Harju Maakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. september 2015.a. Tallinn
Kriminaalasja number
1-15-6446 (12230116174)
Kohtuistungi sekretär
Julia Senkevitš
Kriminaalasi
U.B süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses
Prokurör
Eve Soostar
Süüdistatav
U.B elukoht xxx, ik XXX, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati 12.06.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2 - 392 lg 1 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära, so 320 eurot, karistus kustumata
Kaitsja
Marina Leis
Juhindudes KrMS § 175 lg 1, § 179 lg 1 p 1, § 180 lg 1 p 1, 306, § 311, § 312, § 313 ja § 315, Tunnistada süüdi U.B KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. kehtivas redaktsioonis § 121 lg 1) järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Vastavalt KarS § 73 määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui U.B ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Harju Maakohtu 12.06.2014.a. otsusega mõistetud rahaline karistus 100 päevamäära, so 320 eurot viiakse täide iseseisvalt. Asitõend – CD-plaat – jätta kriminaalasja juurde.
Välja mõista U.B-lt riigituludesse sundraha 585 eurot ja menetluskulud 504 eurot (riigi õigusabi tasu määratud kaitsjale). KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda 6 (kuue) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Osamaksete suurus, tasumise graafik ja makserekvisiidid on märgitud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks olevas makseinfos. Makseinfo koos maksegraafiku ja viitenumbriga edastatakse kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel isiku poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile. U.B poolt menetluskulude graafikus osamakse tähtajaks tasumata jätmise korral maksegraafik tühistada. Menetluskulude tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast.
U.B süüdistatakse selles, et tema 14.11.2012 pärastlõunasel ajal Erika 4d Tallinnas asuva Faabula AS ruumides tõukas XXXrusikaga tugevalt rindkere piirkonda, mille tulemusena kannatanu kukkus pikali, vägivalla tulemusena tundis XXXfüüsilist valu ning kukkumise tagajärjel tekkisid tal verevalumid lõuale, vasaku käe küünarnukile ja paremale puusale. Oma tahtliku tegevusega pani U.B toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise). Kohtulikul uurimisel kuulati ristküsitluse vormis üle süüdistatav U.B, kannatanu XXXja tunnistajad XXX, XXX, XXX, XXXja XXX ning avaldati ja uuriti järgmisi prokuröri poolt esitatud kirjalikke tõendeid ja materjale: - isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga XXXkohta (tl 15); - määrus tõkendi kohaldamise kohta U.B suhtes (tl 23-24); - õiend U.B sissetulekute kohta 2012.a (tl 21); - prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (tl 19-20); - kohtuotsus U.B süüdimõistmise kohta (tl 17-18); - Karistusregistri väljavõte U.B kohta (tl 15-16); - riigi õigusabi andmise määrus ja riigi õigusabi kulusid tõendavad dokumendid (tl 11-14,30-31). Antud tõendite ja materjalide avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kaitsja taotles kohtuistungil täiendava tunnistaja XXXülekuulamist. Prokurör leidis, et täiendava tunnistaja ülekuulamine ei ole tulenevalt KrMS § 297 põhjendatud, sest tõendit ei olnud loetletud kaitseaktis ning kaitsja ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kohus nõustus prokuröri seisukohaga ja jättis kaitsja taotluse KrMS § 297 lg 3 alusel rahuldamata.
Prokurör leidis, et U.B süü KarS § 121 (alates 01.01.2015.a KarS § 121 lg 1) järgi on kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist. Kaitsja palus mõista U.B KarS § 121 järgi õigeks, sest süüdistatav ei ole tekitanud kannatanule kehavigastusi tahtlikult. Süüdistatav tunnistas ennast KarS § 121 järgi süüdi osaliselt.
Kohus, uurinud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et U.B süü § 121 (alates 01.01.2015.a KarS § 121 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud. U.B süüd tõendavad kohtulikul arutamisel ristküsitluse vormis üle kuulatud kannatanu ja tunnistajate ütlused ning kirjalik tõend. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav ja kannatanu viibisid 14.11.2012 pärastlõunasel ajal Tallinnas, Erika 4d asuva Faabula AS ruumides. Seda kinnitavad kannatanu ja sündmuskohal viibinud tunnistajad XXX, XXX, XXX ja XXXning süüdistatav ise (tl 33,34,36,37,39). Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistatav tuli Tallinnas, Erika 4d asuvatesse ruumidesse, sest samas hoones töötav XXXtoimetas Faabula AS ruumidesse 2 poissi, kes olid eelnevalt visanud firma aknasse kive, telefoni teel kutsuti kohale poiste täiskasvanutest lähedased. Kohale saabus ka U.B . Kannatanu ja tunnistajate XXX, XXX, XXXja XXXütluste kohaselt oli U.B ärritunud ja käitus agressiivselt ning süüdistas firma töötajaid lapse alusetus kinnipidamises ja vägivalla kasutamises. Kohus ei peatu U.B pojalt väidetava ebaseadusliku vabaduse võtmise ja vägivalla kasutamise küsimusel, kuivõrd selles osas on menetlus 30.06.2014.a prokuratuuri loal lõpetatud (tl 19-20). Kannatanu XXXütluste kohaselt lõi U.B teda rusikaga vastu paremat rinda, löögi tagajärjel kukkudes lõi näo vastu tumbat ja külje vastu põrandat ning tundis selle tagajärjel valu (tl 33-34). Kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistajate XXX, XXX ja XXXütlused (tl 35,37,39). Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon defineerib valu kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut. Samas rõhutatakse, et valulävi on subjektiivne nähtus (RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Kohtul puudub alus kahelda, et isik tundis valu, see nähtub lisaks kannatanu ütlustele ka tunnistajate ütluste analüüsist – tunnistaja XXX ütlused kinnitavad, et kannatanu hoidis peale kukkumist rinnast kinni ja kaebas valu. Sündmuse juures viibinud tunnistaja XXXütluste kohaselt on ta kindel, et kannatanul oli löögi ja sellele järgnenud kukkumise tõttu valus. Arvestades ka seda, et tunnistaja XXXnägi peale sündmust kannatanul suurt verevalumit rinna all, verevalumeid kehal, käte peal ja näol (tl 37), ei ole kahtlust, et kannatanu kehaline väärkohtlemine oli niivõrd intensiivne, et sellise tegevuse tagajärjel kannatanul valuaistingu tekkimine on mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt äratuntav. Ka on valu tundmine tuvastatav ja tõendamist leidnud kannatanul arvukate verevalumite olemasoluga, seda tõendab kannatanu suhtes järgmisel päeval peale kuriteosündmuse toimumist politseis teostatud isiku läbivaatus. Isiku läbivaatuse protokolli ja fototabelite kohaselt tuvastati kannatanu vasaku käsivarre küünarnukil ja parema puusa juures ning lõua paremal küljel nähtavad verevalumid (tl 25). Kohtul ei ole alust nimetatud tõendis kahelda. Kannatanu ütlused U.B
poolt kasutatud vägivalla kohta riimuvad ka tunnistajate XXX, XXXja XXX ütlustega. Kannatanu arsti juurde ei pöördunud, teda fotografeeriti isiku läbivaatuse käigus politseis. Kohtu hinnangul ei ole tähtsust küsimusel, miks ei pöördunud kannatanu arsti poole vigastuste fikseerimiseks. Kohtu arvates on eluliselt usutav, et kannatanu tundis jõulise löögi tagajärjel rinna piirkonda ja sellele järgnenud kukkumise tõttu füüsilist valu. Seega on valu tekkimine tuvastatud paljude tõendite analüüsi läbi (RKKKo 3-1-1-50-13). Süüdistatav ja kaitsja leidsid, et kannatanu kukkus ise ning tegemist ei ole kuriteoga. Süüdistatav ei eita füüsilist kontakti kannatanuga, kuid väitis, et ta nihutas kannatanut, et ruumist lahkuda ning kannatanu kukkus ise (tl 41). Sellised U.B ütlused ei ole kooskõlas teiste asjas uuritud tõenditega - kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Tõendikogum kinnitab, et süüdistatav tõukas kannatanut tugevalt rindu, selle tagajärjel kannatanu kukkus ja selline süüdistatava tegevus põhjustas XXX valu. Kaitsja märkis kohtulike vaidluste käigus, et tunnistajad, kes kohtus üle kuulati, ei osanud täpsustada, kas tegemist oli löömise, tõukamise või millegi muuga. Samuti on kaitsja seisukohal, et tunnistajate ettekujutus sündmuste tagajärgede kohta on tingitud sellest, et tunnistajad tajusid asju teisi kui need tegelikult olid, sest tegemist oli kannatanu perekonnaliikmetega. Kohus nõustub kaitsjaga osaliselt, märkides, et sündmus ise oli lühiajaline (mõned minutid), sellise ootamatu sündmuse toimumisel on väga keeruline pealtnägijatel ja osalistel fikseerida täpselt, kas tegemist on jõulise tõukamise või löömisega. On inimlikult ja eluliselt mõistetav, et sellises olukorras võivad esineda üksikud vastuolud detailides. Kohus selgitab ka, et kehalise väärkohtlemisega KarS § 121 mõttes võib olla tegemist nii valu põhjustanud löömise kui ka tõukamise korral. Piisavalt intensiivse löömise puhul on valu tekitamine eeldatav, tõukamine ei pruugi iseenesest valu tekitada, kuid võib moodustada KarS § 121 koosseisu, sest põhjustab valulise kukkumise (vt Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2015, lk 385 p 4.2). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu kukkus ja tundis valu süüdistatava tegevuse - kannatanu kehalise väärkohtlemise – tõttu. Seda kinnitavad kohtu poolt usaldusväärseks peetud tunnistajate ja kannatanu riimuvad ütlused. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et perekonnaliikmetest tunnistajad tajuvad sündmuse asjaolusid erinevalt teistest isikutest. Samuti märgib kohus, et kannatanu kehalist väärkohtlemist kinnitavad ka tunnistajad (XXX, XXX), kes ei ole kannatanuga perekondlikes suhetes. Antud tunnistajatel puudus põhjus ebaobjektiivsuseks, nende ütlused olid riimuvad. Nii kinnitas tunnistaja S. Lebedev, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus füüsiline konflikt, mille käigus süüdistatav tõukas kannatanut rinnust ning selle tagajärjel kannatanu kukkus. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt tahtis süüdistatav ruumist lahkuda, kannatanu seisis tal ees ning süüdistatav tõukas kannatanut nii tugevalt rinna piirkonda, et kannatanu kukkus lauale ja siis põrandale. Hinnangu andmiseks süüdistatava teole on oluline ka, kuidas käitus süüdistatav edasi peale kannatanu kehalist väärkohtlemist. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt lükkas U.B ka teda, kuid valu ei põhjustanud. Tunnistajate XXX, XXX ja XXX ütlustega on tõendatud, et süüdistatav jätkas agressiivset käitumist ka koridoris. Kohus leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni alusel KarS § 121 lg 1 alusel ning tema süü on tõendamist leidnud. Kohtus leidis tõendamist, et U.B kasutas füüsilist vägivalda kannatanu suhtes – tõukas kannatanut jõuliselt rindu, mille tagajärjel kannatanu kukkus, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja verevalumid lõuale, vasaku käe küünarnukile ja paremale puusale. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Kohus leiab, et U.B pani KarS § 121 järgi
kvalifitseeritava kuriteo toime kaudse tahtlusega. U.B , soovides ruumist lahkuda ja kasutades ukse juures oleva naisterahva eemaldamiseks füüsilist jõudu, pidi pidama võimalikuks, et temapoolne kannatanu jõuline tõukamine rindu võib põhjustada kannatanu kukkumist ja valu. Tuvastatud tehiolude pinnalt võib järeldada, et U.B suhtus tagajärje saabumisse ükskõikselt ja tegelikult see tagajärg tema teo tõttu saabuski, seega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu ja verevalumid lõuale, vasaku käe küünarnukile ja paremale puusale kaudse tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistataval puudus põhjus hädakaitseks, kannatanu teda füüsiliselt ei ohustanud, ka ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistataval oleks esinenud eriline psüühiline seisund antud kuriteo toimepanemisel.
KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 (alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis KarS § 121 lg 1) näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas nr 3-1-7711, p 11). Süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 12.06.2014 otsusega KarS § 25 lg 2 - 392 lg 1 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära, so 320 eurot. Rahaline karistus ei ole tasutud. Kohus leiab, et rahalise karistusega süüdistatavat ei ole võimalik karistada, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. U.B tuleb karistada vangistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald ja talle tekitatud kahjustused ei olnud suured, seega on karistuse eesmärke võimalik saavutada sanktsiooni miinimummäära lähedase vangistusega. Enne inkrimineeritava kuriteo toimepanemist ei olnud U.B kehtivaid kriminaalkaristusi. Süüdistataval on kindel elu- ja töökoht. Seetõttu leiab kohus, et mõistetud vangistuse ärakandmine U.B poolt ei ole otstarbekas ning karistuse eesmärke on võimalik saavutada KarS § 73 sätete kohaldamisega. Vastavalt KarS § 64 lg 2 tuleb Harju Maakohtu 12.06.2014.a. otsusega mõistetud rahaline karistus 100 päevamäära, so 320 eurot viia täide iseseisvalt. Kriminaalasjas asitõendiks olev CD-plaat kõnesalvestusega tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 ning § 175 lg 1 p 1,5 ja 9 kohaselt kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka kaitsjatasu 504 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ehk 585 eurot. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaks, et süüdistataval käiks kohtukulude tasumine ülejõu, käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Menetluskulude osas peab kohus põhjendatuks pikendada süüdistatavale
kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega. Arvestades kokku menetluskuludena ja sundrahana väljamõistetava summa suurust on põhjendatud menetluskulu ja sundraha tasumise ajatamine 6 kuu peale. Eha Popova Kohtunik .
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.