1-13-240/104 - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

3.mitte suhelda teadvalt kriminaalkorras karistatud isikutega ilma kriminaalhooldaja eelneva loata. Määrus E.M suhtes kriminaalhoolduse teostamiseks saata täitmiseks Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Tartu esindusele. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Menetluse käik ja asjaolud Tartu Maakohtu 20.15.2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-240 mõisteti E.M süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8 järgi ja mõisteti temale karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka E.M poolt 02.02.2012. a eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 päev ja mõisteti E.M-ile karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusega kantuks E.M-ile Tartu Maakohtu 16.04.2012. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-1418 mõistetud karistus 11 kuud ja 15 päeva vangistust ning kohtuotsuste kogumis mõisteti E.M-ile liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvati maha 4 kuud vangistust, mille E.M oli Tartu Maakohtu 16.04.2012. a otsuse alusel 20.05.2013. a seisuga ära kandnud ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti E.M-ile 2 aastat 7 kuud ja 29 päeva vangistust karistuse kandmise aja algusega alates 20.05.2013. a. Kohtuotsus jõustus 05.06.2013. a. E.M karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 18.01.2016. a. 15.10.2015. a esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid E.M-ile karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks. Kohtumenetluse poolte seisukohad Süüdimõistetu E.M seletas kohtus, et ta ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega nõus. Ta ei näe käitumiskontrollil mingit mõtet. Ta teab niigi, et peab korralikult käituma. Reaalset abi pole kriminaalhoolduselt oodata, vaid ta peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Ta lubas endast anda parima, et ei satuks seadusega vastuollu. Samas ega ta ka 100% ei tea, et ta enam kohtu ette ei satu. Lisaks ei ole tal Eestis ei elu- ega töökohta. Neid on siin tal raske ka saada. Seetõttu plaanib ta pärast vabanemist olla mõni päev varjupaigas, ajada dokumendid korda ning minna Soome. Kotkas on üks väike saekaater, kus töötab tema abikaasa tuttav. Selle tuttava sõnul on sinna töölisi juurde vaja. Lepingut E.M Soome tööandjaga ei ole, kuid on suusõnaline kokkulepe, et ta läheb kohale ning siis sõlmitakse ka leping. Korter oleks kolme peale. Kui talle pannakse peale käitumiskontroll, siis kaoks tal Soome minemise võimalus ära.

2.jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või KarS muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine KarS § 871 lg 1 p-s 2 sätestatud eelnevat karistatust. Ülaltoodud kohtuotsusega mõisteti E.M süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8 järgi, st kuriteos, mille üheks koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine, ning teda karistati selle teo eest enam kui 2-aastase reaalse vangistusega. Kohtuotsusest tulenevalt on E.M vangistuse lõpptähtaeg 18.01.2016. a ning kuna vangistusseaduse § 76 lg-t 3 arvestades ei avane E.M-ile enam ennetähtaegse vabastamise võimalust, siis tuleb tal mõistetud vangistus ära kanda täies ulatuses. Seega on süüdimõistetu vabanemisel olemas KarS § 811 lg 1 p-s 1 toodud formaalsed alused tema suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Tulenevalt KarS § 871 lg 1 p-st 3 tuleb kohtul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel materiaalsete alustena arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, tema varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, ning nende alusel hinnata, kas on alust arvata, et süüdlane võib toime panna uusi kuritegusid. E.M on varem karistatud korduvalt, valdavalt varavastaste kuritegude eest. Talle on varem karistustena kohaldatud korduvalt ka vabaduskaotuslikke karistusi. Sellele vaatamata kinnipeetava käitumine ei paranenud, vaid ta pani toime uued kuriteod. Eelnev viitab üheselt sellele, et varasemad karistused ei mõjutanud E.M käituma seaduskuulekalt. Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetav väidab end praeguse vangistuse kandmise ajal olevat jõudnud arusaamale, et ei taha ega oma tervislikust seisundist tulenevalt ka ei suuda endist elustiili jätkata. Ta on oma hoiakutes teinud pöörde ning soovib keskenduda pereväärtustele, teha tööd ning hoida eemale endistest sõpradest, kes on kriminaalkorras karistatud. Istungil lubas ta

vabanedes anda endast parima, et mitte enam sattuda seadusega vastuollu. Kohtunik ei saa välistada, et E.M tahe elada edaspidi seaduskuulekat elu on siiras. Seda tundub kinnitavat E.M käitumine praeguse vangistuse kandmise ajal. Ta on toime pannud küll ühe distsiplinaarsüüteo, kuid teda on selle teo eest karistatud juba 22.01.2014. a ning kuna ta ei ole pärast seda rikkumisi enam toime pannud, siis on nimetatud karistus praeguseks ajaks kustunud. Lisaks on ta tegelenud kuriteoriskide maandamisega, läbides sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, ning osalenud vangla majandusabitöödel ning alates 20.04.2015. a töötanud ka väljaspool vanglat XXXX Samas tuleb arvestada sellega, et E.M on sarnaseid põhjendusi toonud ning lubadusi andnud varemgi, kuid on sellele vaatamata jätkanud kuritegude toimepanekut. Ka kinnipeetav ise on praegu tegelikult väitnud, et ta ei saa 100% kindel olla, et ei pane enam süütegusid toime. Käesoleval juhul tuleb arvestada sellegagi, et E.M vabaneb keskkonda ja tingimustesse, mis ei ole kohtuniku hinnangul seaduskuulekat eluviisi toetavad. Nimelt puudub E.M vabaduses toimiv tugivõrgustik. Päritoluperekonnast on elus vaid ema, kes elab sotsiaalmajas aadressiga XXXX ning kes on 100% ulatuses invaliid. Ilmselgelt on kinnipeetava emal poja toetamine ja abistamine raskendatud. Abikaasaga on kinnipeetaval kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt suhted katkenud. Seevastu on suur tõenäosus, et E.M hakkab vabaduses lävima oma varasema suhtlusringkonnaga, kellest paljud on kriminaalkorras karistatud. Kohtus on E.M nimetanud võimalust asuda vabanemise järgselt tööle Soome. Kuna kohtule väidetava tööandja poolt sellekohast kirjalikku kinnitust ei ole esitatud, siis jäävad kinnipeetava ütlused paljasõnaliseks. Üksnes suulisele kinnitusele kohus tugineda ei saa. Seega tuleb asuda seisukohale, et kinnipeetaval pole vabanedes ka kindlat töökohta. Puuduvad ka lähedased inimesed, kes saaks teda materiaalselt toetada. Ehkki kinnipeetav on X ulatuses tunnistatud töövõimetuks, mistõttu on tal vabanedes võimalus saada töövõimetuspensioni, on see kohtu hinnangul ebapiisav probleemideta toimetulekuks. Arvestades ka E.M pikaajalise vanglasubkultuuris viibimisega omandatud antisotsiaalseid väärtushinnanguid, puudulikku probleemilahendus- ning madalat iseseisva toimetuleku oskust, samuti aga varasemat alkoholisõltuvust, on väga suur tõenäosus, et kinnipeetav hakkab vabaduses uuesti kuritegusid toime panema, seda vaatamata tema enda soovile elada edaspidi õiguskuulekat elu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtunik, et E.M suhtes on vajalik ja põhjendatud kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. See võimaldaks kinnipeetavat ka vabaduses allutada kindlale distsipliinile ja kontrollile. Käitumiskontrolli kohaldamise kasuks räägib seegi, et sel ajal teostatakse E.M-ile kriminaalhooldust, mille käigus osutatakse talle ka sotsiaalset kohanemist soodustavat abi ning aidatakse teda isiklike probleemide lahendamisel. Ka on tal sel ajal võimalik läbida täiendavalt sotsiaalprogramme, mis aitaksid tal oma probleeme kaardistada ning tegeleda nende ennetamise või lahendamisega. Kohus on seisukohal, et kriminaalhooldus võiks E.M puhul uue kuriteo toimepanemise riski mõningal määral maandada ning aitaks seeläbi kindlustada ühiskonna turvalisust. Kohtule esitatud materjalidest ilmneb, et E.M puudub kindel elukoht. Samas nähtub kohtule esitatud materjalidest, et kinnipeetaval on võimalus pärast vabanemist 7 ööpäeva jooksul viibita tasuta Lubja tn varjupaigas. Arvestades seda, et E.M on vabanemisfondis ligi X eurot ning et tal on võimalus saada ka riigipoolset töövõimetuspensioni, siis on tal pärast seda võimalus vähemalt mõnda aega kasutada ka varjupaiga tasulist teenust. Seetõttu leiab kohus, et kindla vabanemisjärgse elukoha puudumine ei saa olla aluseks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmiseks, vaid et esialgu tuleb määrata E.M elukohaks XXXX. KarS § 871 lg 3 kohaselt määratakse karistusjärgse käitumiskontrolli ajaks 12 kuud kuni 3 aastat. Kohtunik on seisukohal, et arvestades toimepandud kuritegude iseloomu ja isiku korduvaid