Üldohtlikud süüteod › Lõhkematerjaliga seotud süüteod

1-15-10361 ekspertiisitasud kogusummas 2679 eurot. Kohus määras, et menetluskulud kohustub S. Stroiko hüvitama kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

ning

esitatud

määruskaebustega,

asub

1-15-10361 on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium leiabki, et V. Vahruševi määruskaebusel puudub edulootus ehk antud juhul on tegemist perspektiivitute taotlustega. Nagu märgitud, taotleb V. Vahrušev määruskaebuses talt väljamõistetud menetluskulude hüvitamise võimaldamist pärast karistuse kandmist. Kohtukolleegium osutab kõrgeima astme kohtu lahendi nr 3-1-1-120-12 p-le 7, kus kõrgeima astme kohus selgitas, et menetluskulude tasumise ajatamisega seonduvas osas on asjassepuutuv KrMS § 423, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra. Seega tuleneb Riigikohtu selgitustest menetluskulude ajatamise küsimuses, et menetluskulusid on võimalik ajatada kuni 1 aasta peale, mida maakohus V. Vahruševilt menetluskulude väljamõistmises osas on ka teinud. Märgitust tuleneb, et seaduslik alus V. Vahruševi taotluse - võimaldada tal menetluskulusid tasuda karistuse kandmise järgselt rahuldamiseks puudub. Kõnealuses lahendis on Riigikohus täiendavalt selgitanud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Seega, kuna sellised normid, mis võimaldaksid V. Vahruševi taotluse rahuldamist puuduvad ning puudub ka seaduslik alus V. Vahruševi taotluse rahuldamiseks, siis tuleb Harju Maakohtu lahend V. Vahruševi suhtes menetluskuludesse puutuvalt jätta muutmata ja tühistamata. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemenetlust V. Vahruševi määruskaebuse alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et V. Vahruševi määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

1-15-10361 absoluutsummana kokkuleppesse. Seletuskirjas kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde (770 SE I, lk 28) märgitakse, et kokkuleppe sõlmimiseks peavad süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur jõudma kokkuleppele kõigis KrMS § 245 lg-s 1 sätestatud tingimustes. Ka selgitatakse seletuskirjas, et kuna kriminaalmenetluse kulude hüvitamine võib olla süüdistatava jaoks küllaltki koormav, võib see mõjutada ka kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist. Seega peab isikul juba kokkulepet sõlmides olema ülevaade sellest, millises ulatuses ta kohtuotsuse jõustumisel peab kriminaalmenetluse kulusid kandma. Käesoleval juhul tuleneb 16.02.2016 prokuröri, S. Stroiko ja tema kaitsja vahel sõlmitud kokkuleppest (kd VII tl 85-91 pö), et menetluskuludena on ekspertiisitasud (430+430+420+430+549+420) 2679 eurot ning riigi õigusabi kulud summas 624 eurot. Süüdistatav ja tema kaitsja on sellega nõustunud ning on seda kinnitanud oma allkirjaga. Lisaks nähtub kohtuistungi protokollist, so prokuröri vastusest kohtule seoses sundrahaga, et isikutele on selgitatud, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb sundraha väljamõistmine summas 1075 eurot. Nii süüdistatavad kui kaitsjad on kohtuistungil jäänud kokkuleppe juurde ning väljendanud nõusolekut ka sundraha osas, sh taotlenud menetluskulude hüvitamist ühele aastale. Selliselt on maakohus ka kokkuleppe kinnitanud, võimadades S. Stroikol hüvitada menetluskulusid kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Seega on maakohus menetluskulude väljamõistmisel toiminud kooskõlas kehtiva seadusega, täpsemalt KrMS § 245 lg-ga 1 ja § 248 lg 1 p-ga 5, esitatud määruskaebuses pole viidatud mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele, mistõttu jätab ringkonnakohus KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise tõttu S. Stroiko määruskaebuse KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata (vt 3-1-1-7-16 p 5.3.).

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.