Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Jäeti kannatanute kanda tsiviilhagi läbivaatamisega seonduvad kulud, s.o 3000 eurot.

Teha antud osas uus otsus, millega:

2.1 Jätta p-s 1.1 nimetatud menetluskulude, s.o 8906 eurot ja 20 senti hüvitamise kohustus alaealise süüdistatava V.R. enda kanda. 2.2

Jätta p-s 1.2 nimetatud menetluskulud riigi kanda.

2.3

Mõista p-s 1.3 nimetatud menetluskulud välja Eesti Vabariigilt kannatanu A.S. i kasuks.

kohtumaja) 20. oktoobri 2015 otsus

Jätta p-des 6-7 välja mõistetud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Mõista p-s 9 nimetatud õigusabikulud välja Eesti Vabariigilt A.S. i kasuks.

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tartu Maakohtus anti üldmenetluses kohtu alla V.R. , keda süüdistatakse selles, et tema :

1.1

toime KarS § 418 lg 1 järgi

1.2

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

vanemaid informeerimata. Ka V.R. u vanemate ütlustest ei nähtu, et poeg oleks neile rääkinud häältest peas. Seega luges kohus V.R. u ütlused ennastõigustavaks ja mitteusaldusväärseks. Statsionaarsest komisjonilisest kohtupsühholoogia kompleksekspertiisiaktist nähtuvalt ei välista eksperdid võimalust, et süüdistatava poolt meelepetete väljendamine võib olla seotud sooviga saada kergemat karistust. Ekspertiisil viibimise perioodil ei ilmnenud uuritaval meelepettelisi elamusi. Sihikindel ja eesmärgipärane interneti otsingusüsteemide kasutamine inkrimineeritava kuriteo eelsel perioodil viitab planeeritud tegevusele ja nende tagajärgedega mittearvestamisele. Kohus leidis, et süüdistatava meelepetted ei ole millegagi tõendamist leidnud ning on kantud soovist vabaneda karistusest.

sõltumata oma süüst 14-18 aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et hoida ära kahju tekitamist. Kohus leidis, et tsiviilkostja ei olnud piisavalt hoolikas selles, et tema seaduslik relv ei satuks kõrvaliste isikute kätte. Tsiviilkostja V.R. u, tunnistajate R.R. u ja M.R. u kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et tegelikult ei taganud tsiviilkostja V.R. relvaluba omava isikuna, et kõrvalistel isikutel ei oleks ligipääsu relvale. Tsiviilkostja V.R. u ja tunnistaja R.R. u ütlustest nähtuvalt teadis relvakapi asukohta lisaks tsiviilkostjale ka tema abikaasa R.R. , kes oligi tsiviilkostja ja R.R. u omavahelisel kokkuleppel relvakapi võtme tegelikuks hoidjaks ja peitjaks. Tunnistaja M.R. u ütluste kohaselt unustas tema isa V.R. vahel ära, kus võtmed asuvad. Kohus leidis, et tsiviilkostja teadmatus relvakapi võtme asukohast kinnitab tsiviilkostja hooletut suhtumist temale õigusaktidega pandud kohustustesse relva hoidmisel. Relvakapi võtme paigutamine samas ruumis asuvasse riidekappi ei ole kindlasti piisav hoolsus tagamaks relva mittesattumist kõrvaliste isikute kätte. See, et võti sattus kõrvalise isiku kätte, kinnitab iseenesest seisukohta, et tsiviilkostja on rikkunud relva hoidmise nõudeid. Seda, et relvakapi võti oli kõrvalistele isikutele suhteliselt kergesti kättesaadav, kinnitab asjaolu, et süüdistatav V.R. leidis selle üles 10 minutiga. Tsiviilkostja ei teinud kõike, mida saab mõistlikult loota, et hoida ära juurdepääs relvale ja vältida selle seadusevastast kasutamist. Kohus leidis, et tulirelva valdamise ja kasutamise võimaldamine alaealistele ei ole kooskõlas relvaseadusega. Revolvri kasutamise võimaldamisega oma alaealistele lastele karjääris võimaldades nendel vastu liivaseina tulistada ei arendanud tsiviilkostja oma laste õiguskuulekat käitumist, mistõttu on ta vastutav ka süüdistatava põhjustatud kahju eest. Kohus leidis, et ka kasvatuslikus mõttes ei ole V.R. teinud piisavalt, et aidata kaasa lapse V.R. u ja õpetaja E.P. i vahelise konflikti võimalikule lahendamisele. Ta ei pöördunud ei õpetaja, lapse klassijuhataja, kooli direktori ega politsei poole probleemi lahendamiseks. Ta ei kujundanud oma lapses arusaama, et probleeme on võimalik lahendada kas vestluste ja läbirääkimiste teel või õiguskaitseorganitele teada andes. Olles kooli hoolekogu liige oli tsiviilkostja teadlik kooli kodukorras sätestatud igasuguste probleemide ja konfliktide lahendamise võimalustest, ent ei võtnud midagi ette ja õhutas poega olukorraga leppima. Kohus leidis, et tsiviilkostja ei ole rakendanud õigeid kasvatusmeetodeid, pigem on tõsise kasvatusliku minetusega. Tsiviilkostja ei teinud kõike, et hoida ära kahju tekitamist kannatanutele.

Kahjusumma osas leidis kohus, et arvestades asjaolu, et V.R. on õpilane, tal puudub töökoht ning sissetulek ja lisaks peab ta maksma ka kohtukulud, tuleb tsiviilhagi rahuldada osaliselt. Tsiviilkostja osas arvestas kohus, et temale etteheidetav mittenõuetekohane relva hoidmine on toimunud ettevaatamatusest. Lisaks arvestas kohus, et tsiviilkostja ülalpidamisel on 2 last, kellest üks omandab põhi- ja teine keskharidust. Mittevaralise kahju hüvitise summaks määras kohus mõlema kannatanu kasuks 5000 eurot.

APELLATSIOONID JA TAOTLUSED

Kohus on tuginenud kohtukõlbmatule tõendile, kui viitas otsuse lk 13 kompleksekspertiisiaktis lõigule, milles ekspert tegi ekspertiisi käigus kogutud andmetest kokkuvõtteid. Riigikohtu praktika kohaselt on ekspertiisiaktist tõendina kasutatav üksnes osa, kus ekspert annab hinnangu talle esitatud küsimuste osas. Seega on kohus alusetult tuvastanud, et süüdistatava mõttekäigus ei olnud olulisi kõrvalekaldeid. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et sama akti kohaselt on arstid siiski diagnoosinud süüdistataval mitu haigust, mis seonduvad psüühikahäiretega. Kohtukõlbmatu tõend on asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud nuga, sest selle pärinemine V.R. ult on ebaselge. Tõend saadi sanktsioneerimata läbiotsimisel. Ka tunnistaja J.A. u ütlused ei ole kaitsja hinnangul usaldusväärsed ja tõendina kasutatavad. Isik andis ütlusi, et oli kohal eraisiku, mitte politseiametnikuna. Samas nähtub kahtlustatava kinnipidamise protokollist, et toimingus on osalenud ka J.A. . Ei ole usutav, et ametnik osales menetlustoimingus ja veetis hiljem tunde kahtlustatavaga ühes kambris vabast ajast. Tunnistaja J.A. u ütlused ei ole kasutatavad tõendina tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtu järeldus, mille kohaselt oli süüdistataval mõte tappa õpetaja juba varem, ei välista hingelise erutuse tekkimist süüdistataval konkreetsel päeval. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea hingelise erutuse seisund olema tekkinud ühe teoga, vaid see võib olla tekkinud pikema aja jooksul suurema hulga osategude tulemusena. Kaitsja märgib, et süüdistatava läbisaamine õpetajaga oli läbivalt halb ning ka kõnealusel hommikul kartis ta, et õpetaja hakkab temaga järjekordselt norima. Soovides ennetada seda talle emotsionaalselt väga rasket konflikti õpetajaga, tõusis ta püsti ja tulistas. 12.2 Karistus 12.2.1 Maakohus arvestas süüd suurendava asjaoluna seda, et süüdistatavale ei meeldinud õpetaja, mis kaitsja hinnangul süüd suurendavaks asjaoluks olla ei saa. 12.2.2 Süüd suurendavaks asjaoluks ei saa olla relva uuesti laadimine ja vahetult pärast sündmust klassiruumi sulgemine. Kaitsja peab mõistetavaks, et sellise teo toimepannud isik on segaduses ning soovib järele mõelda, kuidas toimida edasi. Märkimisväärseks tuleb pidada seda, et V.R. ei ähvardanud ühtegi klassis olnud isikut ning vabastas klassiruumi ukse omal soovil. 12.2.3 V.R. u poolt Facebooki konto parooli ja kasutajanime andmist menetlejale peaks lugema karistust kergendavaks asjaoluks. Tegemist on olulise tõendiga, kuivõrd selles on kopeeritud vestlused, mida teised tõendid ei kajasta. Arvestada tuleks sellegagi, et V.R. on algusest peale andnud ütlusi, sh selgitusi, mis on talle endale kahjulikud. 12.2.4 Kohus on karistuse suuruse mõistmisel lähtunud süüdistatava osas teostatud kompleksekspertiisi akti kirjeldavas osas tuvastatud asjaoludest. Kaitsja leiab, et kohus saab tugineda üksnes eksperdiarvamuses toodud asjaoludele. Seetõttu on kohus jätnud ebaõiglaselt arvestamata ka puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu. V.R. on nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses oma tegu kahetsenud. 12.2.5 Puhtsüdamliku kahetsuse esinemist ei välista ka asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt tappis ta õpetaja seetõttu, et viimane teda mõnitas ja solvas. Puhtsüdamlik kahetsus kajastab isiku hinnangut oma teole tagantjärgi. Kohtus antud ütluste kohaselt kahetseb V.R. süüteo toimepanemist, ega ole ajanud süüd enese pealt nn häälte peale. Ta ei ole kordagi eitanud tapmistegu. V.R. i-poolset kahetsust kinnitab ka tunnistaja J.A. . 12.2.6 Kohus on jätnud märkimata, kas arvestas karistust mõistes seda, et isikut ei ole varem süütegude eest karistatud. Samuti ei ole arvestatud alaealise isiku väljakujunemata ja kergesti mõjutatavast iseloomust tulenevaid iseärasusi. V.R. u puhul on neid iseärasusi tavapärasest rohkemgi, kuivõrd tal on diagnoositud kolm psüühikahäiretega seonduvat haiguslikku seisundit.

12.2.7 Asjas esineb mitu karistust kergendavat asjaolu. Ühtegi raskendavat asjaolu ei esinenud. Seetõttu on võimalik mõista karistus sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksemas määras. Mitme kergendava asjaolu samaaegsel esinemisel on põhjust rääkida ka erandlikust asjaolust KarS § 61 lg 1 mõttes. 12.2.8 Süüdistatava karistamine 3-aastase vangistusega KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest ei ole põhjendatud. Kohus on keskmisest ülespoole jäävat karistust põhjendanud sellega, et relva kasutati õpetaja tapmiseks. Selline asjaolu ei ole käsitletav karistust raskendava asjaoluna, kuivõrd seda arvestatakse karistuse mõistmisel juba KarS § 113 lg 1 puhul. 12.3

Tsiviilhagi

12.3.1 Kannatanute esindaja esitas maakohtus toimunud arutamisel hulga kirjalikke tõendeid, milliseid ei olnud ei süüdistusaktis, hagis ega kaitseaktis märgitud. Kohus on lubanud tõendid esitada õigusliku aluseta, rikkudes oluliselt kaitseõigust. Kaitsjal ei olnud võimalik nende tõenditega tutvuda enne kohtulikku arutamist, samuti ei olnud tal võimalik kaitsetaktikat seades neid tõendeid arvesse võtta. 12.3.2 Kinnitamist ei ole leidnud fakt, et hagi oleks esitatud õigeaegselt. 12.3.3 Tsiviilhagi on võetud menetlusse ebaseaduslikult, kuivõrd kohus ei kontrollinud riigilõivu tasumist. Tsiviilhagi on kriminaalmenetluses mittevaralise kahju osas riigilõivuvaba, kui hagi aluseks on kahju, mis on tekitatud kehavigastusega, muu terviserikkega või toitja surmaga. Praegusel juhul ei ole tegemist ühegagi nendest juhtumitest. 12.3.4 H.S. i osas on hagi võetud menetlusse ebaseaduslikult, kuivõrd advokaat Normannil puudus õigus H.S. i esindamiseks hagi esitamise ajal. Kohtuliku arutamise käigus selgus, et H.S. ile on pärast hagi esitamist kuid enne kohtulikku arutamist seatud eestkoste. A.S. i ütlustest saab teha järelduse, et ka hagi esitamise ajal vajas H.S. eestkostet, siis järelikult oli ta hagi esitamise ajal piiratud teovõimega ja ei saanud advokaadile anda volitust enese nimel tsiviilhagi esitamiseks. Aktsepteeritav ja esindusõiguse küsimust lahendav ei ole ka A.S. i kui eestkostja poolt hagile antud heakskiit. Esiteks ei nähtu eeskoste seadmise määrusest, et see oleks jõustunud. TsÜS § 10 kohaselt saaks A.S. heaks kiita H.S. i poolt tehtud ühepoolse tehingu (eeldades, et tegu on volitusega ehk ühepoolse lepinguga). Kaitsja leiab, et eestkostja ei saa heaks kiita tehinguid, mis on toimunud enne seda, kui ta eestkostjaks nimetati. 12.3.5 Kaitsja taotles juba maakohtus H.S. ile ekspertiisi tegemist, et tuvastada, kas isiku puue on niivõrd tugev, et talle on seatud eestkoste. Eestkoste seadmine H.S. ile näitab juba iseenesest, et tema arusaamisvõime on piiratud. See annab alust eeldada, et vähenenud on ka isiku võime mõista igapäevaste toimingute ja sündmuste tähendusi. Võimalik, et see on vähenenud sedavõrd, et isik ei ole võimeline mõistma ka teiste inimeste tema lähedaseks olemist, lähedaste inimeste tähtsust või isegi nende üldist eksisteerimist (s.o surma tähendust). 12.3.6 VÕS § 134 lg 3 eeldab erandliku asjaolu olemasolu. Maakohus sisustas erandliku asjaolu esinemist läbi selle, et süüdistataval esines tahtlus õpetaja tapmiseks ning sellega põhjustas ta suure tähelepanu kannatanutele, emotsionaalset pinget ja terviserikkeid. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud raske psüühikahäire esinemist, ega ka haigust. Isegi kui viimane tuvastatuks lugeda, ei oleks tõendatud, et see pärines kõnealusest sündmusest. A.S. i puhul on riskifaktoriks füüsiline töö, ka H.S. il on puudest tulenevaid füüsilisi vaegusi. 12.3.7 Meedia tähelepanu ei saa moodustada erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et see oleks ulatunud sündmuselt eneselt hagejatele. Google väljavõte ei tõenda, et meedia huvi ulatuks sündmuselt õpetaja lähedasteni, samuti seda, et see oleks häirivalt intensiivne. Meedia isikustatud tähelepanu osalisteks on A.S. ja H.S. saanud üksnes siis, kui nad on ise meedia endale koju kutsunud ja andnud intervjuusid. Artiklid on ilmunud kolmekuuse vaheajaga. Sellisest käitumisest nähtub, et hagejad ise soovisid meedia tähelepanu. Isegi kui eeldada erandliku

asjaolu esinemist, esineb alus kahju hüvitamise vähendamiseks nullini VÕS § 139 lg 1 alusel, kuivõrd meedia isikustatud tähelepanu on hagejad ise tekitanud. Mõlemas intervjuus on mainitud hagejate nime ja nad on ise andnud intervjuu. 12.3.8 Kohus leidis, et alus hüvitise vähendamiseks VÕS § 127 lg 5 alusel puudub. Kahju hüvitamise eesmärki ei ole käesolevas asjas tuvastatud, mistõttu puudub alus väita, et see oleks kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla süüdistatava või tema vanemate pankrotistumine. Hüvitisi on kannatanutele makstud ligi 2 korda rohkem, kui maakohtu poolt on välja mõistetud. Seetõttu leiab kaitsja, et makstud hüvitiste mahaarvamine on võimalik. 12.4

Menetluskulud

12.4.1 Kaitsja vaidlustab menetluskulude suuruse põhjusel, et nii kalli ekspertiisi teostamine ei olnud vajalik. Tavaliselt teostatakse ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis maksumusega 255 eurot, praeguses asjas on aga teostatud statsionaarne komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis maksumusega ligikaudu 6000 eurot. Seega oleks ekspertiisitasu põhjendatud vaid 255 euro suuruses osas. 12.4.2 Kohus on süüdistatavalt välja mõistnud menetluskuludena 8902,2 eurot. Kohus on arvesse võtnud V.R. u alaealisust ning sissetulekute puudumist. Samas aga on ka 724,18 euro maksmine igakuiselt süüdistatavale üle jõu käiv, eriti kui arvestada ka hagejate kasuks välja mõistetud summat. Vanglas ei ole alaealisel võimalik töötada. Selliselt on kohus jätnud arvestamata KrMS § 180 lg 3 sätestatu. Süüdistatavale võiks jääda vähemalt teoreetiline võimalus talle pandud kohustusi täita. Isiku resotsialiseerimise väljavaated on nullilähedased, kui ta peab vanglast välja saades hakkama saama selliselt, et kõik, mis ta lähematel aastatel teenib, läheb menetluskulude katteks. Ametlikult töötades ei ole tal võimalik isegi ellu jääda, rääkimata võimalusest ühiskonda taasintegreeruda. Kuivõrd tegemist on alaealisega, keda on karistatud pikaajalise vangistusega ja kellel ei ole võimalik töötada ja sissetulekut teenida, võiks jätta menetluskuludest võimalikult suure osa riigi kanda.

otsus kriminaalasjas nr 1-10-16566, Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 2-06-22209, Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-09-21700). V.R. u kasvatuslikud minetused on nii suured ja kasvatuspõhimõtete vastased, et kannatanute tsiviilhagi vähendamine põhjusel, et V.R. u ülalpidamisel on 2 last, ei ole mõistetav ja põhjendatud ning ei vasta kannatanutele tekitatud üleelamistele. Kohus vähendas tsiviilhagi motiivil, et relva mittenõuetekohane hoidmine on toimunud ettevaatamatusest. Selline seisukoht on vastuolus kohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Kuigi süüdistatav kohtuistungil kahetsust väljendas sõnaliselt, on ta oma ütlustes püüdnud tapetut näidata alusetult negatiivsena, s.o õpetajana, kes oli õel ning kes mõnitas ja solvas oma õpilasi. Süüdistatava poolt väljendatud asjaolud aga kohtuistungil tõendamist ei leidnud.

selgitas lastele relvaohutusnõudeid ega lasknud neil relva iseseisvalt käsitseda. Antud sündmus ei ole piisav, et teha järeldusi apellandi poolt oma laste mitteõiguskuuleka käitumise arendamisesse. 14.4 Tunnistajad ja süüdistatav on kinnitanud, et viimane käis kaks aastat, s.o 2014. a kevadeni psühholoogi juures, mille puhul vanemad teda toetasid. Seega on tõendatud, et tsiviilkostja suunas oma last professionaali poole võimalike probleemide lahendamiseks. Apellandil ei olnud psühholoogilt saadud tagasiside põhjal alust arvata, et süüdistataval oleks täiendavalt lahendamist vajavaid probleeme. Apellant tegeles oma nõu ja jõuga süüdistatava poolt talle avaldatud E.P. i poolse käitumise (mõnitamine, mittekohane katsumine) osas. Sellises olukorras ei saa väita, et vanem jättis alaealise probleemile reageerimata ja seda eriti olukorras, kus puuduvad tõendid selle kohta, et sama probleem oleks uuesti tõusetunud, teravnenud vmt. Ei ole tõendeid selle kohta, et apellant pidanuks objektiivselt aru saama, et süüdistatav võib E.P. i elu ohustada. Puudub alus ette heita puudulikke kasvatusmeetodeid seetõttu, et apellant ei osanud ühel korral koheselt reageerida lapse poolt vahetult enne suvevaheaega avaldatud info peale. 14.5

Erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes ei esine

Süüdistatav leiab, et tahtlus ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Tahtlus saaks olla erandliku asjaoluna käsitletav vaid olukorras, kus toimepanija tahtlus oleks ulatunud kannatanutele kahju tekitamiseni. VÕS § 134 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui viidatu sisustatakse kuriteo ja lähedaste mistahes üleelamiste pelga kogumina, kuna selliselt jäetakse erandlik asjaolu sisustamata. See ei vastaks oma kaalult ega oleks võrreldav kohtupraktikaga, mille kohaselt on erandlik asjaolu esmajoones näiteks lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskel kannatanuga kahju tekitamise ajal. Maakohtu poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-57-10 kaalus kohus lähedase hilisema üleelamisena tekkinud tõsist psüühikahäiret kui erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Käesolevalt ei ole aga kummalgi kannatanul tõendatud tõsise, kestva psüühikahäire teket E.P. i surma järel. Kriminaalasjas ei ole kuriteo asjaolud ega kannatanute läbielamine eraldivõetult hinnatavad erandlike asjaoludena järgmistel kaalutlustel. Maakohus on erandlikuks asjaoluks pidanud avalikkuse suurt huvi, viidates internetiportaali Google väljavõttele. Esiteks on maakohus tuginenud tõenditele, mis on esitatud hilinenult. Maakohus on jätnud põhjendamata, kuidas ta pidas võimalikuks võtta vastu uusi tõendeid asja sisulise arutamise käigus. Maakohus on leidnud, et 27. oktoobri 2014 sündmuse pidev ja suuremahuline kajastamine tingivad sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu ja kannatusi ja frustreeritust rohkem, kui muul juhul lähedase inimese surma korral. Apellant leiab, et selline väide on tõendamata. Apellandi hinnangul asjaolu, et interneti otsinguportaalis tuleb suvalises suurusjärgus vasteid mingile otsingusõnale, ei kinnita vahetult avalikkuse suurt huvi, kuna kontrollimata on iga konkreetse vaste sisu, samuti ei kinnita need seost kannatanutega. Seega ei ole selge, kuidas on kannatanute väidetav kahju seotud interneti otsingumootori vastetega. Apellant leiab, et meedia huvi (ajalehed Sakala ja Postimees) huvi keskendus 2014. a lõpul ja novembri alguses, mis on juhtunut arvestades mõistetav, kuid mitte erandlik ja erakordne. Nimetatud tõendid ei näita seost kannatanutega. Tõendatud ei ole, et kannatanud oleksid kõikide Google otsingu ja ajaleheartiklitega üleüldse kursis ning neist teadlikud. A.S. on avaldanud, et ei tahagi 27. oktoobri 2014. a sündmustest lugeda, kuna see on nii ära leierdatud. Kannatanu on omal initsiatiivil hoidnud üleval meedia huvi, mida tõendavad väljatrükid ajalehtedest Sakala ja Õhtuleht, kust nähtub, et kannatanu on olnud valmis meediaga suhtlema ja intervjuud andma. Kannatanu H.S. i puhul puudub mistahes teave selle kohta, kuidas teda vahetult mõjutavad meedias avaldatud artiklid. 14.6 Maakohus on põhjendamatult ja menetlusõigust rikkudes vastu võtnud kannatanute poolt hilinenult esitatud tõendid: väljavõte A.S. i retseptide loetelust, patsiendikaart, kliinilise psühholoogi

A.P. teatis, E.L. Massaažiteraapia tõend, elektrooniline väljavõte teadusportaalist, millest nähtub, et K.K. omab eriteadmisi psühholoogias. Samuti on põhjendamatult arvestatud A.S. i ütlusi eelnimetatud dokumentides nähtuvate asjaolude põhjendamiseks. Apellant leiab, et pärast hagi menetlusse võtmist esitatud tõendid muutsid hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, sest peaasjalikult neile tuginedes on kohus hagi rahuldanud. Apellant ei ole hagi muutmiseks nõusolekut andnud. Tõendid on esitatud hilinenult ja kohus ei ole põhjendanud nende vastuvõtmise lubatavust. 14.7 Isegi kui nimetatud tõendid lugeda lubatavaks, ei ole tõendatud, et kannatanutel oleks E.P. i surma järgselt tekkinud tõsine vajadus psühholoogi ja psühhiaatri teenuse järele tulenevalt raskest psüühilisest seisundist. Kannatanud ei ole tõendanud, kas nende kohtumised sugulase ja peretuttav K.K. iga olid ametlikud või mitte, s.t kas tegu oli lähedase isikuga, kes kannatanuid toetas E.P. i surma järgselt või oma ala professionaaliga. K.K. i CV-st ei nähtu, et tegu oleks praktiseeriva psühholoogiga, mis kinnitab, et ta sai olla lähedastele emotsionaalseks toeks, mis ei ole käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes. Kannatanute esitatud tõend psühholoog A.P. lt ei tõenda kannatanutel kliinilist vajadust psühholoogi järele E.P. i surma järgselt. Tõendist nähtuvalt on kannatanud vajanud psühholoogi nõustamist enam kui pool aastat pärast E.P. i surma, mis tõstab kahtluse alla nõustamise seose kohta tõsise vajadusega psühholoogiliseks nõustamiseks. Samuti ei ootaks nad mitu kuud järjekorras, vaid pöörduks esimesel võimalikul ajal psühholoogi poole. Kannatanu esitatud tõend ravimi XXX retsepti kohta ei võimalda hinnata ravimi tarvitamise aega ning seetõttu ei ole võimalik järeldada, et ravimi tarvitamise vajadus tekkis pärast E.P. i surma. Tegu on rahustava toimega ravimiga, mille tarvitamine lähedase isiku surma järgselt ei ole erakordne või erandlik. Esitatud tõendist ei nähtu, et ravimi kasutamiseks oli meditsiiniline näidustus ning kui oli, siis milline. Kannatanule kirjutati välja ravim 29. oktoobril 2014 ja veel aasta hiljem kohtumenetluse ajal oli tal ravimit alles. See viitab asjaolule, et kannatanul ei olnud tõsist ja püsivat raskest vaimsest kõrvalekaldest tulenevat vajadust ravimi järele. Kohtulikul uurimisel 29. märtsi 2015 patsiendikaart koos visiiditasuga ei ole asjakohased, kuna neist ei selgu põhjuslik seos E.P. i surmaga. Kannatanu A.S. on sidunud vöötohatise tekkimise stressiga, kuna uuris selle kohta internetist – eriteadmistega isiku hinnang sellele asjaolule puudub. Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada ka massaažiteraapia osutamist kannatanule. Kannatanu H.S. on kaasasündinud ajukahjustusega isik, kelle isa ja eestkostja A.S. on tunnistanud, et tema kognitiivsed võimed pole normikohased. Seega ei ole võimalik anda hinnangut H.S. i vaimse ja emotsionaalse üleelamise kohta seoses E.P. i surmaga. A.S. i ütluste kohaselt on H.S. jäänud aeglasemaks ja mõtlikumaks, kuid selle pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi temapoolsete raskete üleelamiste kohta. Asjaolu, et H.S. saab aru ema surmast, ei näita seda, kas ja kui sügaval vaimsel tasandil on ta võimeline seda läbi elama. Taju sügavus on oluline, kuna tavapäraselt lähedase surmaga kaasnev lein ja kaotusvalu ei ole erandlik asjaolu. Maakohus on põhjendamatult tuginenud A.S. i ütlustele H.S. i arusaamisvõimest. Maakohus on tuginenud ütlustele, mis ei näita kuidagi H.S. i üleelamiste erandlikkust. Kokkuvõtlikult ei ole mitte igasugune kõrvalekalle isiku tavapärasest emotsionaalsest ja vaimsest seisundist käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 järgi. Kannatanud ei ole asjas esitanud ühtki tõendit, eelkõige eriteadmistega isiku hinnangut, mis kinnitaks neil raske psüühikahäire või muu konditsiooni olemasolu seoses E.P. i hukkumisega. 14.8

Kahjuhüvitise suurus

Ehkki apellant ei pea põhjendatuks mittevaralise kahju tekkimist kannatanutel, leiab ta, et ka kahjuhüvitise suuruse määramisel on kohus rikkunud menetlusõigust.

Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud süüdistatavale mõistetud karistust. Karistus peaks leevendama hukkunu lähedaste hingelist valu ja kannatusi, omades nii ühiskonna kui lähedaste seisukohalt õigust ja õiguskorda taastavat eesmärki. Süüdistatavalt kokku 10 000 euro väljamõistmises on keeruline mitte näha karistusõiguslikku elementi. Ühtlasi jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus leidnud, et kokku 10 000 euro hüvitamine on süüdimõistetule jõukohane ja ei ole teda ebamõistlikult koormav. Hüvitise suuruse otsustamisel tulnuks maakohtul lähtuda primaarselt süüdistatava varalisest seisust, kuna apellandi vastutus VÕS § 1053 lg 2 alusel saab tulla vaid läbi süüdistatava vastutuse ning on selle suhtes aktsessoorne. Kohus ei ole VÕS § 127 lg 6 kohaselt diskretsiooni kasutanud nõuetekohaselt, jättes summa väljamõistmisel arvestamata kõiki asjaolusid ja põhjustades hagi osalise rahuldamisega ilmselt apellandi maksejõuetuse. Maakohus on õigustamatult jätnud kahjuhüvitisest maha arvestamata A.S. ja H.S. ile väljamakstud toetused ja hüvitised summas üle 20 526,17 euro. Arvestades kannatanutele makstud toetuste-hüvitiste mittesihtotstarbelisust, on võimalik öelda, et neile makstud toetused korvavad mistahes negatiivsed tagajärjed, hingevalu ja kannatused, mida on võimalik rahas hüvitada. Kannatanutele täiendava hüvitise väljamaksmine tähendaks nende põhjendamatut rikastumist. 14.9

Kriminaalmenetluse kulud

Maakohus on tsiviilkostjalt mõistnud KrMS § 188 alusel välja kriminaalmenetluse kulud summas 8906,20 eurot. Kohus ei ole esitanud põhjendusi, seda enam, et KrMS § 188 ei ole imperatiivne norm. Ka süüdistatavalt KrMS § 180 lg 3 alusel 8903,20 euro väljamõistmisel jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sissetulekuid mitteomaval ja varatul alaealisel need tasuda. Apellant võib vaid aimata, et maakohus on menetluskulude suuruse määramisel lähtunud vaikimisi eeldusest, et jätab menetluskulud KrMS § 188 alusel alaealise isiku kanda, jättes arvestamata KarS § 180 lg-s 3 sätestatu. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on võimaldanud menetluskulu tasumist ühe aasta jooksul, kohus võinuks määrata pikema tähtaja, arvestades igakuise osamakse suuruse jõukohasust apellandile. Kohus ei ole arvesse võtnud apellandi selgitusi, et ta on kümnetesse tuhandetesse küündivaid menetluskulusid võimetu maksma ning on avaldanud, et suudaks maksta igakuiselt 50 eurot. 14.10 Tsiviilhagiga seotud kulud Maakohus on apellandilt mõistnud välja ka riigi õigusabi korras esindaja osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud võrdsete osamaksetena 1 aasta jooksul. Arvestades maakohtu otsusega apellandile pandud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse suurust, samuti temalt välja mõistetud tsiviilhagi ulatust, taotleb apellant talle Tartu Maakohtu 21. augusti 2015. a riigi õigusabi andmise määrusega pandud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustuse muutmist, määrates, et apellandil ei ole nimetatud tasu ja kulude hüvitamise kohustust (vt RÕS § 25 lg 3) juhul kui ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi puudutavas osas ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Vastasel juhul jätta kõik menetluskulud A.S. ja H.S. i kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

KVALIFIKATSIOON

17.3 Ringkonnakohus märgib, et M. Gaveri apellatsioonist jääb selgusetuks, kuidas p-s 17.1 nimetatud tõendite väljajätmine kinnitab apellandi versiooni süüteo toimepanemises afektiseisundis. Küsimus, kas isik võis teo toime panna erutusseisundis, ei ole tuvastatav ekspertiisiaktiga, sest afektis tegutsev isik on süüdiv. Erutusseisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste, mida saab tuvastada faktilistele asjaoludele tuginevalt (RKKKo 3-1-1-86-04, p 11.2). Antud juhul on maakohus afektiseisundi välistanud. Sellise seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. 17.4 Maakohtu otsuse järeldust ei ole vaidlustatud asjaolus, et süüdistataval ei tekkinud süüdistuses märgitud ajal, s.o 27. oktoobril 2014. a Viljandi Paalalinna Koolis saksa keele tunnis äkki tugeva hingelise erutuse seisundit (vt otsuse lk 17). Kohus tuvastas, et süüdistatava ütlused, et temal tekkis mõte tappa saksa keele õpetaja samal päeva, s.o 27. oktoobri 2014. a hommikul, ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kohtu hinnangul tekkis see mõte hiljemalt 13. oktoobril 2014, mida kinnitavad tunnistaja S-G.S. u eeluurimisel antud ütlustele lisatud telefoni ekraanipilt ja 5. detsembri 2014. a asitõendi V.R. u internetiportaalis Facebook konto vaatlus (vt otsuse lk 15). Kaitsja on osundades kassatsioonikohtu praktikale märkinud, et hingelise erutuse seisund ei peagi olema tekkinud ühe teoga, vaid võib olla tekkinud pikema aja jooksul suurema hulga osategude tulemusena. Süüdistatav on kirjeldanud läbisaamist õpetajaga, kui läbivalt halba ning kõnealusel hommikul soovis ta ennetada uut konflikti, tõusis püsti ja tulistas. 17.4.1 Antud juhul on seega apellandi taotluseks anda V.R. u ütlustele uus hinnang. Apellatsioonikohus märgib, et süüküsimuse otsustamisel ja tõendite hindamisel eelistatakse tõendeid, mis on kooskõlas teiste kohtus uuritud tõenditega ning vastuoludevabad. Sellisteks tõenditeks luges kohus tunnistajate L.P. i, R.R. i, A-M. A. ja K.M. ütlused, kes eitavad pedagoogipoolset pahatahtlikkust ning õpilaste solvamist. Kohus märkis, et V.R. u versiooni tunnis solvamise kohta ei kinnita üksi teine isikuline tõendiallikas. Samuti on kohus analüüsinud dokumentaalset tõendit – saksa keele õpetaja E.P. i poolt koostatud kirjalikku iseloomustust oma õpilaste töötamise kohta saksa keele tunnis ning teinud järelduse, et ka see tõend lükkab ümber V.R. u kaitseversiooni E.P. i halvast suhtumisest süüdistatavasse (vt otsuse lk 19). Kohus leidis sedagi, et õpilaste puudutamist õppetöö käigus kiituse või juhendamise eesmärgil ei saa käsitleda isikuvastase ründena, samuti solvamisena, millega oleks riivatud süüdistatava väärikust. Kokkuvõtlikult leidiski kohus, et V.R. u ütlused on muude asjas uuritud tõenditega vastuolus, mistõttu ei arvestanud kohus süüdistatava ütlusi tema väidetavas mõnitamises ja solvamises E.P. i poolt. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist, et kannatanu oleks ise enne seda kui süüdistatav teda ründas V.R. u rünnanud ja teda sellega tapmiseni viinud, teda selleks provotseerinud või süüdistatava suhtes toime pannud vägivallategusid. Ka ringkonnakohtu hinnangul puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid, et kannatanu on süüdistatava suhtes käitunud õigusvastaselt. 17.4.2 Tõendite pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka elulisel usutavusel. Praegusel juhul on maakohus hinnanud süüdistatava ütlusi nii usaldusväärsuse kui ka elulise usutavuse kriteeriumitest johtuvalt, tuues välja põhjendused, miks ta peab V.R. u ütlusi ebausaldusväärseteks ning ennastõigustavateks (vt otsuse lk 19, pöördel). 17.4.3 Kaitsja väitel ei leidnud süüdistatav üles kõiki saksa keele materjale, ning kartis, et õpetaja hakkab temaga järjekordselt norima. Ehkki kohus ei tuvastanud kannatanu õigusvastast käitumist süüdistatava suhtes, märgib kohtukolleegium järgmist. Provotseeritud tapmise objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise momendist ja kohast varem, ei saa rääkida ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult kannatanu käitumisest. Praegusel juhul võttis V.R. süüteo toimepanemise vahendi kaasa enne sündmust kodust ja tulistas sellega õpetajat selga. Nagu eelpool öeldud, ei tuvastanud kohus V.R. ul 27. oktoobril 2014 äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit, ega ka asjaolusid, mis seda võinuks põhjustada.

17.4.4 Kohtupraktikas maksvusele pääsenud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole ei apellatsioonis esitatud väidete ega maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks süüteo kvalifikatsiooni osas. 17.5 Eeltoodut arvestades on apellatsioonikohtu hinnangul maakohus asjaolusid arvestades teinud ainuõige järelduse V.R. u süüküsimuses KarS § 113 järgi, mis käesoleval ajal on kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 järgi. II

KARISTUS

see, et süüdistatav valis õpetajaga tekkinud probleemide lahendamiseks abinõuna tema tapmise. Seejuures nõustub apellatsioonikohus I astme kohtuga selleski, et V.R. u teosüüd suurendava asjaoluna võib arvestada relva uuesti laadimist ja klassiruumi sulgemist, millega takistati kaasõpilaste väljumine klassist (st isiku käitumist teo toimepanemise järel) ning KarS § 418 lg 1 järgi asjaolu, et tulirelva ja laskemoona käitlemine toimus kavatsetult ning eesmärgiga tappa õpetaja. 18.4 Alusetu on ka kaitsja etteheide, et arvestamata on jäetud uurimisele kaasaaitamine. Kohus on arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3 järgi kergendava asjaoluna seda, et V.R. andis ise menetlejale oma Facebooki konto kasutajanime ja parooli. Kohus leidis siiski, et see asjaolu ei saa oluliselt mõjutada karistusmäära valikut, kuna koosseisutunnused on tõendatud ka muude asjas olevate tõenditega. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 18.5 Maakohus on arvestanud sellegagi, et V.R. on varem karistamata isik ning arvestatud on ka talle antud iseloomustusi. Süüdlase alaealisust arvestades on korrigeeritud sanktsiooniraame. 18.6 Kõrgema kohtu praktikas leitakse, et kergendavaks asjaoluks loetakse selline süüdlase käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest aru saanud ja püüab tagajärge reaalselt leevendada (RKK 3-1-1-23-96). V.R. u kahetsuse osas on maakohus hinnangu andnud (vt otsuse lk 22). Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et V.R. u selgitused süüteo toimepanemise õigustamiseks näitavad, et tema kahetsust ei saa pidada siiraks ning ei saa välistada, et need on kantud soovist saada kergem karistus. Maakohtu istungil avaldas kannatanu A.S. , et peale sündmusi ei ole keegi käinud tema juures rääkimas või andestust palumas (kohtuistungi protokoll III kd, lk 105). Ringkonnakohtu istungil avaldas kannatanu esindaja, et keegi ei ole nende ees vabandanud (kohtuistungi protokoll, IV kd, lk 4), mistõttu asub kohtukolleegium seisukohale, et püüdu oma teo tagajärgi reaalselt leevendada antud asjas ei nähtu. 18.7 Eeltoodut kokku võttes leiab ka ringkonnakohus, et V.R. u süüle, eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele vastav karistusmäär on põhjendatult keskmisest suurem. Ka kaitsja väited süüdistatava tervislikust seisundist ei päde – eksperdiarvamuse kohaselt on V.R. võimeline oma vaimse seisundi poolest kandma süüdimõistmisel karistust. III

KONFISKEERIMINE

toimepanemist võimalikuks ja lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei panda. Tsiviilkostja on kinnitanud, et relvakapi võtme asukohta teadsid ainult tema ja abikaasa (III kd, lk 117), V.R. ei küsinud kunagi relva enda kätte ning isa teadmisel oli pojal nulltolerants tulirelvale, isa jaoks oli see täielik šokk, kui helistati ja teatati, mis on juhtunud (III kd, lk 118). Ringkonnakohus möönab, et prokuröri poolt välja toodud argumendid võimaldavad küll teha järelduse, et V.R. ule võiks objektiivselt ette heita hoolsuskohustuse järgimata jätmist tulirelva hoidmisel, samas ei piisa süüteo vahendi konfiskeerimiseks üksnes kolmanda isiku hooletusest. IV

TSIVIILHAGI

määratud 9. juunil 2015 ehk pärast hagi esitamist. Seega oli H.S. tsiviilhagi esitamise ajal võimeline iseseisvalt kehtivaid tehinguid tegema. Piiratud teovõimet ei ole tuvastatud ka tagasiulatuvalt. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et iseenesest puudus H.S. i hilisemal eestkostjal A.S. il vajadus oma tütre poolt tehtud tehingut või lepingut heaks kiita. Ehkki kaitsja on ka ringkonnakohtus esitanud taotluse määrata H.S. ile ekspertiis, et mh tuvastada, kas H.S. il oli psüühikahäire ka 27. oktoobrist 2014 kuni 23. veebruarini 2015 ning kas see piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning kesvalt oma tegevuse tähendusest aru saada ja seda juhtida, kohus seda taotlust ei rahuldanud. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu H.S. on igati mõistetavalt esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, s.o realiseerinud kannatanule antud õigusi olukorras, kus kuriteoga on põhjustatud tema lähedase surm ja selle tagajärjel on talle kahju tekkinud. Kohus leiab, et ekspertiisi korraldamine olnuks põhjendatud näiteks olukorras, kus isik oleks tsiviilhagi esitamisega teinud endale kahjulikku tehingu (nt vara ära kinkinud, müünud selle alla turuväärtuse või teinud muu tehingu, mida mõistlik isik ei teeks), millist kahjulikku olukorda kannatanu endale praegusel juhul tekitanud ei ole. Nagu eelpool märgitud, oli kannatanu H.S. tehingu tegemise ajal teovõimeline, mistõttu puudub mõistlik alus kahelda vandeadvokaat M. Normannil esindusõiguse olemasolus.

24.4 Kokkuvõtlikult on esindaja sisuliselt taotlenud tsiviilkostja vastutusest vabastamist, kuna viimane on kasutanud õigeid kasvatusmeetodeid, täitnud vanema järelevalvekohustust. Tõendite ühekülgne uurimine maakohtu poolt on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mis taotluse kohaselt peaks päädima kas tsiviilhagi mitterahuldamise või alternatiivselt maakohtule uueks arutamiseks saatmisega. 24.4.1 Ringkonnakohus kaitsja etteheidetega ei nõustu. Õiguskirjanduse kohaselt on VÕS § 1053 lg 2 rakendamise välistamiseks vaja vanematel tõendada, et kahju on tekkinud hoolimata sellest, et last on nõuetekohaselt kasvatatud, teostatud tema üle piisavat järelevalvet ning igakülgselt tema heaolu eest hoolitsetud. Järelikult vabanevad vanemad vastutusest üldjuhul üksnes alaealise poolt juhuslikult põhjustatud kahju eest. 14-18 aasta vanuse isiku poolt kahju põhjustamise fakt laseb eeldada, et alaealist on puudulikult kasvatatud ja /või et tema tegevuse suhtes on kohaldatud ebapiisavat järelevalvet. Ilmselt võib lapsevanem vabaneda vastutusest näiteks siis, kui tal oli temast sõltumatutel asjaoludel võimatu täita oma kohustusi lapse suhtes (nt pikaajalise raske haiguse tõttu). (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009, lk 682-683). 24.4.2 Apellatsioonikohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et süüdistatav V.R. pani noorele eale vaatamata toime raske isikuvastase kuriteo kavatsetult, näitab, et tema kasvatamisel on olnud vajakajäämisi. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud säte ei eelda, et iga üksiku käitumisakti (nt on tsiviilkostja esindaja välja toonud, et süüdistatava vanemad ei saa igal ajahetkel jälgida lapse käitumist, liivakarjääris tulistamise näol oli tegemist ühekordse juhtumiga) puhul peaks ilmnema põhjuslik seos toimepandud kuriteoga, küll aga saab kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kogumi pinnal teha järeldusi sellest, kas vanema kasvatus-, järelevalve- ja hoolsusmeetmed võimaldavad tema vastutuse VÕS § 1053 lg 2 alusel välistada või mitte. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et maakohus on õigustatult ja põhjalikult analüüsinud asjaolu, et tsiviilkostja ei taganud piisava hoolega relvakapi võtme sattumist kõrvaliste isikute kätte. Veel on kohus välja toonud, et isa V.R. , võimaldades oma alaealistel lastel tulirelva vallata ja kasutada, rikkus relvaseaduse nõudeid, mis kohtu hinnangul taas kinnitas, et tsiviilkostja ei arendanud oma tegevusega ka süüdistatava õiguskuulekat käitumist. Oleks põhjendamatu arvata, et lapsevanem, kes teades, et tema tegevus lubada pojal tulirelva päästikule vajutada, ei ole seaduslik (vt kohtuistungi protokoll III kd, lk 129), vabaneks vastutusest põhjendusel, et ta on esindaja apellatsiooni kohaselt lastele relvaohutusnõudeid selgitanud. Maakohus on peatunud sellelgi, et kasvatuslikud minetused lapsevanema käitumises avalduvad selles, et ta ei pöördunud oma lapse õiguste kaitseks ei õpetaja E.P. i, lapse klassijuhataja ega politsei poole (kuigi leidis, et õpetaja E.P. i käitumine on pedofiilse suunitlusega). Selliselt jättis ta poja oma probleemiga üksi (vt otsuse lk 26-27). Lapsevanemal on perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Ringkonnakohus leiab, et saades teada last vaevavast probleemist, pidanuks lapsevanem hoolsuskohustuse täitmiseks õigeaegselt sekkuma lapse heaolu tagamiseks, et konstruktiivsete lahenduste otsimisega ära hoida kahju tekitamine. Seega ei tingi tsiviilkostja esindaja väited maakohtu järelduste ümberhindamist.

Ülaltoodust tuleneb, et VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust surmasaanu isik kui selline, vaid nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb vaagida, kas kannatanule tekitati kahju tahtlikult ja kas tema lähedastel esinevad hiljem üleelamised. 25.1 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kannatanuid tuleb käsitleda lähedaste isikutena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohus tuvastas, et V.R. põhjustas kannatanu surma kavatsetult ning ringkonnakohus nõustub sellega. 25.2 Nii tsiviilkostja esindaja (vt p 14.7) kui ka süüdistatava kaitsja (vt p 12.3.5) leiavad, et praeguses asjas ei ole tuvastatud raske psüühikahäire esinemist – mitte igasugune kõrvalekalle isiku tavapärasest emotsionaalsest ja vaimsest seisundist ei ole käsitletav erandliku asjaoluna. Kehtiva kohtupraktika valguses nõustub ringkonnakohus apellantidega. Selleks, et tuvastada isikul raske psüühikahäire, pidanuks kannatanud esitama eriteadmistega isiku tõendi. Raske psüühilise seisundi tekkimise kohta kannatanutel ei ole tõendeid esitatud. Kannatanud on küll käinud psühholoogilisel nõustamisel, massaažis ning A.S. ile on välja kirjutatud rahustav ravim, ent need asjaolud kogumis ei anna alust sedastada tõsise psüühikahäire esinemist. Kuivõrd kohtukolleegium ei tuvastanud kannatanutel raske psüühikahäire esinemist, ei analüüsi kohus apellantide ümberlükkavaid väiteid, mis sellega seoses on esitatud. 25.3 Küll aga nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et antud kohtuasja mõttes on erandliku asjaoluna käsitletav kannatanutele osaks saanud avalik tähelepanu, mis tingib sündmuse pideva meenutamise ning põhjustab sellega kannatusi ja frustreeritust rohkem, kui muul juhul, kui sureb lähedane isik. Nii on kannatanu maakohtule avaldanud, et on pidevalt avaliku huvi orbiidis, see on talle häiriv, sest kistakse haavu järjest lahti. [---] avalik tähelepanu mõjub väsitavalt, ei taha kuskil eriti käia, Viljandi on väike, kuskil tullakse vastu või selja taga sosistatakse (kohtuistungi protokoll III kd, lk 104, 105). Apellatsioonikohus leiab, et arvestades sündmuse tehiolusid, on alust arvata, et teema leiab edaspidigi kajastamist, meenutab sündmust kannatanutele pidevalt ning tekitab üleelamisi. Asjaolu, et süüdistatav tegi mobiiltelefoni vaatlusprotokolli kohaselt otsinguid koolitulistamise kohta Eestis, samuti mitmeid otsinguid seoses mõrva, vanglate, karistuste ja revolvriga ning otsingusõnaga „ottowa terror“, saab teha järelduse, et ta oli teadlik, et vägivallaaktiga kaasneb sündmuse avalik kajastamine ning arvestades teo asjaolusid ka tähelepanu selle toimepanijale - seega oli kannatanutele tehtav kahju V.R. ule ettenähtav. Asjaolu, mitu otsinguvastet annab otsingumootor või kas kannatanud on kõikide artiklite ja otsingutega tutvunud, ringkonnakohtu hinnangul tähtsust ei oma. Nii võib näiteks ainuüksi ajalehes sündmust kajastava pealkirja nägemine sellega seotud üleelamised taaselustada. Süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja esindaja on välja toonud sellegi, justkui näitaks kahe intervjuu andmine ajalehele Sakala ja Õhtuleht, et kannatanu oma initsiatiivil hoidis üleval meedia huvi. Ringkonnakohus sellega ei soostu. Kannatanu A.S. on istungil selgesõnaliselt väljendanud, et meedia huvi on talle häiriv (kohtuistungi protokoll III kd, lk 104). Kannatanu on kinnitanud, et seoses kuriteoga on nad olnud avaliku huvi orbiidis:“ tegelikult peale seda tapmist kohe, siis oli peale ärasaatmist ja siis tuli mingi kuu aega peale surma ja nüüd hakkavad jälle tülitama ja vahepeal helistati ka“ (III kd, lk 114). Apellatsioonikohus leiab, et olukorras, kus isikud peavad pikema aja jooksul olema nende lähedase vastu suunatud kuriteo tõttu avalikkuse soovimatu tähelepanu all, on see käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes. 25.4 Ringkonnakohus leiab sedagi, et erilise asjaoluna on käsitletav kannatanute esindaja poolt tsiviilhagis välja toodud elukorralduse oluline muutus. H.S. il esineb puudest tulenevalt igapäevases elus tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises raskusi (puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsus nr 1130033, III kd, lk 28). Tsiviilhagi kohaselt oli koos elades abikaasade vahel kooskõlastatud nii ühine aeg kui ka vahendid ning aega jäi ka isiklike huvide rahuldamiseks (I kd, lk 10). Ringkonnakohus peab usutavaks kannatanu väiteid, et seoses abikaasa tapmisega on tema liikumisvabadus oluliselt kitsenenud. On mõistetav, et H.S. i puudega seoses tekivad ka tema hooldajal

suuremad kohustused ning vastutus. Tsiviilhagi kohaselt oskas just E.P. paremini toime tulla tütre vajaduste ja tunnete mõistmisega (I kd, lk 10). Maakohtus toimunud menetluse ajal (s.o ligikaudu aasta sündmuse möödumisest) on isa tütre H.S. i osas täheldanud muutumist aeglasemaks ja mõtlikumaks ning ta avaldab, et tütar nutab tihti, ema tuleb meelde (protokoll III kd, lk 104). Seega võib ringkonnakohtu hinnangul väita, et mõlema kannatanu elukorralduses on toimunud olulised negatiivsed muudatused. 25.5 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud tsiviilhagi suurus on igati põhjendatud ning ei näe vajadust selle muutmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt väljendab mittevaralise kahju hüvitis teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 3-2-1-18-13). Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ka tsiviilhagi summa täiendavat vähendamist või suurendamist. Kannatanute esindaja on seisukohal, et 5000 eurot ei ole piisav lohutus abikaasa ja ema surma põhjustamise eest süüteo asjaoludel. Ringkonnakohus leiab, et moraalse kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kannatanutele kompenseerida täielikult lähedase surmast tingitud hingelisi üleelamisi. Kuigi kannatanute poolt moraalse kahju hüvitamiseks nõutud summa on poole suurem kui rahuldatud nõue, võimaldab mittevaralise kahju osaline hüvitamine kannatanutel mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi kompenseerida. Seega on ringkonnakohtu hinnangul raske, kui mitte võimatu öelda, et just 10 000 eurot oleks piisav hüvitis kannatanutele isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest, mitte aga 5000 eurot, nagu on leidnud maakohus. Ehkki kannatanute esindaja märgib, et esmalt peaks arvestama ikkagi kahju tekitamise asjaolude ja alles seejärel süüdistatava ja tsiviilkostja majandusliku seisuga, tuleb ka ringkonnakohtu hinnangul silmas pidada, et süüdlaselt väljamõistetud moraalse kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav. 25.6 Küll aga nõustub apellatsioonikohus maakohtuga selles, et kolmandate isikute toetusi ja vabatahtlikke makseid ei saa kannatanute kasuna arvesse võtta, sest see oleks vastuolus VÕS § 127 lg 5 mõttega. Asjakohatu on siinkohal süüdistatava kaitsja väide, et mittevaralise kahju hüvitist on võimalik oluliselt vähendada VÕS § 139 alusel. Riigikohus on 20. oktoobri 2008 tsiviilasja nr 3-2-185-08 otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. V

MENETLUSKULUD

p 31; 3-1-1-4-12, p 16). Seejuures on kriminaalmenetluse kulude küsimuses võimalik isegi süüdistatava olukorda apellatsiooni piiridest väljudes raskendada (vt nt RKKKo 3-1-1-46-08, p 52). 27.1 Süüdistatava kaitsja peab põhjendamatuks liiga kalli ekspertiisi määramist ning leiab, et süüdistatavale olnuks põhjendatud teha üksnes tavaline ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mitte aga statsionaarne komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiis. Sellest tulenevalt on põhjendatud ekspertiisitasu väljamõistmine üksnes summas 255 eurot. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kohtueelse menetluse eesmärgiks on koguda tõendusteavet ja selle eesmärgi saavutamisel kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille raames võivad uurimisasutused ja prokuratuur kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ning muude tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Kassatsioonikohtu praktikas on märgitud, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt RKKKm 3-1-1-120-12). Kriminaalkolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas olid ekspertiisid teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1 ja kohus on õigesti lugenud ekspertiisikulud menetluskulude hulka. 27.2 Maakohus on menetluskulud jätnud osaliselt riigi kanda, ülejäänud osas aga mõistnud menetluskulud välja süüdistatava isalt V.R. ult. Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et KrMS § 188 näeb ette kohtu kaalutlusõiguse menetluskulude hüvitamise väljamõistmisel, antud juhul on põhjendamiskohustust rikutud. KrMS § 188 kohaselt, kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud hüvitama alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või kasvatusasutusele. Ehk teisisõnu olukorras, kus menetluskulude hüvitamise kohustus langeb isikule, kes on kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal noorem kui 18-aastane, annab viidatav paragrahv menetlejale õiguse otsustada, kas need kulud peab kandma alaealine ise või on selleks kohustatud tema vanem(ad), eestkostja või kasvatusasutus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd seadus annab siinkohal kohtule kaalutlusõiguse kahe menetluskulude tasumiseks kohustatud isiku vahel (s.o kuriteo toime pannud alaealine ise või tema kasvatamise eest vastutav isik), siis peab kohtuotsusest nähtuma, millistest asjaoludest ja kaalutlustest nähtuvalt kohus selle kohustuse ühele või teisele isikule pani. 27.3 Käesoleva kriminaalasja puhul on maakohus viitega KrMS §-le 188 pannud alaealiselt V.R. ult väljamõistetud menetluskulude hüvitamise kohustuse tema isale V.R. ule. Kohtuotsuses puudub aga igasugune argumentatsioon, millest selguks, millistel kaalutlustel pidas esimene kohtuaste põhjendatuks kulude tasumise kohustuse panemist just lapsevanemale. Pelgalt asjaolust, et seadus nimetatud otsustusvarianti võimaldab, kriminaalkolleegiumi hinnangul ei piisa ja kohtuotsusest peavad selguma ka vastavad põhjendused. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium selliseid asjaolusid, mis põhjendaksid menetluskulude tasumise kohustuse jätmist isa V.R. u kanda, ei tuvastanud. 27.4 Apellatsioonis on välja toodud, et tsiviilkostja V.R. u palk on 600 eurot, abikaasal 400 eurot. Igakuiste finantskulutuste tasumise järel jääb talle arvele umbes 100-150 eurot. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et süüdistatavalt on solidaarselt tsiviilkostjaga välja mõistetud tsiviilhagi kannatanutele tekitatud kahju eest. Kuivõrd kriminaalmenetlusega tekkinud kulud tekkisid V.R. u kuritegeliku käitumise tagajärjel, ei saa põhjendatuks lugeda, et temaga seotud kulud jäetakse täielikult isa kanda, sest tsiviilkostjale pandud kohustuste täitmine raskendab oluliselt perekonna toimetulekut ja asetab ebavõrdsesse olukorda teiste V.R. u ülalpidamisel olevate laste heaolu. 27.5 Teisalt tuleb kriminaalkolleegiumi arvates märkida, et V.R. (sündinud 02.06.1999) on peagi saamas 17-aastaseks ehk on juba piisavalt vana, et hakata oma kuritegeliku käitumise tagajärgede eest

vastutama. V.R. u vabastamine igasuguste rahaliste kohustuste täitmisest, toimepandud kuriteo raskust ja asjaolusid silmas pidades, tema resotsialiseerumise huve kuidagi ei teeni. Ehkki V.R. ul puuduvad rahalised vahendid, ei saa see olla aluseks tema menetluskuludest vabastamisel. V.R. ul on võimalik hakata teenima sissetulekut kinnipidamisasutuses karistust kandes. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Süüdistatava kaitsja M. Gaver on taotlenud jätta riigi kanda nii suure osa menetluskuludest kui võimalik. Esimese astme kohus on arvestanud, et menetluskulude hüvitamine käib V.R. ul ilmselt üle jõu ja on 1/3 menetluskuludest jätnud riigi kanda. Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et menetluskulude riigi kanda jätmisel isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval peab arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). Apellatsioonikohus leiab, et arvestades V.R. u poolt toime pandud kuritegudega kaitstavaid õigushüvesid, ei ole põhjendatud ka maakohtu poolt juba väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude täiendavaks riigi kanda jätmiseks. Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles menetluskulude hüvitamise kohustus pandi alaealise V.R. u isale, kellelt mõisteti välja riigi tuludesse menetluskuluna sundraha 650 eurot, määratud kaitsja riigi õigusabi tasu 4200 eurot, kohtupsühholoogia-psühhiaatria ekspertiisitasu 3800 eurot, surnu ekspertiisitasu 250 eurot, toimikust koopia tegemise kulu 1 euro ja tunnistajale makstud sõidukulu 5 eurot ja 20 senti ning määrati kriminaalmenetluse kulud, s.o 8906 eurot ja 20 senti tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kriminaalmenetluse kulud 8906 eurot ja 20 senti alaealise V.R. u enda kanda.

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ja ulatuse korra punktidega 2, 28 ja 30 ning kuulub täiel määral hüvitamisele. 30.3 Vandeadvokaat M. Normann esindas kokkuleppel kannatanuid ning taotleb õigusabiteenuse osutamise eest hüvitada kannatanu A.S. ile kriminaalmenetluse kulud. Viimased koosnevad tutvumisest süüdistatava ja tsiviilkostja ning prokuröri apellatsioonidega (1 tund), apellatsiooni koostamisest (2 tundi) ning kannatanute esindamisest ringkonnakohtu istungil (3 tundi). Advokaadi tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku taotleb M. Normann 600 euro hüvitamist, millele lisandub käibemaks 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulu on mõistliku suurusega, õigusteenuse osutamine oli vajalik ning ka õigusabi osutamise ajaline kulu on põhjendatud. Seega kuulub õigusabiteenuse eest osutatud kulu täielikult hüvitamisele.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.