Harju Maakohtu 15. septembri 2015. a määrus, millega jäeti Sergey Semenukha apellatsiooniteade Harju Maakohtu 27. augusti 2015.a. otsusele läbi vaatamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava Sergey Semenukha (ik 39206230242, viibib Tallinna Vanglas) kaitsja Merike Allikmäe, määruskaebus Vaidlustatud kohtulahend
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 15. septembri 2015. a määrus muutmata ja süüdistatava Sergey Semenukha kaitsja Merike Allikmäe määruskaebus rahuldamata. Välja mõista Sergei Semenukha’lt Eesti Vabariigi kasuks 24 (kakskümmend neli) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe’le makstud tasu katteks määruskaebusmenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 27. augusti 2015.a. otsusega tunnistati Sergey Semenukha süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 9, KarS § 200 lg 2 p 4, 7, KarS § 349, KarS § 209 lg 2 p 1, 3 - § 25 lg 2 ning KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta, 7 kuud ja 23 päeva vangistust. KarS § 349 järgi mõistetud rahaline karistus summas 140 eurot jäeti iseseisvaks
täitmiseks. Sama otsusega mõisteti S. Semenukha õigeks süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi (04.02.2012.a toime pandud teos). Karistuse kandmise alguseks loeti S. Semenukha kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o. 11. veebruar 2015.a.
2.Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 27. augustil 2015.a. Kohtuotsuse resolutiivosa järgselt, kui kohus oli selgitanud kohtuotsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega, apellatsiooniõigusest loobumise võimalust, kinnitasid süüdistatav S. Semenukha ja kaitsja M. Allikmäe omakäeliselt allkirjaga, et loobuvad apellatsiooniõiguse kasutamise soovist. Apellatsiooniõigusest loobumine kanti ka kohtuistungi protokolli.
3.31. augustil 2015.a esitas süüdistatav S. Semenukha kohtule teate, mille kohaselt ta soovib esitada Harju Maakohtu 27. augusti 2015.a otsusele apellatsioonkaebuse.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus jättis 15. septembri 2015.a määrusega süüdistatava S. Semenukha apellatsiooniteate läbi vaatamata. Kohus juhindus KrMS § 315 lg-test 3, 4, 5, 6, 7 ja § 319 lgst 1 ning põhjendas oma seisukohta järgmiselt.
4.1.Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. KrMS § 315 lg 5 p 2 alusel saab apellatsiooniõigusest loobuda ka kohe (peale kohtu vastavasisulisi selgitusi), mis vastavalt KrMS § 315 lg-le 6 kantakse kohtuistungi protokolli, kusjuures kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. KrMS § 315 lg 7 kohaselt kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui KrMS § 315 lõike 5 punktis 2 sätestatud 7-päevase tähtaja jooksul ei ole ükski kohtumenetluse pool teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, märgitakse kohtuotsuses üksnes KrMS §-des 311 ja 313 või § 314 sätestatu.
4.2.Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt, s.o 27. augustil 2015.a, loobus süüdistatav apellatsiooniõigusest, mida kinnitas S. Semenukha isiklikult allkirjaga. S. Semenukha ei saa seega apellatsiooniteadet esitada, kuna ta on loobunud apellatsiooniõiguse kasutamisest.
4.3.Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-61-05). S. Semenukha oli teadlik allkirja andmise tähendusest ning selle andmine oli tema vaba tahte avaldus. Sisuliselt kaotaks kohtupraktikas KrMS § 315 lg 7 rakendamine oma mõtte, kui süüdistatav saaks igal hetkel allkirja teel väljendatud tahteavaldust tagasi võtta või seda muuta. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et piisavalt mõistlik alus on eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda tagasi võtta igal enesele sobival hetkel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-6-07).
4.4.Kuivõrd süüdistatav loobus apellatsiooniõigusest, märkis kohus kohtuotsuses üksnes KrMS § 311 ning KrMS § 313, 314 sätestatu. 15. septembri 2015.a kohtumääruse koostamise ajaks ei olnud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud ka kannatanud ja prokurör. Seega, kuna apellatsiooniõigusest on kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt süüdistatav loobunud, on loobutud nii apellatsiooniteate esitamise õigusest kui ka apellatsioonikaebuse esitamise õigusest.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Harju Maakohtu 15. septembri 2015.a määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava S. Semenukha kaitsja Merike Allikmäe, kes taotleb nimetatud määruse tühistamist.
5.1.Kaitsja märgib, et kuigi S. Semenukha on teadlik, et loobumise korral kaebust enam esitada ei saa, on ta palunud määruskaebuse esitamist, kuna ta oli kohtuistungil eksituses. S. Semenukha sõnul oli ta istungil elevil ja kohtuotsuse ootuses. Saalis viibis pereliige, allkirja andes ta kiirustas. S. Semenukha ei andnud endale aru, et selliselt toimides piirab ta oma kaebeõigust. Ta ei saanud päriselt aru, mis kaasneb allkirja andmisega. S. Semenukha’le esitati kahtlustus KarS § 199 lg 2 p 7, 9; § 200 lg 2 p 4, 7; § 349, § 213 lg 1, § 209 lg 2 p 1, 4 § 25 lg 2 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ning tal oli raske jälgida läbi tõlgi tegelikku karistuse pikkust. Samuti tuli allkiri anda enne seda, kui ta sai süveneda kohtuotsuse resolutiivosasse. Vanglas olles ei saanud S. Semenukha aga nõustuda, et tema apellatsiooniteade jäeti läbi vaatamata ja tagastati apellandile. Kohtuistungil osalemine on pingestatum kui tavaolukord. S. Semenukha tahteavalduse tagasivõtmine on tingitud inimlikust eksitusest. S. Semenukha on varasemal kohtuistungil kogenud seda, et kuigi ta andis allkirja loobumisest, võeti tema kaebus menetlusse. On usutav ka see, et otsuse resolutiivosa oli pikk ja keeruline ning S. Semenukha eeldas leebemat karistust kui mõistis kohus.
5.2.Riigikohtu otsuse 3-1-1-99-06 kohaselt peab kogu karistusõiguslik regulatsioon olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et karistusõiguse mistahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest.
PROKURÖRI SEISUKOHT
6.Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2015.a. määrusega määrati süüdistatava S. Semenukha kaitsja M. Allikmäe määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 2. novembrini 2015. Tähtaja jooksul esitas ringkonnakohtule oma seisukohad Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurör A. Vanatoa. Prokurör nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja peab neid põhjalikuks. Vastuseks kaitsja määruskaebuse väidetele osutab prokurör, et süüdistatava näol on tegemist täiskasvanud isikuga, kes on varasema kohtukogemusega. Seetõttu ei saa prokuröri hinnangul kuidagi olla eluliselt usutav, et süüdistatav ei saanud aru antud allkirja tähendusest, eriti kui talle on selgitatud tagajärgi kaitsja juuresolekul. Kohtuotsuse resolutiivosa pikkus ei saa samuti olla aluseks või põhjenduseks, et süüdistatava antud allkirja ja sellega väljendatud seisukoha saab nn tagasi võtta endale sobival ajal.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on seaduslikult ja põhjendatult jätnud süüdistatava apellatsiooniteate läbi vaatamata.
8.Ringkonnakohtule jäävad määruskaebuse väited mõneti vastuolulisteks. Ühest küljest väidab kaitsja, et süüdistatav oli teadlik apellatsiooniõiguse loobumise tähendusest – s.o sellest, et loobumise korral ta enam edasi kaevata ei saa. Samas aga väidab kaitsja, et süüdistatav oli loobumist väljendades siiski eksimuses, mis aga peaks osundama seda, et tegelikkuses ta ei mõistnud adekvaatselt loobumise tähendust. Ringkonnakohus leiab, et S. Semenukha on
apellatsiooniõigusest loobunud seaduses sätestatud viisil ning puudub alus tagantjärele pidada tema loobumisel väljendatud tahteavaldust tühiseks.
9.KrMS § 315 lg 7 kohaselt, kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui edasikaebe tähtaja jooksul ei ole ükski kohtumenetluse pool teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, märgitakse kohtuotsuses üksnes sissejuhatus ja resolutiivosa. Seejuures peab apellatsiooniõigusest loobumisel silmas pidama KrMS § 315 lgtes 5 ja 6 sätestatud menetlusnõudeid. KrMS § 315 lg 5 p 2 kohaselt pärast resolutiivosa kuulutamist teatab kohtunik kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja ning selgitab KrMS §-s 318 sätestatud edasikaebamise korda ja apellatsiooniõigusest loobumise võimalust. KrMS § 315 lg 6 kohaselt kantakse apellatsiooniõigusest loobumine kohtuistungi protokolli ning kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul.
10.Käesoleval juhul toimus resolutiivotsuse kuulutamine 27. augustil 2015, istungil osalesid süüdistatav ja tema kaitsja. 27. augusti 2015.a istungi protokollist nähtuvalt kuulutas kohtunik otsuse resolutiivosa, teatas edasikaebamise tähtaja, selgitas edasikaebamise korda ja apellatsiooniõigusest loobumise võimalust (KrMS § 315 lg 5 p 2; IV kd, tl 140). Istungi protokolli on kantud, et süüdimõistetu ja kaitsja loobusid apellatsiooni esitamisest (KrMS § 315 lg 6). 27. augusti 2015 kuupäeva kandval dokumendil on S. Semenukha oma allkirjaga kinnitanud, et on otsuse koopia kätte saanud ja edasi kaevata ei soovi. Sinna juurde on lisatud kaitsja M. Allikmäe omakäeline täiendus, milles kaitsja on allkirjaga kinnitanud, et ta ei soovi edasi kaevata (IV kd, tl 149). Seega on apellatsiooniõigusest loobumine toimunud vastavalt KrMS § 315 lg-tes 5 ja 6 sätestatud nõuetele. Ükski teine kohtumenetluse pool ei ole apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7-päevase apellatsioonitähtaja jooksul kohtule teatanud. Vaatamata 27. augustil 2015 antud nõuetekohasele apellatsiooniõigusest loobumisele, teatas S. Semenukha otsuse vaidlustamise soovist 31. augustil 2015. Maakohus on õigesti osutanud Riigikohtu määruse nr 3-1-1-61-05 p-le 6, milles on selgitatud, et mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada. Arvestades, et süüdistatav S. Semenukha loobus igati seaduslikult oma edasikaebeõigusest 27. augusti 2015.a istungil, leiab ringkonnakohus nõustuvalt maakohtuga, et tal ei olnud võimalik hiljem apellatsioonitähtaja jooksul asuda oma apellatsiooniõigust realiseerima.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust kaitsja väited selle kohta, et süüdistatav oli istungil eksistuses. Nagu märgitud, osales 27. augusti 2015.a istungil süüdistatava kaitsja. Protokollist nähtuvalt võttis istungist osa ka tõlk. Lisaks nähtub protokollist, et kohtunik kuulutas otsuse resolutiivosa ja küsis S. Semenukhalt, kas otsus on temale arusaadav. S. Semenukha kinnitas istungil, et otsus on arusaadav ning ta ei vaja täiendavat selgitust. Seega olid S. Semenukhal otsuse kuulutamisel kõik võimalused küsida eksimuste vältimiseks ja otsusest arusaamiseks abi oma kaitsjalt, tõlgilt või paluda kohtult selgitusi, et kahtluste esinemise korral mitte loobuda apellatsiooniõigusest. Kohtu küsimuse peale kinnitas S. Semenukha otsusest arusaamist. Määruskaebuse väited, et S. Semenukha oli otsuse kuulutamise ajal ärevuse tõttu ebaadekvaatne või ei olnud otsus talle tegelikkuses jälgitav, ei ole eelpooltoodud asjaolude tõttu tõsiseltvõetavad. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist S. Semenukha’le endale etteheidetava käitumisega, kui ta suhtus kohtuotsuse kuulutamisse ja kohtu selgitustesse kergemeelselt, vähese tähelepanelikkusega. S. Semenukha tahteavaldus apellatsiooniõigusest loobumise kohta on protokollitud ning lisaks tema poolt allkirjaga kinnitatud. Õige on maakohtu osundus Riigikohtu 2. mai 2006.a. otsuse nr 3-1-1-607 p-le 6, milles on selgitatud, et on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Võimalikud on ka erandid, näiteks juhtumid, mil isikut on
kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. Käesoleval juhul millestki sellisest rääkida ei saa. Vastuseks kaitsja väidetele märgib kolleegium, et kuna apellatsiooniõigusest loobumine on võimalik üksnes isiku enda tahteavalduse tulemusena, mis peab olema antud seaduses sätestatud nõudeid järgivalt, on KrMS § 317 lg-s 7 sätestatud isiku edasikaebeõiguse piirang proportsionaalne, tagamaks kriminaalasjas õigusrahu. Määruskaebuse motiivid ei anna seega alust maakohtu määruse tühistamiseks ning see jääb täielikult rahuldamata.
12.Määruskaebuse piiridest väljuvalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Toimikumaterjalide hulgas on S. Semenukha 7. oktoobri 2015.a taotlus, milles ta märgib, et soovib vaidlustada 27. augusti 2015.a otsust menetluskulude osas. Nimetatud dokumendist nähtub, et see on Harju Maakohtu kantseleis registreeritud 7. oktoobril 2015. Süüdistatava kaitsja määruskaebus on Harju Maakohtus registreeritud 1. oktoobril 2015 ja sellel on kohtupoolne 12. oktoobri 2015.a märge selle kohta, et kaitsja määruskaebus edastataks ringkonnakohtule. Süüdistatava 7. oktoobri 2015.a taotlusel niisugune kohtupoolne märge puudub. Kohtuotsuse puhul on isikul võimalik menetluskulusid vaidlustada määruskaebekorras, mistõttu tuleb 7. oktoobri 2015.a taotlust käsitleda süüdistatava määruskaebusena menetluskulude peale. KrMS § 389 lg 2 kohaselt vaatab määruskaebuse esmalt läbi kohtumääruse teinud kohtukoosseis. Kuivõrd süüdistatava määruskaebusel puudub kohtupoolne märge, see on üksnes kaitsja kaebusel, on ringkonnakohtul alust arvata, et kohus ei ole süüdistatava kaebusega tutvunud. KrMS § 389 lg-t 2 silmas pidades ei ole ringkonnakohtul seetõttu võimalik võtta süüdistatava kaebust menetlusse, vaid see tuleb saata
27.augusti 2015.a otsuse teinud kohtukoosseisule vastava seisukoha võtmiseks.
13.S. Semenukha kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Tasu suurus on taotluse kohaselt määruskaebuse esitamise eest 20 eurot (0,5 tundi), millele lisandub käibemaks 4 eurot. Taotletavad summad on kokku 24 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale tasu summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse korrast, tuleb OÜ-le Arkins Advokaadibüroo välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 24 eurot. KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Arvestades asjaolu, et kaitsja esitas määruskaebuse S. Semenukha huvides, tuleb kaitsjatasuna väljamõistetud summa 24 eurot jätta süüdimõistetu S. Semenukha kanda.
14.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/
Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/
Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.