Kohtulahend

emakeel: vene keel; keskeriharidus; töökoht: XXX, juhatuse liige. Kriminaalkorras varasemalt karistamata.

Kaitsjad

Sven Sillar Leonid Olovjanišnikov

Juhindudes KrMS § 175; 179; 180 lg 3; 310; 311-313; 318; 319 kohus otsustas:

RESOLUTSIOON

Tunnistada Elena K.O KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 7 (seitse) kuud. Tunnistada Elena K.O KarS § 121 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt § 121 lg 1) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 5 (viis) kuud.

1-14-6026 KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel suurendades üksikkaristustest raskeimat karistust, mõista liitkaristuseks vangistus 10 (kümme) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 28.07.2014.a, s.o 1 (üks) päeva. Ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks lugeda 9 (üheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Vastavalt KarS § 75 lg 1 kohustada Elena K.O täitma KarS § 75 lg 1 sätestatuid kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; ilmuma

kriminaalhooldaja

määratud

ajavahemike

järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama

kriminaalhooldusametnikult

eelneva

loa

Eesti

territooriumilt

lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrata

Elena

K.O

katseajaks

Tallinna

Vangla

Lääne-Harju

kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 78 p 1 alusel arvestada Elena K.O-le määratud 2 (kahe) aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 24.03.2015.a. KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete jälgimise kohustus hakkab Elena K.O kehtima kohtulahendi jõustumisest.

1-14-6026 Elena K.O suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel või vastavalt KrMS § 313 lg 1 p 7 kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel kuulub tõkend elukohast lahkumise keeld tühistamisele karistuse ärakandmisel.

Tunnistada K.O

KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud

seadusemuudatuse kohaselt § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 7 (seitse) kuud. Tunnistada K.O KarS § 121 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt § 121 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 8 (kaheksa) kuud. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel suurendades üksikkaristustest raskeimat karistust, mõista liitkaristuseks vangistus 11 (üksteist) kuud. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Vastavalt KarS § 75 lg 1 kohustada K.O täitma KarS § 75 lg 1 sätestatuid kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; ilmuma

kriminaalhooldaja

määratud

ajavahemike

järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks;

1-14-6026 saama

kriminaalhooldusametnikult

eelneva

loa

Eesti

territooriumilt

lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrata

K.O

katseajaks

Tallinna

Vangla

Lääne-Harju

kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 78 p 1 alusel arvestada K.O-le määratud 2 (kahe) aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 24.03.2015.a. KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete jälgimise kohustus hakkab K.O

kehtima

kohtulahendi jõustumisest.

Asitõendid 3 CD plaati, mis asuvad kriminaaltoimiku materjalide juures - jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaaltoimiku materjalide juurde. Mobiiltelefon Motorola V8 LUX (imei XXX), mis asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas – tagastada peale kohtuotsuse jõustumist XXX.

Tsiviilhagi XXX poolt esitatud tsiviilhagi summas 500 eurot (viissada eurot) jätta rahuldamata. XXX’i poolt esitatud tsiviilhagi summas 350 eurot (kolmsada viiskümmend eurot) jätta rahuldamata.

Menetluskulud Elena K.O-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 19,20 eurot (üheksateist eurot ja kakskümmend eurosenti).

1-14-6026 KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 585 eurot (viissada kaheksakümmend viis eurot). Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, kusjuures igakuiselt peab tasuma vähemalt 50,35 eurot. Menetluskulu tasumistähtaeg on igakuiselt 28-s kuupäev.

Menetluskulude tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo lehel).

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

K.O-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 19,20 eurot (üheksateist eurot ja kakskümmend eurosenti). KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 585 eurot (viissada kaheksakümmend viis eurot). Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, kusjuures igakuiselt peab tasuma vähemalt 50,35 eurot. Menetluskulu tasumistähtaeg on igakuiselt 28-s kuupäev.

Menetluskulude tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo lehel). Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Süüdimõistva kohtuotsuse korral jäävad lepingulistele kaitsjatele tasutud summad süüdistatavate kanda.

1-14-6026

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS

Elena K.O süüdistatakse selles, et tema 04.05.2012.a päevasel ajal kinnistul XXXTallinn asuva maja keldriruumis, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult K.O-ga , kellele Elena K.O andis käsu ja juhised võõrasse valdusse ebaseaduslikuks sisenemiseks, s.o tegutsedes teo kaas valitsejana tungis vaatamata keldriruumi kaasomaniku XXXvastuseisule, s.o tema tahte vastaselt viimase valduses olevasse keldriboksi, omamata selleks seadusest tulenevat õiguslikku alust, seejärel tungisid tabaluku lõhkumise teel keldriruumi kaasomaniku XXX valduses olevasse keldriboksi, viimase tahte vastaselt ja omamata seadusest tulenevat õiguslikku alust, viies keldriboksist välja ja visates prügikonteinerisse XXX’le kuuluvaid esemeid koguväärtuses 707 eurot. Eelnimetatud tegevus oli kantud eesmärgist keldriboksid hõivata ja lammutada, välistamaks XXX’l ja XXX’l keldribokside korrapärast sihtotstarbelist kasutamist ning on ühtlasi vastuolus AÕS § 72 sätetega, kuivõrd kaasomandis oleva keldri valdamise ja kasutamise korra muutmiseks on vajalik kaasomanike kokkulepe, mis käesoleval juhul puudus. Seega oma tahtliku tegevusega pani Elena K.O isikute grupis toime valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise, s.o KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 266 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo – valdaja tahte vastaselt ruumi ebaseadusliku

1-14-6026 tungimise kui see oli toime pandud ruumi hõivamise ja korrapärase tegevuse takistamise eesmärgiga). Elena K.O-le on süüdistus esitatud selles, et tema pani tahtlikult toime teise inimese kehalise väärkohtlemise löömisega, nimelt 28.07.2014.a kella 13.00 paiku aadressil XXX, Tallinn asuva elumaja lähedal kasutas füüsilist vägivalda XXXsuhtes, lüües kannatanut tugevalt veevooliku pihustiga vastu pead, tekitades kannatanule füüsilist valu. Oma tahtliku tegevusega pani Elena K.O toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, temale löömisega valu tekitamise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise). K.O

süüdistatakse selles, et tema 04.05.2012.a päevasel ajal kinnistul

XXXTallinn asuva maja keldriruumis, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Elena K.O-ga, viimase käsul ja juhendamisel tungis vaatamata keldriruumi kaasomaniku XXXvastuseisule, s.o tema tahte vastaselt viimase valduses olevasse keldriboksi, omamata selleks seadusest tulenevat õiguslikku alust, seejärel tungisid tabaluku lõhkumise teel keldriruumi kaasomaniku XXX valduses olevasse keldriboksi, viimase tahte vastaselt ja omamata selleks seadusest tulenevat õiguslikku alust, viies keldriboksist välja ja visates prügikonteinerisse XXX’le kuuluvaid esemeid koguväärtuses 707 eurot. Eelnimetatud tegevus oli kantud eesmärgist keldriboksid hõivata ja lammutada, välistamaks XXX’l ja XXX’l keldribokside korrapärast sihtotstarbelist kasutamist ning on ühtlasi vastuolus AÕS § 72 sätetega, kuivõrd kaasomandis oleva keldri valdamise ja kasutamise korra muutmiseks on vajalik kaasomanike kokkulepe, mis käesoleval juhul puudus. Seega oma tahtliku tegevusega pani K.O grupis toime valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise, s.o KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 266 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo – valdaja tahte vastaselt ruumi ebaseadusliku tungimise kui see oli toime pandud ruumi hõivamise ja korrapärase tegevuse takistamise eesmärgiga). K.O-le esitatakse süüdistus veel selles, et tema 04.05.2012.a päevasel ajal XXXTallinnas asuva maja keldriruumis, pärast seda kui XXX oli tal keelanud siseneda enda

1-14-6026 valduses olevasse keldriboksi ja seda lammutada lõi XXX’i rusikaga näopiirkonda. Pärast seda kui kannatanu enda valduses oleva vara ja enda tervise kaitseks haaras kätte haamri ja nõudis, et K.O talle ei läheneks, ründas viimane teda uuesti, lüües XXX’i rusikaga parema silma ja vasaku meelekoha piirkonda, löökide tagajärjel langes kannatanu põlvedele, tundis füüsilist valu, samuti olid talle löömise tulemusel põhjustatud tervisekahjustused – hematoom ja marrastus parema silma all ning alalõualuu piirkonnas, turse otsmiku piirkonnas. Samuti tema, 31.08.2012.a kella 8.00 paiku XXXTallinnas asuva maja keldriruumis nõudis ühistu kojamees XXX'lt keldriruumi võtmete loovutamist ning kui viimane keeldus seda tegemast, surus K.O kannatanu vastu seina ning võttis füüsilist jõudu rakendades – kannatanu kätt väänates temalt võtmed ära. Käe väänamise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ning vastu seina surumise ja käe väänamise tulemusena olid temale tekitatud tervisekahjustused – vasaku õla ja parema käe II sõrme põrutus ja verevalumid. Seega oma tahtliku tegevusega pani K.O

toime teise inimese tervise

kahjustamise löömise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise korduvalt).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Süüdistatav Elena K.O kinnitas, et süüdistuse ja süüdistusakti sisu on talle arusaadavad ning süüdi ta ennast ei tunnista. Süüdistatav K.O kinnitas, et süüdistuse ja süüdistusakti sisu on talle arusaadavad ning süüdi ta ennast ei tunnista. Süüdistatav K.O lisas, et ta pole süüdi ning loodab kohtu otsusele ja õiglusele. Vanemprokurör leidis, et kuigi XXX’il olid süüdistatavatega pingelised suhteid, ei anna see alust kahelda tema ütluste usaldusvääruses. K.O ja töömehe XXX’i ütlused sepavasaraga ründamise osas on olulisel määral vastuolulised ning mittehaakuvad ning seega on alust kahelda K.O ütluste usaldusväärsuses selles osas. Kohtuliku uurimise käigus prokurör loobus Elena K.O-le ja K.O-le esitatud süüdistusest XXXvalduses olnud keldriboksi ebaseadusliku sissetungimise osas, kuivõrd pole

1-14-6026 üheselt tõendatud, et sissetungimine antud boksi oleks olnud kantud hõivamise või korrapärase tegevuse takistamise eesmärgist. Prokurör leidis, et süüdistatavate Elena K.O ja K.O

süü kuritegude

toimepanemises on tõendamist leidnud. Karistuse osas palus prokurör: Süüdi tunnistada Elena K.O KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistada teda vangistusega 7 (seitse) kuud. Süüdi tunnistada Elena K.O KarS § 121 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 121 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistada teda vangistusega 5 (viis) kuud. KarS § 64 ja § 63 lg 2, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõista liitkaristuseks vangistus 10 (kümme) kuud. Nimetatud karistusest lugeda kantuks Elena K.O poolt kahtlustatavana kinnipidamise aeg 28.07.2014.a, s.o 1 (üks) päev. KarS § 74 sätete alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui Elena K.O ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS §-s 75 lg 1 sätestatud kontrollinõudeid. Süüdi tunnistada K.OKarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistada teda vangistusega 7 (seitse) kuud. Süüdi tunnistada K.O KarS § 121 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 121 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistada teda vangistusega 8 (kaheksa) kuud. KarS § 64 ja § 63 lg 2, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõista liitkaristuseks vangistus 11 (üksteist) kuud. KarS § 74 sätete alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui K.O ei pane 2aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS §-s 75 lg 1 sätestatud kontrollinõudeid. Kaitsja Sillar leidis, et mõlemad süüdistatavad tuleb õigeks mõista. KarS § 266 lg 2 p 4, kohaselt kui isik tungib valdaja tahte vastaselt ruumi eesmärgiga see hõivata või takistada seal korrapärast tegevust. Hõivamine ei ole mingi suvaline õiguslik mõiste, vaid see on tegelikult absoluutselt lahti kirjutatud ja lahti mõtestatud tsiviilõiguses, kuid kriminaalõiguses on ju mitmes lahendis öeldud, et siin tuleb ikka omamoodi natuke sellest aru saada, kuid tegelikult lõpuni hälbida AÕS § 96 lg 1, kus on antud hõivamise mõiste. Ja põhimõtteliselt sellest AÕS § 96 lg 1 tuleneb, et hõivamisega on tegemist siis, kui asi võetakse oma valdusse eesmärgiga

1-14-6026 saada selle omanikuks. Kaitsja leidis, et K.O tahe oli üks, nad soovisid lõpetada keldribokside ebaseaduslikku hõivamist kaaselanike poolt. Kaitsja märkis, et olulisim asi on see, et valduse üleminekut ei ole tõendatud või pole ära näidatud või ei ole tegelikult näidatud ära ka seda omandamise tahet. Kaitsja leidis, et kummagi K.O tegevus ei vasta täna kehtivale KarS § 266 lg 2 p 4 tunnustele. Mis puudutab vägivalla episoode, siis märkis kaitsja, et konflikt on kõikidel juhtudel välja kasvanud kannatanutest. Juhul kui kohus leiab, et K.O teod väärivad karistust, ei saa väita, et rahatrahv ei täidaks oma eesmärki. Käesoleval juhul tegelikult prokurör ka möönis, et selliseid erilisi raskeid tagajärgi pole tekitatud. Juhul, kui siin kohus leiab, et oleks otstarbekas kriminaalõiguslikult reageerida, siis seadus näeb otseselt ette selliste tegude puhul ka võimalust rahatrahviga karistada ning sellest rahatrahvist tingimuslikult vabastada inimese. Lõpetuseks palus kaitsja kaitsealused õigeks mõista nende süü tõendamatuse tõttu ja kompenseerida nendele kulutatud õigusabi kulud. Kaitsja Olovjanišnikov leidis, et mõlemad süüdistatavad tuleb õigeks mõista. KarS § 266 on võimatu sisuliselt arutada seoses seadusandluse muudatusega. Prokuröri poolt on uue süüdistuse esitamisega tehtud jäme viga seoses seaduses eelmärgitud muudatustega. KarS § 5 lg 3, mis välistab kaitsealuse olukorda mis iganes moodi halvendava seaduse tagasiulatuva jõu. Nagu nähtub KarS § 266 struktuurist, on prokuröri poolt uues süüdistuses kohaldatud tunnus – „valdaja tahte vastaselt ebaseaduslik ruumi tungimine ja korrapärase tegevuse takistamine", kvalifitseerivaks tunnuseks, kuna asub KarS § 266 lg-s 2. Lõige 2 sisaldab kvalifitseerivaid tunnuseid, mis halvendab süüdistatava olukorda võrreldes antud paragrahvi lg 1, mis tähendab, et vastavalt KarS § 5 lg-le 3 ei ole see kohaldatav. Kars § 121 osas märkis kaitsja, et selles osas on 3 episoodi. Lähtudes süüdistusest, ei ole need võrdtähenduslikud: ei kvaliteedi, ei tagajärgede poolest. Neid ühendab aga üks: nende õigeks lahendamiseks on vaja sügavat ja objektiivset analüüsi. Episoodis, milles on kannatanuks märgitud XXX. Tõenditeks on antud asjas kannatanu XXX’i, kaitsealuste, XXX’i abikaasa, XXX, aga ka tunnistajate XXX ja XXX ütlused. Kaitsja leidis, et üksikasjaliku analüüsi kohasel selgub, et just nimelt K.O oli hädakaitseseisundis ja kaitstes ennast, ei ületanud selle piire. Aga järelikult tuleb ta KarS § 121 järgi õigeks mõista.

1-14-6026 Järgmisena analüüsis kaitsja teisi KarS § 121 järgi kvalifitseeritavaid episoode, mis on seotud juba K.O-ga. XXX’iga seotud episoodi juures, peab märkima, et süüdistuse faabula ei vasta väljaselgitatud asjaoludele, seal hulgas ei XXX’i enda ütlustele ega ka tunnistajate ütlustele. Antud juhul on kaitsja käsutuses XXX’i ja tema abikaasa XXXa ütlused, XXX ütlused, ning loomulikult K.O ja tunnistaja XXX’i ütlused. XXX’iga seotud episoodis oli K.O kaitseseisund, kuna XXX oli see isik, kes ründas teda haamriga. Meil jäi veel viimane episood, milles on kannatanuks XXX. Kui üleüldse hinnata seda episoodi, siis saab pöörduda tagasi kaitsja seisukoha juurde selle kohta, et KarS § 121 laiendatud tõlgendamise puhul võib saada juba käesurumine ohtlikuks ja teatud tingimuste juures (käel kiskmete, terava küüne olemasolul) võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. Siin ei ole palju tunnistajaid. Kohtus kuulati üle tegelikult ainult kaks tunnistajat. Prokuröri taotlusel XXX Timm ja kaitsja taotlusel XXX. Loomulikult kuulati üle konflikti osalised - XXX ja K.O. Said esitatud ka konkreetsed dokumendid, mis on seotud konflikti tagajärgedega. Politseis läbiviidud XXX läbivaatuse protokoll ja arstlikud tõendid vigastuste kohta, mis olid temal (tõendile on jällegi alla kirjutanud anestesioloog) ja K.O. Pöördugem ka tõendite juurde. XXX ja K.O ütlusi juba käsitleti. Prokuröri poolel oli ainsaks tunnistajaks XXX Timm. Paraku sündmusest endast, kuidas see algas, teab ta vaid XXX jutust, aga tähendab, et selles osas, vastavalt eelmärgitud KrMS § 66 lg 21 ,ei ole tema ütlused tõendiks. Mis puudutab XXX jopel peaaegu lahti rebitud taskut, siis eelkõige pöörakem tähelepanu XXX ütlustele kaitsja küsimuste peale. Ta ei mäleta riietest mitte mingeid detaile peale katkirebitud tasku. Pealegi, XXX läks XXX juurde poolteist tundi pärast konflikti, kust tema teab, aga ka kust meie teame, kuidas ja millal nimelt oli see tasku lahti(katki) rebitud ja millal olid saadud XXX kehavigastused. Ja ongi kõik prokuröri poolsete tõenditega. Kaitsjal on palju enamat - pealtnägija XXX, kes tegelikult täielikult kinnitas K.O ütlusi ja ta nägi, et võtmed olid lukuaugus, kust K.O need võttis. Ta oli praktilisel sealsamas, K.O taga ja natuke kõrval ja nägi konflikti seda hetke. Juba sellest hetkest piisab, et jätta täielikult kõrvale XXX ütlused, aga tähendab, et ka XXX ütlused, kes teab sündmusest ainult XXX ütlustest. XXX oli üleüldse konflikti pealtnägija. XXX nägi võtmeid luguaugus ja K.O kehavigastusi. Sellest piisab, et ümber lükata XXX ütlused.

1-14-6026 Kaitsja on teinud enda arvates väga põhjaliku analüüsi, mille tulemuseks saab olla vaid järeldus kaitsealuste süütuses esitatud süüdistuse täies ulatuses. Seoses sellega taotleb kaitse nende täielikku õigeksmõistmist ja kaitse teostamise eest tasu väljamõistmist.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab et Elena K.O süüd KarS § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning tema süüd KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid ning kirjalikud materjalid. K.O süüd KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja § 121 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt KarS § 121 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid ning kirjalikud materjalid. 04.05.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides XXX’i suhtes tarvitatud vägivalla ja 04.05.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides keldribokside ebaseadusliku tungimise osas kuulati kohtuistungil üle järgmised isikud: kannatanud XXX, XXXja XXX, tunnistaja XXX, XXX, XXXa, XXXja XXX. Ka kuulati kohtuistungil üle süüdistatavad Elena K.O ja K.O. Samuti uuriti järgmiseid tõendeid: Mobiiltelefoni Motorola ettemaksu arve ja arve-müügitšekk (III kd lk 121-122); 25.11.2013.a kell 10:00 teostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga (III kd lk 123-127); Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

vastus

järelepärimisele

koos

sellele

lisatud

patsiendikaardiga nr 26962, 04.05.2012.a (III kd lk 128-129); 04.05.2012.a kell 17:55 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll (III kd lk 136-138); Koopia väljavõttest 13.04.2012.a toimunud KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokollist (III kd lk 139-141); Politsei- ja Piirivalveameti prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, 24.09.2013.a (III kd lk 142-143).

1-14-6026 CD’l olevad helisalvestised ja nende vaatlusprotokoll ning salvestiste edastamist tõendav kiri (III kd lk 175-189 + CD). KrMS § 289 lg 1 alusel avaldati kannatanu XXXütlused osas, mis puudutas XXXa’ga koos kohe tagasi keldrisse minemist (kannatanuna antud ütlused lk 73) ning osas, mis puudutas, kas K.O olid keldris koos või üks ühes otsas ja teine teises otsas (kannatanuna antud ütlused lk 73). 31.08.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides XXX suhtes tarvitatud vägivalla osas kuulati kohtuistungil üle järgmised isikud: kannatanu XXX, tunnistajad XXX, XXX , XXX, Elena K.O ja süüdistatav K.O. Samuti uuriti järgmiseid tõendeid: 31.08.2012.a kell 09:55 teostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (III kd lk 130-133a); Patsiendikaardi ärakiri nr 54904, 31.08.2012.a ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastus järelepärimisele (III kd lk 134-135). Elena K.O poolt XXX suhtes 28.04.2014.a toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodis, kuulati kohtuistungil üle järgmised isikud: kannatanu XXX, tunnistajad XXX, XXX, XXX, XXX, süüdistatav Elena K.O ja K.O. Samuti uuriti järgmiseid tõendeid: CD’l olevad helisalvestised ja nende vaatlusprotokoll ning salvestiste edastamist tõendav kiri (III kd lk 144-151); Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, 28.07.2014.a + õiguste deklaratsioon + fototabel (III kd lk 152-160); Elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus (III kd lk 161). KrMS § 289 lg 1 alusel avaldati kannatanu XXXütlused osas, mis puudutas kas tema mees palus tal sealt ära sõita (kannatanuna antud ütlused lk 84), peale veega üle kallamist Elena K.O poolt, läks ta autosse ning tema mees hakkas keelitama teda ära sõitma sealt (kannatanuna antud ütlused lk 84), K.O tuli välja ja Elena K.O ütles, et ma andsin talle (kannatanuna antud ütlused lk 85), Elena K.O valas ta veega üle ka selja pealt

1-14-6026 (kannatanuna antud ütlused lk 84). Tunnistaja

XXX ütlused osas, mis puudutas kas

naisterahvas tahtis või püüdis ära minna pärast löömist (tunnistaja antud ütlused lk 100). Lisaks olid kohtuistungil uuritavateks tõenditeks: Elena K.O karistusregister, seisuga 26.08.2014.a (III kd lk 162-163); Õiend isiku tulude kohta, Elena K.O, 2013.a (III kd lk 164); Teatis kahtlustatava keskmise päeva sissetuleku ja elatustaseme kohta, Elena K.O, periood 2013.a (III kd lk 165); Taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks advokaatidele Kadi Mägi ja Talvi Vaske (III kd lk 166-168); Teatis süüdistatava keskmise päeva sissetuleku ja elatustaseme kohta, K.O, periood 2011-2012.a (III kd lk 169); Teatis süüdistatava keskmise päeva sissetuleku ja elatustaseme kohta, Elena K.O, periood 2011-2012.a (III kd lk 170); Õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale tehtud koopia kulude kohta (III lk 171); K.O karistusregister, seisuga 04.03.2008.a (III kd lk 190); Patsiendikaart nr R726780, 04.05.2012.a (IV kd lk 1-2); Saatekiri, K.O (IV kd lk 3); Patsiendikaart nr R727162, 06.05.2012.a (IV kd lk 4-5); Teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest, 01.09.2012.a (IV kd lk 6-7); XXXiseloomustus, K.O (IV kd lk 9); Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, 0610.2012.a (IV kd lk 10-13); Kiirabikaart 110/4/49978 ning haiguskaart numbriga 2014045255 (IV kd lk 14-16); Epikriis nr 20140728-284033/01-22-598714 (IV kd lk 17); XXX’i poolt XXX, Tallinn tehtud fotod (IV kd lk 19-23); Juhatuse 14.04.2012.a protokoll (IV kd lk 24-25); KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokoll, 10.06.2008.a (IV kd lk 26-32); KÜ „XXX“ kodukorra lisa 1 (IV kd lk 33-35); Üldkoosoleku protokoll, 10.06.2008.a (IV kd lk 36-39); 10.06.2008.a üldkoosoleku protokoll lisa, kohal viibijad (IV kd lk 40-42);

1-14-6026 KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokoll, 19.07.2014.a (IV kd lk 43-47); KÜ „XXX“ iseloomustus K.O (IV kd lk 48); KÜ „XXX“ iseloomustus XXX (IV kd lk 49); KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokoll, 20.02.2014.a (IV kd lk 50-53). Kohus uurib järgnevalt 04.05.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides XXX’i suhtes tarvitatud vägivalla ja 04.05.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides keldribokside ebaseadusliku tungimise episoode tõendavaid tõendeid: Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu XXX andis ütlusi, mille kohaselt 04.05.2012.a otsustasid nad koos abikaasaga minna keldrisse, et keldriboksist minema visata mittevajalikud asjad. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta keldriboksi oma valdusesse korteri endiselt omanikult, põhimõtteliselt on see olnud tema valduses sellest ajast kui nad sinna majja kolisid, s.o kuskil üle 10 aasta kindlasti. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ta teab, millisele elanikule kuulub milline keldriboks, kuivõrd keldris on igal boksil vastav korterinumber. Olles 04.05.2012.a keldrisse jõudnud olid seal veel XXX, kes samuti enda keldriboksi koristas. Peale seda tulid keldrisse K.O ning Elena K.O andis korralduse, et K.O lõhuks ära XXX’le kuuluva keldriboksi. K.O tulid koos XXX boksi juurde ning K.O andis korralduse/käskis ära lõhkuda vahesein ja uks. Kannatanu ütluste kohaselt selgitasid K.O, et üldkoosoleku otsuse alusel alustavad nad ukse mahavõtmisega. Ütluste kohaselt oli XXX sellele kategooriliselt vastu, kuivõrd ta ei saanud aru, mille alusel sellist tööd tehakse. Kuigi XXX oli boksi lõhkumisele vastu, aitas K.O-ga kaasas olnud tööline asja lõhkuda ning lõhutud asju ära viia (laudu ja uksed). XXX oli kogu selle aja keldriboksi juures ning palus kannatanult abi selle tegevuse lõpetamisel. Kannatanu ütluse kohaselt, peale XXX abipalve saamist, läks ta keldrist välja ning helistas politseisse, kus palus abi omavoli lõpetamiseks. Kui kannatanu keldrisse tagasi pöördus, andsid K.O töölisele korraldusi, millised XXX asjad ei ole vajalikud ja millised tuleb viia konteinerisse. Pärast seda andis Elena K.O oma mehele K.O-le korralduse hakata lõhkuma XXX boksi ust. Kuivõrd boksi number 21 ees oli tabalukk andis Elena K.O K.O-le korralduse võtta ketassaag ning tabalukk maha lõigata. K.O tõi peale korralduse saamist oma boksist ketassae ning saagis luku maha. Kannatanu kuulis seejuures töötava instrumendi heli. Seejärel andis Elena K.O töölisele korralduse, tuua XXX boksist välja kõik seal olevad asjad. XXX nägi, kuidas töömees hakkas suurtes mustades kottides asju välja viima, kusjuures kuna kotid olid rasked, aitas teda selle juures K.O . Pärast

1-14-6026 kui XXX keldriboksist olid asjad välja viidud andis Elena K.O korralduse lõhkuda XXX’i keldriboks. K.O tulid kannatanu keldriboksi juurde ning hakkasid teda solvama. Kannatanu ütluste kohaselt ei jõudnud ta solvangule reageerida, vaid sai K.O-lt rusikaga näo piirkonda löögi. XXX võttis kätte põrandal olnud haamri ja hoidis seda ühes asendis lähenedes K.O-le ning keelates viimasel oma keldriboksi sisenemise ilma politseita. K.O taganes sellepeale ning kui kannatanu otsustas tagasi pöörduda oma keldriboksi juurde ning keeras K.O-le selja, haaras viimane XXX’ist kinni ning soovis ilmselt haamrit ära võtta. K.O lõi kannatanut kahel korral pea piirkonda, kannatanu täpsustas, et tema oli lasknud haamri alla, et ta ei tekkitaks mingisugust kahju K.O-le. Kannatanu löömist nägi pealt ka kannatanu naine, kes pärast lööke teavitas, et ta helistab politseisse, misjärel Elena K.O lõi kannatanu abikaasa käes olnud telefoni käest ning lõi maha kukkunud telefoni mitu korda jalaga. Politsei tulles, selgitasid K.O, et nemad pole politseid kutsunud, seega ei tohi politsei nende asjadesse sekkuda. Samal päeval pöördus kannatanu politsei soovitusel ka traumapunkti. Kannatanu XXX’i ütluste kohaselt oli enne 04.05.2012.a üldkoosolekul olnud juttu küll vajadusest tagada tuletõrjele juurdepääs akendele ning vaadata läbi küsimus keldribokside kasutamise osas, kuid mingit juttu keldribokside lammutamise osas ning mingeid teateid seoses keldriboksi kasutamisega ta saanud ei ole. Kannatanu täpsustas veel, et nii tema kui ka XXX keldriboksil on aknad, kuid XXX omal ei ole. Veel lisas XXX, et ta pöördus ka tuletõrje inspektori poole, kes kinnitas, et selline varu väljapääs või sissepääsu olemasolu ei ole vajalik, täpsemalt keldriaknad ei kvalifitseeru tagavara evakuatsiooni väljapääsuna. Kannatanu täpsustas, et ta lõhkus kõnealuseks oleva vaheseina ise maha üldkoosoleku juulis 2014.a vastu võetud

otsuse

alusel,

siis

otsustas

üldkoosolek,

et

vahesein

segab

juurdepääsu

kommunikatsioonidele. XXX puhul oli visuaalne juurdepääs tagatud, kuivõrd tema boksi uks oli madal ning tema boksis asuvate kommunikatsioonide juurdepääs oli tagatud ilma ust lõhkumata. XXX kinnitas, et 04.05.2012.a oli K.O tegevus ebaseaduslik, kuivõrd puudus üldkoosoleku otsus. Samuti nähtub ütlustest, et 13.04.2012.a üldkoosoleku otsuselt üritati teda eemaldada, kuid antud koosolekul ei olnud ta kindlasti purjus, muidu oleks Elena K.O kutsunud koheselt politsei. Kannatanu kinnitas kaitsja küsimustele vastates, et tema naine nägi löömist pealt. Kannatanu ütluste kohaselt suurendas ta oma keldriboksi ühe boksi võrra ning seda majavalitsuse loal, umbes 5 aastat peale majja kolimist ning enne ühistu moodustamist.

1-14-6026 Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu XXXandis ütlusi, mille kohaselt läks ta 04.05.2012.a enda keldriboksi koristama, kuivõrd maja juurde oli toodud konteiner prügi väljaviimiseks. Mingil hetkel tulid keldrisse K.O, kes ütlesid talle, et tema keldriboksi hakatakse lõhkuma, millele vastas kannatanu, et tema ei luba. Selgituseks andsid K.O, et aken tuleb vabastada tuleohutuse eesmärgil ja tagada juurdepääs soojustrassile ja kommunikatsioonidele. Kuigi kannatanu ei lubanud oma keldriboksi lõhkuda, andis Elena K.O korralduse K.O-le hakata lõhkuma. Seejärel asus K.O keldriboksi ust lõhkuma, siis vaheseina raudkangiga lõhkuma. XXXteavitas sellest XXX’i, kes helistas politseisse. Viibides keldris kuulis XXX, kuidas rauda saeti, mis tulenes ilmselt keldriboksi lukku saagimisest. Pärast enda keldriboksi koristamist, suundus kannatanu oma korterisse. Ühel hetkel tuli tema ukse taha XXXa, kes ütles, et tema meest pekstakse. XXXa jooksis üles enda korterisse, et politseisse helistada, kuivõrd tema telefon oli lõhutud. Kannatanu XXXsuundus aga keldrisse, kus nägi XXX’i põlvedelt püsti tõusmas. XXXütluste põhjal keerasid K.O sellel momendil mingisse vahekäiku. Samuti kinnitas kannatanu, et XXX keldriboks oli tähistatud ning kuigi tema boks oli märgistamata, teadsid kõik kellele see kuulub. Kannatanu märkis, et vahetult enne kohtuistungit tuli talle üürikviitung, millele oli klambriga kinnitatud kolm paberit. Ühel paberil olid solvangud XXX’i kohta ning teisel olid kirjutatud pensionär, kui lähed kohtusse hakkab maksma 300 eurot üüri ning all oli Sergei anonüümselt kirjutatud, milles kannatanu järeldas, et selle on saatnud K.O. Samas märkis kannatanu, et tema keldriboksis olev aken on niivõrd väike ning lisaks trellidega, et sellest ei oleks tulekahju korral kasu. Samuti vaheseinad ei ulatunud laeni, seega juhtmetega nad kokku ei puutunud. Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu XXX andis ütlusi, millest nähtub, et tema valduses on keldriboks nr 21 alates ajast, millal ta kolis XXX majja korterisse 21, keldriboksi andsid talle üle eelmised elanikud. Alates 1995 – 2012 ei ole nad teinud antud keldriboksis mingeid ümberkorraldusi, akent selles boksis polnud. Boksi uksele oli naeltega kinnitatud värvitud number 21, s.o tema korteri number. Kannatanule siiski meenus, et nad ehitasid keldriboksi sisse riiulid. Kannatanu ütluste kohaselt kasutas ta keldriboksi peamiselt raamatute, värvide, mööbli hoiustamiseks. 04.05.2012.a sai ta kõne politseist, milles teavitati, et tema keldriboks on avatud. Kohale jõudes selgus, et boksi ukse ees olnud lukk oli kadunud, boksi uks oli avatud ning enamus boksis olnud asju oli kadunud. XXX, kes viibis keldris, teavitas kannatanut, et K.O palvel oli K.O tema boksi avanud. Samuti sai kannatanu teada, et samamoodi käituti ka XXX’iga. Sama juttu rääkis ka XXX. Kohtuistungil kinnitas kannatanu, et enne 04.05.2012.a tal tema keldriboksi teemal K.O-ga mingit jutuajamist ei olnud. Pärast

1-14-6026 04.05.2012.a keldriboksi nr 21 ta enam enda kasutusse ei saanud. Paar nädalat hiljem käis ta keldris ning märkas, et tema endisel boksil on tabalukk ees ja boks oli tähistatud numbriga 23. Kannatanu täpsustas, et number 21 alt kumab number 23 läbi. Kõnealune korter number 23 kuulub K.O-le. Kannatanu kinnitusel kuulub K.O-le trepikojas kolm korterit, kuid nende valduses on kuus keldriboksi. Ütlustest nähtuvalt kannatanu ei suhelnud K.O-ga keldrisse tungimise ja sealt asjade kadumise teemal, kuivõrd nendega on võimatu suhelda, kuna nad solvavad pidevalt ning nendega vaielda on mõttetu. Aastal 2012 oli kannatanu kinnitusel nende valduses 2 keldriboksi – üks see, mille nad said majja kolides (1995.a) ning teise said nad aasta hiljem majavalitsuselt. Sisse tungiti keldriboksi, mille nad olid saanud majja kolides. Kannatanu vähendas oma esitatud tsiviilhagi 500 euroni. Kannatanu kinnitas, et tema juuresolekul ei ole arutatud, kes ja mismoodi peaksid kasutama keldribokse. Kannatanu täpsustas süüdistatav Elena K.O küsimusele vastates, et tema ei ole saanud mingeid teatisi Elena K.O ega tema juhatuse käest. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX andis ütlusi, mille kohaselt olles 04.05.2012.a patrullteenistuses, saabus väljakutse XXX, kus oli probleem ühistu esinaise ja elanike vahel seonduvalt keldriboksidega. Sündmuskohal sai tunnistaja aru, et alles pidi tulema koosolek, kus hakatakse arutletama keldribokside tühjendamisega seonduvat, aga korteriühistu esinaine oli juba asunud keldribokse lammutama ning seal olevaid asju ära viskama. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et teine osapool olevat kätte võtnud haamri, kuid midagi rohkem ei juhtunud. Alguses suhtles tunnistaja ka korteriühistu esinaisega, kes hiljem muutus agressiivseks ning hakkas tunnistaja kallal õiendama, kuna ta ei oska vene keelt hästi. Nähtub ka asjaolu, et tunnistaja paarimees suhtles kõigi sündmuskohal olnud isikutega. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX andis ütlusi, et töötades patrullteenistuses, saabus 04.05.2012.a juhtimiskeskuselt väljakutse XXXmaja juurde, kus oli toimunud mingi löömine. Olles jõudnud XXXmaja juurde, viibisid seal XXX’id, K.O ja üks vanaproua. Kohapeal selgus tunnistajale, et probleem seisnes keldribokside tühjendamises, millega majaelanikud nõus ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema põhiline infoallikas sündmuskohal viibinud vanaproua, kes oli kõige adekvaatsem, teised olid kõik ähmi täis, karjusid ja segasid politsei tööd. Kuna väljakutses oli juttu mingist löömisest, siis üritas tunnistaja tagada võimaliku sündmuskoha puutumatust ning leida muid asitõendeid. Löömisest kuulis ta meesterahvalt, kellel tuvastas ka kehavigastused, näol olid marrastused või sinikad. Antud meesterahvas XXX väitis, et teda lõi K.O . XXX’i abikaasa lisas, et

1-14-6026 korteriühistu esinaine oli tema käest löönud ära mobiiltelefoni, mis selle tagajärjel purunes. Tunnistaja ütluste kohaselt K.O XXX’i löömist ei kinnitanud, samas ei näinud tunnistaja K.O

ka mingeid nähtavaid vigastusi, samuti ei kaevanud ta

mingisuguse valu üle. Sõna haamer oli vestluses, kuid sellega löömisest juttu ei olnud. Tunnistaja mäletamist mööda XXX rääkis, et haaras haamri enda kaitseks, kuid ei löönud sellega kedagi. Tunnistaja ütlustest nähtub ka asjaolu, et löömise fakti küll ei olnud, kuivõrd haamriga lüües võib inimese ära tappa. Vanaproua rääkis, et tema keldriboksi oli sisse murtud, mille tulemusena kutsus tunnistaja kohale operatiivgruppi. Ütlustest nähtuvalt üritas sündmuskohal viibinud korteriühistu esinaine segada politsei tööd, käis kogu aeg sündmuskohal ringi, takistas sündmuskoha puutumatuse tagamist. Samuti keeldus ta näitamast keldriruumide tühjendamise kohta käivat dokumentatsiooni, öeldes, et politsei pole mitte keegi ning samal ajal püüdes kutsuda ise „õiget“ politseid. Ütlustest nähtub, et süüdistatav Elena K.Oubas vastavat dokumentatsiooni näidata kohtule, kui vajadus peaks tõusetuma. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXXa andis ütlusi, millest nähtub, et 04.05.2012.a läks ta koos oma abikaasaga enda keldriboksi koristama. Keldris olid XXX, hiljem ilmusid sinna ka kaks töömeest, kellest üks ütles XXX’le, et nad hakkavad tema keldriboksi lõhkuma. XXXtuli nende juurde ning ütles XXX’ile, et peab politsei kutsuma. Sellel ajal, kui XXX ja XXXväljusid keldrist selleks, et politseisse helistada, asusid K.O ja töömees XXXkeldriboksi lõhkuma. Keldris viibis ka Elena K.O ning tunnistaja kuulis, kuidas K.O märkis, et ühel keldriboksil on ees tabalukk. K.O andis K.O-le sellepeale korralduse ketassae võtmiseks ning tabaluku maha saagimiseks. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt käis jutt XXX’le kuuluvast keldriboksist. Seejärel kuulis tunnistaja metalli saagimise heli. Peale seda viisid K.O ja töömees välja mitu kotitäit asju ja K.O teatas tunnistajale, et nende keldriboks on järgmine, mis ära lõhutakse. Sellepeale väljus tunnistaja keldrist ja helistas politseisse. Tulles tagasi keldrisse nägi ta, kuidas K.O lähenesid nende keldriboksile. K.O hakkas XXX’i solvama ning XXX keelas neil ilma politsei juuresolekuta boksi sisenemise ja selle lammutamise. Selle järel lõi K.O ootamatult tunnistaja abikaasat XXX’i rusikaga näo piirkonda. Pärast lööki karjus K.O, et XXX pekstakse, kuid tunnistaja ütluste kohaselt ta valetas. Pärast XXX’i löömist jooksis tunnistaja välja politseid ootama. Seejärel tuli tunnistaja keldrisse tagasi ning nägi, et XXX tõuseb põlvedelt püsti, aga K.O lõi teda mõlema käe rusikaga vastu peab. Tunnistaja tahtis tema käes oleva telefoniga politseisse uuesti helistada, kuid K.O lõi telefoni tema käest ning astus oma kontsakingadega sellele kaks korda peale. Seejärel jooksis XXXa esimesel korrusel elava XXXukse taha ja palus tollel tulla

1-14-6026 tunnistajaks sündmusele ning ütles, et XXX’i löödi. XXXläks keldrisse ning tunnistaja ise suundus oma kolmanda korruse korterisse, et politseile helistada. Seejärel läks ta tagasi keldrisse. Ütlustest nähtuvalt tuvastas tunnistaja prokuröri palvel näidatud skeemilt XXX keldriboksi (endine number 21), mis skeemil kandis uut numbrit 23. Tunnistaja ütluste kohaselt, tema ei näinud, et XXX oleks mingit vastupanu osutanud või tal oleks haamer käes olnud. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt 13.04.2012.a üldkoosolekul otsustati, et järgmisel koosolekul hakatakse arutama keldribokside teemat. Samuti nähtub, et tunnistaja mees käis kunagi majavalitsuses ning sai loa keldriboksi suuremaks ehitamiseks. Vastates kaitsja küsimusele märkis tunnistaja, et XXX keldriboksi ukse lukk oli ketassaega pooleks saetud ja uks oli avatud. Samas ei pannud ta tähele antud uksel olevat tabalukku. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXXandis ütlusi, millest nähtub, kannatanu XXX on tema ema ning XXXmajja asus ta koos oma vanematega elama aastal 1995. Sellel aastal sai pere eelmistelt omanikelt enda valdusesse ka keldriboksi. 2012.aastal oli keldriboks tähistatud numbriga 21, alguses oli see number sinna värvitud, hiljem lõi tunnistaja number 21 sinna naeltega. 04.05.2012.a helistas talle tema ema, kes teavitas tunnistajat, et nende keldriboksi number 21 on toimunud sissetungimine. Tunnistaja läks sündmuskohale, kus viibisid ka politseinikud. Seal oli ka Elena K.O, kes hakkas teda koheselt solvama. Enne seda, kui politsei palus Elena K.O lahkuda, proovis viimane tunnistajat minema ajaga ning ütles talle, et: „ see boks ei ole sinu oma, korista oma asjad siit minema“. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta, et keldriboks number 21 oli avatud ning seal ees olnud tabalukk oli kadunud. Viimati nägi tunnistaja ukse ees olnud tabalukku poolteist nädalat varem, kui seal ees oli suur tabalukk ning kõik oli korras ja terve. Ütlustest nähtuvalt, oli keldriboksist kadunud hulgaliselt asju, täpsemalt üle poole asjadest seal enam polnud. Tunnistaja ütluste kohaselt, K.O ütles talle, et nad koristaksid ennast sealsest boksist ära, et see ei ole enam nende oma. Tunnistaja ütles Elena K.O-le sellepeale, et ta ei korista midagi ära, et see on nende boks ja et Elena K.O annaks nende asjad tagasi, mille peale Elena K.O ei vastanud midagi. Tunnistaja vastates prokuröri küsimusele, kinnitas, et temale teadaolevalt on nüüdsest antud keldriboks K.O valduses. Samuti nähtub, et tunnistaja käis üks nädal pärast 04.05.2012.a keldriboksi juures ning siis oli seal juba uus tabalukk, kuid number oli ikka veel 21. Praegusel hetkel on sellel korteriboksil number 23. Ütluste kohaselt keldriboksil olev number 21 kadus sedasi, et naelad tõmmati välja ja värv pesti maha. Samuti nähtub, et tunnistaja pildistas asjaolu, et nüüdsest on nende keldriboksil number 23. Seisuga 04.05.2012.a kasutati tunnistaja ütluste kohaselt kahte keldriboksi, üks saadi eelmistelt omanikelt ning teise osas saadi luba

1-14-6026 majavalitsuselt, lubadusega, et nad teevad selle ruumi korda. Hetkel keldriboksi ees olev lukk on seesama, mis oli seal ligikaudu nädal peale sündmuse toimumist. Tunnistaja kinnitas kohtus, et kuigi tema ema pole testamenti teinud, on ta viimase pärija, seega on tal kaudselt ka juriidiline kokkupuutumus antud asjaga. Süüdistatav Elena K.O andis ütlusi, mille kohaselt on tema suhted XXX’iga halvad, kuivõrd ta võeti ühistu juhatusest maha, kuna ta riisus ühistu varasid, tegi halba tööd ning oli ebakorrektse suhtumisega. Samuti nähtub ütlustest, et XXX’il on olnud soov pääseda uuesti ühistu juhatusse, kuid elanikud on sellele alati vastu olnud. Elena K.O ütluste kohaselt ilmus XXX alati üldkoosolekule ebakaines olekus, käitus agressiivselt, sõimas nii juhatust kui ka elanikke. Tavaliselt kutsuti sellistel juhtumitel kohale politsei. 13.04.2012.a koosolekule ilmus XXX ebakaines olekus, mis on kajastatud üldkoosoleku protokollis. Süüdistatava ütluste kohaselt otsustati antud koosolekul, et keldriboksidega seonduvat arutab ja otsustab juhatus. 14.04.2012.a kutsuti kokku juhatuse koosolek, mille otsus pandi süüdistatava ütluste kohaselt üles teadete tahvlile. Muuhulgas pani 15.04.2012.a teadete tahvlile üles, et XXX teavitaks juhatust, mitut keldriboksi ta kasutab. 10.04.2012.a käis K.O teise trepikoja keldris ning nägi seal boksi arusaamatu numbriga 20 või 19, mis oli värviga kirjutatud ja naeltega löödud number 21. Antud keldriukse ees rippus tabalukk. Süüdistatav kinnitas, et 04.05.2012.a ei likvideeritud XXX’i boksis olevat vaheseina, vaid seda tehti 20.02.2014.a üldkoosoleku otsuse alusel, mis on fikseeritud ka üldkoosoleku protokollis. 10.06.2008.a võeti vastu KÜ „XXX“ sise-eeskirjad, kus on selgelt kirjas, et keelatud on omavoliliselt hõivata vabu keldribokse, neid ei tohi omavoliliselt ümber ehitada, juurde ehitada, enda valdusesse võtta ja kõik küsimused tuleb lahendada koos juhatusega. Vastavalt süüdistatava ütlustele tekkis number 23 antud keldriboksile peale 19.07.2014.a üldkoosoleku otsust, kui oli kinnitatud keldribokside plaan ning ajavahemikus 2012-2014 ei kasutanud seda boksi keegi. Ütluste kohaselt tuli peale 04.05.2012.a sündmusi kokku juhatus, kes otsustas, et sinna boksile on vaja panna tabalukk, et vältida ebaseaduslikku hõivamist. 19.07.2014.a üldkoosolekul otsustati, et korteriomanikel on õigus kasutada keldriboksi, mis on märgistatud korteri numbriga. Samas teadis süüdistatav, et antud keldriboks kuulub XXX’le. XXX süüdistatava ütluste kohaselt nendega ei suhtle ning bokside nr 19 ja 20 valdajad ütlesid, et seda boksi nemad ei kasuta. 04.05.2012.a oli tellitud prügikonteiner, et inimesed saaksid üleliigsed asjad keldriboksidest välja viia. Süüdistatav märkis, et nad nägid XXX’i viimas konteinerisse mingit suurt raami ning tema näos olid kriimustused. Keldrisse tuli mingil hetkel ka XXX, kes avas enda keldriboksi vaheseinal oleva luku enda võtmega, samas tegi ta seda vabatahtlikult, samuti ei olnud tal mingeid pretensioone

1-14-6026 vaheseina eemaldamise osas. Pärast vaheseina eemaldamist läks süüdistatav koos K.O ja töömehega ebamääraste numbritega keldriboksi juurde ning nägi, et antud uks oli lahti ja ees polnud enam tabalukku. Sellel ajal kui süüdistatav ja töömees olid antud boksi juures, läks K.O-le teatama, et tema keldriboksi vahesein tuleb lahti võtta. Süüdistatav kuulis kisa ning jooksis keldri vahekäiku ja nägi, et XXX’il on käes suur sepavasar, mida ta hoidis K.O oimu kohal. Peale abi kutsumist, tuli kohale töömees. K.O haaras sepavasarast, mille ajal sai löögi vastu selga ning väikse sõrme pihta. K.O lõi XXX’il vasara käest, mille peale kukkus XXX põlvili. Süüdistatav kinnitas, et K.O XXX’i ei löönud. Pärast sündmust sõitsid nad kiirabisse. Süüdistatava ütluste kohaselt tuli XXXa keldrisse sellel hetkel, kui XXX oli põlvili, ta lõi süüdistatavat lauajupiga selga ja jooksis keldrist välja. Taskust kukkus XXXa’l välja telefon, mida süüdistatav jalaga eemale lükkas ning mille XXXa enne äraminekut üles võttis ja taskusse pani. Süüdistatav kinnitas, et keldriboks number 23 seisab tühjana ning korter 23 kuulub temale. 04.05.2012.a ei süüdistatav ega K.O XXX keldriboksist midagi ära ei võtnud, samuti ei viidud midagi sealt välja. Süüdistatava ütluste kohaselt, asuvad ruumid kõrvuti, kus toimus konflikt XXX’ga. Elena K.O kinnitas, et keldriboks number 27, mis on tema valduses, on mõõtmetelt suurem, kui teised põhjusel, et ta oli enda valdusesse saanud keldriboksi ka naabrilt viimase nõusolekul. Süüdistatava vastusest nähtu, et kuigi keldribokside vaheseinu puudutav küsimus oli arutusel, seda otseselt ei protokollitud. Kui otsuse poolt on suurem osa liikmeid (enamus), siis otsus protokollitakse. Süüdistatav kinnitas, et 14.04.2012.a juhatuse otsus pandi teadete tahvlile üles juba 15.04.2012.a. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et 06.05.2012 või 08.05.2012.a oli juhatuse otsus, millega otsustati ebamäärase numbriga keldriboksile ettepanna tabalukk, antud otsus on süüdistataval kodus olemas. XXX avas ise oma vaheseina lukku ja nõustus, et see tuleb ära koristada ning töömees võttis selle vaheseina lahti (XXX nõusolekul). Samuti nähtub, et kui toimus intsident

XXX ja XXX’i vahel, seisis töömees süüdistatava kõrval. Süüdistatav

kirjeldas XXX’i käes olevat haamrit, kui kuvaldat, mis on tavalisest haamrist 4 korda raskem ja 5 korda suurem. K.O sai selle kuvaldaga muuhulgas löögi vastu selga. Süüdistatav kinnitas, et nad suhtlesid

XXX’iga

XXX keldriboksi teemal. Süüdistatava vastusest

prokurörile nähtub, et tema keldriboks 27 on niisuur, kuna vanasti oli veel panipaiku ning mõnel isegi mitu, seega nad leppisid naabrinaisega kokku ja süüdistatav sai naabrinaise boksi ka endale. Süüdistatav K.O andis ütlusi, mille kohaselt 04.05.2012.a XXX tuli tema suunas, samal ajal vehkides sepavasaraga ning muudkui lõi ja lõi teda selle sepavasaraga vastu

1-14-6026 selga ja samuti vastu kätt. Löök tabas süüdistatavat kätte ning seejärel keeras süüdistatav XXX’ile selja, et XXX ei tabaks tema pead, haaras ta XXX’i käest. XXX viskas vasara maha, hiljem märkis süüdistatav, et ta ise võttis XXX’i käes oleva haamri ära ja viskas maha. Süüdistatav lükkas XXX’i eemale, mille peale viimane vajus põlvedele. Ütluste kohaselt tabas üks vasaralöök süüdistatavat selga vasaku abaluu piirkonda. Ülejäänud löögid tabasid ilmselt õhku. Süüdistatav kinnitas, et tema pole XXX’i löönud. Ütluste kohaselt nägid konflikti pealt Elena K.O ning töömees, kes saabusid sellel hetkel, kui XXX vehkis ja teda vasaraga lõi. XXXa tuli keldrisse, siis kui XXX oli põlvili. Ütlustest nähtuvalt lõi XXXa Elena K.O lauajupiga vastu selga ja jooksis selle peale minema ning tuli koos XXX’ga tagasi. Süüdistatav ütles kohale tulnud politseiametnikele, et teda löödi haamriga, isegi näitas neile seda haamrit, millega teda löödi, kuid antud haamrit sündmuskohalt kaasa ei viidud. Süüdistatav K.O kinnitas, et keldriboksi number 21 ukse ette uut tabalukku pannes oli teada, et seda boksi kasutab XXX, kuid temalt ei tulnud mingit taotlust, sellepärast seda keldriboksi tema valdusesse tagasi ei antud. Süüdistatava kinnitusel pöördus ta politseisse avaldusega seoses sellega, et XXX teda vasaraga lõi ning tegi seda samal päeval. Samuti nähtub ütlustest, et keldriboksi number 27 sai ta enda valdusesse 1999.a ning selle suurus on võrreldes algsega muutunud, nimelt süüdistatav suurendas seda naabrite nõusolekul, kuid dokumenti tal selle kohta ei ole. Ka nähtub, et kui sündmuskohale saabus XXX, siis ilmnes, et tema boksi on sisse murtud ning tegemist oli selle boksiga, kus olid ebamäärased numbrid uksel. Süüdistatava ütluste kohaselt elavad nad neljandal korrusel. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Sergey XXX andis ütlusi, millest kohaselt teostas ta XXXkeldris koristustöid. Ütluste kohaselt tema ühtegi boksi ei sisenenud ja ühestki boksist midagi välja ei viinud. K.O ja XXX’i vahel toimunud konflikti kohta oskas tunnistaja öelda, et nägi, kuidas XXX hoidis käes suurt haamrit, millega tegi sellise liigutuse nagu tahaks K.O lüüa. K.O kaitses ennast ja hoidis selle mehe kätt, et too teda ei lööks. Ütlustest nähtuvalt viidi praht pärast sündmust keldrist välja. Samuti nähtub, et kui ka kuulis Elena K.O karjet, siis ta väljus teisest koridorist, üksinda ning jõudes sinna, kus intsident aset leidis, oli Elena K.Oema ees. Kohtus avaldati mobiiltelefoni Motorola V8 LUX ettemaksu arve ja arve müügitšekk. Antud tõend tõendab, mobiiltelefoni maksumust ning asjaolu, et mobiiltelefon on katki ja kasutuskõlbmatu.

1-14-6026 Samuti avaldati 25.11.2013.a kell 10:00 teostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, millest nähtub, et mobiiltelefoni ülemisel korpuse katt klaasil on pragu ja kriimustused. Avaldati ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastus järelpärimisele koos selle lisadega patsiendikaardiga nr 26962. Antud tõendist nähtub, et XXX viibis SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas 04.05.2012.a kell 18:22 – 19:25. Samuti nähtub, et patsiendil tuvastati hematoom ja marrastus parema silma all ning alalõualuu piirkonnas. Otsmiku piirkonnas oli patsiendil turse. Anamneesis on märgitud, et patsiendile tuldi täna (s.o 04.05.2012.a) kallale. Diagnoosiks pandi: näo pindmised hulgivigastused. Samuti soovis XXX oma vigastusi fikseerida, seega marrastused peitsiti. Samuti avaldati 04.05.2012.a kell 17:55 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga. Protokolli kohaselt vaadeldi XXX, Tallinn asuvat 5 korruselist kivist elumaja. Vaatlusega tuvastati, et trepikoja uks on avatud, väliste lõhkumisjälgedeta. Uksest edasi viib trepp keldritasandile koridori. Koridori lõpus on avatud uksega keldriboks. Uksel väliseid lõhkumisjälgi ei tuvastatud, lukuaasadel lukku ei ole. Koopia väljavõttest 13.04.2012.a toimunud KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokollist. Protokollist nähtub, et keldrite osas leiti, et trepikojas 1, 2 ja 3 on ainult üks väljapääs maja esikülje poolt, kuid tuleohutuse eeskirjade kohaselt igal trepikojal olema keldris maja mõlemal küljel vaba väljapääs. Üldkoosolek otsustas, et juhatus peab organiseerima juurdepääsu trepikodade 1, 2, 3 maja tagaküljel asuvale ühele keldriaknale. Järgmiseks koosolekuks peab ette valmistama keldriruumide plaani notariaalseks kinnitamiseks, arvestusega: üks korter – üks keldriboks. Keldriboksid nummerdatakse vastavalt korterinumbritega. Kui korteriomanikul on kaks väikest panipaika, siis jääb see ka plaanile, kui aga kaks suurt, siis jääb alles ainult üks. Kõik keldriruumidega seotud küsimused tuleb kooskõlastada juhatusega. Samuti nähtub protokollist, et koosolekule registreeris 48, isiklikult oli kohal 22, esitatud volitus oli 26. Antud üldkoosolekul oli päevakorras järgmised punktid: 1) 2011.a raamatupidamisbilanss. Juhatuse ja revisjonikomisjoni aruanne KÜ „XXX“ majandustegevusele 2011.a 2) 2012.a plaani läbiarutamine ja kinnitamine 3) KÜ „XXX“ argielu puudutavate tehniliste, finantsiliste ja muude küsimuste läbiarutamine ja otsuste vastuvõtmine. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, 24.09.2013.a. Määrusest nähtuvalt lõpetati XXX’i suhtes kriminaalasja menetlus kriminaalmenetluse aluse puudumise

1-14-6026 tõttu. Määruse kohaselt oli XXX’i tegutsemine suunatud esmalt oma vara kaitsele Elena K.O ja K.O tegutsemise vastu ja seejärel omaenda füüsilise tervise kaitsmisele K.O ebaseadusliku füüsilise rünnaku eest. Määruse kohaselt tegutses XXX hädakaitse seisundis, s.t vahetu õigusvastase ründe tõrjumise eesmärgil. Puuduvad tõendid, et XXX oleks ründe tõrjumiseks kasutanud vahendeid, mis ei vastanuks rünnaku ohtlikkusele või ta oleks K.O-le põhjustanud kavatsetult liigset kahju. XXX ei ületanud juhtunu käigus hädakaitse piire, seega puudub tema käitumises õigusvastasus – vastutusele võtmiseks puudub ajend ja alus. CD’l olevad helisalvestised ja nende vaatlusprotokoll ning salvestiste edastamist tõendav kiri. Helisalvestised, nende stenogramm ja salvestiste edastamist tõendav kiri, mille kohaselt koostati 02.09.2013.a kell 15:15 asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi 04.05.2012.a kell 13:31:08 tehtud kõnesalvestust politseile. Salvestise kohaselt meesterahvas edastab palve, et politsei tuleks XXXmaja, kuna ühistu liikmed lõhuvad omavoliliselt elanike keldreid ning põhjendavad seda, et peab olema tuletõrjeväljapääs akende juurde. Helistaja rääkis 03.05.2012.a tuletõrjeinspektoriga, kelle sõnade kohaselt on taoline jutt rumalus. Salvestisest nähtub ka asjaolu, et keldrite lõhkumiseks ei olnud mingit otsust. Vaadeldakse ka 04.05.2012.a kell 13:53:42 saabunud kõnet. Naisterahvas teavitab politseid, et majas lõhutakse omavoliliselt keldrit. Esimees omavoliliselt palkas mehed ja lõhub keldrit. Sellist otsust koosolekul ei ole olnud. Tellis konteineri, lõhutakse uksi. Esimees otsustas lihtsalt valikuliselt kaks esimest vabastada, justkui kõik oleks tema vastu. Naisterahvas palub politseid, ei nad tuleksid, kuivõrd keldris juba toimetatakse täie hooga. Samuti naisterahva jutust nähtub, et nad ei oodanud, et kohe läheb lahti. Nad tulid lihtsalt nende keldrisse ja hakkasid kõike lõhkuma. Kui nad oleksid teadnud, et sedasi omavoliliselt hakatakse käituma, oleks ta juba varem helistanud. Vaadeldakse on ka salvestust 04.05.2012.a kell 15:49:14, salvestusest nähtub, et naisterahvas helistab ja soovib teatada, et üks politseinik segab neid ning keelab keldriruumi sisenemast. Isik väidab, et täidetakse üldkoosoleku otsust, kuid politseinik XXX takistab neid. Naine ütleb, et politseinik takistab neil prahti välja kandmast. Naine soovib kutsuda volitatud operatiivtöötaja sündmuskohale.

1-14-6026 Lisaks on vaadeldud 04.05.2012.a kell 16:15:59 saabunud kõnet. Salvestuselt nähtub, et naine kes helistab, soovib, et teda ühendatakse Pavel Boitsov’iga. Kui keeldutakse ühendamast, soovib isik saada Pavel Boitsov’i telefoninumbrit. Politseist teavitatakse naist, et nad ei tea selle isiku numbrit ja naine lepib sellega ning lõpetab kõne. Järgmisena vaatleb kohus 31.08.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides XXX suhtes tarvitatud vägivalla episoodi tõendavaid tõendeid: Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu XXX andis ütlusi, mille kohaselt läks ta 31.08.2012.a hommikul kuskil kella 8 paiku XXXmaja keldrisse, et ära panna oma tööriistad, mida ta majahoidjana kasutab. Kannatanu ütluste kohaselt olid tal olemas kõikide uste võtmed. Kui XXX keldrisse sisenes tuli talle vastu K.O, kes tuli välja koosolekuruumist ja küsis temalt tööriistade hoiuboksi, keldri välisukse ja trepikoja võtmeid. XXX tegi seepeale ettepaneku välja minna, et ta saaks anda need võtmed K.O-le tunnistajate juures olekul, kuivõrd ta oli hämmingus, et miks ta peaks võtmed üle andma, kuna K.O ei olnud talle neid võtmeid andnud, vaja neid võtmeid temalt ära võtta. K.O antud ettepanekuga ei nõustunud ning ründas XXX’t. K.O hakkas kannatanu kätt, mis oli paremas taskus, võtmed nööriga ümber käe, taskust välja tirima. Seejärel surus K.O kannatanu kõvasti vastu seina õlaga ning hakkas tema sõrmi taskus kokku suruma, tõmbas jope tasku katki, seejärel võttis käe välja. Hakkas sõrmi väänama ning võtmed kukkusid selle tagajärjel maha. Kannatanu ütluste kohaselt, kuna tal oli väga valus ei suutnud ta enam neid võtmeid kinni hoida. Peale seda lasi K.O kannatanu vabaks ning viimane jooksis minema. Kui K.O kannatanu sõrmi väänas, siis ta karjus ja kutsus abi, kuid keegi ei reageerinud, samuti ei näinud ta keldris viibides kedagi peale K.O . Vahetult pärast sündmuse toimumist rääkis ta juhtunust XXXle ning hiljem Olesjale, samal päeval pöördus ta politseisse ning traumapunkti. Pärast sündmust valutasid kannatanu sõrmed ning ta avastas, et ta õlal on verevalum. Äravõetud võtmeid XXX tagasi ei saanudki ning hiljem helistas Elena K.O, kes teavitas teda, et kuna ta on pensionär, siis ta enam KÜ’s ei tööta. Kannatanu ütluste kohaselt ei olnud kellelgi tema töö suhtes varasemalt mingeid pretensioone esinenud ning suhted K.O-ga olid normaalsed, vähemalt seni, kuni ta enam nende poolt ei hääletanud koosolekutel. Hiljem meenus kannatanule, et K.O vist andis selgituse, et tal on neid võtmeid vaja, kuivõrd keldris oli viibinud kõrvaline isik. Kannatanu andis teada, et ta sai informatsiooni, et oli valitud uus juhatus ning K.O pidi võtmed ning kõik dokumendid tagastama, kuid ta ei nõustunud sellega ning andis kohtusse hagi. Kannatanu

1-14-6026 vastates kaitsja küsimusel märkis, et antud päeval olid ühistu ruumid avatud ning intsident leidis aset boksis, kus asub tema inventar. Samuti märkis kannatanu, et tema ei mäleta, et Elena K.O oleks teda teavitanud, et tema asemel hakkab teine inimene teda puhkuse ajal asendama. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX andis ütlusi, millest nähtub, et 2012.a suvel hommikusel ajal kohtus ta XXX’ga tänaval 3.-4. trepikoja juures. XXX rääkis tunnistajale, et ta oli läinud keldrisse mingeid tööriistu panema või võtma. Seal olles küsis K.O tema käest keldri võtmeid, neid ruumi võtmeid, kus XXX hoiab oma tööriistu. XXX keeldus võtmete andmisest K.O-le ning lisas, et annab need võtmed üle ainult tunnistajate juuresolekul, kuna luges ennast võtmete eest vastutavaks. XXX peitis võtmed taskusse, aga K.O hakkas temalt neid võtmeid jõuga ära võtma ja väänas ta käsi. K.O surus XXX vastu seina ja hakkas võtmeid käest rebima. K.O põhjendas võtmete saamise soovi sellega, et seal ei käiks võõrad isikud. Tunnistaja ütluste kohaselt, kui ta XXX’ga kohtus oli viimane näost punane, ärritatud, nuttis, hääl värises ning ta jope oli katki, ta nägi välja nagu inimene, kes oleks kellegagi kakelnud. Tunnistaja ütluste kohaselt rääkis XXX talle, et ta surus võtmed taskusse ning hoidis neid kõvasti käega taskus kinni. Tunnistaja ütluste kohaselt on toimunud ühistu koosolekuid, kus on räägitud keldriboksidest, kuivõrd mõnel on bokse rohkem, mõnel vähem. Samuti nähtu tunnistaja ütlustest, et kas 18. või 19. juuni või juuli 2012 valiti tema ühistu esimeheks ja XXX sai ühistu liikmeks, kuid K.O vaidlustas asja kohtus ning ta ennistati oma kohale, samas oli see pool aastat hiljem. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX Timm andis ütlusi, millest nähtub, et paar aastat tagasi kuskil hommikul 9 või veerand 10 tuli tema korterisse XXX, kes oli näost punane, erutatud, nuttis ja parempoolne jope taskus oli katki. Tunnistaja mõõtis XXX’l vererõhku, mis oli väga kõrge (peaaegu 200). XXX vasak õlg oli valus ning ta ütles tunnistajale, et K.O oli teda vastu seina surunud. See õlg oli tunnistaja ütluste kohaselt järgmisel päeval sinine. XXX ütles tunnistajale, et K.O tahtis temalt võtit ära võtta, teatades, et ta on samast päevast puhkusel. Samuti rääkis XXX, et ta hoidis kätt võtmega taskus, võti oli tal paelaga käe küljes. K.O tiris tema kätt taskust välja ja tema sõrm sai haiget. Tunnistaja nägi, et XXX parema käe sõrm oli turses, täpsemalt nimetissõrm. Tunnistaja kinnitas, et XXX rääkis talle, et ta oli karjunud ja abi palunud, kuid keegi ei tulnud appi. Samuti käis XXX uste taga, kuid keegi ei avanud ust. Tunnistaja ütluste kohaselt viis keegi XXX’t arsti juurde. Tunnistajale teadaolevalt ei ole keegi eelnevalt rääkinud, et nad pole XXX tööga rahul, et ta teeks tööd

1-14-6026 kehvasti. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et XXX ja K.O suhted läksid halvaks siis, kui tekkis koosolekul K.O vastu hääletamine. Enne seda olid kannatanu ja K.O suhted normaalsed. Süüdistatava küsimusele vastates märkis tunnistaja, et kannatanu ei olnud K.O-st kui mehest huvitatud, kuivõrd tal oli endal hea mees kõrval. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja

XXX andis ütlusi, mille kohaselt oli ta 2012.a

XXXmaja juhatuse liige. Ütluste kohaselt on XXX peale tulnud tema trepikoja elanikelt kaebusi, et ta koristab halvasti. Tunnistaja väitis kohtus, et teda kuulati politseis üle seoses sellega, et XXX läks XXXle kallale. Tunnistaja täpsustas, et 2012.a augustis kuskil kell 8 hommikul, suundus ta tööle, enne tööle minekut kohtus ta K.O-ga ning koos mindi kontorisse. K.O ütles tunnistajale, et läheb võtab XXX’lt võtmed ära, kuna viimane läheb puhkusele. Tunnistaja ütluste kohaselt ei õnnestunud Mikhail’il võtmeid kätte saada, kuna XXX takistas teda, kuid Mikhail sai võtmed kätte ja tuli tagasi kontorisse. Tunnistaja väite kohaselt olid K.O käes punased kriimustused, mis talle olevat tekitanud XXX. Tunnistaja kinnitas, et andis politseis samu ütlusi, kuigi protokolli ta läbi ei lugenud, samas ta kinnitas, et kirjutas protokollile alla. Tunnistaja ütlustest nähtub, et K.O tõi talle tema ülekuulamise protokolli lugemiseks ning siis ta mõistis, et uurija oli valesti kirja pannud ning selle peale esitas ta kaebuse. Samuti nähtub ütlustest, et 13.04.2012.a oli üldkoosolek, kus otsustati, keldriruumides korda looma hakata ja juhatus pidi välja panema kuulutuse, et teavitada XXX’i ja XXX’t, et nad likvideeriksid oma ebaseaduslikud ehitised sealt. Tunnistaja ütluste kohaselt ei suundunud ta kohe tööle, kuivõrd pidi elektrikilbi võtme K.O-le andma ning viimane ütles talle, et nad koos alla läheksid ja juttu ajaksid. Ütluste kohaselt sai XXX võtmed lukuaugust kätte ning tuli tagasi kontoriruumi. Mõlemad nii XXX kui ka K.O üritasid võtmeid saada kätte parema käega. Tunnistaja karjus prokuröri küsimusele vastates, et ta kirjutas protokollile alla, kuivõrd uskus, et seal on kirjas tõde. Samas kinnitas tunnistaja, et ta sai aru sõnade tähendusest „omakäeliselt kirjutatud ja vastab tõele“. Tunnistaja vastates kohtu küsimusele, märkis, et tal on keskeriharidus. Tunnistaja märkis, et ta võis ennast valesti väljendada, kui oma kaebusesse lisas, et ta tutvus tunnistaja ütlustega süüdistusaktis. Tunnistaja vastas prokuröri küsimusele, et ta nägi kõike, mis toimus K.O ja XXX vahel. Kuivõrd tunnistaja XXX ütlustes esinevad olulised vastuolud nende ütluste vahel, mis tunnistaja andis kohtuistungil ja eeluurimisel, taotles prokurör KrMS § 289 alusel avaldada tunnistaja poolt 20.02.2012.a antud ütlused tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Ütlustest selgub, et: „K.O ütles, et läheb keldri võtit ära tooma, kuna majahoidja läheb

1-14-6026 puhkusele ja võtmed on vaja üle anda majahoidja asendajale. Ta läks ukse juurde, mille küljes on võtmed. Mis majahoidja ja K.O vahel edasi toimus, seda ma ei näinud. Kuulsin, kuidas K.O ütles, et võtab võtmed, kontrollib ruumi ja annab võtmed edasi majahoidja asendajale. Majahoidja ütles valjusti: mina võtmeid ei anna. K.O kordas veelkord oma nõudmist võtmete kohta. Pärast kuulsin, kuidas majahoidja karjus: ma maksan sulle niikuinii kätte.“ Tunnistaja märkis vastuolu kommenteerides, et uurija sai temast valesti aru ning valesti arusaamine tähendab seda, et uurija pani asjad valesti kirja. Elena K.O andis ütlusi, mille kohaselt XXX suhtes tehti kaebusi, et ta viibis oma tööpostil vähest aega. 2012.a lõpus sai süüdistatav raamatupidajalt teada, et XXX tõi puhkuse avalduse, süüdistatav helistas sellepeale XXX’le järgneval päeval ja soovis teda, miks viimane ei olnud talle puhkuseavaldust toonud. 31.08.2012.a hommikul ütles süüdistatav Mikhail’ile, et viimane läheks ja tooks XXX’lt võtmed ära. Kui Mikhail naasis koju märkas süüdistatav, et tema paremal käes olid kriimustused. XXX selgitas süüdistatavale, et XXX krahmas tema käest, kui ta üritas võtmeid võtta. Ütluste kohaselt olevat juhtunud pealt näinud XXX. Pärast Mikhail’i sellist juttu sõideti kohe Regionaalhaiglasse, kus fikseeriti tema vigastused. Süüdistatava ütluste kohaselt kirjutas XXX avalduse lahkumiseks omal soovil. Süüdistatav märkis, et XXX oli töölepinguga vormistatud koristaja-majahoidja. Elanikud polnud tema tööga rahul, mida ta mainis ka korduvalt XXX’le. 2012.a augusti lõpus sai ta raamatupidajalt teada, et XXX oli esitanud puhkuseavalduse, ta helistas XXX’le ning ütles, et too annaks puhkuse ajaks võtmed üle, aga XXX polnud sellega nõus. 31.08.2012.a ütles ta K.O-le , et ta läheks ja tooks võtmed XXX’lt ära, K.O läks ning naastes teavitas teda, et XXX oli tal haaranud käest, takistades võtmeid lukuaugust võtmast, ta nägi K.O paremal käel värskeid kriimustusi. K.O ütles talle, et

XXX oli läbi avatud ukse kõike

näinud. Ruum, kus viibis XXX ja see ruum, kus toimus konflikt, on kõrvuti. Süüdistatav K.O andis ütlusi, mille kohaselt ta sai 31.08.2012.a teada, et XXX läheb puhkusele ning ta peab sellepärast XXX’lt võtmed ära võtma, kuivõrd puhkuse ajal peavad need olema asendajal. Järgmisel hommikul läks süüdistatav keldrisse, kus asub majahoidja ruum, kuhu tuli ka XXX. Koos oldi kontoriruumis, mis paikneb majahoidja ruumi kõrval. Keldrisse tuli ka XXX ning K.O läks majahoidja ruumi ja ütles, et võtab viimaselt võtmed ära, kuna too läheb puhkusele. Ütluste kohaselt olid ruumi võtmed sellel hetkel lukuaugus. K.O võttis võtmed lukuaugust, kuid XXX ütles, et K.O pole enam juhatuses, võtmeid ta ei anna ja haaras tema käest kinni. Võtmeid XXX’l ei õnnestunud saada, kuid hiljem

1-14-6026 märkas K.O, et tema käsi on kriimustatud. Kriimustust näitas ta ka XXX’le ja too ütles, et ta nägi ja kuulis kõike. Samuti märkis K.O, et XXX parem tasku oli natukene lahti, rippus ning sealt paistis valget voodrit. Antud kriimustuse pärast pöördus ta samal päeval meditsiiniasutusse. Kohus avaldas ka 31.08.2012.a kell 09:55 teostatud isiku XXX läbivaatuse protokolli. Protokollist nähtub, et XXX’l on seljas sinisest riidest kapuutsiga jope. Isikul on parema käe nimetissõrm selle põhilüli piirkonnas veidi paistes. Jope parema tasku ülemine ja alumine osa on jope küljest ära rebitud, parema tasku tõmbelukk on kahjustatud. Kohtulikul uurimisel avaldati ka patsiendikaardi ärakiri nr 54904 31.08.2012.a ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastus järelpärimisele. Vastuse kohaselt viibis XXX SA PõhjaEesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas 31.08.2012.a kell 11:20-12:00. XXX’l diagnoositi vasaku õla (deltalihases) turse ja parema käe II sõrme põrutus ja verevalumid. Nähtub asjaolu, et patsiendi kohaselt lükkas talle tuttav mees ta täna hommikul 08:00 paiku vastu seina ning väänas tema sõrmi. K.O viibis SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas 01.09.2012.a kell 14:57-15:35. Isikul diagnoositi parema labakäe marrastused. Nähtub, et patsiendi ütluste kohaselt eile hommikul teda rünnati. Järgmisena vaatleb kohus Elena K.O poolt 28.04.2014.a XXXsuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodi tõendavaid tõendeid: Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu XXXandis ütlusi, mille kohaselt 28.07.2014.a väljus ta koos abikaasaga XXXmajast, sooviga minna mere äärde. Samal ajal kastis Elena K.O põõsaid. Möödudes Elena K.O-st koos abikaasaga, kastis Elena K.O kannatanu jalad märjaks. Küsimuse peale, mida K.Oeeb, kastis Elena K.O kannatanu üleni märjaks. Kui kannatanu ja tema mees minekule suundusid, kastis Elena K.O teda ka selja pealt märjaks, samal ajal nimetades kannatanu abikaasat joodikuks. Kui kannatanu abikaasa auto juurde suundus, toimus kannatanu ja Elena K.O vahel sõnavahetus. Vahepeale läks kannatanu oma auto juurde, kuid kuna Elena K.O hüüdis tema suunas jätkuvalt solvanguid, pöördus ta tagasi, kuna ei suutnud sellega leppida. Elena K.O suunas seejärel vooliku pihusti kannatanu näkku ning kastes kannatanut veega üle, samal ajal naerdes. Kannatanu tõstis kotti oma näo ette ning liigutas seda, et vesi tema silmadesse ei sattuks, samas ei puudutanud ta kottiga Elena K.O. Peale seda lõi Elena K.O kannatanut

1-14-6026 veevooliku pihustiga vastu pead, mille tagajärjel lendas kannatanu kübar peast. Löögi tagajärjel tõusis kannatanu vererõhk, süda hakkas kloppima ning tekkis vilisev heli, seepärast suundus kannatanu auto poole ning kutsus politsei. Ütluste kohaselt nägi ta K.O siis, kui nad välja tulid, siis läks K.O keldrisse ning kannatanu nägi teda uuesti alles peale sündmust ning kuulis kuidas Elena K.O ütles oma abikaasale: ma andsin sellele kiilakale litale“. Sellepeale vastas K.O , et: „ma olen sulle öelnud, et ära teda puutu“. Kannatanu möönis, et ta kahetseb, et koheselt arsti poole ei pöördunud. Pool aastat peale sündmust on kannatanul koguaeg peavalud, kõrge vererõhk ja ka mingisugused probleemid silmaga. Kannatanu kinnitusel nägi löömist pealt tema abikaasa, kes istus sellel ajal autos, mille esimesed uksed oli avatud ning mille nina oli suunatud sündmuse suunas. Kannatanu kinnitas, et ta tõstis koti üles enda kaitseks siis, kui Elena K.O suunas veejoa tema näkku. Ta küll vehkis kottiga, et kaitsta silmi, kuid Elena K.O ta ei löönud. Samuti ei märganud ta tema näos vigastusi, kui ta läks koos politseinikega Elena K.O juurde. Ütluste kohaselt kuivõrd kunagi oli juhus, kus palju vett kasutati ning see jagati majaelanike vahel ära, esitas kannatanu Elena K.O-le ka küsimuse, kas jälle jagatakse see majaelanike vahel ära. Sellepeale kastis Elena K.O ta jälle veega üle. Samuti nähtub ütlustest, et kannatanul kaasas olnud kottis olid saunalina ja aluspesu. Kannatanu vastas kaitsjale, et mees ei püüdnud teda enda järel autosse tirida. Kuivõrd tunnistaja XXX’i ütlustes esinevad vastuolud, taotles kaitsja KrMS § 289 alusel avaldada tunnistaja poolt 28.07.2012.a antud ütlused tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Ütlustest nähtub, et: „Kuidas sa julged niimoodi minu naisega rääkida.“ Kannatanu vastas, et võib-olla ta mees üritas teda auto poole suunata, kuid ta oli sellises seisus, et ei mäleta, seega ei oska öelda. Vastates kaitsja küsimusele, märkis kannatanu, et ta mees ei saanud paluda tal sealt ära sõita, kuivõrd ta istus autos ja kannatanu oli K.O kõrval. Kuivõrd kaitsja leidis, et on vastuolu, palus ta KrMS § 289 alusel avaldada tunnistaja poolt antud 28.07.2012.a antud ütlused tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Ütlustest selgub, et: „Selle peale Elena K.O, võttes maast vooliku, kastis sellest tuleva veega mu pealaest jalatallani märjaks. Seejuures sattus veejuga mulle ka näkku. Mina jahmatasin selle peale. Pärast läksin ma auto juurde, kus mu meest istus. Tema hakkas mind veenma, et me sõidaksime sealt minema.“ Kannatanu kinnitas peale seda, et Elena K.O valas ta üle, siis läks ta auto juurde ning lubas, et asi ei jää sedasi ning lubas kutsuda politsei.

1-14-6026 Kannatanu märkis oma vastuses, et K.O tuli peale tema üle valamist välja ja Elena K.O ütles talle, et ma andis talle. Kannatanu kinnitas, et mainis seda ka eeluurimisel. Jällegi leidis kaitsja, et on vastuolu ja palus avaldada ütlused KrMS § 289 alusel. Ütluste kohaselt: „Minu mees istus avatud uksega autos ning nägi ja kuulis kõike. Elena K.O mees aga oli trepikojas ega näinud toimuvat. Ta väljus alles siis, kui mina juba politseisse helistasin ja oma auto juures seisin“ ning „Ma püüdsin end kotiga temast eraldada, kuid ei puudutanud tead seejuures kotiga, liiatigi ei löönud ma teda.“ Kannatanu kinnitas, et eeluurimisel mainis ta, et K.O valas ta ka selja pealt veega üle, kuid ei oska seletada, miks seda protokollis ei ole. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX andis ütlusi, et naastes 2014.a suvel mehe ja pojaga rannast nägid nad XXXmaja juures põõsaid kastvat Elena K.O. Tema kõrval seisis üks kübaraga naisterahvas ning nad vestlesid millestki, kuid millest seda tunnistaja ei tea. Tunnistaja ütluste kohaselt Elena K.O pritsis naist voolikust tuleva veega. Naine vehkis käes olnud kottiga, kuid kas ta sai Elena K.O-le pihta või mitte, seda tunnistaja öelda ei osanud. Naine hakkas ära minema ning Elena K.O pritsis teda uuesti veega. Naine pööras selle peale ringi, läks Elena K.O juurde, tõstis koti üles ja Elena K.O võttis naisel peas olnud kübara ära ning lõi teda pihustiga vastu pead. Naine suundus seejärel auto juurde, kus istus tema mees ning ütles, et kutsub politsei. Ütluste kohaselt, keegi hõikas rõdult paras talle. Tunnistaja arvates oli Elena K.O poolt naisele antud löök keskmise tugevusega. Peale sündmuse toimumist käis Elena K.O nende juures, kuid tunnistaja ütluste kohaselt ütlesid nad talle, et räägivad politseile ainult seda, mida nägid. Tunnistaja kinnitas, et sündmuskohal olnud auto oli esiosaga sündmuse suunas. Samuti märkis tunnistaja, et naine ei kaitsnud ennast kotiga, vaid just vehkis ja tõstis käe selle kotiga üles. Tunnistaja mäletamist mööda võis naisterahvas riivata Elena K.O õlga. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX andis ütlusi, et 2014.a juulis tuli ta koos naisega ja lapsega 12:45 paiku koju ning nägi XXXmaja II trepikoja juures toimuvat sõnavahetust Elena K.O ja ühe naisterahva vahel. Asi päädis sellega, et Elena K.O pritsis naist voolikust näkku, mille peale naine pahandas ja hakkas vehkima käes olnud kottiga. Kui naine hakkas ära minema, pritsis Elena K.O teda uuesti veega ja naine hakkas uuesti kotiga vehkima, hoides kotti paremas käes ning vehkides sellega enda ees paremale-vasakule. Samas ei teadnud tunnistaja, kas naine tabas kottiga Elena K.O või mitte, kuivõrd lööki ta ei näinud, samuti ei kuulunud ta löögi heli. Seejärel tabas Elena K.O naist pihustiga, kuid kuhu tunnistaja ei

1-14-6026 näinud, ta kuulis ainult löögi heli. Naine suundus auto poole ning Elena K.O hüüdis talle järele: „mine, mine, kiilakas“. K.O ta sündmuse toimumise jooksul ei näinud. Tunnistaja vastates kaitsja küsimusele märkis, et peale antud momenti üritas naine ära minna. Kuivõrd tunnistaja Sergey XXX ütlustes esinevad vastuolud, taotles kaitsja KrMS § 289 alusel avaldada tunnistaja poolt 28.07.2012.a antud ütlused tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Ütlustest selgub, et: „Siis pööras naisterahvas end uuesti Leena poole ning, tõstes käe lõi hoogu võttes Leenat omal käes olnud käekottiga. Kuid ma ei näinud täpselt, kas ta sai sellega kuhugi pihta või mitte. Pärast seda hakkas ta ära minema, kuid kuna nende vahel käis mingite repliikide vahetamine, siis üritas ta Leenat uuesti kotiga lüüa ning võttis sellega löögiks hoogu.“ Tunnistaja jäi eeluurimisel antud ütluste juurde ning lisas, et naine ikka vehkis, mitte ei üritanud ennast kaitsta. Samuti nähtub ütlustest, et hiljem käis nende juures K.O, kes soovis teada, mida nad nägid. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXXandis ütlusi, millest nähtub, 2014.a suvel kuulis ta väljast kära ning rõdule minnes nägi ta kuidas Elena K.O kastis XXX’i voolikust veega ning XXXkaitses ennast kotiga, hoides seda kahe käega enda ees. Vahepeal läks tunnistaja eemale, hiljem rõdu koristades ta märkas,

XXX’i möödumas, kes hoidis ühe käega peast

kinni, teises käes oli tal kott ja kübar. Täpsemalt paremaga hoidis ta koti ja kübarat ning vasakuga hoidis peast kinni. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et ta kuulis, kuidas XXX ütles: „issand, mida ta teeb“. Tunnistaja vastusest nähtub, et ta jälgis situatsiooni mitte kauem kui 1 minut, kuivõrd ta ei soovinud olla tunnistajaks. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja oma abikaasaga

XXX andis ütlusi, millest nähtuvalt väljus ta koos

XXX’iga enda elukoha trepikojast ja suundus kolmanda trepikoja juures

oleva auto juurde. Elena K.O kastis selle ajal teise trepikoja juures põõsaid, kui nad temast möödusid, kastis Elena K.O XXX’i voolikust veega ja nimetas tunnistajat alkohoolikuks. Tunnistaja abikaasa jäi seisma, ise suundus ta auto poole. Tunnistaja istus autosse, mille esiosa on suunaga tema abikaasa ja Elena K.O poole ning avas selle parempoolse akna, vasakpoolne uks oli ka lahti. Tunnistaja kuulis, kuidas tema abikaasa avaldas rahulolematust selle üle, et Elena K.O nimetas tunnistajat alkohoolikuks. Tunnistaja nägi ka asjaolu, kuidas Elena K.O kastis tema abikaasa veega märjaks. Tunnistaja abikaasa hoidis veega kastmise ajal oma käekotti näo ees ning vehkis sellega. Samas tunnistaja kinnitas, et Elena K.O selle kottiga pihta ei saanud. Tunnistaja nägi, kuidas Elena K.O lõi tema abikaasale vooliku otsaga vastu pead. Tunnistaja eeldas, et löök oli tugev, kuivõrd oli kuulda

1-14-6026 löögi heli. Naine tuli auto juurde ja kutsus välja politsei, kes saabus küllaltki kiiresti. Tunnistaja kinnitas, et enne antud sündmust neil K.O-ga probleeme ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt, esimesel korral, kui Elena K.O kastis tema abikaasat, oli K.O tänaval, hiljem läks ta trepikotta. Tunnistaja märkis, et XXXkottis oli pesu, käterätik, ujumistrikoo. Kohtuistungil üle kuulatud K.O andis ütlusi, mille kohaselt ta oli pealtnägijaks oma abikaasa Elena K.O ja XXXvahel toimunud konfliktile. Esmalt nägi ta, et mingid pritsmed voolikust, millega tema abikaasa lilli kastis, sattusid

XXX’i kleidile. Sellepeale

hakkas XXXkarjuma. Peale seda läks ta koju, kuivõrd Elena oli palunud tal tuua mobiil. Kodus olles nägi ta köögiaknast, et XXXvehkis kottiga Elena K.O suunas, üks löökidest tabas K.O pea piirkonda. Seejärel jooksis ta alla tänavale ning varsti saabus ka politsei. Ütluste kohaselt nägi K.O , et Elena K.O põsk oli paistes ning tema selja peal oli verevalum. Kohtuistungil üle kuulatud süüdistatav Elena K.O andis ütlusi, et tema suhted kannatanuga olid negatiivsed. Esiteks, kuna süüdistatav keeldus vormistamast kannatanu väimeest ehitustöömeheks, kui viimane oli tööta. Teiseks, märkis süüdistatav, et kannatanu tütar ja väimees petavad ühistut vee kasutamisel. Kolmandaks lisas süüdistatav, et neil on üüri võlgnevus. Süüdistatav lisas, et vee sattumine

XXX’i peale toimus juhuslikult, mille peale

viimane vihastas ning hakkas teda sõimama litaks ja varganäoks. Süüdistatav lisas, et mingil hetkel tuli XXX tagasi ja hakkas oma kottiga vehkima, et saaks teda lüüa. Vehkimise tulemusel sai süüdistatav selga löögi. Süüdistatav märkis, selleks, et XXX maha rahuneks hakkas ta teda veega üle valama. Samuti märkis süüdistatav, et XXX’i löök tabas teda põske. Süüdistatava ütluste kohaselt vehkis XXX alguses kottiga, siis valas süüdistatav ta veega üle, siis vehkis XXX jälle kottiga ning siis sai süüdistatav löögi kottiga. Süüdistatav möönis, et ta võis vooliku pihustiga XXX’i riivata. Süüdistatav mainis, et XXX läks telefoni tooma, et politsei kutsuda. Süüdistatav lisas, et pärast politsei tulekut, viidi nad jaoskonda ning pärast seda suundus ta haiglasse, et oma vigastused fikseerida. 28.07.2014.a kastis süüdistatav väljas lilli voolikust. Majast väljusid XXXja XXX. Kuna veejuga oli tugev, sattus vesi juhuslikult XXX’i kleidile. XXXhakkas süüdistatavat sõimama, tema mees kutsus teda endaga kaasa ja esialgu suundusid mõlemad kolmanda trepikoja juures seisva auto poole. Siis aga pöördus XXXtagasi, hakkas kotiga vehkima ja tabas teda selga. Seejärel XXXeemaldus, aga pöördus jälle tagasi, vehkis jälle kotiga, lüües teda vastu pead ja põske. Alguses nimetas süüdistatav, et lööke oli kaks,

1-14-6026 hiljem väitis, et neid oli kolm. Löögi selga sai ta siis, kui XXXvehkis oma kottiga üle tema õla, siis tabas kott süüdistatava selja ülaosa. Süüdistatav soovides

XXX’i maha rahustada, kastis

teda sihilikult veega. Süüdistatav pidas oma ütlustes võimalikuks, et riivas pihustiga kas XXX’i kotti või midagi veel. Kottiga vehkimist nägi aknast tema abikaasa pealt, kes tuli peale seda kiiresti välja. Kotiga löömise tagajärjel valutas tema põsk, peale politseist lahkumist suundus ta keskhaiglasse ning seejärel Mustamäe haiglasse. Samas märkis süüdistatav, et ta ei mäleta mida ta tabas. 22.09.2014.a kell 17:00 teostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldaks 28.07.2014.a kell 12:49:09 tehtud kõnesalvestust. Salvestusest nähtub, et XXXhelistas 28.07.2014.a politseisse, et teavitada, et XXXmaja esinaine Elena K.O lõi teda vastu pead, samuti kastis ta märjaks. XXXmärgib, et ta on onkoloogiline haige ning selle löögi tagajärjel tal ikka veel kumiseb peas. Avaldati ka kahtlustatava kinnipidamise protokoll koos õiguste tutvumise dokumendiga ning fototabeliga. Antud tõendist nähtub, et Elena K.O peeti kahtlustatavana kinni 28.07.2014.a kell 13:10 XXX, Tallinn. Protokolli kohaselt isikul nähtavaid vigastusi ei ole. Samuti nähtub, et Elena K.O on märkinud, et XXXlõi teda esimesena oma käekottiga vastu põske ning sellepärast oli ta sunnitud teda eemale tõukama. Fototabelil on kujutatud Elena K.O, kelle paremal ega vasakul põsel ole vigastuse jälgi näha. Elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus, millega kohaldati Elena K.O suhtes alates 28.07.2014.a kuni 28.07.2015.a elukohast lahkumise keeldu, s.t ta ei tohi lahkuda oma elukohast XXX ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Järgmisena uurib kohus muid kriminaalasja lahendamiseks vajalike tõendeid: Elena K.O karistusregistri väljavõtte 26.08.2014.a. Väljavõttest nähtub, et isikul kehtivaid kriminaal- ega väärteo karistusi pole, samas on tal kaks arhiveeritud kriminaalkaristust. Üks on KarS § 263 p 1 eest, s.o avaliku korra rikkumine. Selle eest mõisteti isikule karistuseks 5 kuud, 2 aastase katseajaga. Teine kriminaalkaristus on isikul KrK § 133 alusel, s.o ebaseaduslik läbiotsimine või väljatõstmine. Antud teo eest karistati Elena K.O rahatrahviga 299.75 euro ulatuses. Isikul on ka kaks arhiveeritud väärteokaristust, mõlemad on ühistranspordiseaduse rikkumise eest.

1-14-6026 Õiend isiku tulude kohta, mille kohaselt Elena K.O sai 2013.a eest töötasu kokku summas 9780.25 eurot. Teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta näitab, et 2013.a oli Elena K.O keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste kogusumma lahutamist 21,25 eurot. Isikul teatise kohaselt ei ole ühtegi ülalpeetavat. Taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks nähtub, et advokaat Kadi Mägi taotleb Elena K.O esindamise eest 19.20 eurot. Talvi Vaske taotleb K.O esindamise eest samuti 19.20 eurot. Teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta näitab, et aastatel 2011-2012 oli K.O keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste kogusumma lahutamist 59,40 eurot. Isikul teatise kohaselt ei ole ühtegi ülalpeetavat. Teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta näitab, et aastatel 2011-2012 oli Elena K.O keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste kogusumma lahutamist 30,02 eurot. Isikul teatise kohaselt ei ole ühtegi ülalpeetavat. Õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale tehtud koopia kulude kohta näitab, et kaitsjale Sven Sillar’ile tehtu koopia CD plaadil, maksumusega 0,45 eurot. Karistusregistri väljavõtte K.O kohta, seisuga 04.03.2008.a, millest nähtub, et isikul on arhiveeritud kaks väärteokaristust. Antud karistused on isik saanud Liikluskindlustuse seaduse ja Liiklusseaduse alusel. Patsiendikaart nr R726780, mille kohaselt saabus K.O Ravi tn 18 asuvasse IdaTallinna Keskhaiglasse 04.05.2012.a kell 19:26. Isik kaebas valu pärast vasakus käes, vasaku käe väike sõrm on valulik. Anamneesi kohaselt tuldi patsiendile 04.05.2012.a kell 15:00 kallale, löödi haamriga vastu sõrme. Objektiivsel leiul ei tuvastatud isikul hematoome. Diagnoosiks pandi K.O-le pindmine randme – ja käevigastus, sõrme (de) kontutsioon ilma küünarvigastuseta. Saatekiri, K.O, mille kohaselt oli isikul trauma 04.05.2012.a, sai löögi haamriga vasaku käe väikese sõrme pihta ning pöördus EMO’sse. Arst leidis, et K.O vasaku sõrme keskliigesel on turse.

1-14-6026 Patsiendikaart nr R727162, 06.05.2012.a, mille kohaselt 04.05.2012.a umbes kell 15:00 tungis naaber isikule kallale. EMO’s leiti, et isikul on pindmine verevalum rindkeres, 3-4 roede kohal. Diagnoosiks pandi K.O-le pindmine rindkerevigastus, rindkerekontusioon. Teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest, 01.09.2012.a. Isikul tuvastati marrastused parema käe randme ja labakäe piirkonnas. Samuti nähtub, et vigastused saadi naabri poolt. XXXiseloomustus, mille kohaselt töötab K.O

firmas alates 2001.a. Isikut

austatakse ja usaldatakse personali seas. Kriitilistes olukordades ei astu konflikti. Isik on tasakaalukas, vastutustundlik ja kohusetruu. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, 06.10.2012.a, mille kohaselt oli menetlejal alust lugeda usaldusväärseks kahtlustatava sellekohaseid ütlusi (et ka enesekaitse eesmärgil üritas ennast käekotiga eraldada Elena K.O-st ja peab võimalikuks, et ta vehkis käekottiga, üritades ennast kastevooliku eest varjata), kuivõrd need on kooskõlas tunnistajate ütlustega. Prokurör asus seisukohale, et

XXX’i käitumine on

käsitletav hädakaitsetegevusena olukorras, kus kestis õigusvastane rünne Elena K.O poolt XXXõigushüvele (vaimne heaolu ja füüsiline puutumatus). Seega leidis prokurör, et XXXei ületanud rünnet tõrjudes hädakaitse piire. Avaldati ka kiirabikaart 110/4/49978. Antud kiirabikaardi kohaselt kutsus politsei 28.07.2014.a 15:08 kinnipeetavale Elena K.O-le kiirabi, kuivõrd ta nuttis, oli rahutu, esines ärevushäire ning paanikahäire. Regionaalhaigla patsiendikaardi nr 2014045255 väljavõtte. Antud väljavõtte kohaselt saabus patsient Elena K.O 28.07.2014.a kell 20:26 SA PERH EMO’sse. Põhihaigusena tuvastati patsiendil pindmine peavigastus. Isikul tuvastati vasaku alalõualuu turse, hematoom. Isik kinnitas haiglas, et sai tänaval löögi naabri poolt kotiga näkku. Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloo nr 20140728-284033/01-22-598714 väljavõtte, millest nähtub, et Elena K.O tuvastati pindmine peavigastus, pea muude osade pindmine vigastus. Isik on haiglas väitnud, et talle tungiti kuskil kell 13:00 tööl kallale. Patsiendil tuvastati vasaku põse turse ning valu. XXX’i poolt XXX, Tallinn tehtud fotod, millest nähtub, et keldriboksi uksel on selgelt eristatav number 21. Teisi numbreid ei ole näha.

1-14-6026 Juhatuse 14.04.2012.a protokoll, mille kohaselt otsustati panna kuulutuste tahvlile üles teade ja hoiatada XXX’i ja XXX’t nende keldribokside likvideerimisest. Otsustati eemaldada vaheseinad, mis olid ebaseaduslikult ehitatud, selleks, et tagada juurdepääs ühistu tähtsatele kommunikatsioonisüsteemidele. Samuti otsustati

XXX’lt saada informatsiooni, kas

vaidlusalune keldriruum kuulub korterile nr 21 või mitte. Samuti nähtub, et XXX ja XXXilma Üldkoosoleku otsuseta, juhatuse loata, suurendasid oma keldriruumide pindalasid kuni 30 m2 ühistule kuuluva keldriruumi üldpindala arvelt, ebaseaduslikult püstitatud vaheseinte vahendusel. Vaheseina taga XXX’l oli juba oma keldriruum. Selle keldriruumi uksel rippus lukk ja sahvriruum oli tähistatud numbriga „16". XXX’il samuti oli teine keldriruum, millel olid piisavad mõõdud asjade hoidmiseks. Tulenevalt Üldkoosoleku 13.04.2012.a otsusest, kus on öeldud, et keldriruumide küsimustes pöörduda juhatuse poole. KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokoll, 10.06.2008.a protokolli kohaselt on igale korterile ette nähtub kasutamiseks üks panipaik, mida tuleb hoida korras. Mitteteada olevad panipaigad kõrvaldatakse. Rangelt on keelatud ilma juhatuse loata hõivata mitteteada olevaid panipaiku, ehitada uusi, tõkestada ühistu tegevuseks hädavajalikke kommunikatsioone. Ühiskeldris asuvaid panipaiku tohivad kasutada ainult korteriomanikud. Üürnikel on keldriruumide kasutamine rangelt keelatud. Üldine veekulu määratakse veemõõtja näidu järgi või juhatuse otsusele vastavate arvestuste põhjal. Veekadu jagatakse võrdselt kõigi korterite vahel. Kodukorra reeglite rikkumisel korterielamule või korteriomaniku omandile tekkinud kahju eest vastutab süüdiolev isik vastavalt ühistu juhatuse otsusele või kodukorrale. Ühistule tekkinud kahju hüvitamine, vastava summa lisatakse korteri maksete arvestuslehele vastavalt juhatuse otsusele. KÜ „XXX“ kodukorra lisa 1, mille kohaselt keldri korras hoid on korteriomanike vastutus. Üldkoosoleku protokoll, 10.06.2008.a, mille kohaselt otsustati kodukorra vastuvõtmine. 10.06.2008.a üldkoosoleku protokoll lisa, kohal viibijad. 10.06.2008.a koosolekul viibis kohal 30 isikut. KÜ „XXX“ üldkoosoleku protokoll, 19.07.2014.a. Üldkoosolekul osales 51 isikut, s.h registreeritud korteriomanike ja korteriomanikelt antud volitused. Kinnitada iga trepikoja soklikorrusel asuvate KÜ „XXX" abiruumide ja korterinumbritega varustatud omanikele kuuluvate individuaalsete hoiuruumide plaan. Korterinumbritega varustamata tühjad hoiuruumid antakse omanike kasutusse juhatuse otsuse alusel.

Juhatuse otsusega

1-14-6026 mittenõusuvad

korteriomanikud

võivad

juhatuse

otsuse

vaidlustamiseks

pöörduda

üldkoosoleku poole vastavalt Korterühistu „XXX“ põhikirjale p. 6.2.8. Kontrolli abiruumide ja individuaalsete hoiuruumide registreerimise muudatuste üle teostab juhatus. Peale plaani kinnitamist üldkoosoleku poolt saab plaanis muudatusi teha ainult juhatusele esitatud avalduse põhjal. Omavoliliselt, juhatuse nõusolekuta, hõivatud ja ehitatud plaanivälised hoiuruumid kuuluvad annulleerimisele. Soklikorrus, kus asuvad korteriomanike hoiuruumid, kuulub Korteriühistule „XXX“, korteriomanikul on ainult õigus kasutada soklikorruse pinda, kus asuvad korteriomanike hoiuruumid. Individuaalsetele hoiuruumidele, mida läbib küttesüsteemi torustik, peab avariiolukorra puhul olema juurdepääs, mille peab tagama hoiuruumi kasutav korteriomanik, kes on kohustatud juhatuse nõudmisel avama hoiuruumi ukse. Kui korteriomanik ei ava hoiuruumi ust, on juhatusel õigus tunnistajate juuresolekul avada hoiuruum, et hoida ära (likvideerida) avariiolukord ühistus. Protokolli kohaselt, teavitas juhatus, et XXX ja XXX said 01.05.2012.a kätte teatise, et vastavalt 13.04.2012.a üldkoosoleku otsusele kuuluvad demonteerimisele nende poolt ebaseaduslikult ehitatud vaheseinad keldris. Omavoliliste vaheseinte ehitamisega suurendasid XXX ja XXX oma keldriruumide pindala ja tõkestasid juurdepääsu ühistu tähtsatele kommunikatsioonikaablitele. Trepikoja keldris on kõrvuti 20.korteri hoiuruumiga tundmatu, omanikuta hoiuruum. XXXl on hoiuruum asukohaga 2.trepikoja keldri sissekäigu vastas - see on juhatusele ja trepikoja elanikele teada. Juhatus üritas välja selgitada, kellele kuulub tundmatu hoiuruum. 19. ja 20 korteri omanikud tunnistasid, et neile see ei kuulu. 01.05.2012.a edastati XXX’le teade, et ta informeeriks juhatust tema kasutuses olevatest hoiuruumidest. XXX mingit infot oma kasutuses olevate hoiuruumide kohta juhatusele ei andnud. XXX teatas kriminaalasja raames, et tundmatust hoiuruumist on varastatud XXX’le kuuluvad esemed. Lugeda XXX ja XXX poolt ehitatud vaheseina ebaseaduslikeks. XXX vaheseina likvideerimine tunnistada seaduslikuks. Oma ebaseadusliku vaheseina keldris demonteeris XXX ise seega täites 13.04.2012.a ja 20.02.2014.a üldkoosoleku otsuseid. Lugeda 2 trepikoja 20.krt hoiuruumi kõrval asuv tundmatu hoiuruum mitte kuuluvaks

XXXle, vaid ühistule kuuluvaks kuni

keldriruumide plaani kinnitamiseni. XXX teadlikult ei teavitanud juhatust oma kasutuses olevatest ruumidest, kus asuvad temale kuuluvad esemed. KÜ „XXX“ iseloomustus K.O, mille kohaselt isik on töökas, vastutustundlik ja tasakaalukas. Kaebusi tema suhtes esitatud ei ole. Iseloomustusele kirjutas alla Elena K.O.

1-14-6026 KÜ „XXX“ iseloomustus XXX. Isik on agressiivne, kade, valelik, kättemaksuhimuline. Isikliku kasu saamise nimel on ta võimeline suvalisteks tegudeks ja mahhinatsioonideks. XXX on valmis iga hinna eest pääsema tagasi juhatuse liikmeks ning sinna saamise nimel on ta valmis levitama laimu, kuulujutte ja väärinformatsiooni. Iseloomustusele kirjutas alla Elena K.O. KÜ

„XXX“

üldkoosoleku

protokoll,

20.02.2014.a,

üldkoosolekul

registreeritud

korteriomanike ja korteriomanikelt antud volituste arv kokku – 65. Protokolli kohaselt häiris üldkoosolekul viibinud isikuid XXX’i ja XXXkäitumine. Nad segasid koosoleku läbiviimist oma vahele hüüetega, alusetute nõudmistega ja solvangutega ühistu esimehe E.K.O aadressil. Koosolekul osalejate poolt tehti ettepanek vaadata läbi küsimus nende koosolekul osalemise mittelubamisest.

XXXon süstemaatiliselt seganud üldkoosolekute läbiviimist

mitme aasta jooksul ja 20.02.2013.a. üldkoosolekul hoiatati teda korteriühistule „XXX“ tekitatud kahju pärast ühistu liikmete hulgast väljaarvamise eest. 20.02.2014.a. üldkoosoleku juhataja E.K.O võttis teadmiseks kohal viibijate nördimuse ning teatas, et

XXX’i ja

XXX’i koosolekutele mittelubamise küsimus tuleb arutusele järgmisel üldkoosolekul kuna käimasoleva koosoleku päevakord on juba määratud. 07.02.2014.a. andis initsiatiivgrupp juhatuse liikme XXX kaudu kirjalikult küsimused, mida taheti lisada 20.02.2014.a, üldkoosoleku päevakorda (initsiatiivgrupi nimekiri ja küsimused lisatakse protokollile). Initsiatiivgrupp eesotsas XXX - krt. 14, XXX - krt.66, XXX - krt.63, XXX’i - krt.24 ja XXXkrt. 83 esitavad süstemaatiliselt ühistu juhatusele põhjendamatuid nõudmisi ning panevad korteriomanike postkastidesse mitte millegagi põhjendatud infot. Initsiatiivgrupi eestvedajate teod

kannavad

provokatiivset

iseloomu,

mille

eesmärgiks

on

tekitada

majas

konfliktsituatsiooni. Nende poolt levitatav teave pole mingite dokumentidega tõestatav. Segadust tekitavad nad pensionäride nagu XXX - krt.47 ja XXX -krt.53 seas. Enamik korteriomanikest on juba ammu saanud aru majas kujunenud olukorrast ja hoiavad eemale pealetükkivatest initsiatiivgrupi eestvedajatest: perekond XXX- krt.24, XXX-krt. 14, XXX, XXX —krt.63, XXX—krt.83, XXX - krt.6. Majaelanikud on nördinud, et nimetatud isikutel on juurdepääs elanike postkastidele. Sellega seoses otsustati, et kui juhatusele saabuvad kaebused, et nende postkastidesse ilmub dokumentaalselt tõestamata valeinformatsioon, siis juhatus vahetab ühise postkasti lukud ja kui tarvis, siis ka individuaalse postkasti luku. Kui initsiatiivgrupp esitab avalduse, et üldkoosolek arutataks alusetuid nõudmisi, siis sellega seotud kulud üldkoosoleku ettevalmistamisel ning korteriomanikele tekitatud moraalse kahju eest kannab initsiatiivgrupp. Juhatus määrab kahjusumma kaotatud aja eest ja see summa kantakse initsiatiivgrupi liikmete kommunaalteenuste arvestuslehele ning see summa läheb korteriühistu

1-14-6026 tuludesse. Kui initsiatiivgrupp esitab põhjendamatu avalduse üldkoosoleku kokkukutsumiseks renoveerimisperioodi jooksul, siis sellest tingitud tööseisakuga seotud kulud firmade poolt esitatud arvete (s.h viivised) põhjal kannavad initsiatiivgrupi liikmed. Rõdude osas märgiti, et korterite 24 -

XXX, 18 -

XXX, 21 - XXX omanikkel on rõdud eriliselt korrast ära.

Üldkoosoleku otsust mittetäitvate korteriomanike rõdud tühjendatakse vastava firma poolt kohustuslikus

korras

ning

vastava

arve

tasuvad

nende

rõdude

korteriomanikud

kommunaalteenuste arvestuslehe kaudu. Rõdudele võib paigutada tumbasid, mille kõrgus ei ületa rõdupiiret. Keldrite osas otsustati, et korteriomanikud peavad oma keldriboksid varustama korterinumbriga. Nummerdamata, rämpsu täis keldriboksid, aga ka need boksid, mille ustel on mitu numbrit, puhastatakse ja lähevad ühistu kasutusse. Lammutada 2.trepikoja keldris XXX’i poolt püstitatud vahesein, mis ei võimalda ligipääsu laes olevatele eluliselt tähtsatele kommunikatsioonidele.

XXXnõustus kõigi 20.02.2014.a. üldkoosolekul osalejate ees, et

vahesein on rajatud ebaseaduslikult ning lubas selle vabatahtlikult demonteerida. Kui XXXvabatahtlikult ei demonteeri vaheseina, siis peale 31.05.2014.a. tellitakse vaheseina demonteerimiseks firma ja demonteerimise arve summa kantakse

XXXi kommunaalteenuste

arvestuslehele. XXX’il on lubatud taastada vasakul pool olev keldriruum, aknaava tuleb jätta vabaks. Vabaks tuleb jätta läbikäik, mida läbivad maja kommunikatsioonid. XXX - krt.21keldriruumiks lugeda see, mis asub otse keldri sissekäigu ees ning millel uksel on number 21. Üldkoosolek teeb ülesandeks juhatusele koostada keldriruumide plaan selle kinnitamiseks üldkoosolekul. Kõige pealt analüüsib kohus 04.05.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides keldribokside ebaseadusliku tungimise episoodis kogutud tõendeid. Käesoleval ajal on kriminaalkorras KarS § 266 lg 1 järgi karistatav valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine või valdaja poolt sealt lahkumise nõude ebaseaduslik täitmata jätmine. KarS § 266 lg 2 p 4 järgi sama teo ees, kui see on toimepandud maa-ala, hoone, ruumi hõivamise või korrapärase tegevuse takistamise eesmärgil. Seega eeldab KarS § 266 lg 2 p 4 järgi isikute süüdi tunnistamine muuhulgas seda, et 1) ruumi tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) ruum, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras; 3) ruumi tungimine oli ebaseaduslik; 4) pandi toime ruumi hõivamine või korrapärast tegevust takistamise eesmärgil. Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Mõlemas viidatud sättes

1-14-6026 peetakse "asja" all silmas nii vallas- kui ka kinnisasja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 50), ehkki üksikasjades võivad tegeliku võimu teostamise tuvastamise kriteeriumid vallas- ja kinnisasja puhul erineda. Seega on ka kinnisasja või selle reaalosa (nt piiritletud ruumi) valdajaks isik, kelle tegeliku võimu all see kinnisasi või kinnisasja reaalosa on. Ehkki õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses valduse mõistet üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2009.a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p-d 8.2-8.3), on kohtupraktikas omaks võetud arusaam, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses

täielikult

kattuv

asjaõigusliku

valduse

mõistega

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008.a otsus ajas nr 3-1-1-46-08, p 20 ja 29. aprilli 2011.a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). „Kolleegium leiab, et ka KarS § 266 lg-s 1 nimetatud valdaja mõiste sisustamisel ei saa täielikult lähtuda tsiviilõiguslikest arusaamadest. Valdajana KarS § 266 mõttes tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku võimu ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov“ (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011.a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). „Erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma KarS §-s 266 sätestatud valdaja mõiste aga AÕS § 33 lgs 2 nimetatud kaudset valdajat, sest viimasel puudub faktiline võim asja üle. Küll võib valdajaks KarS § 266 tähenduses olla ka isik, kelle valdus ei põhine õiguslikul alusel“ (AÕS § 34 lg 1) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.10.2012.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-12). Käesolevas kriminaalasjas leiab kohus, et keldribokside numbrid 21 ja 24 valdajateks olid XXX ja XXX, neile olid need konkreetsed keldriboksid majja kolimisel antud üle kas eelmiste elanike poolt või majavalitsuse poolt. Seega valdasid kannatanud oma keldribokse seaduslikel alustel. Samuti kannatanutel oli antud keldibokside võtmed ning nad hoidsid seal oma isiklikke asju. Kohus on üheselt tuvastanud, et keldiboksidesse K.O poolt tungimine oli XXX ja XXX’i tahte vastane. Seda asjaolu kinnitavad nii politseisse tehtud kõned kui ka kannatanute ütlused, seega on keldriboksidesse sisenemine „valdaja tahte vastane“ KarS § 266 lg 1 mõttes. Samuti leiab kohus, et antud keldriboksid olid süüdistatavate jaoks „võõrad“. Omastamise (KarS § 201) ja varguse (KarS § 199) koosseisu kontekstis on kolleegium selgitanud, et asi on isikule "võõras", kui see ei ole tema ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis AÕS § 68 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008.a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19; 11. aprilli 2011.a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 10; 22. juuni 2011.a otsus asjas nr 3-1-1-4011, p 23 ja 13. juuni 2012.a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 15.). „Jäädes eeltoodud seisukoha

1-14-6026 juurde, leiab kolleegium, et KarS §-s 266 tuleb koosseisutunnust "võõras" sisustada varavastaste süütegude koosseisudest erinevalt. KarS § 266 tähenduses on isikule võõras hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, mis ei ole tema otseses valduses. Selline tõlgendus lähtub järgnevast. Varguse ja omastamise koosseisudega kaitstakse õigushüvena omandit. Endale kuuluvat asja ära võttes (KarS § 199) või seda enda või kolmanda isiku kasuks pöörates (KarS § 201), ei saa isik omandit kahjustada. Seevastu karistusseadustiku 16. peatüki 2. jaos paikneva §-ga 266 kaitstavaks õigushüveks on avalik rahu ja kord. Omavoliline sissetung kahjustab avalikku rahu ja korda sõltumata sellest, kas sissetungiga kaasneb omandi (AÕS § 68) rikkumine või mitte. KarS § 266 kaitseb sarnaselt AÕS §-dele 44 ja 45 hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse rikkumiste eest. Nii tagab seadusandja karistusõiguslike abinõudega valduse kaitse ja väldib tõeliste

või

oletatavate

õiguste

maksmapanekut

omakohtu

korras.

Näiteks

kui

korteriomanditeks jagatud kinnisasja kaasomandi esemesse kuuluv ruum on antud isiku valdusse

korteriomanike

(kaasomanike)

otsuse

või

kokkuleppega,

mis

ei

ole

korteriomandiseaduse (KOS) § 12 lg-st 1 või § 8 lg-st 2 tulenevalt konkreetse korteriomaniku suhtes kehtiv ja rikub tema KOS § 10 lg-st 2 tulenevat õigust kaasomandi eset kasutada, saab korteriomanik AÕS § 89 ja KOS § 10 lg 2 alusel nõuda enda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist.“ (Kaasomandi eseme kasutamise võimaldamisele suunatud nõude kohta vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2008.a otsus asjas nr 3-2-1-13-12. Kaasomandi eseme valitsemist puudutavate korteriomanike otsuste ja kokkulepete ning nende kehtivuse kohta vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-2-1116-11; 18. jaanuari 2011.a määrus asjas nr 3-2-1-151-10 ja 9. veebruari 2011.a otsus asjas nr 3-2-1-146-10). „Peaks aga korteriomanik või viimaselt korteri (sh kaasomandi eseme) kasutusõiguse saanud isik eelkirjeldatud olukorras omavoliliselt kaasomandis olevasse, kuid võõrasse valdusse antud ruumi sisse tungima, võib tema käitumine vaatamata KOS § 10 lg-st 2 tulenevale õigusele KarS § 266 järgi karistatav olla.“ Kohtus on leidnud kinnitust, et keldriboksid olid XXX’i ja XXX otseses valduses, seega K.O poolt nendesse ruumidesse minemine nende jaoks KarS § 266 mõttes ebaseaduslik. Kohtus on leidnud kinnitust, et antud keldriboksides hoidsid oma isiklikke asju kannatanud. Need keldriboksid olid nad saanud majavalitsuselt. Täpsemalt XXX sai selle korteriboksi oma valdusesse üle 10 aasta tagasi, kohtu hinnangul on see enne 2000.aastat. XXX sai enda kinnitusel keldriboksi oma valdusesse 1995.aastal. Korteriühistu „XXX“ asutati 11.05.2000.a.

1-14-6026 Seega said mõlemad kannatanud need keldriboksid oma valdusesse ennem, kui asutati korteriühistu. Sellel ajal andis keldribokside omandamiseks loa majavalitsus. „Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra valduse rikkumine on eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Seega ei ole sissetungimise ebaseaduslikkus KarS § 266 mõttes käsitatav blanketse koosseisutunnusena ega eelda, et igal üksikjuhul tuleks väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidele viidates ära näidata, millise õigusnormiga sissetungimine vastuolus oli“ (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 14 ja 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-11-46-08, p 22). „Kõneksolevas kuriteokoosseisus osutab tunnus "ebaseaduslik" sellele, et kui konkreetsel juhul on isikul võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale valdaja tahte vastaseks sisenemiseks seadusest tulenev spetsiaalne alus, ei vasta tema tegu KarS § 266 objektiivsele koosseisule. Näiteks võib sissetungimisteo koosseisupärasust välistav õiguslik alus tuleneda KrMS §-st 91, Politsei- ja piirivalve seaduse §-dest 736 -738 või AÕS §-st 41.“ Kohus leiab, et K.O tegu XXX’i ja

XXX osas ei vasta seaduses sätestatud

lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse ruumi. Seega oli K.O tungimine kannatanute keldirboksidesse KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.10.2012.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-12). Mis puudutab maa-ala, hoone või ruumi hõivamist märgib kohus järgmist. AÕS § 96 lg 1 kohaselt on hõivamine, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Sama seaduse § 96 lg 2 kohaselt ei saa asja omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asja hõivata. Peremehetuks asjaks loetakse § 96 lg 3 kohaselt sellist asja, mis ei ole veel kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Hõivamine on kohtu hinnangul olukord, kus isik võtab vallasasja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks. Kuigi K.O on eitanud, XXX keldriboksi hõivamist, leiab kohus, et nende ütlused on paljasõnalised ja ennastõigustavad. Nimelt nähtub XXX ütlustest, et tema keldriboksil oli nii värviga, kui ka numbriga selgelt eristatav number 21, mis on tema korteri number. Antud asjaolu nähtub ka

XXX’i poolt

kohtule esitatud fotodest. Asjaolu kinnitavad ka kannatanu XXX’i ütlused, et keldriboksil oli number 21, millel oli ka tabalukk ees. Ka tunnistaja XXXa osutas kohtus skeemil XXX keldriboksile. Seega on leidnud kinnitamist, et XXX’le kuulus keldriboks number 21, millel

1-14-6026 oli selgelt eristatav number 21. Antud asjaolu on kinnitanud isegi süüdistatav Elena K.O, et naeltega oli keldriboksile löödud number 21, mis oma korda kattub XXXütlustega, et ta lõi omakäeliselt uksele naeltega number 21, mis vastab kannatanu XXX korterinumbrile. Mis puudutab väidet, et K.O ei suutnud tuvastada, kellele see keldriboks kuulub ning 19. ja 20. korteri omanikud eitasid selle valdamist märgib kohus järgmist. Isegi kui K.O tekkis kahtlus, et seda keldriboksi ei kasutanud keegi, oleks selline kahtlus pidanud koheselt kaduma, kui nad nägid, et keldriboksi uks on tabalukuga suletud. See, et see boks oli tabalukuga suletud, nähtub nii tunnistajate kui ka kannatanute ütlustest. Seega pole kohtul alust kahelda, et see tabalukk seal ees ka oli. K.O otsustades siseneda tabalukuga kinnitatud ruumi, ei saanud kuidagi eeldada, et nende käitumine on seadusega kooskõlas. See, et uks oli tabalukuga kinnitatud nähtub ka süüdistatava Elena K.O ütlustest. Kaitsja väide, et kuskilt ei suudetud seda tabalukku leida, on asjakohatu. Jah politsei ei leidnud sündmuskohalt tabaluku või tabalukku saagimise jälgi. Samas juhtus peale politsei kutsumist ja enne nende saabumist niivõrd palju asju, et on loogiline järeldada, et see tabalukk, kas lihtsalt kadus ära sellise sagimise juures või see paigutati pahatahtlikult kõikide silmade eest minema. Samuti nähtub tunnistaja XXX ütlustest, et korteriühistu esinaine käis kogu aeg sündmuskohal ringi , takistades seega sündmuskoha puutumatuse tagamist, mis omakorda kinnitab tabaluku võimaliku kadumise tõenäosust. Elena K.O ütlustest nähtub, et peale 04.05.2012.a sündmusi pandi boksile tabalukk, et vältida ebaseadusliku hõivamist. Ka peale 04.05.2012.a oli teada, et see keldriboks kuulub XXXle, seega ei saa rääkida ebaseaduslikust hõivamisest mingit asjaolu ei nähtu, et selle oleks pidanud sinna panema. See asjaolu nähtub ka kannatanu ütlustest, mille kohaselt peale 04.05.2012.a ei saanud ta keldriboksi enam enda valdusesse. Hõivamise poolt tõendab ka asjaolu, et mingil hetkel tekkis

XXX keldriboksile number 23, mis on K.O

korterinumber. Seda asjaolu kinnitab kannatanu XXX, kelle ütlustest nähtub, et paar nädalat peale 04.05.2012.a käis ta keldris ning tema endise boksi ees oli tabalukk ning ukse peal number 23, mille alt kumas läbi number 21. Ka tunnistaja XXXa on osutanud XXX keldriboksile skeemil, mis skeemil kandis küll K.O korterinumbrit 23. XXXon öelnud, et üks nädal peale 04.05.2012.a läks ta keldrisse ning tema ema keldiboksi ees oli uus tabalukk, kuid number on ikka veel 21. Kohus leiab, et süüdistatavate ütlused on ebausaldusväärsed osas, kus nad kinnitavad, et keldriboksis 2012-2014 mingit tegevust ei toimunud. Seega kohus leiab, et on tõendamist leidnud, et K.O poolt toimus varem kannatanu

XXX valduses oleva

1-14-6026 keldriboksi hõivamine. Asjaolu, et Elena K.O on väitnud, et tal on olemas mingisugune otsus tabalukku paigaldamisega keldriboksile on paljasõnaline, kuivõrd sellist otsust kohtule esitatud ei ole. Mis puudutab maa-ala, hoone või ruumi korrapärase tegevuse takistamist leiab kohus, et ka antud asjaolu on leidnud kinnitamist. Korrapärane tegevus on kohtu hinnangul siis, kui isik hoiab oma asju teatud kindlas ruumis, see ruum on korrastatud, suletud. Samuti kuulub korrapärase tegevuse alla ka ruumi kasutamine ja selle jälgimine iga natukese aja tagant, mida kinnitavad ka kannatanute ütlused. Nimelt osas, et nende boksid oli kinni, lukustatud ning paar korda käidi neid bokse kontrollimas. Seega kohus leiab, et XXX ja XXX’i keldriboksides toimus korrapärane tegevus. Mis puudutab kaitsja väidet, et kuivõrd prokurör loobus XXX osas esitatud süüdistusest, siis oleks ta pidanud loobuma ka teiste osas süüdistusest. Kuivõrd kohtus uuriti tõendeid vahetult ning nende tõendite osas leidis prokurör, et XXX keldriboksi osas ei leidnud hõivamisefakt kinnitust, oli tal õigus antud süüdistusest loobuda. See loobumine, ei mõjuta kuidagi teistes episoodides esitatud süüdistusi, kuivõrd teistes kuritegudes on leidnud tõendamist K.O süü. Kohus märgib, et Elena K.O on viidanud oma ütlustes, et XXX keldriboksile pandi ette tabalukk mingisuguse juhatuse otsusega. Samas ei ole ta antud otsust kohtule esitanud, seega peab kohus nõustuma prokuröri seisukohaga, et tõenäoliselt sellist otsust ei eksisteeri, seega ei olnud neil alust keldriboksi number 21 ette panna uut tabalukku ning selle võtit XXX’le mitte anda. Ka peab kohus vajalikuks selgitada, et asjaolu, et XXX oli eelnevalt korteriühistu esimees, ei ole piisavaks põhjuseks tema ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks. On tõsi, et K.O ja XXX’i vahelised suhted on pingestatud, kuid millegagi ei ole leidnud tõendamist, et XXX tegutses pahatahtlikult ühistu juhatuse vastu. Samuti ei ole leidnud kinnitust, nagu kaitsja üritab väita, et uue juhatusega sai ainult näiliselt

XXX esimeheks ning XXX juhatuse liikmeks.

Antud väide ei ole leidnud kinnitamist, seega on see paljasõnaline ning kohe kindlasti ei näita see isiku pahatahtlikust. Kohus viitab asjaolule, et tunnistaja XXXütlustest nähtub, et Elena K.O ütles talle 04.05.2012.a „pole enam teie oma“, antud juhul räägiti keldriboksist number 21, seega ka antud

1-14-6026 asjaolu kinnitab K.O poolt KarS § 266 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kohtule on esitatud kaitsjate poolt ka 2008.aastal vastuvõetud ühistu kodukorra otsus. Kohus leiab, et selle alusel ei kvalifitseeru keldriboks ebaseaduslikke valduste hulka. Nii XXX’id kui ka XXX ja tema poeg XXX on kinnitanud, et keldriboksid said nad ametlikult oma valdusesse majavalitsuselt. Enne korteriühistuid oli majavalitsus selleks asutuseks, kes andis lube keldribokside kasutamise osas. Tihti olid need load suulised ning mingeid kirjalikke dokumente ei olnud. See, et luba oli suuline, ei muuda nende keldribokside kasutamist ebaseaduslikuks. Isegi süüdistatav K.O on oma ütlustes maininud, et keldriboksi sai ta enda valdusesse 1999.a, see on enne korteriühistu „XXX“ loomist, mis tähendab, et loa sai ta majavalitsuselt ning pole ka temal olemas mingeid dokumente, mis kinnitaksid tema õigust sellele keldriboksile. XXX ütlustest nähtub, et Elena K.O lubas kohtule esitada vastavat dokumentatsiooni, mis kinnitab tema tegevuse õigsust. Kohus märgib, et sellist dokumentatsiooni kohtule esitatud ei ole. Lisaks peab kohus vajalikus juhtida tähelepanu asjaolule, et Elena K.O ütluste kohaselt keldribokside vaheseinu puudutava küsimuse arutamist ei protokollitud. Mittetulundusühingute seaduse § 21 lg 6 üldkoosolek protokollitakse, s.t kõik üldkoosolekud peavad olema protokollitud. Seadus ei ole andnud valikuvõimalust, et kui enamus ühistuliikmeid on poolt, ainult siis protokollitakse üldkoosolek. Seega juba antud väide kinnitab KÜ „XXX“ tegevuse ebaõigsust. Kaitsjad esitasid väite, et XXX ja XXX suurendasid oma keldribokse ebaseaduslikult. Samas on XXX kinnitanud, et ta suurendas oma keldriboksi majavalitsuselt saadud loaga umbes 5 aastat peale majja kolimist, enne korteriühistu moodustamist. XXX poeg

XXX on samuti

rääkinud, et ta sai majavalitsuselt loa teise keldriboksi kasutamiseks, eeldusel, et nad teevad selle korda. Samas on K.O kinnitanud, et tema suurendas ka oma keldriboksi, kuivõrd ta leppis naabrinaisega kokku ning seega sai ta naabrinaise keldriboksi ka endale. Seda on kinnitanud ka K.O, kes mainis, et keldriboksi suurendati naabri nõusolekul. Seega kohus leiab, et kui lähtuda K.O loogikast, oleksid 2012.a ka nende keldriboksid olnud ebaseaduslikud, kuivõrd ka nemad olid saanud loa majavalitsuselt või eelmiselt omanikult selle keldriboksi. Selleks hetkel ei olnud mingisugust notariaalselt kinnitanud keldribokside plaani ning K.O ei ole esitanud ka mingeid tõendeid, mis viitaksid, et üldkoosolek oli nende keldriboksid heaks kiitnud.

1-14-6026 Kohus märgib, et kannatanu XXX ütlustest nähtub, et sisse tungiti keldriboksi, mille ta oli saanud majja kolides, s.o 1995.a. Seega keldriboks, mis lammutati, oli olnud kannatanu XXX kasutuses juba 17 aastat, ei ole eluliselt usutav, et K.O, kes on elanud majas 1999.aastast ei teadnud, kes kasutab seda keldriboksi ja sedasi juba 17 aastat. Süüdistatav Elena K.O on väitnud, et XXX oli purjus koosolekul, kus oletatavalt otsustati keldibokside küsimust, samas ei ole kuskil tõenduslikku märget selle kohta. Kohtul on olemas ainult protokoll, kus on kirjas, et XXX oli purjus, segas koosolekut, sõimas K.O jne. Samas pole salvestust ning seega võib antud üldkoosoleku protokoll kajastada mida iganes, kohtus ei suudetud tõestada selle protokolli antud osas. Samuti ei kutsutud politseid, mida kannatanu XXX’i ütluste kohaselt oleks K.O koheselt teinud, kui ta tõesti oleks olnud purjus. Antud asjaolu, kinnitab ka Elena K.O ütlused, millest nähtub, et kui XXX oli purjus kutsuti tavaliselt sellistel juhtumitel politsei. Järgmisena analüüsib kohus 13.04.2012.a üldkoosoleku protokolli. Riigikohus on oma 13.02.2013.a otsuses kriminaalasjas nr 3-2-1-181-12 märkinud, et kokkukutsumise korda saab üldjuhul pidada rikutuks, kui üldkoosolekul otsustatakse küsimusi, mis ei olnud märgitud üldkoosoleku päevakorras. Päevakorra punktis hindamisel peab mõistlik korteriühistu liige aru saama, milliseid küsimusi selle päevakorrapunkti juures võivad otsustamist vajada. Antud juhul on 13.04.2012.a üldkoosoleku protokollis kajastatud järgnevad päevakorrapunktid: 1) 2011.a raamatupidamisbilanss. Juhatuse ja revisjonikomisjoni aruanne KÜ „XXX“ majandustegevusele 2011.a 2) 2012.a plaani läbiarutamine ja kinnitamine 3) KÜ „XXX“ argielu puudutavate tehniliste, finantsiliste ja muude küsimuste läbiarutamine ja otsuste vastuvõtmine. Esimese punkti osas ei ole mingeid probleeme, need on üheselt mõistetavad igale korteriühistu liikmele. Teise osas on öeldud, et 2012.a aasta plaani läbiarutamine ning sinna alla on paigutatud lisaks keldritele ka rõdud, ventilatsioon, variandid üks ja kaks. Kohus leiab, et mõistlik korteriühistu liige ei pea sellisest üldisest päevakorra punktist lugema välja, et tahetakse midagi teha keldriboksidega, sellest tulenevalt on rikutud kokkukutsumise korda ning keldrite lammutamise otsus on ebaseaduslik. Ebaselge korrapunkti korral ei saa eeldada, et mõistlik korteriühistu liige saab aru, mida võib sellise päevakorra punkti arutamine endas hõlmata, seega ei saa antud otsustusi lugeda seaduslikeks. Sellest tulenevalt ei ole seaduslik ka juhatuse otsus, millega võeti kasutusele vastavad sammud. Kohus soovib märkida, et KÜ „XXX“ 19.07.2014.a üldkoosoleku protokolli kohaselt loeti, et XXX, XXX ja XXX said vastavasisulised teavitused kätte 01.05.2012.a. Sündmus leidis aset

1-14-6026 juba 04.05.2012.a. Korteriühistuseaduse § 13 lg 2 kohaselt jõustub üldkoosoleku otsus kümnendal päeval, arvates päevast, mil see tehti teatavaks kõigile korteriühistu liikmetele põhikirjas sätestatud korras, seega kui kannatanud said otsuse kätte 01.05.2012.a, oleks otsus pidanud jõusuma 16.05.2012.a. Isegi kui möönda, et KÜ’l oli olemas kehtiv õigus ebaseaduslikuks sissetungimiseks, ei olnud KÜ vastavasisuline otsus veel jõustunud, mis omakorda kinnitab, et 04.05.2012.a oli K.O tegevus ebaseaduslik. Mis puudutab kaitsja väidet, et XXX ei uurinud K.O käest, kuhu tema asjad kadusid keldriboksist, märgib kohus järgmist. Kannatanu XXX ütlustest nähtub, et K.O-ga on võimatu suhelda, nad solvavad pidevalt ning nendega vaielda on mõttetu. Tunnistaja

XXX

ütlustest nähtub, et Elena K.O ütles talle 04.05.2012.a, et „see boks ei ole enam sinu oma, korista oma asjad siit minema“, samuti kui tunnistaja soovis teada oma kadunud asjade asukohta, siis Elena K.O ei vastanud midagi. Arvestades, et KÜ „XXX“ juhatuse ja liikmete vahelised suhted on pingelised, mis nähtub tunnistajate ja kannatanute ning isegi süüdistatavate ütlustest on arusaadav, miks kannatanu XXX ei soovinud K.O-ga rohkem suhelda ning seeläbi ei saanud teada, kuhu ta asjad tegelikult kadusid. Kuigi kohtuliku uurimise käigus pole üheselt leidnud kinnitamist fakt, et süüdistatav Elena K.O oleks keldriboksidesse sisenenud, oli tema kindlasti antud kuritegude kaastäideviiaks, nagu nähtub kogutud tõenditest, kannatanu ütlustest, just Elena K.O oli see isik, kes jagas vastava sisulisi käske (eemaldada lukustus, lammutada vaheseinu, välja viia kannatanute asju keldriboksidest) oma abikaasale K.O-le

ja töölistele (tunnistaja

XXX),

koordineeris kuritegude toimepanemist. KarS § 5 lg 3 kohaselt seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kohus märgib, et omavoliline sissetung on jätkuvalt karistatav ka peale 01.01.2015.a karistusseadusliku redaktsiooni muudatust. Kohus nõustub prokuröriga, et seadusemuudatuse näol ei ole tegemist sellise muudatusega, mis halvendab isiku olukord, kuna muudatusega kitsendati isikute ringi, keda on võimalik omavolilise sissetungimise eest vastutusele võtta. 01.01.2015.a muudatuse kohaselt on vastutusele võimalik võtta üksnes sellist isikut, kes vastav § 266 lg 2 p 2-4 toodud tunnustele. Elena K.O ja K.O tegevus on karistatav ning see vastav KarS § 266 lg 2 p 4 toodud tunnustele, seega ei ole kohaldatav KarS § 5 lg 3, kuivõrd isikute olukord ei halvene. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 09.05.2014.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-14 märkinud, et olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas,

1-14-6026 tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kuivõrd Elena K.O ja K.O tegu vastab KarS § 266 lg 2 p 4 koosseisulistele tunnustele, on nende süüdimõistmine lubatav ning KarS 5 lg 3 ei kohaldu. Kohus leiab, et 04.05.2012.a Elena K.O ja K.O poolt KarS § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritav tegu on tõendamist leidnud ja see ei ole seadusega kooskõlas, ning on kriminaalkorras karistatav. Kohtuliku uurimise käigus prokurör loobus süüdistusest XXXvalduses olnud keldriboksi ebaseadusliku sissetungimise osas, kuid see asjaolu ei muuda Elena K.O ja K.O lõpliku süüdistust KarS § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a KarS § 266 lg 2 p 4) järgi XXX’i ja XXX keldribokside osas. Järgmisena analüüsib kohus 04.05.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides XXX’i suhtes tarvitatud vägivalla episoodis kogutud tõendeid. Kohtus süüdistatav K.O seletas, et tegelikult antud episoodis oli hoopis tema kannatanu, kuna XXX ründas teda sepahaamriga ja lõi teda sellega. Sündmuskohal käinud politseinikud

XXX ja Reinson on kohtus andnud ütlusi, et K.O

mingeid visuaalseid vigastusi ei olnud näha. Kui isik oleks tõesti saanud „sepavasaraga“ vastu selga ja kätt, siis peaksid vigastused olema nähtavad, samuti on tõenäoline, et löögi tagajärjel peaks ka natukene verd jooksma. Kohus märgib, et tunnistaja XXX andis kohtus üksikasjalikke ütlusi ning mäletas antud sündmust väga selgelt, seega ei oleks tõenäoline, et ta ei mäletaks juttu, et keegi lõi kedagi haamriga. Arvestades seda, et nagu tunnistaja ise rääkis kohtuistungil, haamriga lüües võib ju inimese ära tappa. Seega on ebatõenäoline, et politseiametnik, kelle üheks ülesandeks on asju tähele panna, ei mäletaks sellist olulist seika, et ühte isikut rünnati haamriga. K.O on kohtus kinnitanud, et XXX’i poolset löömist nägid pealt nii Elena K.O kui ka XXX. Sama on kinnitanud ka Elena K.O. Samas tunnistaja Sergey XXX on kohtus öelnud, et ta nägi kuidas XXX hoidis käes haamrit ning tegi liigutuse nagu tahaks lüüa, aga mingisugust lööki ta ei näinud. Seega on Elena K.O ja K.O ütlused selles osas vastuolus tunnistaja ütlustega. Kohus leiab, et selles osas saab nende ütlused lugeda ebausaldusväärseks.

1-14-6026 K.O on väitnud, et ta keeras XXX’ile selja, et XXX ei tabaks tema pead. Kohus leiab, et selline väide ei ole eluliselt usutav. Isikut keda rünnatakse „kuvaldaga“ ning kes kõigi eelduste korral peaks tundma hirmu oma elu pärast või äärmisel juhul tervisekahjustuse saamise pärast, ei keera ründajale selga, lootusest, et viimane ei taba tema pead. Kui isik on ründaja poole seljaga, on ründajal just lihtsam tekitada tõsisemat tervisekahjustust, kuivõrd isik olles seljaga ei näe, mis toimub tema seljataga ning ei ole võimeline kätega kaitsma oma peab ja takistama rünnakut. Kohtu hinnangul on selline väide loogikavastane ning paljasõnaline. K.O on maininud oma ütlustes, et esiteks XXX pani vasara maha ja hiljem, et ta ise võttis selle vasara XXX’i käest ära. Kohtule tundub, et süüdistatav ei ole suutnud enda jaoks välja mõelda, milline versioon oleks kõige usutavam ja tema jaoks soodsam. Süüdistatav on kohtus väitnud, et ta mainis kohale saabunud politseinikele, et teda löödi haamriga, isegi näitas neile haamri kätte, kuid nii XXX kui XXX ei mäleta, et keegi oleks rääkinud mingist haamriga löömisest, ometi on selline asi ju kergesti meeldejääv ning eeldab kohest arstiabi ja politsei sekkumist. Ka Elena K.O nähes oletatavalt pealt oma mehe löömist „kuvaldaga“ nagu ta seda ise kirjeldas, ei otsustanud ise politseisse helistada ja abi kutsuda, vaid vaatas lihtsalt pealt, kuidas tema meest rünnatakse. Mis puudutab süüdistatava väidet, et ta pöördus politseisse samal päeval avaldusega, enda ründamise osas, antud väide ei vasta tõele. Prokurör on kontrollinud andmeid ning leidnud, et K.O pöördus politseisse avaldusega alles 22.05.2012.a, see on 18 päeva pärast sündmust. Kui isik soovib saada oma õigust ning seda, et ründaja võetakse vastutusele, ei ole loogiline eeldada, et ta ootab kuriteoteate esitamisega 18 päeva. K.O on oma ütlustes väitnud, et XXX muudkui lõi ja lõi teda vastu selga (täpsemalt vasaku abaluu piirkonda) ja kätte. Kaitsjate poolt esitatud patsiendikaartidelt nähtub, et K.O kaebab valu pärast käes, ta sai haamriga vastu väikest sõrme. Kuskil ei ole mainitud selja pihta löökide saamist ning kuigi hiljem, s.o 06.05.2012.a tuvastati isikul pindmine verevalum rindkeres, ei ole see kuidagi samastatav seljaga. Mis puudutav, et teda löödi kuvaldaga, siis seda asjaolu ei kinnita ükski tõend, Nimelt patsiendikaardilt R727162 tuvastati, et isikul on pindmine verevalum rindkeres. Arvestades, kuidas K.O kirjeldas, enda suhtes rünnet, ei ole kuidagi usutav, et tal tuvastati ainult pindmine verevalum. Siinkohal on oluline märkida, et 04.05.2012.a kui isik pöördus õhtul haiglasse, ei tuvastatud sellist vigastust, aga 06.05.2012.a tuvastati. Kui isik on saanud löögi

1-14-6026 kas selga või rindkeresse, ei ole loogiline, et ta ei näita seda arstile ja ei kurda valu üle, kuivõrd teadaolevalt võib löök haamriga põhjustada muuhulgas ka luumurde. Seega on ebausutav, et isikut löödi ka selga. Järgmisena leiab kohus, et ei ole ka eluliselt usutav väide, et XXX lüües K.O suure „kuvaldaga“ oli nii täpne, et tal õnnestus tabada ainult K.O väikest sõrme. Elena K.O on maininud, et XXX’i käes olnud „kuvalda“ oli haamrist 4 korda suurem ja 5 korda raskem, seega isegi kui K.O sirutas oma sõrmed võimalikult kaugele teineteisest, oleks kohtu hinnangul ning loogikale tuginedes see löök pidanud ikkagi tabama tervet kätte, mitte ainult ühte sõrme, täpsemalt väikest sõrme. Teadaolevalt „kuvalda“ löök on võimsam kui haamri oma ning see on mõeldud jõu suunamiseks suurele alale. Lisaks mis puudutab „kuvaldaga“ löömist, märgib kohus järgmist. Teadaolevalt on kuvaldaga löömiseks vaja tavaliselt kahte kätt ning terve keha rotatsiooni, et oleks üldse võimalik sellega lüüa. Samas nähtub XXX’i ütlustest, et tal on selg haige, seega saab eeldada, et tema jaoks oleks sellise raske relva käsitlemine olnud väga raskendatud. Seda enam, et K.O mainis, et oletatavalt XXX muudkui lõi ja lõi ja lõi, teda selle „kuvaldaga“. Elena K.O on oma ütlustes maininud, et ta kuulis kisa, jooksis keldri vahekäikku ning nägi, kuidas XXX’il on käes sepavasar. Peale abi kutsumist tuli kohale töömees. Hiljem on K.O lisanud, et intsidendi ajal oli töömees tema kõrval. Seda asjaolu ei kinnita jällegi XXX. Seega on siin ilmne vastuolu. XXX’i ütluste kohaselt, kuulis ta karjet ja väljus koridori, seisis Elena K.O tema ees. Seega ei olnud süüdistatav ja tunnistaja kõrvuti, tunnistaja ei näinud löömist, nagu Elena K.O kinnitab ning on üsna tõenäoline, et kui nad asetsesid sedasi nagu tunnistaja märkis, s.t tunnistaja K.O taga, siis ei pruukinud tunnistaja midagi näha. Siinkohal peab arvestama asjaoluga, et antud kelder on küllaltki madal, ning pime, seega ei ole teada, kui palju seal üldse on võimalik midagi näha. Ka Elena K.O on oma ütlustes maininud, et K.O sai löögi vastu selga ning kohus on juba eelnevalt analüüsinud, miks selline versioon ei ole eluliselt usutav, seega kohus uuesti antud asjaolul ei peatu. XXX on andnud kohtus ütlusi, mille kohaselt K.O lõi teda näo piirkonda, antud ütlused kattuvad ka tunnistaja XXXa ütlustega, kes nägi löömist pealt. Nii tunnistaja kui ka kannatanu on kogu kriminaalasja uurimise ajal jäänud enda ütlustele kindlaks, et K.O lõi kannatanut pea piirkonda. Antud asjaolu tõestab ka Regionaalhaigla väljatrükk,

1-14-6026 mille kohaselt tuvastati kannatanul hematoom ja marrastus parema silma all ning alalõualuu piirkonnas. Kohus märgib, et kuivõrd kannatanu oli enne haiglasse pöördumist politseis, on loogiline, et ta pöördus haiglasse antud ajal nagu nähtub tõendist. Seega see tõend kinnitab kannatanu löömist. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et on loogiline, et kannatanu vigastused (hematoom ja marrastus parema silma all) on tekkinud sellisel viisil nagu kannatanu on neid kirjeldanud, s.t K.O lõi teda. Ei ole loogiline eeldada, et kannatanu tekitas sellised vigastused endale ise, kuna kohtu hinnangul on alati selgesti eristatavad ise või kogemata tekkinud vigastused ja kellegi teise poolt vägivalda kasutades tekitatud vigastused. Kannatanu XXX on oma ütlustes kinnitanud, et ta võttis haamri ning lootis sellega K.O hirmutada, et viimane hoiaks eemale tema keldriboksist. Kannatanu on kinnitanud, et hoidis haamrit ühes asendis enda ees ning ei teinud K.O-le sellega viga. Samuti kinnitas kannatanu XXX kohtus, et temal pole kunagi olnud sepahaamrit (kuvaldat). Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd ta on kogu kriminaalmenetluse ajal jäänud oma ütluste juurde ning ei ole neid muutnud. Samas on K.O oma ütlusi korduvalt muutnud, ega ole osanud oma ütluste muutmist selgitada. Tunnistaja XXXa ütlused on olnud sarnased terve kriminaalasja menetlemise jooksul. See, et ta ajas segamini, kas ta läks koos XXX’ga keldrisse või mitte, ei oma kohtu hinnangul eriliselt tähtsust. On loogiline, et inimene on ähmi täis, kui ta näeb, et tema abikaasat rünnatakse, et ta unustab või ajab sassi teatud asjad. Tõenduslikku tähtsust omavates asjades on tunnistaja ütlused jäänud samaks, seega ei saa neid lugeda ebausaldusväärseteks. Tunnistaja on märkinud, et K.O lõi XXX’i rusikaga näo piirkonda. Asjaolu, et Elena K.O ja K.O väidavad, et XXXa tuli keldrisse sellel hetkel, kui Vladmir XXX oli põlvili, ei ole leidnud kinnitust. Tunnistaja XXXa on andnud loogilised põhjused, miks K.O teda ei näinud ja kohtul ei ole põhjust tema sõnades kahelda. Lisaks on XXXa märkinud, et ta kuulis, kuidas K.O hüüdis appi, mis vastab ka tunnistaja XXX’i ütlustele, et ta kuulis karjatust. Seega sellest saab järeldada, et XXXa oli keldris ning nägi sündmust pealt. Mis puudutab aga kaitsja väidet, et ei ole loogiline, et Elena K.O karjuks lihtsalt niisama „ XXX pekstakse“, märgib kohus järgnevat. Elena K.O teades, et keldris viibib tööline ning kedagi teist ei olnud, vajas endale tunnistajat, kes ei oleks nendega otseselt seotud, et leida

1-14-6026 tõendeid enda poolt väljatöötatud versioonile, et hoopis K.O on kannatanu ja temale tehti viga. XXXon andnud ütlusi, et tema ukse taha tuli kannatanu abikaasa XXXa, kes ütles, et keldris pekstakse XXX’i ning keldris nägi ta

XXX’i põlvedelt tõusmas. Väärib mainimist, et

K.O ei ole kordagi oma ütlustes maininud, et keldris viibis ka kolmas isik, XXX näol. Kohtu hinnangul saab eeldada, et K.O ajasid segamini XXXa ja XXX, kui nad kirjeldasid isikut, kes nägi XXX’i põlvedelt tõusmas. XXX ütlusi kinnitab ka

XXX ütlused, millest

nähtub, et ta sai peamise oma info sündmuskohal viibinud vanemalt naisterahvalt, kes oli kõige rahulikum. Kaitsja väide, et tunnistaja ütlustes on teatavad vastuolud, ei ole kohtu hinnangul oluline, kuivõrd tunnistaja on kohtus suutnud vastuolude esinemist piisavalt põhjendada. Mis puudutab 24.09.2013.a koostatud prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, märgib kohus järgmist. Määruses leiti tunnistaja ütlusi, kannatanu ja kahtlustatava ütlusi analüüsides, et XXX ei ületanud hädakaitse piire. XXX kaitses oma vara ning seejuures ka oma tervist. Sellest tulenevalt käitus XXX hädakaitseseisundis. Määruse kohaselt puuduvad viited, et XXX oleks ründe tõrjumiseks kasutanud vahendeid, mis ei vastanud rünnaku ohtlikkusele või et ta oleks K.O-le põhjustanud kavatsetult liigset kahju. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et XXX tõesti hoidis käes haamrit, kuid ta ei löönud, ei rünnanud sellega K.O, soovis vaid hirmutada, et ta ei läheneks tema boksile. Seega ei olnud K.O kuidagi põhjust XXX’i lüüa, mis on kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et seda ta just tegi. Kuivõrd XXX K.O ei löönud, mida tegelikult kinnitavad kõik tunnistajad, siis ei saanud K.O tegutseda ka KarS § 28 lg 1 kohaselt hädakaitseseisundis, kuivõrd tema suhtes ei olnud toimunud vahetut rünnakut ei enda ega kellegi teise õigushüvedele. Samuti XXX’i ütlusi kinnitab ka tunnistaja XXX ütlused, mille kohaselt pani ta sündmuskohal tähele, et kannatanul olid kehavigastused, täpsemalt marrastused näol. Samas ei tähendanud tunnistaja K.O olevaid vigastusi. Kuivõrd kohtu hinnangul on tõendamist leidnud KarS § 266 lg 2 p 3 (§ 266 lg 2 p 4) järgi esitatud süüdistused, oli

XXX’il õigus kaitsta tema valduses olevat keldriboksi omavolilise

sissetungi eest.

1-14-6026 Eeltoodu alusel leiab kohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et K.O tarvitas XXX’i suhtes vägivalda 04.05.2012.a XXXmaja keldriruumides ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kohus analüüsib 31.08.2012.a XXX, Tallinn asuva maja keldriruumides XXX suhtes tarvitatud vägivalla episoodis kogutud tõendeid. Kõigepealt kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et

XXX ütlusi ei saa lugeda

usaldusväärseteks. Tunnistaja on andnud täiesti erinevaid ütlusi kohtus kui ka kohtueelses menetluses. Kohtueelses menetluses on tunnistaja kinnitanud uurijale, et ta ei näinud, mis toimus K.O ja XXX vahel. Ta ainult kuulis, et K.O ütles XXX’le, et viimane annaks talle võtmed. Kohtus on tunnistaja kinnitanud, et ta nägi kõike, mis K.O ja XXX vahel toimus. Kohtueelses menetluses on tunnistaja kirjutanud ülekuulamise protokollile alla, et „Minu sõnade järgi õigesti kirjutatud, olen läbi lugenud“. Kohtus on isik väitnud, et ta ei lugenud protokolli läbi ning uurija sai temast valesti aru ning pani asjad valesti kirja. Samas on tunnistaja märkinud, et süüdistatava abikaasa Elena K.O käis peale ülekuulamist tema ukse taga ning andis talle lugemiseks tema ülekuulamise protokolli ning seejärel mõistis isik, et protokoll ei ole õige. Tunnistaja on ka väitnud, et Elena K.O käis tema juures süüdistusaktiga, hiljem selgitas, et ta lihtsalt väljendas ennast valesti. Isikule on tutvustatud ka tema õigus, mille kohta on protokollis olemas märge, tema allkirja näol. Seega isik teadis, milline tagajärg võib kaasneda valeütluste andmise eest. Tunnistaja käitumise osas märgib kohus, et kui kohtuistungil prokurör küsis tunnistaja käest, miks ta kirjutas siis protokollile alla, seda lugemata, läks tunnistaja närvi ja karjus oma vastuse. Riigikohus on oma 28.05.2014.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13 märkinud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Kohus leiab, et XXX ütlused, et uurija sai temast valesti aru ning ta ei lugenud protokolli läbi ei ole arusaadavad põhjused, millega vastuolu põhjendada. Tunnistajat on ülekuulanud uurija XXX, isikul on võimaldatud ütlusi anda vene keeles, ülekuulamine kestis 40 minutit. Tunnistajal on keskeriharidus ning kohtus on isik kinnitanud, et ta mõistab sõnade paari „ omakäeliselt kirjutatud ja vastab tõele“ tähendust. On tõenäoline, et tunnistaja rääkis 20.09.2012.a ülekuulamisel tõde, kuid pärast Elena K.O külastust, kellega kuulutakse

1-14-6026 XXXjuhatusse ning tahtmata suhteid rikkuda, otsustas asuda väitma, et temast saadi valesti aru ja kirja pandi valesti ning ta tegelikult nägi kõike, mis toimus. Kohtul puudub alus kahtlemaks, ülekuulamist teostanud isiku pädevuses või mingisuguse kokkumängu toimumises. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.05.2007.a otsus nr 3-1-1-6-07, p 7). Antud kriminaalasjas kohus ei tuvastanud ühtegi erandliku juhtumit, mis annaksid aluse eeldada, et kaebaja allkirja saamiseks kasutati pettust või sunniti teda füüsiliselt ülekuulamise protokollile alla kirjutama. Fakt on see, et tunnistaja ei ole suutnud küllaldaselt selgitada, miks tema ütlustes esineb selline vastuolu, lisaks, läks tunnistaja närvi, kui prokurör proovis saada vastuolu selgitavat vastust. Sellest kõigest nähtub, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning need tuleb täielikult tõendite kogumist välja jätta. K.O ütlused on kohtu hinnangul ebausaldusväärsed. Esiteks on K.O väitnud, et ta pöördus samal päeva, s.o 31.08.2012.a kriimustuste pärast meditsiiniasutusse. Kohtus avaldatud tõenditest nähtub, et tegelikkuses viibis K.O Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 01.09.2012.a ajavahemikul 14:57-15:35. Seega väide, et ta pöördus koheselt Regionaalhaiglasse on paljasõnaline ning vastuoluline. Kohus leiab, et arvestades, et K.O ja XXX vaheline konflikt leidis aset 31.08.2012.a kell 8 paiku, ei olnud süüdistataval mingeid takistusi, et minna haiglasse varem, kui tal tõesti tekkisid mingid vigastused. Kohus peab tõenäoliseks, et K.O ei tekkinud mingeid vigastusi XXX ründamise tagajärjel ja sellepärast ei läinud ta koheselt haiglasse. Kohus märgib, et K.O ei ole kuidagi selgitanud, mis Regionaalhaigla tõendil on teine kuupäev, mis ei kattu tema ütlustega. Samas loeb kohus usaldusväärseteks ütluse, millest nähtub, et kontoriruum paikneb majahoidja ruumi kõrval. Ka Elena K.O ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätta. Esiteks tema ei näinud toimunud sündmust pealt, talle rääkis asjaoludest K.O . Kuivõrd K.O ütlused on kohus ebausaldusväärseteks lugenud, ei ole alust lugeda tõeseks ka Elena K.O ütlusi. Siiski märgib kohus, et ka Elena K.O on väitnud, et koheselt mindi Regionaalhaiglasse, kuid tegelikkuses mindi sinna alles järgmise päeva pealelõunat.

1-14-6026 XXX on andnud terve kriminaalasja uurimise ajal samasuguseid ütlusi. Nimelt on ta öelnud, et K.O tahtis temalt võtmeid ära võtta, kannatanu ei tahtnud võtmeid anda ja tegi ettepaneku, et annab võtmed tunnistajate juuresolekul. K.O ei nõustunud sellega, vaid hakkas võtmeid kannatanult vägisi ära võtma. K.O surus kannatanu vastu seina, hakkas taskus olevat kätt välja tirima. K.O tõmbas tasku katki, väänas sõrmi, kuni kannatanul oli niivõrd valus, et võtmed kukkusid käest ära. Väänamisel kannatanu karjus appi, kuid keegi ei tulnud. Samasugust juttu rääkis kannatanu ka XXX Timm’ile, kelle ütlustest nähtub, et K.O tahtis võtmeid võtta, kannatanu hoidis kätt taskus, võti oli paelaga käe küljes. K.O tiris käe taskust välja, sõrm sai kannatada. Vasak õlg oli sinine järgmisel päeval, kuna K.O surus kannatanu seina vastu. Kannatanu oli tunnistajaga kohtudes näost punane, nuttis, vererõhk peaaegu 200. Parempoolne jope tasku katki. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt kannatanu ütles talle, et keldris olles küsis K.O tema võtmeid, kannatanu keeldus nende andmisest, samas lubas anda neid tunnistajate juuresolekul. Peitis võtmed taskusse, K.O surus kannatanu vastu seina, väänas käsi. Kannatanu oli tunnistajaga kohtudes näost punane, ärritatud, nuttis, hääl värises. Jope oli katki, nägi välja nagu inimene, kes oli just kakelnud. XXX ütlused, mis ta on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses ning tunnistajale rääkinud on samastatavad. Jah nendes ütlustes on mõned erinevused, kuid põhijoontes on ütlused samas. Kohus leiab, et ütluste vähest erinevust saab pidada arusaadavaks, kuivõrd tunnistajate ütlustest nähtub, et kannatanu oli näost punane, ärritanud, vererõhk peaaegu 200. Seega isik tõesti kartis ning on loogiline, et mõned pisidetailid võivad ununeda, võrreldes olukorraga, kus sulle tuleb täiselujõuline mees kallale. Mis puudutab väidet, et miks kannatanu ei jõudnud tunnistaja Timm juurde varem, siis kohus selgitab. Kannatanu on selgelt öelnud, et ta käis esmalt ustele koputamas, et saada abi, arvestades, et 31.08.2012.a oli reedene päev, sündmus leidis aset 8 paiku, on õige järeldada, et enamus inimesi oli juba tööle läinud. See selgitab, mis ta jõudis tunnistaja Timm juurde peale teatud aja möödumist. Samas märgib kohus, et kannatanul oli tunnistaja Timm juurde minnes ikka veel näha K.O teo tagajärgi. Kannatanul oli vererõhk peaaegu 200, ta oli närvis ärritanud, sama täheldas ka tunnistaja

XXX. Mõlemad tunnistajad täheldasid, et kannatanu

jope tasku oli katki, XXX on oma ütlustes koguni öelnud, et kannatanu nägi välja nagu ta oleks just kakelnud. Kohus leiab, et tunnistaja Timm ütlustes pole alust kahelda, isik on samasuguseid ütlusi andnud nii kohtus kui ka kohtueelses menetluses. Seega pole alust kahelda, et ta tõepoolest mõõtis

1-14-6026 kannatanul vererõhku ning mõõtmisetulemuseks oli peaaegu 200. Sellest tulenevalt märgib kohus, et kui inimesel on vererõhk peaaegu 200 tähendab see seda, et tal on oli esinenud mingisugune tugev erutus. Selliseks erutuseks võib kindlasti lugeda ootamatut rünnakut. Samuti märgib kohus, et inimene ei ole sedavõrd hea näitleja, et ta suudaks tekitada endale sellise olukorra, kus erapooletul isikul on võimalik mõõta tema vererõhku sellises suuruses, nagu tunnistaja Timm kannatanul mõõtis. Seega ka see asjaolu kinnitab kannatanu seisundit peale K.O rünnet Samuti märgib kohus, et K.O on märkinud, et XXX tasku oli natukene katki, rippus ja sealt paistis valget voodrit. 31.08.2012.a teostatud isiku läbivaatus protokollist nähtub, et isiku jope parem tasku on küljest ära rebitud, mitte ei ole lihtsalt katki. Ka tunnistajad Timm ja XXX on märkinud, et kannatanu parempoolne jope tasku oli katki, rebitud. On ebatõenäoline, et kannatanu ise rebis omal tasku katki, et tekitada teistele mulje, et K.O seda tegi. Tunnistaja Timm on öelnud, et kannatanul ei olnud mingeid probleeme K.O-ga enne nende vastu hääletamist, samuti ei olnud ta huvitatud K.O-st kui mehest. Seega jääb kohtule arusaamatatuks, miks oleks pidanud XXX ise rikkuma oma riideid, arvestades, et ta on pensionär, kelle sissetulek ei ole suur. Mis puudutab kas XXX suhtes oli olnud kaebusi või mitte, on antud asjas asjakohatu. Siiski märgib kohus, et huvitaval kombel teavad kaebustest ainult juhatuse liikmed K.O ja XXX. Teised kaebuste kohta ei tea, mida kinnitab ka tunnistaja Timm. Isegi kannatanu on eitanud, et ta oleks teadlik kaebustest enda suhtes. Mis puudutab asjaolu, et ruumid olid kõrvuti ning kannatanu ütluste kohaselt olid ühistu uksed avatud, siis kui uskuda K.O ja XXX ütlusi, oleks kannatanu pidanud XXX’t ühistu ruumides nägema. Samas ta ei näinud kedagi. K.O ütles, et ta teadis, et XXX on ühisturuumis, seda, kui isik tõesti seal viibis, miks ei kutsunud ta isikut endaga kaasa, et XXX ei saaks muutuda „tüütuks“ ja keelduda andmast võtmeid tagasi, kuivõrd kui uskuda K.O ütlusi, oli kannatanuga pidevalt mingeid probleeme. K.O ei ole antud asjaolu kohtus selgitanud. Samuti, kui uskuda K.O ja XXX ütlusi, siis olid võtmed lukuaugus, ruumid olid kõrvuti, seega kui XXX oleks võtmeid haaranud, siis oleks „kähmlus“ toimunud täpselt ühistu ruumide kõrval, kust XXX ei oleks olnud võimeline nägema, mis aset leidis.

1-14-6026 Kohus peab vajalikus märkida, et Elena K.O on isegi möönnud, et XXX ja K.O vahel võis sündmus toimuda selliselt nagu XXX on väitnud, kuna ta esitas tunnistajale küsimuse, et järsku oli XXX K.O-st huvitatud kui mehest ning ära tõukamise tulemusena esitas valesüüdistuse. Kohus leiab, et antud küsimus on ülimalt asjakohatu, esiteks K.O on 52.aastane ning XXX on 71.aastane, nende vanusevahe on 19 aastat, seega, et XXX oleks võinud olla K.O-st huvitatud, arvestades veel nende pingelisi suhteid, kui mehest, on naeruväärne oletus. Lisaks nähtub tunnistaja Timm ütlustest, et XXX’l oli endal olemas hea mees, seega ei olnud tal mingit põhjust kellestki teisest huvituda. KrMs § 66 lg 21 alusel ei ole tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende ajaolude kohta, millest ta sai teadlikuks teise isiku vahendusel tõendiks, välja arvatud, kui: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel; 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde; 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega; 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud. Kohus leiab, et tunnistaja Timm ja XXX ütlusi saab lugeda tõenditeks, kuivõrd kannatanu XXX oli nendele juhtunust rääkimise ajal veel tajutu mõju all. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et kannatanu oli närvis, nuttis, näost punane, tema vererõhk oli peaaegu 20. Kohus leiab, et kuivõrd ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes ja ei ole võimalust, et ta moonutas tõde ning ta oli tunnistajatele rääkimise hetkel veel kogetu mõju all, on nende ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendina arvestatavad. Kohus olles analüüsinud tõendeid asub seisukohale, et kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et K.O 31.08.2012.a XXXmaja keldriruumides tarvitas XXX suhtes vägivalda ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kohus analüüsib 28.07.2014.a Elena K.O poolt XXXsuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodis kogutud tõendeid. Kannatanu XXXon kohtus ja kohtueelses uurimises andnud ütlusi, mis põhilistes tõenduslikku tähendust omavates asjaoludes ühtivad. Kuigi tema ütlustes on teatud ebakõla, on see ebakõla kohtu hinnangul tingitud asjaolust, et talle tehti sedasi liiga ning ta oli tugevalt erutatud. Samuti tuleb arvestada sellega, et kannatanu näol on tegemist vana ja haige inimesega.

1-14-6026 K.O on oma ütlustes kinnitanud, et nägi kogu sündmust pealt olles kodus, mis asub neljandal korrusel. Kohus leiab, et see väide on vähe tõenäoline, arvestades, et keskmiselt on ühe paneelmaja korruse kõrgus 2,5 meetrit, arvestades vundamenti ning korruste vahesid, võib neljas korrus asetseda kindlasti kuskil 10-15 meetri kõrgusel maapinnast. Kohus leiab, et kuigi inimene võib selliselt kõrguselt asju näha, ei suuda ta kindlasti näha neid selgelt, et ta suudaks tõsikindlalt väita, kuhu löögid kedagi tabasid. Siinkohal peab arvestada, et K.O on ikkagi 52.a vanune ning üldteada olevaks asjaoluks on, et vananedes halveneb ka silma nägemine. Seega antud väide, et ta nägi kõike pealt on asjakohatu. Teiseks on K.O väitnud, et ta nägi, et peale sündmust Elena K.O põsk oli paistes ning selja peal oli verevalum. Regionaalhaigla patsiendikaardilt nähtub, et isikul tuvastati vasaku alalõualuu turse, hematoom. Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendikaardilt nähtub, et isikul on vasaku põse turse ning valu. Kuskil ei ole mainitud, et Elena K.O oleks tuvastatud mingisugune verevalum seljal. Samuti on lahknevusi haiglate patsiendikaartidel. Kohtu hinnangul ei ole alalõualuu ja vasak põsk kuidagi samastatavad, seega oleks isikule nagu antud kaks erinevat diagnoosi, mis kohtu hinnangul ei oleks kindlasti saanud tekkida samast sündmusest. Samuti ei nähtu Elena K.O vigastusi 22.09.2014.a kell 17:00 teostatud vaatlusprotokollil. Seega tekkib küsimus, kuidas on võimalik, et Regionaalhaiglas, kus isik viibis 20:26 – 21:36 ja Ida-Tallina Keskhaiglas, kust väljastati kella 20:00 ajal tõend, saadi selliseid erinevaid tulemusi. Ei ole tõenäoline, et kui sündmus leidis aset 13:00 ajal või natukene enne seda ning esimene ülevaatus oli samal päeval kuskil 20:00 ajal või enne seda ning viimane ülevaatus 21:26 ajal, jõudis tekkida hematoom, mis ennem ei olnud nähtav. Seega on antud arsti tõendid erinevad, ning kohus leiab, et neid ei saa täies mahus usaldusväärseteks lugeda. Kannatanu XXXon kohtus andnud ütlusi, et Elena K.O kastis põõsaid ning selle käigus kastis tema jalad märjaks. Küsimuse peale, mida ta teeb kastis süüdistatav ta üleni märjaks. Antud asjaolu kinnitavad ka tunnistaja XXX ütlused, millest nähtub, et Elena K.O pritsis kannatanut voolikust tuleva veega, kui naine hakkas ära minema pritsis Elena K.O teda uuesti. Samuti on XXX andnud vastavasisulisi ütlusi, et Elena K.O kastis naist voolikuga näkku ning kui naine hakkas ära minema, kastis Elena K.O teda uuesti veega. Taisa XXX, kelle ütlustest nähtub, et Elena K.O kastis

XXX’i voolikust veega. Ning XXX ütlused,

mille kohaselt Elena K.O kastis kannatanut voolikust veega. Isegi Elena K.O on tunnistanud, et ta kastis kannatanut veega, kuigi tema sõnade kohaselt selleks, et viimast maha rahustada. Antud juhul nõustub kohus prokuröri seisukohaga, et ükski täiemõistuslik inimene

1-14-6026 ei saa eeldada, et kui inimene on juba vihale aetud, siis tema jätkuv voolikuga kastmine rahustab ta maha. Kaitsja tõstatas küsimuse, miks kannatanu pöördus tagasi, kuigi sai aru, et Elena K.O käitumine tema suhtes on vaenulik ja ründav, siis kohus leiab, et isik, kelle päev algas sooviga minna randa, et veeta aega oma abikaasaga ning siis järsku teda rünnatakse, sellisel ootamatul ja julmal viisil, on loogiline, et isik asub ennast kaitsma ja ei suuda leppida sellise ründava ja tema õigustunnet riivava ründega. Mis puudutab, kas kannatanu riivas Elena K.O kotiga või mitte, siis märgib kohus järgmist. Tunnistaja XXX on öelnud, et tema ei tea, kas Elena K.O sai kannatanu kotiga pihta või mitte. XXX on öelnud, et tema ei tea, kas Elena K.O sai hoobi kotilt või mitte, kuivõrd lööki ta ei näinud, samuti ei kuulnud ta heli. Kannatanu ja tema mees on kinnitanud, et lööki ei olnud. Ainukesed, kes väidavad, et löök toimus on süüdistatav Elena K.O ja K.O. K.O osas kohus juba analüüsis, miks ta ei võinud näha lööki. Kas XXXvehkis oma kottiga või mitte. Siinkohal on kannatanu ise kinnitanud, et selleks et kaitsta oma nägu veejoa eest, liigutas ta kotti näo ees. Tunnistaja Anna XXX ütles, et kannatanu liigutas kotti. XXX märkis, et kannatanu liigutas kotti enda ees paremale-vasakule. Seega asjaolu, et XXX’il oli kotti enesekaitseks hoidnud enda näo ees ja ta liigutas seda edasi tagasi on leidnud tõendamist. Kas XXXkasutas kotti ründamiseks, kohus leiab, et see ei olnud nii. Kuigi Anna XXX ja XXX on märkinud, et naine nagu ei kaitsenud ennast kottiga, vaid ründas sellega, märgib kohus, et antud asjaolu ei ole kinnitust leidnud. Kannatanu hoidis kotti enda ees ja liigutas seda edasitagasi, see ei tähenda, et ta üritas kedagi rünnata, pigem ta kaitses ennast ning üritas rünnet tõrjuda. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et tunnistajate hinnang, et kannatanu üritas süüdistatavat rünnata on ainult oletus, kuivõrd nad ei näinud kogu sündmust pealt, lisaks ei pruugi nende arusaam asjadest olla täiesti objektiivne. Samas märgib kohus, et XXXnäol on tegemist pensionäriga, kes on lisaks onkoloogiline haige, kas tal oleks olnud üldsegi jõudu kellegi ründamiseks, arvestades, et ta pidi samaaegselt ennast veejoa eest kaitsma. Põhja Ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetlus

XXX’i osas lõpetanud, leiti, et XXXei

ületanud rünnet tõrjudes hädakaitse piire ning kaitsja väidet, et sellega prokurör nagu möönis, et ka XXXründas Elena K.O, ei kinnita ükski tõend, see kaitsja väide on asjakohatu. Kohus ei hinda antud asjaolu, kuivõrd hetkel ei ole kannatanu süüdistatava rollis. Kohus märgib

1-14-6026 siiski, et olukorras, kus ei ole tõendatud, et mingisugune rünne toimus (XXX’i poolne rünne K.O vastu), samas on tõendatud, et K.O kastis XXX’i korduvalt veega ning viimane üritas ennast käekottiga kaitsta, ei saa rääkida ründe tõrjumisest hädakaitse piire ületades. Mis puudutab, Elena K.O poolset rünnet XXXsuhtes, kui ta lõi teda voolikuga pähe, siis seda kinnitavad järgmised tõendid. Nimelt tunnistaja Anna XXX on andnud ütlusi, et K.O lõi kannatanut pihustiga vastu pead, löögi tugevus oli keskmine. XXX on öelnud, et Elena K.O tabas naist pihustiga vastu pead, ta ei näinud täpselt kuhu vastu pead, kuid kuulis löögi heli. XXXon andnud ütlusi, et ta nägi kannatanut, kes hoidis oma peast kinni ühe käega. XXX on öelnud, et Elena K.Oõi abikaasale vooliku otsaga vastu pead. Seega on löömine tuvastatud tunnistajate ja kannatanute ütlustega. Isegi süüdistatav on möönnud, et löök toimus, kuivõrd ta on kohtus märkinud, et ta võib-olla riivas kannatanut pihustiga. Süüdistatava väited, et tema suhted kannatanuga on negatiivsed: „Esiteks, kuna süüdistatav keeldus vormistamast kannatanu väimeest ehitustöömeheks, kui viimane oli tööta. Teiseks, märkis süüdistatav, et kannatanu tütar ja väimees petavad ühistut vee kasutamisel. Kolmandaks lisas süüdistatav, et neil on üüri võlgnevus“ on asjakohatud. Süüdistatav on lihtsalt rääkinud kohtule mingisuguse oma versiooni, kuid pole esitanud antud väidete osas mingisuguseid tõendeid. Samas nähtub tunnistaja

XXX’i ütlustest, et varasemalt enne seda intsidenti neil

K.O-ga probleeme polnud. Seega on kohtu hinnangul Elena K.O vastavasisulised süüdistused ennastõigustavad, nagu tal oleks olnud õigus kannatanu veega kastmiseks ja seejärel voolikuga löömiseks. Süüdistatav Elena K.O on oma ütlustes väitnud, et ta kastis

XXX’i kogemata, mille järel

viimane hakkas teda sõimama. Kohus märgib, et kogemata võis Elena K.O kannatanut esimest korda kasta, kuid kindlasti ei saa järgmiseid kastmise kordi lugeda kogemata juhtunuks. Süüdistatav Elena K.O on kord väitnud, et teda tabas kaks lööki, siis kolm lööki. Kohus leiab, et isik, soovides tõendada, et teda rünnati, samas suutmata meenutada sellist olulist asjaolu, mitu korda teda löödi, ei ole tõenäoline. Süüdistatav on märkinud, et teda löödi vastu selga ja vastu peab. Samas kaitsjate poolt esitatud haiglate tõenditest, ei nähtu kuidagi, et süüdistatav kaebaks valu üle seljas, või üldse mainiks, et üks löökidest tabas teda selga. Lisaks on Regionaalhaigla patsiendikaardilt nähtav, et isik on haiglas öelnud, et ta sai kottiga löögi näkku. Kuskil ei mainita selga, antud väide on kohtu hinnangul tekkinud hiljem, et rõhutada asjaolu, et ta sai antud rünnakus kahjustada ning XXX’i lüües tegutses ta hädakaitse seisundis.

1-14-6026 Mis puudutab asjaolu, kas Elena K.O tegutses hädakaitse seisundis või mitte märgib kohus järgmist. Riigikohus on 21.11.2014.a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-71-14 märkinud, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10). Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest. Elena K.O kastis kannatanut voolikust, sedasi, et viimane pidi ennast kaitsma ja tõstma käekotti oma näo ette ning liigutama seda edasi tagasi. Kuivõrd kohus on leidnud, et mingisugust rünnet kannatanu poolt süüdistatava suhtes ei toimunud, ei olnud süüdistataval alust lüüa kannatanut vooliku pihustiga vastu pead. Kohus leiab, et see, et kannatanu liigutab kotti enda näo ees edasi tagasi, ei saa kuidagi jätta süüdistatavale muljet, et teda hakatakse kohe ründama ning ta peab seda rünnet hakkama tõrjuma. Kohus märgib ka asjaolu, et kohtu poolt uuritud materjalidest ei ole kuidagi nähtuv, et süüdistatava ja kannatanu vahel olid mingid vaenulikud suhted. Vaenulikele suhetele on viidanud ainult süüdistatav ning kohus on selle väite absurdsust eelpool analüüsinud. Seega ei olnud süüdistataval alust arvata, et teda rünnatakse. Kohus asub seiskohale, olles eelnevalt analüüsinud kriminaalasjas kogutud ja vahetult uuritud tõendeid, et on leidnud tõendamist, et Elena K.O pani toime

XXX’i kehalise

väärkohtlemise 28.07.2014.a ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kohus jubib tähelepanu ka järgmistele asjaoludele. Nimelt nähtub Anna XXX ütlustest, et Elena K.O käis peale sündmust nende juures, kuid tunnistaja ütles talle, et nad räägivad vaid seda, mida nad nägid. Samuti käis Elena K.O tunnistaja XXX juures ning näitas talle süüdistusakti/protokolli ning selle peale muutis viimane oma ütlusi. Seega kohtu hinnangul on Elena K.O komme käia oma kuritegude pealtnägijate juures, otsides võimalusi neid

1-14-6026 mõjutada, et saada sedasi endale soodsam tulemus kriminaalmenetluses. Antud asjaolu iseloomustab ka see, et kannatanu XXXkinnitusel sai ta enne kohtusse tulekut kirja, kus oli kirjas, et pensionär kui kohtusse lähed tõstame su üüri, kuivõrd kiri oli koos kommunaalarvega, siis kannatanu arvates oli see K.O-lt. Samuti märgib kohus, et kaitsjad on esitanud tõendid, mille hulgas on ka iseloomustused K.O ja XXX’i osas. Üks on töökas ja abivalmis, samas kui teine on vaenulik, joodik ja lihtsalt paha inimene. Märkimisväärne nende iseloomustuste juures on asjaolu, et iseloomustused on antud 19.07.2014.a ning mõlemale on allakirjutanud Elena K.O. Kohus on andnud isikud kohtu alla 02.09.2014.a, kriminaalasi on kohtusse saabunud 14.07.2014.a. Seega anti iseloomustused peale kohtueelse menetluse lõppemist ja toimiku kohtusse saatmist. Arvestades, et Elena K.O ja K.O süüdistatakse kuritegudes, kus üheks kannatanuks on XXX, ei saa kohus kohe kuidagi lugeda neid iseloomustusi erapooletuteks ja õiget olukorda väljendavateks. Samuti on

K.O-le andnud iseloomustuse ka

OÜ, mis on allkirjastatud

28.05.2012.a. Iseloomustuse kohaselt on K.O korralik inimene, kellel ei esine mingeid konflikte. Kohus leiab, et selline iseloomustus on antud sujuvalt peale kuriteo toimepanemist, s.o 24 päeva pärast seda. Samuti, kuivõrd kriminaaltoimik tuli kohtusse 14.07.2014.a üldmenetluses, siis on antud iseloomustus iganenud. Kaitsjatel ja süüdistataval oli võimalus kohtule esitada uus iseloomustus, kuid seda tehtud ei ole. Seega kohus ei saa seda iseloomustust arvestada.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatavate isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud

1-14-6026 kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Süüdistataval Elena K.O puuduvad kehtivaid kriminaal- ja väärteo karistused, samas on tal kaks arhiveeritud kriminaal- ja väärteokaristust. Üks on KarS § 263 p 1 eest, s.o avaliku korra rikkumine. Selle eest mõisteti isikule karistuseks 5 kuud, 2 aastase katseajaga. Teine kriminaalkaristus on isikul KrK § 133 alusel, s.o ebaseaduslik läbiotsimine või väljatõstmine. Antud teo eest karistati Elena K.O rahatrahviga 299.75 euro ulatuses. Isikul on ka kaks arhiveeritud väärteokaristust, mõlemad on ühistranspordiseaduse rikkumise eest. Elena K.O on käesolevas kriminaalasjas pannud toime teise astme kuriteod, mis on kvalifitseeritavad KarS § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 1) järgi, s.o kehaline väärkohtlemine ja KarS § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a § 266 lg 2 p 4) järgi, s.o omavoliline sissetung, seega jätkas Elena K.O kuritegude toimepanemist ajal, kui tema suhtes käis juba kriminaalmenetlus. Elena K.O teos puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, s.h võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast

1-14-6026 peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna Elena K.O ei ole varasemalt karistatud kriminaalkorras, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada Elena K.O edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus on seisukohal, et Elena K.O ei ole mõttekas ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna see ei kannaks oma eesmärke. Kohus karistas Elena K.O korduva kohtuistungi korra rikkumise eest rahatrahviga, summas 250 eurot, kohustusega tasuda see 1 (ühe) kuu jooksul kohtumääruse jõustumisest. Toimunud kohtuistungil avaldas süüdistatav, et tema keskmine sissetulek on 700 eurot ning tema ülalpidamisel on 1 alaealine laps. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et lepingulise kaitsja Olovjanišnikov’i kaitsjatasu antud kriminaalasjas on 7800 eurot, millest on tasutud 4300 eurot, s.t isik peab tasuma kaitsjale veel 3500 eurot. Kohtule teadaolevalt omavad süüdistatavad ka kolme korteriomandit, millega samuti kaasnevad igakuised kohustused. Nendest asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et Elena K.O näol on tegemist isikuga, kellele käiks rahalise karistuse kandmine ilmselgelt üle jõu. Lisaks on Elena K.O kohustatud tasuma ka menetluskulud, s.h sundraha ning määratud kaitsja tasu. Kohus on seisukohal, et rahalise karistuse mõistmine Elena K.O-le ei ole otstarbekas, kuna see raskendaks tema majandusliku olukorda tuntavalt. KarS § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 1) näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a. § 266 lg 2 p 4) näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Keskmiseks karistusemääraks KarS § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 1) puhul on seadusandja poolt määratletud 0,5 aastat vangistust ning § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a. § 266 lg 2 p 4) puhul 1,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus leiab, et Elena K.O on võimalik karistada vangistusega § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest sanktsiooni keskmääras ning § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a. § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise

1-14-6026 eest alla sanktsiooni keskmise määra. Seda põhjusel, et Elena K.O pole kehtivaid kriminaalkaristusi. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik,

vaid

see

on

kuriteo

eest

mõistetud

põhikaristuse

üks

võimalikest

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 8). Kohus on seisukohal, et Elena K.O suhtes on võimalik kohaldades KarS § 74 sätteid, kuivõrd teda ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ning käesolevas kriminaalasjas on talle esitatud süüdistus kahe teise astme kuriteo toimepanemise episoodis, tal on olemas kindel elukoht. Seega leiab kohus, et Elena K.O suhtes KarS § 74 sätete kohaldamine kannab oma eripreventiivset eesmärki. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et Elena K.Ouleb mõista KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 7 (seitse) kuud. Elena K.O tuleb mõista KarS § 121 (alates 01.01.2015.a KarS § 121 lg 1) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 5 (viis) kuud. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel suurendades üksikkaristustest raskeimat karistust, mõista liitkaristuseks vangistus 10 (kümme) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 28.07.2014.a, s.o 1 (üks) päeva. Ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks lugeda 9 (üheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 2 (kahe) aastase

1-14-6026 katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Vastavalt KarS § 75 lg 1 kohustada Elena K.O täitma KarS § 75 lg 1 sätestatuid kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrata Elena K.O katseajaks Tallinna Vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 78 p 1 alusel arvestada Elena K.O-le määratud 2 (kahe) aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 24.03.2015.a. KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete jälgimise kohustus hakkab Elena K.O kehtima kohtulahendi jõustumisest. Elena K.O suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel või vastavalt KrMS § 313 lg 1 p 7 kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel kuulub tõkend elukohast lahkumise keeld tühistamisele karistuse ärakandmisel.

Süüdistatavat K.O ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Väärteokorras on isikus 2 (kaks) arhiveeritud karistust. Antud karistused on isik saanud Liikluskindlustuse seaduse ja Liiklusseaduse alusel. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud K.O käitumises puuduvad. Kohus on eelnevalt analüüsinud K.O iseloomustusi ning selgitanud, mis nendega ei saa arvestada.

1-14-6026 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, s.h võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna K.O ei ole varasemalt karistatud kriminaalkorras, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada K.O edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus on seisukohal, et K.O ei ole mõttekas ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna see ei kannaks oma eesmärke. Süüdistatava keskmine sissetulek 800 eurot, igakuised laenukohustused on 150 eurot ning tema ülalpidamisel on 1 alaealine laps. K.O on avaldanud kohtus, et lepingulistele advokaatidele maksmiseks olid nad koos abikaasa Elena K.O-ga sunnitud võtma laenu. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et lepingulise kaitsja Olovjanišnikov’i kaitsjatasud antud kriminaalasjas on 7800 eurot, millest on tasutud 4300 eurot, s.t isik peab tasuma kaitsjale veel 3500 eurot. Kaitsjale Sven Sillar’ile peab süüdistatav maksma lisaks 2030 eurot. Samuti on kohtule teada, et süüdistatavad omavad ka kolme korteriomandit, millega kaasnevad igakuised lisa kulutused. Kohtu hinnangul on K.O näol tegemist isikuga, kellele käiks rahalise karistuse kandmine ilmselgelt üle jõu. Lisaks on K.O kohustatud tasuma ka menetluskulud, sundraha ning määratud kaitsja tasu. Kohus on seisukohal, et rahalise karistuse mõistmine K.O-le ei ole otstarbekas, kuna see raskendaks tema majandusliku olukorda tuntavalt. KarS § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 2 p 3) näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a. § 266 lg 2 p 4) näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Keskmiseks karistusemääraks KarS § 121 (alates 01.01.2015.a § 121 lg 2 p 3) puhul on seadusandja poolt määratletud 2,5 aastat vangistust ning § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a. § 266 lg 2 p 4) puhul 1,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse

1-14-6026 määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus leiab, et K.O

on võimalik karistada vangistusega § 121 (alates

01.01.2015.a § 121 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ning § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a. § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest alla sanktsiooni keskmise määra. Seda põhjusel, et K.O

pole varasemalt

kriminaalkorras karistatud ning enne käesoleva kuriteo toimepanemist oli ta seaduskuulekas kodanik. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik,

vaid

see

on

kuriteo

eest

mõistetud

põhikaristuse

üks

võimalikest

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 8). Kohus on seisukohal, et K.O suhtes on võimalik kohaldades KarS § 74 sätteid, kuivõrd teda ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ning käesolevas kriminaalasjas on talle esitatud süüdistus teise astme kuriteo toimepanemise episoodides. Seega leiab kohus, et K.O suhtes KarS § 74 sätete kohaldamine kannab oma eripreventiivset eesmärki. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et K.O tuleb tunnistada KarS § 266 lg 2 p 3 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 7 (seitse) kuud. K.O tuleb KarS § 121 (01.01.2015.a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt

1-14-6026 § 121 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ja mõista talle karistuseks vangistus 8 (kaheksa) kuud. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel suurendades üksikkaristustest raskeimat karistust, mõista liitkaristuseks vangistus 11 (üksteist) kuud. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Vastavalt KarS § 75 lg 1 kohustada K.O täitma KarS § 75 lg 1 sätestatuid kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrata K.O katseajaks Tallinna Vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 78 p 1 alusel arvestada K.O-le määratud 2 (kahe) aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 24.03.2015.a. KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete jälgimise kohustus hakkab K.O kehtima kohtulahendi jõustumisest.

TSIVIILHAGI

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. KrMS § 310 lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.

1-14-6026 VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekitatud isiku poolse tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, selline tegevus on õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Käesolevas kriminaalasjas on esitatud XXX ja XXX’i poolt tsiviilhagid. Kohus leiab, et antud tsiviilhagid tuleb jätta rahuldamata, järgmistel põhjustel. XXX’i poolt esitatud tsiviilhagi oli seotud süüdistusega, kus K.O lõi kannatanut, selle episoodi jooksul lõhkus Elena K.O ära XXXa käes olnud mobiiltelefoni. Kuivõrd antud episoodis ei ole süüdistatavaks Elena K.O vaid on K.O , siis puudub seaduslik alus antud tsiviilhagi rahuldamiseks. Mis puudutab XXX tsiviilhagi, siis algselt esitas kannatanu selle summas 722 eurot, samas kohus kontrollides süüdistuses ja tsiviilhagis välja toodud kaduma läinud asjade nimekirja ja nende hindu, sai hagi summaks 702 eurot. Kohtus vähendas kannatanu oma hagi 500 eurole, oskamata siiski täpselt öelda, mis tal 04.05.2012.a ebaseadusliku sissetungimisega kaduma läksid. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab vastama samadele nõuetele nagu tsiviilmenetluseski. Vastavalt TsMS § 363 lg 2 peab hagiavaldus sisaldama muuhulgas tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu

1-14-6026 millise tõendiga tõendada soovitakse. Hagi suuruse, nõuete puudulik tõendamine ning nõuete suurust tõendavate dokumentide esitamata jätmine võivad tingida hagi osalist või täielikku rahuldamata jätmist. Kannatanu ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõestaksid, et tõesti talle tekitati kahju suurus on 500 eurot. XXX ei olnud võimeline kohtus esitama ühtegi täiendavat tõendit hagi tõendamiseseme kohta. Kohus leiab, et sellise hagi rahuldamine, kus isik arvab, et tal on võib-olla läinud kaduma teatud asjad, samas omamata täit kindlust kaduma läinud asjade osas, oleks süüdistatavate suhtes ebaõiglane ning tingiks kannatanu alusetu rikastumise süüdistatavate arvelt. Kohus on seisukohal, et kannatanu XXX tsiviilhagi summas 500 eurot (viissada eurot) tuleb jätta rahuldamata. XXX’i poolt esitatud tsiviilhagi summas 350 eurot (kolmsada viiskümmend eurot) tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: Elena K.O-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 19,20 eurot (üheksateist eurot ja kakskümmend eurosenti). KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 585 eurot (viissada kaheksakümmend viis eurot).

K.O-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 19,20 eurot (üheksateist eurot ja kakskümmend eurosenti). KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 585 eurot (viissada kaheksakümmend viis eurot).

Samas peab kohus põhjendatuks menetluskulude osas kohaldada KrMS § 180 lg 3 sätteid (arvestades

Elena

K.O

ja

K.O

varalist

seisundit

ja

resotsialiseerumisväljavaateid) ning määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi, s.o väljamõistetud menetluskulud kuuluvad hüvitamisele 12 (kaheteist) kuu jooksul.

1-14-6026 Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega. Teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul ei kao kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest tulenevaid menetluskulusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2003.a otsus kriminaalasjas nr 31-1-23-03, p 5.3 ja 5.4). Kuivõrd kohus leidis, et Elena K.O ja K.O on süüdi neile esitatud süüdistuses jäävad lepingulistele kaitsjatele tasutud ja tasumata summad süüdistatavate kanda.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.