Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (17)

KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel määras kohus, et E. F.R-i karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti mõistis maakohus KarS § 266 lg 2 p 3 ja KarS § 121 järgi süüdi F.R-i ning karistas teda vastavalt 7- ja 8-kuulise vangistusega. F.R-i teod vastavad maakohtu hinnangul karistusseadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt KarS § 266 lg 2 p-le 4 ja § 121 lg 2 p-le 3. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõistis kohus F.R-ile liitkaristuseks 11 kuud vangistust. Ka F.R-i puhul määras kohus, et KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel ei pöörata F.R-i karistust täitmisele, kui ta ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. IK tsiviilhagi 500 euro nõudes ja VP tsiviilhagi 350 euro nõudes jättis maakohus rahuldamata. E. F .R-i ja F.R mõisteti KarS § 266 järgi süüdi selles, et nad tungisid 04.05.2012.a päevasel ajal Tallinnas XXXX XX Tallinn asuva maja keldriruumis valdajate tahte vastaselt ja seadusest tulenevat õiguslikku alust omamata IK ja VP valduses olevatesse keldriboksidesse eesmärgiga keldriboksid hõivata ja lammutada. KarS § 121 järgi mõisteti E. F.R-i süüdi selles, et ta lõi 28.07.2014.a kella 13.00 paiku Tallinnas XXXX XX Tallinn asuva elumaja lähedal VB-it tugevalt veevooliku pihustiga vastu pead, tekitades kannatanule füüsilist valu. F.R mõisteti KarS § 121 järgi süüdi kahes episoodis: 04.05.2012.a kasutas ta XXXX XX Tallinnas asuva maja keldriruumis vägivalda VP suhtes, kui viimane keelas tal siseneda enda valduses olevasse keldriboksi ja seda lammutada. Esmalt lõi F.R VP rusikaga näopiirkonda ning seejärel veel rusikaga parema silma ja vasaku meelekoha piirkonda. Löökide tagajärjel langes kannatanu põlvedele, tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi – hematoomi ja marrastuse parema silma all ning alalõualuu piirkonnas ning turse otsmiku piirkonnas. 31.08.2012.a kella 8.00 paiku tarvitas ta XXXX XX Tallinnas asuva maja keldriruumis vägivalda ühistu kojamehe TK suhtes, kui viimane keeldus talle keldriruumi võtmeid loovutamast. F.R surus TK vastu seina ning võttis kannatanu kätt väänates temalt võtmed ära. Käe väänamise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ning vastu seina surumise ja käe väänamise tulemusena sai ta tervisekahjustusi – vasaku õla ja parema käe II sõrme põrutuse ja verevalumid.

Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 266. Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, nagu oleks keldriboksid kannatanutele üle antud. Kellelegi ei olnud antud mingisuguseid lube keldribokside kasutamiseks ning nende püstitamine toimus omavoliliselt. Korteriühistu moodustamisel võeti vastu otsus, et kõik keldriboksid kuuluvad ühistule. Maakohus on tuginenud Riigikohtu lahenditele, mis ei ole asjakohased. Kaitsja hinnangul tähendab maakohtu otsuses viidatud asjas nr 3-1-1-23-11 tehtud Riigikohtu otsuse tõlgendus seda, et kui kindla elukohata isik, kes asub elama elamusse, mida selle omanik ei kasuta, teostab õigusliku aluseta maja hõivanu reaalvõimu ruumi üle ja on selle valdaja, mille tulemus on see, et omanik täidaks enda hoonesse sisenedes KarS § 266 koosseisu. Kohus on väljunud süüdistuse piirest, lugedes tõendatuks E. F.R-i ja F.R-i süü IK ja VP keldribokside hõivamises. Kaitsja leiab, et toimepandud teole praegu kehtiva seaduse järgi hinnangut andes on kohus lubamatult kohaldanud kvalifitseerivat tunnust, mida teo toimepanemise ajal kehtinud seadus ette ei näinud. Teo selline kvalifitseerimine on vastuolus KarS § 5 lg -ga 3. Kuna KarS § 266 põhikoosseisu puhul on alates 01.01.2015. a tegemist väärteoga, oleks kohus pidanud kriminaalmenetluse lõpetama. Siiski põhjendab kaitsja ka seda, miks ei vasta tegu praegu kehtivale KarS § 266 lg 2 p -le 4. Apellatsioonis märgitakse, et kohus tugines kahele kvalifitseerivale tunnusele, milleks olid „sissetungimine võõra ruumi hõivamise ja ametliku tegevuse takistamise eesmärgil“. Kaitsja leiab, et keldris asuvate abiruumide puhul, milles käidi vaid mõni kord aastas, ei saa rääkida sellest, et nendes oleks toimunud mingi ametlik tegevus. Kaitsja leiab, et süüdistuses ei ole hõivamise eesmärki nõuetekohaselt lahti kirjutatud, kohus ei tohi aga süüdistuse piirest väljuda. Kaitsja on seisukohal, et rääkida ei saa ka keldribokside hõivamisest. Hõivamine eeldab kahe tunnuse esinemist: a) hõivatud ruumi kellegi kasutusse pööramine; b) selle valduse ebaseaduslik kasutamine. Süüdistuses ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et TR ja IK valdasid keldibokse seaduslikult. Ka kannatanutel endal ei olnud selle tõendamiseks esitada mingeid dokumente. Ühistu sisekorraeeskirja punktis 3.3 on märgitud, et igale korterile võib kuuluda vaid üks panipaik. Uute panipaikade ehitamine või omavoliliselt vabade panipaikade oma valdusse võtmine on keelatud. Ka on keelatud tõkestada ligipääsu ühistu tegevuseks vajalike kommunikatsioonide juurde. Vastuseks süüdistuses märgitule, et IK ja TR on korteriomanikena ehitise reaalosa juurde kuuluva kaasomandi kaasomanikud, märgib kaitsja, et nad on mõtteliste osade omanikud, nende kaasomandi osa on kindlaks määramata. Seega olemasolevatel boksidel ei olnud kindlat omanikku; bokside kasutamine põhines naabrite järeleandmistel. Olukorra korrastamiseks otsustas ühistu 19.07.2014. a, et kõik keldriruumid on ühistu omand. Kuna ühistu võib kasutada oma omandit ühistu huvides, ei saa rääkida keldriruumide lammutamise, lõhkumise jne ebaseaduslikkusest. Kaitsja leiab, et tegemist ei ole KarS § 266 koosseisule vastava teoga ka põhjusel, et E. F.R-ile ja F.R-ile kuulus samuti mõtteline osa kaasomandist nagu TR -le ja IKlegi.

4 (17)

Kaitsja lisab, et ruumi, mida kasutas IK, ei ole keegi kasutusele võtnud. Kuna ebaseaduslikult ehitatud vahesein võeti maha, siis eraldatud keldriboksi lihtsalt enam ei eksisteeri. Seda, kas K poolt kasutatud boksi uksel oli 4. mail lukk ees, ei ole tuvastatud. Teada ei ole, kes luku maha võttis ja ukse avas. Kaitsja leiab, et E. F.R-ile KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses on toodud ära kaks teineteist välistavat tunnust: tervisekahjustuse tekitamine ja valu tekitamine. Kuna tegemist on iseseisvate tunnustega, siis juhul, kui süüdistuses heidetakse ette ainult ühte tegu, saab kohaldada vaid ühte tunnust. Kui prokurör leiab, et füüsilise vägivallaga tekitati vaid valu, siis ei saa rääkida tervisekahjustusest, mida süüdistuses ei ole konkretiseeritud. Kaitsja märgib, et tunnistajate AM ja SE ütluste kohaselt lõi VB esmalt E. F.R kotiga, millele järgnes sõnavahetus ja VB püüdis taas lüüa E. F.R kotiga. Alles pärast seda lõi E. F .R-i VB-it voolikuga vastu pead. E. F.R on vigastused politsei poolt fikseeritud ja vastava dokumendi esitas kaitsja kohtule. Seega tegutses E. F.R-i VB-it voolikuga lüües hädakaitses KarS § 28 lg 1 tähenduses. Kaitsja hinnangul kinnitab seda ka prokuröri 06.10.2012. a määrus. Seda ei lükka ümber ka kannatanu ega süüdistatava abikaasade ütlused. Tunnistaja TR ütluste kohaselt tema kotiga ega kastmisvoolikuga löömist ei näinud, nägi ainult VB peast kinni hoidmas. Seda, et E. F.R-i lõi VB -it voolikuga, kuulis ta hiljem kellegi käest. Viimases osas ei ole a ga TR ütlused KrMS § 66 lg 21 kohaselt tõendiks. Käsitletud tõenditega ei ole vastuolus E. F.R-i ütlused, et ta võis VB voolikuga riivata tema rünnakut tõrjudes. See -eest on teiste tõenditega vastuolus VB ütlused, milles ta kategoo riliselt eitab E. F.R-i kotiga löömist. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kuna E. F.R-i tegutses hädakaitses, tuleb ta KarS § 121 järgi õigeks mõista. Kui aga E. F.R-i arvas ekslikult, et ta on hädakaitseseisundis, tuleb lähtuda KarS § 31 lg -st 1 ning ka sel juhul tuleb ta õigeks mõista. Vaidlustades F.R-i süüdimõistmist KarS 121 järgi, märgib kaitsja, et VP löömise episoodis ei vasta s üüdistuse faabula väljaselgitatud asjaoludele, sealhulgas VP enda ega tunnistajate ütlustele. Kaitsja seab VP ütlused kahtluse alla, küsides, miks oli vaja F.R, kainel ja mitteagressiivsel isikul, lüüa VP, kes ei ole F.R-ist nõrgem. Seoses VP väitega, et sündmuse juures oli ka tema abikaasa, märgib kaitsja, et viimast keegi ei näinud. Kaitsja lisab, et LP andis sündmuste käigu kohta vastuolulisi ütlusi. Samuti olid nii VP kui LP ütlused eluliselt mitteusutavad. Kaitsja leiab, et F.R oli teda haamriga ähvardava VP suhtes hädakaitseseisundis. Väidetav a esimene löögi puhul, mis toimus enne seda, kui VP haamri võttis, on aga sõna sõna vastu olukord. Kaitsja märgib veel, et kuigi VP-il fikseeriti vigastused, ei ole võimalik tuvastada, millal ja kuidas need tekkisid. See oleks tuvastatav ainult ekspertiisiga, mida aga tehtud ei ole. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu versiooni kinnitavaid tõendeid, seevastu F.R-i versiooni toimunust toetavad SV ja TR ütlused. Üle kuulatud politseiametnikud ei ole 5 (17)

sündmuse pealtnägijad ning nende ütlused ei ole KrMS § 66 lg 21 kohaselt tõendina kasutatavad. TK suhtes vägivalla tarvitamise episoodi kohta leiab kaitsja, et kannatanu versioon toimunust on erinevalt F.R-i omast vastuoluline ja ebaloogiline (eluliselt mitteusutav). Kaitsja taotlusel kuulati maakohtus tunnistajana üle JH, kes nägi sündmust pealt. Ka JH ütlused lükkavad TK väited ümber. Prokuröri poolel oli ainsaks tunnistajaks MT. Viimane teab aga sündmusest endast vaid TK jutust. See tähenda b, et selles osas, vastavalt eespool märgitud KrMS § 66 lg- le 21, ei ole tema ütlused tõendiks. Mis puutub MT ütlustesse selle kohta, et TKl oli jope tasku katki rebitud, siis ei mäletanud ta kannatanu riietest mingeid detaile peale katkise tasku. Pealegi läks TK MT juurde poolteist tundi pärast konflikti, ja pole teada, kuidas ta tasku katki minna võis. Ka selles episoodis heidab kaitsja ette, et ei ole tehtud ekspertiisi vigastuste tekkemehhanismi väljaselgitamiseks.

2.2 E. F.R-i ja F.R taotlevad samuti maakohtu otsuse tühistamist ja nende õigeks mõistmist. F.R taotleb veel, et maakohtu suhtes kohaldataks võimalikke meetmeid au ja väärikuse teotamise eest. KarS § 266 järgi kvalifitseeritud episoodi osas leiavad süüdistatavad, et maakohtu otsus oli subjektiivne. Kohtu järeldused ei sobi kohtus uuritud tõenditega. Samuti käituti süüdistatavatega kohtumenetluses alandavalt, mis seisnes alandavate küsimuste esitamises. Kohus toetas üksnes prokuröri väiteid, kaitseseisukohti aga moonutati. Ka lubas kohus uute tõendite esitamist, mis jäid aga kohtus käsitlemata. Sarnaselt kaitsjale märgivad E. F.R-i ja F.R , et ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et majavalitsus oleks andnud majaelanikele loa keldribokside kasutamiseks. Ei ole üldse teada, millal ja mis alusel on need boksid tekkinud ja milline on nende õiguslik staatus. Kõik dokumendid võttis majavalitsuselt üle VP kui korteriühistu esimene esimees ja kui tema käsutuses oleks mingidki dokumendid selle kohta, oleks ta need kindlasti esitanud. Vale on maakohtu seisukoht, et F.R sai keldriboksi majavalitsuselt enne 2000. a. F.R ei ole kunagi pöördunud majavalitsuse poole keldriboksi saamiseks, kuna ta ei ole korteriomanik. Kohus viitab mingisugusele tegevusele, mis toimus boksides, kuid jääb arusaamatuks, mis tegevus võis toimuda boksis, kus isik käib kõigest mõni kord aastas. Kui on tegemist ametliku tegevusega, nagu on märgitud seaduses, siis peab see olema ka ametlikult registreeritud. Selle kohta mingeid tõendeid esitatud ei ole. Apellandid leiavad, et kohus on andnud vale hinnangu korteriühistu üldkoosoleku proto kollidele. Kohus luges tõendatuks selle, et IK-t ja teisi teavitati bokside vabastamise kohustuses t igal juhul 1. mail 2012, jättis aga tähelepanuta, et see oli alles kolmas teavitus. Keldriruumide küsimus lahendati korteriühistu üldkoosoleku ja juhatuse poolt ning E. F.R-i ja F.R täitsid neid otsuseid. Kuna tuvastatud ei ole juriidilise isiku kuritegu, ei saa rääkida ka E. F.R-i ja F.R-i kriminaalvastutusest. 6 (17)

Maakohus on moonutanud Riigikohtu lahendi 3-1-1-18-14 mõtet, asudes seisukohale, et seaduse muutumisel võib süüdistus tugineda nendele kvalifitseerivatele tunnustele, mida süüteokoosseisus enne ette nähtud ei olnud. Seega oleks kohus pidanud omavolilise sissetungimise osas pidanud menetluse lõpetama või tegema õigeksmõistva kohtuotsuse. VP suhtes vägivalla tarvitamise episoodis on kohus hinnanud tõendeid valesti. Kohus ei ole välja selgitanud, millal oli LP keldriruumis ja mis seal sel hetkel toimus. Kohus ei analüüsinud LP ütlusi tervikuna, vaid rebinud ütlustest välja enda jaoks soodsaid lõike. Kohus on moonutanud F.R-i esitatud tõendite tähendust ja seadnud alandaval moel kahtluse alla töökohast ja korteriühistult saadud iseloomustuse. Kohus on esitanud mi tmesuguseid oletusi, mis ei ole asjakohased. Nii on põhjendamatu kohtu seisukoht, et F.R-i vigastused ei saanud olla haamriga tekitatud, sest haamriga tekitatud vigastused peaksid olema raskemad. Selline kohtu mõttekäik peaks paika juhul, kui F.R oleks olnud paigal ja lihtsalt oodanud lööki, tegelikult ta põikas löökide eest kõrvale ja kaitses ennast. Ka on vale kohtu seisukoht, et SV ei saanud näha, kuidas VP F.R-i löömiseks hoogu võttis, sest E. F.R-i varjas vaatevälja. SV on E. F.R-ist peajagu pikem ja viimane ei saanud tema vaatevälja takistada. Pealegi liikus SV karjet kuuldes lähemale. F.R pöördus koheselt, s.t 04.05.2012. a politsei poole, mida kinnitab lisatav politseiasutuse tõend. Seda tõendit ei ole varem esitatud, sest varem politseisse pöördumist keegi ei vaidlustanud ja probleem tõusetus alles kohtuotsuses. TK suhtes vägivalla tarvitamise episoodis on kohtuotsus vastuoluline, kuna TK ütluste alusel püüab kohus näidata, et tunnistaja JH-t ei olnud üldse keldris, JH enda ütlusi hinnates aga leiab, et JH räägib keldris viibimise kohta tõtt. JH ütlused langevad kokku tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti langevad need kokku F.R-i ütlustega. Kannatanu TK ning tunnistajate MT ja OL ütlused lükkab ümber patsiendikaart, mis kajastab TK vaatluse tulemusi. Kohus on vääralt leidnud, et F.R tekitas endale vigastused ise. Lisaks on kohus ebaeetiliselt käsitlenud võimalikke isiklikke suhteid F.R-i ja TK vahel.

E. F .R-i leiab apellatsioonis talle KarS § 121 järgi esitatud süüdistuse osas (VB löömine), et kohus on teinud otsuses järeldusi, mille tegemise pädevus on eksperdil. Samuti moonutab kohus tunnistajate ütlusi ja on tuginenud kuulujuttudele. Veel leitakse apellatsioonis, et kui prokurör pidas VB-it hädakaitseseisundis olevaks juba selle peale, kui ta märjaks kasteti, siis seda enam oli hädakaitseseisundis E. F.R-i, kui teda löödi kotiga.

7 (17)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

KarS § 263 p 4 (avaliku korra raske rikkumine) järgi. KarS § 263 p 4 nägi ette vastutuse avaliku korra rikkumise eest, kui see on pandud toime grupis. KrK § 195 lg 1 ega ka sama paragrahvi teised lõiked teo toimepanemist grupis koosseisutunnusena ei nimetanud. Riigikohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt: „Enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tahtlik ja jäme avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse avaldamine tuli KrK § 195 lg 1 järgi kvalifitseerida sõltumata sellest, kas selle teo pani toime üks isik, või tehti seda isikute grupis. Teo toimepanemine grupis täidab aga Karistusseadustiku järgi KarS § 263 lg-s 4 sätestatud kuriteo koosseisu.“ Käesoleval juhul on olukord analoogne. Enne 1. jaanuarit 2015. a kehtinud redaktsioonis oli valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine KarS § 266 järgi karistatav sõltumata sellest, mis eesmärgil seda tehti, s.t teo toimepanemine ruumi hõivamise või ruumi korrapärase kasutamise takistamise eesmärgil ei välistanud isiku vastutust. Seega ei ole alust pidada KarS § 266 praegu kehtiva redaktsiooni lg 2 p-i 4 E. F .R-i ja F.R-i olukorda raskendavaks. Seega ei välista seadusemuudatus seda, et enne 1. jaanuari 2015. a aset leidnud valdaja tahte vastane keldriboksi tungimine on endiselt kuriteona karistatav. Küll tuleb tuvastada, et E. F .R-i ja F.R-i tegu vastab nii teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 266 lg 2 ple 3 kui ka praegu kehtiva KarS § 266 lg 2 p-le 4.

9 (17)

Sissetungimise all KarS § 266 tähenduses mõistetakse valdaja tahte vastast sisenemist hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale . E. F.R-ile esitatud süüdistuse sõnastusest selgub, et talle IK keldriboksi sisenemist ette ei heidetagi. Seega tõusetub küsimus tema vastutusest kaastäideviija na nagu teda on käsitanud süüdistus või vähemalt osavõtjana (kihutaja või kaasaaitajana) vaid juhul, kui on tuvastatud, et IK boksi tungis ebaseaduslikult F.R, kes süüdistuse kohaselt pani kuriteo toime grupis E. F.R-iga. Ringkonnakohus nendib, et tõendeid, mis kinnitaks seda, et F.R IK boksi sisenes, ei ole. Süüdistatav F.R eitab IK keldriboksi sisenemist (kd I, toim.l. 204). Kannatanu IK ise sel ajal, kui ta keldriboks avati ja sealt asjad ära viidi, kohal ei viibinud, teda informeeris sellest VP (kd I; toim.l. 102). Sama keht ib tunnistajana üle kuulatud IK poja VL kohta, kes sai juhtunust omakorda teada IK-lt ning tema kohale jõudmise ajaks oli boks avatud ja tühi (kd I, toim.l 113 pöördel). VP andis ütlusi selle kohta, et F.R lõikas läbi IK keldriboksi ukse ees oleva tabaluku (kd I, toim.l. 64 pöördel). LP on andnud ütlusi selle kohta, et seejärel F.R koos töömehega hakkas asju kokku panema ja välja viima (kd I, toim.l. 108 pöördel). Seda olukorda kirjeldas aga täpsemalt VP, kelle sõnade kohaselt hakkas E. F.R-i ja F.R-iga kaasas olnud töömees keldriboksist E. F.R-i käsul asju välja kandma. VP ütluste kohaselt aitas töömehe palvel F.R teda, hoides tagant töömehel seljas olnud kotti, millega asju välja viidi (samas). Ei LP ega VP ütlustest ei nähtu aga selgelt, kas töömehe aitamiseks sisenes F.R ka IK keldriboksi. Tulenevalt KrM S § 7 lg-le 3 tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. TR, kes oli samal ajal samuti keldris, vastas küsimusele, kas ta nägi, kas F.R veel kellegi keldriboksi sisenesid: „Sisenemist ma ei näinud, aga kuulsin, kui ta hakkas saagima ja nägin ka, kui töömees viis kotid välja“ (kd I, toim.l. 69). Kannatanute ütlustes viidatud töömees SV on samuti tunnistajana üle kuulatud. Tema väitel nad üheski keldriboksis sees ei käinud ning seda, kas F.R käskisid mõnest keldriboksist asju välja viia, ta ei mäleta (kd I; toim.l. 219). VP ja LP ütluste kohaselt lõikas F.R lahti IK keldriboksi ukse ees olnud tabaluku. Kuigi apellatsioonides väidetakse, et IK keldriboksil ei olnudki tabalukku ees, peab ringkonnakohus seda, et F.R luku lahti lõikas, tõendatuks. IK enda ütluste kohaselt oli tema keldriboksil lukk ees. Luku lõikamise heli kuulmist kinnitasid oma ütlustes ka TR. See tegu on ära toodud ka süüdistuses. Tuvastatud ei ole aga seda, et F.R oleks lõiganud luku lahti selleks, et ise IK keldriboksi siseneda: kannatanute ütluste kohaselt oli SV see, kes pidi keldriboksidest asju välja kandma. Seega ei saa rääkida ka sellest, et luku läbilõikamise puhul oleks F.R pannud toime ebaseadusliku sisenemise katse. Kuigi kannatanute VP ja TR ütluste kohaselt viis pärast seda, kui lukk oli lahti lõigatud, SV IK keldriboksist asju välja, ei ole ringk onnakohtul võimalik anda hinnangut sellele, kas F.R-i tegu võiks olla kvalifitseeritav kaasaitamisena SV toime pandud ebaseaduslikule sissetungimisele: tegemist oleks süüdistuse piirest väljumisega, kuna see eeldaks selliste faktiliste asjaolude tuvastamist, mida süüdistuses üldse mainitud ei ole. Nimelt ei ole süüdistuses üldse kajastatud SV tegevust. Süüdistuses on nimetatud ka seda, et IK keldriboksist viidi ära talle kuuluvad asjad, millega tekitati talle varalist kahju. See tegu võiks olla kvalifitseeritav sissetungimisega ja avalikult 10 (17)

toime pandud vargusena KarS § 199 lg 2 p -de 5 ja 8 järgi. Kuna VP ja TR ütluste kohaselt oli just SV see, kes viis IK asjad keldriboksist ära, ning tema rolli ei ole süüdistuses üldse kajastatud, ei ole ringkonnakohtul võimalik ka asuda hindama, kas E. F.R-i ja F.R võiksid olla kõnealuse varguse vahendlikud täideviijad, kaasaaitajad või kihutajad. Kuna tõendatud ei ole see, et E. F.R-i ja F.R oleks IK valduses olnud keldriboksi sisenenud, ei ole alust hakata hindama seda, kas E. F.R ja F .R oli selleks õigus ning kas keldriboksi tungimise eesmärgiks oli selle hõivamine ja korrapärase tegevuse takistamine. Kuna F.R-i sisenemine IK keldriboksi ei ole tõendatud, tuleb ta KarS § 266 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista. Kuna E. F.R-ile süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 koosseisu vahetut täitmist süüks ei pandagi, vaid tema roll oli süüdistuse kohaselt F.R-ile käskude ja juhtnööride andmine, on välistatud ka E. F.R-i vastutus KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ning ta tuleb samuti selles süüdistuses õigeks mõista. Seoses F.R-i ja E. F.R-i õigeksmõistmisega KarS § 266 lg 2 p 3 alusel tuleb tühistada ka neile maakohtu otsusega mõistetud liitkaristused. Seoses liitkaristuste äralangemisega peab ringkonnakohus vajalikuks lühendada ka E. F.R-ile ja F.R-ile KarS § 74 lg -te 1 ja 3 alusel määratud katseaegade pikkust.

II

kohe keldrisse sisenemisel tuli neile vastu E. F.R-i, kelle nõudmise peale noormees lahkus. Keld ribokside juurde minnes nägi LP seda, et VP tõusis põlvedelt püsti ja samal ajal lõi F.R VP kahel korral vastu pead. Seega langevad VP ja LP ütlused omavahel kokku selles, et LP oli kohal, kui F.R esimest korda VP ründas, seejärel lahkus ta keldrist ning tuli tagasi siis, kui VP end uuesti püsti ajas. 7.2 Sarnaselt maakohtule peab ringkonnakohus VP ja LP ütlusi F.R-i ja E. F.R-i ütlustest usaldusväärsemaks. Esiteks kinnitavad VP ütlusi tal fikseeritud vigastused (hematoom ja marrastus parema silma all ning alalõualuu piirkonnas, turse otsmiku piirkonnas). Ekslik on kaitsja seisukoht, et VP-il fikseeritud vigastuste puhul ei ole võimalik tuvastada, millal ja kuidas need tekkisid. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et vigastuse tekkepõhjust oleks võimalik tuvastada ainult ekspertiisiga. Seda on võimalik tuvastada ka tõendeid kogumis hinnates: antud juhul on omavahel seostatavad VP ütlused selle kohta, et teda löödi näkku, fikseeritud vigastuste asukoha ja iseloomuga. Teiseks tuleb maakohtuga nõustuda selles, et kui VP oleks löönud F.R-i sellisel moel nagu seda on F.R ise oma ütlustes kirjeldanud, oleksid pidanud see tooma kaasa tõsiseid vigastusi. Seoses apellatsioonis esitatud väitega, et vigastusi ei tekkinud põhjusel, et F.R põikas löökide eest kõrvale, tuleb nentida, et oma ütlustes ta seda väitnud ei ole. Maakohtus antud ütluste kohaselt kaitses ta end löökide eest vasaku käega ja sai haamriga löögi vastu kätt. Seejärel pööras F.R enda sõnul VP-ile selja, et kaitsta oma pead löökide eest, sai aga pihta vasakule abaluu piirkonda. Sarnaselt maakohtule peab ringkonnakohus väidetavale ründajale selja keeramist ebaloogiliseks käitumiseks; täiesti selgusetuks jääb, kuidas ründajale selja keeramine aitas F .R end kaitsta. Nagu maakohtu otsuses märgitud, tuvastati patsiendikaardi R727162 kohaselt M. Korelevil hoopis pindmine verevalum rindkeres, kuhu pihtasaamise kohta F .R ise ütlusi andnud ei ole. VP ütlusi toimunu kohta ei lükka ümber ka SV ütlused selle kohta, et kui ta E. F.R-i karjete peale kohale läks, nägi ta kaklust F.R-i ja VP vahel. Nimelt andis SV ütlusi, et VP justkui püüdis lüüa (hoidis kätt, nagu hakkaks lööma), F.R aga hoidis tal käest kinni, et ta ei saaks lüüa (kd I; toim.l. 218 pöördel, 219). VP ütluste kohaselt püüdis F.R siis, kui ta teda teist korda ründas, talt haamrit käest kätte saada. Seega rüselus kui selline F.R-i ja VP vahel toimus ning seda ongi ringkonnakohtu hinnangul kirjeldanud SV. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, nagu oleks võimalus, et F.R ründas temaga sama tugevat meesterahvast, eluliselt mitteusutav. Nagu nähtub nii süüdistatavate kui kannatanute ütlustest, olid suhted F .R-i ja VP vahel halvad, mistõttu ei saa pidada eluliselt mitteusutavaks võimalust, et konflikti tekkides üks konflikti osapool teist ründab. 7.3 Kuigi tõendamist ei leidnud see, et VP oleks F.R-i vasaraga löönud, on VP ise tunnistanud, et ta ähvardas sellega F.R-i. Sellest hoolimata ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et F .R oli MP uuesti rünnates hädakaitseseisundis. Esiteks oli VP poolne rünne (ähvardamine) lõppenud: F.R lõi VP siis, kui too oli ümber pööranud, et minna tagasi oma keldriboksi juurde. Teiseks tuleb arvestada, et F.R ründas ise VP esimesena, mille peale viimane asuski end kaitsma, F.R-i haamriga ähvardades. 12 (17)

III

oma ütlustes edasi seda, mida kuulis TK-lt. Kuigi KrMS § 66 lg 21 kohaselt on üldreegel see, et tunnistaja ütlused teiselt isikult kuuldu kohta ei ole tõend, näeb viidatud säte sellest ette mõned erandid. Nagu maakohus on viidanud, on KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt lubatud tunnistaja ütlustele , kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, tugineda juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul nõuetekohaselt põhjendanud seda, miks ta leiab, et käesoleval juhul oli TK MT-le toimunust rääkides veel tajutu mõju all. Kaitsja on apellatsioonis seadnud MT ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla väitega, et MT ei mäletanud T. TK jopest muud peale selle, et selle üks tasku oli katki. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. MT ei osanud tõepoolest vastata kaitsja küsimusele, mitu taskut jopel oli, kuid ta oskas nimetada seda, et tegemist oli tumesinise jopega. See, et tunnistaja ei oska öelda, mitu taskut teise isiku jopel oli, ei anna aga ringkonnakohtu hinnangul kuidagi alust väita, et ta ütlused ei ole usaldusväärsed. Esiteks on loomulik, et tunnistaja kirjeldatud olukorras pöörab ta tähelepanu sellele, et teise isiku jopel on üks tasku katki, mitte aga sellele, kui palju sellel jopel üldse taskuid on. Teiseks, nagu ka MT ise vastuseks kaitsja küsimusele seletas, oli sündmusest, mille kohta ta ütlusi andis, möödunud juba 2 aastat.

IV

94, 94 pöördel; SE: 95, 95 pöördel). Tunnistajate ütlustega haakuvad veel Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendikaardid, millest esimese kohaselt tuvastati E. F.R sama päeva õhtul vasaku alalõualuu turse, hematoom, teise kohaselt vasaku põse turse ning valu (kd II; toim.l. 14-16, 17). Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et patsiendikaartidel olev info tuvastatud tervisekahjustuste vahel ei ole vastuolus: mõlemal juhul on tuvastatud turse, mis asub näo alaosa vasakul poolel. Ringkonnakohus möönab, et samal päeval eelnevalt E. F.R-i kinnipidamisel tehtud fotodelt (kd I; toim.l. 158-160) ei ole tuvastatav E. F.R-i näo vasakul poolel turse olema solu. Arvestada tuleb aga, et kõnealused fotod on tehtud mitte meditsiinitöötaja, vaid politseiametniku poolt, mistõttu ei saa välistada, et fotod on tehtud viisil, et neist ei ole turse märgatav. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et turse olemasolu kinnitavad kahe erineva meditsiiniasutuse väljastatud dokumendid. E. F.R-i õiguse ennast omakorda VB ründe eest löömisega kaitsta välistab aga see, et ta oli VB käitumise ise õigusvastase teoga provotseerinud (selle kohta vt lähemalt nt J. Sootak. Õigusvastasus. Süü. Tallinn 2003. lk 64). Ringkonnakohus peab kannatanu VB ja tema abikaasa VB ütlustega tõendatuks selle, et konflikt sai alguse sellest, kui E. F.R-i kastis kastmisvoolikust VB jalad märjaks ning kui viimane küsis E. F.R-ilt, mida ta teeb, kastis ta VB üleni märjaks. Ringkonnakohus peab sellist käitumist teise isiku solvamiseks. Samuti on nii kannatanu kui tunnistajad andnud ütlusi selle kohta, et E. F.R-i solvas VB-it ka sõnaliselt. Isiku au ja väärikus on PS § 17 kohaselt põhiseaduslikud hüved, seega on nende kahjustamine õigusvastane tegu. Kuivõrd kõnealune vahejuhtum leidis aset kortermaja ees ning seda nägid pealt mitmed kõrvalised isikud, võib kirjeldatud käitum ist pidada KarS § 262 koosseisule vastavaks. Seega pani E. F.R-i ise esimesena toime õigusvastase teo, mille vastu kaitses end omakorda VB, nagu on tõdetud ka VB suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (kd II; toim.l. 10- 13). Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse tühistamiseks E. F.R-i süüdimõistmises KarS § 121 järgi ei ole alust.

V

/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind

/allkirjastanud digitaalselt/

/allkirjastanud digitaalselt/

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 22.02.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

16 (17)

17 (17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.