Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Elina Huobolainen Alar Martin’i süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, arutatud avalikul kohtuistungil 24.08.2015 Pärnu Maakohtu 22. mai 2015. a otsus üldmenetluses
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht Süüdistatav
Süüdistatav Alar Martin ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaire Aus Helga Aadamsoo 24.08.2015, Tallinn Alar Martin Elukoht:
XXXXX XX-XX XXXXX;
Isikukood või sünniaeg: 38203284237 Kodakondsus: EV kodakondsus Haridus:
XXXXXXXXX
Emakeel: eesti keel Töökoht või õppeasutus: OÜ P, XXXXXXX Karistatus: kriminaalkorras karistatud kuuel (6) korral, neist viimane: Pärnu Maakohtu 26.11.2012. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, 9 alusel 5 kuud 28 päeva vangistust KarS § 74 lg 1 alusel katseajaga 18 kuud; Kahtlustatavana kinni peetud 06.05.2014.a; Tõkend: vahistamine 08.05.2014.a. kuni 03.12.2014.a. alates 05.01.2015.a kohaldatud elektrooniline valve.
Kaitsja
Vandeadvokaat Kaire Aus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 22. mai 2015 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-14-7277 Alar Martin’i suhtes muutmata ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
2.Välja mõista Alar Martin’ilt Eesti Vabariigi kasuks 308,88 € (kolmsada kaheksa eurot ja kaheksakümmend kaheksa senti) määratud kaitsjale vandeadvokaat Kaire Aus’ale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alar Martin’ile on esitatud süüdistus selles, et tema 03.05.2014. a kella 15.09 ajal Pärnu Maakonnas Tootsi vallas XXXX XXXXX X asuvas kaupluses K lõi ühel korral parema käe rusikaga EN näo piirkonda, EN kukkus Alar Martini löögi tagajärjel selili põrandale maha. Löömisega põhjustas Alar Martin EN-le teadvusehäire - kooma, peaajupõrutuse põrutuskolletega vasakus otsmiku- ja oimusagaras, paremas otsmiku sagaras, traumaatilise kõvakelmealuse verevalumi vasakul otsmiku-kiirupiirkonnas, ämblikvõrkkelmealuse verevalumi vasakul otsmikukiiru piirkonnas, kõvakelme pealse verevalumi paremal kiirupiirkonnas, aju keskjoonestruktuuride nihke paremale, joonmurru vasakul oimuluul ja kuklaluul vasakul pool, nahaaluse verevalumi vasakul kiiru-oimu-kuklapiirkonnas ja parema silma ümber. 13.08.2002. a Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjutuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ - § 7 lg 2 p 1, 3 kohaselt on eluohtlikud tervisekahjustused: koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu kinnine murd, millega kaasneb raske peaajukahjustus ja raske peaajupõrutus või muu raske peaajukahjustus ning § 7 lg 3 p 3, mille kohaselt võib tervisekahjustus olla eluohtlik kui tervisekahjustusega kaasneb kestev teadvusehäire. Alar Martini põhjustas EN-le eluohtlikud tervisekahjustused. Seega Alar Martin, EN elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamisega, pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2(12)
2.Pärnu Maakohtu 22.05.2015 otsusega tunnistati Alar Martin süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks viis (5) aastat ja kuus (6) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust 26.11.2012 a Pärnu Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o viie (5) kuu ja 28 päevase vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti viis (5) aastat üksteist (11) kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 06.05.2014 kuni 03.12.2014 a s.o kuus (6) kuud ja 29 päeva karistuse kandmise aja hulka. Määrati, et lõplikult ärakandmisele kuulub Alar Martin’il viis (5) aastat neli (4) kuud ja 1 päev vangistust. Määrati, et Alar Martin`i suhtes kohaldatud tõkend - elektrooniline valve tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Karistuse kandmise aja algust arvatakse alates kohtuotsuse täitmisele pööramise päevast. Sama otsusega mõisteti Alar Martin`ilt välja riigituludesse menetluskulud: KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 975 €, KrMS § 175 alusel kujutiseekspertiisi ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus kokku 845 €. (ekspertiisiakt nr 14E-IV0011, 761 € ja ekspertiisiakt nr14E-LäI0018 84 €) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi eest 968,88 €. Rahuldati tsiviilhagi osaliselt ja mõisteti Alar Martin`ilt välja Võlaõigusseaduse § 127, § 130, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, 8 alusel 4662,55 €, mis tuleb kanda kannatanu EN arveldusarvele
XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
3.Oma otsuses maakohus leidis, et kohtliku uurimise tulemusena Alar Martini süü kannatanule ohtliku tervisekahjustuse tekitamises on tõendamist leidnud. Süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis ega eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus. Maakohus sedastas, et süüdlase tahtlusega vähemalt kaudse tahtluse vormis on hõlmatud kõik vigastused, mis tekivad vahetult löögist. Seega on kohtu hinnangul olemas põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanu tervise kahjustamisega, mis tõid kaasa tervisehäire kooma, peaajupõrutuse põrutuskolletega vasaku otsmiku ja oimusagaras, traumaatilise kõvakelmealuse verevalumi vasakul otsmiku piirkonnas ämblikvõrkkelmealuse verevalumi vasakul otsmiku piirkonnas, joonmurru vasakul oimuluul ja kuklaluul. Tervisekahjustused olid eluohtlikud, mis ei sõltunud paranemise ajast ja lõpptulemusest. Seega konkreetse teo mõttelisel kõrvaldamisel oleks karistusõiguse ekvivalentsusteooria kohaselt välistatud ka konkreetse tagajärje saabumine (conditio sine qua non). Kuivõrd süüdistatava poolt toime pandud ründe tulemusena kandus süüdistatavalt löögi tagajärjel kannatanule edasi mateeria, mis avaldas kannatanule mõju ning kutsus esile negatiivse muutuse kannatanu tervises tuleb nimetatud tagajärg objektiivselt omistada süüdistatava poolt toimepandud teole. Seega on tuvastatud, et süüdistatava poolt toimepandud teo faktilised asjaolud on subsumeeritavad KarS § 118 lg 1 p 1 juriidilistele tunnustele nii konkreetse teokoosseisu objektiivsest kui subjektiivsest küljest.
ESITATUD APELLATSIOONID
4.Alar Martin’i kaitsja vandeadvokaat Kaire Aus vaidlustab Pärnu Maakohtu 22.05.2015.a kohtuotsust täies ulatuses põhjusel, et A. Martinile etteheidetav tegu ei ole õigesti kvalifitseeritud ning temale määratud karistus on selgelt ülemäärane ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja leiab, et kohtumenetluses uuritud tõenditest nähtub, et süüdistatava tahtlus süüteo toimepanemiseks ei ole leidnud tõendamist. Kogutud tõendid ei kinnita kohtuotsuses etteheidetud teo toime panemise tahtlust süüdistatava poolt ega kinnita tema süüd. Seejuures ei saa olla aktsepteeritav järeldus, milline kujuneb tervikust rebitud katkete süüdistust toetaval kombinatsioonil. Isegi kui süüdistusakti versioon peaks tunduma elulise usutavuse pinnalt tõesem 3(12)
on lubamatu üksnes süüdistaja seisukohtadega piirduda. Kohus ei ole analüüsinud ega mingil viisil käsitlenud apellandi poolt viidatud asjaolusid ja esitatud tõendeid.
4.1.Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 118 lg 1 p 1 koosseis tahtlust, vähemalt kaudselt. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et Alar Martin oleks tegutsenud tahtlusega kannatanule rasket tervisekahjustust tekitada. Tunnistajate ütluste kohaselt võis Alar Martin kannatanut lüüa, kuid mitte ükski tunnistaja ei kinnita, et A. Martin tegi seda tahtlusega kannatanut vigastada. Vastupidi – tunnistaja KK sõnade kohaselt A. Martin oli kaitsval positsioonil. Tunnistajate RO, KK, AH ja ST ütlustest nähtuvalt süüdistasid kaupluse K müüjad A. Martinit varguses ja üks müüjatest nõudis, et A. Martin maksaks kinni kaks pudelit kanget alkoholi. Videosalvestiselt nähtub, et A. Martini ja müüja vahel käib aktiivne vaidlus, mille käigus A. Martin vähemalt kahel korral avab jaki hõlmad näitamaks, et ta ei ole vargust toime pannud. Kuigi süüdistatav nõudis politsei kohale kutsumist, seda nõuet eirati ning jätkati süüdistatava ilmselget ahistamist. Siinjuures on oluline, et tunnistajate ütlustest nähtuvalt asusid kõik kassajärjekorras viibinud isikud (KK sõnade kohaselt vähemalt kolm) hurjutama süüdistatavat koos müüjatega. Tunnistaja ST kinnitab, et A. Martinit ei lastud poest välja ja taheti kinni pidada. Videosalvestis kinnitab tunnistajate ütlusi ja asjaolu, mida kinnitas ka kassapidaja, et A. Martinit sunniti tasuma kahe pudeli eest lisaks süüdistatava poolt letile asetatud pudelile. Ka tunnistaja RO kinnitab, et A. Martinile heideti kauplusest varastamist ette ning tegelikult lõpuks talle kaupluses keelduti tema poolt soovitud kaupa müümast. Kogumis eelkirjeldatud asjaolusid vaadeldes tuleb asuda seisukohale, et tegu on ilmselgelt vaenuliku suhtumisega A. Martini suhtes, milline selgelt tuleneb rassismist või ksenofoobilisest eelarvamusest. A. Martinit peeti koheselt vargaks ja tema sõnade kohaselt sõimati ka varganäoks ilma, et keegi selles veendunud oleks ja A. Martin tunnistab, et see oli tema jaoks solvav. Tunnistajaid, kes lahkusid alkoholiga poest selle eest tasumata, ei kahtlustanud aga keegi – neid ei tõkestatud ega piiratud muul viisil – seega nähtavalt mustlase välimusega isik pidi olema varas ja mitte heledanahalised noormehed. Tunnistajatest ainult KK kinnitab, et nägi kannatanu löömist, kuid ei mäleta millise käega. Ükski tunnistaja ei näinud A. Martinit telefoniga rääkimas ning ainult üks tunnistaja nägi kannatanut kilekotiga A. Martin'i suunas vehklemas. Ometi on videosalvestiselt näha kuidas vahetult enne sündmuse toimumist räägib A. Martin telefoniga, hoides telefoni paremas käes. Samuti on näha videolt kuidas kannatanu siseneb kauplusesse ja lahkub kaamera vaateväljast suunas, kust pääseb kaupluse saaliossa kuid tuleb tagasi kassa juurde ja hakkab seal A. Martin'i suunas kilekotiga lööma. Ilmselgelt on tunnistajate ütlused ebausaldusväärsed, milline asjaolu selgus juba ka tunnistajate küsitlemisel. Nii ei näinud tegelikult tunnistaja RO mingit prokuröri poolt väidetud sülitamist ega ka A. Martini poolt kannatanu löömist. Ka tunnistajate ST, ning AH ütlustest nähtub, et väidetavalt nad küll nägid löömist, kuid ei tea millise käega ja kas rusikaga või mitte. Kogumis tunnistajate ütlusi vaadeldes selgub, et üldjoontes on tunnistajad teinud järeldusi, mida presenteerivad sündmuse faktilise asjaoluna. Ka kirjalikud tõendid ei kinnita KarS §118 lg 1 p 1 sedastatud kuriteo toimepanemist A. Martin'i poolt. Muuhulgas kinnitab 18.06.2014.a kujutise ekspertiisiaktis ekspert, et videolõigul nähaolevalt lööb kannatanu kahtlustatavat mingi esemega vastu nägu, seejärel kahtlustatav lööb kannatanut. Ekspert on seisukohal, et videosalvestise kvaliteedi tõttu isikute tegevusi detailselt kirjeldada ei saa. Nimetatud asjaolust tulenevalt saab asuda järeldusele, et tuvastatud ei ole Alar Martin'i poolt rusikaga löögi sooritamine ning löögi sooritamine tahtlusega tekitada kannatanule raske tervisekahjustus. 22.05.2014.a ekspertiisiaktist nähtuvalt on kannatanul tekkinud tervise kahjustumine saadud löögist näo piirkonda ja sellele järgnenud kukkumisest vastu kõva pinda.
4(12)
Süüdistatav andis 30.03.2015.a kohtuistungil selgeid ning puhtsüdamlikke ütlusi, milles kinnitas tema poolt sooritatud löök oli rektsioon ja selgitab, et tegu ei olnud tahtliku löögiga ning ta ei soovinud kannatanule mingeid tervisekahjustusi tekitada. A. Martin'i ja kannatanu vahelise kehalise kontakti tunnistajaks olnud tunnistaja AH'i ütlustest nähtub, et kannatanu tegi esmase löögi A. Martini näopiirkonda, millele viimane reageeris vastulöögiga. Nimetatud asjaolu tõendab, et A. Martin ei tegutsenud otsese tahtlusega vaid tegu oli tema poolt füüsilise nn ülereageerimisega. Kõigi tunnistajate ütlustest nähtub, et kannatanu kukkumisel oli kuulda tema pea kolksatust vastu kaupluse põrandat ning ekspertiisiakt kinnitab, et vigastused tekkisid võimaliku löögi tagajärjel kukkumisest vastu kõva pinda. Seega võib asuda seisukohale, et A. Martin küll pani toime teo, kuid kannatanul tekkinud vigastused ei ole otseselt tingitud löögist vaid muudest asjaoludest ehk käesolevas asjas peaga vastu kõva pinda (põrandat) kukkumisest. Asjaolu, et kahtlustatava löök ei olnud tugev tõendab lisaks eeltoodule asjaolu, et kannatanul ei ole tekkinud rasket peaajupõrutust, koljupõhimiku või koljuvõlviluu murdu. Siinkohal jääb arusaamatuks ka vastuolu videosalvestise, tunnistajate KK ja AH ning kannatanu esindaja ütlustes ja Pärnu Haigla poolt väljastatud patsiendikaardilt. Nimelt on salvestisest ja kujutise ekspertiisist näha, et A. Martin hoiab telefoni paremas käes, parema kõrva juures kui kannatanu kilekotiga löögi sooritab samas väidavad nimetatud tunnistajad, et ei tea kumma käega A. Martin kannatanut lõi. Vastuolu süvendab asjaolu, et isiku kohtuarstlik ekspertiisiakt (22.05.2014.a) räägib küll võimalikust löömisest kannatanu paremale poole näopiirkonda, kuid kannatanu esindaja tunnistab, et kui ta kannatanut 04.05.2014.a haiglas nägi, oli viimasel verevalum hoopis vasakpoolsel silmal. Seega jääb ikkagi tõendamatuks kas, kuidas ja kuhu kannatanut löödi, kas A. Martin lõi kannatanut näo piirkonda ja kui lõi siis kas lahtise käega või rusikaga. A. Martin tunnistab, et ta lõi kannatanut, kuid seda mitte rusikaga. Nähes kannatanu kukkumist viibis A Martin veel vähemalt 4 sekundi jooksul kaupluses ja on sunnitud lahkuma mitte joostes vaid kõndides ning seda peale müüja poolt kauplusest väljaajamist (videosalvestiselt nähtub A. Martin'i lahkumine ja müüja tagasitulek kaupluse välisukse poolt).
4.2.Kaitsja leiab, et süüdistuse kvalifikatsioon KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ei ole õige. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda KarS § 121 tähenduses. Kui kohus leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemine ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista. Käesolevas asjas on tõendeid kogumis hinnates selge, et A. Martin pani 03.05.2014.a toime teo kannatanu poolt sooritatud ründe tagajärjel olles eksimuses kannatanu isikus arvates, et teda rünnanud kannatanu ründab teda veel ja pidades võimalikuks, et ka poes viibinud kõrvalised isikud, kes olid juba verbaalselt A. Martini suhtes oma meelsust väljendanud, võivad osaleda järgnevas rünnakus tema suhtes (KarS § 31). Võttes arvesse asjaolu, et A. Martini ning veel kolme tunnistaja lahkumist kaupluse juurest hakati takistama nii jalakäijate kui sõidukiga, pidas A. Martini oletus paika, sest politsei kutsumise asemel hakati viidatud isikuid takistama ja taga ajama ning tõenäoliselt loodeti omakohtu teel varguse intsidenti lahendada. Lähtudes KarS § 31 lg 1 esimesest lausest tuleb käesolevas asjas hinnata, kas A. Martin kujutas endale ekslikult ette, et kannatanu teda ründas. Käesolevas asjas on tunnistaja ütlustega,
5(12)
turvakaamera salvestisega ja süüdistatava ütlustega tõendatud, et kannatanu ründas süüdistatavat peale pooltevahelist sõnavahetust esimesena. KarS § 121 kohaselt on karistatavaks teoks teise inimese tervise kahjustamine. Käesolevas asjas tekkis kannatanul tervise kahjustumine A. Martin'i poolt toime pandud teo tagajärjel kukkumisest, mitte A. Martin’i löögist. Kannatanule tekkinud tervise kahjustumine ei oleks tõenäoliselt aset leidnud juhul, kui kannatanu ei oleks õnnetu juhtumise tõttu peaga vastu kaupluse põrandat kukkunud. Pärnu Haigla patsiendikaardi väljavõtetest ja 22.05.2014.a ekspertiisiaktidest ei nähtu, et kannatanul oleks näovigastus või muud vigastused, millised oleksid tekkinud kahtlustatava poolt sooritatud löögi tagajärjel. Seega ei ole asjas tõendatud, et A. Martin teo toimepanemisel oleks soovinud kannatanule kahjulikke tagajärgi ning temale (A. Martinile) etteheidetav tegu tuleb ümberkvalifitseerida vastavalt tema poolt toime pandud teo tegelikele faktilistele asjaoludele ning asuda seisukohale, et A. Martin 'ile etteheidetav tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 või § 119 lg 1 järgi põhjusel, et A. Martin pani teo toime ilma otsese tahtluseta või ettevaatamatusest olles teo sooritamise vajadusest eksimuses. Eeltoodust tulenevalt ja kõiki tõendeid arvesse võttes on kaitsja seisukohal, et Alar Martin ei tegutsenud 03.05.2014.a teo toimepanemisel tahtlusega kannatanule tervisekahjustusi tekitada ning temale (A. Martin) etteheidetav tegu tuleb ümberkvalifitseerida KarS §- s 121 lg 1 või § 119 lg 1 sedastatud teoks, millega A. Martin põhjustas kannatanule tervise kahjustumise. Lisaks juhib apellant tähelepanu asjaolule, et kohus ei ole tõendite hindamist käsitletavas osas lähtunud KarS § 61 lg 1 sätestatust ehk tõendite võrdse kohtlemise põhimõttest. Kõigil eelmärgitud põhjendustele tuginedes leiab apellant, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused / KarS § 118 lg 1 p 1 / ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest kohtu veendumuse kujunemine on küll loogiliselt jälgitav kuid selle aluseks on läbi põhjendamatult teostatud tõendite välistamise kujunenud või kujundatud mitteobjektiivne seisukoht.
4.3.Kannatanu esindaja esitas käesolevas kriminaalasjas esitanud tsiviilhagi summas 5542,15 eurot. Süüdistatav küll kinnitas 30.03.2015.a kohtuistungil, et on valmis hüvitama tsiviilhagi, kuid apellant on jätkuvalt seisukohal, et tsiviilhagi tulnuks jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel: 1) AS L arved on põhjendamatud. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et A. Martini tegevuse tagajärjel vajab kannatanu hooldust. Võttes arvesse asjaolu, et A. Martin'i tegevus ei olnud taotluslik ega suunatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamisele puudub põhjuslik seos nimetatud arvete väljamõistmiseks A. Martinilt; 2) SA Viljandi Haigla arvele ja AS L arvetele vaidlen samuti vastu. Arvetelt ei nähtu millist hooldust kannatanu saab, puudub seos A. Martini tegevuse ja AS L poolt esitatud hinnangu vahel. Tõendatud ei ole A. Martin'il esitatud arvete hüvitamise kohustuse tekkimine (põhjuslik seos). 3) hagile lisatud Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i kviitungit ei tõenda kannatanul või kannatanu esindajal kviitungitel kajastatud kulude teket. Kannatanu esindaja on 30.03.2015.a kohtuistungil selgesõnaliselt väljendanud, et ta on Statoili klient ja temal on tegelikult ka teisi tšekke samaaegselt ning ta vormistas kütuse kulu tõendama pidavad kviitungid ise ja umbes kilometraaži arvestades. Lisaks puuduvad tsiviilhagist tõendid selle kohta, et kannatanu või kannatanu esindaja on kõiki viidatud kulutusi kandnud. Eelkõige palub kaitsja kohtul jätta rahuldamata hagi AS- i L osas (summas 3460,00 eurot) põhjusel, et puuduvad tõendid arvete tasumise kohta ning arvetelt puudub periood, mille eest tasu nõuti. Samuti ei ole esitatud 12.03.2015.a hinnangus nimetatud Sotsiaalkindlustusameti suunamisotsust selle kohta, et kannatanu vajab erihooldus või ekspertiisiakti viidatud hoolduse vajamiseks. Nimetatud asjaolude tõttu ei ole võimalik tuvastada kannatanul viidatud arvete tasumise kohustust ning esitatud hinnangu õigsust.
6(12)
Kannatanu esindaja poolt esitatud tsiviilhagis ja hagi täienduses ei ole järgitud TsMS § 363 lg 1 nõudeid ja seega tuleb asuda seisukohale, et tsiviilhagi ei vasta tsiviilkohtumenetluse nõuetele ning tulnuks jätta läbivaatamata. Kohus mõistis kohtuotsusega süüdistatavalt välja tsiviilhagi summas 4662,55 eurot täiesti põhjendamatult jättes arvesse võtmata kaitsja asjassepuutuvaid vastuväited.
4.4.Süüdistusaktist nähtuvalt ei ole prokurör leidnud ühtegi karistust kergendavat asjaolu, samuti ei ole kohus pühendanud kaitsja vastavasisulistele väidetele kohtuotsuses ridagi, mistõttu peab kaitsja käesolevas menetlusdokumendis vajalikuks korrata, et A. Martin juba kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses kahetses oma tegu ning avaldas valmisolekut kannatanule kulude hüvitamiseks. Samuti leidis apellandi hinnangul kohtumenetluses tõendamist KarS § 57 lg 1 punktides 6 ja 8 loetletud karistust kergendavad asjaolud ehk siis vastavalt süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul, mis seisnes nii kõrvaliste isikute poolt A. Martin'i varguses süüdistamises kui ka kannatanu poolt sooritatud ründes ning A. Martini poolt hädakaitse piiride ületamises. Apellant leiab, et nimetatud asjaolud on käesolevas asjas tõendamist leidnud ja A. Martin'ile karistuse mõistmisel karistust kergendavate asjaoludena arvesse võetavad. Võttes arvesse eeltoodut ja asjaolu, et A. Martin'il puudub karistusregistrist nähtuvalt samaliigiliste kuritegude varasem toimepanemine ning ta on viibinud eelvangistuses alates 06.05.2014.a kuni 03.12.2014.a, so kokku 6 kuud ja 27 päeva kaitsja leiab, et kohtu poolt on õiglane mitte karistada süüdistatavat vangistusega vaid KarS § 121 lg 1 või KrS § 119 lg 1 alusel rahalise karistusega, mille täitmist võimaldada A. Martin'ile 12 kuu jooksul ositi alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast kuust. Samuti palub kaitsja võtta arvesse karistuse mõistmisel KarS § 73 lg-s 5 sätestatut, mille kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Kohus ei ole kaalunud ega põhistanud, miks on tähelepanuta jäetud kaitsja käsitlus A. Martin'i karistamisest vangistusega tingimuslikult. Apellant on kokkuvõtlikult seisukohal, et arvesse võttes käesolevas kaebuse eelnevalt viidatud asjaolusid tuleb A. Martini tegu ümberkvalifitseerida KarS § 119 või KarS § 121 järgi. Samuti puudub vajadus mõista A. Martinile karistuseks reaalne vangistus, võttes arvesse tema poolt juba eelvangistuses viibimise aega ja asjaolu, et süüdistatav soovib hoiduda süütegude toimepanemisest asudes õiguskuulekale teele, millist asjaolu on A Martin alates 04.12.2014.a ka tõendanud. Siinkohal on oluline, et A. Martin omab kindlat töö ja elukohta, tal on toetav elukaaslane ning kaks alaealist last, kes vajavad mõlema vanema hoolt ja kaitset ning ülalpidamist ja kasvatamist.
5.Süüdistatav Alar Martin märgib esitatud apellatsioonis, et tal puudus tahtlus EN-le elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamiseks. Samuti leidis kohus põhjendamatult, et tema oleks kannatanut sülitanud. Süüdistatav märgib, et kohtuliku uurimisega on tõendamist leidnud, et tema oli sunnitud end kaitsma ning löök oli tekitatud ka enesekaitseks, kuna kannatanu ründas teda esimesena, lüües talle rusikaga näkku. Süüdistatav palub kõiki tõendeid veelkord hinnata ning anda neile erapooletu hinnang. Süüdistatav samuti palub endale leebema karistuse mõistmist, mis ei ole seotud reaalse vanglakaristusega.
7(12)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste rahuldamiseks nendes toodud motiividel puudub alus.
7.Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et kaitsja apellatsioon on praktiliselt identne tema poolt maakohtule esitatud kohtuvaidluse teesidega, seega apellatsioonimenetluses kaitsja sisuliselt kordab samu argumente, mis olid varasemalt esitatud maakohtule. Maakohus on nendele argumentidele oma otsuses aga põhjalikult vastanud. Väärib märkimist, et kaitsja kuidagi ei selgita esitatud apellatsioonis, mis vigu on maakohus tõendite hindamisel teinud, vaid piirdub üldiste deklaratiivsete väidetega, et maakohus ei ole analüüsinud ega mingil viisil käsitlenud apellandi poolt viidatud asjaolusid ja esitatud tõendeid. Apellatsioonist jääb selgsetuks, milliseid tõendeid maakohus arvestamata jätnud ning apellatsioonkaebuses üksnes taasesitatakse kaitsja nägemust A. Marini ja EN vahel toimunust. Kohtukolleegium seejuures märgib, et asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad ning nendele ei viita esitatud apellatsioonides ka kaitsja ega süüdistatav. Maakohus on tõendeid omavahel kõrvutanud ja nende kogumis hindamise tulemusena tuvastanud õigesti, et täielikku tõendamist on leidnud, et süüdistatav lõi tahtlikult kannatanut just rusikaga näkku, millest viimane kukkus ja kukkumise tulemusena sai eluohtliku tervisevigastuse. Nimetatud asjaolu oli maakohtu poolt tuvastatud RV ütlustega, kes kinnitas, et nägi vahetult pealt kuidas sõnavahetuse käigus süüdistatav sülitas kannatanule näkku peale seda, kui viimane kutsus süüdistatavat verbaalset korrale, samas järgnes koheselt ka rusikaga löök näkku, tunnistaja RO, kes teenindas kassas kinnitas, et toimus sõnavahetus süüdistatava ja kannatanu vahel ning hetk hiljem kuulis kuidas kannatanu kukkus seljataga vastu põrandat, tunnistaja KK tõendas, et süüdistatav oli vihane ja agressiivne sõnaliselt ja kui kannatanu astus poemüüjate kaitseks välja ütles süüdistatav, et sina ära üldse sõna võta ja hetk hiljem nägi kuidas süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku ja vanahärra kukkus ning jäi teadvuseta lamama, tunnistaja AH nägi sõnavahetust süüdistatava ja kannatanu vahel kus vanem mees vehkis kilekotiga ja hetk hiljem lõi Alar Martin rusikaga kannatanut näkku, mille tagajärjel vanem mees kukkus pikali. Analoogilisi ütlusi andis ka tunnistaja ST, kes kinnitas sõnavahetust süüdistatava ja kannatanu vahel. Kannatanu astus poejuhataja kaitseks välja. Noormehel oli emotsioonid üleval, vanem mees astus sammu lähemale süüdistatavale ning sel hetkel noormees lõi kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel ta kukkus ja kaotas teadvuse. Lisaks eelnimetatud tunnistajate omavahel riimuvatele ütlustele maakohus uuris ka videosalvestuse vahetult, videosalvestuse (T II lk 8,9) ja isiku kohtuarstliku ekspertiisiakte (T II 21-24), kust tuleneb üheselt, et A. Martin lõi EN rusikaga näkku, mille tagajärjel EN kukkus ning eluohtlikud
8(12)
tervisekahjustused on saadud tämbi vägivalla toimel, võimalik et lähteandmetes märgitud viisil – löögist näo piirkonda (paremale poole näo piirkonda) ja sellele järgnenud kukkumisest (vasaku poolega) vastu kõva tömpi pinda. Kohtukolleegiumile jääb seega arusaamatuks, millistele asjaoludele või väidetavalt ühekülgselt uuritud tõenditele tuginedes kaitsja jätkuvalt väidab esitatud apellatsioonis, et jääb tõendamatuks kas, kuidas ja kuhu kannatanut löödi, kas A. Martin lõi kannatanut näo piirkonda ja kui lõi, siis kas lahtise käega või rusikaga. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
8.Süüdistatav Alar Martin nii maakohtu istungil, kui ka ringkonnakohtu istungil avaldas, et tunnistab end süüdi kannatanu löömises osaliselt, kuna ei soovinud viimasele nii raskete tagajärgede põhjustamist. Mõlema apellandi kaebuste põhiliseks argumendiks on väide, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks. Nähtuvalt süüdistatava poolt maakohtule antud ütlustest lõi tema kannatanut vastuseks viimase poolt kilekotiga tekitatud löögile. Kaitsja ega süüdistatav ei vaidlusta seejuures asjaolu, et kannatanu EN kukkus süüdistatava poolt tekitatud löögi tulemusena.
8.1.Seonduvalt apellantide väitega, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu 02.06.2015 lahendile kriminaalasjas nr. 3-1-1-46-15, milles Riigikohus obiter-dictum korras (p 10.1, 10.2) märkis järgmist.
01.jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d 113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub KarS § 118 lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114. Seega tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub KarS §-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult.
8.2.Kohtukolleegium osundab samuti Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2014 otsusele kriminaalasjas nr. 1-13-10116, mis jõustus Riigikohtu loakogu määrusega 19.03.2015 a., mil Riigikohus keeldus kassatsioone menetlusse võtmast ning Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2015 otsusele kriminaalasjas 1-14-5735, milles Riigikohtu loakogu kassatsioonile luba samuti ei andnud. Mõlemas otsuses rõhutatakse, et kuigi KarS § 118 lg 1 p 7 hakkab kehtima alles 1. jaanuarist 2015, siis KarS § 19
9(12)
toime (vastutus enamohtliku tagajärje eest) laieneb KarS § 118 lg-s 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka enne 01.01.2015, s.t, et tegemist ei ole KarS § 5 lg-s 3 nimetatud olukorraga.
8.3.Eelöeldu tähendab sisuliselt seda, et käesoleval juhul piisab tõdemusest, et A. Martin lõi kannatanut tahtlikult, kuid ettevaatamatusest tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, mida ei vaidlusta ka kaitsja ega süüdistatav. Samas aga kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht selles, et tegemist on siiski vähemalt kaudse tahtlusega toime pandud teoga on igati põhjendatud. Kui isik vallandab enda teadliku käitumisega kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed vähemalt kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks. Kohtupraktikas kohaldatakse seda arusaama juhtudel, mil isiku käitumine on juba välise vaatluse kohaselt sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et isiku käitumine on kohane põhjustama raske tagajärje. Ehk siis lahendatakse tahtluse küsimus siis nn välise teopildi alusel. Kirjeldades välist teopilti maakohus märkis ainuõigesti, et Alar Martin - füüsiliselt tugev noor mees lõi 83 aastast eakat EN rusikaga näkku, mis tõi kaasa tagajärjed, mille tulemusena olid häiritud kannatanu organismi koe ja elundi terviklikus ja nende toime. Kohtukolleegium on seisukohal, et objektiivselt kannatanu kõrge vanus lubas maakohtul järeldada, et ka ühekordselt rusikaga vanuri näkku löömine on niivõrd intensiivne rünne, mis lubab möönda mistahes tagajärje saabumist. Seega käesoleva kaasuse puhul tuvastas maakohus õigesti, et süüdistataval esines ka kaudne tahtlus saabunud tagajärje suhtes. Ülaltoodust tulenevalt on põhjendamatu kaitsja apellatsioonis toodud seisukoht, et A. Martin’ile etteheidetav tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 või § 119 lg 1 järgi.
9.Maakohus on ammendavalt põhjendanud, miks süüdistatav ei viibinud kannatanu ründamise hetkel ei hädakaitses ega eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus. Kohtukolleegium märgib, et toimunud sündmuste ahelast ei ole võimalik teist moodi aru saada, kui seda on teinud maakohus. Nimelt tekkis süüdistataval sõnavahetus kannatanuga, kes tegi A. Martinile õigustatud märkuse seoses viimase kõnepruugiga naisterahva aadressil, süüdistatav sülitas kannatanule näkku, mille peale kannatanu tõstis kätt tühja kilekotiga, millega riivas süüdistatavat, seejärel lõi A. Martin kannatanule rusikaga näkku. Maakohus on detailselt ära näidanud, et igasugune vahetu või vahetult eesseisev rünne süüdistatava suhtes puudus, samuti puudusid süüdistataval igasugused alused kujutada endale ette ekslikult asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.
10.Esitatud apellatsioonis kaitsja toob välja, et tunnistajate RO, KK, AH ja ST ütlustest nähtuvalt süüdistasid kaupluse K müüjad A. Martinit varguses ja üks müüjatest nõudis, et A. Martin maksaks kinni kaks pudelit kanget alkoholi. Kaitsja arvates olid müüjad ilmselgelt vaenuliku suhtumisega A. Martini suhtes, milline selgelt tuleneb rassismist või ksenofoobilisest eelarvamusest, A. Martinit peeti koheselt vargaks ja tema sõnade kohaselt sõimati ka varganäoks ilma, et keegi selles veendunud oleks ja A. Martin tunnistab, et see oli tema jaoks solvav. Samas märgib kaitsja, et reaalselt alkoholi varastanud isikud, kellega A. Martin oli koos, lahkusid poest takistamatult. Kohtukolleegium esiteks märgib, et kaitsja ise tegelikult jaatab, et müüjatel oli alus kahtlustada kedagi A. Martiniga koos olnud isikutest alkoholi varguses. Teiseks, kohtukolleegium leiab kaitsja järeldust, et A. Martinit kahtlustati alkoholi varguses tulenevalt rassismist ja ksenofoobiast otsituks ja paljasõnaliseks. Samas kohtukolleegium osundab, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti, milliseks on käesoleval juhul kaitsja oletuslik seisukoht, et süüdistatavat alusetult kahtlustati alkoholi varguses tema tumeda juustevärvi tõttu.
10(12)
11.Esitatud apellatsioonis kaitsja heidab maakohtule ette, et süüdistatava karistust kergendava asjaoluna ei ole arvestatud viimase poolt oma süü puhtsüdamlikku kahetsust ning valmidust kahju hüvitamiseks. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning osundab, et maakohus põhjendas süüdistatavale karistuse mõistmist alla keskmise sanktsiooni sellega, et süüdistatav kahetses kohtuistungil puhtsüdamlikult oma tegu ja oli nõus hüvitama tsiviilhagi. Teistele maakohtu poolt arvestamata jäänud süüdistatava karistust kergendavatele asjaoludele kaitsja oma apellatsioonis ei viidanud ja neid pole tuvastanud ka kohtukolleegium. Vastuseks kaitsja argumendile, et maakohus ei ole kaalunud ega põhistanud, miks ei saa A. Martin’it karistamisest vangistusega tingimuslikult vabastada, märgib kohtukolleegium järgmist. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. ( RKKKo 3-1-1-116-12, 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Käesoleval juhul maakohus on ammendavalt põhjendanud karistuse liigi ja määra valikut ning ainuvõimalikult osundas ka sellele, et Alar Martinit on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, kehtivaid kriminaalkaristusi karistusregistri andmetel (6) kuus, sealhulgas ka isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest, A. Martin pani toime süüteo katseajal, seega kooskõlas KarS § 65 lg 2 alusel maakohus suurendas õigesti uue kuriteo eest mõistetud karistust 26.12.2012 a Pärnu Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes A. Martinile lõplikuks liitkaristuseks 5 aastat 4 kuud ja 29 päeva vangistust.
12.Kaitsja ise sedastab esitatud apellatsioonis, et A. Martin avaldas 30.03.2015.a kohtuistungil, et on valmis hüvitama tekitatud kahju. Nähtuvalt 30.03.2015. a kohtuistungiprotokollist avaldas süüdistatav maakohtule, et ta on nõus tsiviilhagi hüvitama, kuid ta veel ei tea, kui palju seda on, aga kindlasti on nõus hüvitama. (T II lk 152) Väärib märkimist, et selleks hetkeks oli süüdistatavale teada, et tema vastu on esitatud tsiviilhagi summas 4340 eurot, kuid hagejal on õigus kuni kohtuliku uurimise lõpuni hagisummat suurendada. Sisuliselt selline süüdistatava avaldus on üheselt käsitletav hagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Muud käitumisalternatiivid kohtul puuduvad. Sellest tulenevalt ei pidanud maakohus esitatud hagi sisuliselt lahendama, vaid oleks pidanud hagi esitatud lõplikus summas 5542,16 € rahuldama tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1, § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud, siis puuduvad ringkonnakohtul alused maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks tsiviilhagi osalise rahuldamise osas. Ülaltoodud tulenevalt jätab kohtukolleegium tähelepanuta kaitsja sisulised argumendid seoses tsiviilhagi rahuldamisega.
13.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. A. Martini kaitsja Kaire Aus taotles apellatsiooni koostamise, ringkonnakohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungist osavõtu eest, samuti sõidukulude eest menetluskuludena väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 308,88 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse Alar Martini süüdimõistmise, karistuse mõistmise ja temalt tsiviilhagi väljamõistmise osas muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad Alar Martini määratud kaitsja tasud Alar Martini kanda.
11(12)
14.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 22. mai 2015. a kohtuotsuse Alar Martini suhtes muutmata ja kaitsja ning süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Meelika Aava allkirjastatud digitaalselt
Julia Katškovskaja allkirjastatud digitaalselt
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.