnastel õiguslikel alustel esitanud vastuväited kas Liviko ja R. Kitse või B.Oi ja T. Valgu kaitsjad. Õigusteoreetilise kirjanduse kohaselt jagunevad vaatlusprotokollis kajastatavad andmed kaheks: esiteks andmeteks, mis puudutavad vaatlusobjekti omadusi ja kuriteojälgi ning teiseks andmeteks, mis kajastavad vaatluse käiku. Õigusteoorias on eelnevaga seonduvalt märgitud, et „Kuigi elektrooniliste andmekandjate puhul on olulised enamasti neile salvestatud andmed, tuleb vaatlusel kajastada ka nende väliseid tunnuseid, mis võimaldavad tuvastada, et info on saadud just sellelt teabekandjalt, mis on ära võetud menetlustoiminguga. Tunnusteks, misvõimaldavad elektroonilist andmekandjat identifitseerida, on andmekandja liik (nt arvuti kõvaketas, mälukaart, USB-mälupulk jne), tootja ja mudel (nt Seagate Fireball, Kingston DataTraveler vms), seerianumber ning muud välised eritunnused (värvus, kuju, mehaanilised vigastused). Vaatluses tuleb ka kajastada, kuidas on arvuti kõvaketas või server kriminaalasja juurde jõudnud: vaatlusega või mõne muu menetlustoiminguga (nt läbiotsimine või uurija nõue). Samuti tuleb kajastada, milliseid meetmed on võetud tarvitusele, et tagada andmekandjal oleva informatsiooni puutumatus. [---] Tõmmise tegemise puhul on oluline fikseerida kasutatud riist- ja tarkvara, millisest andmekandjast on tõmmis tehtud ning millisele andmekandjale on info talletatud, tuues välja kummagi objekti individuaalsed tunnused. Nimetatud andmete fikseerimine võimaldab tuvastada, et vaadeldakse neid andmeid, mis on saadud uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objektilt“. Nähtuvalt toimikus olevatest dokumentidest on ilmne, et läbiotsimisel ja vaatluse teostamisel ning isegi kohtuliku uurimise käigus on rikutud sisuliselt kõiki riigiprokurör L. Feldmanise poolt KrMS-i kommentaaris loetletud nõudeid. Pole jälgitav ei läbiotsimise käik, arvutitega seonduv oluline teave, kõvaketaste kopeerimine ega koopiatel olevate andmete hilisem puutumatus. Kaitsjal pole olnud ühtegi võimalust veenduda väidetavalt saadetud elektronkirjade olemasolus ega selleski, et kirja saatja on kirja ka tegelikult välja saatnud ning kirja adressaat/adressaadid selle ka tegelikult kätte saanud. Vastuväidete objektiks olevate 8 vaatlusprotokolli puhul ongi väidetavalt nii toimitud ja süüdistust püütakse tõendada elektronkirjade väljaktrükkide abil. Andmete muutumatus ja omistatavus algsele andmekandjale peavad olema väljaspool kahtlust. Kuigi KrMS ei käsitle otseselt elektrooniliste tõendite kogumist, kasutamist ja kontrollimist, pole kaitsja arvates sellegipoolest põhjust arvata, et kriminaalmenetluses elektrooniliste tõenditega seonduv saaks olla väljaspool üldpõhimõtteid, sh kohtumenetluse võistlevust, kohtuliku arutamise vahetust ja kahtluste tõlgendamist süüdistatava kasuks. Õiguskaitseorganite poolt elektrooniliste tõendite kogumise ja kasutamise toetamiseks on Euroopa Nõukogu andmekaitse ja küberkuritegevuse divisjoni poolt koostatud „Electronic evidence guide. A basic guide for police officers, prosecutors and judges. Version 1.0“ Kaitsja on seisukohal, et seetõttu on asjakohane viidata elektrooniliste tõenditega seotud probleemide osas Juhendile, mis on kogum õigusriikides kasutatavatest parimatest praktikatest (ingl best practice) elektrooniliste tõendite kogumise, kasutamise ja kontrollimisega (ingl chain of custody, audit trail) seotu jaoks. Seega ka juhul, kui prokuratuur peaks mingil põhjusel repliigi korras väitma, et Juhend pole asjakohane allikas, on kaitsja arvates Juhendis kirjeldatu üldtuntud ja takistusteta kättesaadav uurimisasutustele, prokuratuurile ja kohtule. Juhendis viidatu asjakohasust kinnitavad ka käesolevas kriminaalasjas tõendi allikaks olevad infotehnoloogia valdkonna asjatundja ütlused. Nimelt on asjatundja OO, sedastanud (kd XI, lk

124-146): „tundub, et serveri aega siin ei ole, et saaks serveri aega võrrelda, et siin ei ole ilmselt aegu ilmselt millegagi võrrelda“. Kohtutoimikus olevates läbiotsimisprotokollides (kd III, lk 3-8, 56-60, 121-122; kd VII, lk 115119; kd VIII, lk 7-8) pole täidetud ühtegi nõuet, mis võimaldaks ära näidata ja muuta kontrollitavaks tegevuste esimene etapp, mis viis läbiotsimisel algse andmekandja leidmisest elektronkirja väljatrükini vaatlusprotokolli lisana: pole T. Valgu, R. Kitse, I. Grossevi, H. Ränga, R. Galini, M. Krusbergi, I. Kulikovi, R. Sibula, M. Saluste ega KK arvuti asukoha joonist ega fotosid või videoid; pole esitatud ühegi arvuti piisavalt täpset kirjeldust, sh seerianumbreid jms, mis oleks võimaldanud sellega seonduva kontrollimist EKEI-ga ja vaatlusprotokollidega seotud etappides; pole dokumenteeritud arvutite ühendusi (kohtvõrk, traadita Internet, USB pordid, Firewire pordid); pole märgitud ühegi arvuti BIOS-i kellaaega; (e) Pole koostatud logi iga tegevuse kirjeldusega koos täpse kuupäeva ja ajaga ega pole kirjeldatud kõiki läbiotsimise ajal arvutit kasutanud ning ka ruumis viibinud isikuid. Samas on OO ütlustega on tõendatud, et T. Valgu arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset (kd XI, lk 105-118); V. Padumäe arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset (kd XI, lk 105118). Ka R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud riistvaralist kirjutuskaitset ning ka tarkvaralise kirjutuskaitse kasutamist polnud asjatundja võimeline tuvastama (kd XI, lk 105-108). Kirjutuskaitse kasutamine on koopiate tegemisel tavapärane ettevaatusabinõu, sest aitab välistada algsel andmekandjal olevate andmete muutmist. Teadmata nii algset andmekandjat sisaldanud arvuti BIOS-i kellaaega ning ühtlasi kasutamata mistahes kirjutuskaitset, puudub muu hulgas võimalus veenduda, et arvutites olevate andmete kellaajad on õiged. Tagajärjena pole võimalik veenduda ka meilide saatmise ja saamise kellaaegades. Koopiaid on teinud eriteadmisteta isikud ilma ühegi mõjuva põhjuseta. Nähtuvalt toimikus olevast Eesti Akrediteerimiskeskuse vastuskirjast pole Eesti Akrediteerimiskeskus Konkurentsiametile väljastanud ühti akrediteeringut või tunnustust (kd XI, lk 21-25). EKEI vastuse kohaselt on Eesti Akrediteerimiskeskus akrediteerinud EKEI metoodika IO-MR-IT01 „Andmekandjate kopeerimine“. Hoolimata eelnevast pole R. Kitse, T. Valgu ega V. Padumäe arvuti kõvakettast koopiate tegemisel kasutatud asjatundjate abi. Eelnev on põhjustanud menetluses olukorra, kus vaatlusprotokollide lisadena esitatud elektronkirjade autentsust ega täpset saatmisaega pole võimalik kontrollida. Läbiotsimise tulemusel tehtud koopiad ja saadud arvutid on kirjeldatud niivõrd ebatäpselt, et neid pole võimalik jälgida EKEI-le edastamisel, koopiate EKEI-ist tagastamisel ega vaatlusprotokollide punkti 1 „Vaadeldav objekt“ kirjelduse põhjal. Otsuse p-s 20 on märgitud, et „Kohus võttis 31.10.2014. a istungil vaatlusprotokollid vastu leides, et vastuväiteid vaatlusprotokollide asjakohasuse ja lubatavuse suhtes ei ole esitatud. Esitatud väited vaidlustavad vaatlusprotokollide usaldusväärsust. Selleks, et hinnata usaldusväärsust, peab kohus tõendi vastu võtma“. Selline kohtu väide on vale. Dokumentide ja asitõendite osas, mis on kohtutoimikusse sattunud ilma vastava taotluseta, ei saa lubatavuse ja usaldusväärsuse küsimust tõstatada, sest võistlevas kohtumenetluses ei saa need olla kohtutoimiku osad. B.O ja T. Valk on vaidlustanud vaatlusprotokollide asjakohasust ja lubatavust ning taotlenud: jätta vastu võtmata ja avaldamata vaatlusprotokoll, millega vaadeldi H. Ränki sülearvutist välisele kõvakettale väidetavalt salvestatud üksühest koopiat, koos vaatlusprotokolli lisadega (kd II, lk 184-187); jätta vastu võtmata ja avaldamata vaatlusprotokoll, millega vaadeldi T. Valgu sülearvutist välisele kõvakettale väidetavalt salvestatud üksühest koopiat, koos vaatlusprotokolli lisadega (kd XI, lk 36-43); jätta vastu võtmata ja avaldamata vaatlusprotokoll, millega vaadeldi I. Grossevi sülearvutist välisele kõvakettale väidetavalt salvestatud üksühest koopiat, koos vaatlusprotokolli lisadega (kd XI, lk 44-49). Otsuse p-s 32.2 sedastas kohus muuhulgas, et „Kohus möönab, et läbiotsimisprotokolli on sattunud kaks viga, millest ühele on juhtinud tähelepanu ka Tiiu Valgu kaitsja Elmer Muna

31.10.2014. a vastuväites. Esiteks on arusaadav ja loogiline, et kell 11:20 alustas IJ mitte KL sülearvutist üksühese koopia tegemist, vaid Tiiu Valgu sülearvutist üksühese koopia tegemist. Teiseks ei tehtud arvuti ThinkPad Lenovo T60 seerianumber S/N L3-9R3W80711 kõvakettast üksühest koopiat mitte kõvakettale WD My Passport 320 GB, seerianumbriga WX81A60M7643M, vaid kõvakettale WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M. Sellisele järeldusele jõuab kohus lugedes läbiotsimisprotokolli tervikuna, kuivõrd see tuleb välja pakendi 3 kirjeldamisel läbiotsimise protokolli punktis 7“. B.Oi ja T. Valgu jaoks jääb arusaamatuks, millest tuleneb kohtuotsuses kirjeldatud „arusaadavus ja loogilisus“. Nimelt läbiotsimisprotokolli tervikuna lugemisel ilmnebki, et kirjapandu on vastuoluline ja ebaloogiline ja vaatlusprotokoll omakorda ainult lisab ebaselgust. Samas saanuks kõik kahtlused kõrvaldada B.Oi ja Liviko poolt 6.11.2014 esitatud ekspertiisitaotluse rahuldamisega. Uurimisel kasutatud kõvakettad ja verifitseerimisraportid pole kunagi olnud kohtu- ega kriminaaltoimikus. Käesolevas menetluses pole tõendite hulgas olnud ei algseid andmekandjaid, neist väidetavalt tehtud koopiatega kõvakettaid ega ka räsiväärtustega faile. Kohus on otsuse p-s 31.5 kirjutanud, et „11.11.2012. a vaatlusprotokollist (kd IV, tl 87-93) nähtub, et Konkurentsiameti järelvalveosakonna nõunik RN vaatles välisele USB ühendusega kõvakettale S/N WXB1E81ENLT9 salvestatud üksühest andmekoopiat 12U-IA0026A1, mis on pärit Ivar Grossevi tööarvutist Dell Latitude E6420 (S/N: 81BH1Q1)“. Verifitseerimise raporti kohaselt peaks seade nimega 12U-IA0026A1 olema EKEI 1. juuni 2012 kirja nr 12U-IA0026 punkti 1 kohaselt kõvaketas „Corsair V128 (S/N: 1044122310405182)“. Nähtuvalt verifitseerimise raportist on aga kõvaketta mudel hoopis Corsair CSSD-V128GB2 ning seerianumber 10440101180009800017. Seega, isegi koopia uurimisel läbiviidud verifitseerimise tulemused viitavad selgelt vajadusele jätta I. Grossevi tööarvutist väidetavalt saadud teave vaatlusprotokollina vastuvõtmata ja avaldamata. Puutuvalt toimikusse esitatud vaatlusprotokollidesse märgib kaitsja, et kirjete puudumise ja osaliselt esitatud manuste tõttu pole ühelgi juhul võimalik tõsikindlalt tõendada väidetava kirja saatja tahet, sest kirjas sisalduv sõnum (mida ilmselgelt saab mõjutada manuse sisu) on prokuratuuri poolt esitatud valikuliselt. Olukorras, kus Konkurentsiameti tegevuse tulemusel oli arvutite äravõtmine ja kõvaketastest koopiate tegemine niigi jälgitamatuks ja kontrollimatuks muudetud, on ka prokuratuur üles näidanud ükskõiksust kõvaketaste koopiate jälgitaval kasutamisel (kd XI, lk 96-104). Eelnev muudab tähtsusetuks ka otsuses toodud väite, et Konkurentsiamet on justkui kohtueelses menetluses kõvaketaste koopiad korrektselt kasutanud. Ei ole võimalik kontrollida koopiate korrektset kasutamist olukorras, kus prokuratuur on need koopiad saanud enne kohtumenetluses toimunud avaldamist enda valdusesse ja teinud nendega nn ettevalmistavaid toiminguid. Eelnevale on maakohus jätnud otsuses täielikult reageerimata. Kaitsja arvates on vaatlusprotokollide koostamist kirjeldav teave eluliselt ebausutav. B.Oi ja T. Valgu kaitsja esitas Konkurentsiametile teabenõude vaatlusprotokolle koostanud ametnike puhkuste kohta. Nähtuvalt Konkurentsiameti vastusest (kd X, lk 77-78) on ilmne, et Konkurentsiametis koostati vaatlusprotokolle, pööramata mis tahes tähelepanu vaatluse peatumisele ja elektrooniliste andmete koopia käsitsemisele. Kaitsja on seisukohal, et lisaks ilmsetele vastuoludele seoses puhkustega on põhjendatud kahelda kõigi otsuse p-s 7.1.5 kirjeldatud protokollide koostamise ajalises kestvuses, sest neist ühegi puhul pole dokumenteeritud vaatluse peatamist. Isegi 4-5 tundi järjepidevalt kestvat vaatlust on raske uskuda, rääkimata kuude kaupa kestvast menetlustoimingust. Kohus leides, et vaatluprotokollis ei peagi olema kajastatud menetleja poolt tehtud pausid ja vaheajad ning et protokolli koostamise ajavahemik ei mõjuta mitte kuidagi faktilisi asjaolusid selle kohta, milliseid e-kirju on saadetud ja saadud, on vastuolus KrMS § 87 lg 1 ja KrMS § 146 lg 5 p 1 nõuetega. Konkurentsiametil ja prokuratuuril olid kõik võimalused tõendite kogumiseks viisil, mis taganuks nende kogumise, kasutamise ja andmete muutumatuse kontrollitavuse. Nende pädevuses oli läbiotsimisel ära võtta algne kõvaketas ning jätta see KrMS § 124 lg 3 alusel

enda valdusesse. Arvutite kasutajate majandustegevuse takistamise vältimiseks oleks piisanud ka algsetest kõvaketastest koopiate tegemisest ning koopiate tagastamisest. Ka nähtuvalt p-s 7.3.11 viidatud Juhendist (punkt 6.1.1, lk 131-132) on tavapäraselt kasutatavaks meetodiks tõendite vaatlemine koopialt, mitte algselt andmekandjalt. Sellisel juhul säilitatakse vähemalt ühte koopiat, mida ei kasutata ja mille abil saab teostada andmete muutumatuse kontrolli. Samas oli uurimisasutusel ja prokuratuuril võimalik tellida koopiate tegemist EKEI-lt, kelle poolt kasutatav metoodika on akrediteeritud. Prokuröri 4.11.2014 taotlus uurida vaatlusprotokollides esitatud andmete usaldusväärsuse tuvastamiseks H. Ränki, R. Galini, I. Grossevi, R. Kitse, T. Valgu, TK ja V. Padumäe arvutitest väidetavalt tehtud koopiaid (kd XI, lk 63-65), tulnuks kaitsjate arvates jätta rahuldamata kahel põhjusel: esiteks KrMS ei näe ette, et kohtuliku uurimise käigus hakatakse läbi viima vaatlusprotokolli ja tõendiks mitteoleva eseme võrdlemist, samuti ei ole prokuratuuri poolt pädev viidata KrMS §-le 297 olukorras, kus prokuratuur ka ise ei käsitle vaidlusaluseid andmekoopiaid tõenditena ja teiseks põhjusel, et veendumaks, kas vaatlusprotokollides vaadeldakse just neid andmeid, mis on saadud uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objektilt, tuleb uurida uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objekti ehk algset andmekandjat kõrvutades seda vaatlusprotokollis kajastatud andmetega. Prokuratuuri taotlus oli seevastu suunatud süüdistusaktis loetlemata ning KrMS § 297 alusel ka täiendava tõendina kogumata arvukate puudustega koopiate vaatlemisele. Kohus jättis kaitsjate taotluse infotehnoloogilise ekspertiisi korraldamiseks rahuldamata põhjendusega, et H. Ränk on pärast talle tema arvuti tagastamist arvutit kasutanud. Kaitsja kohtu järeldusega ei nõustu ja leiab, et ka osaliselt muutunud andmed oleks võimaldanud tuvastada kasvõi osade andmete tõelevastust (nt säilinud elektronkirjad aastast 2009) ning H. Ränki poolt antud vastuse pinnalt ei saa teha põhjendatud üldistusi ka R. Galini, I. Grossevi, K.-R. Kitse, T. Valgu, TK ja V. Padumäe arvutite kohta. Lisaks eelnevale ei ole prokuratuur (ka helisalvestisest ei nähtu) varasemalt kordagi taotlenud mis tahes fotode ja muude failide tõenditena vastuvõtmist KrMS § 297 alusel (kd XI, lk 123). Kaitsja soovib rõhutada, et kõvaketaste koopiaid pole süüdistusaktis tõenditena loetletud, nende täiendava tõendina kogumist pole KrMS § 297 alusel taotletud ning kohus pole ka sellist taotlust rahuldanud. Seega on välistatud kõvaketastel väidetavalt olnud fotode ja mis tahes muude failide (sh kd XI, lk 19-27) tõendiväärtus. Muuhulgas ei kõrvaldanud prokuratuuri taotluse rahuldamine ning tõendiks mitteolevate kõvaketaste koopiatega tegelemine kaitsja arvates vaatlusprotokollidega seotud probleeme. Kuigi 4.11.2014 taotluses viitas prokuratuur oma seisukohti väidetavalt toetavale Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-21-09 ning analoogiale jälitustoimingu protokolliga ja jälitustoimingu salvestisega, ei toeta Riigikohtu praktika prokuratuuri seisukohti. Riigikohus on viidatud lahendi p-s 9.1 sedastatud, et „Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel, siis lähtudes KrMS § 63 lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt“. Seega on Riigikohus analüüsinud olukorda, kus jälitustoimingu salvestis ehk prokuratuuri analoogia kohaselt käesolevas asjas kõvaketaste koopiad, oli lisatud protokollile. Käeolevas asjas ei ole kõvaketaste koopiaid süüdistusaktis tõenditena loetletud ega hiljem KrMS § 297 alusel kogutud, rääkimata kuskile lisamisest. Viidatud lahendi p-s 9.4 on Riigikohus sedastanud, et „Mistahes muul salvestisel, mida ei ole nimetatud eelnevalt p-des 9.1-9.3 ei saa kolleegiumi arvates kriminaalmenetluses olla mingit tõenduslikku tähendust. Kokkuvõttes nendib kolleegium, et kõnealuste fototabelite määratlematus tõendiliigina käesolevas kohtuasjas ei võimalda anda vajalikku hinnangut nende saamise seaduslikkusele. Tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole aga KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatava tõendina“. Kaitsja arvates väljub kõvaketaste verifitseerimise raportite (kd XI, lk 19-27) kohtutoimikusse võtmine selgelt KrMS-iga lubatavatest piiridest, sest need ei olnud prokuröri 4.11.2014

taotlusega hõlmatud. Samas peaksid verifitseerimisraportitest nähtuvad mudelid ja seerianumbrid ühtima EKEI-st saadud ketastega, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Kaitsja arvates ei ole käesolevas asjas olnud võimalik elektronkirjade saatmist ja vastuvõtmist kontrollida. Internetis toimib elektronkirjavahetus Internet Engineering Task Force’i poolt koostatud standardi RFC 2822 ja ka selle uuema versiooni RFC 5322 abil, millele viitab ka punktis 7.3.11 viidatud Juhendi punkt 6.5.2 (lk 142-143). Viidatud punktis selgitatakse muu hulgas, et elektronkirja päises (ingl header) olevad andmed on sätestatud standardis RFC 2822. Iga kord kui elektronkirju edastav server saab kirja ning selle edastab, lisatakse kirja päisesse andmed kirja saatnud serveri ning saatmisaja kohta. Sama põhimõtet rakendatakse ka RFC 5322 puhul. Eelnevast tuleneb, et elektronkirjast sh selle päisest saab leida kinnitust selle edastamise kohta ainult juhul, kui see on vastuvõetud inbox’is. Kui teha väljatrükk ainult saadetud elektronkirjast (st sent items’is), siis pole võimalik ainult selle kirja alusel järeldada et kiri on adressaadini jõudnud. Adressaadi poolt kirja kättesaamise tõendamiseks on sellisel juhul vajalik kas adressaadi kinnitus kättesaamise kohta või esitada adressaadi poolt kättesaadud elektronkiri koos kirja päises olevate andmetega või uurida meili edastanud ja saanud serverite logifaile. Eelnevat kinnitavad asjatundja OO ütlused. Kohtutoimikus on kokku 10 elektronkirja, mille adressaatide (sh koopia adressaatide) või saatjate seas on märgitud T. Valk (kd VI, lk 46 ja kd VIII, lk 9-10). Kirjad on saadud T. Valgu ja I. Grossevi arvutite kõvaketastest väidetavalt tehtud koopiate vaatlemisel. Samas pole 30.06.2009 kell 11.22 väidetavalt saadetud elektronkirja (kd VI, lk 46) saatmise ja adressaadini jõudmise kohta ühtegi tõendit. Nähtuvalt asjatundja OO ütlustest pole tõendatud ka ühegi muu samal lehel asuva elektronkirja saatmine ja olemasolu, faktiliselt pole 29.06.2009 ja 30.06.2009 elektronikirjasid isegi tõenditena esitatud (kd XI, lk 124-146). Kohtutoimikusse ei ole võetud kahe elektronkirja puhul (kd VIII, lk 9-10), hoolimata KrMS § 154 lg 3 p 2 nõudest, süüdistusakti lõpposas mitte ühtegi viidet või seost, kuidas on need kaks ekirja seotud süüdistuse sisuga. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-109-12 p-s10 märkinud, et „Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada“. Süüdistusakti lõpposas ei ole mitte mingil moel seostatud põhiosas märgitud tõendeid Selverile ja T. Valgule etteheidetavate tegudega. Kohtuasjas on vaid üks elektronikiri, mille adressaadiks on T. Valk ja mille kohta saab teoreetiliselt väita, et see on T. Valguni jõudnud (kd VIII, lk 9) - K.-R. Kitse 17.07.2009 elektronkiri, milles ta kirjutab „Palun teeme siis selle Järva hinna kohe esmaspäeva hommikust korda miinimum 63.50 ka valgevene viinade (see peaks nii olema kogu selveri ketis)“. Kõik süüdistuses viidatud odavviinad (Laua, Torni, Valge, Katyusha) on toodetud Eestis, mitte Valgevenes. Pole teada, mis viina on „Järva“ viinana silmas peetud, sest sellenimelist viina pole B.Oi kaubavalikus olnud. Toimikus pole ühtegi T. Valgu või B.Oiga ning asjakohaste odavviinadega seostatavat elektronkirja, seega on süüdistus esitatud ilma tõenditeta. Seda isegi juhul, kui puuduksid põhjendatud kahtlused seoses kõvaketaste koopiatega, samuti koos vaatlusprotokollidega kohtutoimikusse võetud kirjade osas. Arvukad probleemid läbiotsimisel, koopiate tegemisel ja vaatlusprotokollide koostamisel ning algsete kõvaketaste ja ka koopiate tõenditena mitteesitamine tekitasid olukorra, kus kaitsjal polnud võimalik uurida vaatlusprotokollide lisaks olevaid elektronkirju, millega oli kaitseõiguse teostamine selgelt takistatud. Otsuses on eeltoodu jäetud ilma igasuguse põhjenduseta tähelepanuta. Samas polnud ei Konkurentsiametil ega prokuratuuril kaitsja arvates ühtegi seadusest tulenevat põhjust algsete kõvaketaste uurimist takistada. 4.11.2014 taotluses viitab prokuratuur, et on tagastanud originaalid ning jätnud menetluse juurde koopiad kooskõlas KrMS-i ja Riigikohtu praktikaga. Kui menetleja võtab endale riski ja tagastab algsed andmekandjad, siis ei vähenda see tema tõendamiskoormust algsel andmekandjal ja vaatlusprotokollis kajastatud andmete 100%-lise kokkulangevuse tõestamiseks. Kui prokuratuur ei suuda tagada vaatlusprotokollis olevate andmete kontrollitavust algse

andmekandja suhtes, tuleb vaatlusprotokoll lugeda tõendiks, mille seaduslikkust ei saa hinnata ning mis ei ole KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitletav lubatava tõendina. Eelnevat kinnitavad Riigikohtu sedastused kohtuasjas nr 3-1-1-21-09 (p-id 9-9.4). Kohus andis eksliku hinnangu T. Valgu arvutist väidetavalt leitud kirjade sisule. Otsuse p-s 200 asus kohus muu hulgas seisukohale, et „Kuigi 30.06.2009 kell 11:22 kirjas avaldab T. Valk rahulolematust (Kas see on ikka õige aeg teha, sest niigi on kliendid ärevusse aetud käibemaksu tõusuga ning nüüd hakkame tõstma viinahinda. Ma arvan, et mitmed ajakirjanikud hakkavad hindu võrdlema ning siis süüdistatakse kauplusi, et poed on käibemaksu tõusu varjus tõstnud toodete hindasid. Kas ma võiksin vähemalt Katysha või Torni jätta odavamaks? Kindlasti jäävad teistele mingid odavad viinad sisse ning mina olen kõige halvemas olukorras. Mul on seoses sellega tõsine mure. Palun teilt mõistmist), on kohtu hinnangul tema rahulolematus seotud mitte hinna tõstmisega, vaid selle ajastusega. Kirjavahetusest tervikuna aga nähtub, et kokkulepe hindade tõstmise osas oli selleks hetkeks juba saavutatud“. Kohus jätab tähelepanuta fakti, et kasumimarginaali suurendamine, mida reeglina saavutatakse muu hulgas toote hinna tõstmisega, on B.Oi ja ostujuht T. Valgu eesmärgiks. On ilmne, et toote hinna tõstmine võib kliente eemale peletada ning seetõttu on vaja hinnatõusud õigesti ajastada. Kasumimarginaali suurendamine ja selleks hindade õigeaegne (tarbijaid võimalikult vähe peletav) ajastus on ettevõtluses tavapärane ja ning eesmärgina seaduslik. Seega on kohus tõlgendanud Selveri ja T. Valgu tegevust nende kahjuks hoolimata sellest, et T. Valk ja B.O ei soovinud hinda tõsta ning hinna tõstmine pole vastuolus seaduslike eesmärkidega. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta fakti, et B.Oi ja Liviko vahel oli suhtlus lubatud, sest tegemist oli samasse kontserni kuuluvate ettevõtetega. Otsuse p-s 202 märgitakse, et „Seega saavutasid Tiiu Valk ja Ivar Grossev hiljemalt 29. juunil 2009. a kokkuleppe tõsta odavate viinade jaehinda 63,50 kroonile. Kohtu hinnangul nõustus Tiiu Valk hinna tõstmisega, kui küsis kauba EAN koode“. Kohus pole mitte mingil moel põhjendanud, miks loeti kokkulepe saavutatuks just EAN koodide edastamisega. Kohtu poolt punktis 199 tsiteeritud e-kirjades nõuti hinna muutmist alates 1. juulist 2009. Samas nähtub 7. augusti 2013 vaatlusprotokolli tabelist nr 4 (9 kd, lk 1-21), et Katyusha viina hind jõudis B.Ois tasemele 63,5 krooni alates 14. juulist 2009. On ilmne, et tõendid ja neist nähtuvad faktid lükkavad ümber süüdistusversiooni ja kohtu seisukohad. Otsuse p-s 203 sedastab kohus muu hulgas järgnevat „Kuigi 30.06.2009 kell 11:22 kirjas ja sellega kaasnevas eelnevas kirjavahetuses ei nimetata konkurente, nähtub väljendist KÕIKIDES KAUPLUSTES, et selle all peeti silmas teisi jaekette. Kaitsja arvates on maakohtu hinnang taaskord põhjendustevabalt kallutatud B.Oi ja T. Valgu kahjuks. Pole loogilist põhjendust, miks peaks „kõikide kaupluste“ all silmas pidama justnimelt süüdistusega kokkusobivalt kõiki kette, mitte kõiki samas kontsernis olevate B.Oi ja Liviko poode. Ei B.O ega T. Valk pole konkurentidega suhelnud. T. Valk ei tundnud 2009 aastal ühtegi MAXIMA Eesti OÜ, Rimi Eesti Food AS-i, Prisma Peremarket AS-i ega AS-i HELTER-R töötajat, kellele süüdistus on esitatud. Seda on kohtumenetluse käigus kinnitanud ka süüdistatav V. Padumäe (kd XI, lk 156-163). Toimikus pole ühtegi tõendit B.Oi ja T. Valgu suhtlemise kohta V. Padumäe, M. Krusbergi, I. Kulikovi, R. Sibula, M. Saluste või KK-ga. Tõendite seas pole ühtegi B.Oit ja T. Valku süüstavat kirja, on vaid mõned üksikud kirjad, mida prokuratuur ja kohus on kasutanud loomingulise tõlgendamise abil B.Oi ja T. Valgu vastu. Nähtuvalt kaitseakti lisana esitatud kinnitusest (kd X, lk 75-76) oli B.Oi netokäive 2009 aastal 295 564 915 eurot ja alkoholi kaubakategooria netokäive 6 073 557 eurot ehk 2,05% netokäibest. Asjakohaste viinade (s.o Laua, Torni, Katyusha ja Valge viin) netokäive oli 2 097 289 eurot ehk 0,71% B.Oi netokäibest (detailsed andmed Laua, Torni, Katyusha ja Valge viina 2009 juuni - juuli müügitulemuste kohta (kd X, lk 70-72). Nähtuvalt andmetest teenis B.O nende nelja viina müügist 2009 juunis - juulis brutotulu 18 194,55 eurot. Isegi juhul, kui pidada kogu viidatud brutotulu konkurentsikuriteo tulemusel saadud tuluks, puuduks motiiv 18

194,55 euro pärast kuritegu toime panna. Kaitsja arvates on ilmne, et B.Oil ega tema juhtivtöötajal T. Valgul ei saanud olla huvi panna toime konkurentsialane kuritegu sellise kaubaartikli suhtes, mis moodustab B.Oi käibest kaduvväikese osa (0,71% aasta netokäibest) ning mille tulemusena ei saanud isegi teoreetiliselt teenida rohkem kui 18 194,55 eurot. Süüdistus püüab tõendada T. Valgul vähemalt kaudse tahtluse olemasolu 9.07.2009 elektronkirja (kd IV, lk 22-23) abil, mille saatjaks ega adressaadiks pole T. Valk ega ükski B.Oi töötaja. Kaitsja on seisukohal, et T. Valgul mistahes tahtluse liigi esinemist ei saa tuletada kolmandate isikute väidetavate arusaamade ja nendega seotud asjaolude kaudu. Süüdistuskõnes on püütud 9.07.2009 tegemata hinnamuudatusi ja sellega seonduvat elektronkirja seostada kaheksa päeva hiljem, 17.07.2009 tegemata hinnamuudatuste ja seonduva elektronkirjaga (kd VIII, lk 9), mis käsitleb Valgevenes toodetud viinasid. Seega püüab prokuratuur tõendada teo toimepanemist elektronkirjadega, mis pole omavahel sisuliselt ega ajaliselt seotud ning milles pole isegi käsitletud süüdistusakti esemeks olevaid Eesti Vabariigis toodetud odavviinasid. Väidetava kaudse tahtluse hindamisel on kaitsja arvates oluline arvestada, et 7.08.2013 vaatlusprotokolli tabeli nr 4 kohaselt (kd IX, lk 1-21) oli näiteks B.Ois ja Rimis Valge viina hind sisuliselt sama (59,9 Rimis ja 63,0 B.Ois) juba 1.05.2009 - 17.06.2009 ning nii Rimis kui ka B.Ois hinnaks 63,0 krooni alates 18.06. - 2.07.2009. Seega ei pidanud sarnane hinnadünaamika tekitama T. Valgus ega B.Ois mis tahes kahtlust ka Valge viina hinna ühtlustumisel tasemele 63,5 krooni. Samuti on väidetava kaudse tahtluse hindamisel oluline arvesse võtta ka seda, et B.Ois ja Maximas oli Katyusha viina hind 62,9 krooni 5.05.2009 8.07.2009. Seega ei pidanud sarnase hinnadünaamika toimimine tekitama T. Valgus ega B.Ois ka mis tahes kahtlusi Katyusha viina hinna ühtlustumisel tasemele 63,5 krooni alates

summa aastate hulgaga, mil rikkumises osaleti. Vähem kui kuus kuud kestnud rikkumine loetakse pooleaastaseks rikkumiseks. Kuigi kohus on valesti käsitlenud geograafilise turuna Eestit, on kohtupoolse geograafilise turu käsitlemise korral rahalist karistust määrates oluliselt rikutud Trahvide määramise suunise eeskirju. Otsuses pidi kohus lähtuma nende kaupade väärtusest, millega on rikkumine seotud; väidetava rikkumise kestvusest (tulenevalt art 24 pooleaastase käiguga periood) ja rikkumise raskusastmest (horisontaalrikkumiste puhul reeglina kõrgeim määr ehk 30% müügiväärtusest). Trahvi määramise suunise art 6 tuleneb, et rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu. Nendest teguritest lähtumine annab täpse ülevaate trahvi suurusjärgust ning seda ei tuleks vaadelda kui automaatset aritmeetilist arvutusmeetodit. Süüdistuse kohaselt leidis väidetav konkurentsirikkumine aset alla kahe kuu. Tulenevalt Trahvi määramise suunise art 13 2. lausest vaadeldakse trahvi põhisumma määramisel ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal. Tulenevalt B.Oi 2009 andmetest moodustas odavviina osa müügisummast ehk müügiväärtus Trahvi määramise suunise tähenduses 2 097 288,51 eurot. Kui pidada väidetavat rikkumist raskeks rikkumiseks Trahvide määramise suunise järgi, kujuneks trahvi põhisummaks maksimaalselt 314 593,28 eurot (2 097 288,51 eurot x 30% x 0,5 aastat). Seega määrati B.Oile ligikaudu 2 650 000 eurot kõrgem karistus, kui kehtiv õigus võimalikuks peab. Prokuröri poolt taotletust raskema karistuse mõistmisel on rikutud põhjendamiskohustust. Kohtuasjas nr 3-1-1-91-07 (p 6.6) on Riigikohus sedastanud, et „Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas võiks kassaatori poolt kriminaalasjas püstitatud probleemi lahendus olla selles, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Erinevalt kassaatori arvamusest ei viita prokuröri taotlusega võrreldes raskema karistuse mõistmine kohtu erapoolikusele, sest karistuse mõistmise ajaks on süü küsimus juba lahendatud. Käesolevas kohtuasjas on maakohus kolleegiumi arvates piisavalt põhjendanud mõistetud karistust. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole käesolevas asjas rikkunud kriminaalmenetlusõigust“. Nähtuvalt Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohtadest on maakohus jätnud täitmata põhjendamiskohustuse ja seega rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada osas, millega tunnistati B.O ja T. Valk süüdi ning lõpetada kriminaalasi seoses kuriteo aegumistähtaja möödumisega. Alternatiivselt palub süüdimõistev otsus tühistada ja mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistustes täielikult õigeks. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud KarS § 400 kohaldamist ja kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Kohus ei ole otsuses veenvalt kummutanud süüdistusversiooni I. Kulikovi suhtes. Prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, et I. Kulikovi poolt 08.07.2009 kell 11:13 H. Ränkile saadetud e-kirjas väljendatud hinnastrateegia avaldamine ei täida KarS § 400 sätestatud kuriteo tunnuseid. Kohtulikul uurimisel uuritud tõenditest (kd IV, lk 16-17) nähtub, et I. Kulikovile on eelnevalt edastatud H. Ränki ja R. Sibule e-kirjavahetus konkurentsi kahjustava koostöö tingimuste osas, sest R. Sibul oli läinud puhkusele ning oli vaja Maxima Eesti OÜ nõusolekut konkurentsi kahjustava koostöö tingimuste täpsustamise osas. I. Kulikov on Maxima Eesti OÜ nimel väljendanud seisukohta, et Maxima Eesti OÜ muudab hinnad, kui teised ketid on seda teinud ja on näha, et turuhind on muutunud, andes seeläbi nõusoleku konkurentsi kahjustavas koostööks osalemiseks. Tavalises konkurentsiolukorras peab iga ettevõtja otsustama iseseisvalt oma käitumise üle kaubaturul ja valima ise need tingimused, mida ta oma klientidele pakub. Samas ei tähenda Euroopa Kohtu praktika kohaselt iseseisvuse

nõue seda, et ettevõtja ei võiks käituda vastavalt oma konkurentide käitumisele, kuid selle nõude järgi on rangelt keelatud igasugused otsesed või kaudsed kontaktid ettevõtjate vahel, mille eesmärgiks või tagajärjeks on luua vastaval kaubaturul normaalsele olukorrale mittevastavad konkurentsitingimused. Konkurentsiõiguse mõttes on kokkuleppega tegemist isegi siis, kui sellega ei ole detailselt kirjeldatud poolte käitumist, vaid piisab kui paika on pandud üldised raamid käitumisele, mida järgides pooled ei ole enam iseseisvad. I. Kulikov on H. Ränkile saadetud e-kirjas Maxima Eesti OÜ nimel näidanud, millisel tingimustel kavatseb Maxima Eesti OÜ madalama hinnaklassi viinade hindasid muuta. E-kirjas väljendatud teabel oli oluline tähendus süüdistuses toodud perioodil, sest konkurentsi kahjustavaks hinnaalaseks koostööks oli vajalik kõigi osapoolte nõusolek hinnatõusuks muutunud tingimustel. E-kirjas toodud indikatsioon, et Maxima Eesti OÜ on nõus hindasid tõstma, näitab Maxima Eesti OÜ kui turuosalise võimalikku käitumist kaubaturul, sidudes selle konkreetse positsiooniga, et ollakse valmis koos teiste ettevõtjatega hinnaalases konkurentsi kahjustavas koostöös. KonkS § 4 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi ettevõtjad otseselt ega kaudselt kokku leppida ega kooskõlastada hinnatingimusi. Ettevõtja käitumine, millega ta informeerib teist poolt oma valmisolekust hinda tõsta koostöös teiste ettevõtjatega, realiseerib vähemalt kaudselt hinnas kokkuleppimise tingimused. Juhul, kui ettevõtja on väljendanud enda positsiooni turul käitumiseks, mis on aluseks teiste turuosaliste edasise käitumise kujundamisel, on ettevõtjate iseseisev otsustus asendunud ettevõtjate vahelise koostööga. Seega ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et nimetatud e-kirjas väljendas I. Kulikov, et Maxima Eesti OÜ muudab hindu lähtuvalt konkurentsiolukorrast. Prokuratuur leiab, et e-kirjas on toodud konkreetsed asjaolud, millal muudetakse hindu, sidudes selle teiste turuosaliste käitumisega. Seejuures oligi hinnatõus võimalik üksnes juhul, kui kõik osapooled sellega kaasa lähevad ning püsivad selle juures teatud aja. Vastupidiselt kohtuistungil väidetule, et I. Kulikovi tahtlus ei olnud suunatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse toimepanemisele, näitab e-kirjas väljendatu, et I. Kulikovi tahe oli suunatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse toimepanemisele - kirjas toodu vastab üheselt KonkS § 4 lg 1 p-s 1 sätestatud konkurentsikeelu rikkumisele ning seega karistatav KarS § 400 järgi. Konkurentsiõiguse kohaselt loetakse kokkuleppe sõlmituks isegi siis, kui mõni osapooltest kavatseb algusest peale kokkulepet rikkuda, kuna teised kokkuleppe osapooled, arvates, et nimetatud ettevõtja kavatseb kokkulepet järgida, tuginevad oma käitumises sellele teadmisele ja arvestavad sellega. Konkurentsiõiguse seisukohalt ei ole oluline, mis põhjendusel väljendab isik nõusolekut konkurentsi kahjustavaks koostööks, kui seejuures on arusaadav, et teised turuosalised mõistavad seda kui isiku positsiooni väljendust ning lähtuvad sellest. Veel ei nõustu Prokuratuur käsitlusega veel selles, et I. Kulikov ei sõlminud konkurentsi kahjustavat kokkulepet põhjusel, et nimetatud e-kirjale vastates väljendas ta nõusolekut konkreetsete konkurentsi kahjustavate tingimuste osas kokkuleppimises, mis olid vajalikud täpsustunud kokkuleppe tingimuste jaoks. Nagu süüdistuses näidatud, on kohtulikul uurimisel käsitletud tõenditega kinnitust leidnud, et Maxima Eesti OÜ muutis reaalselt 13.07.2009 ning 14.07.2009 Mahtra, Laua ja Katysha viinade hinnad. Eeltoodu näitab, et I. Kulikovi e-kirjas väljendatud seisukoht ei olnud kantud viisakusest, vaid Maxima Eesti OÜ toimis vastavalt ekirjas toodud käitumisele kaubaturul ning I. Kulikov väljendas selles Maxima Eesti OÜ tegelikke kavatsusi turul käitumiseks, hinnatingimustes kokku leppimiseks ning kooskõlastatud tegevuse realiseerimiseks. Apellandi arvates lükkavad kohtu käsitluse, et I. Kulikov ei vasta KarS § 14 mõttes pädeva esindaja nõuetele kangete alkohoolsete jookidega seotud küsimuste osas, ümber I. Kulikovi töölepingus toodud ülesanded, mille kohaselt on tema põhiliseks tööülesandeks läbirääkimiste pidamine hankijatega, lepingute sõlmimine ning sellega seonduvate tegevuste korraldamine vastavalt Maxima Eesti OÜ kontseptsioonile ja ettevõtte eesmärkidele. Reaalselt eeltoodud

ülesannete täitmist kinnitab ka tunnistaja VT. Seega on I. Kulikov apellandi arvates pädev suunama Maxima Eesti OÜ tahet, tegema iseseisvaid otsustusi seoses tarnetega, määrama kindlaks hindasid ja võtma Maxima Eesti OÜ-le siduvaid kohustusi suhetes tarnijatega. Kohtulikul uurimisel käsitletud tõendid kinnitavad, et süüdistuses toodud perioodil, vähemalt R. Sibula puhkuse perioodil 29.06.2009-12.07.2009, tegeles madalama hinnaklassi viinade hinnaküsimusega just süüdistatav, kes nähtuvalt kirjavahetusest ja R. Sibula asendajana, vastas Maxima Eesti OÜ nimel AS-le Liviko madalama hinnaklassi viinade jaehinna kujundamise osas. Apellant möönab, et kuigi I. Kulikov ei olnud konkurentsi kahjustava koostöös initsiaatoriks, on põhjendatud mõista talle karistus alla sanktsiooni keskmäära, karistades teda rahalise karistusega ja tingimuslikult, kuid mitte täies ulatuses. Arvestada tuleb sedagi, et, kuriteo toimepanemisest on möödunud 6 aastat. Samas on tegemist olulise majandustegevust mõjutava kuriteoga, millise õigushüve kahjustamine rikub ettevõtluskeskkonda. Üldpreventiivsetest kaalutlustest on vaja anda kindel signaal, et sellisel viisil äritegevuses osalemine on lubamatu ning sellele järgneb karistamine. Prokuratuur palub tühistada maakohtu otsus osaliselt, s.o I. Kulikovi õigeksmõistmises KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1 järgi) ning selles osas uus otsuse tegemist, millega mõista I. Kulikov KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.2010 KarS § 400 lg 2 p 1 järgi) järgi süüdi ning mõista talle karistuseks rahaline karistus 120 päevamäära, s.o kokku 4740 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 474 eurot, rahaline karistus summas 4266 eurot jätta täitmisele pööramata, kui I. Kulikov ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Süüdistatavate kaitsjad E. Kergandberg, T. Pürn, E. Muna, M. Mugu, A. Luberg, J. Tehver, M. Kairjak, I. Kangur (R. Sibula asenduskaitsja) ja A. Ots toetavad enda apellatsioone ning taotlevad prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist. Süüdistatav I. Kulikovi kaitsja D. Teplõhh taotleb prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu I. Kulikovi suhtes tehtud otsuse muutmata jätmist. Süüdistatav B.O seaduslik esindaja H. Tulve toetab kaitsja E. Muna apellatsiooni. Prokuröri arvamuse kohaselt tuleb Harju Maakohtu 29.04.2015 põhjendatud ja seaduslik otsus süüdimõistmise osas jätta muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata, taotleb enda esitatud apellatsiooni rahuldamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid ehk tõendite analüüs puudub (RKKKo nr 3-1-146-07 p 6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega ehk maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist. See on Riigikohtu kestev seisukoht (vt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12). Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatavate süü, nende käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus otsuses põhjendatud ka kaitsjate poolt vaidlustatud tõendite usaldusväärsust ning omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellantide seisukohad, millistega püütakse veenda apellatsioonikohut süüdistatavate süütuses. Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsioonide väidete osas veel järgmist. Veel enne kaitsjate argumentidele vastamist osutab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-18-10, p 8). Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatavate ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 31-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. I

protokollidest nähtuvad küll mitmed kahetsusväärsed ja ebakorrektsed pisivead, kuid need ei suuda ei eraldiseisvalt ega ka kõik koos seada kahtluse alla tõendite kogumise seaduslikkust ega usaldusväärsust, sest isegi nende vigade esinemisel on iga konkreetse tõendi puhul ümberlükkamatult identifitseeritav see tõend, jälgitav tõendi kogumine ja hoidmine ning ei tõusetu vähimaidki kahtlusi tõendi puutumatuse kohta. Enne apellantide konkreetsete etteheidete analüüsimist peatub kohtukolleegium süüdistuse ebakonkreetsusega seonduvatel väidetel.

kohtukolleegium, et mõistete ja sisustamisel on lubatav ja õiguspärane tugineda Euroopa Liidu õigusnormidele ja nende alusel kujunenud Euroopa Kohtu praktikale. Mõlema eelmärgitud mõiste sisustamise osas on küllaldaselt Euroopa Kohtu praktikat. Tõstatatud temaatikat, so kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse eristamise vajalikkust silmas pidades peab kohtukolleegium asjakohaseks viitamist kohtuasjale C-74/14 (Eturas jt, kohtujuristi ettepanek), kus analüüsiti just ELTL art 101 lg-s 1 nimetatud alternatiivide eristamist. Kohtujurist selgitas lahendi p-s 30, et mõistete , ja eesmärk on hõlmata subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest. Kooskõlastatud tegevuse all mõistetakse koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes valivad teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö (p 31). Osutatud selgitusest järeldab kohtukolleegium, et mõistete sisuline erinevus seondub peamiselt ja eelkõige koostöö intensiivsusastmega, mis kooskõlastatud tegevuse puhul on vähemintensiivne. Siinkohal tuleb nentida, et tegelikkuses on analoogset seisukohta jaatatud ka riigisiseses õiguspraktikas. Juba eelnevalt viitas kohtukolleegium kõrgeima astme kohtu lahendile asjas nr 3-1-1-12-11. Lahendi p-s 20.1 selgitas Riigikohus, et kolme erineva koostööliigi äramainimine õigusnormides peab tagama, et ettevõtjate vastutus kartellikokkuleppe sõlmimise eest poleks välistatud puhtformaalsetel tsiviilõiguslikus mõttes kehtiva lepingu puudumisest tingitud põhjustel. Järgnevas alapunktis nentis Riigikohus konkreetse kaasuse asjaolusid arvestavalt, et süüdistuse saanud ettevõtted, täpsustavalt nende esindajad vahetasid elektronkirju, kohtusid teineteisega, sõlmisid koostöölepingu ja leppisid mõningaid asju kokku ka suuliselt, mistõttu on mõeldav, et kõiki neid erinevaid koostöövorme saab liigitada KonkS § 4 lg 1 ja ELTL art 101 lg 1 erinevate alternatiivide alla, aga igal juhul on tegu vähemalt kooskõlastatud tegevusega nimetatud normide ja Euroopa Kohtu praktika tähenduses. Toodud selgitustest järeldub, et Riigikohus mõistab käsiteldavate mõistete erisust ühetaoliselt Euroopa Kohtu praktikaga ehk erisus seisneb koostöövormis ja –intensiivsuses ning, et riigisisene õiguspraktika ei nõua mõistete ja ranget esitamist, sest mõiste hõlmab kui ettevõtjatevaheline intensiivsema koostöövormi. Eelnevat silmas pidades asub kohtukolleegium seisukohale, et kuna mõistete sisuline erinevus seisneb eelkõige koostöö intensiivsuses ja selle väljendumisvormis ning samal ajal on süüdistuses piisava põhjalikkuse, täpsuse ja arusaadavusega ära näidatud isiku(te)le etteheidetavad käitumisaktid, siis asjaolust, et süüdistusaktis ei ole ära näidatud, milline tegevus vastab kokkuleppele, milline aga kooskõlastatud tegevusele, ei saa teha järeldusi süüdistuse ebakonkreetsuse ja seeläbi kaitseõiguse rikkumise kohta.

Mis puudutab kaitsja taotlust läbiotsimismääruste tühistamiseks, siis tuleb etteruttavalt märkida, et sellesisuline taotlus jääb tagajärjetuks. Tegemist on jõustunud lahenditega ning käesolevas menetlusstaadiumis puudub apellatsioonikohtul menetluslik pädevus viidatud lahendite muutmiseks või tühistamiseks. Samas ei tähenda eelmärgitu, et kaitsja etteheited jäävad selles osas tähelepanuta – kooskõlas asjassepuutuva praktikaga on kohtutel võimalik anda hinnang läbiotsimismääruste õiguspärasusele (RKKKm 3-1-1-52-15 p 39 ja 3-1-1-19-16 p 10). Materjalidest nähtuvalt baseeruvad läbiotsimised: 1) Harju Maakohtu 21.05.2012 määrusele, kui kohus andis loa viia läbi läbiotsimine aktsiaseltsi LIVIKO ruumides, aktsiaselts LIVIKO töötajate R. Kitse, I. Grossevi, R. Galini ja H. Rängi tööruumidest, et leida arvutitest ning äriühingu serveritest või varukoopiatelt ettevõtte töötajate R. Kitse, I. Grossev, R. Galini ja H. Rängi elektronkirjad alates 01.06.2008 kuni kohtumääruse koostamise ajani, nende töölepingud ja ametijuhendid ning raamatupidamisandmed viinatoodete hinnainfo kohta alates 01.06.2008 kuni kohtumääruse koostamise ajani; samuti leida isikute märkmikud ja muid esemeid ning dokumente, millel võib olla käesolevas kriminaalasjas tõendi väärtus või mis võib olla kriminaalasja lahendamiseks vajalik (kd 3 tl 1-2); 2) Harju Maakohtu 25.05.2012 määrusele (kd 3 tl 54-55), kui anti luba viia läbi läbiotsimine Harjumaal, Rae vallas, Pildiküla külas, Põrguvälja tee 3 asuvates Rimi Eesti Food ASi ruumides ja äriühingu töötajate V. Padumäe, MR ja TK tööruumides, et leida arvutitest ning äriühingu serveritest või varukoopiatelt ettevõtte töötajate V. Padumäe, M. Krusbergi, MR, TK ja UA elektronkirjad alates 01.06.2008 kuni kohtumääruse koostamiseni, nende töölepingud ja ametijuhendid ning raamatupidamisandmed viinatoodete hinnainfo kohta alates 01.06.2008 kuni kohtumääruse koostamiseni, samuti isiku märkmikud ja muid esemeid ning dokumente, millel võib olla käesolevas kriminaalasjas tõendi väärtus või mis võib olla kriminaalasja lahendamiseks vajalik; ja 3) Harju Maakohtu 06.12.2013 määrusele, kui kohus andis loa viia läbi läbiotsimine aktsiaseltsi LIVIKO kasutuses olevates ruumides, eesmärgiga leida sealt andmekandjaid aktsiaseltsi LIVIKO poolt alates 30.04.2009 kuni 01.04.2010 jaemüügiüksustes müüdud, sh Altia Eesti ASi ja Liiwi Heliis ASi poolt tarnitud 40%lise alkoholisisaldusega pooleliitriste madalama hinnaklassi (nn odavate viinade) jaehindade kohta ning AL töösuhteid reguleerivad dokumendid (kd 3 tl 118-120). Samuti on läbiotsimisi läbi viidud riigiprokuröri antud lubade alusel (vastavad määrused kannavad kuupäeva 09.11.2010 ja 30.09.2010) (kd 7 tl 114 ja kd 8 tl 3). Tutvudes osutatud dokumentidega ja hinnates nende pinnalt läbiotsimismääruste õiguspärasust, asub kohtukolleegium seisukohale, et osutatud menetlusdokumentide õiguspärasuse osas kahtlused puuduvad. KrMS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Seega läbiotsimismääruste õiguspärasusele hinnangut andes tuleb juhinduda nende tegemise ajal kehtinud õigusnormidest. Apellandid ei ole vaidlustanud läbiotsimismääruse andnud isikute volitusi vastava määruse andmisel, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks ka sellel peatumist. Kaitsja peamine etteheide läbiotsimismäärusega on sisuline, ehk et kaitsja hinnangul jättis maakohus kohtumenetluse käigus kontrollimata, kas läbiotsimise määruse väljastamise hetkel esines põhjendatud kahtlus, et läbiotsimise asukoht ja/või isikud on seotud kuriteosündmustega ja millised faktilised asjaolud seda läbiotsimis-eelselt kinnitasid. Kohtukolleegium selgitab, et vastus selle õiguspärasusele sõltub üheselt läbiotsimismääruse ajal kehtinud normide järgmisest ja ka sellest, milline oli läbiotsimiste ajal kehtinud kohtupraktika. Nagu kohtukolleegium eelnevalt välja tõi, koostati läbiotsimismäärused 30.09.2010, 09.11.2010, 21.05.2012 ja 06.12.2013. Läbiotsimist reguleerib KrMS § 91. 30.09.2010 koostatud läbiotsimismääruse ajal kehtinud KrMS § 91 lg 4 sätestas, et läbiotsimismääruses märgitakse läbiotsimise eesmärk ja läbiotsimise põhjendus. Samas sõnastuses kehtis vastav regulatsioon ka 09.11.2010,

21.05.2012 ja 06.12.2013 läbiotsimismääruste koostamise ajal. Tutvudes vastavate määrustega, asub apellatsioonikohus sarnaselt maakohtuga ja maakohtu lahendi ammendavaid põhjendusi kordamata seisukohale, et kõikides läbiotsimismäärustes on piisava selgusega välja toodud, mis oli läbiotsimise eesmärk ja milline oli läbiotsimise põhjendus. Kuna läbiotsimismääruste koostamise ajal kehtinud õigusnormid ega ka asjakohane kohtupraktika ei sätestanud läbiotsimismäärusele nende koostamise ajal täiendavaid kriteeriume ega nõudeid, sh puudus kohustus analüüsida kaitsja tõstatud aspekte, siis tuleb nentida läbiotsimismääruste õiguspärasust. Ühtlasi tuleb nõustuda eelöeldule tuginedes maakohtuga selleski, et läbiotsimismääruste õiguspärasuse jaatamine annab aluse käsitleda läbiotsimismäärusi lubatavate tõenditena. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kaitsja viited tulevikus kehtima hakkavale regulatsioonile on tänast oluliselt muutunud õiguskorda arvestades asjakohased, kuid nagu öeldud, saab konkreetsete läbiotsimismääruste õiguspärasust hinnates tugineda üksnes nende tegemise ajal kehtinud normidele ja (kohtu)praktikale, mitte aga tulevikus kehtima hakkavale seadusemuudatusele või peale määruste tegemist muutunud kohtupraktikale.

kohtukolleegiumi hinnangul täiendava garantii jaatada tagantjärele konkreetsete menetlustoimingute läbiviimise korrektsust ja selle pinnalt omakorda ka selle seaduslikkust. Mis puudutab osutusi apellantide viidatud nn juhendile ja seal kajastuvatele nõuetele, siis nende osas tuleb märkida, et apellandid pole viidanud ühelegi (menetlus)õiguslikule alusele, mis oleks kohustanud menetlejat menetlustoimingu tegemise ajal kõnealusest juhendist juhinduma. Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta või teha vajalikuks mõnest muust normist lähtumist, saab lähtuda üksnes kehtivast regulatsioonist. Põhimõtteliselt saab apellantidega nõustuda, et juhendis kajastatu võib anda täiendavat (lisa)garantiid teostatud menetlustoimingu käigu kohta, kuid vaatlusalusel juhul sellest juhindumata jätmist ei ole võimalik võrdsustada menetlusõiguse rikkumisena, millega kaasneks konkreetse tõendi tõendikogumist väljajätmine - nagu öeldud, kehtiv normistik sellist lahenduskäiku lihtsalt ei võimalda. Apellandid on välja toonud, et dokumenteerimata on jäänud näiteks arvutite ühendused, BIOSi kellaaeg, arvutit kasutanud isikud ning ruumis viibinud isikud ning arvuti asukoha kohta pole ka joonist ega fotosid. Kuigi apellandid sellise etteheite esitavad, pole nad ära näidanud õiguslikku alust, mis nõuaks osutatud andmed kajastamist läbiotsimisprotokollis. Teiseks pole välja toodud, et nimetatud tegemata jätmised on mõjutanud ja mõjutasid tõendi puutumatust või tõendi sisu. Kohane on märkida sedagi, et kui apellantidel tekkisid küsimused läbiotsimisprotokollides toodud toimingute vastavusest tegelikkusega, oli neil võimalik taotleda läbiotsimise juures viibinud isikute menetlusse kaasamist, saamaks täiendavat informatsiooni läbiotsimise käigu kohta ja kontrollida täiendavalt teostatud menetlustoimingu vastavust protokollis kajastatuga. Seda võimalust kaitsja(d) rakendanud pole, mistõttu leiab kohtukolleegium, et kaitsetaktikast tulenevalt on mõistetav ja arusaadav kaitsja(t)e eesmärk leida õiguslikke aspekte läbiotsimisprotokollide nö menetluskõlbmatuks muutmise kohta, kuna see võimaldaks menetlusõiguslikult omakorda nö e-kirjade kõrvale jätmist, kuid sisulisest aspektist vaadatuna on kaitsja(te) väited läbiotsimisprotokollide nö menetluskõlbmatuse kohta ilmselgelt otsitud.

käsitleb

kohtukolleegium

apellantide

väiteid

vaatlusprotokollidesse

Tutvudes apellantide argumentidega vaatlusprotokollidega seonduvalt, peab ringkonnakohus põhjendatuks eristada kaitsjate väited kahel alusel – esiteks argumendid, mis puudutavad menetlustoiminguid läbi viinud isikute volitusi/pädevust/tegevust ehk viited sellele, et koopiad tegid sellekohaste eriteadmisteta isikud ehk andmekandjate usaldusväärsuse tagamiseks oleks tulnud andmekandjad kopeerida EKEIs, ja teiseks argumendid, milles kaitsjad vaidlustatavad vaatlusprotokollide ja nende lisaks olevate e-kirjade lubatavust ja usaldusväärsust, so väited selle kohta, et protokollid ja vaatlusprotokolli lisaks olevad e-kirjad on puudustega ehk et elektronkirjade autentsust ega täpset saatmisaega, samuti saatmist ja kättesaamist pole võimalik kontrollida. Mis puudutab kaitjate etteheiteid seoses koopiate tegemisega ning viiteid sellele, et vaatlusprotokollides kajastatu ei võimalda kontrollida usaldusväärselt vaatluse käiku, siis vastuseks sellele tuleb märkida, et kaitsjad on esitanud analoogsed väited ka maakohtus. Maakohus on vastavaid väiteid kontrollinud, neid hinnanud ja jõudnud järeldusele, et puuduvad asjaolud, mis seaksid kahtluse alla vaatlusprotokollide usaldusväärsuse. Ka on maakohus käsitlenud kaitsjate poolt osutatud minetusi ja hinnanud need minetused ebaoluliseks. Kuna maakohus on põhjalikult vaatlusalust temaatikat käsitlenud ja kaitsjad on neidsamu argumente korranud apellatsioonimenetluses, jättes välja toomata maakohtu eksimused ja eksimustest tingitud lõppjäreldused menetlusdokumendi hindamisel, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks selles osas maakohtu seisukohti ega järeldusi korrata, vaid väljendab selles osas üksnes nõustumust maakohtuga.

Mida maakohus käsitlenud ei ole, on väide, mille kohaselt on vaatlusprotokollid lubamatud ja ebausaldusväärsed seetõttu, et andmekandjate koopiad tegid sellekohaste eritadmisteta isikud. Kohtukolleegim märgib esmalt, et apellantide sellesisuline väide jääb ebaselgeks. Võib üksnes oletada, et eeltoodud väite sisustamisel on kaitsjad pidanud silmas seda, et kaitsjate arusaama kohaselt oleks menetleja pidanud kasutama koopiate tegemisel ekspertide abi ja teostama andmekandjate kopeerimine EKEIs, kuna EKEIl on olemas vastav akrediteering. KrMS § 31 lg 1 sätestab uurimisasutuste loetelu ning kõnealusesse loetellu kuulub ka Konkurentsiamet. KrMS § 32 lg 1 sätestab, et uurimisasutus teeb käesolevas seadustikus sätestatud menetlustoiminguid iseseisvalt, kui menetlustoiminguks ei ole vaja kohtu luba või prokuratuuri luba või korraldust. Põhjendatud on viidata ka konkurentsiameti põhimäärusele, milles on välja toodud, et § 7 p 1 kohaselt on konkurentsiameti põhiülesandeks riikliku järelevalve teostamine ameti tegevusvaldkondi reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle ja seaduse alusel riikliku sunni rakendamine; § 8 p 8 kohaselt põhiülesannete täitmiseks amet menetleb oma pädevuse piires süütegusid ja § 13 p 2 kohaselt on konkurentsiteenistuse põhiülesandeks seadustes sätestatud konkurentsialaste süütegude ennetamine, tõkestamine ja avastamine ning nende süütegude menetlemine (väärtegude kohtuväline menetlemine ja kuritegude kohtueelne menetlemine). Seega on Konkurentsiametile antud nii uurimispädevus kui ka seaduslik alus teostada menetlustoiminguid iseseisvalt. Teiseks, apellandid küll märgivad, et koopiad andmekandjatelt teostati sellekohaste eriteadmisteta isikute poolt, kuid jätavad ära näitamata õigusnormid, millest tuleneb keeld, et menetlustoimingute iseseisvaks tegemiseks volitatud asutus ei või teostada koopiad teabesalvestistelt iseseisvalt ning et tõendi usaldusväärsus oleks tagatud üksnes seeläbi, kui vastavad toimingud oleks teostatud eksperdi/asjatundja poolt akrediteeritud metoodika alusel. Kohtukolleegimi hinnangul sellised keelud kehtinud ja kehtivates õigusaktides puuduvad ja apellantide mõttekäik viib järelduseni, et mis tahes menetlustoimingute tegemisel oleks tõendi usaldusväärsuse (täiendavaks) kindlustamiseks nõutav eksperdi või asjatundja kaasamine. Selline järeldus on aga meelevaldne ja piiraks põhjendamatult seadusandaja tahet, et uurimisasutus teeb seaduses sätestatud menetlustoiminguid iseseisvalt. Samuti tõstatab selline loogika küsimusi säästliku ressursikasutuse ehk laiemalt öelduna menetlusökonoomia kohta. Peale selle on vähemalt osade läbiotsimiste ja koopiate tegemisel osalenud või juures viibinud nii menetleja poolt kaastatud IT-asjatundja (vt nt kd 3, tl 3), ettevõtja enda IT-spetsialist (vt kd 3, tl 4, kd 3, tl 57, tl 121) ja/või (vande)advokaat (vt nt kd 3, tl 4, 58). Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium eelviidatule tuginedes, et olukorras, kus asutusele on antud iseseisev uurimispädevus ning seadusest ja ka menetlustoimingu olemusest ei tulene vajadust teostada menetlustoimingut väljaspool uurimisasutust, on lubatav ja ka menetlusökonoomilisi kaalutlusi silmas pidades otstarbekas teostada toiminguid uurimisasutuse enda poolt. Seadusest küll ei tulene piirangut uurimisasutuse väliste (täiendavate) võimaluste kasutamiseks, kuid nende võimaluste realiseerimata jätmist ei saa õiguslikult vaadelda rikkumisena, mille kaasneks tõendi lubamatuks tunnistamine. Apellantide väidetega seonduvalt tuleb märkida sedagi, et kuigi kaitsjate hinnangul on tegemist lubamatute ja ebausaldusväärsete tõenditega – seda põhjusel, et tagatud pole olnud jälgitavus – siis pole kaitsjad peale üldiste väidete väljatoomise ära näidanud ühtegi arvestatavat põhjust, mis ka tegelikkuses vaatlusaluste tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seaksid. Nii ei saa tõendi lubatavust ja usaldusväärsust kahtluse alla seada asjaolu, et vaatluse teostamisel pole tähelepanu pööratud vaatluse peatumisele. KrMS §-st 87 koostoimes § 146 lg 2 p-ga 7 tulenevalt märgitakse menetlustoimingu sissejuhatusse uurimis- või muu menetlustoimingu algus- ja lõpuaeg ning muud andmed. Seega ei saa lugeda asjakohasteks etteheiteid sellele, et protokollide kohaselt ei ole neisse märgitud aega, mil menetlustoimingu tegemise aeg oli peatunud. Isegi, kui selline nõue tuleneks otsesõnu seadusest ja menetlustoimingu läbiviija võiks selle vastu olla eksinud, oleks see küll vaadeldav

menetlusõigusliku minetusena, ent ei tõstataks kohtukolleegiumi hinnangul vähemalt antud kaasuse asjaolusid arvestades sedavõrd kaalukat kahtlust menetlustoimingu jälgitavuses, et tingiks omakorda tõendi tõendikogumist kõrvalejätmise selle ebausaldusvääruse tõttu. Samuti leiab kohtukolleegium, et vaatluse all oleva tõendiliigi lubatavust ja usaldusväärsust ei sea kahtluse alla seegi, et prokuratuuri enda poolt on vaatlusprotokollide aluseks olevad teabesalvestisi kasutatud. Maakohus tõi välja, et kohtueelsel menetlusel on Konkurentsiameti poolt kõvaketaste koopiad suletud korrektselt ja selles osas pole kaitsjatest apellandid ka vastuväited esitanud. Vastuväited piirduvad prokuratuuri poolt teostatud ümbrike avamise ja kõrvaketaste kasutamisega. Sellele vastuseks märgib kohtukolleegium, et nii süüdistusaktist kui ka kohtumenetluse käiku kajastavatest protokollidest nähtub, et riiklik süüdistaja ei ole soovinud süüdistust tõendada teabekandjate ehk salvestiste kui asitõendite abil. Selle asemel soovis riiklik süüdistaja kasutada vaatlusprotokolle koos lisadega ehk nö tuletatud tõendit. Kohtutoimiku kohaselt tingis asitõendite kasutamise vajaduse kohtumenetluses süüdistatavate kaitsetaktika, kui kahtluse alla seati vaatlusprotokollide ja nende lisade usaldusväärus. Seega kontrollimaks vaatlusprotokollide ja nende lisade usaldusväärust, taotles riiklik süüdistaja asitõendiks olevate salvestiste vastuvõtmist ja uurimist. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb eelnevast, et kuna prokuratuur ei pidanud vajalikuks tõendada süüdistust asitõendi kaudu, vaid luges piisavaks tuletatud tõendi esitamise ja riiklik süüdistaja ei saanud ette näha ka asitõendi esitamise vajadust tulenevalt süüdistatavate kaitsetaktikast, siis puudus prokuratuuril objektiivne alus käsitleda asitõendeid sama põhjalikkusega kui siis, kui asitõendeid oleks soovitud esitada süüdistuse tõendamiseks kohtus. Samas ei saa jätta märkimata, et vaatamata prokuratuuri poolt asitõendite kasutamisele, ei tuvastatud maakohtus asitõendite uurimisel, et salvestisi või nendel asunud andmeid oleks muudetud või moonutatud – vastupidi, maakohtu istungiprotokollide kohaselt teostati asjatundja juuresolekul kõikide asitõenditest andmekandjate suhtes verifitseerimist ning selle alusel koostatud protokollid ei tuvastanud kas üldse andmete muutumist/moondumist/ebakõla või esines ebakõla sektorites, mis polnud puutumuses käesolevas menetluses tähtsust omavate asjaoludega (pildifailid, muusikafailid). Sellekohased põhjalikud selgitused on andnud juba maakohus oma lahendi p-s 1.3.1. ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu seisukohtade kordamist ega täiendamist.

Apellandid on viidanud ka verifitseerimisel ilmnenud ebakõladele.

Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandid õigesti ja asjakohaselt märkinud, et verifitseerimisraportis kajastatu ei ole vastavuses EKEI 01.06.2012 kirjades tooduga (kd 3 tl 138 ja 141). Nii on põhjendatud välja tuua, et EKEI kirja p 3 kohaselt esitati uuringuks sülearvuti HP Compaq 6910p (S/N: CND8104658, mis tähistati numbriga 12U-IA0025C. Uuringu käigus eraldati kopeerimiseks kõvaketas Fujitsu MMY2160BM (S/N: K411T822NYNN), mis tähistati 12U-IA0025C1 (kd 3, tl 141). Verifitseerimisraporti kohaselt on toote mudeliks olnud aga Fujitsu MHY2160BH. Eelmärgitut analüüsides leiab kohtukolleegium riikliku süüdistajaga nõustuvalt, et tegemist on ilmselgelt inimliku eksitusega mudeli tähise kirja panekul, mis ei mõjuta andmekandja koopia ega selle alusel koostatud tuletatud tõendi usaldusväärsust. Vastavalt EKEI vastusele teostati eelviidatud sülearvuti kõvakettast koopia ja sellele anti nimetus 12U-IA0025C1. Seejuures on EKEI poolt ära näidatud mitte üksnes talle kopeerimiseks antud sülearvuti ja selles asunud kõvaketta mudeli, vaid menetlustoimingu tegija on välja toonud nii kopeeritava toote kui ka sellele toote, kuhu koopia salvestati, seerianumbrid. Verifitseerimisraporti kohaselt (kd 10, tl 21-22) on verifitseeritavaks olnud andmekandja koopia nimetusega 12U-IA0025C. On õige, et mudeli numbrid EKEI vastuses ja verifitseerimisraportis on erinevaid.

Kontrollimaks kaitsja viidatud erisusi andmekandjal võrrelduna verifitseerimisraportiga ning prokuröri vastuväidet inimliku eksimuse kohta, vaatles kohtukolleegium kriminaalasja juurde asitõendina võetud andmekandjat ja selle sisu ning sellelt nähtubt, et mudeli kirjapanekul on EKEI töötaja tõepoolest eksinud. Nimelt nähtub fotolt, täpsemalt selle vasakust ülaservast, toote mudeli number. Tuleb märkida, et kõnealune number on kehva kvaliteediga, võimaldades muu hulgas käsitleda mudeli tähist ka sellisena nagu on välja toonud EKEI oma kirjas. Samas on kõnealust mudeli tähist kajastatud ka allpool (paremas küljes) ning sellelt on loetav mudeli tähis sellisena nagu seda on kajastatud verifitseerimisraportis. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et EKEI kirjas toodud mudeli numbri kirjapanekul on kirja koostaja ilmselgelt eksinud tähekombinatsioonide kirjutamisel, kuid kuna muud andmed on kattuvad ja sama mudelitähis kajastub ka fotol ja vastab verifitseerimisraportis näidatud mudelitähisega ning verifitseerimine ühegi vea olemasolu ka ei tuvastanud, siis asub ringkonnakohus seisukohale, et puuduvad alused osutatu osas seada kahtluse alla selle usaldusväärsust. Analoogne käsitlus laieneb ka EKEI kirja p-s 2 nimetatud koopiale nimetusega 12U-IA0025B1. Selle andmekandja koopia osas märgib ringkonnakohus, et kui eelneva andmekandja koopia nimetusega 12U-IA0025C puhul oli tegemist ilmselge inimliku eksimusega mudeli nimetuse kirjapanemisel, siis vaadeldaval juhul ei ole võimalik nentida isegi mitte eksimust. Nii tuleb märkida, et verifitseerimisraporti kohaselt on seade, millelt saadud koopiale verifitseerimist teostati olnud WDC WD50, mudeliks WDC WD5000BPKT-75PK4T0, seerianumbriga WDWXL1A8143785 (kd 10, tl 19, 20). Kõnealused tähised kattuvad täielikult, v.a mudeli ja seerianumbri esitähtede osas, EKEI poolt kirjapanduga. Tutvudes teabesalvestisel asuvate fotodega, siis sealt nähtuva alusel leiab kohtukolleegium, et puudub alus sedastada sisulisi erisusi EKEI kirjal võrdlusena verifitseerimisraportiga. Nimelt kajastab originaalkõvakettalt tehtud foto kahte s/n numbrit, millest üks kannab ees täiendavat tähistust HDD s/n ja sellele nö tavapärasele seerianumbrikombinatsioonile on täiendavalt lisatud WD. St, et kui tavapärane s/n on WXL1A8143785 nagu EKEI kirjas märgitud, siis HDD s/n kannab sama märgistust, kuid sellele on lisatud ette WD ehk WD-WXL1A8143785. Kõnealune kombinatsioon on täielikus vastavuses verifitseerimisraportis ära näidatud kombinatsiooniga ning puudub vähimgi alus kahtluseks, et erisus tõstataks küsitavusi usaldusväärsuse kohta. Täiendavalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda ka järgneval. Harju Maakohtu 25.11.2014 istungil on asjatundja selgitanud räsiväärtustega seonduvat, märkides sisuliselt, et andmekandja koopia puhul hinnatakse räsiväärtust võrdlusena andmekandja originaalilt, st et andmekandja koopia esialgne räsiväärtus saadakse originaalilt. Samuti on asjatundja selgitanud, et ka kõige väiksemate muutuste/muudatuste korral kajastuks muutus/muudatus räsiväärtuses. Asjatundja selgitused võimaldavad seega järeldust, kuna räsiväärtuseid kontrollitakse algse(originaal) andmekandaja võrdluses ja igasugune andmete muutumine kajastuks räsiväärtuse muutuses ning käesoleva juhul on andmekandjate liikumise protsessi jälgitavalt kajastatud alates andmekandjate äravõtmisest kuni neist koopiate tegemiseni EKEI poolt ja seda tunnustatud meetodit rakendades (meetod IO-MR-IT01), siis leiab kohtukolleegium, et ka olukorras kus nn originaal-andmekandja äravõtmine ja sellele järgnenud andmekandja nö liikumine ja koopia tegemine on piisava usaldusväärsusega järgitav, siis sõltumata sellest, kas raportis on üleüldse mudelid, seerianumbrid vmt välja toodud, võimaldab räsiväärtus hinnata koopia vastavust originaalile nagu ka seda, kas andmekandjal on toimunud mis tahes muudatusi - mistahes muutuste/muudatuste korral kajastuksid need verifitseerimisraportis ehk oleksid lihtsalt tuvastatavad (vt ka kd 11 tl 106-107 asjatundja selgitused). Mis puudutab apellantide viidatud kolmandat andmekandjat, siis tuleb nentida, et apellantide tähelepanek nn algse, so originaal-andmekandja seerianumbrite erinevuses on põhjendatud.

Nimelt on EKEI kõvaketta seerianumbriks märkinud 1044122310405182, verifitseerimisraport on aga seerianumbrina ära näidanud 104401011180009800017. Samuti on apellandid välja toonud, et erinevad on ka kõvaketta mudelid. Sarnaselt eelnevate andmekandjatega, kontrollis ringkonnakohus ka seda väidet kõvaketast vaadeldes. Kõvakettast tehtud fotost nähtuvalt on foto tehtud välisest kõvakettast Corsair V128. Samas on seal toote mudelina välja toodud tähis CSSD-V128GB2 ehk tegemist on sama märgisega, mis kajastub verifitseerimisraportis. Mis puudutab erinevusi seerianumbrites, siis selles osas tuleb jaatada seerianumbrite erinevust, kuid sellele vaatamata puuduvad kaalukad põhjendused seada kahtluse alla tõendi usaldusväärsus. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu sellele, et kohtumenetluses on kaitsjate etteheide olnud muu hulgas eriteadmisteta isikute poolt koopiate tegemine olukorras, kus koopiad oli võimalik teha EKEIs akrediteeritud meetodit kasutades. Mis puudutab andmekandja koopiat nimetusega 12U-IA0026A1, siis nähtub, et see on menetlejale üle antud I. Grossevi elukaaslase KK poolt 23.05.2012 (kd 3, tl 135). Vaatlusprotokolli kohaselt oli KK poolt üleantavaks sülearvuti DELL Latitude E6420 seerianumrbiga 81BH1Q1 ning selle esiküljel oli kleebis kirjega Vaatlusprotokolli p 5 kohaselt pakiti vaatluse käigus Konkurentsiametile üle antud sülearvuti läbipaistva teibiga, sildistatult Konkurentsiameti pitsatiga paberiga „Vaatlusega leitud objekt või salvestatud koopia; kriminaalasja nr: 12921000001, kuupäev: 23.05.2012, vaatluse koht. Randvere tee 1, Viimsi v, pakendi nr: 1; kohtueelse menetluse ametnik: KB /allkiri/; juures viibib isik või esindaja: KK /allkiri/ (kd 3 tl 135). Järgnevalt on põhjendatud osutada Konkurentsiameti 01.06.2012 kirjale nr 12U-IA0026 (kd 3, tl 138), millest nähtub, et pakendid olid EKEI infotehnoloogia osakonda saabudes rikkumata; andmekandja tähistusega 12U-IA0026A1 kopeeriti riisvaralise kirjutuskaitsega esitatud välisele kõvakettale WD My Passport Essential kausta „12921000001“ alamkasuta „12U-IA0026“. Raport salvestati kausta „12921000001“ ning pidid sama kausta alamkausta „Pildid“; andmekandja kopeerimine teostati vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kinnitatud meetodile IO-MR-IT01, mis on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt (akrediteerimistunnistus nr L127). Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, tutvus kohtukolleegium apellantide väidetest tulenevalt osutatud teabekandjaga, sh ka eelnevalt nimetatud raportiga. Raport, millele EKEI oma kirjas viitab, on seesama verifitseerimisraport, millest tulenevale erisusele ka kaitsja viitas ja mis asub kohtutoimikus (kd 10, tl 23-24). Seega tuleneb, et juba EKEIs teostatud kopeerimisel on eksisteerinud erinevus (originaal)kõvaketta seerianumbris ja verifitseerimisraportis kajastatud seerianumbris. Märgitust järeldab kohtukolleegium omakorda, et kuna EKEI teostas kopeerimist akrediteeritud meetodi alusel ja ka kaitsjad on läbivalt pidanud asjakohaseks ja lubatavaks üksnes EKEI poolt vastava meetodi alusel teostatud andmekandjate kopeerimist ning andmete erinevus on ilmnenud juba EKEIs teostatud andmete kopeerimisel, siis võimaldavad sellised faktilised asjaolud seisukohta, et seerianumbrite erisus pärines juba algselt ehk originaalandmekandjalt ning menetluse käigus pole teostatud mingeid selliseid toiminguid, mis võiks olla põhjuslikus seoses seerianumbrite erinevusega ja mis annaks aluse seada kahtluse alla teabekandjal oleva teabe usaldusväärsuse ja õigsuse.

elektronikirjade saatmise ja vastuvõtmise kui tõendamist mitteleidnud asjaolu kohta sisutühjaks. Esiteks puuduvad igasugused mõistlikud ja loogilised põhjused, mis peaks üks või teine isik, so e-kirja koostaja tema kasutuses olevas arvutis hoidma e-kirju, mida ta kunagi ega kusagile ei saada ega kavatsegi saata – aga just selline on kohtukolleegiumi hinnangul kaitsjate väide sisuliselt. Teiseks kahandab kõnealuse väite elulist usutavust veelgi enam fakt, et e-kiri, mida selle koostaja pole kaitsjate hinnangul kusagile saatnud, leitakse just sellisel kujul ka e-kirja adressaadi arvutist ning adressaat kõnealusele e-kirjale ka vastab, kuid seegi e-kiri jääb saatmata kujul nö kirja koostaja postkasti. Selline mõttekäik on ebaloogiline, kummaline, tavapärast elulist käitumismustrit mittejärgiv, mistõttu ei ole kohtukolleegiumil võimalik kaitsjate kaitseargumenti tõsiseltvõetavana hinnata. Samuti peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tehnilise võimaluse kaudu e-kirja saatmise või vastuvõtmise kontrollimatus nagu ka selle konkreetne kellaaeg ei oma antud kaasuse puhul ka määravat tähtsust, sest kriminaalmenetlusõiguslikult pole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu, vaid tõendeid hinnatakse nende kogumis. Kui muu tõendikogum võimaldab tõsikindlaid järeldusi e-kirjade saatmise ja kättesaamise kohta, siis võib tehnilise lahenduse kaudu saadav teave (nt kaitsjate viidatud IPaadresside päringud vmt) kinnitada täiendavalt e-kirja saatmist ja kättesaamist, kuid ei muuda olematuks ega kahanda ülejäänud tõendite pinnalt tehtavaid järeldusi.

neile ka kohtuotsuse tegemisel tuginenud, põhjendades asitõendite vastuvõtmist sellega, et asitõendite uurimise vajadus tekkis alles kohtus, kuna kaitsjad vaidlustasid vaatlusprotokollide ja nende lisade usaldusväärsust. Apellantide veendumuse kohalselt maakohtul õiguslik alus prokuratuuri taotluse rahuldamiseks puudus, kuna tegemist oli süüdistusaktis loetlemata tõenditega. Tõstatatule vastuseks märgib kohtukolleegium, et süüdistusaktis tõendi loetlemata jätmine ei välista ega takista tõendi vastuvõtmise taotluse esitamist kohtumenetluses. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks; sellisel juhul saab kohus keelduda tõendi vastu võtmisest juhul, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 18.1.). Antud juhul pole vaidlust selle üle, et asitõendid olid prokuratuuril olemas juba enne süüdistusakti koostamist ja selle kohtusse saatmist. Kohtukolleegium märkis juba eelnevalt, et kooskõlas asjakohase kohtupraktikaga tuleb süüdistusaktis nimetada üksnes tähtsust omavad tõendid. Kuna vaatlusprotokoll on iseseisvaks tõendiliigiks, siis leiab kohtukolleegium ühetaoliselt maakohtuga, et obligatoorselt ei pidanud asitõendeid süüdistusaktis nimetama. Kui täiendavate tõendite esitamise vajadus tekkis kohtus – nagu antud juhul asitõendite vaatlusprotokollide ja nende lisade usaldusväärsuse kinnitamiseks või ümber lükkamiseks siis pidi maakohus hindama, kas riikliku süüdistaja poolt süüdistusaktis asitõendite nimetamata jätmine oli põhjendatud objektiivsel alusel. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ongi maakohus kõnealust aspekti objektiivsest kriteeriumist lähtuvalt kaalunud ja asunud põhjendatult seisukohale, et olukorras, kus vaatlusprotokoll ühes oma lisadega on iseseisvaks kriminaalmenetlusõiguslikuks tõendiliigiks, mis peaks eelduslikult kajastamata detailselt teabesalvestistel toodut, siis puudus otsene tõenduslik vajadus asitõendite lisamiseks süüdistusakti. Kui aga kaitsjad tõstatasid küsimused vaatlusprotokolli ja selle lisade vastavuses teabesalvestisele ning mõistetavalt ei saa riiklik süüdistaja ette näha kaitsjate kaitsetaktikat kohtus, sh seda, mida konkreetselt teostatava kaitsetaktika raames kohtus vaidlustatakse, siis sellises olukorras esinesid objektiivsed alused (asi)tõendite süüdistusaktis nimetamata jätmiseks ja nende asitõendite osas täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmise taotluse esitamiseks kohtumenetluses. Apellatsioonikohtu hinnangul oli maakohtu poolt asitõendite osas riikliku süüdistaja taotluse rahuldamine ja nende uurimine kohtuistungil põhjendatud ja oluline selgi põhjusel, et kui tõepoolest oleksid kaitsjate väited asitõendite ja vaatlusprotokollide osas osutunud tõelevastavaks ning sedastatav oleks olnud oluline või märkimisväärne erinevus, siis olukorras, kus maakohus oleks tuginenud otsuse tegemisel üksnes nö tegelikkusele mittevastavatele ja isikuid süüstavatele asitõendite vaatlusprotokollidele ja nende lisadele, oleks see ilmselgelt viinud ka ebaõigele lõppjäreldusele. Seega oli asitõendite ja vaatlusprotokollide vastavuse kontroll oluline ka süüdistatavate endi seisukohast.

Eelnevat analüüsides asub kohtukolleegium seisukohale, et kuna nii riikliku süüdistaja taotlus kui selle taotluse rahuldamine käsitles kahte aspekti, siis salvestistega tutvumisel saab sellest

teha järeldusi selle kohta, et nii taotlus ise kui ka selle rahuldamine hõlmasid nii fotomaterjali kui ka verifitseerimisraporteid. Vastupidisele seisukohale asumisel jääks selgusetuks taotluse ja taotluse rahuldamise nö esimene osa ehk see, mis puudutas seda, kas tegemist on nende läbiotsimisel ära võetud objektidega. Seega tuleb apellantide väide, mille kohaselt on kohtumenetluse poole taotluseta kogutud toimikusse tõendeid, mille osas pole taotlust esitatud, lugeda asjakohatuks.

Kuna apellantide vaatlusalune argument teenib eelkõige usaldusväärsuse eesmärki ehk kaitsjate hinnangul annaks või võiks anda originaal/algse-andmekandja uurimine tõenduslist aspektist objektiivsema tulemuse, siis selles osas märgib kohtukolleegium, et kuna materjalide pinnalt ei ole sedastatav, samuti kaitsjate poolt välja toodud menetlusõiguslikud etteheited pole andnud alust seada kahtluse alla koopiate ja selle alusel koostatud vaatlusprotokollide ja nende lisade usaldusväärsust, siis ei saa nõustuda ka argumendiga, et originaal või algse andmekandja uurimine oleks toonud teistsuguse tulemi. Veelgi enam - kaitsjatel on olnud küllaldane ja piiramatu võimalus nii andmekandjate koopiate kui selle alusel koostatud vaatlusprotokollide ja nende lisadega tutvumiseks. Arvestades seda, et maakohtu istungil on kaitsjad taotlenud infotehnoloogilise ekspertiisi teostamist nö algandmekandjatelt, siis põhimõtteliselt esineb alus ka seisukohaks, et kaitsjatel on ilmselgelt kaitsealuste kaudu ka ligipääs originaal-andmekandjatele ning kaitsjatel on olnud võimalik kontrollida algsete teabekandajate ja koopiate vastavust ning viidata ja ära näidata algse andmekandja mittevastavuse korral koopiale ka konkreetsed minetused. Kuna selliseid väited kaitsjate poolt kohtu ette toodud pole ning kohtukolleegium ei tuvastanud sarnaselt maakohtuga asjaolusid, miks tõstataks kahtlusi kopeeritud andmekandjate ja nende alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokollide ja nende lisade kohta, siis ei pea kohtukolleegium apellantide väiteid algse andmekandja uurimata jätmise kohta õiguslikult relevantseteks.

Kohtukolleegium, kontrollides kaitsja väidete põhjendatust, nendib, et kaitsja viited minetuste olemasolule on küll põhjendatud, kuid ei tingi maakohtust teistsuguse lõppjärelduse tegemist tõendi usaldusväärsuse kohta. Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. 01.10.2010 läbiotsimisprotokolli kohaselt (kd 8 tl 4-6) teostati läbiotsimine Pärnu mnt 238 AB.Oi töötajate KL (L), T. Valgu ja AH kasutuses olevates kabinettides ettevõtja asukoha kolmandal korrusel (protokolli p 2). Protokolli p 4 kohaselt kasutati tehniliste vahenditena mh kõvakettaid WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M ja WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M. Läbiotsimisprotokolli 6 punkti kohaselt teostati esmalt arvuti kopeerimine IJ kui Konkurentsiameti it-spetsialisti poolt KL tööarvutile ThinkPad Lenevo T61 seerianumbriga L3-C8443 ning andmed kopeeriti kõvakettale WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M, mis võeti KL juuresolekul välja kinnisest tehase originaalpakendist. Läbiotsimisprotokolli p 7 pakendi 1 all on koopia sülearvutist ThinkPad Lenevo, seerianumbriga L3-C8443 kõvakettale WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M. See pakendati kollasesse A4-formaadis pehmendatud ümbrikusse, mis on sildistatud Konkurentsiameti pitsatit kandva sildiga „Kriminaalasi nr 10921000006, pakend nr 1; aadress. Pärnu mnt 238, Tallinn; 01. oktoober 2010, menetleja KR /allkiri/; esindaja KL /allkiri/ ning pakend on kinnitatud läbipaistva teibiga nii, et ümbrikut avades ei ole seda võimalik teha pakendit rikkumata. Sama läbiotsimisprotokolli 6-nda punkti nö kolmandast osast nähtub, et kell 11.18 sisenesid IJ, T. Valk ning KR T. Valgu tööruumi, kus kell 11.20 alustas IJ sülearvuti ThinkPad Lenevo T60, seerianumber S/N L3-9R3W80711 üksühele kopeerimist kõvakettale WD My Passport 320 GB seerianumbriga , mis võeti T. Valgu juuresolekul välja kinnisest tehase originaalpakendist. Läbiotsimisprotokolli p 7 pakendi nr 3 all on koopia sülearvutist ThinkPad Lenevo T60, seerianumbriga L3-9R3W80711 kõvakettale WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M. See pakendati kollasesse A4-formaadis pehmendatud ümbrikusse, mis on sildistatud Konkurentsiameti pitsatit kandva sildiga „Kriminaalasi nr 10921000006; pakend nr 3 (fail on kõvakettal registreerinud „Pakend nr. 2 nime all); Aadress: Pärnu mnt 238, Tallinn; 01. oktoober 2010, menetleja KR /allkiri/; esindaja Tiiu Valk /allkiri/, kinnitatud läbipaistva teibiga nii, et ümbrikut avades ei ole seda võimalik teha pakendit rikkumata. Eeltoodut analüüsides nähtub, et läbiotsimise teostamiseks oli menetlejad kaasa võtnud kaks kõvaketast - WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M ja WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M – kumbagi üks. Kuna kopeeritavateks andmekandjateks olid kahe isiku kasutuses olevad sülearvutite kõvakettad, millest KL arvuti kõvaketta koopiate tegemine algas kell 10.39 ja lõppes 16.23 ning T. Valgu arvutist kõvaketta koopia tegemine algas kell 11.20 ja lõppes kell 14.30, siis on kohtukolleegiumi hinnangul välistatud ühe välise kõvaketta samaaegne kasutamine erinevatest erinevas toas paiknevatest arvutitest. Teisisõnu märgituna tuli menetlejatel kahelt arvuti kõvakettalt koopiate tegemiseks kasutada kahte erinevat välist kõvaketast. Kuna ühtegi muud kõvaketast peale p-s 4 märgitu protokolli pinnalt tuvastada ei ole võimalik, siis asub kohtukolleegium seisukohale, et andmete kopeerimiseks kasutati eelnevalt väljatoodud väliseid kõvakettaid. Edasiselt nähtub, et KL kasutuses oli sülearvuti ThinkPad Lenevo T61. Arvuti kõvaketta kopeerimise juures on KL viibinud isiklikult ning tema poolt on ka allkirjastatud pakend nr 1, kuhu paigutati koopia tema sülearvutist. Nähtub ka see, et kõiki konkreetseid seadmeid identifitseerimist võimaldavad tähised on omavahel vastavuses. Mis puudutab T. Valgu sülearvutist koopia tegemist, siis nähtub läbiotsimisprotokolli 6-nda punkti nö kolmandast osast, et kell 11.20 alustas IJ sülearvutist üksühese koopia tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et kell 11.20 ei saanud IJ KL sülearvutist enam üksühese koopia tegemist alustada. Nimelt nähtub protokolli 6-nda punkti nö esimesest osast, et KL arvuti andmetest üksühese koopia tegemist alustati KL isiklikul juuresolekul kell 10.39. Enne seda lülitas KL ise sisse oma sülearvuti ThinkPad Lenevo T61, s/n-ga L3-C8443 ning võeti välja ka KL juuresolekul väline kõvaketas WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M,

mis peale kopeerimise lõpetamist nõuetekohaselt ja puutumatult pakendati ning märgistati. Kogu kopeerimise protsess lõppes kell 16.23. Kuna protokoll ei võimalda järeldust, et KL-le kuulus teinegi sülearvuti, millest koopiad tehti, siis ei saanud IJ kell 11.20 arvutist enam andmeid kopeerida. Samas nähtub, et enne kella 11.20 toimunud andmete kopeerimist on sisenenud kell 11.18 hoopis IJ, T. Valgu ja KR poolt T. Valgu tööruumi. kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt välistavad eelmärgitud asjaolud selle, et kell 11.20 alustas IJ arvuti kopeerimist, vaid KL nimi on märgitud protokolli sellesse ossa ekslikult. Kell 11.20 alustati hoopis T. Valgu sülearvuti üksühese koopia tegemist. Märgitut kinnitab seegi, et kõiki kopeerimisega seonduvaid toiminguid on teostatud T. Valgu mitte aga KL juuresolekul ning ka pakendi nr 3, mis sisaldas tema tööruumis asunud arvuti andmete kopeerimisega kõvaketast, on allkirjastanud T. Valk. Mis puudutab viiteid sellele, et läbiotsimisprotokolli 6 punkti nö kolmanda osa kohaselt kopeeriti T. Valgu arvuti andmed välisele kõvakettale WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M, siis leiab kohtukolleegium, et ka selles osas on tegemist menetleja eksimusega. Kohtukolleegium viitas eelnevalt, et läbiotsimise läbiviimisel oli menetlejatel kaasas kaks välist kõvaketast ning on välistatud, et ühele kõvakettale kopeeriti samaaegselt erinevates tööruumides asunud arvutite sisu. Kuna kõvaketast märgistusega WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M kasutati KL arvuti andmete kopeerimiseks ja kõnealune kõvaketas võeti välja kinnisest originaalpakendist KL juuresolekul, siis ei saanud kõnealust välist kõvaketast uuesti T. Valgu juuresolekult kinnisest pakendist avada ja seda ka kopeerimisel kasutada. Seega sai menetleja kasutada teist välist kõvaketast märgistusega WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M. Vaatamata sellele, et menetleja on märkinud läbiotsimisprotokolli 6-nda punkti nö kolmandas osas, et kasutas andmete kopeerimiseks välist kõvaketast WD My Passport 320 GB seerianumbriga WX81A60M7643M ei saanud menetleja seda teha, vaid tegelikkuses kasutas ka kõvaketast märgistusega WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M. Sellist seisukohta kinnitab kohtukolleegiumi hinnangul läbiotsimisprotokolli p-s 7 toodu, mille kohaselt on pakendisse nr 3 pakendatud koopia sülearvutist ThinkPad Lenevo T60, seerianumbriga L3-9R3W80711 kõvakettale WD My Passport 250 GB seerianumbriga WXE1A40E0655M ja kõnealuse ümbriku on allkirjastanud ka T. Valk ise. See on vastavuses ka 01.03.2012 vaatlusprotokolliga, kui vaadeldavaks oli T. Valgu töökabinetis teostatud läbiotsimise käigus T. Valgu sülearvutist ThinkPad Lenevo T60, seerianumbriga L39R3W80711 kohapeal tehtud, välisele kõvakettale seerianumbriga WXE1A40E0655M salvestatud EnCase failiformaadis üksühene koopia, tähistusega „pakend 2“ (kd 8 tl 7). Kohtukolleegium loeb põhjendamatuks kaitsja viited sellele, et tõendi usaldusväärsust mõjutab asjaolu, et vaatlusprotokolli p 1 kohaselt avati kõvakettast tehtud koopia pakendist nr 2. Kaitsja tõlgendus märgitule on ebaõige, sest juba maakohtu istungil märkis riiklik süüdistaja, et kõnealust andmekandjat on kasutatud teises kriminaalmenetluses ning selle menetluse käigus nummerdati pakend numbriga 2 (vt ka kd 8 tl 1-2). Seega ei ole 01.03.2012 vaatlusprotokollis (kd 8 tl 7-8) mingeidki erisusi, mis tõstataksid küsitavusi tõendi usaldusväärsuse kohta. 12.3 Mis puudutab kaitsja viiteid I. Grossevi arvutiandmete ja sellele tugineva vaatlusprotokolliga seoses, siis sellega seonduvalt märgib kohtukolleegium alljärgnevat. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et meiliaadressi kajastamata jätmine vaatlusprotokolli lisaks olevate e-kirjade puhul tõstatab kahtluse lisa usaldusväärsuse kohta. Nii tuleb märkida, et 09.10.2012 koostatud vaatlusprotokoll ja selle lisaks olevad e-kirjad võimaldavad järeldust, et e-posti aadress ei kajastu üksnes siis, kui e-kiri liigub nö maja siseselt ehk Liviko enda töötajate vahel. Muudel juhtudel kajastab e-kiri nii saatjat kui ka saatja e-posti aadressi. Selline vorm, kus e-kirja saamisel nö maja siseselt saatja aadressi ei kuvata, on kohtukolleegiumi hinnangul tavapärane ja ka kohtute endi e-kirja vahetuses ei kuvata nö

majasisese e-kirja saamisel saatja e-posti aadressil. Olukord on teine, kui e-kiri saadetakse nö majast väljast. Märgitu ei mõjuta vähemalgi määral tõendi usaldusväärsust. Mis puudutab etteheited seoses sellega, et vaatlusprotokolli kirjed erinevad lisades olevates dokumentidest, siis selles osas viitab kohtukolleegium asjaolule, et maakohtu istungil kontrolliti vaatlusprotokollide lisaks olevate e-kirjade vastavust salvestistelt nähtuvaga, selle käigus ei tuvastatud erisusi, mistõttu on tõendi usaldusvääruse küsimuse tõstatamine selle pinnalt ainetu.

tegevustega. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks nõustuda kaitsjatega, et ajavahemiku määratlemisega, mitte aga konkreetset aega välja tuues rikuti kaitseõigust sellega, et R. Sibulalt võeti ära võimalus end alibiga kaitsta. Esmalt on põhjendatud märkida, et kuna konkurentsialaseid süütegusid iseloomustab kõrge latentsus, siis sellest lähtuvalt pole ka parima tahtmise juures võimalik ära näidata väga täpset kuriteo toimepanemise aega. Samuti, kuna konkurentsialase süüteo toimepanemine eeldab ka mitmeid omavahel põhjuslikus seoses olevaid käitumisakte, siis on ka välistatud ühe konkreetse kuupäeva või kellaaja väljatoomine. St, et üldjuhul saabki vaatluse all oleva süüteo liigi puhul jaatada süüteo toimepanemise aega kajastada perioodina. Teiseks, lahendi nr 3-1-1-146-05 p-s 12 selgitas Riigikohus, et alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta ei saanud objektiivselt kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal. Käesoleval juhul puuduvad aga igasugused alused teha järeldusi selle kohta, et süüdistuses nimetatud perioodil oli R. Sibul kusagil mujal, kui tööülesandeid täitmas, või et kaitseväidet soovitakse tõendada alibiga. Nii on R. Sibul ise maakohtu istungil märkinud, et läks puhkusele 29. juunist 2009 ning tema sellele eelnenud perioodi kohta antud ütlused annavad alust järelduseks, et enne kõnealust kuupäeva täitis ta oma tavapäraseid/igapäevaseid töökohustusi (kd 12, tl 10-17). Seega on ainetu väide R. Sibula kaitseõiguse rikkumisest sellega, et tal ei võimaldatud end alibiga kaitsta.

Märgitust nähtub, et maakohus on aktsiaseltsi LIVIKO süüdi tunnistanud täideviijana, mitte aga kihutajana. Mis puudutab maakohtu käsitlust kihutamisega seonduvalt, siis nähtub kohtuotsuse p-dest 140 ja 141 nende koostoimes, et kihutamisega seonduvat on maakohus käsitlenud kaitsja argumentidega seonduvalt. Seega on kaitsja väide kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta õiguslikult mitterelevantne.

Nõustuda ei saa ka sellega, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ja käesolevas kaasuses vaatluse all olevad asjaolud kattuvad. Nagu kaitsja apellatsioonis ise märgib, puudutas kriminaalmenetluse lõpetamise määrus B.O ASi ja aktsiaseltsi LIVIKO ning nendega seotud isikuid. Antud kriminaalasi hõlmab aga oluliselt suuremat juriidiliste isikute ringi. Seega saab rääkida küll mõningasest asjaolude kattuvusest ja asjaolude sarnasusest, kuid mitte sellest, et võrreldavate kaasuste asjaolud on identsed. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses käsitletud õigusküsimused ning õiguslikult järeldused on omistatavad prokuratuurile. Ühe või teise menetlusosalise õiguslikud järeldused ja seisukohad ei ole kohtu(te)le siduvad ja kohtute õiguslikud järeldused faktilistele asjaoludele kujunevad menetlusosaliste seisukohtadest sõltumatult tõendite kogumis hindamise tulemina. Seega asjaolu, et prokuratuur on mingis (õigus)küsimuses asunud ühele või teisele seisukohale, ei ole kohtule siduvaks. Ühtlasi tähendab eelnevale seisukohale asumine seda, et kaitsja viited prokuratuuri tegevuse vastuolulisuse kohta tuleb lugeda asjakohatuteks.

Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium apellantide materiaalõiguslikke väiteid.

selliseid ettevõtjad vajadusel üheks ettevõtjaks mitte lugeda (vt Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 321 SE, seletuskiri). Eelmärgitust tulenevalt asub kohtukolleegium ühetaoliselt maakohtuga seisukohale, et konkurentsiseaduse muudatuste jõustumisega alates 15.07.2013 KonrS § 2 lg 3 sisuline tähendus võrrelduna teo toimepanemise ajal kehtinud normiga ei muutunud ja olukorras, kus kaks ettevõtet on seotud valitseva mõju kaudu, tuleb kontrollida kriteeriumi „üks ettevõtja“ täitmiseks nende ettevõtete omavahelist konkurentsi. Kui konkurent puudub, esineb alus käsitleda ettevõtteid ühe ettevõtjana konkurentsiseaduse tähenduses.

Tuleb märkida, et kaitsja(te) poolt eelnevalt välja toodud seisukohad ja põhjendused on igati kohased ja õiged, kui analüüsi objektiks oleks koondumine. Nimelt tuginevad apellatsioonide vastuväited praktikale, milles hinnati koondumist. Kuna koondumiste hindamise/kontrolli eesmärk on takistada ühinemise/koondumise tulemusel domineeriva positsiooni tekkimist, ehk sisuliselt välistada turgu valitseva seisundi tekkimist ja tugevnemist ja hinnata sellega kaasnevaid mõjusid, siis ei hinnata koondumise mõju ühe või teise konkreetse tootegrupi lõikes. Seega arvestades koondumiste puhul teostatava kaubaturu määratlemise eesmärki, siis sõltumata sellest, et ka koondumiste puhul määratletakse kaubaturge, pole need kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt üks-ühele ülekantavad kartellisüütegude uurimisele.

Seega viitab eeltsiteeritu, et ühe tootegrupipõhine asjakohase tooteturu määratlemine kaubaturu kontekstis ei ole vastuolus konkurentsialase kohtupraktikaga ning võttes arvesse, et antud juhul keskendusid kartellisüüdistuse saanud isikud oma konkurentsivastases tegevuses nn odavate, so 40% alkoholisisaldusega pooleliitriste klaastaaras madalama hinnaklassi viinade kaubagrupile, siis toetab see täiendavalt, et asjakohase tooteturu määratlemisel tuleb lähtuda nn odavate viinade kaubagrupist.

lubatav, siis tuleb siinkohal meenutada, et üldjuhul jõuavad Euroopa Komisjoni ja Kohtu menetlusse vaid liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutavad konkurentsialased kaasused. Ringkonnakohtu veendumuse kohaselt on raske ette kujutada kaasuseid, mis võiks jaekaubanduse tasandil pälvida Euroopa Komisjoni sedavõrd kaalukat tähelepanu, et sedastata liikmesriikidevahelist kaubanduse mõjutamist ja mis tingiks omakorda menetluse alustamise jaekaubandusettevõtete suhtes käesoleva kaasusega sarnastel asjaoludel. Seega esinevad ilmselged objektiivsed põhjused vastava (kohtu)praktika puudumise kohta ning sel põhjusel ei saa kaitsjate viited sellekohase kohtupraktika puudumise kohta olla õiguslikult relevantsed.

Arvestades, et kõnealust numbriliselt ja protsentuaalselt väljendatud suhte väljatoomist on kajastatud asjakohase tooteturu kontekstis, siis võib oletada, et osutatud näitaja esiletoomise eesmärgiks võis olla viinade jaemüügitasandi käibemahtude võrdluse väljatoomine, näitamaks ära, et käibenumbrite võrdlus viinade müügi osas jaemüügitasandil välistab aktsiaseltsi LIVIKO kui spetsialiseeritud kaupluste konkurentsi nn suurte üleriigiliste kaubanduskettidega. Kuna menetluse käigus sellesisulist väidet sõnaselgelt välja toodud ei ole, siis mõistetavalt pole seda eelnevalt ka kontrollitud ning ka riiklikul süüdistajal pole olnud võimalik sellisele väitele omapoolseid selgitusi anda. Samas tõusetub eeltoodu pinnalt küsimus, kas sellise asjaolu näol võiks olla sedavõrd kaaluka aspektiga, mis tõstataks küsitavusi asjakohase tooteturu ja selle kaudu ka konkurentsi määratlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele vastavalt eitavalt. Nii tuleb korrata, et konkurentide määratlemine toimub kaubaturu kaudu ja konkurentideks loetakse ettevõtjad, kes tegusevad samal asjaomasel turul, mis omakorda kujuneb läbi toote- ja geograafilise turu. Seejuures põhineb asjaomase tooteturu kindlakstegemine üldjuhul nn asendatatavuse kriteeriumil ja kartellisüütegude osas määratlevad selle ka kartelli kokkulepped ja tegevus. Ühestki asjakohasest normist ega ka praktikast ei nähtu, et ühe või teise ettevõtja konkurentide ringist välistavaks asjaoluks võiks olla tema võimalik käibe väiksus ehk antud kaasuse asjaolusid arvestades protsendina väljendatud aktsiaseltsi LIVIKO jaemüügiväljund viinade müügi osas. Seega järeldub, et apellantide viide aktsiaseltsi LIVIKO jaemüügi käibe osakaalule suhtes ettevõtte kogukäibele ei oma vähimatki kaalu konkurentide ringi kindlastegemisel.

ettevõtjate ühetaolist ja üheaegset turukäitumist põhjendada mõne muu turgu mõjutava asjaoluga, siis esinevad objektiivsed kaalutlused pidada ettevõtjate kooskõlastust ja sellele järgnenud turukäitumist põhjuslikus seoses olevaks. Seega vaatamata sellele, et hinnakartelli kuulunud isikutel omavaheline (otse)kontakt või (otse)suhtlus puudus, olid nad kätte saanud hinnamuutuse ettepaneku, nõustusid selle ettepanekuga, nad olid teadlikud sellest, et vastavat teavet omavad ka nende konkurendid ja ka konkurendid on hinna muutmise ettepanekuga nõus ning nad kohandasid oma hinnastrateegia sarnasel ajavahemikul samale hinnatasemele vastavalt neile teada olnud informatsioonile. Ja veelgi enam – nad ka kontrollisid konkurentide poolt kooskõlastatud turukäitumise täitmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik sellise objektiivselt avaldunud käitumise pinnalt teha muid järeldusi, kui see, et selliste käitumisaktide jadaga realiseeriti konkurentsieeskirjade rikkumine KarS § 400 mõttes.

aga KonkrS § 6 lg 1 p 1 sõnastust, on kohtukolleegium seisukohal, et tarbijate kasu pole võimalik analüüsida iseseisvalt, kuivõrd selle eeldusena tuleb tuvastada, et keelatud koostöö aitas parandada kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi või kaitsta keskkonda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-12-11 p-d 27-29). Hinnates, kas vaadeldaval juhul kaasnes keelatud koostööga kaupade tootmise või turustamise parandamine või arendas keelatud koostöö tehnilist või majanduslikku progressi või kaitses keskkonda, siis on kohtukolleegium seisukohal, et osutatud asjaolude esinemist tõendikogum ei võimalda. Ka kaitsjad pole apellatsioonides välja toonud, et konkreetne koostöö oleks täitnud osutatud eesmärke ja/või mil viisil konkreetset koostööd silmas pidades KonrS § 6 lg 1 p-s 1 nimetatud eesmärgid realiseerusid. Pelgalt abstraktsed, konkretiseerimata viited osutatud eesmärgi vastavusele kohast hinnangut ja argumentidele vastamist ei võimalda. Seega pole täidetud KonkS § 6 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldused ning sõltumata apellatsiooni vastuväidetest tarbijate võimaliku kasu kohta, on välistatud KonkS § 6 lg 1 kohaldamine õigusvastasust välistava asjaoluna, kuna tarbijate kasu hindamise eeldused pole sedastatavad.

õiguspädevust kolmandate isikutega suhtlemisel ja kuna süütegu on toime pandud neile usaldatud õigusliku pädevuse raames, siis ei oma kolmandatele isikutele töölepingute või ametijuhendite esitamine või esitamata jätmine vähimatki kaalu.

materjalide kättesaamisest. Süüdistusakti kätte saanutena olid kaitsja(d) teadlikud sellestki, milliste tõenditega soovib riiklik süüdistaja süüdistust kohtus tõendada. Seega on olnud nii kaitsjatel kui ka nende kaitsealustel küllaldaselt võimalusi e-kirjade seni mõistetava sisulise tähenduse ümberlükkamiseks ja nende tegeliku sisu avaldamiseks - ehk teisisõnu süüdistatavatest isikulistel tõendiallikatel on olnud võimalus kõnealuste e-kirjade nn tegelikku sisu selgitada, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt pole seda vajalikuks peetud. Seega on kaitsja(te) etteheited seoses e-kirjade sisuga vaadeldavad nende endi subjektiivse hinnanguga e-kirjade sisusse, kuna süüdistatavate kaitsetaktika on muutnud e-kirjade sisule teistsuguse hinnangu andmise võimatuks. Apellatsioonikohus ei pea võimalikuks käsitleda kaitsja väited selles, et Prisma Peremarket ASi käitumine analoogsetes olukordades näitab, et Prisma Peremarket AS konkurentsikahjustavate kokkulepete ettepanekuid ei aktsepteeri (viide nn piimakartelli juhtum). Nii tuleb märkida, et apellatsioonikohus ei ole teadlik piimakartelli asjaoludest, see ei ole olnud käesoleva uurimise esemeks ning mõnes muus tootegrupis teistsuguste ja reeglipäraste käitumisaktide kogum ei saa anda teavet vaatlusaluses kaasuses tähtsust omavate asjaolude kohta. M. Saluste ja Prisma Peremarket ASi kaitsja on leidnud sedagi, et maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et M. Saluste tegevus on omistatav Prisma Peremarket ASile. Sellega seonduvalt on kaitsja tuginenud eelkõige sellele, et maakohtu otsuse pinnalt pole mõistetav, kas maakohus luges M. Saluste Prisma Peremarket ASi esindajaks või juhtivtöötajaks, samuti on kaitsja märkinud, et M. Salustel puudus volitus lepingute sõlmimiseks. Hinnates kaitsja väidete põhjendatust, siis asub kohtukolleegium seisukohale, et kaitsja argumentidest lähtuvalt puudub alus maakohtu seisukohtade muutmiseks. Nii on maakohus asjakohaselt, korrektselt, tõendikogumiga kooskõlas olevalt, ammendavalt ja ka tõusetunud ebakõladele piisavat tähelepanu pööravalt analüüsinud M. Saluste töölepingut, selle sõlmimise asjaolusid ajalisest faktorist lähtuvalt, töölepingu sisulist poolt, M. Saluste objektiivselt avaldunud käitumist võrrelduna tema tööülesannetega ja samuti tema pädevust ning leidnud õiguslikult veatu argumentatsiooni tulemina, et M. Salustet saab pidada Prisma Peremarket ASi pädevaks esindajaks ja ka juhtivtöötajaks KarS § 14 lg 1 mõttes. Maakohus selgitas, et õigusteooria kohaselt pole välistatud pädeva esindaja kokkulangemine juhtivtöötajaga. Kuna juba maakohus on kõikidele kaitsja tõstatatud argumentidele seoses M. Saluste juhtivtöötajaks ja pädevaks esindajaks lugemisega vastanud ja asjassepuutuva kohtupraktika ja õigusnormide kohaselt pole maakohtu seisukohti vajalik ega ka võimalik korrigeerida, siis peab apellatsioonikohus vajalikuks märkida vastuseks seoses kaitsja argumentidega üksnes seda, et õige on kaitsja väide, et isik, kellel puudub õigus juriidilise isiku nimel lepinguid sõlmida, ei saa tuua juriidilise isikule kaasa vastutust juriidilise isiku nimel sõlmitud lepingu näol, kuid siinkohal tasub meenutada, et ei M. Salustele ega ka Prisma Peremarket ASile ei heidetagi ette ühegi konkreetse lepingu sõlmimist, vaid inkrimineeritavaks on konkurentsialase kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevuse realiseerimine – neist kumbki ei eelda ühegi tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist. Seega jäävad kaitsja sellekohased väited tagajärjetuks.

nende sisu selliselt nagu need on kohtule esitatud, on kõrvutanud neid muu tõendikogumiga ja teinud nende pinnalt õiguslikud järeldused tõendikogumi kogumishindamise tulemina. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega täies ulatuses ning seejuures märgib, et ei leidnud kaitseväidete kontrollimisel minetusi, mis võiks viia tõendikogumi kogumishindamise tulemina teistsugusele õigusjärelmini. Samuti, kuna kaitsja(d) leiavad, et e-kirjade sisu on valesti mõistetud, siis tuleb korrata, et kaitsja(d) on e-kirjade sisust olnud teadlikud juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, so toimiku materjalide kättesaamisest. Süüdistusakti kätte saanutena olid kaitsja(d) teadlikud sellestki, milliste tõenditega soovib riiklik süüdistaja süüdistust kohtus tõendada. Seega on olnud nii kaitsjatel kui ka nende kaitsealustel küllaldaselt võimalusi e-kirjade seni mõistetava sisulise tähenduse ümberlükkamiseks ja nende tegeliku sisu avaldamiseks ehk teisisõnu süüdistatavatest isikulistel tõendiallikatel on olnud võimalus kõnealuste e-kirjade nn tegelikku sisu selgitada, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt pole seda vajalikuks peetud. Seega on kaitsja(te) etteheited seoses e-kirjade sisuga vaadeldavad nende endi subjektiivse hinnanguga e-kirjade sisusse, kuna süüdistatavate kaitsetaktika on muutnud e-kirjade sisule teistsuguse hinnangu andmise võimatuks. Ka ei pea kohtukolleegium asjakohaseks ühe või teise isikulise tõendiallika ühe või teise väljendi konkreetset väljatoomist, jättes ülejäänud konktesti ja tõendikogumi kõrvale. Nii näiteks ei ole võimalik anda määravat kaalu kaitsja viidatud MR selgitusele, mille kohaselt määrati alkohoolsete hinnad kindlaks vaatluse teel: tööle olid võetud hinnavaatlejad, kes käisid tihti konkurentide juures hindu jälgimas ja selliselt reageeriti koheselt hinnamuutustele. Tunnistaja ütluste terviklikku kontesti arvestades saab järeldada, et tunnistaja on abstraktselt selgitanud hinnamuutuse aluseks olevat turukäitumist hindade muutmisel, kuid tunnistaja ei ole märkinud ega kinnitanud, et hindade muutumine süüdistuses märgitud perioodil ja tasemele oli põhjuslikus seoses konkurentide käitumisega ja see info pärines hinnavaatlusest. Seega ei pea kohtukolleegium võimalikuks ega menetlusõiguslikult ka õigeks ühe või teise isikulise tõendiallika mõne lause väljatoomist ja sellele hinnangu andmist, kuna selline käsitlus ei allu tõendite hindamise üldisele loogikale ega võimada objektiivse ja õiguslikult korrektse õigusliku järelduse kujunemist. M. Krusbergi kaitsja on apellatsioonis viidanud sellelegi, et BHC Laboratroy OÜ koostatud vaatlusprotokolli ja müügitšekkide analüüs (kd 10 tl 96-117, 122-134) seavad kahtluse alla 07.08.2013 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli (kd 9 tl 1-21). Kuna kõnealust aspekti on vaidlustanud ka Maxima Eesti OÜ kaitsja, siis annab kohtukolleegium vastuse tõstatatule Maxima Eesti OÜ kaitsja argumente käsitledes. Hinnates M. Krusbergi pädevusega seonduvaid väiteid, siis ei pea kohtukolleegium siingi vajalikuks maakohtu seisukohtade täiendamist ega kordamist. Maakohus on põhjalikult M. Krusbergiga seoduvaid ajaolusid juriidilise isiku vastutuse eeldusena käsitlenud (kohtuotsuse p-d 249-251) ja lugenud M. Krusbergi lähtuvalt tema ametikohasest pädevusest, tööülesannetest ja objektiivselt avaldunud käitumisest äriühingu pädevaks esindajaks KarS § 14 lg 1 mõttes. Kaitsja märgib, et pädeva esindaja mõiste sisustamisel lähtub ta arusaamast, mille kohaselt tuleb esindajat pidada pädevaks juhul, kui talle on juriidilise isiku sees antud õiguspädevus oma ülesannete täitmiseks ning koosseisupärane tegu pannakse toime nende ülesannete teostamise sfääris. Seejärel püsitatab kaitsja küsimuse, kas M. Krusbergile oli ettevõtte siseselt antud õiguspädevus viina müügihinna üle otsustamiseks ja vastab sellele pikemalt argumenteerimata eitavalt, viidates sellele, et suhtes hankijatega oli M. Krusberg ametijuhendi kohaselt pädev pidama läbirääkimisi, kuid läbirääkimise pidamise õigust ei saa samastada õigusega suunata juriidilise isiku tahet. Analüüsides kaitsja poolt tõstatatut, asub kohtukolleegium seisukohale, et kaitsja on M. Krusbergi töölepingust tulenevaid tööülesandeid ja vastustust käsitlevaid sätteid tõlgendanud põhjendamatult kitsendavalt (kd 3 tl 71-74). Kohtukolleegium juhib kaitsja

tähelepanu asjaolule, et M. Krusberg on tööle võetud kategooriajuhi ametikohale (töölepingu p 1). Töölepingu p 4 kohaselt vastutab kategooriajuht talle kategooriarühmas kinnitatud kategooriaplaanide koostamise ja täitmise eest; viib ellu kategooriajuhtimisplaani kooskõlas selle eesmärkidega ja kliendikeskselt ning parandab müügi- ja sularahamarginaali. Töölepingu p-st 5, mis käsitleb sisseostu ja hinnakujundust, on selle esimeses lauses tõesti märgitud, et kategooriajuht peab läbirääkimisi hankijatega oma kategooria osas, kuid sealt edasi on välja toodud ka see, et ta vastutab hankijatega sõlmitud ostulepingute kvaliteedi eest. Eelnevast tuleb, et M. Krusbergil oli lepingute sõlmimise pädevus ehk talle oli antud õigus suunata ettevõte tahet, mistõttu on eksitav kaitsja väide, et M. Krusbergi pädevus piirdus lepingueelsete läbirääkimiste pidamisega ja ta ei saanud juriidilise isiku tahet suunata. Mis puudutab kaitsja väidet selle kohta, et maakohus on justkui ekslikult järeldanud, et viinahindade muutmine ei kuulunud M. Krusbergi ametiülesannete hulka, siis on kohtukolleegium seisukohal, et seegi kaitsja tõlgenud on meelevaldne. Nii tuleb viidata, et maakohus käsitles põhjalikult M. Krusbergi töölepingut ja ametijuhendit. Samuti analüüsis kohus M. Krusbergi tööülesandeid läbi V. Padumäe ütluste, kellele M. Krusbergi allus. Tõstatatud väite raames peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda V. Padumäe kohtuistungil antud ütlustele, kus viimane kinnitas, et üldreeglina otsustas jaehinna kategooriajuht oma kategooria lõikes; hinnatundlike ja top-toodete osas oli vaja ostudirektori kinnitust (kd 11 tl 160). Märgitust tuleneb, et üldjuhul oli hinna kindlaksmääramine M. Krusbergi kui kategooriajuhi pädevuses ja kui tegemist oli hinnatundlike ja top-toodetega, siis vajas ta ostudirektori kinnitust. Kuna viide ostudirektorilt kinnituse saamisele ei anna alust seisukohaks, et hinnamuudatuse otsustusõigus läks üle kategooriajuhilt üle ostudirektorile sellised tõendid lihtsalt puuduvad, siis puudub alus ka seisukohaks, et viinahindade osas M. Krusberg otsustusõigust ei omanud. Seega ei lükka kaitsja tõstatatud argumendid ümber maakohtu käsitlust M. Krusbergi pädevaks esindajaks lugemise kohta.

viitab määratluse ligikaudsusele. Teiseks, arvestades vaatluse all oleva süüteo latentsust, siis ilmselget pole võimalik süüteo toimepanemist tagantjärgi konstrueerides määratleda minuti, tunni või ka päeva täpsusega, millise liigutuse või toimingu üks või teine osaline selles realiseeris. Kuna kooskõlastatud tegevus realiseerub suhtes strateegiline teave (vaadeldaval juhul hind) –turukäitumine - ja põhjuslik seos nende kahe elemendi vahel, siis ka juhul, kui V. Padumäe või M. Krusberg või keegi kolmas isik poleks üldse ASile Liviko nõustumust väljendanud, kuid oleks sellest teabest lähtuvalt oma hindu kohandanud ning need kaks elementi oleksid omavahelises põhjuslikus seoses, oleks sellinegi tegevus vaadeldav kooskõlastatud tegevusena. Kaitsjaga tuleb nõustuda, et kui ettevõtja saab andmeid turumuutuse kohta nt läbi hinnavaatluse ja kohandab oma hindasid sellega kooskõlas olevalt, siis ei realiseeri ta ka ühtegi konkurentsialast keelatud tegevust. Antud juhul pole aga võimalik millestki taolisest rääkida - menetluse käigus on tõendatud, et 1) omavahel konkurentsisuhtes olevad ettevõtted omasid teavet hinnamuutuse taseme ja ajafaktori kohta – see teave pärines aktsiaseltsilt LIVIKO, 2) ettevõtjad kohandasid oma hinnastateegia sellele teabele vastavalt ja 3) ettevõtted ei ole toonud kohtu ette objektiivselt hinnatavaid asjaolusid, et hinnataseme ühele tasemele viimine ajaliselt lähedasel ajal põhjustasid eelnevalt saadud teabe-välised faktorid. Seega esineb alus nentida põhjusliku seoses olemasolu teabe ja turukäitumise vahel. Mis veelgi olulisem - ettevõtjate e-kirja vahetus aktsiaseltsiga LIVIKO üksnes kinnistab sellist veendumust, kuna e-kirjade sisu kooskõlastuse kohta sellest teisi järeldusi teha lihtsalt ei võimalda. Seega kaitsja viited pöörata eraldiseisvalt tähelepanu ühe või teise numbrilise näitaja ebakõlale või viited sellele, et jätkuvalt pole kõrvaldatud kahtlus, et konkurentsiaalse kokkuleppe sõlmis hoopis DZ, ei mõjuta vähemalgi määral maakohtu veatut arutluskäiku ega selle lõppjäreldust, mille kohaselt realiseeris V. Padumäe KarS § 400 koosseisu.

Mis puudutab väited selle kohta, et maakohus märkis otsuses, et V. Padumäe on on e-kirjadest nähtuvalt ka oma pädevust aktsiaseltsile LIVIKO väljendanud, siis V. Padumäe erisubjektsuse kindlakstegemiseks on maakohus detailselt analüüsinud V. Padumäega sõlmitud töölepinguid ja ametijuhendeid (vt otsuse p-d 246 ja 247) ja tuvastanud V. Padumäe erisubjektksuse juriidilise isiku vastuse eeldusena eelkõige läbi töölepingute ja ametjuhendite. Seega pädevuse väljatoomine suhetes kolmandate isikutega ei oma karistusõiguslikult määravat kaalu, ei tingi V. Padumäe suhtes maakohtust erinevate seisukohtade tegemist ning puudub alus nõustuda kaitsjatega ka selles, et V. Padumäe ja M. Krusberg ületasid oma pädevust ja see välistaks juriidilise isiku vastutuse. Kohtukolleegium ei pea kohaseks etteheiteid selleski, et maakohtu otsuses on tõendamata, et Rimi Eesti Food AS oleks väidetavast hinnatõsusust saanud kasu. Tuleb selgitada, et KarS § 400 ei nõua ettevõtjal kasu tekkimist või saamist, mistõttu tuleb sellekohased väited kui asjassepuutumatud jätta tähelepanuta. Rimi Eesti Food ASi esindajad on ka välja toonud, et maakohtu lahend tugineb suures osas aktsiaseltsi LIVIKO töötajate endi e-kirjadele ja ei saa välistada, et aktsiaseltsi LIVIKO töötajad eksisid mingites asjaoludes ja edastasid tealikult valeinformatsiooni. Kaitsjatega tuleb nõustuda, et põhimõtteliselt ei saa sellist käsitlust välistada. Sel põhjusel sätestabki kriminaalmenetlusõiguses kehtiv tõendite hindamise põhimõte tõendite kogumishindamise kohustuse, millest maakohus on ka juhindunud ja välistab üksikute tõendite, sh e-kirjadele iseseisva tähenduse andmise, kuid mida kaitsja(d) üksikute tõendite väljatoomisega eirata soovivad. Nii tuleb välja tuua, et kõrvuti aktsiaseltsi LIVIKO töötajate ekirjadega on maakohus hinnanud ka muid tõendeid ning võtnud arvesse isikute objektiivselt avaldunud turukäitumist ehk rakendanud tõendite kogumishindamise põhimõtet, ja just see on kinnitanud kas siis esitatud süüdituse põhjendatust süüdimõistetud isikute suhtes või põhjendamatust õigeksmõistetud isikute suhtes. Ehk siis veel kord – kohus ei analüüsi ühtegi tõendit tõendikogumist eraldiseisvalt, mistõttu ei ole võimalik ega kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas iseseisvalt mõne isikulise tõendiallika või e-kirja analüüsida.

taoline seisukoht põhjendatud. Nii on kohtukolleegium lähtuvalt kaitsja argumentidest kontrollinud maakohtu seisukoha paikapidavust ja nii nagu märkis juba maakohus, on tõepoolest sedastatav, et menetleja poolt kasutatud metodoloogia pole kõiki müügitšekke arvestanud. Samas nähtub, et nn analüüsivälised müügitšekid kajastavad analüüsiga hõlmatud tšekkidega identset viina väljamüügi hinda, ehk et analüüs pole kinnitanud, et nn analüüsivälised müügitšekid tõendaksid samal päeval samas kaupluses viinahinna erisusi. Seega ei saa ega tõstata kaitsja viidatud nn esimene analüüs küsitavusi 07.08.2013 vaatlusprotokolli usaldusväärsuse kohta. Mis puudutab nn teist analüüsi, siis tuleb välja tuua, et hinnavaatlusperioodid ei ole kattuvad nagu pole kattuvad ka analüüsi aluseks olnud tooted. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt välistab analüüsi aluseks olevate andmete erisus üldjuhul erinevate analüüside sisulise võrdluse. Seega, vaatamata asjaolule, et nii maakohus kui kaitsja möönavad, et samade toodete võrdlus sama perioodi osas on identne, ei saa nn teise analüüsi pinnalt teha resoluutseid järeldusi 07.08.2013 vaatlusprotokolli ebausaldusväärsuse kohta. Samas tuleb viidata, et kaitseargumentide kohaselt pole nn teise analüüsi eesmärk olnudki 07.08.2013 vaatlusprotokokolli usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine, vaid selle eesmärgiks oli kohtu veenmine, et süüdistatava poolt viina hinna muutmine oli põhjuslikus seoses Mahtra viia PETkampaaniaga. Mis puudutab kaitsja viiteid vaatlusprotokollis bittide ja baitide segamini ajamise kohta, mis täiendavalt seab kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse, siis nendib kohtukolleegium, et selline minetus on kahetsusväärne, kuid ei tingi tõendi ebausaldusväärseks lugemist, sest pole sedastatav, et vaadeldaval juhul oleks see mõjutanud tõendi sisu. Tõendi sisu muutumatust kinnitab kaitsja nn esimene analüüs, milles üldjoontes jaatati vaatlusprotokolli sisulist vastavust nn esimesele analüüsile. Sarnaselt teisele kaitsjatele on ka Maxima Eesti OÜ ja R.Sibula kaitsjad vaidlustanud e-kirjade saatmise ja kättesaamisega seonduvaid asjaolusid. Apellatsioonikohus vastas juba eelnevalt kaitsjate argumentidele seonduvalt e-kirjadega ning kohtukolleegium ei näe vajadust nende selgituste kordamiseks. Samas, tulenevalt asjaolust, et Maxima Eesti OÜ töötajate arvutitest e-kirju ei leitud ja sellele on kaitsja(d) tähelepanu juhtinud, siis peab kohtukolleegium vajalikuks oma argumente selles osas täiendada. Kaitsja(d) on välja toonud, et maakohus jättis tähelepanuta e-kirjade leidmise üksnes aktsiaseltsi LIVIKO, mitte aga Maxima Eesti OÜ, töötajate arvutitest. Asjatundja selgitas kohtuistungil, et e-kirja saatmises on võimalik veenduda siis, kui teises arvutis on samasugune kiri olemas. Kuna maakohtu käsitletud e-kirju pole Maxima Eesti OÜ töötajate arvutitest leitud, siis on tõendamata e-kirjade saatmine R. Sibulale, I. Kulikovile ja VT-le ning e-kirjad on tõendina ebausaldusväärsed. Kohtukolleegiumi hinnangul on eelviidatud arutluskäik tõendikogumile mittevastav ja ebaloogiline. On õige, et asjatundja selgituste kohaselt saab e-kirja selle adressaadini jõudmist kinnitada samasisulise e-kirja asumine adressaadi arvutis. Korrektne ja tõendikogumiga kooskõlas on seegi, et e-kirjad leiti aktsiaseltsi LIVIKO töötajate arvutitest, mitte aga Maxima Eesti OÜ arvutitest. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt lähtub kaitsja aga ebaõigest eeldusest, kui märgib, et e-kirju Maxima Eesti OÜ töötajate arvutitest ei leitud. Nii tuleb märkida, et äriühingu seadusliku esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt pole e-kirjad nende arvutivõrgus säilinud, kuna süüdistust puudutavast ajast on möödunud pikk ajavahemik. Seega pole võimalik rääkida e-kirjade mitte-leidmisest ehk sellest, et selleid e-kirju pole kunagi eksisteerinud. Teiseks, lähtudes kaitsja(te) arutluskäigust ja eeldusest, et kuna e-kirju Maxima Eesti OÜ töötajate arvutitest ei leitud ja seega neid e-kirju ei saadetud ja ei saadud, siis tähendab see sisuliselt, et kaitsja eitab süüdistuses märgitud perioodi kestel Maxima Eesti OÜ ja aktsiaseltsi LIVIKO elektroonilise suhtluse puudumist.

Sellist järeldust menetluse käigus kogutud tõendikogum aga ei võimalda. Nii tuleb viidata, et R. Sibul kinnitas kohtuistungil suhtluse toimumist Maxima Eesti OÜ ja aktsiaseltsi LIVIKO vahel nii elektrooniliselt kui telefonitsi ning R. Sibul pole andnud ütlusi ja see tulene ka muudest tõenditest, et mingi perioodi kestel oli suhtlus elektroonilisi kanaleid pidi katkenud ja/või puudus. Samuti, kuna aktsiaseltsi LIVIKO töötajate arvutitest Maxima Eesti OÜga seonduvaid e-kirju leiti, mis kinnitavad suhtlust nende kahe ettevõtte töötajate vahel, siis peab olema võimalik loogiliselt ja elulise usutavuse kriteeriumi läbi selgitada ka nende e-kirjade olemasolu, nende sattumist aktsiaseltsi LIVIKO töötajate arvutitesse ning samuti nende sisu. Ükski menetlusosaline ega ka kaitsja(d) pole aga selgitanud loogiliste ja adekvaatsete argumentidega kuidas ja millistel põhjustel on e-kirjad aktsiaseltsi LIVIKO ja teiste kartellisüüdistuse saanud isikute arvutitesse sattunud, kui keegi neid e-kirju saatnud ega saanud pole. Kohtukolleegiumi hinnangul sellised loogilised selgitused puuduvad kriminaalasja arutamise käigus pole ilmenenud, et kellelegi e-kirja adressaatidest või saatjatest oleks esinenud meelepetteid või kalduvusi iseendale e-kirjade saatmiseks ja neile vastamiseks või et mingil muul seletamatul viisil oleks need kirjad isikute arvutitesse sattunud. Seega jääb kohtukolleegium jätkuvalt selle juurde, et prokuratuuri tõendid e-kirjavahetuse näol on tõendina kasutatavad. Ka tuleb märkida, et kaitsja väited e-kirjavahetuse puudumise kohta aktsiaseltsiga LIVIKO lükkavad ümber I. Kulikovi ütlused - I. Kulikov selgitas kohtuistungil tema poolt H. Rängile 08.07.2009 e-kirja saatmisega seonduvaid asjaolusid, kinnitades nii edastadatud e-kirja saatmist kui ka selle sisu õigsust. R. Sibula ja Maxima Eesti OÜ kaitsja(d) on näinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist selleski, et kriminaalmenetlusse ei ole kaasatud DMt ja kohus ei saanud ette heita juriidilisele isikule vastutust ilma DM osavõtuta. Kohtukolleegium osutab kaitsja toimingutele kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, mida reguleerib KrMS § 227. Osutatud õigusnormi esimene lõige reguleerib kaitseakti esitamise ajalisi raame ja selle kolmas lõige kaitseaktis kajastamisele kuuluvaid nõuded. KrMS § 227 lg 3 p 3 annab kaitsjale õiguse esitada nende isikute nimekiri, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb. Kuna kaitseakt esitatakse pärast süüdistusakti koopia saamist, oli kaitsjal võimalik tutvuda riikliku süüdistaja poolt esitatava süüdistusega, sh saada ülevaade, milliseid tõendeid, mh isikulisi tõendiallikaid soovib riikliku süüdistaja süüdistuse tõendamiseks kasutada. Kaitsja(te) nimetatud isikut süüdistusaktis nimetatud pole. Seega oli kaitsja(te)l võimalik kaitsetaktikalistes kaalutlustel taotleda kaitseaktis DM menetlusse kaasamist. Kuna Maxima Eesti OÜ ja R. Sibula kaitsja(d) kaitseaktides vastavasisulist taotlust esitanud pole, siis järeldub, et kaitseõiguse teostamise seisukohast pole kaitsjad DM osavõttu menetluses vajalikuks ega asjakohaseks pidanud. Mis puudutab viiteid sellele, et DM menetlusse kaasamine oli vajalik juriidilise isiku vastutuse jaatamiseks, siis selles osas peatub kohtukolleegium kahel aspektil. Esmalt tuleb nentida, et kohtukolleegiumi käsutuses olev tõendikogum annab aluse , et DM võis olla kaalukas roll ettevõtjatevahelises hinnaalases koostöös. Samas lähtub kohus isikute süüküsimuse arutamisel süüdistusaktist ja kohtutel puudub iseseisev menetluslik pädevus kellelegi kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks. Samuti – kohus ei saa menetlusliku pädevuse puudumisel kohustada ka prokuratuuri kellelegi kahtlustust või süüdistust esitama. Ehk teisisõnu – vaid prokuratuur on see, kellel on seadusest tulenevalt menetluslik pädevus ja kaalutlusõigus kahtlustuse ja/või süüdistuse esitamiseks. Seega on prokuratuur see, kes saab kaitsjale anda ammendavaid vastuseid DM menetlusse kaasamata jätmise põhjuste kohta. Teiseks, vastus küsimusele, kas DM menetlusse kaasamata jätmine mõjutab ja välistab Maxima Eesti OÜ vastutust, on antud kaasuse asjaolusid arvestades eitav. Juridiilise isiku vastutust reguleerib KarS § 14 lg 1. Kui osutatud normis nimetatud eeldused on täidetud, saab jaatada ka juriidilise isiku vastutust. St, et kui Maxima Eesti OÜ vastutuse eeldused on täidetud DM erineva füüsilise kaudu, vastutab Maxima Eesti OÜ sõltumata sellest, kas DM on menetlusse kaasatud või mitte. Seega tuleb kaitsja väide DM menetlusse kaasamata jätmise kohta lugeda ainetuks.

Mis puudutab Maxima Eesti OÜ kaitsja väiteid maakohtu poolt tõendite uurimise ja hindamise ühekülgsuse kohta (apellatsiooni p-d 58-87), siis märgib kohtukolleegium, et ei pea vajalikuks kõnealuseid aspekte üksikasjalikult käsitleda. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus veatult, loogiliselt ja tõendikogumiga kooskõlas olevalt põhjendanud oma järeldusi ning selgesõnaliselt ära näidanud järelduste aluseks olnud faktilised asjaolud. Seejuures on kohtukolleegium seisukohal, et kuna tõendite hindamise üldpõhimõtte kohaselt hinnatakse tõendeid nende kogumis, siis pole ka võimalik üht tõendit tõendikogumist eraldiseisvana hinnata. Selline hindamismeetod ei võimalda objektiivste järelduste tegemist ning viib ebaõigete lõppjäreldusteni. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda kaitsja(te) seisukohaga, et hinnakoostöö keskne roll oli menetlusse kaasamata DM-l, R. Sibulal roll aga puudus või oli menetluse esemeks olevat süüteokoosseisu silmas pidades vähetähtis. Taas olgu korratud, et maakohtu arutluskäigust ja ammendavatest põhjendustest nähtub selgelt, miks ta ühe või teise järelduseni on jõudnud. Seejuures on kaitsja ebaõigesti tõlgenud maakohtu otsuse p 265, märkides, et maakohus on ise leidnud, et Maxima Eesti OÜ nimel andis kohtu hinnangul nõusoleku DM. Maakohus märkis otsuse p-s 265, et R. Sibul andis Maxima Eesti OÜ esindajana 16.06.2009 toimunud kohtumisel koos DM-ga nõusoleku ASi Liviko esindajatele K. R. Kitsele ja H. Rängile tõsta odavate viinade (Laua ja Ekstra/Mahtra) hinda alates esimesest juulist 2009 Maxima Eesti OÜ kauplustes 63,50 krooni peale. Seega pole maakohus tõendite analüüsi tulemina järeldanud, et Maxima Eesti OÜ nimel andis keelatud konkurentsiaalases koostööks nõusoleku DM ainuisikuliselt. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kaitsja(te) väiteid selles, et Maxima Eesti OÜ hinnamuutust süüdistuses märgitud perioodil mõjutasid kooskõlastatud tegevuse välised asjaolud. Analüüsides menetluse käigus uuritud tõendikogumit, leiab kohtukolleegium, et tõendikogum kaitsja väiteid ei toeta. Kaitsja on välja toonud, et hinnamuutused seondusid: 1) konkurentide jaemüügihindade füüsiliste kontrollimistega kauplustes; 2) Mahtra PETi sooduskampaania planeerimisega; 3) käibemaksu tõusu hetkel hinna langetamisest tuleneva konkurentsieelisega ja 4) käibemaksu tõusu hektel ajakirjandushuviga jaehindade osas. Hinnates esimest aspekti, siis tuleb välja tuua, et Maxima Eesti OÜga seotud isikuliste tõendiallikate ütlustest tuleneb, et Maxima Eesti OÜ kontseptsioon on olnud parima võimaliku hinna pakkumine. Isikulised tõendiallikad on selgitanud sedagi, et kaupluse jaemüügihind ehk hind lõpptarbijale kujundes läbi võrdluse konkurentidega. Seega järeldub isikuliste tõendiallikate selgitustest, et Maxima Eesti OÜ korrigeeris hinda konkurentide turukäitumisest sõltuvalt, kuid hinna korrellatsioon lõpptarbijale pidi ettevõte kontseptsioonist johtuvalt olema tarbijale parim ehk kõige konkurentsivõimelisem.Vaidlust pole selle üle, et Maxima Eesti OÜ korrigeeris hinda 29.06.2009 suunaga üles, viies Mahtra viina tasemeni 63,50 krooni (kd 9 tl 14). Kõrvutades kõnealust hinnataset konkurentide analoogsete toodetega, nähtub, et konkurentide analoogsete toodete hind on madalam ja on püsinud ühtlaselt madalamal tasemel (kd 9 tl 14). Seega olukorras, kus konkurentide analoogsete toodete hinnatase ei muutunud, püsis ühtlaselt muutumatuna ühel konkreetsel tasemel ning Maxima Eesti OÜ kontseptisooniks oli tarbijale parima hinna pakkumine, siis selliste tingimuste esinemisel on välistatud, et 29.06.2009 toimunud hinnamuutus tasemeni 63,50 krooni oli põhjuslikus seoses konkurentide turukäitumisega – konkurentide hind sarnases tootevõrdluses polnud muutunud, püsis ühtlasel tasemel ja oli madalam. Hinnates järgnevalt, kas Maxima Eesti OÜ hinnamuutused on põhjuslikus seoses kaitsja(te) poolt äranäidatud muude majanduslike põhjustega, siis leiab kohtukolleegium, et tõendikogum kaitsja väiteid selleski osas ei toeta. Maxima Eesti OÜga seotud isikulised tõendiallikad on kohtuistungil antud ütlusi, millest nähtuvalt on viina hindade muutust põhjendanud konkurentide hinnakäitumisega. Viiteid

kaitsja osutatud muudele põhjustele on R. Sibul selgitanud olukorras, kus R. Sibula kaitsja tõstatas küsimuse 01.07.2009 toimunud hinna languse kohta (kd 12 tl 13). Sellele vastuseks selgitas R. Sibul, et tema oli juba sel ajal puhkusel ja mingeid otsuseid vastu võtta ei saanud, ainuke kes seda (hinnamuutust) otsustada sai oli DM; edasi selgitas R. Sibul seoses 29.06.2009 ja 01.07.2009 toimunud hinnamuutustega, et , et hinnamuutus oli põhjuslikus seoses käibemaksutõusuga ning , et see võis olla seotud ka Mahtra PETkampaaniga. Toodut hinnates nähtub, et R. Sibul pole andnud resoluutseid ja üheselt mõistavaid ütlusi hinnamuutuste aluseks olnud asjaolude kohta, vaid tema kasutatud väljendusviis viitab üksnes võimalusele, et hinnamuutused olid seotud Mahtra PETkampaania ja käibemaksumuudatustega. Kohtukolleegium selgitab, et kohtuotsuse tegemisel ei ole lubatav tugineda oletuslikele väidetele või abstraktsetele hinnangutele, kuid just selliselt antud selgitustega seostab kaitsja Maxima Eesti OÜ süüdistusega hõlmatud hinnamuutusi. Apellatsioonikohtu hinnangul tuleb siinkohal võtta arvesse sedagi, et Mahtra PET-kampaania oli R. Sibula ja I. Kulikovi ütluste kohaselt R. Sibula korraldada ja ka 29.06.2009 hinnatõusuga seonduva on ette valmistanud just R. Sibul. Nii on kohtuistungil nii I. Kulikov kui R. Sibul selgitanud toodete üldist hinnamuutmise protsessi ja need ütlused võimaldavad järeldust, et hindade muutmine Maxima Eesti OÜ-s toimus läbi mitmetasandilise otsustusprotsessi – esmalt pidi hinnamuutuse kinnitama ostujuht, sellele järgnes kaubagrupi juhi vastavasisuline kooskõlastus ning otsustusprotsessi nö viimaseks lüliks oli ostuosakonna direktor ehk DM. Mis puudutab R. Sibula hallata olnud alkoholi-kaubagruppi, siis tõendikogumi kohaselt allus sellega seonduv otsustusprotsess otse DM-le, jättes vahele kaubagrupi juhi otsustusõiguse. Edasi tuleb viidata, et R. Sibul on täiendavalt selgitanud Laua viina hinna kujunemisprotsessi – ta vaatas konkurentide hindu, koostas selle kohta tabeli ja esitas tabeli-kujul andmed DM-le, kes selle alusel hinnamuutmise otsustas. Konkreetselt 29.06.2009 hinnatõusu puudutavas osas märkis R. Sibul, et hinnatõusu aluseks oleva käskkirja koostas/valmistas ette tema ning otsuse tegi juba DM. Siinkohal tuleb esmalt välja tuua, et isikuliste tõendiallikate kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli käskkiri aluseks andmebaasis hinnamuudatuste tegemisele ehk et käskkiri kajastas kaupluste jaoks hinnainfot. Kuna 29.06.2009 hinnamuudatuse aluseks olnud käskkirja koostas R. Sibul ja selle viseeris DM, siis järeldub, et juba käskkirja koostamise ajal ehk enne DM juurde minekut teadis R. Sibul nn odavate viinade uut hinda. R. Sibul ei ole kohtuistungil selgitanud ja ka ühestki muus tõendist ei tulene, et ta oleks enne käskkirja koostamist pöördunud hinnainfo saamiseks ja selle käskkirja kandmiseks DM poole. Seega täitis ta käskkirja koostamisega oma tavapäraseid ülesandeid ehk võttis vastu ka (uue)hinnaotsuse, mille viseeris nö viimasena DM. Kuna hinnamuudatusel ei saanud ta juhinduda konkurentide turukäitumisest ja tema poolt ettevalmistatud käskkiri vastas tasemele, mis vastas ASi Liviko nägemusele nn odavate viinade hinnast ja see toimus ka ajaliselt 01.07.2009 lähedasel ajal ning tuvastatu kohaselt eelnes sellele kokkusaamine ASi Liviko esindajatega, siis puuduvad mõistlikud kaalutlused seostada hinnamuutust mõne muu kui ASilt Liviko saadud hinna-teabe välise asjaoluga. Samuti tuleneb eelevast, kuigi lõpliku kooskõlastuse hinna muutmiseks andis DM, siis kooskõlastuse aluseks oleva dokumentatsiooni, so turusituatsiooni kajastavad andmed koos hinnamuutuse aluseks oleva käskkirjaga ühes hinnaotsusega, mida käskkiri kajastas, koostas R. Sibul. Arvestades eeltoodut, so ühelt poolt seda, et R. Sibul korraldas PET-kampaaniat ning teisalt seda, et 29.06.2009 viina hinna muutmise aluseks olnud konkurentidete võrdlustabeli ja käskkirja koostas R. Sibul, siis asub kohtukolleegium seisukohale, et olukorras, kus R. Sibul on põhjendanud viina hinna muutust üksnes turuvõrdlusega ehk konkurentide viina hinna võrdlusega ning seejuures ei ole R. Sibul kordagi sõnaselgelt välja toonud ja kinnitanud, et viina hind kujunes peale konkurentide hinnavõrdluse veel mingitest muudest majanduslikest teguritest, siis sellises olukorras ja muude objektiivselt hinnatavate tõendite puudumisel ei ole võimalik jaatada majanduslike tegurite olemasolu, mis oleks avaldanud mõju viinahinna kujunemisele.

Kohtukolleegium loeb arusaamatuks ka klaaspudelis nn odava viina kõrvutamise ja võrdluse PETkampaania viinaga, mis väidete kohaselt põhjustas nn odavate viinade hinnamuutuse Maxima Eesti OÜ kauplustes. Tõendikogumist nähtuvalt on ettevõtjad ise selgelt eristanud eelosutatud kaubagruppe, mistõttu puudub vähimgi alus osutatud kaubagruppide võrlduseks. Märgitu tähendab omakorda seda, et kaubagruppide võrreldamatus muudab võimatuks nende omavahelise suhestumise ning puudub vähimgi võimalus hinnata, kas ja kuidas PETkampaania võis mõjutada nn odavate viinade väljamüügihindu või vastupidi. PETkampaania võimalikku mõju nn odavate klaaspudelis viinade jamüügihinnale pole selgitanud ei Maxima Eesti OÜga seotud isikulised tõendiallikad ega ka kaitsja(d), mistõttu pole võimalik kohtukolleegiumil kontrollida analüüsitavat väidet sisuliselt ehk hinnata PETkampaania mõju hindadele. Ainuüksi väide, et PETkampaania mõjutas nn odavate viinade jaemüügihindu, õiguslikke ega majanduslikke järeldusi teha ei võimalda. Nagu öeldud, ei pea kohtukolleegium võimalikuks arvestada ka kaitsja väitega, et hinnamuudatused olid seotud maksumuudatustega. Taas tuleb korrata, et R. Sibul, kes alkoholi kaubagruppi haldas ja selle eest vastutas ning kes ka hinnamuutuse käskkirjad ettevalmistas ja hinna muutmise aluseks oleva teabe kogus, on hinnamuutuse selgitamisel osutanud üksnes konkurentide hindade võrdlusele. Kohtukolleegiumi hinnangul on eesseisev maksumuudatus sedavõrd ettenähtav hinda mõjutav komponent, et isikule, kes igapäevaselt maksumuudatuse objektiks olevat kaubagruppi juhib ja kelle tööülesannete hulka on kuulunud ka hinnamuutusega seonduv, ei saanud maksumuudatus tulla hinda mõjutava komponendina üllatuslikult või ootamatult. Teisisõnu, kui hinnamuutuse põhjuseks oli maksumuudatus, siis pidi R. Sibul sellest teadlik olema ja seda enam olukorras, kus tema poolt ettevalmistatud käskkirja alusel toimus hinnamuudatus 29.0.06.2009 ehk vahetult enne maksumuudatuse kehtima hakkamist. Kuna R. Sibul hinnamuutust sõnaselgelt maksumuudatusega seostanud ei ole, siis asub kohtukolleegium seisukohale, et tõendikogum ei tõenda kooskõlastatud tegevuse välist majanduslikku mõju nn odava viina väljamüügihinnale. Seega jäävad kaitsja väited viina hinda mõjutanud majanduslike tegurite olemasolust ainetuks. Eelnevalt leidis kohtukolleegium, et menetluse käigus uuritud tõendikogum ei võimalda sedastada majanduslike tegurite mõju Maxima Eesti OÜ viinahinna muutusele. Samuti tuleb eitada, et viina hinda muudeti Maxima Eesti OÜ poolt konkurentide turukäitumisest sõltuvalt – juba eelnevalt märkis kohtukolleegium, et konkurentide hind analoogsetele toodetel püsis samal ühtlasel ja madalamal tasemel muutumatuna. Tuleb korrata, et samal ajal oli Maxima Eesti OÜ kontseptsiooniks parima hinna ehk kõige konkurentsivõimelise hinna pakkumine. Kuna 29.06.2009 tõsteti märgatavalt ilma nähtavate põhjusteta hinda konkurentidest kõrgemale tasemele, siis selliseks turukäitumiseks pidi olema mingi põhjus – seda enam olukorras, kus hinnamuutus konkurentidest märgatavalt kõrgemale tasemele oli diametraalses vastuolus ettevõtte kontseptisooniga. Maakohus asus seisukohale, et hinnamuutuse põhjuseks oli eelnev kokkuleppe nn odavate viinahindade korrigeerimiseks, so hinna viimiseks tasemele 63,50 krooni. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist kaalutletud, asjakohase ja tõendikogumele vastava järeldusega ning kaitsja vastuargumendid maakohtu järelmite muutmist ei tingi. Kaitsja(d) on kestvalt tuginenud argumendile, et maakohus on ekslikult leidnud, et Liviko ASi ja Maxima Eesti OÜ esindajate vahel toimus 16.06.2009 kohtumine, mille käigus andsid DM ja R. Sibul nõusoleku odavate viinade hindade korrigeerimiseks alates 01.07.2009 tasemeni 63,50 krooni. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht 16.06.2009 toiminud kohtumise kohta õige ja kooskõlas tõendikogumiga. Esmalt tuleb märkida, et kõnealust kohtumist on maakohus põhjalikult käsitlenud p-s 264.2 ning seal on piisava detailsusega välja toodud need asjaolud, mille pinnalt maakohus vastava järelduse tegi. Ringkonnnakohus nõustub täielikult selles osas maakohtu argumentatsiooni ja järeldusega ning lisaks peab vajaliks peatuda R. Sibula kohtuistungil antud ütlustel.

Teiseks selgitas R. Sibul, et kohtus Liviko ASi esindajatega juuni alguses, esimestel nädalatel. See oli kohtumine, kus osaliseid K. R. Kits, tema, H. Ränk ja DM. Tooduga seonduvalt tuleb tähele panna, et tõendikogum, sh isikute omavahelised e-kirjad võimaldavad järeldust üksnes ühe sama isikute ringi kohtumise kohta ja ainus tõend, mis sellise isikute ringi kohtumise kohta järeldusi võimaldab teha, on 15.06.2009 H. Rängi e-kiri R. Sibulale, milles H. Ränk küsib kinnitust järgmiseks päevaks ehk 16.06.2009 kokkulepitud kokkusaamise kohta (kd 3 tl 190). Viidatud e-kiri on märgistatud teemaga „Liviko-Maxima kohtumine 16.06.09“ ning e-kirja sisu kohaselt oli kohtumise teemadeks: 1) Laua viin ja odavate 40% viinad väljamüügihind; 2) Maxima kampaania hinnad ja nende kujunemine ja 3) muud jooksvad küsimused. Järgnevalt on põhjendatud osutada sellele, et kaitsja(te) ja ka R. Sibula selgituste kohaselt suhtlesid eelviidatud kohtumisel K. R. Kits ja DM ehk toimus nö ülemuste-vaheline kokkusaamine. Hinnates esitatud väite tõendikogumiga vastavust, siis on põhjendatud viidata H. Rängi 12.06.2009 edastatud e-kirjale, milles ta märgib, et soovib 15 või 16.06.2009 kohtuda tema ehk R. Sibula ja D ga, et rääkida Laua viinast ja Maxima kampaania hindadest (kd 3 tl 183). Alles 15.06.2009 e-kirjas teavitab H. Ränk, et tuleb kohtumisele koos Ragnariga. Analüüsides selliselt kajastatud sõnastust, siis järeldub, et tegemist ei olnud ülemuste ehk DM ja K. R. Kitse jaoks korraldatud/suunatud kohtumisega, millist muljet soovitakse kohtule esitada, vaid kohtumine oli suunatud H. Rängi, R. Sibula ja DM vahelisele kokkusaamine, et arutada Laua viina ja odavate 40% viinade väljamüügihindu, Maxima kampaania hindu ja nende kujunemist ning muid jooksvaid teemasid, kuhu hiljem võetakse H. Rängi poolt kaasa K. R. Kits. Seega ei ole võimalik kõnealust koosolekut käsitleda kitsalt nö ülemuste vahelise kohtumisena, ent üldiselt teadaolevaks teadmiseks saab lugeda asjaolu, et kui tööalasest koosolekust/kokkusaamisest võtavad osa kõrgemal ametipositisoonil asetsevad isikud, siis madalamal positsioonil asetsevate isikute roll võib küll jääda tagasihoidlikumaks, kuid ei võrdsustu absoluutse kaasarääkimisõiguse puudumisega. Nii tuleneb eelnevast, et tõendikogum tõendab R. Sibula osalemist 16.06.2009 koosolekul, kus nähtuvalt H. Rängi 15.06.2009 edastatud e-kirjast oli teemaks mh Laua viina ja odavate 40% viinade väljamüügihind. St et maakohus on asjakohaselt ja õigesti samale järelduseni jõudnud ning kaitsja vastupidised väited maakohtu otsuse õiguslikke järelduste muutmist ei tingi. Vastates järgnevalt küsimusele, kas R. Sibul oli teadlik sellest, et ka teised ettevõtjad planeerisid hinnamuutust alates 01.07.2009 tasemeni 63,50 eurot, siis tuleb nentida, et ühtegi otsest tõendit, millest selles osas seisukohta kujundada, pole. Samas on põhjendatud viidata, et I. Grossevi 26.06.2009 kell 16.34 e-kirja lisaks olevast uute minimaalsete väljamüügihindade tabelist (kd 5 tl 33) nähtuvalt on ASi Liviko kehtestanud alates 04.05.2009 uue hinnakirja, mille kohaselt on nn odavate viinade väljamüügihind 63,50 eurot ning kõnealuse hinnakirjajärgsed hinnad pidid rakenduma alates 01.07.2009. Kuna 19.06.2009 kell 13.52 R. Galini edastatud ekirjast H. Rängile ja I. Grossevile nähtub, et Prisma, Rimi, SÄM on nõus 01.07.2009 toimuva hindade tõstmisega 63,50 peale (kd 3 tl 191), siis järeldub sellest, et juba kõnealusele kuupäevale eelnevalt on osutatud ettevõtetega arutatud hinnatõstmisega seonduvat. Siit edasi tuleb osutada, et 15.06.2009 märkis H. Ränk R. Sibulale edastatud e-kirjas, et järgnevaks päevaks, et 16.06.2009 planeeritud kohtumise teemaks on mh Laua viina ja odavate 40% viinade väljamüügihinnad (kd 3 tl 190). Seega on objektiivselt sedastav, et 04.05.2009 kehtestas AS Liviko uued nn odavate viinade väljamüügihinnad, milleks oli 63,50 eurot ning milline muudatus pidi rakenduma alates 01.07.2009; 19.06.2009 e-kirjast nähtuvalt olid juba sellise hinnamuudatusega kaasa mineku nõusoleku andnud Prisma, Rimi ja SÄM, mis annab alust seisukohaks, et kõnealusete ettevõtetega oli juba eelnevalt vastavasisulisi konsultatsioone peetud; samal ajal on planeeritud 16.06.2009 kokkusaamine Maxima Eesti OÜ esindajatega – ostujuht R. Sibula ja ostudirektor DM-ga, sh on DM nö Maxima Eesti OÜ-s nn odavate viinade kaubagrupis nö viimase sõnaõigusega isik; sellele järgnevalt koostab R. Sibul 26.06.2009 odavate viinade hindade muutmise käskkirja ning muudatused odavate hindade osas Maxima Eesti OÜ kauplustes realiseeruvad 29.06.2009 tasemel 63,50 krooni. Kuna juba eelnevalt märkis kohtukolleegium, et Maxima Eesti OÜ nn odavate viinade hinnamuutust pole võimalik seostada majanduslike kaalutlustega ega ka konkurentide turukäitumisega ning konkurentidest kõrgemate hindade kehtestamine oli diametraalses

vastuolus ettevõtte kontseptsiooniga, siis vaatamata sellele, et ühtegi otsest tõendit selle kohta, et R. Sibul oleks omanud teavet teiste ettevõtete hinnamuutuse kohta alates 01.07.2009 tasemeni 63,50 krooni pole, siis võimaldavad kaudsed tõendid ühes teadmisega, et 16.06.2009 koosolekust võttis osa peale H. Rängi, K.R. Kitse, DM ka R. Sibul ning objektiivselt on sedastatav Maxima Eesti OÜ turukäitumise nn odavate viinade tootegrupis vastavus planeeritule, st väljamüügihinna viimine alates 01.07.2009 tasemeni 63,50 krooni, et 16.06.2009 ASi Liviko ja Maxima Eesti OÜ vahelisel kokkusaamisel käsitleti nn odavate viinade hinna muutust alates 01.07.2006 tasemeni 63,50 krooni ning R. Sibul, kohtumisest osa võtnud isikuna, omas selle kohta adekvaatset ja piisavat informatsiooni, sh informatsiooni konkurentide oodatava turukäitumise kohta. Ka ei pea kohtukolleegium põhjendatuks kaitsja(te) etteheidet, et maakohus on alusetult leidnud, et kooskõlastatud tegevuse realiseerimine anti üle R. Sibulale. Kohtukolleegium märgib, et lisaks täielikule nõustumusele maakohtu argumentatsiooni ja järeldustega, tuleb täiendavalt välja tuua, et 29.06.2009 hinnamuutusega seoses on R. Sibul kohtuistungil andnud piisavalt detailseid ütlusi. Nii on R. Sibul selgitanud seoses 29.06.2009 toimunud hinnamuutusega, et see toimus enne tema puhkust, kui DM andis talle korralduse see (hinnatõus) ette valmistada, tema täitis selle korralduse ja kõik; ta täpsustas ka, et enne hinnamuutmist tehakse käskkiri ja alles pärast seda, mingi aeg hiljem tehakse muudatus (kd 12 tl 12 pö, 15 pö). Välja tuleb tuua seegi, et nii R. Sibul kui ka I. Kulikov on kohtuistungil selgitanud nn tavapärast hinnamuutmise protsessi ehk seda, et hinna muutmiseks koostati käskkiri ja see pidi olema viseeritud kõigepealt ostujuhi, seejärel grupijuhi ning kõige lõpuks ostudirektori poolt. Märgitut kinnitavad ka VT ütlused (kd 2 tl 137 pö). Seega kuulus hinnamuutuse ettevalmistamine täielikult R. Sibula igapäevasete tööülesannete hulka. Mis puudutab kaitsja väited selles, et R. Sibulal puudus pädevus odavate viina hindade tõstmiseks ning teiste ettevõtjatega jaehindade osas millegi kokkuleppimiseks, siis selles osas märgib kohtukolleegium, et kuna mistahes jaehindade kokkuleppimine teiste ettevõtjatega on lubamatu, sest sellise tegevusega kahjustatakse ettevõtjate iseseisvat otsustusõigust turukäitumise reguleerimiseks ehk tegemist on vaba konkurentsi moonutava kooskõlastusega, siis sellist pädevust ei saagi üheski õigusnormist ega ka lepingust või muust dokumendist tulla. Samuti pole kaalu väitel, et tal puudus pädevus leppida kokku teiste ettevõtjatega midagi seoses jaehindadega. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et R. Sibul ja DM kohtusid 16.06.2009 ASi Liviko töötajatega, kus ühe teemana käsitleti odavate viinade väljamüügihindu. Kuna eelnevalt esitas kohtukolleegium põhjendused sellegi kohta, et Maxima Eesti OÜ kohtumise järgne turukäitumine odavate viinade kaubagrupis viitab selgelt sellele, et teavet omati konkurentide oodatava turukäitumise kohta, siis ei pidanud ei R. Sibul ega ka DM ASi Liviko väliselt kellegagi midagi täiendavalt kokku leppima, sest ettevõtjatevaheline turukäitumise kooskõlastamine toimus ASi Liviko vahendusel. Seega ei omandud R. Sibula võimalik pädevuse puudumine teiste, so ASist Liviko erinevate ettevõtjatega suheldes mingit tähtsust. Kuna kaitsja(d) on vaidlustanud ka R. Sibula Maxima Eesti OÜ pädevaks isikuks lugemist, siis kaitsja(te) sellesisuliste argumentidega tutvudes ning kõrvutades kõnealuseid argumente maakohtu põhjendustega (otsuse p-d 305-309), leiab kohtukolleegium, et kaitsja(d) on maakohtu argumentatsiooni ja järeldusi käsitlenud põhjendamatult kitsalt. Nii tuleb välja tuua, et R. Sibula pädevuse kindlakstegemisel on maakohus käsitlenud nii isikuliste tõendiallikate ütlusi, tema töölepingu järgseid tööülesandeid, samuti ametijuhendist nähtuvalt. Seejuures on maakohus põhjendanud ka seda, miks ta peab võimalikuks tugineda R. Sibula tööülesannete kindlaksmääramisel 2010 kinnitatud tööjuhendist ning millest omakorda nähtub, et nii sissekui väljamüügi hindadega seonduv kuulus R. Sibula igapäevaste tööülesannete hulka, sh oli tal ka kolmandate isikutega lepingute sõlmimise pädevus. Selliste tööülesannete olemasolu on nentinud R. Sibul ka kohtuistungil ja ka 26.06.2009 käskkirjaga seonduvad asjaolud, mida R. Sibul kohtuistungil kirjeldas, on vastavuses tema töölepingu ja ametijuhendiga. Seega on R. Sibulal olnud sisuline iseseisvus esindajana otsuste vastuvõtmiseks, seda on kirjeldanud detailselt ka maakohus ning kaitsjate vastuargumendid seda seisukohta ei väära.

Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks täiendavalt osutada sellelegi, et tõendikogumist nähtuvalt ei allunud alkoholi kaubagrupp nö üldisele juhtimisahelale, kuna R. Sibul allus otse DM-le. Kohtuistungil selgitas R. Sibul, et top-kaupade alla mittekuulunud toodete osas tegeles ta isiklikult hinnakujundusega, kuid need otsused pidi kinnitama DM (kd 12 tl 10). Kuna ostujuhi ametijuhendist (kd 3 tl 96-98) ei nähtu otseselt (vt ostujuhi ametijuhendi p 3.1.7, mis võimaldab erinevaid tõlgendusi), et ostujuhi pädevuses oli väljamüügihindade kindlaks määramine, siis järeldub R. Sibula ütlustest, et tema sisulised ametiülesanded alkoholi kaubagrupi puhul olid ühetaolised grupijuhi ametijuhendis sätestatud ametikirjeldusega - nimelt tuleb grupijuhi ametijuhendi p-st 3.1.3, et grupijuhi põhifunktsiooniks oli sortimendi määramise kohta otsuste vastuvõtmine, hinnapoliitika määramine ja kooskõlastamine osakonnajuhatajaga, mis pidi tulemusena väljenduma kehtestatud sortimendis ja optimaalses hinnas, mis vastab ettevõtte poliitikale. Kuna ametijuhendi p 3.1.2. reguleeris tarnetega seonduvat, siis järeldub, et ametijuhendi p 3.1.3. oli suunatud kaupluste väljamüügisortimendile ja –hindadele. See, et R. Sibul kaupade väljamüügi osas iseseisvalt otsuseid vastu võttis, tuleneb ühetaoliselt ka tema ütlustest, kui ta vastas 01.07.2009 toimunud hinnalangusega seonduvaltele küsimustele. Nimelt märkis ta vastuseks küsimusele, kas ta teab midagi selle kohta, miks langetati Laua ja Mahtra viina hindu 01.07, et (kd 12 tl 13). Seega, kuigi R. Sibul oli tööle võetud Maxima Eesti OÜ-sse, täitis ta vähemalt osaliselt alkoholi kaubagrupi osas grupijuhi ülesandeid ning see realiseerus vähemalt alkoholi väljamüügihindade otsuste vastuvõtmises. Järgnevalt tuleb osutada asjaolule, et eelviidatud grupijuhendi p 3.1.3. sätestas hinnapoliitika määramise ja kooskõlastamise osakonnajuhatajaga. Viitest sõnale ei saa kohtukolleegiumi hinnangul järeldust, et viimane otsustus- ja vastutusõigus läks üle osakonnajuhatajale – äärmisel juhul saab rääkida vastutuse jagamisest kahe isiku vahel. Seega on kohtukolleegium kokkuvõtvalt seisukohal, et R. Sibulal oli tema töölepingust, ametijuhenditest ja tema kohtuistungil antud selgitustest tulenevalt sisuline iseseisvus ettevõtte esindajana erinevate otsuste, sh väljamüügihindade otsuste vastuvõtmiseks ning see annab aluse käsitleda teda ka ettevõtte pädeva esindajana. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda sellelegi, et I. Kulikov on andnud ütlusi seoses kauplustes toimunud hinnamuutustega, et kui DM käskkirja ei allkirjastanud, siis hinna muutmist ei toimunud, kuna tehniline osakond ei laksnud seda infot läbi (kd 12 tl 6). Sellest järeldab kohtukolleegium, et grupijuhi ametijuhendi p 3.1.3. kohaselt tuli hinnapoliitika kooskõlastada küll osakonnajuhatajaga, kuid DM allkirja kandev käskkiri, mille alusel muudeti hindu kauplustes, oli vajalik ja sunnatud eelkõige tehnilisele osakonnale kui hinnamuutuse alusdokument. Kohtukolleegium peab vajalikuks seoses nn pädeva isikuga märkida sedagi, et „pädevat isikut“ tunnustab Eesti karistusõigus alates 28.07.2008. Karistusseadustik ega ka ükski muu seadus kõnealust mõistet ei ava. Seadusandaja on selgitanud, et pädevaks isikuks olevate isikute ring võib olla lai, kuid eeldab vastava isiku mingit konkreetset pädevust juriidilise isiku esindamisel; pädev esindaja ei pea olema juriidilise isikuga töösuhtes. Analüüsides seadusandja selgitusi pädeva isiku mõiste sissetoomisel Eesti karistusõigusesse ning selle eesmärki, siis järeldub, et pädeva isiku esindaja mõiste rakendamisega soovis seadusandja juriidilise isiku vastutuse eeldusi (oluliselt) laiendada kooskõlas altkäemaksu alase töögrupi (Working Group on Bribery) soovitusega, kuna seni kehtinud normi sõnastus välistas juriidilise isiku vastutuse hooletuse korral järelevalve teosamisel või lihttöötaja teo puhul. Kohtukolleegiumi hinnangul tähendab eelmärgitu koostoimes asjaoludega, et ühe isiku pädeva isikuna käsitlemine seondub mõistlikkuse kriteeriumiga ja nõutav pole konkreetse füüsilise isiku side juriidilise isikuga läbi töölepingulise suhte, et pädeva isiku nn sisemist õiguspädevust tuleb tõlgendada laialt. St, et juriidilise isiku vastutust ei välista mõne tema organiks või juhtivtöötajaks mitteoleva töötaja või temaga töösuhtes mitte oleva füüsilise isiku tegu, kui esineb alus eeldada vastava isiku mingit konkreetset pädevust juriidilise isiku esindamisel. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on selline mõistlik eeldus on R. Sibula puhul ka täidetud.

Järgnevalt märgib kohtukolleegium, et pea vajalikuks analüüsida detailselt väited, et Maxima Eesti OÜ ei muutnud mitte kõikide nn odavate viinade hindu ja hinnamuutused ei toimunud samaaegselt, vaid erineval perioodil, mis välistab osaluse konkurentsivastases kooskõlastatud tegevuses. Nagu kohtukolleegium juba korduvalt märkinud on, realiseerub kooskõlastatud tegevus strateegilise teabe olemasolust/teadlikkusest, sellele järgnevast turukäitumisest ja nende kahe elemendi omavahelisest põhjuslikust seosest. St, et kui ettevõtja läheb kasvõi ühe toote osas hinnamuutusega kaasa ehk kohandab oma turukäitumist mingi toote osas eelnevalt saadud strateegilisele teabele vastavalt ja isegi juhul, kui ta teeb seda nö kokkulepitust varem või hiljem, siis tingimusel, et turukäitumise ja strateegilise teabe vahel on sedastav põhjuslik seoses ehk välistatud on turukäitumise korrigeerimine nn strateegilise teabe väliselt, realiseerib ettevõtja kooskõlastatud tegevuse. Mis puudutab etteheiteid seoses subjektiivse koosseisu täidetusega R. Sibula poolt, siis märgib kohtukolleegium, et kuna maakohus on R. Sibula suhtes subjektiivset koosseisu piisava põhjalikkusega käsitlenud (otsuse p-d 288-291) ning kohtukolleegium käsitles ka eelnevalt R. Sibulal 16.06.2009 ASi Liviko kohtumisel teadaolnud ja kohtumiselt teada saanud asjaolusid, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu seisukohti R. Sibula subjektiivse koosseisu täidetuse osas muuta või täiendada. Prokururöri apellatsioon

turukäitumise kohta, ei pidanud I. Kulikov ennast sellega seotud olevaks ja vastas viisil, et hinnamuutuse otsustab Maxima Eesti OÜ konkurentide turukäitumisest nähtuvalt. Seega ei saa välistada ega kinnitada kumbagi eelkäsitletud alternatiivset tõlgendust I. Kulikovi e-kirjale. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et menetluse käigus on tõendamist leidnud, et nn odavate viinade kaubagrupp I. Kulikovile ei allunud ja alkoholigruppi hallati suhtes R. Sibul ja DM. Samuti tuleneb tõendikogumist, et 08.07.2009 I. Kulikovi poolt e-kirja saatmisel H. Rängile viibis R. Sibul, kes alkoholi kauabgruppi igapäevaste tööülesannete raames kureeris, puhkusel, teda asendas VT ning just VTi kaudu jõudis e-kirjavahetus ka I. Kulikovini. I. Kulikovi ütluste kohaselt läks ta peale e-kirja saamist DM juurde, tõlkis viimasele ära edastatud e-kirja sisu ning vastas kõnealusele e-kirjale vastavalt DMlt saadud juhistele. Kuna väljaspool vaidlust on asjaolu, et DM eesti keelt ei vallanud, H. Ränk ei vallanud omakorda aga vene keelt, mis välistas nende omavahelise suhtuluse, siis tõusetub vaieldamatult ka kahtlus, kui palju I. Kulikov H. Rängi e-kirjale vastates üleüldse nn odavate viinade temaatikasse sisuselt süüvis ning e-kirjale vastates oma nägemust ja tahet realiseeris. Seega pole võimalik kõrvaldada kahtlust, et e-kirja edastamisel täitis I. Kulikov üksnes DM suuniseid vastata H. Rängile viisil nagu see on kajastatud 08.07.2009 e-kirjas – just selliselt on kirjeldanud I. Kulikov e-kirja saatmise asjaolusid ise. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kuna I. Kulikovi osas ei ole võimalik kujundada tõsikindlat seisukohta tema poolt 08.07.2009 e-kirja sisu osas ning lisaks sellele pole võimalik kõrvaldada kahtlust, et 08.07.2009 e-kirja vastuse H. Rängile koostas I. Kulikov üksnes DM-lt saadud juhisele, ise selle sisu teadvustamata, siis kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tuleb need kahtlused tõlgendada I. Kulikovi kasuks ning nentida sarnaselt maakohtuga tema teos süüteokoosseisu puudumist. Kuna kohtukolleegium nõustub sarnaselt maakohtuga, et I. Kulikovile inkrimineeritud teos tuleb eitada süüteokoosseisu objektiivse koosseisu puudumist, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks analüüsida prokuratuuri väiteid seoses I. Kulikovi pädevaks esindajaks olemisega. Karistused

Tuleb märkida, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, mille kindlaksmääramisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna karistusliigi ja –määra kindlakstegemisel lähtutakse ka eri- ja ülpreventsiooni kaalutlustest, siis karistuse mõistmine on individuaalne ja saabki tugineda erinevate isikute puhul erinevatele mõõdetavatele ja vähemmõõdetavatele aspektidele. Selliselt on toiminud vaadeldaval juhul ka maakohus. Nii on maakohus erinevate isikute puhul arvestanud süü suurust, on kohandanud karistust vastavalt kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisele, võtnud arvesse juriidiliste isikute individuaalseid aspekte, sh käibesuurusi ning põhjendanud, miks ühe või teise isiku karistus on just selline nagu ta on. Samuti nähtub maakohtu kaalutlustest, et maakohus on karistusmäära suuruse kindlakstegemisel lähtunud ka asjaolust, et menetlus on kestnud kaua. Mis puudutab väiteid, et maakohtu kohaldatud karistusmäär on riikliku süüdistaja poolt taotletud karistusmäärast rangem, siis tuleb selgitada, et kohus ei ole karistusküsimuse otsustamisel seotud ühegi menetlusosalise seisukohaga, vaid kohus kohaldab karistust vastavalt seadusele. Seega, kuna kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus karistuse mõistmisel, karistusmäära kohaldamisel eksinud õigusnormide vastu ning seadusest tulenevalt oli maakohtul seaduslik alus veel rangema karistusmäära kohaldamiseks, siis puudub seaduslik alus maakohtu otsuse muutmiseks. Menetluskulud

kuulatud, suurem osa nendest ei viibinudki istungil. Samuti toimub apellatsioonimenetlus esitatud apellatsiooni piirides ning maksimaalne, mida kaitsjad apellatsioonikohtus kohtuvaidlustes teha said, oli esitatud apellatsiooni taasesitamine ettelugemise vormis. Kui vaadata kohtuistungi protokollis kaitsjate esinemise aega kohtuvaidlustes, siis ilmselgelt kogu apellatsiooni keegi ette ei kandnud. Seega kohtuistungiks ettevalmistamine kujutas endast sisuliselt esitatud apellatsioonide läbilugemist ja sealt olulisemate momentide väljatoomist. Arvestades eelöeldut mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega Eesti Vabariigilt välja iga konkreetse süüdistatava kasuks, kelle suhtes jääb süüdimõistev maakohtu otsus muutmata summa, mis on 5 ja iga konkreetse kaitsja tunnitasu korrutis. Käibemaks lisandub nende taotluste alusel, kus seda on taotletud ja kui taotluses on taotletud hüvitise kandmist advokaadibüroo arvele, siis tulenevalt Riigikohtu määrusest 3-1-1-75-14, kohtukolleegium selle taotluse rahuldab. Mis puudutab tunnitasusid, siis Riigikohus on oma 05.11.2015 otsuses nr 3-1-1-84-15 tunnistanud sellel ajal õigusteenuse keskmiseks turuhinnaks, millest lähtub kohtupraktika, valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks. Seega tunnistab kohtukolleegium põhjendatud tunnitasu ülempiiriks 140 eurot (alammäär järelikult 100 eurot). Kohtukolleegium alandab hüvitamisele kuuluva kaitsjatasu arvestamisel tunnitasu määrad, mis ületavad 140 euro 140 eurole. Kui taotluse aluseks olev tunnitasu määr jääb vahemikku 100-400 eurot, võtab kohtukolleegium aluseks taotluses märgitud tunnitasu. Kaitsjad, so adv.-d E. Kergandberg, E. Muna, A. Ots ja M. Mugu ei ole oma taotlustes välja toonud tunnitasu määra, ilma milleta ei oleks kohtul võimalik vajadusel omapoolseid ümberarvestusi teha. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-84-15 lähtunud olukorras, kus arvelt ei nähtu advokaadi tunnihinda, õigusteenuse keskmisest turuhinnast e 120 eurost. Kohtukolleegium lähtub sellest Riigikohtu seisukohast nimetatud kaitsjate kaitsealustele hüvitamisele kuuluva summa arvestamisel. Kohtukolleegium lähtub 7.detsembril 2015 esitatud taotlustest.

VARUL

AS-i arvelduskontole nr EE702200221005104968.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.