Kohtulahend

otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuu ja 10 (kümme) päeva võrra ning mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 10 (kümme) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, so alates 04.02.2016.

11.15 määratud marsruudil - kinnipidamiskohast Tallinnasse Ümera 3 Maxima XX kauplusesse ja tagasi. Igor Karp, olles lubatud lühiajalisele väljasõidule, ei pöördunud 18.09.2015 määratud ajaks, s.o kella 11.15-ks tagasi karistuse kandmise jätkamiseks XXX Vangla Maardu avavanglasse. Tagaotsitavaks kuulutatud Igor Karp tabati 29.10.2015 Tallinnas Hobujaama trammipeatuse juures. Enda tegevusega Igor Karp pani toime kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest teadliku kõrvalehoidumise, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 329 alusel. Juhindudes KrMS § 245 sätetest on 22.01.2016 sõlmitud Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Algis Seppa, süüdistatav Igor Karpi ja tema kaitsja Karine Nersesjani vahel käesolevas kriminaalasjas alljärgnev kokkulepe. KarS § 329 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest nõuab prokurör kohtus süüdistatavale karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Harju Maakohtu 29.07.2013 otsusega nr 1-135095 mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra, mis on kokkuleppe sõlmimise seisuga 22.01.2016.a 1 aasta 10 kuud ja 7 päeva. Kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista vangistus 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud ja 7 (seitse) päeva. Kohtuistungil taotles prokurör karistuse ärakandmata osa liitmist kohtuistungi aja seisuga, so lugedes ärakandmata karistuseks 1 aasta 9 kuud ja 10 päeva ning liitkaristuseks KarS § 65 lg 2 alusel 2 aastat 3 kuud ja 10 päeva karistuse ärakandmise algusega 04.02.2016. Kohus, tutvunud kohtusse saadetud kriminaaltoimikuga ning kuulanud ära süüdistatava selgitused sõlmitud kokkuleppe kohta, prokuröri arvamuse kokkuleppe kohta ning veendunud selles, et menetlusosalised jäävad kokkuleppe juurde, asub seisukohale, et süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja sellega nõustunud ning kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kohus leiab, et kokkuleppemenetluses ei ole rikutud KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid ning kokkulepe on sõlmitud kriminaalmenetluse sätteid järgides. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 173 lg 1 p-st 1, lg-st 2; § 175 lg 1 p-dest 4 ja 9; § 179 lg 1 p-st 2; § 180 lg-test 1 ja 3; § 248 lg 1 p-st 5; §-st 249; §-st 311; §-st 313; KarS §-st 329, § 65 lg-st 2 asub kohus seisukohale, et Igor Karp kuulub temale KarS § 329 ettenähtud kuriteo toimepanemises esitatud süüdistuses süüdimõistmisele ja temale tuleb mõista karistus sõlmitud kokkuleppe kohaselt, arvestades liitkaristuse mõistmisel täpsustatud andmeid ärakandmata karistuse osas.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses menetluses. Süüdistatav kannab käesoleval ajal kohtu poolt mõistetud vangistust ning on alus eeldada, et süüdistatav ei pruugi olla igapäevaselt töiselt hõivatud ning tal ei ole alalist sissetulekut. Samas ei ole kohtu arvates selline asjaolu menetluskulude vähendamise aluseks. Ka Riigikohus (3-1-1-120-12) on väljendanud seisukohta, et kuigi vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Süüdistatav ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Lisaks tuleb menetluskulude tasumise võimalikkuse

hindamisel arvesse võtta ka isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Igor Karpi on aga eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta on teadlik sellest, et iga järgmise kriminaalmenetlusega kaasnevad menetluskulud. Inkrimineeritud süütegude toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samas leiab kohus, et regulaarse sissetuleku puudumine ning kinnipidamisasutuses karistuse kandmine on piisavaks aluseks menetluskulude hüvitamise määramiseks (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel) pikema aja jooksul, s.o kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.