Liiklussüüteod

D.B-le on esitatud süüdistus selles, et ta juhtis 18. veebruaril 2016 kella 11.32 paiku Ida-Viru maakonnas Toila vallas Tallinn–Narva maantee 178. kilomeetril sõiduautot Toyota Avensis (reg.nr XXX ) seisundis, kus alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 1,32 mg/l. Seega juhtis D.B mootorsõidukit, olles LS § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi alkoholijoobes ja pannes toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Viru Maakohtu 19. veebruari 2016. a otsusega tunnistati D.B kiirmenetluses kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 424 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 kuu vangistust. Vastavalt KarS § 65 lg-le 2 ja §-le 64 suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D.B , kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist vastavalt KrMS § 3411 p-le 3. Süüdistatava seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. D.B leiab, et tema suhtes on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (KrMS § 339 lg 1 p 12). Apellant ei valda teisi keeli peale vene keele. Talle ei antud kokkuleppe teksti tema emakeelde tõlgituna, mistõttu ta ei mõistnud kokkuleppe sisu. Enamgi veel, kokkuleppe sõlmimisel ei tagatud ka tõlgi osavõttu. Tõlgi puudumisega kaasnes või vähemalt võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Kohtueelses menetluses tõlgi puudumist kohtumenetluses ei heastatud, sest apellant ei saanud aru kokkuleppe tekstist, iseäranis sellest, et talle mõistetakse reaalne vangistus. Apellant ei saanud aru kokkuleppe tekstist ja kokkuleppemenetluse võimalikest tagajärgedest ega ole kunagi nõustunud reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistusega. Ühtlasi vaidlustas apellant kohtuistungi protokolli osas, milles istungi käiku ja apellandi tegelikku tahet on kajastatud ebaõigesti ning ebatäpselt. Uurimisasutus, prokuratuur ja kohus ei taganud apellandile efektiivset ja tõhusat kaitset. Määratud kaitsja on olnud hooletu, jättes põhjendamatult kasutamata menetlusseaduses ette nähtud kaitsmisvahendid ja -viisid, jättes kokkuleppe sisu ja selle tagajärjed apellandile selgitamata ning rikkudes apellandi õigust tutvuda kaitsja vahendusel kriminaalasja materjalidega. Apellandi poolt kokkuleppe allkirjastamine oli tingitud puudulikust õigusnõustamisest, st määratud kaitsja hooletusest. Kohtueelses menetluses rikuti poolte võrdsuse põhimõtet ja apellandi kaitseõigust sellega, et apellandile ei võimaldatud võimalust konfidentsiaalseks suhtluseks talle riigi poolt määratud kaitsjaga. Apellant nägi kaitsjat esimest korda uurija juures.

Kaitsja temaga eraldi ei suhelnud ega selgitanud talle kaitsetaktikat. Kaitsja üksnes ütles ja näitas, kuhu peab apellant oma allkirja panema. Sisuliselt tegutses kaitsja koostöös uurimisasutuse ja prokuratuuriga, viibides küll menetlustoimingute tegemise juures, kuid jättes kaitseülesande täitmata. Siinkohal on oluline rõhutada, et kaitsja ülesandeks ei ole menetluses tegutseda mitte õiguskaitseorganite suuniste alusel, vaid silmas pidades üksnes kaitsealuse õigusi ning huve. Paraku on antud asjas apellandile määratud kaitsja seda kohustust eiranud. Maakohtu roll kokkuleppe kinnitamisel oli formaalne ja kohus jättis kontrollimata, kas määratud kaitsja teostas oma kaitsjakohustusi hoolsalt. Apellant ja temale määratud kaitsja ei ole ilma uurija ja prokuröri juuresolekuta kohtunud. Enamgi veel, uurimisasutus ei andnud apellandile võimalust kaitsja valimiseks (seda õigust ei selgitatud ega küsitud, kas apellant soovib endale valida lepingulise kaitsja), vaid määras selle kohustuslikus korras, viidates KrMS § 45 lg 2 p-le 6, mis on alates 16. jaanuarist 2016 kehtetu. Kuna kohtueelses menetluses, sh enne kokkuleppe allkirjastamist ja pärast seda, ei olnud määratud kaitsja apellandile kriminaaltoimiku materjale tutvustanud, esitas apellant

on selle pinnalt võimatu kontrollida, kas maakohus järgis KrMS § 272 lg 2 lauses 2 sätestatut. Apellant oli eksimuses, arvates, et teda ei karistata reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistusega. Apellant vaidlustab 19. veebruari 2016. a kohtuistungi protokolli osas, milles see ei kajasta kohtuistungil apellandi väljendatud palvet mitte karistada teda (reaalselt ärakandmisele kuuluva) vangistusega. Apellandi poolt 26. veebruaril 2016 esitatud taotluse istungi protokolli parandamiseks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata. Võttes arvesse KrMS § 383 lg 2 ja § 385 p 2, vaidlustab apellant parandamistaotluse rahuldamata jätmise määruse (3. märts 2016). Kuna apellant oli kohtuistungil väljendanud soovi, et teda ei karistataks vangistusega, oli kohtuniku jaoks äratuntav asjaolu, et prokuröri esitatud kokkulepe ei vastanud apellandi tegelikule tahtele ning apellant oli eksimuses kokkuleppe sisu osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et maakohus ei ole D.B-ga sõlmitud kokkulepet kinnitades kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, tema kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja D.B apellatsioon rahuldamata. Esitatud apellatsioonis heidetakse Viru Maakohtule ette, et kinnitades Viru Prokuratuuri ja D.B vahel sõlmitud kokkuleppe, milles D.B süüdistatakse KarS § 424 järgi, ei pööranud maakohus tähelepanu kokkuleppe sõlmimisel esinenud menetlusõiguse normide rikkumistele. Menetlusnormide rikkumistena tuuakse apellatsioonis esile tõlgi puudumist kokkuleppe sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste ja kokkuleppe allkirjastamise juures ning süüdistatavale ei antud sõlmitud kokkuleppe teksti tema emakeeles. Samuti seda, et maakohus on D.B tõelise tahte väljaselgitamisse kohtuistungil suhtunud formaalselt s.o jätnud tegelikult välja selgitamata, kas kokkuleppe sõlmimine oli D.B tõeline tahe. Veel väidab D.B apellatsioonis, et kokkuleppe sõlmimise tema poolt tingis talle määratud kaitsja puudulik õigusnõustamine. Ringkonnakohus apellatsiooni taoliste väidetega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sõlmiti 19. veebruaril 2016 D.B ja Viru Prokuratuuri prokuröri vahel kiirmenetluse korras kokkuleppemenetluse sätete alusel kokkulepe. Sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt viibisid kokkuleppe sõlmimise juures prokurör, D.B ja viimase kaitsja. Küll aga puudus kokkuleppe sõlmimise juures tõlk ning selles pole ka vaidlust. Apellatsioonkaebuses ja ka ringkonnakohtu istungil kinnitas D.B, et tema emakeeleks on vene keel ning eesti keelt ta ei valda. Süüdistatava väidete kohaselt selgitas talle kokkuleppe sisu kaitsja, tõlki kokkuleppe sõlmimise juures ei olnud. Tõlki ta kokkuleppe sõlmimise juurde

ei taotlenud, sest arvas, et kokkulepe sõlmitaksegi ainult kaitsja ja prokuröri juuresolekul. D.B väidete kohaselt suhtlesid kaitsja ja prokurör temaga vene keeles, omavahel rääkisid nad aga eesti keeles. Ringkonnakohtu istungil kinnitas D.B prokuröri väiteid, et kokkuleppe läbirääkimiste käigus arutleti süüdistatavale mõistetava karistuse üle, seejuures ka selle üle, milline on talle mõistetava karistuse määr ja kas ta peab minema reaalset vangistust kandma. D.B väidete kohaselt loeti kohtuistungil talle kokkulepe sisu ette ning selle sisu tõlgiti talle kohtus viibinud tõlgi poolt. Ülaltoodud D.B ütlustest nähtub, et kokkuleppe läbirääkimiste ja selle allkirjastamise juures tõlki ei viibinud. Samas süüdistatav tõlki ei taotlenud ning kokkuleppe sisu selgitasid talle vene keeles kaitsja ja prokurör. Kohtuistungil, kus sõlmitud kokkulepe kohtu poolt kinnitati, viibis tõlk, kes tõlkis talle kogu kohtumenetluse, seal hulgas ka kokkuleppe sisu. KrMS § 10 lg 2 kohaselt tagatakse süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt tõlgi abi. Kahtluse korral selgitab menetleja välja isiku eesti keele oskuse. Kui eesti keele oskust ei ole võimalik välja selgitada või see osutub ebapiisavaks, tagatakse tõlgi abi. Seega erandeid, mis võimaldaksid eesti keelt mittevaldavale kahtlustatavale jätta lihtmenetluste puhul menetlustoimingutes tõlke tagamata, menetlusseadustik ette ei näe. Samas leiab ringkonnakohus, et menetlusdokumentide tõlkimisel lihtmenetlustes esineb teatud eripära. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kokkuleppe läbirääkimiste juures ei viibinud tõlki ja kuivõrd D.B-le ei antud sõlmitud kokkuleppe vene keelde tõlgitud teksti, siis rikuti riikliku süüdistuse poolt kiirmenetluse raames kokkulepet sõlmides kriminaalmenetluse õigust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu kohaselt on absoluutseks kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kriminaalasja kohtulik arutamine tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Seega ei ole seaduseandja mitte igasuguseid tõlgi tagamise sätete rikkumisi käsitlenud kohtuotsuse tühistamise absoluutse alusena. Taolise absoluutse alusena on seadusandja ette näinud vaid kriminaalasja kohtuliku arutamise tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Kohtueelsel menetluses mõne menetlustoimingu juures tõlgi puudumine on ringkonnakohtu arvates vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sedagi vaid siis, kui on tuvastav, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võimaldati kohtuistungil D.B-le tõlgi abi. Talle tõlgiti kogu maakohtus toimunud menetlus, s.h ka tema ja riikliku süüdistuse vahel sõlmitud kokkulepe.

Ringkonnakohus leiab, et tõlke tagamisega D.B-le kohtumenetluses, heastati süüdistatavale tõlgi puudumine kohtueelses menetluses. Nii nähtub tõlgi osalemisel koostatud maakohtu istungi protokollist ja D.B ütlustest üheselt, et süüdistatavale tõlgiti kohtuistungil kokkuleppe tekst. Kohtu küsimustele vastates on süüdistatav kinnitanud, et ta sai aru kokkuleppe sõlmimisest ja ta nõustub sellega. Seega puudub ringkonnakohtu arvates käesolevas kriminaalasjas alus käsitleda tõlgi tagamata jätmist kohtueelses menetluses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest sellega ei kaasnenud ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-5810. Ringkonnakohus ei nõustu ka D.B väitega, nagu suhtunuks maakohus kohtuistungil tema tõelise tahte väljaselgitamisse formaalselt. Apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil väitis D.B, et oma tervisliku seisundi tõttu ei saanud ta ei kokkuleppe sõlmimise läbirääkimiste ajal ega ka kohtuistungil aru kokkuleppe sisust. Süüdistatava selgituste kohaselt võtab ta tablette ning seetõttu ei lähe alkohol tema kehast enam kergesti välja. Seda, et tal on halb olla, ta prokurörile ega kohtule ei öelnud. D.B väidete kohaselt sai ta kokkuleppest aru vaid seda, et talle mõistetakse küll karistus, kuid teda ei karistata reaalse vabadusekaotusliku karistusega ning kohus kohaldab tema suhtes alternatiivseid karistusliike. D.B väidete kohaselt ei oleks ta mingil juhul kokkuleppega nõustunud, kui ta saanuks aru, et ta reaalselt vangistatakse. KrMS § 247 lg 2 sätestab, et pärast kokkuleppe ülevaate ärakuulamist küsib kohtunik, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Kohtunik teeb süüdistatavale ettepaneku selgitada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja teeb kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-81-11 leidnud, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas ja siis kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub. Ringkonnakohus leiab, et ülalnimetatud juhtumitega käesolevas kriminaalasjas tegemist ei ole. D.B ja prokuröri ühetaolistest ütlustest ringkonnakohtu istungil nähtub, et kokkuleppe sõlmimise läbirääkimiste käigus arutleti pikka aega D.B-le mõistetava karistuse, s.h süüdistatavale reaalse vangistuse mõistmise üle. D.B ütluste kohaselt nõustus ta prokuratuuris kokkuleppega, väites ringkonnakohtus vaid, et ta ei saa ise ka aru, miks ta sellega nõustus. D.B taolisi ütlusi kinnitas ringkonnakohtus ka prokurör. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ja nimetatut kinnitas D.B ka ringkonnakohtus, tõlgiti talle maakohtu istungil kokkuleppe tekst tema emakeelde. Protokolli kohaselt on süüdistatav kohtule kinnitanud, et ta on kokkuleppest aru saanud ja ta nõustub sellega.

Arvestades ülaltoodut ei ole ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetavad D.B väited, et ta ei saanud aru kokkuleppe sisust ja selle tagajärgedest. Seda enam, et taolise kokkuleppe sõlmimine ei olnud D.B jaoks esmakordne kogemus, sest 2. veebruaril 2015 on Viru Maakohus kinnitanud riikliku süüdistuse ja süüdistatava vahel sõlmitud kokkuleppe, milles D.B süüdistati KarS § 424 järgi. Ringkonnakohtu istungil väitis D.B , et oma tervisliku seisundi tõttu ei olnud ta võimeline aru saama kokkuleppe sisust. Süüdistatava selgituste kohaselt ei olnud ta veel kaineks saanud. Alkoholi tarvitamisest oli tema arvates möödunud vähe aega ja seoses tablettide tarvitamisega ei lahku alkohol tema kehast kergesti. Ta soovis vaid, et kõik lõpeks kiiremini ja ta saaks koju minna. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti D.B kinni 18. veebruaril 2016 kell 11.32. Kiirmenetluse protokoll tema suhtes koostati 19. veebruaril 2016 kell 11.40, s.o 24 tundi pärast tema kinnipidamist. Kohtuistung aga toimus D.B suhtes 19. veebruaril kell 15.15, seega peaaegu 28 tundi pärast tema kinnipidamist. Arvestades D.B kinnipidamise ja tema suhtes peetud kohtuistungi vahele jäävat ajavahemikku, ei pea ringkonnakohus D.B nimetatud väiteid tõsiseltvõetavateks. Seda enam, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus andnud D.B-le võimaluse selgitada kokkuleppe sõlmimisega seotud asjaolusid, kuid süüdistatav taolist võimalust ei kasutanud. Nimetatud asjaolu kinnitas D.B ka ringkonnakohtu istungil, väites, et prokurörile ja kohtule ta oma tervisliku seisundi üle ei kurtnud. Samas on kohtu küsimusele vastates D.B kinnitanud, et kokkuleppe sõlmimine on tema tõeline tahe ja ta on nõus prokuröri poolt pakutud karistusega. Eeltoodut kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et süüdistatav ei olnud 19. veebruaril 2016 kokkuleppe kinnitamisel maakohtus eksimuses kokkuleppe sisu või selle õiguslike tagajärgede osas ning süüdistatav oli kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Vastuseks D.B väitele, nagu ei oleks kaitsja teda kokkuleppe sõlmimisel piisavalt õigusnõustanud, märgib ringkonnakohus, et kriminaalasja materjalidele tuginedes puudub taoliseks väiteks igasugune alus.

Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.