Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-72-16 29. september 2016 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kriminaalasi F.L süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p 1 ja § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016. a otsus kriminaalasjas nr 115-7911 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik F.L kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör pooled Sigrid Nurm Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 21. september 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016. a otsus osas, millega
1.1.F.L tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust;
1.2.F.L tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust;
1.3.F.L-ile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus KarS § 121, § 121 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 424 järgi.
2.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada F.L süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõista talle karistuseks 11 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõista F.L-ile liitkaristuseks KarS § 121 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 424 järgi 1 aasta 5 kuud vangistust.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohtu otsus
1.Viru Maakohtu 8. jaanuari 2016. a otsusega tunnistati F.L süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Lisaks tunnistas kohus F.L süüdi KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 424 järgi, karistades teda kummagi kuriteo toimepanemise eest kuuekuulise vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti F.L-ile KarS § 64 lg 1 alusel 1 aasta 6 kuud vangistust. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.
1.1.Maakohus mõistis F.L KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et 1) 19. mail 2013 kella 22.00 paiku tungis ta Lääne-Virumaal Väike-Maarjas kallale V. T-le. F.L peksis kannatanut käte ning jalgadega näo ja keha piirkonda, millega põhjustas V. T-le tervisekahjustuse: lahtise peahaava ning huule ja suuõõne lahtise haava. 2) 31. jaanuaril 2014 kella 23.00 paiku lõi F.L Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas tekkinud sõneluse käigus E. K-d rusikaga vastu nägu ning õllepudeliga vastu nägu ja pead. F.L põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: vasaku sarna piirkonna põrutuse ja pea piirkonna hematoomi. 3) 29. märtsil 2014 kella 13.30 ajal lõi F.L Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas omavaheliste suhete pinnalt tekkinud tüli käigus A. K-d korduvalt jalaga parema tuhara piirkonda, väänas kannatanu käsi, sülitas talle näkku ning valas
kannatanule peale alkoholi. 4) 3. augustil 2015 kella 15.00 paiku tungis F.L Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas kallale L. L-ile ja lõi kannatanut ühe korra rusikaga pähe. L. L. taganes saadud löögist ja F.L lõi teda samal ajal jalaga selga. Hiljem tungis F.L uuesti L. L-ile kallale, lüües kannatanule korduvalt rusikaga ja jalaga pähe. F.L põhjustas L. L-ile peavigastuse ja füüsilist valu.
1.2.19. mai 2013. a kuritegu tõendavad V. T. ütlused ja patsiendikaart, milles on fikseeritud kannatanu vigastused. Lisaks arvestas kohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 p 2 alusel tunnistaja S. A. ütlustega, kes nägi V. T-d vahetult pärast kuritegu. Kannatanu E. K. kehalist väärkohtlemist tõendavad kannatanu ütlused ja kiirabikaart. Kannatanu A. K. peksmise luges maakohus tõendatuks A. K. ja M. A. ütlustele tuginedes. F.L tunnistas selles kuriteos osaliselt oma süüd, kuid eitas kannatanu peksmist. Kannatanu L. L-i korduv löömine on tõendatud tema enda ja tunnistaja R. R-i ütlustega, kohtuistungil tunnistas ka F.L ise, et lõi L. L-i kaks või kolm korda rusikaga pähe.
1.3.Ehkki kolm neist kehalistest väärkohtlemistest on toime pandud enne 1. jaanuari 2015, mil KarS § 121 ei sisaldanud kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnusena korduvust, tuleb F.L tunnistada süüdi üksnes pärast 1. jaanuari 2015. a jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
1.4.Maakohus tunnistas F.L süüdi ka KarS § 215 lg 2 p 1 järgi. Kohtualust süüdistati selles, et ta käivitas 29. märtsil 2014 kell 08.00 Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Kiltsi külas koos P. R-iga omavoliliselt ja ilma sõiduki omaniku nõusolekuta M. L-ile kuuluva sõiduauto VAZ. F.L sõitis autoga ringi ning põhjustas avarii, tekitades sõiduki omanikule kahju 140 eurot. Seda tõendavad maakohtu hinnangul tunnistajate P. R-i, M. S-i ja J. P. ütlused. F.L on M. L-ile hüvitanud 100 eurot.
1.5.Viimaks mõistis maakohus F.L süüdi KarS § 424 järgi selles, et ta juhtis 25. juulil 2015 kella 02.35 paiku LääneVirumaal Rakvere vallas mootorsõidukit Mercedes-Benz E 270 CDI alkoholijoobes. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati F.L väljahingatavas õhus 0,88 mg/l alkoholi. Maakohus juhtis tähelepanu sellele, et kohtuistungil eitas T. Laanemaa süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas sõiduki juhtimist, kuigi varem oli ta seda tunnistanud. Kohus tuvastas F.L süü tunnistaja T. L-i ütlustele, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidele, mõõtevahendi taatlemise tunnistusele ja F.L juhtimiselt kõrvaldamise otsusele tuginedes.
1.6.Karistuse mõistmisel arvestas maakohus F.L varasemat karistatust, kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist ja osalist kahju hüvitamist. F.L pani kuriteod toime kavatsetult, kuid kuritegudega tekitatud kahju ei olnud suur. Kuna F.L on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh kehalise väärkohtlemise eest, ei pidanud maakohus põhjendatuks rahalise karistuse mõistmist või vangistusest tingimisi vabastamist. Apellatsioon
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava F.L kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, taotledes apelleeritud kohtuotsuse osalist tühistamist ja süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu otsus
3.Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse ja liitkaristuse osas. Tühistatud osas tegi kohus uue otsuse, millega tunnistas F.L süüdi KarS § 121 järgi ja mõistis talle karistuseks 7 kuud vangistust, samuti tunnistas kohus F.L süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus F.L-ile liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust. Seejuures oli kohus järgmistel seisukohtadel.
3.1.Ringkonnakohus jagas maakohtu seisukohti F.L süüküsimuse lahendamisel. Küll aga leidis kohus, et esimene kohtuaste on ekslikult kvalifitseerinud kõik F.L-ile omistatavad kehalise väärkohtlemise teod KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
3.2.KarS § 5 lg 1 järgi mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. F.L pani kolmes episoodis toime kehalise väärkohtlemise enne 1. jaanuari 2015. Need kuriteod tuleb kvalifitseerida endiselt tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi ja mõista selle sätte järgi ka karistus. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud L. L-i suhtes toime pandud kuriteo KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Seetõttu ei ole tähtsust sellel, et varasemad süüteod pandi toime enne 1. jaanuari 2015. Eelöeldu ei tähenda aga, et enne uue seadusesätte kehtima hakkamist toime pandud kuriteod saaks samuti kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Seega tuleb esimesed kolm kehalise väärkohtlemise episoodi, mis on karistatavad ka kehtiva seaduse kohaselt, kvalifitseerida ümber KarS § 121 järgi.
3.3.Apellandi hinnangul ei ole maakohus võtnud arvesse karistust kergendava asjaoluna seda, et kannatanu E. K. provotseeris teda. Ringkonnakohus leidis, et KarS § 57 ei sätesta kergendava asjaoluna kannatanu provotseerivat käitumist. Küll aga on maakohus jätnud arvestamata F.L kergendava asjaoluna kannatanu A. K-ga leppimise.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris süüdistatava F.L kaitsja, kes taotleb vaidlustatud kohtulahendi tühistamist täies ulatuses ja süüdistatava õigeksmõistmist või talle mõistetud karistuse vähendamist. Kassatsioonis esitatud väited kõlavad järgmiselt.
4.1.Kannatanu V. T. moonutas tõde, sest ta ei mäletanud löömise asjaolusid. Sündmuskohas oli pime, mistõttu võis kannatanu eksida lööja isikus. Kohtud poleks tohtinud kasutada S. A. ütlusi süüstava tõendina.
4.2.Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta nii E. K. kui ka F.L ütlused selle kohta, et neil oli omavaheline tüli maksmata taksoarve pärast. Kohtud pole põhjendanud, miks nad peavad F.L sellekohaseid ütlusi ebausaldusväärseks. Lisaks on kohtud jätnud arvestamata kergendava asjaoluna kannatanu provotseeriva käitumise süüdistatava ja kannatanu kohtumisele eelnenud telefonikõnes.
4.3.L. L-i väidetava kehalise väärkohtlemise tuvastamisel on kohtud jätnud tähelepanuta F.L ütlused selle kohta, et omavahelise rüseluse käigus ei saanud kannatanu tunda valu.
4.4.M. L-i auto väidetava omavolilise kasutamise episoodis on kohtud jätnud kergendava asjaoluna arvestamata, et F.L ei käivitanud autot, vaid seda tegid P. R-i ütluste kohaselt J. J. P. ja M. S. Kohtud pidanuks arvestama ka seda, et süüdistatav on kahju hüvitanud.
4.5.Puutuvalt süüdistusse KarS § 424 järgi märkis kassaator, et kohtud ei ole kummutanud F.L versiooni, nagu oleks autoroolis olnud tema sõber. F.L vastuolulised ütlused on põhjendatud süüdistatava joobeseisundiga teo toimepanemise ajal. Üldtuntud on asjaolu, et joobes inimesed ei peegelda tegelikkust adekvaatselt ega suuda anda ka sündmuste kohta adekvaatseid ütlusi. Seega on kohtud rikkunud KrMS § 60 lõiget 1, mille kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendamisel tõendatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks F.L süüküsimust puudutavas osas kassatsioonis esitatud väited alust ei anna. Kohtud järgisid faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, samuti on kohtuotsused piisavalt põhjendatud ning kohtute siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav. Kohtuotsustes esitatud järeldused põhinevad selgetel, ammendavatel ja vastuoludeta seisukohtadel. Kassaator taotleb valdavalt faktilistele asjaoludele teistsuguse hinnangu andmist ja seega tõendite ümberhindamist, mida Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 teha ei või. Seetõttu ei peatu kolleegium pikemalt F.L süüküsimusel ja jätab sellekohased kassatsiooniväited edasise tähelepanuta.
6.Karistuse liigi ja määra valikul lähtusid kohtud kooskõlas karistuse mõistmise alustega (KarS § 56) F.L süü suurusest ja isikust, sh tema varasemast karistatusest. Karistust kergendavate asjaoludena arvestasid maa- ja ringkonnakohus süüdistatava osalist süü ülestunnistamist (KarS § 57 lg 1 p 3) ja kahju vabatahtlikku hüvitamist (KarS § 57 lg 1 p 2). Küll aga ei lugenud kohtud kergendavaks asjaoluks E. K. kehalise väärkohtlemise episoodis kannatanupoolset provotseerimist. Maakohus jättis selle asjaolu karistuse mõistmisel tähelepanuta, ringkonnakohus märkis üksnes lühidalt, et kannatanu provotseeriv käitumine ei ole karistust kergendav asjaolu KarS § 57 tähenduses. Kolleegium sedastab, et kuriteo toimepanemine kannatanu provotseerimise tõttu, ilma et see kutsuks süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse seisundit (KarS § 57 lg 1 p 6), ei ole tõepoolest expressis verbis karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 järgi. Ent sama paragrahvi lõige 2 võimaldab kohtul arvestada kergendava asjaoluna ka muid, lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kannatanu provotseeriv käitumine võib sõltuvalt kuriteo toimepanemise asjaoludest olla käsitatav kergendava asjaoluna just KarS § 57 lg 2 mõttes. Selleks tuleb aga kohtul muu hulgas tuvastada, et kannatanu provokatsioon kutsus vahetult esile süüdistatava ründe ja oli seega kuriteo toimepanemise üheks ajendiks.
7.Samas on kolleegium seisukohal, et kannatanu provotseeriva käitumise hindamata jätmisega ei kaasnenud maa- ega ka ringkonnakohtus põhjendamatut kohtuotsust. Maakohus tuvastas üksnes, et F.L ja E. K. vahel oli enne kannatanu kehalist väärkohtlemist sõnavahetus, mis ei kinnita praegusel juhul piisavalt seda, et kannatanu tõepoolest süüdistatavat ka provotseeris. Lisaks on süüdistatavale mõistetud maakohtus KarS § 121 lg 2 p 3 ja ringkonnakohtus KarS § 121 ja § 121 lg 2 p 3 järgi karistused märgatavalt alla sanktsiooni keskmise määra või alammäärale lähedases määras, mille korrigeerimist kolleegium põhjendatuks ei pea.
8.Väljaspool kassatsiooni piire leiab kolleegium, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mõistes F.L süüdi ja karistades teda enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS § 121 ja 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. See viga toob kaasa vaidlustatud kohtulahendi osalise tühistamise.
9.1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 sisaldab kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnusena korduvust, mille omistamiseks peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud selle kuriteo. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-61-15, p 11.1-11.2). Seega ei ole oluline, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on isik pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-7515, p 8).
10.Praeguses kriminaalasjas mõistsid kohtud F.L süüdi kehalise väärkohtlemise toimepanemises 19. mai 2013. a,
31.jaanuari 2014. a, 29. märtsi 2014. a ja 3. augusti 2015. a episoodis. Erinevalt ringkonnakohtust nõustub kolleegium maakohtuga, et kõik need kehalised väärkohtlemised tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Ringkonnakohtu väljendatud arusaam, nagu tuleks enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kehalised väärkohtlemised kvalifitseerida KarS § 121 järgi ja moodustada reaalkogum 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p-ga 3, on ekslik ega ole kooskõlas kohtupraktikaga. Selleks et isikule inkrimineerida kehalise väärkohtlemise toimepanemine korduvalt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, ei ole nõutav, et kõik kehalised väärkohtlemised oleksid toime pandud pärast KarS § 121 lg 2 p 3 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuarit 2015 (vt mutatis mutandis mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise kohta: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-75-15, p‐d 8–10). Kui süüdistatav on erinevad kehalised väärkohtlemised pannud toime enne 1. jaanuari 2015 ja pärast seda ning need kuriteod tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses, tuleb tema tegu kvalifitseerida üksnes KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 121 neeldub selles.
11.Riigikohtu pädevus kohtuotsuse tegemisel on sätestatud KrMS § 361 lg-s 1. Lõpliku otsuse tegemise alustena tuleb eelmistes punktides märgitut arvestades kõne alla maakohtu otsuse jõustamine (KrMS § 361 lg 1 p 5) või süüdistatava olukorda ringkonnakohtu otsusega võrreldes raskendamata uue karistuse mõistmine (KrMS § 361 lg 1 p 7). Maakohtu otsust ei saa aga jõustada, kuna võrreldes ringkonnakohtuga mõistis maakohus F.L-ile raskema karistuse ning reformatio in peius-keelu tõttu pole kohtul pädevust kaitsja kaebuse alusel süüdistatava olukorda raskendada. Küll aga saab kolleegium teha uue otsuse, mõistes F.L-ile karistuse tema olukorda kasseeritud kohtuotsusega võrreldes raskendamata.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016. a otsuse F.L süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 ja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamises. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega tunnistab F.L süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõistab talle karistuseks 11 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistab kolleegium F.L-ile liitkaristuseks KarS § 121 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 424 järgi 1 aasta 5 kuud vangistust. Muus osas jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata, kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.