Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

KrMS § 310 lg 1 alusel mõistis kohus K.K-lt ja tsiviilkostjalt AS H-Liinid solidaarselt kannatanu MT kasuks välja 15 000 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel K.K-lt kannatanu MT kasuks välja õigusabikulud 2054,40 eurot. Veel mõistis kohus K.K-lt välja menetluskulud. Kohus kvalifitseeris K.K poolt toimepandud süüteo ümber KarS § 423 lg 1 järgi, s.o. sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtu hinnangul ei olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses LS § 33 lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 sätestatud nõuete rikkumine. Samuti leidis kohus, et asjakohane ei ole etteheide, et K.K ei arvestanud veose iseärasustega. Kohus märkis, et bussis viibinud reisijaid ei saa nimetada veoseks, kuna liiklusseadus eristab sõitjaid ja veost. Maakohus luges aga tõendatuks, et MT sai raskeid tervisekahjustusi K.K poolt liiklusseaduse § 14 lg 2, § 46 lg 1, § 50 lg 3 p 1 ja 2 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel. Kannatanu MT, kes sai reisijatest kõige raskemaid vigastusi, istus bussis sellisel kohal, mis sai avarii käigus kõige tõsisemaid vigastusi. Seetõttu on tõendatud, et tema vigastused on põhjustatud just marsruuttakso otsasõidust veoautole GAZ.

võtab oma hoolsusvastase käitumisega üle kogu järgneva põhjusliku ahela, siis ei saa esmapõhjustaja tagajärje eest ei tahtluse ega ettevaatamatuse vormis vastutada. Kui reisija loobub turvavöö kasutamisest, paneb ta end teadlikult ohtlikku olukorda. Seda hinnatakse omakorda kui kannatanu nõusolekut tema kahjustamiseks, mis välistab tegevuse õigusvastasuse. Samuti leiab apellant, et kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis on süüdistatava jaoks ülemäära suur. Süüdistatav on eakas pensionär, kes ajutiselt (juhutöödel) töötab, kuid kohtuotsuse jõustumisel ta kaotab selle töö. Peale pensioni ja juhutööde tal puuduvad vahendid sellise nõude rahuldamiseks. Selline otsus toob kindlasti kaasa süüdistatava pankroti väljakuulutamise. 3.2 Apellatsiooni esitas ka süüdistatav K.K, kelle apellatsiooni väited ühtivad kaitsja omadega. Süüdistatav märgib, et ta teavitas reisijaid kohustusest kasutada turvavööd. Samuti leiab ta, et tunnistajate ütlused, mille kohaselt nad rekat ei näinud, ei lükka ümber tema väidet, et reka ta vaatevälja varjas. Reisijad tegelesid sõidu ajal oma asjadega ega jälginud liiklust. Samuti leiab K.K, et süüdi on veoauto GAZ juht. K.K märgib, et ta sõitis lubatud sõidukiirusega, hoidis nõutavat pikivahet, ei rääkinud telefoniga jmt. Lisaks märgib süüdistatav, et talle käib välja mõistetud kahjuhüvitise tasumine üle jõu. 3.3 Tsiviilkostja H-Liinid AS esindaja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus mõistis H-Liinilt AS välja kahjusumma kannatanu kasuks solidaarselt süüdistatavaga. Apellant leiab, et selles osas tuleb jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Apellant leiab, et otsuse resolutsioon on teda puudutavas osas vigane ja mitmeti mõistetav, kuivõrd kohus ei saa välja mõista tsiviilhagi, nagu on kirjutanud maakohus. Tsiviilhagi on vaid kohtule esitatud menetlusdokument, mida ei mõisteta välja, vaid mille esitamise korral on kohtul KrMS § 310 lg 1 järgi võimalik seda rahuldada, rahuldamata jätta või jätta läbivaatamata. Hagi rahuldamiseks peaks kohtuotsuses olema rahasumma ühemõtteliselt välja mõistetud ja seda selleks, et oleks tagatud kohtuotsuse täidetavus. Maakohtu otsusest ei selgu ühemõtteliselt, mille maakohus apellandilt välja mõistis: kas menetlusdokumendi või otsuses märgitud rahasumma. Ka on apellandi arvates maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Apellant esitas maakohtule kirjaliku vastuse kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi kohta, milles vaidles hagile täies ulatuses vastu ning esitas ka omapoolsed vastuväited. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses neid väiteid TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt analüüsinud ega ka neid põhjendatult ümber lükanud. Näiteks ei ole kohus otsuses käsitlenud ühte tsiviilkostja vastuväidet, mille kohaselt saaks kannatanule tekitatud tervisekahju seostada tsiviilkostjast AS-iga H-Liinid üksnes juhul, kui

kannatanu tõendab, et teda veeti AS H-Liinidele kuuluvas marsruuttaksos tasu eest ja tal on esitada seda tõendav sõidupilet. Otsusest jäi arusaamatuks, kas ja millise tõendiga kohus selle asjaolu tõendatuks luges. Apellant leidis kohtuvaidluses, et nii kannatanule kui ka K.K-le on kasulik väita sõidupileti olemasolu, kuid need väited on paljasõnalised ega ole tõendina piisavad. Kuivõrd pooled ei ole kokku leppinud teisiti, sai kannatanu antud asjaolu tõendada üksnes sõidupiletiga, mis ühtlasi ka tõendab VÕS mõistes reisijateveo lepingu sõlmimist kannatanu ja apellandi vahel. Ka tsiviilkostja apellatsioonis rõhutatakse, et turvavööga kinnitamata kannatanu võis avariist tekkinud inertsjõu tõttu paiskuda ettepoole, vastu bussi küljenurka, mis avarii tulemusel liikus samal ajal talle vastu, st suruti veoki kastinurga poolt sissepoole. Maakohus ei ole tõendite põhjal kontrollinud, kas kannatanu vigastused oleksid olnud vähemalt sama rasked, kui ta oleks ka turvavööd kasutanud. Lisaks leidis apellant, et mingis osas peaks kannatanu kahju eest vastutama ka veoautojuht, kellele K.K tagant otsa sõitis ja kellel auto kastis olid küttepuud, mis olid nõuetekohaselt pealt katmata. Kas ja kuivõrd mõjutas kannatanule tekkinud kahju see, kuidas teise avarii osapoole koorem kinnitatud oli, seda maakohus kohtuotsusest nähtuvalt samuti ei vaaginud. Apellant juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et esitatud hagi tuleks jätta läbi vaatamata ning võimaldada pooltel vaielda hagi üle edasi tsiviilkohtumenetluses, kus on apellandil suuremad protsessuaalsed võimalused on õigusi kaitsta. Veel leiab tsiviilkostja, et maakohus on apellandi suhtes tsiviilhagi rahuldades kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kannatanu poolt hagis esitatud nõude alternatiivselt esitatud alustega (VÕS §-d 1043 ja 1057) ning miks kohus pidas vajalikuks kohaldada hoopis VÕS §-i 1054 lg 1). Apellant leiab, et kuivõrd maakohus on kannatanu lugenud apellandi valduses oleva marsruuttakso reisijaks, pidi kohus sellest lugema välja reisijateveolepingu olemasolu kannatanu ja apellandi vahel, seega oli kohtu jaoks ainuvõimalik kohaldada apellandist vedaja vastutusele võtmisel VÕS 2. jao 1. jaotises reisijateveo kohta sätestatut. Nimelt viitatud jaotuses asuva VÕS § 830 p 1 kohaselt vedaja peab hüvitama kahju, mis tekib vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest.

et kokkupõrke momendil sai buss sellise tõuke, et turvavööga kinnitamata kannatanu paiskus oma kohalt esiklaasi suunas ja paiskus näoga vastu armatuurlaua paneeli. Pärast seda paiskus ta tagasi bussi põrandale oma istme lähedale, kukkudes hooga, mis oli puusa- ja jalaluumurdude põhjuseks ning kus tema säär seejärel kinni muljus. Kui kannatanu oleks täitnud seadusest tuleneva kohustuse ja kinnitanud turvavöö, oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud eelduslikult välditav. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

millest ei ole võimalik mööda põigata, vaid mille ees tuleb peatuda (Riigikohtu 5. oktoobri 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-12, p 6.1). Seda, et IP juhitud veoauto oleks kujutanud endast sellist takistust, millest ei ole võimalik mööda põigata, tõendatud ei ole. Vastupidi: liiklusõnnetus juhtus kahe ühesuunalise sõidurajaga teel ja tõendeid ei ole selle kohta, et K.K ei oleks olnud võimalik reastuda vasakusse sõiduratta. Veelgi enam: kuna aeglustav veok paiknes osaliselt teepeenral ning sündmuskoha vaatlusprotokollis, sellele lisatud skeemis ja fototabelis kajastatud lohisemisjälgede kohaselt ulatus sõidurajale ca 0,9 m ulatuses, sõiduraja laius oli aga 3,8 m, oleks K.K olnud võimalik mööduda veokist ilma sellega kokku põrkamata isegi oma sõiduratta jäädes (tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollis (kd I; toim.l. 24) ja liiklusõnnetuse skeemis (kd I; toim.l. 23) kajastatud bussi rataste lohisemisjälgede kaugusest sõiduraja servast pidi K.K juhitud väikebussi laius olema alla 2,5 m). 9.4 Küll nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et K.K rikkus LS § 14 lg-t 2 ja § 46 lg-t 1. Nimelt peab ka ringkonnakohus tõendatuks, et K.K ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, mistõttu ei hoidnud ta ka ees liikuva sõidukiga sellist pikivahet, mis oleks võimaldanud tal vältida otsasõitu sellele. Kohtukolleegium on seisukohal, et LS § 14 lg-s 2 sätestatud iga liikleja kohustusest olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist, tuleneb muuhulgas juhi kohustus jälgida liiklust: ohtu ja kahju tekitamist ei ole võimalik vältida, olemata teadlik liiklusoludest, millele oleks vaja reageerida. Seega on just liiklusolude mittejälgimine ja pikivahe mittehoidmine need teod, millega K.K liiklusnõudeid (LS § 14 lg 2) rikkus. Tõendatud on see, et K.K ei jälginud liiklusolusid, täpsemalt tema juhitud väikebussi ees toimuvat. Liiklusõnnetuse asjaolud näitavad seda, et ees liikunud veoki aeglustumine ja teeperve suundumine tuli K.K jaoks täiesti ootamatult. K.K juhitud väikebussis olnud reisijad andsid tunnistajatena ütlusi, et nad ei märganud, et buss oleks enne otsasõitu pidurdanud (EK: kd I toim.l. 121 pöördel; MT: kd I, toim.l. 123; MM: kd I; toim.l. 127). Nende väidetega on kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd I; toim.l. 8) koos joonise (kd I; toim.l. 7) ja fototabeli fotodega 7 – 14 (kd I; toim.l. 12 – 15), millest nähtuvalt algasid esimesed (paarisrataste) lohisemisjäljed (joonisel tähistatud numbritega 4 ja 5), mis liiklustehnilise ekspertiisi kohaselt on väikebussi tagumiste rataste jäetud, kõigest 3,9 m, s.o vähem kui autopikkuse võrra enne veoauto rataste jäetud lohisemisjälgi (joonisel tähistatud numbritega 1 ja 2). Ringkonnakohtu hinnangul näitab see, et jäljed on jäetud kokkupõrke tulemusel edasi lohisevate mootorsõidukite rataste poolt, mis tähendab muuhulgas seda, et alles kokkupõrge aeglustas väikebussi nii, et selle rehvid jätsid teele lohisemisjälje. Eelnevat kinnitab veelgi liiklustehnilise ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamus, mille kohaselt oli K.K juhitud väikebussi kiirus kokkupõrke hetkel 84 km/h (kd I; toim.l. 83). See, et K.K jäi ees liikunud sõiduki manööver täiesti märkamata, näitab, et K.K tähelepanu pidi olema pööratud mujale kogu manöövriks kulunud aja vältel. Seejuures väärivad tähelepanu IP ütlused, et ta ei aeglustanud ega tõmmanud tee serva järsku. Ringkonnakohus möönab, et tuvastamist ei ole leidnud see, millisel põhjusel oli K.K tähelepanu tema juhitud väikebussist eespool toimuvast kõrvale suunatud. Ainsaks käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendiks selle kohta on K.K enda ütlused, mille kohaselt jälgis

ta vahetult enne liiklusõnnetust ca 4 sekundi jooksul vasakut tahavaatepeeglit. Kuna K.K kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel esinevad aga olulised vastuolud, mida ta ei ole osanud põhjendada, tuleb tema ütlused ses osas ebausaldusväärsetena kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-15, p 7). Nii süüdistatava kui kahtlustatavana andis K.K ütlusi, et sõitis u 80 m kaugusel ees liikunud veoautost (rekast), mis liiklusõnnetuses ei osalenud, ning vaatas tahavaatepeeglisse, et reastuda vasakusse sõiduratta. K.K kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad aga küsimuses, kas ees liikunud reka tegi mingisuguse manöövri, ning selles, miks K.K ise soovis ümber reastuda. K.K kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt tegi tema ees sõitnud reka suunatuld näitamata järsu põike vasakule, mille peale K.K vaatas vasakusse tagasivaatepeeglisse, kas saab ka vasakusse sõiduratta võtta ning sõitis sel hetkel otsa veoautole (kd I; toim.l. 136). Kohtus eitas aga K.K seda, et ees sõitnud reka oleks mingisuguse manöövri teinud (kd I; toim.l. 145 pöördel). Ühtlasi selgitas K.K teisiti seda, miks ta vaatas tahavaatepeeglisse: kui kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt andis selleks alust ees sõitnud reka manööver, siis kohtus põhjendas ta seda sooviga lihtsalt rekast mööda sõita (kd I, toim.l. 144). Seda vastuolu ei ole K.K osanud selgitada, vastates sellekohasele küsimusele: „Ma isegi ei tea kust see tuli, ma ei ole saanud sellist asja öelda“ (kd I; toim.l. 146 pöördel). Kohtukolleegium peab kirjeldatud vastuolu oluliseks. Nimelt nähtub esialgsetes ütlustes kirjeldatud asjaoludest see, et K.K pidi mõistma, et teel on mingisugune takistus, siis hilisemates ütlustes väitis K.K, et miski ei viidanud sellele, et eespool võib olla takistus, millele tuleb reageerida. Seega kirjeldas K.K hilisemates ütlustes endale soodsamalt asjaolusid, mis mõjutavad hinnangut sellele, kas K.K näitas üles piisavat hoolsust. Tulenevalt eeltoodust tuleb seega K.K ütlused selle kohta, kuidas kokkupõrge toimus, jätta ebausaldusväärsetena kõrvale. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu kinnitaksid seda, et süüdistatava K.K eest varjas peatuva veoki ees liikunud reka, tunnistaja OO ütlused. Nimelt on OO ja K.K ütluste vahel ilmne ja oluline erinevus. K.K väitis ütlustes, et tema vaatevälja varjas suur auto (reka), mis sõitis bussi ees ja varjas vaatevälja. Reka sõitis bussist veidi aeglasemalt ja ta kavatses sellest mööda sõita. (kd I, toim.l. 144, vastused prokuröri täpsustavatele küsimustele toim.l. 145 pöördel). Seevastu OO andis ütlusi, et nägi enne õnnetust suurt autot (rekat), mis sõitis neist mööda (kd I, toim.l. 128 pöördel). Seega on OO kirjeldanud kaitseversioonist hoopis teistsugust liiklusolukorda: mitte buss ei valmistunud ees aeglasemalt sõitvast rekast mööduma, vaid reka sõitis mööda K.K juhitud bussist. OO ei osanud vastata küsimusele, kas reka liikus teises sõidureas või paiknes K.K juhitud väikebussi ja puukoormaga auto vahel (kd I, toim.l. 129). Seega ei tõenda tunnistaja OO ütlused seda, et K.K juhitud väikebussi ja peatuva puukoormaga veoki vahel oleks olnud reka, mis võis K.K eest varjata peatuva auto. Tunnistaja MM on oma ütlustes kirjeldanud seda, et ta nägi ees olevat puukoormaga autot, mis aeglustas ja tõmbas teepervele, ning mingeid teisi vaatevälja segavaid sõidukeid nende vahel ei olnud. Kõnealust autot nägi ta enda hinnangul kauguselt, mille puhul oleks bussijuhil olnud võimalik pidurdada või teise ritta võtta (kd I; toim.l. 127).

Seda, et nad nägid ees puukoormaga autot ning ei märganud ühtegi vaatevälja varjavat mootorsõidukit, on oma ütlustes kinnitanud ka EK ja MT, kuid mõlema ütlustest nähtub, et nad ei jälginud liiklusolukorda (EK sõnade järgi tegeles ta telefoniga ja pani selle ära just enne liiklusõnnetuse toimumist) ja nägid ees olevat autot alles siis, kui buss oli sellele juba väga lähedal. Nii vastas EK küsimusele, kui suur võis olla vahe väikebussi ja puukoormaga auto vahel, kui ta aknast välja vaatas: „No sel hetkel ei olnudki mingit 10 meetrit, nii nagu ma avastasin oli see „marsa“ kohe selles puuautos sees. Ma ei mäleta, et seal oleks mingi suur vahemaa olnud“ (kd I; toim.l. 120 pöördel). Ka MT kinnitas, et ta vaatas aknast välja hetk enne kokkupõrget (kd I; toim.l. 123). Seega oli selleks ajaks, kui EK ja MT puukoormaga autot nägid, vahemaa selle auto ja nende väikebussi vahel nii väike, et nende vahel ei saanudki olla veel ühte mootorsõidukit. Ka ei saa tugineda UH ütlustele, et ta ei näinud mingeid kõrvalisi sõidukeid, kuna UH on samas tunnistanud, et ta ei jälginud liiklust ning ka puukoormaga autot märkas alles siis, kui toimus kokkupõrge (kd I; toim.l. 124 pöördel, 125). Eelneva kokkuvõtteks tuleb nentida, et ei ole tõendeid, mis tõendaks seda, et K.K eest oleks IP juhitud veoki varjanud teine auto, olemas on aga tõendid (tunnistaja MM) selle kohta, et ühtegi teist autot vaatevälja varjamas ei olnud. Seega peab kohus tõendatuks seda, et K.K oli võimalik näha seda, et IP juhitud auto aeglustas ja liikus tee serva. Seoses K.K väitega, et IP ei oleks tohtinud seal peatuda, märgib ringkonnakohus esiteks, et K.K ei ole viidanud ühelegi LS § 21 lg-s 1 sätestatud peatumise keelule ja ringkonnakohus ei näe, et IP oleks mõnda nimetatud keeldudest rikkunud. 9.5 Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see, mis põhjusel ei jälginud K.K ees toimuvat, tähtsust. Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi tegevused, mis iseenesest ei ole vastuolus liiklusseaduse nõuetega, võivad tähendada liiklusolude jälgimise kohustuse rikkumist, kui nendele tegevustele keskendumise tõttu ei olnud võimalik juhil säilitada kontrolli eespool valitsevate liiklusolude üle. Märkimata ei saa jätta seda, et nt tahavaatepeegli jälgimine ca 4 sekundi vältel tähendab seda, et maantee piirkiiruse lähedase kiirusega liikuv sõiduk liigub edasi 90 – 100 meetrit, mille vältel puudub juhil kontroll tema ees toimuva üle.

MT selgitas, et ta algul kannatanut ei näinud ega teadnudki, et ees istub veel üks naine. Ta nägi kannatanut siis, kui bussijuht läks ja lasi kannatanu istme seljatoe madalamale (kd I, toim.l 123). MM väitis, et nägi kannatanut olevat tema istmel ja hiljem, kui kannatanut hakati ära viima, tõsteti ta istmete vahele (kd I; toim.l. 127). OO on kirjeldanud teistest täpsemalt kannatanu asendit ja seisundit. Samuti nähtub OO ütlustest, et ta ise käis kannatanu juures ja püüdis teda rahustada. Esmalt märkis OO kannatanu kohta „Ta oli oma istme peal ja vajunud küljele.“ Järgnevalt selgitas ta: „Tol hetkel oli meelemärkuseta, aga mõne aja pärast tuli teadvusele ja siis ta oigas, karjus ja nuttis. Siis ma astusin ligi, üritasin teda maha rahustada...“ (toim.l. 129). Tähelepanu väärib see, et OO istus enne õnnetust marsruuttaksos kannatanu lähedal: otse kannatanu taga istus OO poeg ning OO istus poja kõrval teisel pool vahekäiku. Kokkupõrke tulemusel kukkus ta vahekäiku. Arvestades seda, et marsruuttakso istmete vahed ei ole suured (see on näha sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist), pidanuksid juhul, kui ka kannatanu oleks paiskunud vahekäiku, OO puutuma kokku või olema vähemalt väga lähestikku. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium väikseks võimalust, et OO eksis ütluste andmisel kannatanu paiknemise ja asendi osas, ning ringkonnakohtul ei ole mingisugust alust arvata, et OO andis valeütlusi. Tunnistajate ütlustest lahknevaid süüdistatava ütlusi ei pea kohtukolleegium seevastu usaldusväärseks kahel põhjusel. Nagu eespool märgitud, kirjeldas K.K kohtueelses menetluses ja maakohtus antud ütlustes kokkupõrke eelset olukorda erinevalt. Erinevuse iseloom oli selline, mis jättis kohtukolleegiumile mulje, et K.K püüdis maakohtus antud ütlustes kirjeldada liiklusõnnetuse asjaolusid talle soodsamatena. Seega ei ole välistatud, et ka ses osas, kus asus kannatanu pärast kokkupõrget, kirjeldas K.K asjaolusid enda jaoks soodsamal kujul. Teiseks väärivad tähelepanu tunnistaja MT ütlused selle kohta, et bussijuht lasi kannatanu istme seljatoe madalamale. Mitmetelt sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluva fototabeli fotodelt on näha, et väikebussi ukse juures oleva esimese üksiku istme seljatugi on tõepoolest teistest istmetest enam kaldu (vt nt fotod nr 32; 36;39; 40). Seega on põhjust järeldada, et just MT ütlustest nähtuv olukorra kirjeldus on õige. Mis puutub tunnistaja UH ütlustesse, siis tema sõnakasutusest nähtub, et ta ei ole kindel selles, kuidas kannatanu täpselt asetses. Sellele viitab väljendite nagu „vist“ ja „minu arust“ kasutamine kannatanu asendi kirjeldamisel: „Ees pingi kõrval kohe vist, niimoodi, et jalad olid sinna ukse poole ja nägu oli siiapoole, seal esipingi kõrval. Minu arust oli ta isegi paremal küljel“ (kd I; toim.l. 125 pöördel). Ka ei osanud UH täpsustada seda, kas kannatanu oli kuskil konstruktsioonide vahel kinni. Tsiviilkostja esindaja leidis ringkonnakohtu istungil, et kuna kannatanul ei olnud turvavöö kinnitatud, ei saanud ta kokkupõrkel oma kohale jääda, vaid pidi oma istmelt välja paiskuma. Ringkonnakohus nendib, et ühtki seda väidet kinnitavat tõendit esitatud ei ole. Seevastu kinnitavad võimalust, et kannatanu jäi kokkupõrkest hoolimata oma istekohale, tunnistaja EK ütlused selle kohta, et tema jäi kokkupõrkest hoolimata oma pinki istuma ega liikunud kuhugi, sest ta hoidis eesmisest istmest kinni (kd I, toim.l. 122). Samuti väärivad tähelepanu MT ütlused, mille kohaselt kiilus tema kahe istme vahele kinni (kd I, toim.l. 123 pöördel).

Ringkonnakohtu hinnangul oli kannatanu tunnistajatega sarnases olukorras ega saanud istmelt välja paiskuda. Esiteks väärib tähelepanu, et erinevate tõendite kohaselt oli kannatanu pärast õnnetust jalga pidi bussi konstruktsioonide vahel kinni ja tema vabastamiseks tuli ta välja lõigata. Seda on kinnitanud kannatanu ise ja erinevad tunnistajad (EK, MM), samuti nähtub see mitmetest kiirabisse tehtud telefonikõnedest (vt asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud telefonikõnede stenogrammid: 2. kõne, 5. kõne, 6. kõne, 7. kõne, 9. kõne – kd I, toim.l. 83 pöördel, 84 pöördel, 85, 85 pöördel, 86). Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on bussi parem esinurk kuni kannatanu istmeni ulatuslikult deformeerunud. Isiku ekspertiisiakti kohaselt esinesid kannatanul parema puusanapa murd, parema reieluu keha murd, parema sääreluu murd koos sääre lömastusega (kd I; toim.l. 65). Sellest järeldub, et kannatanu jäi kokkupõrkel parema jalaga deformeerunud bussi konstruktsioonide vahele, mis takistas teda ka istmelt välja paiskumast. Teiseks olid kannatanu ees bussi konstruktsioonid, mis samuti tema minema paiskumist takistasid: kannatanu istme ees paiknes bussis käepide bussi sisenejate ja sealt väljujate jaoks (vt nt sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluva fototabeli foto 39 esiplaanil – kd I, toim.l. 46). Tähelepanu väärib see, et fotolt on näha, et halli käepideme ülaosa ja selle keskmine, kannatanu istme poolne post on ulatuslikult määrdunud punast värvi ainega, mis on niredena mööda posti alla voolanud. Voolamisjäljed välistavad selle, et tegemist saaks olla punast värvi bussi enda mõnelt kokkupõrkel deformeerunud keredetaililt käepidemele kandunud värviga. Arvestades, et kannatanu sai näopiirkonda tugevaid kahjustusi (vt isiku ekspertiisiakt kd I; toim.l. 65) ning tunnistajate ütluste kohaselt oli kannatanu nägu väga verine, saab järeldada, et käepide on määrdunud kannatanu verega. Kuna verega on määrdunud just käepideme ülemine osa, kinnitab see kohtukolleegiumi hinnangul seda, et kannatanu jäi kokkupõrke ajal ja pärast seda oma istmele. Nimelt puudub selgitus, kuidas oleks juhul, kui kannatanu oleks paiskunud istmete vahele põrandale, bussi põrandast kõrgemal olev käepideme osa saanud tema verega määrduda. Veelgi enam, kohtukolleegiumi hinnangul näitab käepideme verine ülaosa seda, et just käepideme vastu kannatanu näoga põrkaski. Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et kannatanu jäi autode kokkupõrkel parema jalaga bussi konstruktsioonide vahele, mis takistasid tal oma istmelt minema paiskuda. See, et kannatanu jäi jalga pidi kinni, ei takistanud aga tema ülakeha ettepoole liikumist ja peaga vastu käetuge põrkumast. Seda ei oleks saanud vältida ka turvavöö kasutamisega. Väikebussi sisemusest tehtud fotodest nähtuvalt olid reisijate istmetel 2-punkti turvavööd, mis ei takista kokkupõrke puhul isiku ülakeha liikumist ettepoole.

Tallinn – Ardu – Tallinn, kui seda, et kannatanu viibis bussis reisijana (kliendina). Maakohus on selle lugenud tõendatuks kannatanu enda ütlustele tuginedes. Tsiviilkostja esindaja seisukoht, et nimetatud asjaolu ei ole võimalik tõendada kannatanu ja süüdistatava ütlustega, vaid üksnes sõidupiletiga, on ekslik. Kannatanu ütlused on KrMS § 63 lg 1 kohaselt kriminaalasjas lubatud tõendiliik ning vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tsiviilhagi läbivaatamisele kohaldatakse kriminaalmenetluse sätteid, kui pole ette nähtud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et mõni KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõenditest ei oleks tsiviilhagi lahendamisel lubatav tõendiliik. Ilmselgelt on kriminaalmenetluse seadustikuga ja selle Riigikohtu seisukohtadega vastuolus tsiviilkostja apellatsioonis väljendatud seisukoht, et maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata ja võimaldama pooltel vaielda hagi üle tsiviilkohtumenetluses, kus tsiviilkostjal on suuremad protsessuaalsed võimalused oma õigusi kaitsta.

apellatsioonimenetluse menetluskulude kohta, peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludena ka eelmise apellatsioonimenetluse kulusid.

arvestama

Kohtukolleegium peab õigusabikulusid, mille hüvitamist taotletakse, põhjendatuteks. Kohtukolleegium märgib, et esmapilgul näib vastuoluline see, et teistkordse apellatsioonimenetluse kulud on suuremad esimeses apellatsioonimenetluses kantud kuludest. Kuna mõlemal juhul toimus vaidlus samade apellatsioonide alusel, oleks põhjust arvata, et kannatanu esindaja töö põhiline koormus langes esimesele apellatsioonimenetlusele. Tõdeda tuleb aga seda, et kannatanu esindaja 15. detsembri 2015. a istungil esitatud teesid on mahukamad ja põhjalikumad ning neis käsitletakse põhjalikult Riigikohtu määruses tõstatatud küsimusi. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus väidetavat tööde mahtu mõistlikuks. Eelnevast tulenevalt tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel mõista kannatanu kasuks riigieelarvest välja kokku 1046,4 euro suurused apellatsioonimenetluse kulud.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.