Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

varem

kriminaalkorras karistatud 3-l korral, viimati Harju Maakohtu 18.06.2012 otsusega KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 9 ja § 22 lg 3 ja KarS § 320 lg 1 järgi vangistusega 10 kuud KarS § 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga; tõkend: vahistamine kohaldatud ajavahemikul 06.11.2015-10.03.2016, mis 01.03.2016 määrusega asendati elektroonilise valvega 6 kuuks (kahtlustatavana kinni peetud 04.-05.11.2015). Kaitsja

Süüdistatav Kaitsja

Sven Sillar Meelis Semjonov isikukood 35705170015; XXX ; emakeel: eesti keel; XXX; elukoht: XXX; XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; tõkend – elukohast lahkumise keeld (kahtlustatavana kinni peetud 21.12.2015). 13.04.2016) Juho-Enn Aule

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2016.a kohtuotsus järgmistes osades:

Ülejäänud 3 (kolme) aastat 8 (kaheksat) kuud mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumise kuupäevast. Mõista V.E süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja karistada teda vangistusega 5 (viis) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista V.E-le 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui V.E ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 73 lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud 7 (seitse) päeva. Seega lugeda osaliselt kandmisele kuuluv karistus kantuks. Ülejäänud 2 (kahte) aastat 11 (ühteist) kuud 23 (kahtekümmend kolme) päeva mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui V.E 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Välja mõista Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 2 168 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15EGE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Välja mõista V.E-lt menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Meelis Semjonovi kaitsja Juho- Enn Aule riigi õigusabi eest makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. Mõista Eesti Vabariigilt V.E kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3(20)

vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati osaliselt Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 14 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud liitkaristuse alguseks loeti 03. november 2015. V.E tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 1- § 22 lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistusaeg 04.11.2015-10.03.2016 (4 kuud 7 päeva) ning kandmisele kuulus 1 aasta 1 kuu 23 päeva vangistust. Kohaldades KarS § 74 sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui V.E 2 aasta 6 kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 p 1-6 nimetatud kontrollnõuded. Tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, tühistada pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse jõustumiseni valida tõkendiks elukohast lahkumise keeld aadressil XXX. Kauemaks kui kolmeks päevaks oma elukohast lahkumiseks on vajalik kohtu luba. Meelis Semjonov tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi ning karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Samuti tunnistati Meelis Semjonov süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 1 päev (21.12.2015) eelvangistust ning kandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud 29 päeva vangistust. Kohaldades KarS § 73 sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui Meelis Semjonov 4 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. Välja mõisteti Ursel Veimannilt 1 174 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud: akt 16E-PõI0009 järgi – 84 eurot; akt 15E-AE0009 – 405 eurot; akt 16E-TB0002 – 210 eurot; aktide 15E-GE1543 ja 16GEGE0042 järgi 475 eurot. V.E-lt kokku 1 120 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. Meelis Semjonovilt kokku 1 738 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GEGE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

4(20)

laskmiseks ja mis ekspertiisiaktist nähtuvalt on tulirelv. Jõudes 02.11.2015 ajavahemikul kella 23.00-23.30 XXX asuva maja juurde, väljusid U. Veimann ja M. Semjonov kohe autost ja liikusid kiiresti RT poole. V.E jättis töötava mootoriga sõiduauto seisma maja esimese trepikoja juurde, suunas autotuled RT asukohta, jälgides U. Veimanni ja M. Semjonovi tegevust ja tagades selliselt U. Veimannile ja M. Semjonovile vajaliku valgustuse ja võimaluse vajadusel takistusteta sündmuskohalt põgeneda. Jõudes RT juurde, lõi U. Veimann RT-le tahtlikult üks kord rusikaga näo piirkonda. Järgnevalt tulistas U. Veimann tahtlikult ühe lasu RT pea piirkonda, kaks lasku jalgade piirkonda ja jätkas RT peksmist rusikatega pea ja keha piirkonda. Kui RT tahtis põgeneda elumaja trepikotta ja pööras U. Veimannile selja, asetas U. Veimann relvatoru RT selja vastu ning sooritas ühe kontaktlasu RT selga, teades ja mööndes sellise tegevusega kõikvõimalike tagajärgede saabumist RT elule ja tervisele, s.h surma saabumist. Kogu sündmuse ajal seisis M. Semjonov RT ja U. Veimanni kõrval, tugevdades selliselt oma füüsilise kohalolekuga RT.-s hirmutunnet ja kiites U. Veimanni poolt toimepandava teo heaks. Tulirelva laskudega tekitas U. Veimann RT-le laskehaava vasakul pool alaseljal kuuli peetumisega pehmetes kudedes lülisamba 3. nimmelüli kõrgusel, puutelasuvigastuse vasakul alalõua piirkonnas, kolm laskehaava vasakul reiel ning rusikalöökidega tekitas U. Veimann RT-le parema silmakoopa alumise serva murru koos nahaaluse verevalumiga parema silma alalaul ja parema näopoole tursega. Ülalkirjeldatud tegudega pani U. Veimann toime KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist), V.E ja M. Semjonov panid toime KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (osutasid tapmiskatsele ainelist ja vaimset kaasabi). Meelis Semjonov omandas eeluurimise käigus tuvastamata ajal, kohas ja isikult gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja vähemalt 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO kaliiber 9x17mm, mida hoidis eeluurimise käigus tuvastamata kohas kuni 02.11.2015, omamata selleks relvaseaduse §-le 34 vastavat luba. Seejärel ajavahemikul 02.11.2015 kuni 03.11.2015 andis M. Semjonov kõnealuse gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks koos vähemalt nelja padruniga markeeringuga G.F.L 380 AUTO, Ursel Veimanni valdusesse. U. Veimann sooritas tema valdusesse antud relvast 02.11.2015 kella 23.00-23.30 paiku XXX asuva elumaja juures neli lasku kannatanu RT pihta. Seejärel alates 03.11.2015 kella 07.32-st hoidis M. Semjonov gaasipüstolit Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO oma elukohas Tallinnas XXX asuvas korteris, kuni 21.12.2015 teostatud läbiotsimise käigus relv koos laskemoonaga temalt ära võeti. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 16E-TB0002 kuulub M. Semjonovi ja U. Veimanni poolt ebaseaduslikult käideldud gaasipüstol Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümberehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, tulirelvade hulka ning on laskekõlblik. Padrunid markeeringuga G.F.L. 380 AUTO kaliiber 9x17mm kuuluvad tulirelva laskemoona hulka ning on laskekõlblikud. Nimetatud padrunid on ette nähtud laskmiseks 9x17mm kaliibrilistest püstolitest Walther, Browning, Astra, CZ jms ja püstolkuulipildujatest Astra, Cz jm ning ka ekspertiisiks esitatud püstolist. Sellise tegevusega rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 34 lg 2 sätteid, mille kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle

5(20)

laskemoona käitlemiseks relvaseaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras. Samuti rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 50 lg 1 sätteid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või relvakandmisloaga. Vastavad load U. Veimannil ja M. Semjonovil puudus. Ülalkirjeldatud tegudega panid U. Veimann ja M. Semjonov toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6(20)

oma käitumisega (mida on otsuses juba eelnevalt käsitletud) aitasid kaasa sellele, et Veimann saaks Kose vallas U.Õ kaudu või tema kaasabil klaarida oma vahekordi R.T-ga. Nagu otsuse p-s 2.17 kohus märkis, ei ole oluline (ja ei ole ka uuritud tõendite alusel üheselt kindlaks tehtud), kas see suhete klaarimine, mida on nimetatud võla nõudmiseks, tähendas mingi nõude esitamist, GHB saamist või peidiku ettenäitamist. Samas joobeseisundis oleva Veimanni agressiivsus ning relva kaasavõtmine tähendas seda, et nõudeid kannatanule ei esita ta rahumeelselt, vaid kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda. Sellele vaatamata olid nad nõus Veimanniga sündmuskohale sõitma ja oma käitumisega toetama tema edasist tegevust.“ Seega luges kohus õigesti ja põhjendatult tõendatuks kaasaaitamistegude toimepanemise V.E ja M. Semjonov’i poolt U. Veimann’i põhiteole. Selliselt on kohus sisuliselt tõendatuks lugenud ka asjaolu, et nii V.E kui ka M. Semjonov nõustusid osutama ka siis U. Veimannile kaasabi, kui nad teadsid, et U. Veimann tarvitab võla nõudmiseks vägivalda ja nad nõustusid sellega. Meelis Semjonov’i tahtluse tuvastamisel kohaldas Harju Maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt M. Semjonov’i süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel. Maakohus leidis 30.06.2016.a otsuses, et: „Kuigi Semjonov väljus koos Veimanniga autost ja liikus kannatanu suunas, ei teadnud ta, et Veimann hakkab inimest tulistama pähe või kehasse (elutähtsasse piirkonda). Ta ei pruukinud ka näha, kas lasud tabavad kannatanut või olid need suunatud kannatanust mööda üksnes tema hirmutamiseks. Et ta ei soovinud kaasa aidata R.T. tapmisele, kinnitab asjaolu, et kui ta aru sai, et lasud on tabanud kannatanut, väänas te Veimannil relva käest.“ Järelikult luges kohus tõendatuks, et M. Semjonovil puudus tahtlus U. Veimann’i poolt toime pandud põhiteo osas U. Veimann’i poolt toimepandu ulatuses. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et puudus eelnev kokkulepe vägivalla, mida U. Veimann kannatanu suhtes kasutama hakkab, laadis ja intensiivsuses. Kohtu sellise järeldusega ei saa nõustuda, kuivõrd see ei tugine tõenditele, ei ole kooskõlas materiaalõiguses juurdunud seisukohtade ega ka kohtupraktikaga. Riigikohus on lahendis 3-11-97-09 toonitanud, et „Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu“. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kinnitab, et U. Veimann helistas enne Kosele sõitmist M. Semjonov’ile ning U. Veimanni ja V.E ütlustega on tõendatud, et enne Kosele sõitmist viibiti tõesti M. Semjonovi elukoha juures. Autos olles, kui ka M. Semjonov seal viibis, organiseeris ja korraldas U. Veimann teiste (s.o M. Semjonov’i ja V.E ’e) kuuldes võlgade nõudmiseks kohtumise. M. Semjonov oli kaasa võtnud tulirelva ja andis selle U. Veimannile. Relva andmine võlgade nõudmise hõlbustamiseks oli tahtlik tegu. Relv ei läinud kogemata M. Semjonov’i valdusest välja, ta andis selle ise U. Veimannile, tegutsedes selliselt tahtlikult. Samuti väljus tema vastavalt teoplaanile autost ning julgestas U. Veimanni teo toimepanemisel. Samuti kinnitab tema tahtlust asjaolu, et pärast peitis M. Semjonov teo toimepanemise vahendi enda kummuti alla. Seega ka pärast kuriteo toimepanemist aitas ta jätkuvalt U. Veimanni. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama aga ka täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (RKL 3-1-1-94-00, 3-1-1-93-05). Riigikohus on otsuses 3-1-1-28-02 täpsustanud, et: „Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et objekti kahjustamine tema poolt antud vahendiga on tõenäoline, on tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis.“ Harju Maakohus on lugenud 30.06.2016.a otsuses tõendatuks, et Meelis Semjonov andis U. Veimannile võlgade nõudmise hõlbustamiseks tulirelva. M. Semjonov teadis, mida kuritegelikus maailmas võlgade sissenõudmine tähendab, kuid vaatamata sellele andis ta agressiivsele ja tugevas joobes U. Veimann’i kätte väga ohtliku vahendi. See konkreetne relv on juba oma olemuselt ümber tehtud tapmise võimaldamiseks, sest pelgalt hirmutamiseks

7(20)

oleks piisav ka gaasirelv. Tulirelvaga saab vägagi kergesti põhjustada inimese surma. Piltlikult öeldes, kui M. Semjonov oleks andnud U. Veimannile puidust võinoa ning U. Veimann oleks võinoa teravaks ihunud, seda mingil viisil näiteks metalltükkidega täiendanud ja siis selle noaga kannatanu tapnud, siis tõepoolest oleks keerukas ette kujutada M. Semjonov’i tahtluse ulatumist põhiteoni. Kuid käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. M. Semjonovi tahtluse ulatumist vähemalt kaudse tahtluse tasemel U. Veimann’i poolt toime pandud põhiteoni võiks kahtluse alla seada ka olukorras, kus tegemist oleks mängupüstoliga, millest ei saa tulistada, või kui tegemist oleks laadimata relvaga olukorras, kui selle laskemoona hankimine teo toimepanemise ajaks on võimatu. M. Semjonov andis U. Veimannile tahtlikult laskekõlbliku tulirelva ning see oli oma olemuselt vahend, mis on loodud tapmiseks. Samuti oli M. Semjonovil kaasas laskemoon ning U. Veimannile antud relv oli laetud ehk tapmisvalmis. Seega, andes laskekõlbliku ja laetud relva üle agressiivsele ja joobes U. Veimannile kannatanu suhtes võlgade nõudmise hõlbustamiseks, möönis kaudselt M. Semjonov ka kannatanu kehalise puutumatuse, tervise, aga ka elu kahjustamist U. Veimanni poolt kõnealuse relvaga, s.h pidi M. Semjonov möönma ka surma saabumise võimalikkust. Veelgi enam, Harju Maakohus on 30.06.2016.a otsuses välja toonud, et: „Kaasaaitamine on tahtlik, kui isik peab võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse lõpule tema teopanuse toel ka siis, kui ta ei kiida seda heaks.“ M. Semjonovi poolt U. Veimannile antud tulirelv on vahend, millega tõenäoliselt on võimalik objekti kahjustada ka surmavalt ning seda isegi juhul, kui M. Semjonov täielikult seda tagajärge heaks ei kiida. Juba laskekõlblik ja laetud tulirelv on vahend, mille puhul peab möönma ükskõik milliste tagajärgede saabumise võimalust, kui relv satub agressiivse ja ebastabiilse (ükskõik kas psüühiliselt või joobeseisundist tulenevalt) inimese kätte. Eeltoodust tulenevalt on kohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, ei ole järginud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti ning kohtu järeldused on vastuolus kohtuistungil uuritud tõendite ning kohtu poolt otsuses tõendatuks loetud objektiivsete asjaoludega, mis omakorda tingis Meelis Semjonov’i süüditunnistamise KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel. V.E ’e tahtluse tuvastamisel kohaldas Harju Maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt V.E’e süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel. Sarnaselt M. Semjonovile on kohus ka V.E puhul lugenud põhjendatult tõendatuks kaasaaitamisteo toimepanemise V.E poolt U. Veimanni poolt toime pandud tapmiskatsele. Kohus on õigesti jõudnud järeldusele, et V.E teopanus oli selline, mis oluliselt hõlbustas U. Veimannil põhiteo toimepanemist ning V.E pidi tõenditest nähtuvalt aru saama, et võla nõudmine ei toimu rahumeelselt, vaid U. Veimann hakkab kannatanu suhtes vägivalda kasutama. Samas ei ole kohtuotsusest võimalik leida põhistusi selle kohta, miks kohus leiab, et V.E tahtlus ei ulatu ka U. Veimanni poolt toimepandud põhiteoni. Kohus on piirdunud üksnes üldise lausega selle kohta, et puudus varasem kokkulepe selles, milles konkreetselt vägivald seisnema pidi. V.E tahtluse puudumist ei ole kohus aga mingil viisil põhistanud. Vastupidiselt on kohus otsuses leidnud, et V.E pakkus U. Veimannile transporti nii sündmuskohale kui ka sealt ära. Samuti luges kohus tõendatuks, et kohtumine kannatanuga lepiti kokku just V.E telefoni kasutades, V.E hoiatas eelnevalt oma tuttavat MP-t, et U. Veimann soovib temalt võlgu ning kuna U. Veimann on agressiivne, siis ärgu MP enne mingeid kõnesid vastu võtku, kui V.E talle sõnumi saadab. Lisaks luges kohus tõendatuks asjaolu, et M. Semjonov andis relva U. Veimannile üle autos ning „/--/ ei ole loogiline ega usutav, et lällav ja agressiivne Veimann suutis autos olles relva olemasolu V.E eest varjata.“ Seega on kohus otsuses tuvastanud objektiivsed asjaolud, mis otseselt viitavad sellele, et V.E teadis U. Veimanni poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamise hakkamist. Samuti teadis V.E juba kuriteopaigale sõitmise ajal, et U. Veimann kasutab kannatanu suhtes relva. Kõik eelnimetatud neli aspekti, mille kohus tõendatuks luges,

8(20)

kinnitavad üheselt V.E tahtluse ulatumist U. Veimanni poolt toime pandud põhiteo laadi ja ulatuseni. Lisaks nimetatud neljale aspektile kinnitab V.E tahtlust ka tema käitumine sündmuskohal. V.E suunas autotuled sündmuskohale ning nägi kõike toimuvat pealt, samuti kuulis ta laske, mida tema kirjeldab küll plõksudena ning üritab väita, et ta ei tea laskudest midagi, kuid see versioon on ebausutav. Eluliselt on teada, et kui kasvõi jahimehed metsas loomi jahivad ning lasu sooritavad, kostab see isegi metsas kaugele. Rääkimata siis tulede vihus relvast laskude sooritamisest paarikümne meetri kaugusel. Seega V.E teadis, mis sündmuskohal toimus ning vaatamata sellele istus edasi autos, tuled sündmuskohale suunatud, mootor töötamas. Kui ta tõepoolest ei oleks heaks kiitnud U. Veimanni tegevust ega kaudse tahtlusega möönnud kuriteo toimepanemist, oleks ta hiljemalt hetkel, kui kannatanu ja U. Veimann trepikotta läksid, sündmuskohalt lahkunud, väljendades selliselt temapoolset tegevuse mitte heaks kiitmist. Seda ta ei teinud. Samuti teojärgselt viis V.E U. Veimanni viimase koju, käis ostmas nii endale kui ka U. Veimannile uusi kõnekaarte ning tarvitas koos U. Veimanniga alkoholi. Taoline käitumine näitab selgelt, et tegelikult ka pärast tegu abistas V.E igal võimalikul viisil U. Veimanni, kuigi ta teadis, mis toimunud oli. Kogu V.E käitumine viitab tahtluse olemasolule nii enda kaasaaitamisteo kui ka põhiteo osas. Samuti ei tohi vähetähtsaks pidada asjaolu, et Meelis Semjonov andis tulirelva üle U. Veimannile just autos, kus ka V.E seda nägema pidi. Tegemist ei olnud limusiiniga, kus inimesed istuvad üksteisest täiesti eemal, ei näe ega kuule, mida teised teevad. Tegemist on küllaltki väikese sõidukiga, mistõttu on usutav, et V.E nägi tulirelva üleandmist M. Semjonovilt U. Veimannile. Kuna V.E nägi, et antakse üle ka relv, siis pidi ta möönma, et võlgade nõudmine võib päädida kuriteo ja suisa tapmise toimepanemisega. Tulirelv on vahend, mis ei jäta kahtlust vigastuste ja ka surma saabumise võimalikkuse osas. Vaatamata sellele jätkas ta sõitu ja ootas U. Veimanni kuriteopaigas. Isegi kui V.E ei teadnud nelja lasu sooritamisest, siis pidi ta võimalikuks pidama, et see tegu pannakse toime ja kannatanule põhjustatakse mistahes raskusega tagajärjed, mida relvaga põhjustada suudetakse, ka siis, kui tema seda kõike täielikult heaks ei kiida, mistõttu on ka tema tegu käsitletav tahtlikuna. Kõike eelnimetatut arvesse võttes oleks üksnes loogiline järeldada, et V.E nõustus võlanõudmisega just sellisel viisil ja ulatuses, nagu U. Veimann põhiteo toime pani. V.E oli teadlik kõikidest asjaoludest, s.h relvast, ta isegi möönis U. Veimanni ohtlikkust (eelnev sõbra hoiatamine U. Veimanni eest). Leian, et kohtuistungil uuritud ja kohtuotsuses kajastatud tõenditest nähtuvalt on tõendatud tahtluse ulatumine tapmiskatse toimepanemiseni. Kohus ei ole motiveerinud tahtluse puudumist, otsuses puuduvad sellesisulised argumendid, mistõttu kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole järgitav. Kohtu poolt tuvastatu on vastuolus kohtu järeldustega ega põhjenda kvalifikatsiooni muutmist ja V.E süüditunnistamist KrS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel. 3.2 Süüdistatava V.E kaitsja Sven Sillar palub tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus täies ulatuses. Teha asjas uus otsus, millega mõista V.E täielikult õigeks ning mõista Eesti Vabariigilt välja V.E-le kriminaalmenetlusega põhjustatud õigusabikulud. Kuigi Harju Maakohus seda sõna-selgelt otsuses välja ei öeldud, mõisteti V.E KarS KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi õigeks, sest ta tunnistati samas sündmuses süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi. Kuna maakohus jättis õigeksmõistmise otsuses fikseerimata, jättis kohus ekslikult ka kohaldamata KrMS §-i 181 lg 1, mille kohaselt kannab õigeksmõistva kohtuotsuse korral põhjendatud õigusabikulud riik. Kaitsja esitas maakohtus taotluse, hüvitada õigusabikulud 3 460 eurot ning leiab, et olukorras, mil KarS § 113 järgi kohtusse esitatud süüdistus kvalifitseeritakse kohtus ümber KarS § 121 järgi, on

9(20)

õigusabikulud põhjendatud ning seetõttu tulnuks need riigilt kas siis täiesulatuses või osaliselt V.E kasuks välja mõista. Käesolevaga vaidlustatakse maakohtu otsus täies ulatuses. Kuigi kohus tuvastas väga õigesti, et V.E ei lasu tapmisekatses osalemise süüd, tunnistati ta siiski alusetult ja ebaõigesti süüdi kergete kahavigastuste tekitamisele kaasaaitamises. Kohus jõudis järeldusele, et Semjonov, V.E ja Veimann jõudsid autos kokkuleppele, et kannatanu suhtes tarvitatakse vägivalda. Kas kasutatav vägivald pidi seisnema üksnes kannatanu relvaga hirmutamises (mis on psüühiline vägivald) või millised konkreetsed teod tema suhtes toime pannakse, kas need teod võivad ohustada üksnes tema tervist või ka elu, selles osas kokkulepe puudus või õigemini puuduvad tõendid, mis lubaksid kohtul väita, et Veimann oleks oma kaaslastele teatavaks teinud võimaluse kannatanult elu võtta või nad oleks aktsepteerinud R.T. tapmist (kohtuotsus lk 17). Väga õigesti järeldas kohus, et sellise umbmäärase konkretiseerimata kokkuleppe tuvastamisel on KrMS § 7 lg 3 alusel välistatud võimalus V.E süüdimõistmiseks tapmises osalemises (KarS § 113). Küll aga jääb kohtuotsuse tähelepanelikule lugejale lõpuni arusaamatuks, mille alusel eelistas kohus sellisel juhul võimalikku kokkulepet kehavigastuste põhjustamises (KarS § 121), relvaga ähvardamise kokkuleppele (KarS § 120). Kuigi KarS § 120 on ju süüdistatavale vaieldamatult soodsam säte, kui seda on KarS § 121 ning KrMS § 7 lg 3 mõttes peaks kohaldamisele kuuluma ikkagi süüdistatava jaoks kergemat vastutust ettenägev seadus. Tegelikult ei ole aga asjas kogutud tõenditega üldse tuvastatud, et V.E olnuks mingi puutumus Ursel Vemanni kuriteoga. Kohtu järeldus, et autos lepiti kokku kannatanu suhtes kuriteo sooritamises, on puhtalt oletuslik. Nii võis see olla, aga pigem see nii siiski ei olnud. KrMS § 7 lg 3 alusel õiguslikus mõttes vastavat kokkulepet ei sõlmitud. Ühtegi vastupidist kinnitavat tõendit ei ole. Eluline usutavus ei ole KrMS § 63 lg 1 alusel tõendiks ja KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntud asjaoluks, mida ei olegi vaja tõendada. Põhimõtteliselt käsitletakse kohtupraktikas kaasaaitajana tõepoolest ka kurjategija sündmuskohale viimist, kuid seda ainult eeldusel, kui autojuhil oli kurjategijaga vastav kokkulepe ning autojuht teadis, et ta oma teopanusega soodustab kuriteo toimepanemist. Käesoleval juhul V.E ei teadnud ega saanud aru, et soodustab oma tegevusega Ursel Veimanni kuritegu. Asjaolu, et sõiduki tuled valgustasid sündmuskohta ei muutnud kannatanule kallalaetungimist ei raskemaks ega kergemaks. V.E tegevuses Ursel Veimanni kuriteopaigale toimetamisel puudus kuriteole kaasaaitamiseks vajalik subjektiivne külg. Sündmuskoha väidetaval valgustamisel autotuledega, puudus aga Ursel Veimanni kuriteoga üldse objektiivne puutumus. 3.3 Süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau palub tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsus kriminaalasjas 1-16-4006 osas, millega KarS § 65 lg 1 alusel suurendati osaliselt Ursel Veimannile Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 14 (neliteist) aastat vangistust. Teha antud osas uus otsus, millega lugeda Ursel Veimannile Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsusega mõistetud kergem karistus (6 aastat vangistust) kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud raskema karistusega (10 aastat vangistust). KarS § 65 lg 1 kohaselt juhul kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. KarS § 64 lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Nii Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega kui ka Harju Maakohtu 30.06.2016.a. on Ursel Veimannile mõistetud põhikaristusena vangistus. Seega on mõlema otsuse puhul tegemist

10(20)

samaliigiliste põhikaristustega. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna tegemist on eriliigiliste kuritegudega, ei pidanud kohus võimalikuks mõistetava karistuse kaetuks lugemist raskema karistusega. Süüdistatavale ei saa tekitada tunnet, et mõne kuriteo eest võib karistusest vabaneda, kui ühe teo eest on mõistetud juba pikemaajalisem vangistus. Apellant ei saa sellise seisukohaga nõustuda. Ursel Veimannile on Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud 10-aastane vanglakaristus, mida saab käsitleda väga pika karistusajana. Ursel Veimannil oli õiguspärane ootus, et tema suhtes menetletavad kriminaalasjad saadetakse kohtusse samaaegselt ning lahendatakse ühe kohtumenetlusega. Olukorras, kus Ursel Veimannile mõistetav kergem karistus loetakse kaetuks raskema karistusega, ei saa tekitada Ursel Veimannile tunnet karistusest vabanemise kohta. Seda põhjusel, et Ursel Veimanni poolt toimepandud süüteole on reageeritud, Ursel Veimann on antud kohtu alla, ta on temale inkrimineeritud süüteo toimepanemises süüdi tunnistatud ning lõpuks on talle nimetatud süüteo toimepanemise eest mõistetud karistus, milleks on 6 aastat vangistust. Seega ei ole mingil moel võimalik, et Ursel Veimann vabaneks karistusest, kuna temale on juba teise otsusega karistus mõistetud. Juhul, kui Ursel Veimannile apelleeritava kohtuotsusega mõistetud 6-aastane vangistus loetakse kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud raskema s.o. 10-aastase vangistusega, ei tekita samuti olukorda nagu jääks Ursel Veimann Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsusega karistamata. Ursel Veimannile on maakohtu otsusega karistus mõistetud ning seda ei eita apellant ega Ursel Veimann. Maakohus on otsuses leidnud, et liialt pikk vanglakaristus võib raskendada tema hilisemat resotsialiseerumist. Kohus tulles järeldusele, et liialt pikk vanglakaristus ei aita resotsialiseerumisprotsessile kaasa, mõistis Ursel Veimannile ikkagi liitkaristuseks väga pika, so 14 aastase vangistuse. Seetõttu apellant leiab, et kohus ei ole otsuses järjekindel, kuna 10 aastase vangistuse näol on juba niigi tegemist väga pika vanglakaristusega. Apellant leiab, et juhul kui Ursel Veimannile apelleeritava kohtuotsusega mõistetud karistus loetakse kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud karistusega, on lõpliku ära kantava karistuse näol tegemist piisavalt pikaajalise karistusega selleks, et Ursel Veimann saaks tema poolt toimepandu üle järele mõelda ning teha enda jaoks vastavad järeldused. Ühtlasi on see piisavaks ajaks tegelemaks temal esineva sõltuvusprobleemiga, kuna korrapärase režiimiga keskkonnas viibides on tulemused ilmselgelt tõhusamad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

11(20)

12(20)

Kohtumine kannatanuga lepiti kokku süüdistatava V.E telefonilt ning V.E valgustas autotuledega sündmuskohta. Süüdistatav Meelis Semjonov võttis kaasa laskekõlbuliku tulirelva ja andis selle Ursel Veimannile ning hiljem väljus autost ja julgestas Ursel Veimanni teo toimepanemisel ning hiljem petis Meelis Semjonov relva enda kummuti alla. 5.3 Riigikohus on kestvalt oma lahendites märkinud, et kuriteole saab kaasa aidata ka kaudse tahtlusega ning kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et ajalises plaanis võib kaasaaitamistegu aset leida nii teo ettevalmistamise staadiumis (näiteks teootsuse tugevdamine või juhiste andmine teo toimepanekuks), selle täideviimisel (näiteks vahendi andmine vahetult koosseisu realiseerimise ajal) kui ka peale koosseisu realiseerimist (näiteks eelnevalt lubatud varjamine). Kaasabi võib anda nii füüsilise teoga (näiteks takistades vägivallakuriteo puhul kannatanu lahkumist); aineliselt (näiteks toimepandava kuriteo jaoks vajalike rahaliste vahendite või eseme andmine); kui ka vaimselt (näiteks toimepanijale teo toimepanemiseks nõu andes, tema teootsust kinnitades või ka eelnevalt lubades kuriteoga saadud vara hoida või realiseerida). Kaasaaitamistegu võib olla nii tegevuse kui ka tegevusetuse vormis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-02, p 10). Maakohus asus vääralt seisukohale, et kaasaaitajate V.E ja Meelis Semjonovi tahtlus, s.h ka mitte kaudse tahtluse vormis kannatanu tapmisele kaasa aidata ei ole tõendamist leidnud. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu otsuse seisukohad selles osas (kd 4 lk 108), ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda samas veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta 2. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17). Nõustuda tuleb prokuröriga, et maakohtus leidis üheselt tuvastamist, et süüdistatav Meelis Semjonov andis Ursel Veimannile tulirelva. Vähetähtis ei ole asjaolu, et gaasirelv oli ümber tehtud tulirelvaks (kd 1 lk 207-213), mida ilmselgelt saab kasutada tapmiseks. Seega andis süüdistatav Meelis Semjonov Ursel Veimannile laskekõlbliku tulirelva, kaasas oli süüdistataval Meelis Semjonovil ka laskemoon ning Ursel Veimannile antud relv oli ka laetud. Süüdistatav Meelis Semjonov andes laskekõlbliku ja laetud tulirelva üle agressiivsele ja joobes Ursel Veimannile võlgade nõudmise hõlbustamiseks vägivallaga, pidas võimalikuks ja möönis ilmselgelt vähemalt kaudse tahtluse tasandil kannatanu elu kahjustamist ja ka surma saabumise võimalikkust. Seega süüdistatav Meelis Semjonov andes laskekõlbuliku laetud tulirelva agressiivselt meelestatud Ursel Veimanni kasutusse suhete klaarimisel vägivallaga, kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Seda enam, et süüdistatav Meelis Semjonov viibis kogu aja koos Ursel Veimanniga, kui viimane

13(20)

peksis ja tulistas korduvalt kannatanut. Kolleegium asub seisukohale, et märgitud asjaolud kinnitavad üheselt Meelis Semjonovi tahtluse ulatumist Ursel Veimanni poolt toime pandud põhiteo laadi ja ulatuseni. Maakohus on jõudnud järeldusele, et V.E teopanus oli selline, mis oluliselt hõlbustas Ursel Veimannil põhiteo toimepanemist ning V.E pidi tõenditest nähtuvalt aru saama, et võla nõudmine ei toimu rahumeelselt, vaid Ursel Veimann hakkab kannatanu suhtes vägivalda kasutama. Maakohus on üheselt tuvastanud, millega kolleegium nõustub, et V.E pakkus Ursel Veimannile transporti nii sündmuskohale kui ka sealt ära ning kohtumine kannatanuga lepiti kokku just V.E telefoni kasutades. Seejuures ei ole vähetähtis asjaolu, et V.E hoiatas eelnevalt oma tuttavat, et Ursel Veimann soovib temalt võlgu ning kuna Ursel Veimann on agressiivne, siis ärgu P enne mingeid kõnesid vastu võtku, kui V.E talle sõnumi saadab. Relv anti Meelis Semjonov poolt Ursel Veimannile üle autos. Seega on tegelikkuses maakohus üheselt tuvastanud objektiivsed asjaolud, mis otseselt viitavad sellele, et V.E teadis Ursel Veimanni poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamise hakkamist, s.h tulirelva abil, kuid ekslikult jõudnud järeldusele, et süüdistatava V.E tahtlus ei ulatu Ursel V eimanni põhiteoni. Kolleegium asub seisukohale, et märgitud asjaolud kinnitavad üheselt V.E tahtluse ulatumist Ursel Veimanni poolt toime pandud põhiteo laadi ja ulatuseni. Süüdistatav V.E ootas autoga Ursel Veimanni kuriteopaigas, valgustades sündmuskohta täistuledega, mis pimestasid kannatanu sõnade kohaselt teda ja hiljem sõidutas süüdistatavad sündmuskohalt ära. Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine on ka abi osutamine pärast kuriteo toimepanemist. Selline lubadus võib olla ka vaikiv ja antud kuriteo toimepanemise ajal (vt RKKK 3-1-1-104-97). Süüdistatava V.E osavõtt kuriteo toimepanemisele kaasaaitajana seisnes ilmselgelt ka tema poolt juhitud autoga teiste süüdistatavatega sündmuskohalt põgenemise tagamises. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et antud juhul süüdistatavad V.E ja Meelis Semjonov pidasid võimalikuks ja möönsid, et Ursel Veimann kasutab neilt saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Kuna süüdistatavate V.E ja Meelis Semjonovi teadvus hõlmas kannatanu suhtes vägivalla kasutamist, s.h laskekõlbuliku ja laetud tulirelva kasutades, siis käitusid nad kannatanu suhtes toimepandud tapmiskatse suhtes tahtlikult (kaudne tahtlus). Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, mille kohaselt on kaasaaitamine võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei vaja eelnevat fikseeritud kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo toimepanemise käigus. Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et on täielikult tõendatud Meelis Semjonovi ja V.E poolt KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada nende süüdimõistmises KarS § 121 lg 2 p 1-§ 22 lg 3 järgi ning Meelis Semjonov ja V.E tuleb süüdi mõista KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi.

14(20)

KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei saa kolleegium mõista Meelis Semjonovile ja V.E-le rangemat karistust, kui seda taotles prokurör. 6.1 Prokurör on taotlenud Meelis Semjonovile mõista karistuseks KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 7 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra. Kohaldada KarS § 73 lg 1, 2, 3 sätteid ning määrata, et koheselt kuulub kandmisele 4 kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium ei pea prokuröri poolt taotletud vangistuse määra põhjendatuks arvestades Meelis Semjonovi süü suurust. Kolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). Meelis Semjonov on varem kriminaalkorras karistamata, ta töötab ning antud andmed on iseloomustavaks asjaoluks. Süüdistatava Meelis Semjonovi süüd ei saa lugeda ülemäära suureks. Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis -ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kolleegium leiab, et Meelis Semjonovi suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse sanktsiooni alammääras, st 6 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra. Kuigi Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Seega sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-s 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla, kuid kuna prokurör taotles KarS § 73 sätete kohaldamist, tuleb kolleegiumil sellega nõustuda. Samuti asus apellant seisukohale, et KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel kuulub koheselt kandmisele 4 kuud vangistust, millega kolleegium täielikult nõustub. Kolleegium nõustub, et katseaja toime mõjub Meelis Semjonovile oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. 6.2 Prokurör on taotlenud V.E-le mõista karistuseks KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra. KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt kuulub kandmisele 8 kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei pöörata täitmisele, kui V.E ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu Kuivõrd prokurör on palunud karistada süüdistatavat V.E alla sanktsiooni alammäära, siis ei saa kolleegium mõista V.E-le rangemat karistust, kui seda taotles prokurör, mistõttu tuleb V.E karistada vangistusega 5 aastat, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra.

15(20)

Samuti asus apellant seisukohale, et KarS § 73 lg 2 alusel kuulub koheselt kandmisele 8 kuud vangistust Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-99-06 p 21 märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajas taotleb prokurör vangistusest täitmisele pöörata 8 kuud, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. Seda enam, et varasemalt on süüdistatav juba antud asjas viibinud eelvangistuses 4 kuud 7 päeva, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et KarS § 73 lg 2 alusel kuulub kohesele ära kandmisele vangistus 4 kuud 7 päeva. Kuivõrd eelvangistuses viibis V.E 4 kuud 7 päeva, siis tuleb kohesele kandmisele kuuluv karistus lugeda kantuks.

16(20)

17(20)

18(20)

kokkulepet mitte sõlmida või ka sõlmitud kokkuleppest loobuda, mistõttu etteheited selles osas on ainetud.

19(20)

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Sten Lind

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.