Kohtulahend

EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700078014 ja selgitus „H.D 1-15- 8145 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Edasikaebus on esitatud H.D-le mõistetud karistuse peale.

nõrgeneb ja sellega seab ta end ohtu. Karistuse põhjendatud määraks luges kohus 5 aastat, s.o sanktsiooni alammäärast pisut kõrgem määr. Süüd KarS § 121 lg 2 p-de 1,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises hindas kohus keskmisest väiksemaks. Tegemist on 1-episoodilise isikuvastase kuriteoga, millega kannatanule tekitatud vigastused kestsid vähemalt 4 nädalat. Kannatanule tekitati hulgaliselt verevalumeid, marrastusi erinevatesse kehapiirkondadesse (enamuses pähe) ja ninaluude kinnine murd. Tegemist oli piisavalt intensiivse ründega. Kohus arvestas süüd vähendava asjaoluna, et selle toimepanemiseks ei kasutatud vahendit (nt nuga). Süüdistatava isiku osas märkis kohus, et H.D on kolmel korral karistatud, sh ühel korral II astme isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Käesolevalt süüdistatakse teda kahe erineva kannatanu suhtes toime pandud vägivallaepisoodis. See annab aluse kohtul järeldada, et isikuvastaste kuritegude toimepanemine ei ole juhuslikku laadi, vaid H.D võib edaspidigi samalaadseid kuritegusid toime panna. Asjaolusid arvestades ei ole süüdistatavale põhjendatud mõista rahalist karistust. Süüdistatav ei oma kindlat sissetulekut ning karistuse eesmärgid jääksid täitmata. Prokuröri taotluse osas mõista karistuseks vangistust, millest osa kuuluks ära kandmisele koheselt ja ülejäänud osa tingimisi käitumiskontrolli nõudeid ja lisakohustust täites, leidis kohus, et puuduvad asjaolud ja ka süüdistatava isiku eripära, mis oleks aluseks karistuse kandmisest vabastamisele. Lisaks märkis kohus, et kohtupraktikast tulenevalt tuleb karistusest tingimuslik vabastamine üldjuhul kõne alla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Isikut on varem korduvalt karistatud, sh vabastatud karistuse kandmisest tingimuslikult. H.D on varem ka tingimisi ennetähtaegselt vabastatud ning ta läbis katseaja edukalt, ent pani selle lõppedes taas toime I astme kuriteo. Kohtul ei tekkinud veendumust, et H.D oleks aru saanud oma käitumise korrigeerimise vajalikkusest. Vastupidi, tema käitumine näitab vastupidist. Kohus leidis, et H.D puhul esineb eriti isikuvastase kuriteo toimepanemise märkimisväärne risk ja sel juhul ei ole tema karistuse kandmisest vabastamine põhjendatud. Ehkki prokuröri sõnul läbis isik eelmise katseaja edukalt, tuleb arvestada tema varasemat elukäiku tervikuna, toimepandud kuritegude dünaamikat, korduvaid karistusi. Seetõttu ei ole kaalu katseaja edukal läbimisel, sest karistusest vabastamine ei mõjutanud isikut paremuse poole. Prokuröri poolt taotletud "šokivangistuse“ mõistmine on ilmselgelt vastuolus Riigikohtu praktikaga (RKKKo 3-1-199-06, p 21) ning ei ole seega tõsiseltvõetav.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

Kaitsepositsioon antud asjas on järgmine.

7.1 Karistus ei vasta süüteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Kohus on jätnud tähelepanuta kannatanute rolli sündmustes, mis peaks oluliselt vähendama kuritegude raskust ja kergendama karistust.

7.2 Kohus on kergendava asjaoluna arvestanud H.D kahetsust, ent jätnud arvestamata kannatanu S.K. i avalduse, mille kohaselt ta ei oma süüdistatava suhtes pretensioone ja palus kriminaalmenetlus lõpetada. 7.3 Kohus ei ole arvestanud H.D töötamist ja perekonna seisukorda. Töökoht XXX es on säilinud ja vabanemisel oleks H.D võimalus asuda sinna tööle. Tal sündis 2015. a tütar. Elukaaslane on kodune ja sissetulekut ei oma. Pere on väga raskes majanduslikus olukorras ja elukaaslasel on tekkinud võlgnevused kommunaalteenuste maksmisel, mille tasumiseks võetud väikelaenu maksetega on tekkinud raskused. Süüdistataval on ka poeg, kellele ta maksis vabatahtlikult elatist. Vangistuses olles ei ole ta elatist tasunud ja poja ema on esitanud hagi kohtusse elatise väljamõistmiseks. 7.4 Arvestamata on jäetud prokuröri seisukoht, kes taotles reaalse vangistuse mõistmist osaliselt, jättes teise osa tingimisi kohaldamata ning allutades H.D käitumiskontrollile ja määrates talle lisakohustuse.

Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud asjaolud ei oma sellest kaalu, mis tooks kaasa süüdistatavale mõistetud vangistuse määra lühendamise või selle kandmisest osalise vabastamise. Maakohus on hinnanud kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid kogumis ning mõistnud H.D-le kuritegude kogumi eest vangistuse KarS § 118 lg 1 sanktsiooni miinimumilähedases määras, s.o 5 aastat. Kergema kuriteo (KarS § 121 lg 2 p 3) eest mõistetud karistus loeti kaetuks raskema karistusega. Võttes arvesse lühimenetluse sätteid, vähendati karistust 1/3 võrra ning ärakandmisele kuulub 3 aastat 4 kuud vangistust. Vangistuse lühendamine on apellatsioonikohtu hinnangul välistatud. Nõustuda saab maakohtuga selleski, et nn šokivangivangistuse kohaldamine ei ole samuti võimalik. Vaatamata asjaolule, et H.D suutis eelmise katseaja edukalt läbida, pani ta sellele järgnevalt toime kaks isikuvastast kuritegu, millest üks on I raskusastmega. Seega ei ole H.D isik, kelle suhtes tuleks kohaldada leebemaid karistusõiguslikke meetmeid.

Maarika Kuusk Mati Kartau Aarne Sarjas /Allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.