Kohtulahend

Tühistada Harju Maakohtu 23. aprilli 2015 aasta otsus nr 1-14-7590 Artur Eesikule KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja Aleksandr Koljaginilt menetluskuluna ekspertiisitasu summas 897.60 ( 448.40+448.80) euro väljamõistmise osas. Uue otsusega:

Edasikaebe kord ja tähtaeg: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

kõrvalistmel viibis samal ajal Vadim Semjonov, kella 21:55 paiku Tallinnas XXXXXXX XXX XXXX asuvasse XXXXXX bensiinitanklasse ja jäi sinna ootama. Aleksandr Koljagin parkis samal ajal kella 22:01 paiku enda kasutuses oleva sõiduauto Nissan, reg.nr XXX XXX, Tallinnas Paldiski mnt 219B asuva kohviku „Sõprus“ parklasse ning edastas vastavalt varasemalt kokkulepitule informatsiooni RF jõudmisest kokkulepitud kohta Dmitri Rimm ́ile, R.V ́ele ning Artur Eesik ́ule. Seejärel sõitsid Aleksandr Koljagin ́ilt saadud märguande peale kella 22.02 ajal R.V koos Dmitri Rimm ́i ja Artur Eesik ́uga sõiduautos Peugeot 107, reg.nr XXX XXX, RF ́i poolt juhitud sõiduauto Opel Astra, reg.nr XXX XXX, taha ning väljusid sõidukist: juhikohalt väljus R.V , kõrvalistuja kohalt Dmitri Rimm ning tagaistmelt Artur Eesik, kes kõik kolmekesi liikusid RF ́i juhitud sõiduauto Opel juurde ja üritasid avada Opeli uksi, kus juhikohal istus RF, kõrvalistuja kohal istus Vadim Semjonov ning mille pagasiruumis oli sularaha summas 80 000 eurot. Seejuures oli Artur Eesik ́ul käes laskekõlbulik tulirelv püstol MANURHIN mudel PP, kaliiber .22LR, milles sees padrunisalv üheksa laskekõlbuliku padruniga kaliiber .22 LR. RF, kes relva nähes tundis reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast, üritas sõiduautoga Opel Astra, reg.nr XXX XXX, põgeneda ning hakkas sõitma Järveotsa tee poole, kuid samal ajal jooksid R.V, Dmitri Rimm ja Artur Eesik tagasi sõidukisse Peugeot 107, reg.nr XXX XXX, ning asusid RF ́i juhitud Opelit jälitama. Kella 22.05 ajal jõudis R.V koos Dmitri Rimm ́i ja Artur Eesik ́uga sõiduautos Peugeot 107, reg.nr XXX XXX, Tallinnas Ehitajate tee 114 maja juures järele RF ́i juhitud sõiduautole Opel Astra, reg.nr XXX XXX, ning nad sõitsid RF ́i auto kõrvale ja Dmitri Rimm sihtis seejärel läbi Peugeot avatud juhi kõrvalistuja akna relvast RF ́it sundides teda selliselt sõiduautot Opel Astra, reg.nr XXX XXX, peatuma. Samal ajal rammis R.V sõiduautoga Peugeot 107 RF ́i juhitud sõiduautot Opel Astra Ehitajate tee 114 juures sõiduteel suunaga Tammsaare tee poole vastu sõidutee piiret sundides selliselt RF ́it sõiduautot Opelit peatuma. Kui RF peatus, siis väljusid sõiduautos Peugeot olnud R.V ja Dmitri Rimm ning liikusid koheselt Opeli suunas: Dmitri Rimm läks Opeli juhiukse juurde, koputas käega aknale ja andis käskluse sõiduki ukse avamiseks, suunates samal ajal enda käes oleva relva läbi juhiukse akna RF ́i suunas. Artur Eesik ́ul ei õnnestunud koheselt sõiduautost Peugeot väljuda. Antud relvastatud grupiviisiline rööv jäi Aleksandr Koljagin ́ist, Dmitri Rimm ́ist, R.V ́est, Artur Eesik ́ust ning Vadim Semjonov ́ist olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna politsei sekkus ning 27.03.2014.a kell 22:06 peeti Tallinnas Ehitajate tee 114 vastas sõiduteel Dmitri Rimm, R.V , Artur Eesik ja Vadim Semjonov kahtlustatavatena kinni ning 27.03.2014.a kell 22.19 peeti Tallinnas Paldiski mnt 219b juures, sõiduautost Nissan Qashqai, reg.nr XXX XXX, roolist kahtlustatavana kinni ka Aleksandr Koljagin.

Võõra vallasasja äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil suures ulatuses, grupi poolt ja relvaga ähvardades, panid Artur Eesik, R.V , Aleksandr Koljagin ja Vadim Semjonov toime KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 6, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Dmitri Rimm, isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, pani toime KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 4, 6, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Suures koguse narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja valdamisega pani Dmitri Rimm toime KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a kehtiva redaktsiooni kohaselt:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Tõkendi – vahistamine- tühistas pärast kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist.

APELLATSIOONID:

Näiteks Rimmil on röövi toimepanemise kogemus olemas ning ta on seletanud, miks ta kunagi poleks toime pannud röövi sellisel kombel. Rimm millegi pärast ei kasutanud mütsi isiku varjamiseks, ei löönud klaase puruks kuigi nii XXXXXXX ́s, kui ka kinnipidamiskohas võis ta seda vabalt teha. Omades relva ning soovides kedagi röövida, ei olnud vaja tulla sõiduauto juurde olles XXXXXXX ́s, piisaks sellest kui ta oleks takistanud sellele teed ja kisuks välja süütevõtmed süütelukust välja. Tegelikult ei Semjonov ega ka keegi teine ei teinud midagi selleks, et midagi ära võtta. Järelikult ei ole objektiivselt tuvastatud, et Rimmi, Eesiku ja R.V poolt kannatanu auto juurde lähenemine oli röövi toimepanemise eesmärgiks. On vaja vastastada Koljagini käitumist, relvaga ähvardamist ja raha, mis oli justkui kannatanul olemas. Selleks on vaja tuvastada, et isik, kes ähvardas teda relvaga, oli teadlik kannatanul raha olemasolust või aimas seda ning sellel eesmärgil ka ähvardas F-it. Seda ei ole kaitsja arvates tuvastatud. Kuivõrd puudus kontakt Semjonovi ja Koljagini vahel pärast seda, kui raha pandi pagasiruumi, siis Rimm, R.V ja Eesik, ei saanud kuidagi teada raha olemasolust. Isegi siis, kui kannatanu rääkis terminalist toodud rahast Semjonovile, siis Koljagin sellest asjaolust ei olnud teadlik. Pealegi, ei ole selge kuidas ja millal saaksid sel juhul Koljagin teavitada Eesiku sellest, et raha on olemas. Seda tuvastatud ei olnud. Kas soovis Koljagin „õnne peale“ röövida F-it sõltumata sellest, kas ta oli raha olemasolust teadlik või mitte? Kaitsja leiab, et see oletus ei ole usutav, see oleks mõttetu Koljagini jaoks , kuna sellisel juhul võis kannatanu pöörduda politseisse ning tuvastada Koljaginit Semjonovi kaudu. Kannatanult ei nõutud raha, keegi ei püüdnud tungida sisse auto pagasiruumi. Röövimise toimepanek on kannatanu hinnang, mis põhineb sellel, mida öeldi temale hiljem, s.o. pärast süüdistatavate kinnipidamist. Elulise usutavuse printsiip ei pea asendama (kuriteo kõigi objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste) tõendamise kohustust. Ei ole ühtegi otsest tõendit, mis viitaks sellele, et nimelt Koljagin oleks teadnud röövimise plaanidest. Kuivõrd Koljagini osalus röövimises baseerub vaid kaudsetel tõenditel, siis kohus peab erilise hoolega kontrollima ka alternatiivseid versioone. Riigikohtu arvamuse kohaselt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (subsüsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (3-1-1-15-12). Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja väidab, et röövimise toimepanek ei olnud planeeritud, oli planeeritud kelmuse toimepanek, s.o. kannatanu poolt raha vabatahtlik üleandmine. Kohus nõustus kaitsjaga, et algsel etapil oli Semjonovil ja Koljaginil plaan omastada kannatanu raha kelmuse teel. Sellega on kaitsja täielikult nõus ning rääkis järjekindlalt nimelt kelmusest. Seejärel aga muutis kohus oma positsiooni, ning tuli järeldusele röövimise toimepanemisest. Kaitsjal pole selge, millisel etapil muutus see plaan Koljagini jaoks. Kohus piirdus vaid järgmiste põhjendustega- tõendid kogumis, sealhulgas pealtkuulamine ja jälitamine, aga samuti kui süüdistatavad oleksid tahtnud petta, siis neil oleks kaasas narkootikumidega „nukk“, samuti ei oleks nad kaasa võtnud relva? Kaitsja ei ole sellise kohtu järeldusega nõus.

Esiteks nimetatud kohtu argument kinnitab vaid seda, et Koljagini jaoks kelmuse ettevalmistus ei läinud üle katsestaadiumile, kuivõrd tal ei olnud narkootikumidega „nukk“ üleandmiseks valmis, ning ta soovis lõpetada kuriteo toimepanemise ettevalmistused. Kui ta oleks ettevalmistatud, siis poleks tal raske tuua sündmuskohale sama värvi aine ning pista see kannatanule. Ka sellisel juhul, ta võis kasutada eelist, et raha olekski olnud tema käes. Äärmisel juhul oleks ta võinud kutsuda Eesiku appi. Kuna Koljagin loobus kuriteo toimepanemisest, tema ei ole midagi eespoolloetletust teinud, palus vaid Eesikult nõu tekkinud olukorrast välja tulemise kohta. Kui Eesik üritas midagi teha oma äranägemisel; siis see väljub Koljagini tegevuse raamidest ning peaks olema iseloomustatud kui täitmise ekstsess. Koljagin ei palunud midagi teha sellist, mis oli tehtud tema äraoleku ajal sündmuskohal. Rääkides Koljagini ja Semjonovi kohtumistest kuriteo toimepanemise päeval, siis pole tuvastatud, et Koljagin oli teadlik raha olemasolust. Kohtumisi tuleb vaadelda kui kelmuse toimepanemise ettevalmistust. Nimelt selline tahtlus „jälitas“ Koljaginit, kui ta kohtus Semjonoviga ning arutas erinevaid variante. Relva kohta, millel leiti Rimmi DNA-d. Koljagin ei teadnud ega saanud teada sellest, et keegi võtab kaasa relva. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Koljagin oli Eesiku, Rimmi ja R.V tegevusega kursis sündmuskohal. Kohtu poolt tuvastatud kaaskohtualuste tegevuse koordinatsioon, tekitab suuri kahtlusi. Pigem võiks rääkida igasuguse koordinatsiooni puudumisest, aga mitte kokkuleppest. Sellel pinnal, tundub päris imelik Koljagini roll. Süüdistuse versiooni kohaselt, seisnes Koljagini roll selles, et ta pidi vahendama Semjonovi ja Eesiku vahel informatsiooni ning "katma" perimeetri röövimise toimepanemise ajal. Kaitsjal pole selge selline kohtu järeldus. Millist informatsiooni pidi Koljagin edastama Eesikule? Temal kaasas isegi telefoni ei olnud Koljagin andis ütlusi selle kohta, et ta tõepoolest rääkis Eesikuga ning teatas temale juhtunust, kuid teisel eesmärgil. Ta palus abi mitte röövimise toimepanemisel, vaid tekkinud olukorra lahendamisel ja sellest loobumisel. Vastavalt kohtu loogikale pidi Koljagin teatama Eesikule, et raha on kohal ning Semjonov ja F tulevad kokkulepitud kohale. Kuid Koljaginil puudus informatsioon raha olemasolu kohta. Peale selle, ei tähenda informatsiooni edastamise Eesikule, et Koljagin oli seotud röövimisega, kuivõrd ta ei olnud Eesiku tegevuse ja tema plaanidega kursis. Koljagin ei saanud isegi eeldada, et Eesik kutsub veel kedagi sündmuskohale ja veel relvaga. Peale selle, ei ole selge, mida tähendab perimeetri "katmine" röövimise toimepanemise ajal? Koljaginil polnud vahendeid ega võimalust, samuti polnud relva, et midagi "katta". Seega leiame, et selline kohtu järeldus on välja mõeldud. Kohus tuli järeldusele, et algseks plaaniks võis tõesti olla kelmuse toimepanek. Vastavalt sellele plaanile; pidi Koljagin organiseerima „narkootikumidega nukku“ ning üle andma selle Semjonovile, et viimane annaks see üle F-ile. Kuivõrd Koljagin ei jõudnud seda teha, siis tema plaan ei läinud katsestaadiumile üle vaid jäi ettevalmistusstaadiumisse. Koljagini jaoks kuriteo toimepanemist ei toimunud, kuivõrd see ei läinud üle katsestaadiumile, ka siis, isegi kui teiste osalejate suhtes läks see katsestaadiumile üle. Kuna kaassüüdistatavate väidete kohaselt, nende eesmärgiks oli midagi muud, kui röövimine, siis Koljagin oligi teadlik vaid sellest, et Eesik soovis tõmmata Semjonovit autost välja. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtulahendis 3-1-1-10-11 ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus asuda süüdistaja rolli ning täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumuse järgi. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Samuti tundub imelik süüdistus, et Koljagin pidi andma teistele kaassüüdistatavale mingeid signaale. Kuidas oli see võimalik, ei ole selge, sest Koljaginil polnud isegi sidevahendeid kaasas. Kohus ise tulles ühemõttelisele järeldusele süüdistatavate kavatsuste kohta, on märkinud, et sündmuskohale tulid Rimm, Eesik ja R.V ainuüksi röövimise toimepanemise eesmärgil, kuid ei maininud Koljaginit. Teda polnud ning pole õnnestunud tõendada tema seost, teiste isikute isetegevusega. Nagu oli varem märgitud piirdus Koljagini osalus kelmuse (katsestaadiumis) ettevalmistamisega. Seega, tuleb sõltumata teiste kaassüüdistatavate tegevuse kvalifikatsioonist, kvalifitseerida Koljagini tegevust kui kelmuste toimepanemise ettevalmistust, mis ei olnud katsestaadiumile üle läinud. Kohus, ei võtnud arvesse kannatanu tegevuse provokatiivsust. Kaitsja on asja arutamise kestel viidanud eriti aktiivsele kannatanu käitumisele ning kes kallutas Semjonovit kuriteo toimepanemisele. Kohus ei kajastanud ekslikult nimetatud asjaolu oma otsuses. Teine katse oli teatud tasemel provotseeritud F-i enda poolt. Süüdistatavate ütluste kohaselt, nad enam ei planeerinud F-i suhtes mingeid tegusid, kuid just viimane nõudis visalt tehingu sooritamist. Selles osas käitus politsei väga visalt ning provotseeris kuriteo toimepanemist. Seega pidi kohus karistuse määramise staadiumis nimetatud asjaolu arvesse võtma. Kaitsja leiab, et kohus pidi andma hinnangu politsei tegevusele ning arutama võimalust kas isikute täielikust vabastamisest vastutusest või leebema karistuse määramisest. Rääkides Koljagini poolt kuriteo toimepanemise objektiivsest küljest, siis ei saa kuidagi väita, et ta võttis osa röövimise toimepanemise katses. Ta ei võtnud midagi ette selleks, ei jõuga omastada võõrast vallasasja. Plaani väljatöötamine, kooskõlastused, kohtumised, kõik see kuulub kelmuse alla. Süüdistus ei ole tõendanud vastupidist. Kuivõrd on olemas mõistlikud kahtlused Koljagini käitumise hinnangu tegemisel, siis lähtudes indubio pro reo printsiibist tuleb kõiki kahtlusi tõlgendada tema kasuks. Kohus ei saanud kõrvaldada mõistlike kahtlusi tema tegevuses. Subjektiivsest küljest, ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Koljagin möönis (rääkimata kavatsusest)kannatanult jõuga vahendite äravõtmist. Asjaolu, et sündmuskohale saabusid teised figurandid ilma„ narkootikumidega nukuta“ ja koos relvaga, ei tähenda, et Koljagin loobus kelmuse toimepanemise plaanist ning läks röövimise toimepanemise plaanile üle. Selleks, et tõendada röövimise planeerimist ei ole piisav Koljagini, Semjonovi ja Eesiku telefonivestluste väljatoomiseks, vaid on vajalik kindlaks teha, kas Koljagin planeeris jõu kasutamist või vähemalt möönis selle kasutamist. Lähtudes eeltoodust, kaitsja leiab, et asjas ei ole kõrvaldatud mõistlikud kahtlused, mille kohaselt tuleb Koljagini tegevust kvalifitseerida KarS § 209 järgi, mis seisneb sellest, et Koljagin tõepoolest soovis kelmuse teel omastada kannatanu raha. Selleks, ta tõepoolest valmistas ette plaani ning hakkas seda realiseerima. Plaani lõpule viimiseks, oli vaja valmistada "narkootikumidega nukku" ning see üle anda. Koljagin ei saanud kuidagi kontrolliga Semjonovi ja Eesiku tegevust, peale selle ta kartis kannatanut, kes nimetas end narkoparuniks. Seetõttu otsustas Koljagin välja „rabeleda“ tehtud plaanist, s.o. peatada selle ettevalmistust ja täitmist. Seega, ta ei ole üle läinud katsestaadiumile, aga kui kohus siiski leiab, et Kaljagini tegevus läks katsestaadiumile üle, siis tema käitumine ja sündmuskohal puudumine iseloomustatakse kui vabatahtlik loobumine. Juhindudes KrMS § 338, 339 lg 2, 340 lg 2 palub mõista Koljagin õigeks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2,

Alternatiivselt palub kvalifitseerida Koljagini tegevus KarS § 209- §25 järgi ning määrata temale leebem karistus.

toimepanemisest. Kaitsjal pole selge, millisel etapil muutus see plaan? Kas Rimm oli sellest esimesest plaanist või muutmisest üldse kursis? Kohus piirdus vaid järgmiste põhjendustega- tõendid kogumis, sealhulgas pealtkuulamine ja jälitamine, aga samuti kui süüdistatavad oleksid tahtnud petta, siis neil oleks kaasas narkootikumidega „nukk“, samuti ei oleks nad kaasa võtnud relva? Kaitsja ei ole sellise kohtu järeldusega nõus. Esiteks nimetatud kohtu argument kinnitab vaid seda, et kelmuse plaani ettevalmistus ei läinud üle katsestaadiumile, kuivõrd Koljaginil-Semjonovil ei olnud narkootikumidega „nukk“ üleandmiseks valmis, ning Koljagin vastupidi soovis lõpetada kuriteo toimepanemise ettevalmistused. Kui ta oleks ettevalmistatud, siis poleks tal raske tuua sündmuskohale sama värvi aine ning pista see kannatanule. Ka sellisel juhul, ta võis kasutada eelist, et raha olekski olnud tema käes. Äärmisel juhul oleks ta võinud kutsuda Eesikut appi. Rääkides Rimmi käitumises kuriteo toimepanemise päeval, siis pole tuvastatud, et ta oli teadlik raha olemasolust. Tema osalust tuleb vaadelda, kui Semjonovi aitamist autost vabanemiseks. Nimelt selline tahtlus „jälitas“ Rimmi kui ta kohtus Eesikuga ja R.V-ga ning saabus nendega tanklasse 27.03.14 kell 22.02. Relva kohta, millel leiti Rimmi DNA-d. Rimm andis seletusi selle kohta, et katsus midagi autos ning võis võtta kätte ka relva. Tema ei teadnud et antud püstol on laskekõlblik. Kohtu poolt tuvastatud kaassüüdistatavate tegevuse koordinatsioon, tekitab suuri kahtlusi. Pigem võiks rääkida igasuguse koordinatsiooni puudumisest, aga mitte kokkuleppest. Kohus tuvastas, et süüdistatavatel ei olnud muud eesmärki sel õhtul relvastatult tanklasse minnes kui raha röövimine. Dmitri Rimm, Artur Eesik ega R.V ei tundnud kannatanut. RF oli koos Vadim Semjonoviga XXXXXX tanklasse tulnud selleks, et raha ära anda. Ent üksnes narkootilise aine vastu. Kuivõrd Dmitri Rimm, Artur Eesik ega R.V tanklasse tulles narkootilist ainet kaasa ei võtnud, siis ei tulnud nad sinna mitte RF-iga vahetuskaupa tegema, vaid üksnes temalt raha ära võtma. Kaasa võetud ja laetud tulirelv osundab üheselt ja vastuvaidlematult võimalikele viisidele, mida raha äravõtmiseks oldi valmis kasutama. Ei saa kaitsja sellega nõustuda. Kohtuistungil süüdistatavana ülekuulatud Dmitri Rimm andis kohtuistungil ütlusi, et kaassüüdistatavad on talle sõbrad, V.Semjonovit on näinud paar korda, R.V ja A. Eesik on sõbrad, A.Koljaginiga on niisama kohtunud mõned korrad. Tema narkootilist ainet ei tarvita ja tal ei ole tuttavaid, kes sellega tegelevad. Ta ei oska seletada, kuidas leiti pudelilt tema DNA-d. Kokkusaamisel rääkis Artur Eesik, et tema sõbral Vadimil on mingid probleemid narkomaffiaga. Kuna sõber oli hädas, siis nad läksid kaasa. Nad läksid XXXXXX tanklasse, kus pidid toetama Arturit, et kui teda peksma hakatakse, et siis nad kaitsevad A.Eesikut. Artur Eesik väljus autost, läks teise auto juurde, auto sõitis äkki minema ja sõitis Arturi jalgadest üle. Tema seisis auto kõrval. Artur ütles, et tuleb järgi sõita, kuna Semjonovit võib ähvardada oht. Kui nende autod olid kõrvuti, siis auto jäi lihtsalt seisma, keegi ei takistanud autol edasi sõitmast. Auto seismise ajal tema akent lahti ei teinud ja midagi ei nõudnud. Võimalik, et ta kasutas seda relva. Kui auto jäi seisma, läks Artur autost välja, Oliver istus autoroolis ja kui tema tahtis autost välja tulla, siis tuli kohale politsei. Müts oli tal peas, mille politseinikud tõmbasid talle näole. Teda on röövimise eest varem ka karistatud, millest kaks korda üksinda ja ühel korral kolmekesi. Kokkusaamisel Eesik ei maininud midagi, et kuskil on raha, mis tuleb ära võtta. Antud juhul ei olnud tegemist röövimisega, pigem huligaansusega. Kui ta oleks tahtnud röövida, siis oleks teinud seda kohe XXXXXX tanklas, ta oleks löönud autoklaasi sisse ja võtnud raha ära. Kui ta oleks autot tahtnud röövida, siis ta oleks kasutanud

mütsi, et teda ära ei tuntaks. Aukudega müts on tema isa oma ning see päev oli külm ja ta võttis selle kaasa. Ta ei teadnud, et sellel mütsil on augud sees. Kuna Rimmi käitumise hinnang sõltub ka teisest süüdistatavatest, tuleb hinnata nende käitumist nii eraldi kui ka ühiselt. Kaitsja leiab, et kohus pidi andma hinnangu politsei tegevusele ning arutama võimalust kas isikute täielikust vabastamisest vastutusest või leebema karistuse määramisest. Rääkides Rimmi poolt kuriteo toimepanemise objektiivsest küljest, siis ei saa kuidagi väita, et ta võttis osa röövimise toimepanemise katses. Ta ei võtnud midagi ette selleks, ei jõuga omastada võõrast vallasasja. Süüdistus ei ole tõendanud vastupidist. Nii XXXXXXX autotanklas, kui ka Semjonovi ja F-i jahtimisel, võisid R.V, Rimm ja Esik vabalt „kahjutustama“ F-i ning võtta kõike mida sooviti. Neil polnud midagi F-ilt vaja. Nad soovisid oma sõbra-Semjonovi naasmist. Kuivõrd on olemas mõistlikud kahtlused Rimmi käitumise hinnangu tegemisel, siis lähtudes indubio pro reo printsiibist tuleb kõiki kahtlusi tõlgendada tema kasuks. Kohus ei saanud kõrvaldada mõistlike kahtlusi tema tegevuses. Subjektiivsest küljest, ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Rimm möönis (rääkimata kavatsusest) kannatanult jõuga vahendite äravõtmist. Asjaolu, et sündmuskohale saabusid nad „narkootikumidega nukuta“ ja koos relvaga, ei tähenda veel, et Rimm läks röövimise toimepanemise üle. Selleks, et tõendada röövimise planeerimist ei ole piisav püstoli olemasolu, vaid on vajalik kindlaks teha, kas Rimm tahtis jõu kasutamist või vähemalt möönis selle kasutamist selleks et raha saada. Lähtudes eeltoodust, leiab, et asjas ei ole kõrvaldatud mõistlikud kahtlused, mille kohaselt tuleb Rimmi tegevust kvalifitseerida KarS § 120 järgi, mis seisneb sellest, et Rimm tõepoolest soovis kannatanut ähvardada.

sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. DNA -eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb aga arvestada, et KrMS § 60 lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA -eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA -eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Kriminaalasja kohtueelses menetluses võib võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNAekspertide tõepära suhet määravad arvutused, milledest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem, ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada. Kannatanu RF-i ütlustest kohaselt istus sõiduauto Peugeot kõrvalistuja kohal Dmitri Rimm, kõrvalistuja küljesahtlis leiti pudel kirjaga „Listerine ja istme eest läbipaistav pudel kirjaga „Nestea. TS andis ütlusi, et kui ta suud loputas pudel suuloputusvedelikku. Listerine pudeli korgilt ja Nestea pudelilt leiti Dmitri Rimmi bioloogilist materjal. Seega oli sõidukist leitud ja ära võetud narkootilise ainega viimane ajaline-ruumiline kokkupuude Dmitri Rimmil. Kahtlane on kohtu järeldus selles osas, et viimasena puudutas Rimm pudelit ning selle tõttu ta ongi seotud narkootikumidega. Kaitsja ei saa aru sellisest tõendite hindamise põhimõttest. Lisaks Rimmile puudutasid pudelit ka teised isikud, kuid sellele vaatamata nad ei saanud seoses sellega süüdistust. Isiku seotust narkootiliste ainete käitlemisega hinnatakse tõendite koosseisuga, mitte selles osas, kes viimasena katsus pudelit narkootikumidega. Rimm andis tunnistusi, kust võisid sattuda tema DNA jäljed sellele pudelile. Mitte mingeid seda versiooni ümberlükkavaid f akte kohus ei ole esitanud. Riigikohtu arvamuse kohaselt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (subsüsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (3-1-1-15-12). Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhindudes KrMS § 338, 339 lg 2, 340 lg 2 palub mõista Dmitri Rimm õigeks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2

Mõista Dmitri Rimm õigeks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 184 lg 1 Alternatiivselt palub kvalifitseerida Rimmi tegevus KarS § 120 järgi ning määrata temale leebem karistus.

F-i hoiatatud valeütluse andmisega kaasneva vastutuse eest ja seetõttu pole kohtul alust tema ütlustes kahelda. Seega on kohus omistanud ühele tõendile (süüdistuse huvisid teeniva politseiagendi ütlus) a priori kõrgema õigusjõu kui teistele (mis seavad süüdistuse versiooni põhjendatult kahtluse alla). Sellega on kohus irdunud KrMS § 61 lg.1 sätestatud põhimõttest, mis tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Ühe isiku ütlusel põhinev tõend ei saa olla süüdimõistmiseks a priori piisav, sest isikud tajuvad sündmusi erinevalt. On võimalik, et politseiagent tajub mõnd sündmust teisiti, kui objektiivne kõrvalseisja. On ka võimalik, et politseiagendi ütlused võivad olla kallutatud soovist toetada enda tööandja e. politsei versiooni. Oluline on kaitsja hinnangul ka fakt, et politseiagendi põuemikrofoni salvestisest ei nähtu, et ta oleks sündmuskohal toimunut tajunud röövina, selline tähendus omistati sündmusele hilisema analüüsi käigus kui kahtlustatavad olid kinni peetud ning asuti mõtlema kas ja mida nendega peale hakata. Oluline on ka see, et kohtu siseveendumus saab ja peab rajanema üksnes tõenditel (KrMS § 60 lg.1,2, § 62 p.1 ja 2), mitte üldmuljel, eelarvamusel, usaldusel riikliku süüdistaja vastu vm. seaduses mittenimetatud alusel. Kohtus uuritud tõenditest aga ei nähtu R.V käitumises KarS § 200 tunnuste esinemist. Vähemalt kohus neid ei nimetanud ning neid ei oska nimetada ka kaitsja. Seega on kohus irdunud ka KrMS § 60 lg.1,2, § 62 p.1 ja 2 sätestatud põhimõttest, mis tuleb samuti lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. See kas ja mida sooviti ära võtta, on antud tõendite valguses oletus, sest ei ole üheselt tõendatud mitte ühegi tõendiga. Jääb ainult kahtlus, mida ka ei ole ühegi tõendiga kõrvaldatud. KrMS § 7 lg.3 annab selliseks puhuks kohtule selge käitumisjuhise – kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistava kasuks. Ka nimetatud sätte kohaldamata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Seevastu süüdistavad on sellele osale süüdistusest heitnud enda ütlustega oluliselt teistsugust valgust ning nende ütlused haakuvad muude tõendite ja tehioludega (sh telefonikõnede salvestused ning eelkõige väidetava sündmuskoha ja teo videosalvestus). Semjonov karis F-it kui väidetavat narkokaupmeest ning Koljagin palus Semjonovi F-i poolt nõutavast tehingust eemaldumiseks enda sõprade kaasabi. Eesik, Rimm ja R.V tulid sündmuskohale üksnes Semjonovi kaitsmiseks agressiivse narkokaupmees F-i eest. Vastupidist ei tõenda ükski tõend. Kohus on aga süüdistatavate enda ütlused, mis NB! Samuti haakuvad muude asjas kogutud tõenditega, jätnud täielikult ja põhjendamatult arvestamata, mis on KrMS § 60.61 ja 62 sätestatud tõendite hindamise reeglite rikkumine. Seega puudub antud juhul võõras vallasi kui KarS § 200 objektiivse koosseisu obligatoorne element ning ainuüksi sellest piisab, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. Kuivõrd antud juhul polnud ühtegi vallasasja, mida keegi oleks soovinud või üritanud ära võtta, ei saa ka selle objektiivse koosseisu tunnuse esinemisest rääkida. Ei ole võimalik pareerida ka seda äravõtmise katsega (KarS § 25), sest ühtegi katset millegi äravõtmiseks ei tehtud. Kahel korral, millal süüdistatavad F-iga kokku puutusid – XXXXXXX tanklas ja hiljem ehitajate teel – ei esitatud kellelegi ühtegi nõudmist ega tehtud keegi katset avada F-i poolset sõiduki ust, tagumist ust, ega pagasiluuki – vaid mõlemal korral mindi just ja ainult kõrvalistuja ukse juurde, kus istus Semjonov. Ka see fakt kinnitab süüdistavate ütlusi, et mindi päästma just nimelt Semjonovit, kellel ei olnud ei võimalust ega tahtmist F-ile narkootilist ainet müüja ning omas seega põhjust petetud F-i kättemaksu kartmiseks. Seega puudub antud juhul ka äravõtmine kui KarS § 200 objektiivse koosseisu obligatoorne element, mis on samuti piisav selleks, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. Süüdistusaktist ei nähtu, milles konkreetselt süüdistaja hinnangul vägivallategu pidi seisnema, seega on selle etteheite vastu ka klienti väga raske kaitsta. Ühestki kohtus vahetult uuritud

objektiivsest tõendist – subjektiivse/hinnangulise mõjutuse vabad saavad olla vaid F-i põuemikrofoni salvestis ja XXXXXXX tanklas tehtud videosalvestus – ei nähtu mistahes vormis vägivalla kasutamist, mis oleks suunatud võõra vallasasja äravõtmisele. Jah, relv oli, kuid sellega ei ähvardatud kedagi. Relv oli Eesikul kaasas vaid enesekaitseks. Kedagi ei löödud ega ähvardatud. Seega puudus nii füüsiline kui psüühiline vägivald. Kuivõrd puudus ka kolmas röövi kohustuslik tunnus, tuleb tõdeda, et süüdistavate käitumises puudusid KarS § 200 objektiivsed elemendid. Selles valguses saab kohus teha vaid ühe võimaliku otsuse – mõista süüdistatavad õigeks. Kriminaalmenetluses on täielikult tuvastamata kas ja mida röövida üritati. Tõendatud ei ole, et F-i sõidukis üldse raha oli ja, et süüdistatavad oleksid sellest teadnud. Süüdistatavad ei ole Filit raha nõudnud, tema ärasõitu takistanud ega teinud katset sõidukisse tungida. Vastupidi, F-i ja Semjonovi vestluse salvestisest nähtub, et F-i poolt avaldatud teabe kohaselt ei olnud raha sellel ajal autos. Nad pidid sellele hiljem järgi minema ning selle aja jooksul oli Semjonov kogu aeg F-iga koos ega saanud mistahes viisil kellelegi märku anda raha olemasolust. Ka F-i auto väärtus on tuvastamata. F ise ei ole vallasasi, mida röövida saaks. Seega on tõendamata, mida sooviti röövida ning mis oli selle rahaline väärtus. Tõendamata on, kas see täidab suure ulatuse tunnused. Relva kasutamine asja äravõtmisel kvalifitseeriva tunnusena esinemist ei ole võimalik jaatada juba üksnes sellel põhjusel, et relva ühegi vallasasja äravõtmiseks ei kasutatud ega proovitudki kasutada. Relv oli Eesikul kaasas üksnes enese kaitseks. Asjaolu et F relva nägi ei tee seda veel relva kasutamiseks. Relva kasutamine Relvaseaduse § 10 lg.2 mõttes on vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti tabamiseks või kahjustamiseks relvaga. Sellist asjaolu ei esinenud. Tegelikult tundub, et relva olemasolu fakt ongi ainuke mõttelõng, mis menetleja mõtted röövi katsele viis. Fakt on ju see, et polnud vallasasja mida röövida ning ühtki röövile suunatud käitumisakti (millegi üleandmise nõudmise esitamine või äravõtmise katse) ei toimunud. Eluliselt ei ole usutav, et rööviks lepitaks kokku niivõrd avalik koht nagu tankla, kus on teadaolevalt piisavalt valgustust, kaameraid ja rahvast. Poleks üks osalistest narkoärikaga suhtlemise ajaks enesekaitseks relva kaasa võtnud, poleks ilmselt menetlejale isegi sellist mõtet pähe tulnud, et sündmust võiks käsitleda röövina. Ja sellisel juhul oleks tulnud isikud vabaks lasta, sest narkotehingut nad tegema ei tulnud ning sellega oleks kogu politseioperatsioon luhtunud. Ja äärmiselt meelevaldsena ja oletuslikuna tundub kohtotsuse lk 27 3 lõigu lõpus olev arvamus, et kuivõrd süüdistatavad tanklasse tulles narkootilist ainet kaasa ei võtnud, siis said nad tulla üksnes F-ilt raha ära võtma. 99,99% inimestest läheb tanklasse ilma narkootilise aineta ning see ei tähenda, et neil peaks siis tingimata peas olema mingi muu kuritegelik mõte. Teinekord saadakse kokku ka lihtsalt rääkimiseks, mis antud juhul oligi kokkusaamise põhjus. Isikute grupp kvalifitseeriva tunnusena KarS § 21 lg.2 kohaselt tähendab isikute grupp kuriteo kaastäideviimist mitme isiku poolt. Funktsionaalse teovalitsemise teooria kohaselt tegutsevad isikud ühiselt ja kooskõlastatult juhul, kui igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Seega selleks, et R.V saaks lugeda grupi kuuluvaks, peaks olema tõendatud, et ta tegutses ühiselt ja kooskõlastatult Vadim Semjonoviga, Aleksander Koljaginiga, Artur Eesikuga ja Dmitri Rimmiga selleks, et võtta vägivalla teel RF-ilt ära neile mittekuuluv vallasasi. Sellisel konkretiseerimata väitel – R.V tegutses ühiselt ja kooskülastatult – rajaneb terve süüdistusakt. Aga ühtegi konkreetset tõendit – kes, kellega, millal, millisel teel ja mida kooskõlastas – kohtuistungil esitatud ei ole. Ometi kuulati pealt

süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varjatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks. Ja ikka ei ole R.V-ga millegi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit. Kuivõrd R.V enda sõiduk oli sellel päeval remondis ja ta laenas ajutiselt enda perearstist õelt imeväikest Peugeot sõidukit, oleks võinud vabalt juhtuda, et sõidukiga oleks võinud kaasa sõita ka R.V õde ja alaealine laps. Kuivõrd nende tegevus saanuks avalduda välismaailmas täpselt samas mahus ja samal viisil kui R.V (heal juhul oleks tanklas tulnud välja jalgu sirutama aga võinuksid jääda ka autosse nagu R.V väidetava röövimiskatse ajal Ehitajate teel), oleks antud süüdistuse kontekstis tõenäoline, et ka neile oleks esitatud süüdistus röövikatses osalemiseks. Kui mitte muus, siis kaasaaitamises – sõiduki kasutamise võimaldamine ja kaasasolemisega moraalse ja füüsilise toe pakkumine. Kõlab absurdselt, kuid rohkemal määral ei avaldu välismaailmas ka R.V teopanus ja tõendite puudumisel lünka oletustega täita ei saa. Kaitsja viitab KrMS § 7 lg.3, mille kohaselt peab kõik konkreetsete tõenditega kõrvaldamata kahtlused tõlgendama süüdistava kasuks. Subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16 lg.2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks, erandina nõuab seadust tahtlust kavatsetuse (KarS § 16 lg.4) vormis asja äravõtmise osas. Tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist. Kuivõrd kuulati pealt süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks ning ei tuvastatud R.V-ga millegi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit, ei ole tõsikindlalt võimalik teada, et R.V teadis midagi rahast või veelgi enam soovis seda ära võtta. Süüdistatavad on selgitanud millistel asjaoludel R.V sündmuskohale sattus – sõber palus kas ta saab sinna autoga ära viia – ja nende ütlused kattuvad nii omavahel kui teiste tehioludega. Sellest tulenevalt pole põhjust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Ja sellest tuleneb üheselt, et isegi kui keegi soovis kelleltki midagi röövida, siis R.V sellest midagi ei teadnud. Ilmselgelt piirdus tema teadmine sellega, et temalt autoga tanklasse viimist palunud Eesik pidi seal kellegagi pelgalt kokku saama, sest ka sündmuskoha videosalvestisest nähtub, et R.V väljus tanklas autost ja jäi seal auto kõrvale lihtsalt midagi tegemata seisma. Ta ei takistanud F-i ärasõitmist ning videosalvestusest nähtub, et R.V laiutab ärasõitu nähes hämmeldunult käsi. Seejärel loivab rahulikul sammul enda autosse ja asuvad sõitma. Selline käitumine ei iseloomusta ettekavatsetud röövi. Ja hiljem kui F-iga taas kohtuti Ehitajate teel ei väljunud F R.V autost ega teinud üldse midagi kuni politsei saabumiseni. Jutt sõiduki rammimisest on väär, sest rammimisest ei ole sõidukitel ühtegi füüsilist jälge, samuti ei kinnita seda kannatanu F. Vastupidi, F kinnitab, et oleks võinud vabalt väikselt Peugeotilt eest ära sõita, kuid võttis ise vabatahtlikult hoo maha, ootas seda sõidukit järgi ja peatus, sest pidas võimalikuks, et sõidukis on politseiametnikud. Ka sündmuskohal tehtud fotodest (kohtueelse uurimise toim I kd, lk 178) on selgelt näha, et F-i Opel seisab esimesel sõidurajal, R.V Peugeot aga teisel ega blokeeri mitte mingisuguses vormis F-i sõiduki liikumistrajektoori. Milline siis nendest R.V kahest käitumisaktist – mis tegelikult ongi ainsad kohtuotsuses R.V tegevust kirjeldavad laused (otsuse lk. 26 1-ne lõik) – on käsitletavad objektiivse kuriteotunnusena, või millest võiks tõsikindlalt järeldada kuriteo tahtlust? Subjektiivse külje esinemise süüdistatavate käitumises on jäänud kohtu käsitlusest täielikult välja, millega on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 2 lg.2, § 16 lg.2,3,4 ja § 25, § 200 lg 2 p 6, 7, 8) ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 62 lg.2, § 312 p.1).

Süüdistusaktis ei ole esitatud R.V teopanust väidetavas ühises teos. Süüdistusaktist ei nähtu, et R.V roll ühises teos oleks olnud tagada transpordi olemasolu ning vajadusel osutada teistele moraalset ja füüsilist kaasabi. Seega ei olnud võimalik R.V kaitset sellise väite vastu ette valmistada, mis irdub EIÕK art 6 ja KrMS § 268 lg.1 sätestatud põhimõttest. Sellise väite esitas prokurör alles enda lõpukõnes, seda täpsustamata (miks võeti väitetavaks rööviks just R.V imepisike Peugeot, mitte näit Koljagini võimsat maasturit; milles pidi seisnema väidetav moraalne ja füüsiline kaasabi) ja tõendamata. Need on täielikult nii süüdistusakti, kui kohtus uuritud tõendite tõendamiseseme piirest väljuvad väited, mis tulid prokuröri lõpukõnes üllatusena. Ja ometi on kohus süüdimõistmise ja karistamise rajanud nendele väidetele (otsuse lk 27 3-s lõik). Sellise süüdistusakti piiridest väljumisega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 268 lg.1). Süütuse presumptsiooni rikkumine ei ole küll kohtule etteheidetav, küll aga ilmselt prokuratuurile kui katse mõjutada kohut endale soodsas suunas lahendit tegema. Lähtudes eeltoodust palub mõista R.V temale esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu menetluses esitas R.V taotluse mõista välja lepingulise kaitsja tasu summas 7260 eurot. Kaitsja esitas ka vastava arve koos ajaarvestusega. Kliendilepingu järgi kokku lepitud ja rakendatud tunnitasu määr – 110 eurot, millele lisandub 20%-ne käibemaks – on advokaadi tegutsemiskohas kehtiv tavapärane ja keskpärane lepingulise kaitsja tasu määr. Apellatsioonimenetlusega seonduva õigusabi kuludokumendid esitab R.V kaitsja apellatsioonikohtu istungil ning palub kaitsjatasu R.V kasuks välja mõista. Samuti palub kaitsja R.V kasuks välja mõista hüvitis alusetult vahi all viibitud aja eest vastavalt kehtivale seadusele.

süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt olema informeeritud süüdistusest, millest kohus võib otsust tehes lähtuda. Käesoleval juhul ei ole süüdistusaktis selliseid nõudeid järgitud. Apellant esitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-139-05, 3-1-1-31-10, 31-1-24-05, 3-1-1-83-10, 3-1-1-84-12 sedastatu ja märgib, et süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest (faktilistest asjaoludest) ei nähtu mitte ühtegi käitumisakti, et Vadim Semjonov täidaks kasvõi ühe temale etteheidetud kuriteokoosseisu objektiivsetest tunnustest. KarS § 2 lg 2 koostoimes KarS § 12 lg 1-3 nõuab, et isiku karistamiseks peab kohus süüdistusaktis esitatud teokirjelduse ja kohtus uuritud tõenditele tuginedes lugema tõestatuks isikule etteheidetava süüteokoosseisu kõikide objektiivsete ja ka subjektiivsete tunnuste samaaegse esinemise. Leiab, et see on antud juhul võimatu. Süüdistusakt seab selged piirid, mille prokuratuur on Vadim Semjonovi süüküsimuse otsustamiseks ette seadnud ja nendest piiridest kohus väljuda ei saa. Abstraktse süüdistusega kohtusse tulek on prokuratuuri risk, mille realiseerumisega kaasneb vältimatult süüdistatava õigeksmõistmine. Kohtul ei ole võimalik prokuratuuri abistada ja süüdistust ise konkreetsemaks kirjutada. Esitatud süüdistust tähelepanelikult lugedes ei leia sealt ühtegi konkreetset Vadim Semjonovile omistatavat käitumisakti, mida võrrelda KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 6, 7, 8 objektiivsete ja subjektiivsete tunnustega. Seega pole võimalik mitte kuidagi asuda seisukohale, et Vadim Semjonovi käitumises esinesid kuriteokoosseisu tunnused. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja käsitledes ebakonkreetse süüdistusaktiga kohtusse tulekut prokuratuuri riskina, pidanuks kohus antud juhul tegema õigeksmõistva lahendi. Kohus seda ei teinud ning see tähendab antud juhul materiaal- ja menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist kohtu poolt. Kohus saab kohtutotsust tehes tugineda üksnes süüdistusaktis esitatud piire järgides (KrMS § 268 lg 1), kohus nendest piiridest väljuda ei saa. Süüdistusakti piire ei ole võimalik laiendada ka prokuröri kohtukõnega. Süüdistusaktist ei ole võimalik tuvastada teopanust väidetavas ühises teos. Süüdistusaktist ei nähtu, milline oli Vadim Semjonovi roll ühises teos. Kannatanuga suhtlemine ja raha olemasolu kindlakstegemine ei ole kindlast sellise kvaliteediga teod, mis viitaksid röövile kaasaaitamisele. KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 6, 7, 8 objektiivsete tunnuste puudumine Prokuratuuri poolt esitatud ja kohtus vahetult uuritud tõenditest ei nähtu, et oleks esinenud võõras vallasasi, mida ära võtta. Ainuke viide millegi äravõtmisele pärineb kannatanu RF-i ütlustest, kuid ka tema polnud kindel selles kas ja mida sooviti röövida – kas väidetavat raha (mille esinemist ükski tõend ei kinnita, vastupidi, jälitusprotokoll lausa välistab selle võimaluse, sest RF-i ja Vadim Semjonovi vahelise kõne lindistuse ning nende varjatud jälgimise protokolli koostoimest tuleneb üheselt, et väidetava röövi ajal ei olnud autos raha – F-i poolt Semjonovile avaldatu kohaselt oli raha pangas ning jälgimise protokolli kohaselt nende sõiduk sellele järgi ei sõitnud. Seega teadis Vadim Semjonov täpselt, et autos ei ole raha.), tema sõidukit või teda ennast. Rõhutan, see kas ja mida sooviti ära võtta, on antud tõendite valguses oletus, sest ei ole üheselt tõendatud mitte ühegi tõendiga. Jääb ainult kahtlus, mida ka ei ole ühegi tõendiga kõrvaldatud. Oletustele ei ole võimalik süüdimõistvat kohtuotsust rajada. KrMS § 7 lg 3 annab selliseks puhuks kohtule selge käitumisjuhise – kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistava kasuks . Seevastu süüdistavad on sellele osale süüdistusest heitnud enda ütlustega oluliselt teistsugust valgust ning nende ütlused haakuvad muude tõendite ja tehioludega (sh telefonikõnede salvestused ning eelkõige väidetava sündmuskoha ja teo videosalvestus). Seega puudub antud juhul võõras vallasi kui KarS § 200 objektiivse koosseisu obligatoorne element ning ainuüksi sellest piisab, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus.

Oluline on ka see, et kohtu siseveendumus saab ja peab rajanema üksnes tõenditel (KrMS § 60 lg 1,2, § 62 p 1 ja 2), mitte üldmuljel, eelarvamusel, usaldusel riikliku süüdistaja vastu vm. seaduses mittenimetatud alusel. Kohtus uuritud tõenditest aga ei nähtu Vadim Semjonovi käitumises KarS § 200 tunnuste esinemist. Seega on kohus kaldunud kõrvale KrMS § 60 lg 1 ja 2, § 62 p 1 ja 2 sätestatud põhimõttest, mis tuleb samuti lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Kuivõrd antud juhul polnud ühtegi vallasasja, mida keegi oleks soovinud või proovinud ära võtta, ei saa ka selle objektiivse koosseisu tunnuse esinemisest rääkida. Ei ole võimalik pareerida seda ka äravõtmise katsega (KarS § 25), sest ühtegi katset millegi äravõtmiseks ei tehtud. Ühelgi korral, millal Vadim Semjonov kannatanuga kokku puutus, ei esitanud ta ühtegi nõudmist. Mitte ühtegi nõudmist ega katset avada kannatanu poolset sõiduki ust, tagumist ust, ega pagasiluuki ei teinud ka teised süüdistatavad. Vadim Semjonov ei teinud mitte kordagi ühtegi katset raha enda valdusesse saada, vastupidi ta tegi kannatanule ettepaneku raha autost ära viia, mida kannatanu ka tegi. Ka see fakt kinnitab teiste süüdistavate ütlusi, et mindi päästma just nimelt Semjonovit, kellel ei olnud ei võimalust ega tahtmist kannatanule narkootilist ainet müüa ning omas seega põhjust karta petetud kannatanu poolset kättemaksu. Seega puudub antud juhul ka äravõtmine kui KarS § 200 objektiivse koosseisu obligatoorne element, mis on samuti piisav selleks, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. Ühestki kohtus vahetult uuritud objektiivsest tõendist ei nähtu mistahes vormis vägivalla kasutamist, mis oleks suunatud võõra vallasasja äravõtmisele. Kedagi ei löödud ega ähvardatud. Seega puudus nii füüsiline kui psüühiline vägivald. Kuivõrd puudus ka kolmas röövi kohustuslik tunnus, tuleb tõdeda, et süüdistavate käitumises puudusid KarS § 200 objektiivsed elemendid. Selles valguses saab kohus teha vaid ühe võimaliku otsuse – mõista süüdistatavad õigeks. Kriminaalmenetluses on täielikult tuvastamata kas ja mida röövida üritati. Tõendatud ei ole, et kannatanu sõidukis üldse raha oli ja, et süüdistatavad oleksid sellest teadnud. Süüdistatavad ei ole kannatanult raha nõudnud, tema ärasõitu takistanud ega teinud katset sõidukisse tungida. Tõendatud ei ole, ka mis summa sõidukis võis olla, sest vaatamata asjaolule, et kohus rahuldas kaitsjate taotluse ning kohustas prokuröri esitama kaitsjatele hiljemalt 27.03.15 politsei poolt F-ile raha üleandmise akt. Prokurör jättis kohtu poolt seatud kohustuse täitmata ning ühtegi korrektset ja registreeritud raha üleandmise akti prokurör kohtule ja kaitsjatele ei esitanud. Prokurör esitas kohtule kaks käsikirjalist paberit, mis justkui kinnitaksid, et kannatanu on politseilt saanud sularaha 80000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et politsei poolt oleks väljastatud selline hulk sularaha ilma korrektselt vormistatud dokumentideta, ei ole võimalik tuvastada kupüüride arvu, nende nimiväärtust, seerianumbreid jne. Kannatanu on oma ütlustes ise kinnitanud, et koostati dokumendid, kus oli loetletud kupüürid, kui palju neid oli ja seda, et ta andis raha saamisel selle kohta allkirja. Samas sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Tegemist on siiski märkimisväärse rahasummaga, mida kohe kindlasti ei väljastata selliste dokumentide alusel nagu on esitanud prokuratuur. Ka kannatanu auto väärtus on tuvastamata. Seega on tõendamata, et mingisugune rahasumma üldse eksisteeris.. Tõendamata on, kas see täidab suure ulatuse tunnused. Relva kasutamine asja äravõtmisel kvalifitseeriva tunnusena ei ole võimalik tuvastada ainuüksi sellel põhjusel, et relva ühegi vallasasja äravõtmiseks ei kasutatud ega proovitudki

kasutada. Asjaolu et kannatanu nägi relva ei muuda seda veel relva kasutamiseks. Relva kasutamine Relvaseaduse § 10 lg 2 mõttes on vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti tabamiseks või kahjustamiseks relvaga. Sellist asjaolu kohus tuvastanud ei ole. KarS § 21 lg 2 kohaselt tähendab isikute grupp kuriteo kaastäideviimist mitme isiku poolt. Funktsionaalse teovalitsemise teooria kohaselt tegutsevad isikud ühiselt ja kooskõlastatult juhul, kui igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Seega selleks, et Vadim Semjonovit saaks lugeda grupi kuuluvaks, peaks olema tõendatud, et ta tegutses ühiselt ja kooskõlastatult R.V, Aleksander Koljagini, Artur Eesiku ja Dmitri Rimmiga selleks, et võtta vägivalla teel RF-ilt ära neile mittekuuluv vallasasi. Sellisel konkretiseerimata väitel – Vadim Semjonov tegutses ühiselt ja kooskülastatult – rajaneb terve süüdistusakt. Aga ühtegi konkreetset tõendit – kes, kellega, millal, millisel teel ja mida kooskõlastas – kohtuistungil esitatud ei ole. Ometi kuulati pealt süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks. Ja ikka ei ole Vadim Semjonoviga millegi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit. Mitte ühtegi. Kaitsja peab siinkohal taaskord viitama KrMS § 7 lg 3, mille kohaselt peab kõik konkreetsete tõenditega kõrvaldamata kahtlused tõlgendama süüdistava kasuks. Subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16 lg.2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks, erandina nõuab seadust tahtlust kavatsetuse (KarS § 16 lg.4) vormis asja äravõtmise osas. Tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist. Kuivõrd kuulati pealt süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks ning ei tuvastatud Vadim Semjonovi poolt röövi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit, ei ole tõsikindlalt võimalik teada, et Vadim Semjonov teadis midagi röövist või veelgi enam soovis vägivalda kasutades raha ära võtta. Vastupidi, Vadim Semjonov teadis väga täpselt, et raha ei ole autos. Vadim Semjonovil oli soov raha kannatanult välja petta ja sellest ettemaksu osa endale saada. Vadim Semjonovi tahe oli suunatud küll raha saamisele, aga selliselt, et kannatanu loobub sellest vabatahtlikult ja annab ise raha temale üle. Ka kohus on oma otsuse lk 24 lõigus 2 märkinud, et möönab, et süüdistatavate plaan võis olla raha kättesaamine pettuse teel. Ei ole olemas mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et Vadim Semjonovil oleks vähimgi soov raha väljapetmise asemel seda kannatanult vägivalda kasutades kätte saada, seega ei ole tõendatud, et tal esines tahtlus toime panna röövi või röövile kaasa aidata. Subjektiivse külje esinemise süüdistatavate käitumises on jäänud kohtu käsitlusest täielikult välja, millega on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 2 lg 2, § 16 lg 2,3,4 ja § 25, § 200 lg 2 p 6, 7, 8) ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 62 lg 2, § 312 p 1). Tõendite lubatavuse küsimused Esmalt on 11.03.2014.a. prokuröri poolt luba RF-i ja temaga kohtunud isikute ning Statoili Linnahalli teenindusjaamas varjatud jälgimise teostamiseks. (Luba nr 243). Nimetatud loa alusel teostaud varjatud jälgimise käigus tuvastati, et 12.03.2014.a. kell 11:05 said RF ja Vadim Semjonov Tallinnas Statoili Linnahalli teenindusjaamas kokku. Seega tuvastati Vadim Semjonovi isik 12.03.2014.a. ning puudus igasugune vajadus tema hilisemaks tuvastamiseks mingisuguste imelike vahendite kaudu.

14.03.2014.a. so 2 päeva pärast Vadim Semjonovi tuvastamist on prokurör andnud loa Jevgeni Semjonovi ja Vadim Semjonovi varjatud jälgimiseks. Seega on ilmselge, et Vadim Semjonov oli selleks ajaks (14.03.2014.a.) juba tuvastatud ning puudus igasugune vajadus tema uuesti tuvastamiseks. Kuriteo matkimise loa andmise ajal oli Vadim Semjonovi isik politseile ja prokuratuurile teada, seega puuduvad igasugused objektiivsed põhjendused väideteks, et prokuratuur ei teadnud kuriteo matkimise loa taotlemisel, kes on Vadim Semjonov. Kuna Vadim Semjonovi isik oli selleks hetkeks juba teada, ei ole kuidagi võimalik väita, et eeluurimiskohtuniku poolt anti luba kuriteo matkimiseks Vadim Semjonovi suhtes. Eeluurimiskohtuniku poolt on väljastatud 14.03.2014.a. luba nr 153 Jevgeni Semjonovi ja teiste temaga seotud, kuid seni tuvastamata isikute suhtes. Vadim Semjonovi ja Jevgeni Semjonovi vahel ei ole mingisugust seost tuvastatud. Vadim Semjonovi suhtes kuriteo matkimise luba kunagi antud ei ole. Nimetatud loa andmise ja taotlemise ajaks oli Vadim Semjonovi isik juba tuvastatud, seega ei ole mitte kuidagi võimalik väita, et luba kuriteo matkimiseks oleks antud Vadim Semjonovi suhtes. Luba on antud selgelt ja üheselt Jevgeni Semjonovi ja temaga seotud, kuid seni tuvastamata isikute suhtes. Vadim Semjonov oli loa andmise hetkeks tuvastatud ning seega on ilmselge, et kuriteo matkimiseks antud luba ei olnud antud Vadim Semjonovi suhtes. Siinkohal ei oma mitte mingisugust tähendust, millal või kuidas tuvastati Jevgeni Semjonovi isik, kuna temal ei ole käesoleva kriminaalasjaga mitte mingisugust puutumust. Kuna RF-il puudus ilmselgelt luba Vadim Semjonovi suhtes kuriteo matkimiseks, siis on kõik tõendid, mis on hangitud kuriteo matkimise käigus, saadud ebaseaduslikult ning selliste kohtukõlbmatu tõendite kasutamine ei ole lubatav. Kui jälitustoiming on teostatud seaduse nõudeid eirates ei ole jälitusprotokoll lubatav tõend. Kaitsja tõdeb, et kannatanu ütlused ei haaku jälitusprotokollis kajastatuga ning on vastuolulised teiste asjas uuritud tõenditega ning ebausaldusväärsed. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendite kogumist jätta täies ulatuses kõrvale ning nendele ütlustele ei ole võimalik tugineda. Kannatanu ütlused on selges vastuolus asjas uuritud tõenditega, eelkõige kannatanu ja Vadim Semjonovi vaheliste kõne salvestiste ja varjatud jälgimisel leitud asjaoludega. Kaitsja esitab kannatanu poolt antud ütlused. Toob ära võrdluse jälitustoimingu protokollis kajastatuga ja leiab, et kannatanu valetab. XXXXXXX tanklasse minnes ei olnud raha autos ja seda asjaolu teadsid nii kannatanu, kui ka Vadim Semjonov. Teeb viite Jälitustoimingu protokolli lk 89 - kell 21:24:00 (00:38 – 00:43) ja märgib, et V.Semjonovi ja kannatanu vestlusest on aru saada, et raha RF toomas ei käinud. Lisaks sellele vestlusele kinnitab seda ka varjatud jälgimine, mis on kajastatud jälitusprotokolli lk 90. Kohus on otsuse lk 25 kirjeldanud varjatud jälgimise tulemusi, millest on samuti üheselt võimalik tuvastada, RF-i juhitud sõiduauto ei lahkunud Olerexi tanklast, seega ei käinud kannatanu raha toomas ja edasiste sündmuste toimumise ajal ei olnud raha autos. Seega lähtudes jälitusprotokolli andmetest ja ka kohtuotsusest, et auto ei lahkunud Olerexi tanklast ning RF ei käinud mitte raha toomas. Ja ütles seda ka Vadim Semjonovile, kellel oli ilmselgelt teadmine, et raha ei ole autos. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, et raha üldse olemas oli. Samas kinnitavad tõendid üheselt seda, et autos seda raha kindlasti ei olnud, samuti seda, et Vadim Semjonov teadis, et raha ei ole autos. Vastuolusid on ütlustes veel ja vägagi olulises osas. Olulised vastuolud ütlustes puudutavad Vadim Semjonovi tegevust XXXXXXX tanklas. Prokurörile antud ütluste kohaselt väitis kannatanu, et kui mehed tulid auto juurde, siis Vadim ütles, et äkki tuldi ütlema, et kaup on ära pandud.

Kuna kannatanu poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei saa kohus otsuse tegemisel tugineda tema poolt kohtus antud ütlustele. Seega on ilmselge, et raha XXXXXXX tanklasse minnes autos ei olnud ning tegelikkuses puuduvad üldse igasugused tõendid, et selline raha üldse kunagi on olemas olnud. Tõendatud ei ole, milline summa sõidukis võis olla, sest vaatamata asjaolule, et kohus rahuldas kaitsjate taotluse ning kohustas prokuröri esitama kaitsjatele hiljemalt 27.03.15 politsei poolt F-ile raha üleandmise akt. Prokurör jättis kohtu poolt seatud kohustuse täitmata ning ühtegi korrektset ja registreeritud raha üleandmise akti prokurör kohtule ja kaitsjatele ei esitanud. Prokurör esitas kohtule kaks käsikirjalist paberit, mis justkui kinnitaksid, et kannatanu on politseilt saanud sularaha 80000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et politsei poolt oleks väljastatud selline hulk sularaha ilma korrektselt vormistatud dokumentideta, ei ole võimalik tuvastada kupüüride arvu, nende nimiväärtust, seerianumbreid jne. Kannatanu on oma ütlustes ise kinnitanud, et koostati dokumendid, kus oli loetletud kupüürid, kui palju neid oli ja seda, et ta andis raha saamisel selle kohta allkirja. Samas sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Tegemist on kannatanu poolt teadvalt ebaõigete ütluste andmisega kohtus, mille põhjuseks on ilmselt soov tagada kohtu all olevate isikute süüdi mõistmine iga hinna eest. Selline käitumine on äärmiselt taunimisväärne ning sellist käitumist ei ole võimalik mitte ühelgi tingimusel lubada. Siinkohal tuleb kohtul lahendada küsimust, milliseid kannatanu vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, ning seda, kas kannatanut saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb kannatanu vastuolulised ütlused tõendikogumist välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse kannatanu ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuriteo katse ja katsest loobumine Vadim Semjonovi poolt Apellant esitab KarS § 25 lg 1, 2 sätestatu ja leiab, et vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Samas nagu juba ka varasemalt märgitud, ei vastanud Vadim Semjonovi tegu ka ühelegi subjektiivsele tingimusele, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et Vadim Semjonov ei pannud toime ka süüteo katset. Samas juhul, kui olekski kuidagi moodi võimalik väita, et Vadim Semjonov on alustanud süüteo täideviimist ja jõudnud röövi katse staadiumisse, tuleb asuda seisukohale, et Vadim Semjonov on süüteokatsest loobunud ning seetõttu vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Kui asudagi hüpoteetiliselt seisukohale, et XXXXXXX tanklas asetleidnud vahejuhtumi puhul on tegemist röövi katsega, milles osales ka Vadim Semjonov, siis tuleb vaadata Semjonovi tegevust selle sündmuse kestel. Mida siis Vadim Semjonov tegi. Ta tegi kõik endast oleneva, et tagajärge ära hoida, ta ütles kannatanule, et läheme siit kiiresti minema, sõida ruttu ära, sõida punase tule alt läbi jne. Ehk siis ta tegi kõik endast oleneva, et tagajärg ei saabuks. Seda tõendab väga ilmekalt jälitustoimiku protokolli lk 97-99 kajastatud vestlus Vadim Semjonovi ja RF-i vahel. Vestlus viitab selgelt, et Vadim Semjonov ei teadnud väidetavast röövist midagi, tema ei olnud seda kooskõlastanud või juhul, kui oli, siis ta ilmselgelt loobus süüteokatsest. Vadim Semjonov ei takistanud kannatanu ärasõitmist, ehkki tal olid selleks kõik võimalused olemas (keerata süüde välja, võtta võtmed ära, tõmmata käsipidurit), samuti ei esitanud Vadim Semjonov kannatanule mitte ühtegi nõudmist, vastupidi ta ärgitas kannatanut sündmuskohalt kiiresti lahkuma, ehk siis juhul, kui tal üldse oli kunagi tahtlus mingisuguses röövis osaleda, siis oma tegevusega ta ilmselgelt loobus sellest ning hoidis ära tagajärje saabumise või siis tõsimeeli tegi kõik endast oleneva, et tagajärg ei saabuks. Seega on Vadim Semjonovi

käitumisel tegemist süüteokatsest loobumisega ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 43 alusel süüst ning Vadim Semjonov vabaneb vastutusest süüteokatsest loobumise tõttu. Kuigi kaitsja nimetatud asjaolule menetluse käigus selgelt viitas, ei ole kohus süüteokatsest loobumise küsimust kohtuotsuses mitte kordagi, ega mittemingisugusel viisil käsitlenud. Mistõttu leiab kaitsja, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning rikkunud oluliselt menetlusnorme. Süütuse presumptsiooni rikkumine Ajal, mil kohus viibis nõupidamistoas ilmus süüdistava kallakuga artikkel nädal enne kohtotsuse tegemist. Artiklis esines rida ebatäpseid faktiväiteid ning käsitleti asjaolusid, millede uurimise ajal ajakirjanik kohtusaalis ei viibinud. Eriti kohatu oli aga artikli üldine toon, milles kirjeldati sündmust süüdistuse vaatevinklist lähtuvalt kui aksioomi, st nagu oleks juba tõendatud, et just nii see sündmus aset leidiski nagu prokurör enda kõnes väitis. Kaitsja taunib sellist tegevust ning peab seda süütuse presumptsiooni rikkumiseks. Kaitsja hinnangul võis ka selle artikli ilmumine kohtu nõupidamistoas viibimise ajal kallutada kohtu siseveendumust, sh tegema otsust üldmuljest ja emotsioonist, mitte konkreetsetest tõenditest lähtuvalt. Kaitsja hinnangul peaks hoiduma veel poolelioleva süüasja ajakirjanduses käsitlemisest, sest ühest küljest võib see mõjutada otsuse tegijat, kuid teisest küljest alati võimalik ka õigeksmõistva lahendi tegemine ning sellisel juhul on süüdistatavatele tekitatud liigset ja põhjendamatut kahju. Lähtudes eeltoodust palub mõista Vadim Semjonov temale esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsjatasu ja hüvitis vahi all viibitud aja eest Maakohtu menetluse käigus esitas Vadim Semjonov taotluse mõista välja lepingulise kaitsja tasu summas 7260 eurot. Kliendilepingu järgi kokku lepitud tunnitasu määr – 110 eurot, millele lisandub 20%-ne käibemaks – on advokaadi tegutsemiskohas kehtiv tavapärane ja keskpärane lepingulise kaitsja tasu määr. Apellatsioonimenetlusega seonduva õigusabi kuludokumendid esitab Vadim Semjonovi kaitsja apellatsioonikohtu menetluse käigus ning palub kaitsjatasu Vadim Semjonovi kasuks välja mõista. Samuti palub kaitsja Vadim Semjonovi kasuks välja mõista hüvitis alusetult vahi all viibitud aja eest vastavalt kehtivale seadusele.

hõivamine üldse võimalik olnud ning see oleks eelneva väidetava kokkuleppega vastuolus. Semjonovi ettepanek F-ile kinnitabki seda, et ei olnud süüdistatavatel üldse kokkulepet ning raha hõivamise eesmärk puudus. Nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral peab tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust (vt ka RKKKo 3-1-1-124-04, p 15). Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, kui mingi taotletav eesmärk ongi tema liikumapanevaks jõuks. Käesoleval juhul ei ole aga tuvastanud, et Eesik tegutses kirjeldatud tehioludel võõra vallasasja omastamise eesmärgil, s.o kavatsetusega. Kaitsja märgib, et Eesik ei teadnud, et kannatanul oli raha kaasas. Käesoleva asja raames on tuvastamist leidnud, et kannatanu ütles Semjonovile raha kohta, kuid Semjonov, kes oli kannatanuga koos autos, kaassüüdistatavatega ei suhelnud, kaasosalistele rahast ei ole midagi öelnud. Seega ei teadnud rahast mitte keegi peale kannatanut ja Semjonovit. Viimane ei ole autost väljunud ning kuni kinnipidamiseni oli kannatanuga koos. Eesiku ja teiste kaassüüdistatavate käitumisest nähtub, et juhul, kui nad teaksid raha olemasolust, oli neil võimalik kannatanult raha ära võtta. Väliselt takistusi varavastase kuriteo toimepanemiseks ei olnud, kuid süüdistatavad ei ole seda teinud. Nende käitumine ja süüdistuses kirjeldatud kuriteo tehiolud viitavad sellele, et süüdistatavad soovisid vaid Semjonovit vabastada, mitte aga kannatanut röövida. Kaitsja leiab, et ei ole ühtegi otsest tõendit, mis viitaks sellele, et Eesik oleks teadnud röövimise plaanidest, olenemata sellest kas tegemist on konkreetselt rahaga või muu kannatanu varaga. Seega puudub alus väita, et Eesik tegutses kavatsetult või tahtlikult, milletõttu leiab apellant, et Eesiku käitumises puudub süüteo subjektiivne koosseis. Apellant leiab, et kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatavad tahtsid raha röövida on kannatanu oletus, mis põhineb politsei poolt saadud infole, mitte aga sellele, mida kannatanu ise nägi. Kannatanu F kinnitas kohtuistungil, et see oli tema nägemus olukorrast, et süüdistatavad kavatsevad raha röövida, sest kannatanu teadis, et oli raha tema autos. Apellandi arvates, see kuidas kannatanu tajub toimuvat ei mõjuta kuriteokoosseisu (erinevalt ähvardamisest, näiteks). Kuriteo subsumeerimisel põhirõhk on siiski sellel, milline oli süüdistatava tahe ja mis objektiivselt toimus. Süüdistatavate sübjektiivse külje kohta saaks kohus teha järeldusi analüüsides süüdistatavate ütlusi, kuid kohus ignoreeris alusetult süüdistatavate ütlused, jättes tähelepanuta, et need riimuvad teiste objektiivsete tõenditega. Tõendi (kannatanu ütlused) objektiivsuse ja usaldusväärsuse hindamisel jättis kohus tähelepanuta, et kannatanu ütlused on vastuolulised. Samuti kohus ei võtnud arvesse seda, et kannatanu, kes tegutses politsei juhtimise all, käitus provokatiivselt süüdistatavate suhtes. Kaitsjad on asja arutamise kestel korduvalt viidanud sellele, et kannatanu käitumine oli üliaktiivne ning ta kallutas Semjonovit kuriteo toimepanemisele. Jälitusprotokollist nähtub, et pärast seda, kui Semjonov sisuliselt loobus kuriteokatsest, hakkas kannatanu provotseerima Semjonovit, nõudes narkotehingu sooritamist. A. Eesikule 24.10.2012.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 eest mõisteti vangistust 1 aasta 2 kuud, mis asendati 840 ÜKT, tähtajaga 24 kuud, millest 12.09.2014.a. seisuga oli tegemata 246 tundi. Kuritegu, milles Eesikut süüdistatakse ja eelpoolmainitud kohtuotsus oli ajal, mil kehtis KarS § 69 eelmine redaktsioon, mille esimene lõige nägi mh ette, et vangistuse või aresti asendamisel üldkasuliku tööga vastab ühele päevale arestile või vangistusele kaks tundi üldkasulikku tööd.

teadnud. Pöördus A.Eesiku poole vaid nõuande saamiseks ebameeldivast olukorras väljasaamiseks. D.Rimmi ja R.V ta kaua aega enne vahistamist üldse ei näinud. Palub kvalifitseerida tema poolt toimepandu KarS § 209- § 25 kuna ei viinud planeeritud kelmust lõpule. Palub muuta menetluskulude summat. Ei nõustu kaitsjatasu väljamõistmisega kuna tal on kogu menetluse kestel olnud lepinguline kaitsja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks ilma ringkonnakohtu poolt apellatsioonide sisu osas seisukohata võtmata. Apellandi viidatud tõendite hindamisel tehtud minetustega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuse ebapiisavusest või -veenvusest. Need minetused on hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes nagu on oma apellatsioonides leidnud kaitsjad. Peamiseks etteheite põhjenduseks on ka kaitsjate poolt esitatud RF-i ütluste usaldusväärseks tunnistamist ning süüdistatavate ütlustega arvestamata jätmist. O.Eesik on otsuses arusaadavate ja jälgitavate põhjenduste puudumist põhistanud ka väitega, et maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta kaitsja poolt kaitsekõnes toodud argumendid ja vastuväited süüdistusele. Ka D.Rimmi ja A.Koljagini kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus on jätnud kaitsjate poolt tõstatatud küsimistele otsuses vastused andmata. Kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhistus eeldab ennekõike tõendite kogumis hindamist ja KrMS § 306 ettenähtud küsimuste lahendamist esitatud ja vahetult uuritud tõendite pinnal. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Samas kolleegium nõustub apellandiga, et kaitsjate poolt süüdistusele esitatud vastuargumendid ei tohi jääda tähelepanuta ja seda juhul, kui need on asjakohased. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-8-10/ sedastanud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud tõendeid ning seejuures andnud hinnangu ka süüdistatavate väidetele, millised ongi antud menetluses kaitsjatel olnud aluseks süüdistusele vastuargumentide esitamisele. Asjaolu, et kohus ei ole kõikide kaitsjate kõiki seisukohti kohtuotsuses analüüsinud pole käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumisena ega kaitseõiguse rikkumisena kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise mõttes. KrMS § 341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine seaduslik vaid juhul, kui rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium osutab, et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt võib ringkonnakohus tugineda tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et nii otsuse kui apellatsioonide pinnalt pole tuvastatavad sellised rikkumised, mis pole kõrvaldatavad ringkonnakohtu poolt ning tooksid endaga kaasa kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Sellekohast taotlust pole ka apellandid v.a. A.Eesik esitanud.

Kolleegium osutab, et ei kaitseaktis ega ka maakohtu eelistungil ei ole R.V kaitsja avaldanud seisukohta, et süüdistusakt ei vasta seadusele ega võimalda kaitsetegevust. Kaitseaktis on kaitsja märkinud, et tutvumiseks esitatud kriminaaltoimikus ei esine tõendeid millest võiks järeldada kaitsealuse käitumises süüdistusaktiga etteheidetud tegude objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemist. ( 1 kd. t.lk. 11-12, 15-16). Seega siis on kaitsja kaitseaktis olnud süüdistusakti osas apellatsioonis väidetust erineval arvamusel. Kohtuistungil on pärast prokuröri poolt süüdistusakti avaldamist R.V andnud ütlusi, et süüdistus on talle arusaadav ja süüdi ennast ei tunnista. Kaitsja ei ole viidanud süüdistusakti ebaseaduslikkusele ega selgusetusele vaid on leidnud, et prokuröri süüdistusaktis pole loetletud tõendeid mis näitaksid grupis röövimise toimepanemist või R.V osalemist röövis. Tõendid ei tõenda ka röövimise katse toimepanemist (1 kd. 53-54). V.Semjonovi kaitsja on apellatsioonis leidnud, et süüdistusakti põhiosas äratoodud asjaolud ei kattu süüdistuses inkrimineeritud käitumisaktidega ning vastuolude tõttu pole arusaadav süüdistatavale etteheidetavad teod ning süüdistatava informeeritus süüdistusest pole täielik ega detailne. Kolleegium osutab, et V.Semjonovi kaitsja poolt esitatud kaitseaktis pole samuti viidatud süüdistusakti puudustele ega asjaoludele, et süüdistatava teadmine ja informatsioon süüdistusest on ebaselge. Kaitsja seisukoht oli, et V.S emjonov ei ole süüdistusaktis nimetatud tunnustele vastavat tegu toime pannud( 1 kd. t.lk. 5). Maakohtu eelistungil pole kaitsja süüdistusakti osas märkusi teinud, on vaid taotlenud V.Semjonovi suhtes tõkendi muutmist( 1 kd. t.lk. 15-16). Kohtuistungil, pärast prokuröri poolt süüdistuse avaldamist, on V.Semjonov andnud ütlus i, et süüdistus on talle arusaadav, ennast süüdi ei tunnista. Kaitsja pole süüdistusakti ebaseaduslikkusele viiteid teinud, on leidnud, et süüdistus sellises ulatuses pole põhjendatud, röövist rääkida ei saa. Narkootikumide hankimise ja võimalikus müümises pole süüdistust esitatud. Heal juhul saab süüdistatavale ette heita petmist kuna valetas, et tal on narkootilist ainet( 1 kd. t.lk. 54). Kolleegium osutab, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Analoogselt on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-53-07 sedastanud, et võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). V.Semjonovi kaitsja ei ole süüdistusakti lõpposas esitatud süüdistuse vastuolulisusele viidanud vaid osundades eelnevale Riigikohtu lahendile leidnud, et kohtul puudus õigus väljuda süüdistuse piiridest ehk võtta aluseks süüdistusakti põhiosas äratoodud asjaolud, kus ei nähtu V.Semjonovi teo kirjeldus. Kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et maakohus ei olegi lähtunud asjaoludest millised pole süüdistusakti lõpposas süüdistuses esitatud. Vastupidiselt kaitsjale ongi maakohus võtnud aluseks ja kohtuotsuses ka kajastanud V.Semjonovile esitatud süüdistuse sisu. Apellatsioonis on R.V kaitsja esitanud vaid ühe väikese lõigu kogu süüdistusakti lõpposas R.V-le esitatud süüdistuse sisust ja sellega meelevaldselt kitsendanud süüdistuse piire. Kuna maakohus arutas kriminaalasja faktiliselt esitatud süüdistuse piirides, siis kaitsja kitsendav tõlgendus ei anna alust tuvastada maakohtu poolt süüdistuse piiridest väljumist.

Kolleegium märgib, et KrMS § 258 lg 1 p 2, 262 p 2 kohaselt võib kohus eelistungil otsustada süüdistusakti prokuratuurile tagastamise, kuid seda vaid juhul, kui süüdistusakt ei ole KrMS § 154 nõuete kohane. Antud juhul pole ükski menetlusosaline nimetatud taotlust esitanud ja maakohus ei ole eelmenetluses süüdistusakti prokuratuurile tagastanud vaid on kriminaalasja esitatud süüüdistuse alusel arutanud ja teinud süüdimõistva otsuse. Seejuures on võtnud seaduslikult aluseks prokuröri poolt täspsustatud ja täiendatud süüdistuse tervikteksti, millise prokurör esitas kohtuliku menetluse käigus seonduvalt jõustunud muudatustega seaduses(3 kd. t.lk. 146-156). V.Semjonovi kaitsja on leidnud, et esitatud süüdistuse põhjal oleks kohus pidanud tegema õigeksmõistva otsuse. Kolleegium osutab Riigikohtu 3-1-1-53-07 lahendis märgitule, et puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega on antud juhul apellatsiooni alusel ringkonnakohtul vajalik kontrollida kas esitatud süüdistus on selliste puudustega, mis toob endaga ainuvõimalikult kaasa õigeksmõistva otsuse tegemise. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-83-10 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Riigikohus on sedastanud ka, et süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit ja süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-8311 p 10). Kolleegium leiab, et esitatud süüdistus e põhjal oli menetluseseme kindlaksmääramine võimalik. Süüdistatavatele kaitseõiguse teostamiseks ja kohtule menetluse toimetamiseks vajalik teave konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri õigusliku hinnangu kohta on süüdistuse sisus kajastatud. Süüdistuses on grupis tegutsevate süüdistatavate osas eraldi iga isiku käitumisakt ja teopanus välja toodud. Kolleegium leiab, et süüdistuse sisust tulenevalt pole tuvastatav selline ebakonkreetsus ja selgusetus, mis ainult süüdistuse sisule hinnangu andmisel tooks kaasa süüdistatavate suhtes õigeksmõistva otsuse tegemise.

Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et kaitsjate poolt oli maakohtus esitatud taotlus tutvustada kaitsjatele jälitustoimikuid, seal olevaid jälitustoimingute aluseks olevaid lube ja maakohtu määrusi. Maakohus jättis kaitsjate taotluse rahuldamata, kuid vastavalt istungi protokollile on maakohus jälitustoimikutega korduvalt tutvunud ja pärast tutvumist kohtuistungil kinnitanud, et jälitustoimingud on läbi viidud lubade alusel. Seega on maakohus kontrollinud jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning seda kas tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Maakohus on kohtuotsuses tuginenud jälitustoimingu protokollile kui seaduslikule tõendile. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-31-12 sedastas, et jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Seega asjaolu, et maakohus on kaitsjate taotluse jälitustoimikuga tutvumise osas jätnud rahuldamata pole aluseks jälitusprotokolli kui tõendiga arvestamata jätmiseks. Täiendavalt tutvus ka apellatsioonikohus jälitustoimiku materjalidega. Apellandid ei ole seadnud kahtluse alla prokuratuuri lubade nr 243, 262, 269, 275 alusel ja ka Harju Maakohtu lubade nr 154 ja 178 alusel teostatud jälitustoimingute seaduslikkust ega ka eelnimetaud toimingute käigus kogutud tõendite lubatavust ja tõendina arvestamist. Seetõttu kolleegium peab kontrolli tulemusena vajalikuks vaid märkida, et kõik jälitusprotokollis äratoodud ja eelmainitud load on antud seaduses ettenähtud pädeva asutuse poolt. Nii prokuratuuri lubades kui kohtu määrustes on välja toodud argumendid miks igal konkreetsel juhul on jälitustoimingu tegemine seaduslik ja põhjendatud. On arvestatud kuriteo ohtlikkust ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning asjaolu, et KarS § 184 ettenähtud kuriteo puhul on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud. Kohtule esitatud prokuratuuri taotlustes on ära toodud piisavalt andmeid selleks, et loas märgitud isikute suhtes jälitustoimingu tegemiseks luba anda. Kontrollides jälitusprotokollis kajastatud jälitustoimingute läbiviimise aega kolleegium tuvastas, et kõik toimingud olid läbi viidud lubades ettenähtud ajavahemikul ja isikute suhtes kes olid toimingule allutatud ning toimingud teostati vaid loa piirides. KrMS § 1262 lg 2 näeb ette õiguse jälitustoiminguid teha ka juhul kui on tegemist KarS § 200 ettenähtud kuriteoga. Vastavalt aplelatsioonides esitatud väidetele peab kolleegium vajalikuks eraldi peatuda Harju Maakohtu loa nr 154 alusel tõendite kogumise seaduslikkusel. 14.03.2014 aastal on prokuratuur taotlenud KrMS § 1268 lg 1 sätestatud jälitustoimingu loa andmist RF-i poolt KarS § 184 lg 1 kuriteo matkimiseks. Maakohus on oma määrusega 14.03.2014 aastal andnud loa nr 153 teostada alustatud kriminaalasjas KrMS § 1267 ja KrMS § 1268 ettenähtud jälitustoiminguid ajavahemikus 14.03.2014 kuni 12. 05, 2014 (k.a.)alljärgnevas mahus: -viia läbi kuriteo matkimine, s.o lubada RFi poolt matkida KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, s.o.narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikku omandamist ja valdamist; - matkimise teostamisel Jevgeni Semjonovi ja teiste temaga seotud seni tuvastamata isikute suhtes jäädvustada võimalusel matkimise käik ja nimetatud isikute omavahelised kõnelused heli,-foto,-filmi- või videosalvestise vahendusel.

Eenimetatud loa alusel toimunud matkimine helisalvestati ning on jälitusptotokollina vormistatud( 4 kd). Apellandid on leidnud, et kuna matkimine viidi tegelikult läbi mitte Jevgeni Semjonovi vaid Vadim Semjonovi suhtes, kes oli vastavalt jälitusprotokollis kajastatule politseile teada juba 12.03.2014 kohtumisest alates, siis on jälitustoiminguga saadud tõend ebaseaduslik. Muudele jälitustoimingu läbiviimise ja tõendi kogumise ebaseaduslikuks tunnistamise alustele pole apellandid viidanud. Siinjuures kolleegium osutab, et V.Semjonovi kaitsja on leides, et jälitusptotokoll on ebaseaduslik tõend, on samas apellatsiooni läbivalt toetunud jälitusprotokollile ja sealjuures justnimelt, matkimisega kogutud tõendile. Nii on kaitsja viidates eelnimetatud tõendile taotlenud selle sisust tulenevalt tunnistada ebausaldusväärseks kannatanu ütlused, samuti tuvastada tõendi alusel V.Semjonovi poolt kuriteokatsest loobumine, samuti röövimise objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste puudumist ehk tõendile tuginevalt taotlenud V.Semjonovi õigeksmõuistmist. Seega on kaitsja apellatsioon vastuoluline kuna tõendi puudumisel pole võimalik sellele tuginevalt teha ka õigeksmõistvat otsust. Vastavalt KrMS § 1261 lg 4 on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Antud juhul kolleegium nõustub maakohtu otsusest nähtuva järeldusega, et jälitustoiminguga tõendite kogumine on toimunud kooskõlas seadusega ning on jälitusprotokoll on tõendina käsitatav. Kolleegium märgib, et maakohus on andnud loa RF-ile matkida KarS § 184 lg 1 järgi kavlifitseeritavat kuritegu. Tuvastatav on, et RF matkis KarS § 184 lg 1 ettenähtud kuritegu. Loast tulenevalt on maakohus vastavalt prokuratuuri poolt esitatud taotlusele lubanud matkimist teostada Jevgeni Semjonovi ja teiste temaga seotud seni tuvastamata isikute suhtes. Kolleegiumi veendumuse kohaselt loa taotlemisel ja selle väljaandmisel pole reaalselt võimalik ette näha ja üles loetleda kõiki isikuid, kes kas siis koos jälitustoimingule allutatud isikuga või ka tema poolt saadetuna võivad jälitustomingus osaleda. Kolleegiumi veendumuse kohaselt oleks ka käesolevas asjas jälitustoimingule esimesena allutatud isiku kõigi võimalike tuttavate ja sugulaste ringi suhtes prokuröri eelneva loa nõudmine ebareaalne ja see muudaks jälitustoiminguga tõendi kogumise praktiliselt võimatuks. Kolleegium leiab, et juhul kui allutatud isiku asemel ilmub matkimisele kuritegelikul eesmärgil keegi temaga seotud isik, siis ongi tegemist kohtu loas märgitud tuvastamata isikuga, kelle suhtes on kohus matmiseks loa andnud. Asjaolu, et nimetatud isik osutub hilisemal tuvastamisel figurandiks, kelle nimi on eelnevalt operatiivjälituslikes andmetes kajastatud ei muuda kolleegiumi arvates menetlustoimingut ebaseaduslikuks. Kolleegium peab vajalikuks ka osutada, et kohus on lugenud lubatavaks tõendiks ja vastu võtnud prokuröri poolt täiendava tõendina esitatud väärteomenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli koos isiku õiguste deklaratsiooniga ja isikusamasuse tuvastamise protokolliga. Apellatsioonis ei ole viidatud tõendite vastuvõtmise ebaseaduslikkusele, V.Semjonovi kaitsja on vaid väitnud, et J.Semjonovi isiku tuvastamisel puudub antud juhul tähtsus. Varjatud jälgmist, mille läbiviimise ja tõendi kogumise seaduslikkust pole apellantide poolt vaidlustatud vaid on selle seaduslikkust isegi kinnitatud nähtub, et 12.03.2014 aastal RF-i ja temale helistanud isiku kohtumisele saabus viimane musta värvi sõiduautoga Mercedes- Benz registreerimisnumbriga XXX XXX ja sama autoga ka kokkusaamiselt lahkus. Kannatanu ütluste kohaselt, ei eelnevalt telefonis ega ka kohtumisel, isik oma nime ei öelnud. Asitõenindina vaadeldud RF-i kasutuses olnud mobiiltelefonis V.S emjonovi poolt 12. märtis 2014 aasta kohtumist kokkuleppivas SMS-s nimetab V.Semjonov ennast „kiilakaks venelaseks“( 3kd. t.lk. 75-78).

Esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et vahetult pärast kohtumist 12.03.2014 peeti poltseipatrulli poolt kinni musta värvi Merzedes- Benz XXX XXX, ehk siis sama auto, millega isik käis RF-iga kohtumas. Kinnipeetul ei olnud isikut tõendavaid dokumente kaasas ja protokolli kanti isiku poolt antud nimi Jevgeni Semjonov. Isiku tuvastamine toimus politsei andmekogu andmete alusel kohapeal ja foto ning isiku visuaalse vaatluse tulmusena leiti, et tegemist on sarnaste isikutega. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et eelnimetatud informatsiooni alusel oli 14.03.2014 aastal taotluse esitamisel ja kohtu poolt loa väljastamisel alust arvata, et isik kes RF-iga võttis ühendust ja ka 12.03.2014 kohtus ja seda narkootilise aine müümise eesmärgil on Jevgeni Semjonov. Ringkonnakohtu istungil V. Semjonovi kaitsja väited sellest, et jälitus toimingu protokollis on 12.03.2014 toimingutele allutatud isikuks Vadim Semjonov märgib kolleegium , et vastavalt protokollile on selle koostamise kuupäevaks 10.06.2014 ehk siis aeg, mil Vadim Semjonov oli kinni peetud ja tema isik oli menetluse käigus tuvastatud. Kolleegium osutab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-14-14 sedastatule, et seadusega ei ole määratud jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega. Jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kohtuistungil on jälitusprotokolli vahetult uuritud ning on kuulatud ka teabesalvestisi, mis olid jälitusprotokolli koostamise aluseks. Jälitusprotokolli originaaldokumendi vastavust jälitustoimingute tegemisel saadud teabesalvestisele on maakohtus kontrollitud ning kaitsjate poolt viidatud minetused protokolli tõlkele oli maakohtus võimalik tõlgi vahendusel kõrvaldada. V.Semjonovi kaitsja poolt on tõendite lubatavuse juures esitatud põhjendus kannatanu ütluste usaldusväärsusele. On esitatud kaitsja arvates suuremad vastuolud kannatanu ütlustes ja leitud, et kannatanu vastuolulistele ütlustele tuginemine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 rikkumisena ning kannatanu ütlused tuleb tervikuna tõendikogumist välja jätta. Siinjuures kolleegium osutab, et tõendite usaldusväärsusele hinnangu andmine pole samastatav tõendi lubatavaks tunnistamisega. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1). Tõendite vastuvõtmine ja tõendina käsitamine on aga kriminaalmenetluse seadustiku loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Alles kohtu poolt lubatavaks tunnistatud tõendi hindamise tulemusena saab teha järeldusi selle tõendi, antud juhul ütluste usaldusväärsuse kohta. Apellatsioonis esitatud väidete alusel on kaitsja poolt vaidlustatud maakohtu järeldus tõendile antud hinnangu osas ja sisuliselt taotletud tõendile maakohtust erineva hinnangu andmist mis pole samastatav tõendi lubamatuks tunnistamisega.

Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi käimasolevate kriminaalmenetluste kohta. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-70-97).

Seega apellantide etteheited süüdistatavate ütlustega arvestamata jätmise kohta ja RF-i poolt tõenditega vastuolus olevate ütluste andmise kohta ei ühti eelnevas osas maakohtu otsuses kajastatuga. Siinjuures kolleegium ei jaga apellantide seisukohta, et süüdistatavad loobusid pärast 17.03.2014 aastat igasugusel viisil RF-ilt raha ebaseaduslikust omastamisest, kuid olid sunnitud jätkama kuna RF käitus agressiivselt ja provotseerivalt. Kolleegium märgib, et apellantide väide agressiivsest RF-ist ja tema provotseerivast käitumisest on jäänud paljasõnaliseks kuna viidatud pole ühelegi väidet kinnitavale tõendile. Kriminaalasja materjalide, sh. RF-i ütluste ja jälitusprotokolli alusel on tuvastatav, et V.Semjonov 17.03.2014 aasta kohtumisel ise kinnitab, et homme pärastlõunal on 100% kõik olemas ja tehing saab tehtud. Protokollist tulenevalt väidab RF, et sõidab õhtul laevaga minema ja lepitakse kokku, et RF saadab sõnumi kui tagasi tuleb ja siis on narkootiline aine kindlasti, 100% olemas( 4 kd. t.lk. 18-21, 111-113). Jälitusprotokollis kajastatud 26.03.2014 aasta kohtumisel V.Semjonovi ja RF-i vestluse sisust ei saa teha mingilgi määral järeldust, et RF aktiivselt nõuab tehingu tegemist või et V.Semjonovil puudub võimalus või tahe tehinguks. Vastupidiselt V.Semjonov kinnitab, et kõik on olemas, ise käis väljaspool Eestit vaatamas, viitab eelnevatele tema poolsetele sõnumitele ja kinnitab, et öösel tuuakse ära, panevad metsa, ise läheb vaatab üle ja teatab sellest RF-ile. Teeb ettepaneku homme kohtuda ja raha võtta ning ise viib RF-i sinna kuhu vaja. RF räägib ka proovi võtmisest ja V.Semjonov teeb ettepaneku, et toob väikese koguse metsast ära proovi võtmiseks, kuid RF ei nõustu ja kinnitab, et võtab proovid vaid koha peal. Seega jälitusprotokollist nähtub, et V.Semjonov on aktiivne pool ning kinnitab narkootilise aine olemasolu ning tehingu võimalikkust. 27.03.2014 aastal kohtumisel on V.Semjonov isikuks, kes annab sõidukit juhtinud RF-ile edasise tegevuse juhised, kordagi viitamata tehingu katki jätmisele. Viimane vaid täidab saadud juhtnööre. Kolleegium ei tuvastanud matkija, RF-i käitumises sellist kaalu, mis jätab Vadim Semjonovi käitumise tahaplaanile. Kolleegium leiab, et V.Semjonovi enda teovalmidus ja tema isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid ületavad matkija teopanuse, mistõttu pole tuvastatav RF-i poolne lubamatu provokatsioon.

on kinnitanud ka RF, kusjuures on selgitanud ka et käis V.Semjonovist eraldi panemas sularaha D- Terminali hoiulaekasse ning enne tehingu toimumist ka ära võtmas. Kaitsjate viited jälitustoimingute protokollile antud juhul RF-i väiteid ei kummuta kuna jälitusprotokolli kohaselt on tuvastatav, et RF ütleb XXXX XX tanklas viibides, et läheb toob raha ära ja V.Semjonov lubab teda parkas oodata. Kaitsja poolt viidatud tagasitulek oli enne autoga raha järgi minemist, mille kohta on kannatanu andnud ütlusi, et jättis V.Semjonovi auto juurde välja ja käis ise bensiinijaamas sees, et seal ruttu kontakteeruda telefoni teel politseiga, et teada saada kas kõik on nende poolt korras. Seejärel tuli tagasi V.Semjonovi ja auto juurde ning seejärel sõitis autoga juba lähedal asuvasse D -Terminali ja võttis sealt raha ning pani pagasiruumi. V.Semjonov ootas teda sel ajal tanklas. Nimetatud ütlusi kinnitab jälitusprotokollis kajastatu, kus vestluse vahele jääb kaks üle 10 minutilist pausi. Asjaolu, et jälitusprotokoll kajastab viimati 21.21 RF-i sõiduauto seismise XXXXX tn XXXXXX parkas ning sellel järgnevat liikumist ei kajasta ei anna alust tõdeda, et liikumist pole toimunud kuna protokollis pole RF-i kasutuses oleva sõiduki kohta mingeid andmeid, et varjatud jälgimine oleks selle auto suhtes nimetatud ajavahemikus toimunud. Seega on RF-i ütlused raha olemasolust kinnitust leidnud ka teiste eelnimetatud tõenditega. Kolleegium osutab, et kuna V.Semjonov oli andnud igati ja korduvalt RF-ile teada narkotehingu toimumisest, pole mingit alust arvamuseks, et süüdistatavad ei teadnud, et RF-il oli kaasas 80 tuhat eurot. V.Semjonov ega A.Koljagin pole andnud ütlusi sellest, et nende arvates RF ei tahtnudki mingit tehingut teha või et tahtis neid petta ja narkootikumide eest raha jätta andmata. Kaitsjate poolt esitatud väide sellest, et V.Semjonov teadis, et raha autos ei olnud on ümber lükatud eelnevate tõenditega, sh. ka V.Semjonovi enda ütlustega. Nähtuvalt jälitusprotokollist jätkub pärast seda kui RF-i ütluste kohaselt oli ta raha ära toonud 27.03.2014 kella 21.46 ajal V.Semjonovi ja RF-i vahel jutuajamine järgnevast sõidusuunast ja bensiinijaamast, kuhu on vaja jõuda. Jätkuvat vestluses V.Semjonov selgitab, et saadakse kokku inimesega, kes kõik näitab ja V.Semjonov ütleb, et ta sõidab RF-iga koos, et ta on alati tema kõrval, pärast saavad kokku ja loevad raha, seejärel annavad raha ära ja nad sõidavad koos edasi. Uuesti V.Semjonov kinnitab, et on koguaeg RF-i kõrval, et sõidavad, käivad ära, viskavad pakiruumi, loevad üle ja arveldavad( t.lk.4 kd. t.lk. 93-94, 154-155). Samuti kinnitab RF-il raha olemasolu auto pakiruumis ka jälitusprotokollis, kajastatud juba XXXXXXX tanklast põgenemise hetke vestlus , kus RF väljendab segadust toimunu osas ja märgib, et raha on autos( 4kd. t.lk. 97). Kolleegium leiab, et nimetatud tõendid kinnitavad asjaolu, et RF-il oli talle antud sularaha kaasas ja V.Semjonov oli sellest teadlik. Asjaolu, et RF-i sooviks oli suures koguses narkootilise ainet osta on kinnitanud ka A.Koljagin oma ütlustes, tema teada oli juttu 80 tuhandest ja isegi suuremast summast. Asjaolu, et A.Koljagin ise raha ei näinud ei anna alust tuvastada, et viimane teadis, et raha pole. Samuti pole määrava tähtsusega ka asjaolu millisel moel ja dokumentide alusel toimus menetleja poolt RF-ile kui kuriteo matkijale raha üleandmine. Kolleegium leiab, et A.Koljagin kellega kooskõlas toimus V.Semjonovi poolt RF-ile juhiste andmine tehingu toimumise ajast ja kohast teadis samuti, et RF-il oli narkootilise aine ostmiseks raha kaasas. Asjaolu, et raha olemasolust teadis ka A.Eesik nähtub juba tema eelneval kohtumisel osalemisest kui ka A.Koljagini ütlustest sellest, et ta rääkis A.Eesikule oma plaanidest koos V.Semjonoviga RF-ilt raha hõivata. A.Eesik oli aga isikuks, kes kaasas D.Rimmi, R.V. Seega väide, et keegi ei teadnud RF-il tehinguks kaasaolevast rahast on eelnimetatud tõenditega ümber lükatud ning vastuolus kogu sündmuste käiguga ning süüdistatavate endi ütlustega.

Samuti on apellandid leidnud, et objektiivsetest tõenditest ei nähtu mistahes vägivalla kasutamist. Tõdetakse, et A.Eesikul oli XXXXXXX tanklas relv küll kaasa, kuid seda vaid enesekaitseks. D.Rimmi kaitsja oma apellatsioonis viitab esmalt D.Rimmi selgitustele relva kohta, et ta katsus midagi autos ning võis võtta kätte ka relva. Süüdistatavate kinnipidamise kohas toimepandu osas kaitsja märgib, et võimalik, et D.Rimm kasutas seda relva, kuid kaitsja arvates ei tähenda see, et tahtis röövimist toime panna. A.Eesiku ütluste kohaselt võttis tema relva kaasa isikliku turvalisuse pärast. Kinnitab, et relv oli koguaeg tema jope taskus, välja seda ei võtnudki. Kui politsei saabus viskas relva auto alla. Eeltoodud ütlused on vastuolus nii RF-i ütlustega kui jälitusprotokollis kajastatuga, et kui XXXXXXX tanklas oli relv A.Eesiku käes, siis pärast RF-i juhitud sõiduauto jälitamist oli laskekõlbulik tulirelv juba D.Rimmi käes, kes siis nii jälitustoimingu protokolli kui ka RF-i ütluste kohaselt sihtis RF-it läbi Peugeot juhi kõrvalistuja akna ja käskis pidurdada ning peatuda. Seejärel oli just D.Rimm isikuks, kes RF-i juhitud sõiduki peatumisel suundus juhi ukse juurde, koputas aknale ja suunas relva RF-i suunas. A.Eesiku kinnipidamisel võeti temal püksitaskust ära padrun( 3 kd. t.lk. 7-8). S ündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt leiti Tallinnas Ehitajate tee 105, Alexela tanklasse viiva (Ehitajate tee 101) parempöörde sooritamise rajal asuva sõiduki Opel Astra reg.nr XXX XXX alt relvataoline ese, millel sees 9 padrunit (3 kd. 41-43). Ekspertiisiaktis nr 14E – TB0028 antud ekspertarvamuse kohaselt üks padrun kuulub tulirelva laskemoona hulka ning oli laskekõlblik. Püstol Manurhin kuulub tulirelvade hulka ja üheksa padrunit kuuluvad tulirelva laskemoona hulka. Antud püstol on laskekõlblik ja üheksa padrunit olid laskekõlblikud. Padrunid on sarnased (3kd. t.lk. 44 – 48). Ekspertiisiaktis nr 14E – GE0475 on ekspert andnud arvamuse, et püstolilt võetud kaheksandast proovist saadi DNA täisprofiil. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev Dmitri Rimmi profiiliga. Aleksandr Koljagini, R.V ja Artur Eesiku DNA profiilid ei ole seostatavad sellest proovist saadud DNA segaprofiiliga. Püstolilt võetud neljandast proovist saadi DNA täisprofiil. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada Dmitri Rimmilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Aleksandr Koljagini, R.V ja Artur Eesiku DNA profiilid ei ole seostatavad sellest proovist saadud DNA segaprofiiliga ( 3kd. tl. 53 – 61). Seega on RF-i ütlused sellest, et D.Rimm oli isikuks, kes teda kahel korral relvaga sihtis kooskõlas jälitusprotokolli ja ekspertarvamusega ning hinnatavad usaldusväärsetena. A.Eesiku ütlused aga sellest, et relv oli koguaeg tema taskus on eelnevate tõendite alusel ümber lükatud, mistõttu pole usaldusväärsetena antud osas käsitatavad nagu ka D.Rimmi ütlused, sellest, et tema ei jõudnud midagi teha, tuli küll Peugeotist välja kuid koheselt samas auto juures peeti politsei poolt kinni, võimalik et autos katsus relva, kuid kedagi sellega ei ähvardanud. Seega kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et RF-it ähvardati laskekõlbulikust tulirelvast ning tal oli alust karta oma elu ja tervise pärast. Tegemist oli RF-ile tundmatute isikutega, kes olid eelnevalt ähvardavalt käitunud ning teda autoga taga ajanud ning relvaga ähvardades peatuma sundinud. Seega on täidetud röövimise koosseisuline tunnus – vägivald.

Kolleegium märgib, et nii süüdistatavad kui kaitsjad räägivad mingisugusest V.Semjonovile ohtlikust olukorrast, viitamata seejuures ühelegi tõendile, RF-i käitumisaktile või suulisele ähvardusele, mis kinnitaks väite tõepärasust. Asjaolu, et RF-il oli suur summa sularaha ja ta oli nõus V.Semjonovi ettepanekuga osta suures koguses narkootilist ainet sellist V.Semjonovi jaoks ohtlikku olukorda ei näita. Kolleegium leiab, et isikul kellel on raha narkootilise aine omandamiseks pole alust hinnata ohtlikumaks kui isikuid, kellel on müügiks 20 kg ja enam narkootilist ainet. Seejuures on erinevalt RF-ist V.Semjonov isikuks, kes nii nähtavalt kui ka oma sõnade kohaselt tegutseb isikute grupis. Kogu jälitusprotokollis kajastatu ei viita mingilgi määral, et V.Semjonov kardaks RF-it või et oleks loobutud RF-ilt raha hõivamise soovist. Ühtegi sellist viidet V.Semjonovi käitumine ega vestluse ega kõnede sisu ei sisalda. V.Semjonovil oli võimalus 27.03.2014 aastal korduvalt A.Koljaginiga kohtudes lahkuda, kuid ta ei teinud seda, kuigi mõlemad olid teadlikud, et RF ei anna 80 000 eurot ära narkootilist ainet katsetamata ja seda üldse saamata. Vaidlusteta on kinnitust leidnud, et narkootilist ainet süüdistatavatel ei olnudki. Apellantide viitele sellest, et V.Semjonovil oli alust kartuseks kuna RF teadis kus ta elab osutab kolleegium, et kui kokkuleppeliselt teiste kaassüüdistavatega oli V.Semjonov tehingu pimedamale ajale edasi lükanud, sõitis RF V.Semjonovi ettepanekul viimase elukoha juurde selleks, et V.Semjonov saaks võtta telefoni. Seega pole selline käitumine kuigivõrd kooskõlas sellega, et V.Semjonov kartis oma elu pärast. Just V.Semjonov oli ise isikuks, kes juhatas RF-i oma elukoha juurde. Apellantide väited mingist V.Semjonovile ohtlikust olukorrast on paljasõnalised ja ka ümber lükatud jälitusprotokollis kajastatuga kui ka RF-i ütlustega. Apellatsioonides on viidatud jälitusprotokollis kajastatud vestlusele 27.03.2014 aastal XXXXXXX tanklas ajal mil RF-i juhitud sõiduki juurde astusid D.Rimm, R.V ja A.Eesik ja pärast seda kui RF-il õnnestus ära sõita. Apellantide arvates annavad V.Semjonovi kõne sisu alust tõdeda nii grupi puudumist kui ka asjaolu, et kui mitte enne siis nüüd loobus V.Semjonov kelmuse katsest. Kolleegium selliste väidetega nõustuda ei saa. Kolleegium juhib tähelepanu, et jälitusprotokolli alusel V.Semjonov väidab RF-ile, et kolm auto juurde tulnud isikut pole temaga koos, et ta ei tunnegi neist mitte kedagi ja väljendab arusamatust toimunu osas. Samuti väidab V.Semjonovi kaitsja apellatsioonis, et V.Semjonovil ei olnud aimugi kellega on tegu. Ometi on kõik süüdistatavad kinnitanud, et tunnevad teineteist ja tegemist on ennemini sõpradega ega ole eitanud eelnevat suhtlemist. Seega nõustub kolleegium riikliku süüdistaja versiooniga, et V.Semjonov püüdis RF-i silmis distantseeruda toimepandust, et poleks alust seostada teda auto juurde tulnud ja neid tagaajavate isikutega ega ka sularaha RF-ilt äravõtmisega.

teokirjeldusega koosseisu objektiivsetele tunnustele, evides seega täideviija kvaliteeti tingimusel, et tema käitumises on täidetud ka koosseisu subjektiivne külg. Kolleegium osutab, et kui röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, siis omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Maakohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatavatel oli eesmärgiks relvaga ähvardades hõivata RFil kaasas olnud sularaha ning katsestaadiumisse jäänud röövimise panid süüdistatavad toime kavatsetusega. Siinkohal kolleegium märgib, et tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole kavatsetuse tuvastamisel tähtsust sellel, kas isiku poolt silmaspeetav tagajärg tegelikult saabub. KarS § 16 lg 2 kohaselt on kavatsetusega tegemist ka siis, kui isik peab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt võimalikuks. Kolleegium leiab, et maakohtule esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et A.Koljagin rentis kuriteo toimepanemise päeval sõiduki, millega siis jälitusprotokollis kajastatu alusel ka 27.03.2014 aastal käis kohtumas V.Semjonoviga ja tiirutas kokkulepitud kohtumispaikade juures. A.Eesik, nii 26.03.2010 aastal kui 27.03.2014 kohtudes ja olles korduvalt koos A.Koljaginiga, ja kohtudes ka V.Semjonoviga, edastasid koha ja aja, kus V.Semjonov ja RF peavad ootama. Seejuures V.Semjonov lükkas kokkuleppeliselt A.Koljagini ja A.Eesikuga tehingu tegemiseks kohtumise hilisele ja pimedale õhtutunnile. Eelpool kolleegium juba tuvastas, et mingisugust ohtlikku olukorda V.Semjonovi jaoks ei eksisteerinud, samuti ei olnud neil ainet mida RF-ile anda, seega mingisugust ohust V.Semjonovi päästmise jutt on paljasõnaline ega pole ka eluliselt usutav. Tegemist oli kõikide süüdistatavate poolt käitumisega vaid ühel eesmärgil, võtta ära RF-ilt kaasas olnud 80 000 eurot, kasutades selleks relva. Asjaolu, et vahetult sündmuskohal A.Koljaginit ei olnud ei vähenda tema panust eesmärgi täitmisele kuna ilma temapoolse A. Eesiku kaasamiseta ning koos V.Semjonoviga nii kuriteo toimepanemise asjaolude, aja kui koha planeerimiseta poleks võimalik olnud ka RF-i raha hõivamine. A.Eesik on kinnitanud, et kaasas D.Rimmi, R.V. Asjaolu, et R.V juhitud sõidukiga D.Rimm ning A.Eesik sõitsid tanklasse, kus ootas nn narkotehingut RF kinnitab, et kõik kolm isikut olid teadlikud RF-i seal viibimisest ja seda just narkootilise aine ostmise eesmärgil, mida ilma rahata pole võimalik teha. Relva kaasas olemisest olid teadlikud kõik süüdistatavad. D.Rimm on kinnitanud, et relv oli R.V poolt juhitud autos, kus ta väidetavalt seda puutus. R.V oli ka isikuks, kes juhtis Peugeoti ajal, mil D.Rimm RF-it läbi autoakna relvast sihtis ja käskis auto kinni pidada. Asjaolu, et süüdistatavad ei nõudnud juba siis valjuhäälselt raha ei tähenda, et auto kinnipidamisel raha hõivamise eesmärki ei olnud. Asjaolu, et raha ei jõutud hõivata tulenes politsei sekkumisest. Kolleegium leiab, et apellantide väited sellest, et röövimisena kvalifitseeriti toimepandu vaid kannatanu oletuste alusel on ainetud. Süüdistuses äranäidatud süüteokoosseis lähtub süüdistatavate poolt toimepandud teost ehk siis inimese tahtest kantud käitumisest, milline on avaldunud välismaailmas ja tuvastatav, mitte aga kannatanu subjektiivsest arusaamast või arvamusest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt ei anna KarS § 200 objektiivsetele tunnustele vastava teo ümberkvalifitseerimiseks alust apellantide väited sellest mida kõike süüdistatavatel oli võimalik teha, kuid mida nad ei teinud.

psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises on sisustatud aine suures koguses ebaseaduslikus omandamises ja valdamises, mitte edasiandmises. Antud juhul puudub vaidlus sellest, et R.V poolt juhitud sõiduautos 28.03.2014 aastal teostatud läbiotsimise käigus leiti sõiduki kõrvalistuja ukse sahtlist läbipaistev pudel kirjaga Listerine, mis sisaldas 57,33 grammi narkootilist ainet GHB-d sisaldavat vedelikku, mis sisaldas puhtal kujul 26,90 grammi gammahüdroksüvõihapet. Samuti sellest, et samast autost leiti sõiduki kõrvalistuja istme eest pudel kirjaga Nestea, milles oli 16,49 grammi gammahüdroksüvõihapet sisaldavat vedelikku ja ainekristallide segu. Antud juhul puudub ka vaidlus sellest, et gammahüdroksüvõihape ehk GHB kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Vaidlus puudub ka selles, et leitud puhas aine oma koguselt ületab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 ettenähtud suure koguse( piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele) piiri kuna narkootilise aine GHB puhul piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks 16 grammist narkootilisest ainest (puhtal kujul). Süüdistatava valdusest leiti puhtal kujul kokku vähemalt 34,807 grammi GHB-d, s.o umbes 21 inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses. Antud juhul on kaitsja heitnud kohtule ette asjaolu, et kohus pole arvestanud süüdistatava ütlustega. Süüdistatav on kohtuistungil andnud ütlusi, et tema ei ole narkootilisi aineid tarvitanud ja ta ei teagi inimesi, kes narkootikumide käitlemisega tegelevad, tal ei olnud narkootilist ainet kaasas. Autos esiistmel istudes tahtis juua ja võttis tagaistmelt mingi pudeli, kuid see oli tühi ja pani tagaistmele tagasi. Tegemist oli suure Aura pudeliga. Teisi pudeleid autos ei puutunud( 1kd. t.lk. 149 pöördel- 150). Kaitsja nõusolekul esitas prokurör istungil süüdistusakti, kus D.Rimmile oli esitatud süüdistus kokaiini, GHB ja alprasolaami tarvitamisest tingitud narkojoobe seisundis mootorsõiduki juhtimises. D.Rimm kinnitas, et teises kriminaalasjas on talle eeltoodud süüdistus esitatud ja tema suhtes on kohaldatud tõkendit vahistamine. Kolleegium leiab, et eeltoodud süüdistuse sisu seab kahtluse alla süüdistatava poolt antud ütluse usaldusväärsuse osas kus eitab igasugust kokkupuudet narkootilise ja psühhotroopsete ainetega. Maakohus on tõendina käsitanud ka DNA ekspertiisiaktis antud arvamust sellest, et pudelilt Aura Fruit saadud DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult, kuid peamine DNA profiil on kokkulangev A.Eesiku DNA profiiliga, D.Rimmi DNA profiilid pole seostatavad proovist saadud DNA segaprofiiliga. Ka selline asjaolu seab kahtluse alla süüdistatava ütlused sellest, et just Aura Fruit oli pudeliks mida ta puutus ja millest soovis juua. Vastavalt DNA ekspertiisiaktis antud arvamusele pudelilt Listerine korgilt saadud tulemuste alusel ekspert ei välistanud segaproovis D.Rimmilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist, välistas A.Koljagini, R.V ja A.Eesiku bioloogilise materjali. Küll aga pole D.Rimmi bioloogilist materjali leitud Listerine pudeli suult võetud proovist. Pudelilt Nestea suult võetud proovist saadud DNA analüüsil leiti täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja ei saa välistada Dmitri Rimmilt ja R.V-lt pärineva biloloogilise materjali sisaldumist segaproovis. Pudeli Nestea korgilt võetud proovilt saadi samuti DNA täisprofiil, mis pärineb enam kui ühelt isikult. Ei saa välistada D.Rimmilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. A.Koljagini, R.V ja A.Eesiku DNA profiilid poole segaprofiiliga seostatavad.

Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-29-14 on sedastatud, et kui DNAeksperdiarvamuses kasutatakse sõnu „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ on tegemist olukorraga, mil ekspert möönab võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust. Võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. Apellatsioonis esitab kaitsja versiooni, et ekspertiisiaktis antud tõenõolik arvamus ei ole süüstavaks tõendiks kuna tõepärasuhte arvutused on tegemata. Samas ei ole maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja kogu menetluse vältel alates kaitseaktist taotlenud ei eksperdi ülekuulamist, ega täiendekspertiisi tegemist, et ekspert oleks saanud anda tõepärasuhte arvutused. Kohtupraktika kohaselt on teada, et eksperdil on võimalik anda tõepärasuhte arvutused juhul, kui segaprofiilis on esindatud kõik isikul esinevad alleelid, ehk kui on arvamus, et DNA sisaldumist ei saa välistada. Siinkohal tuleb märkida, et KrMS § 295, §297 lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites nr 3-1-1-67-06; 3-1-1-91-07. Kolleegium nendib, et kuigi antud juhul pole tõenäoliku arvamuse puhul ekspertide poolt tehtud tõepärasuhte arvutusi siis on tegemist olukorraga, kus segaprofiilis on esindatud kõik D.Rimmi esinevad alleelid ning kuigi kaitsja on viidanud, et arvutuste tegemata jätmisel ei nähtu mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem, pole kaitsja apellatsioonis mingit hüpoteesi esitanud. On vaid viidanud süüdistatava ütlustele, et ta võttis kätte Aura Fruit pudeli. Kohus on analüüsinud tunnistajana ülekuulatud TS ütlusi, kes on kinnitanud, et enne R.V kinnipidamist istus ta R.V-ga autos ja seal oli Listerine suuvedeliku pudel. Kinnitab ka et loputas selle sisuga suud ning tegemist oli tõepoolest suuvedelikuga. Sellised tunnistaja ütlused haakuvad ka ekspertiisiaktis antud arvamusega mille kohaselt leiti just Listerine pudelilt võetud proovide analüüsil segaprofiilils peamine profiil, mis langes kokku TS DNA profiiliga. Nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust pole kaitsja poolt tõenditele tuginevalt kahtluse alla seatud. Samas on tegemist olukorraga, kus lühikese aja möödudes sellest, kui Listerine pudelis oli suuvedelik oli sealt leitud GHB-d, kuid erinevalt D.Rimmi osas on ekspert sisuliselt välistatud selle pudeli kokkupuude nii R.V , A.Koljagini kui A.Eesikuga. Samuti on antud tõenäolik arvamus Nestea pudeli suuga kokkupuute osas ja seda D.Rimmi kui R.V osas, mitte aga A.Koljagini ja autos olnud A.Eesiku osas. Samas aga Nestea korgilt võetud DNA segaprofiili analüüs välistas A.Koljagini, A. Eesiku kui ka R.V, mitte aga jällegi D.Rimmi. Nii RF kui ka D.Rimm ise on kinnitanud, et D.Rimm oli isikuks, kes istus juhi kõrval, ehk siis kohas kus nii ukse sahtlist kui ka istme eest leiti GHB- d sisaldava vedelikuga pudelid. Kolleegium leiab, et kuna D.Rimm on täilikult eitanud kokkupuudet nii Listerine kui ka Nestea pudeliga, siis on alust eksperdiarvamusele tuginevalt seada selles osas tema ütluste usaldusväärsus kahtluse alla. Kaitsja väited sellest, et D.Rimm on andnud ammendavad selgitused kuidas võis sattuda tema DNA jäljed pudelile, on ekslikud kuna D.Rimm pole sellist selgitust andnud. Kolleegium leiab, et eeltoodud tõendite kogumi alusel on maakohus jõudnud seaduslikult järeldusele, et läbiotsimise käigus Peugeot sõidukist leitud suures koguses GHB ebaseaduslik käitlemine on inkrimineeritav D.Rimmile.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.