Kohtulahend

väärtusega 200,00 eurot koos pudelihoidjaga väärtusega 10,00 eurot ja rattakellaga väärtusega 10,00 eurot, tekitades kokku kahju 235,00 eurot. 12) varastas 10.09.2014 kella 18:04 paiku Tallinnas, XXX XX asuva Lasnamäe Kaubanduskeskuse eesruumist L AS-le kuuluva porimati NTHA938 3M Nomad Terra 8000 Summit väärtusega 450 eurot. 13) varastas 19.09.2014 kella 19:20 paiku Tallinnas, XXXXX XXX XX/XXX asuvast pandimajast P OÜ-le kuuluva fotoaparaadi Olympus väärtusega 100 eurot. 14) tungis 30.10.2014 kella 13:00 paiku parempoolse tagaukse aknaklaasi lõhkumise teel Tallinnas, XXXXX X pargitud sõiduautosse Renault reg.nr. XXXXXX ja varastas sealt AK-le kuuluvat vara kokku 2476,80 euro väärtuses.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid H.A ja tema kaitsja K. Mägi.

2.1 H.A taotleb uue kohtuotsuse tegemist mõistetud karistuse ja välja mõistetud kahjuhüvitiste osas, kergendades tema karistust, või kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Süüdistatav leiab, et talle on mõistetud ebaproportsionaalselt karm karistus, kuna teda karistati

3 (8)

vangistusega. Seega A. Rimmile mõistetud karistus oli kergem kui tema eelmine karistus, kuigi kohus märkis otsuses, et iga järgmine karistus peaks olema raskem. Veel leiab H.A , et talt välja mõistetud kaitsjatasu on ülemäära suur, kuna kaitsja ei ole osalenud kriminaalmenetluses piisavalt aktiivselt.

2.2 H.A kaitsja palub apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu 27.05.2015 otsus ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks osades kuritegudes ja mõista talle kergem karistus või tühistada Harju Maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. Ka kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult tuginenud H.A süüd tuvastades modus operandile, kuna olemuselt on kõik jalgratta vargused sarnased, sest neid ei saagi üldjuhul teisel viisil varastada kui seda tegi H.A. Kaitsja märgib, et süüdistuse episoodides 1, 2, 5, 7, 9, 10, 11 ei ole teisi tõendeid peale varguse toimepanemise fakti ja H.A enda ütluste. Kohus on karistuse mõistmisel lähtunud sellest, et H.A on toime pannud 14 kuritegu. Kaitsja hinnangul saab tõsikindlalt tõendatuks lugeda neist ainult pooled, s.o 7 kuritegu. See omakorda tingib ka karistuse vähendamise, sest H.A süü on oluliselt väiksem. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja H.A karistamist 1 aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada ühe kolmandiku võrra ja mõisteta lõplikuks karistuseks 8 kuud vangistust. Juhul kui kohus leiab, et H.A on siiski toime pannud kõik talle süüks arvatavad kuriteod, siis palub kaitsja arvestada sellega, et H.A on end süüdi tunnistanud kõikides talle süüks arvatud kuritegudes vaatamata sellele, et osades episoodides puuduvad objektiivsed tõendid, mis seda ka kinnitaks. Samuti on ta omaks võtnud kõik tsiviilhagid. Seda saab lugeda sellise kaaluga kergendavaks asjaoluks, mis võimaldab mõista karistust tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

vaid tõendite alusel tehtav järeldus. Teatavasti on kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolusid võimalik tõendada vaid KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõenditega, sarnane kuritegude toimepanemise viis ei ole aga paigutatav ühegi selles sättes nimetatud tõendiliigi alla. Kuigi ka Riigikohus on varasemates lahendites sarnast teo toimepanemise viisi nimetanud iseseisvaks kaudseks tõendiks (vt nt Riigikohtu 06.05.2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05 p 8 ja 10.11.2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09 p 11), on Riigikohus hiljem nentinud, et tegemist on tõendamise moodusega, mille puhul on „erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik“ (Riigikohtu 09.03.2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10 p 11). See tähendab, et modus operandi puhul ei ole tegemist iseseisva tõendiga, vaid teiste, konkreetse kuriteo kontekstis kaudsete tõendite alusel tehtava järeldusega. Sisuliselt tähendab tuginemine teo toimepanemise viisi sarnasusele seda, et isiku süü tõendamiseks ühes kuriteos tuginetakse sellele, et on tõendatud tema süü teises sarnases kuriteos, s.t kaudselt kasutatakse isiku vastu neid tõendeid, mis tõendasid tema süüd teises kuriteos. Teiseks nõustub ringkonnakohus apellantidega selles, et kuriteo toimepanemise viisi iseloomustavaid asjaolusid, millele maakohus tugines kui H.A süüd tõendavatele, ei saa pidada selliseks, mis viitaks teo toimepanijana just H.A-le. Maakohus kirjeldas vargusi ühendavaid asjaolusid järgnevalt: „...jalgratta varguse episoodide puhul on ühine, et süüdistatav märkab jalgratast, rattaluku lõikab läbi kaasas olnud tangidega ja sõidab jalgrattaga minema, ratta müüb turul 70 euro eest.“ Ringkonnakohus ei näe selles kirjelduses ühtegi tunnust, mis iseloomustaks spetsiifiliselt H.A toime pandud rattavargusi ja võimaldaks neid eristada mõne teise isiku toime pandud vargustest. 4.3 Eelnevast hoolimata ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks H.A süüdimõistmise osas nendes episoodides. H.A on kõigi nimetatud episoodide kohta (10.07.2014 – 13.07.2014: kd III; toim.l. 2-5; 18.-19.07.2014: kd II; toim.l. 183; 27.07.2014: kd III; toim.l. 87-91; 28.07.2014: kd II; toim.l. 200-203; 11.08.2014: kd III; toim.l. 48-51) andnud ütlusi, milles kirjeldas, küll suhteliselt üldsõnaliselt, varguste toimepanemist, aga ka rataste hilisemat müümist. Vastavalt KrMS § 63 lg-le 1 on kahtlustatava ütlused tõend, millega on võimalik tõendada kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolusid. Kriminaalmenetluse seadustik ei keela tugineda süüdimõistva otsuse tegemisel ka ühele tõendile. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole võimalik lugeda isiku süüd tõendatuks ühe kaudse tõendi alusel. H.A ütlused, milles ta tunnistab varguste toimepanemist, on aga otsene tõend. 4.4 Seoses H.A etteheitega, et osades episoodides ei ole esitatud tõendina turvakaamera salvestusi, kuigi vargused on pandud toime kohtadest, kus kaamerad kindlasti olemas olid, nendib ringkonnakohus seda, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust kasutada isiku süü tõendamiseks mingeid kindlaid tõendeid, nt varguse puhul turvakaamera salvestisi. Süüdistatava süü tõendatuse üle otsustab kohus KrMS § 61 lg 2 kohaselt kohtule esitatud tõendite alusel, s.o kohus peab hindama seda, kas nende tõenditega, mis kohtule on esitatud, on isiku süü tõendatud. Turvakaamera salvestis ei ole tõend, ilma milleta ei oleks kellegi süüd varguses üldse võimalik tuvastada. Seega ei ole kohtul õigust nõuda isiku süü üle otsustamiseks mingite kindlate tõendite esitamist ning samuti ei ole kohtul alust teha oletusi selle kohta, miks turvakaamera salvestist tõendina esitatud ei ole.

5 (8)

4.5 H.A väited selle kohta, et teda mõjutati võtma omaks vargusi, mida ta tegelikult toime pannud ei ole, on paljasõnalised ega ole kontrollitavad. Arvestada tuleb sellega, et kohtueelses menetluses kinnitas H.A oma varem antud ütlusi, milles ta varguste toimepanemist tunnistas, ka hilisemates kohtueelses menetlustes antud ütlustes (kd IV; toim.l. 167-172) ning maakohtu istungil kinnitas H.A samuti, et jääb oma ütluste juurde. H.A väide, et ta võttis omaks süü vargustes, mida ta tegelikult toime ei pannud, lootuses pääseda kerge karistusega, on ebaloogiline. Kokkulepped karistuse kohta omavad kohtu jaoks tähtsust vaid kokkuleppemenetluses, mitte aga lühimenetluses. Maakohus pidi süüdimõistva otsuse tegemisel mõistma KarS § 56 lg 1 nõuete kohase karistuse. Ilma juriidilise haridusetagi on võimalik mõista, et suurem varguse episoodide arv ja rohkemate episoodidega tekitatud suurem kahju tähendavad suuremat süüd ja seega eeldatavasti ka raskemat karistust.

kuriteo asjaoludega, mis on tehtava otsuse esemeks. Sellise olukorraga on ringkonnakohtu hinnangul tegemist nt juhul, kui isik, kes on varem mõistetud süüdi süstemaatiliste poevarguste eest, jätkab peale süüdimõistva otsuse tegemist poevarguste toimepanemist, kusjuures varastatavad esemed või vähemalt nende hinnaklass on sama. Seevastu ei saa pidada KarS § 56 lg-ga 1 kooskõlas olevaks pidada näiteks seda, kui varem varguse eest süüdi mõistetud isikule mõistetakse eelmisest raskem karistus ainuüksi põhjusel, et uus karistus peab olema eelmisest raskem, kuigi hilisema varguse esemeks oli oluliselt väiksema väärtusega asi kui eelmise varguse puhul. Ka maakohus on tegelikult otsuses märkinud seda, et iga järgnev karistus peab olema raskem „vastavalt süüle“. Maakohus tõi välja, et H.A mõisteti 15.06.2011. a samuti süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi ning teda karistati 3 episoodi eest 2-aastase vangistusega. Kohtukolleegium on seisukohal, et ainuüksi kvalifikatsiooni kattumine ja episoodide arv ei anna alust võtta eelmist karistust aluseks uue karistuse mõistmisel, vaid toimepandud vargused peavad ka oma tehioludelt olema omavahel võrreldavad. Käesoleval juhul ei ole maakohtu otsuse põhjal võimalik selle kohta järeldusi teha. Ringkonnakohus peab aga oluliseks seda, et maakohus ei ole H.A-le karistuse mõistmisel tuginenud ainult talle varem mõistetud karistusele. Muud maakohtu otsuses välja toodud asjaolud on aga sellised, millest tulenevalt on põhjendatud KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisele määrale vastava karistuse mõistmine. 5.3 H.A väide, et talle on mõistetud ebaproportsionaalselt karm karistus võrreldes A. Rimmiga, on asjakohatu. Igale süüdistatavale mõistetakse karistus konkreetseid tegusid ja süüdistatava isikut arvestades. See tähendab, et ka samade episoodide puhul võib olla erinevate süüdistatavate puhul põhjendatud erinev karistus. Käesoleval juhul H.A-le ja A. Rimmile esitatud süüdistused omavahel ei kattu. Kui H.A mõisteti süüdi 14, siis A. Rimmi 6 varguse episoodis. Üldse ei ole võimalik omavahel võrrelda erinevate kuritegude eest mõistetud karistusi, s.t H.A-le KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8, 9 ja A. Rimmile KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud karistusi. Asjaolu, et narkootilise aine käitlemine suures koguses on vastavalt KarS § 184 lg-le 1 esimese astme kuritegu, ei tähenda, et selle eest mõistetav karistus peab alati olema raskem kui teise astme kuriteo eest mõistetav karistus. KarS § 4 lg 2 kohaselt on esimese astme kuritegu selline kuritegu, mille eest on võimalik mõista tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus, s.t piisab, kui sanktsiooni ülemmääraks on enam kui 5-aastane vangistus . See ei tähenda aga, et esimese astme kuriteo eest ei või olla võimalik mõista ka kergemat karistust, kui see karistusseadustiku eriosa normis ettenähtud on. KarS § 184 lg 1 näebki ette vähemalt üheaastase vangistuse.

ajakulu kokku ca 4 tundi). Seejuures ei ole võimalik tuvastada, et kaitsja ei ole osutanud õigusabi vajaliku hoolikusega. Kuigi H.A väidab, et tal ei ole olnud võimalik piisavalt kaitsjaga konsulteerida ja kaitsja ei ole tutvustanud talle toimikut, ei ole tal maakohtu istungil olnud etteheiteid kaitsja senise töö suhtes, ta ei ole väitnud, et tal ei ole olnud võimalik toimikuga tutvuda, ega taotlenud võimalust kaitsjaga konsulteerida. Mis puutub H.A etteheitesse, et kaitsja ei võtnud maakohtu istungil piisavalt sõna, siis tuleb arvestada sellega, et H.A tunnistas end ise kohtuliku uurimise algul süüdi ning kinnitas, et soovib asja arutamist lühimenetluses, määrates sellega ka kaitsja positsiooni.

/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind

/allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla

/allkirjastanud digitaalselt/ Urmas Reinola

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.