1-15-2392/23 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.Tartu Maakohtu 14. mai 2015. a otsusega tunnistati P.I KarS § 424 järgi süüdi ja karistuseks mõisteti talle 1 aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning mõisteti P.I-le lõplikuks karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et P.I-le mõistetud karistusest kuulub kohe ärakandmisele 1 kuu vangistust. Ülejäänud karistuse osa, s.o 7 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui P.I ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel keelati P.I käitumiskontrolli perioodil tarvitada alkoholi. 2.1 Maakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja uurinud tõendeid kohtulikul arutamisel, leidis, et P.I süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tõendatud toimikus olevate tõenditega: tunnistaja ütluste, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, isikusamasuse tuvastamise protokolli, väljatrükkidega sõiduki andmetest, õiendiga P.I juhtimisõiguse kohta ja patrullilehega. Lisaks tõendavad P.I süüd tema enda ütlused. 2.2 Karistuse mõistmisel ja P.I süü suuruse hindamisel arvestas kohus P.I joovet, pidades seda küllaltki suureks. Samuti arvestas kohus, et P.I oli Sadalas töökohustustega seonduvaid asju ajades teinud otsuse tarvitada alkoholi, tarvitanud lühiajaliselt alkoholi ja seejärel alustanud sõidukijuhtimist. P.I oli täielikult teadlik oma joobest, aga ka sellest, et tal puudub igasugune õigus mootorsõiduki juhtimiseks (puudub juhtimisõigus). P.I eesmärgiks oligi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine. Teo toimepanemine oli P.I ütluste kohaselt tingitud mõtlematusest. Kohtu hinnangul mõjutab P.I süü suurust ka asjaolu, et ta liikles asulasisesel teelõigul. Siinjuures ei saanud kohtu hinnangul P.I süüd vähendavate asjaoludena arvestada, et 4. jaanuaril 2015 ei olnud Kantküla-Sadala teel tihedat liiklust ja P.I jõudis läbida ligikaudu 100 meetrit enne, kui politsei tema juhitava sõiduki

peatas, aga ka asjaolu, et P.I ei põhjustanud toimepandud teoga kellegi elule või tervisele või varale kahjulikke tagajärgi. Kuigi tegemist on asjaoludega, mis kahtlematult mõjutavad süü suurust, ei kergenda või vähenda nende puudumine mingil juhul isiku süüd. Siinkohal pidas kohus oluliseks osundada, et P.I ütluste kohaselt viibis tema juhitavas sõidukis kaasreisija, mistõttu oli vähemalt kaasreisija potentsiaalselt ohustatud isikuks. 2.3 Kohtu hinnangul ei väljendanud P.I kohtus ütlusi andes siirast kahetsust, mida oleks KarS § 57 lg 1 p 3 alusel võimalik hinnata karistust kergendava asjaoluna. Ainuüksi P.I poolt väljendatu, et ta on süüdi ja oleks pidanud kutsuma kaine juhi ning on käesolevaks ajaks läbinud alkoholiravi, ei asenda isiku selget väljendust kahetsuse kohta. 2.4 Karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades arvestas kohus P.I suhtumist kehtestatud õiguskorda. Seda ilmestab kohtu arvates tema varasem karistatus, aga ka suhtumine talle varasemalt mõistetud karistustesse ja õiguskorda üldiselt. P.I on korduvalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, st sõiduki joobes juhtimise eest. Tartu Maakohtu 13. mai 2013. a otsusega on P.I karistatud KarS § 424 järgi maksimaalse rahalise karistusega, s.o 500 päevamäära (1600 eurot). Rahaline karistus määrati tasumisele osade kaupa ühe aasta jooksul, lisaks võeti P.I-lt ära sõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks. P.I ei ole käesoleva ajani tasunud talle mõistetud rahalist karistust. Vabatahtlikult on P.I tasunud 268 eurot, millest järeldub, et tasumata on suur osa talle mõistetud karistusest, s.o 1332 eurot. Lisaks on P.I karistatud korduvalt samalaadse süüteo eest väärteokorras. Kuivõrd P.I on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist, järeldub sellest, et mõistetud karistused ei ole talle vajalikku mõju avaldanud. P.I-le on mõistetud eriliigilisi karistusi ja talle on antud korduvalt võimalusi kanda karistust vabaduses. Kohtu hinnangul on märkimisväärne seegi, et pärast P.I süüditunnistamist ja karistamist kuriteos, on ta jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist juba kahe kuu pärast. Järgneva samalaadse süüteo pani P.I toime kuu aega pärast karistuse määramist. P.I on karistatud ka juhtimisõiguse äravõtmisega (lisakaristus 4 kuud ja põhikaristus 7 kuud), kuid sellele vaatamata on ta jätkanud järjepidevalt mootorsõiduki juhtimist (P.I ütlused) ja seda ka alkoholijoobes. Kohtu arvates ilmestab nimetatud asjaolu P.I suhtumist talle mõistetud karistusse, aga ka õiguskorda üldiselt. 2.5 Kuna seni mõistetud karistused ei ole P.I-le vajalikku mõju avaldanud, st mõjutanud teda oma tegude üle järele mõtlema ja tegema oma käitumises ning mõtlemises olulisi järeldusi ja korrektiive, ei ole kohtu arvates võimalik karistuse eesmärke saavutada kergemaliigilise karistusega, st rahalise karistusega. P.I arusaama enda tegude tähendusest ja keelatusest suudab kohtu hinnangul mõjutada vaid vangistus. 2.6 Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka selle üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi. Juhi kohustuseks on rakendada liikluses kõrgendatud tähelepanelikkust, et minimaliseerida temast lähtuvat või lähtuda võivat ohtlikkust ja vältida igasuguse kahju tekitamist kaasliiklejatele. Juhtides sõidukit seisundis, kus isiku reageerimiskiirus ja -võime, aga ka tähelepanuvõime on oluliselt vähenenud, on mootorsõidukijuht rikkunud suurel määral oma kohustusi. Seeläbi on seatud ohtu kõikide liiklejate elu ja tervis, aga ka teiste inimeste vara. Seega tuleb pidada alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist äärmiselt ohtlikuks teguviisiks ja seda isegi juhul, kui ei ole lõplikult realiseerunud joobes juhtimisest tulenev oht, st kaasliiklejate elu ja tervist või nende vara ei ole kahjustatud. Käesoleval juhul nähtub kriminaalasja materjalidest, et P.I juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel. Vaatamata sellele, et P.I ise kedagi liiklemas ei

3.Maakohtu otsuse peale esitas P.I kaitsja apellatsiooni, vaidlustades süüdistatavale mõistetud karistust. Kaitsja taotleb P.I-le mõistetud karistuse vähendamist ja selle KarS § 74 lg-te 1–3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Kaitsja hinnangul on maakohus vääralt tuvastanud P.I süü suuruse. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ning millistel asjaoludel seadis P.I endale eesmärgiks kriminaalses alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise. Selline järeldus ei vasta kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditele. P.I selgitas kohtus, et äratarvitatud alkohol ei olnud tema poolt kodust või mujalt kaasa toodud. See oli Sadalas kohapeal olemas. P.I ei olnud enne Sadalasse sõitmist kavas alkoholi tarvitama hakata ega alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asuda. Lisaks kinnitas P.I , et mootorsõidukit juhtima asudes oli ta enesetunne normaalne, koordinatsioon ei olnud häiritud, füüsilisi alkoholijoobe tunnuseid ei esinenud ning ta tundis, et on mootorsõiduki juhtimiseks suuteline. Samuti märkis P.I, et alkoholismi tõttu ei mõelnud ta enda tegevusele ega võimalikele tagajärgedele. Seega tuleneb süüdistatava ütlustest vastupidiselt kohtu järeldusele, et P.I ei seadnud endale eesmärgiks juhtida mootorsõidukit joobeseisundis. Kuivõrd P.I ei pannud tegu toime kavatsetult, on maakohus ebaõigesti lugenud eelviidatud asjaolu tõttu süüdistatava süü suuremaks, kui see tegelikult oli. 3.2 Maakohtu seisukoht P.I süü suuruse kohta tulenevalt joobe suurusest (1,09 mg/l) on nõuetekohaselt põhjendamata. Kuni 30. juunini 2009 kehtinud Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § 19 lg 1 p 3 nägi ette mh järgmised joobeastmed: kerge joove, kus alkoholi kontsentratsioon veres on 0,20–1,50 promilli (0,1–0,75 mg/l), keskmine joove, kus alkoholi kontsentratsioon veres on 1,51–2,50 promilli (0,76–1,25 mg/l) ja raske joove, kus alkoholi kontsentratsioon veres on üle 2,5 promilli (1,26+ mg/l). Seega oli varasema seadusandluse kohaselt P.I tuvastatud joove keskmine. Viidatud õigusakt küll enam ei kehti ning kehtiv seadusandlus ei näe ette joobeastme juriidilist eristamist, kuid see ei anna alust varem kehtinud regulatsiooni täielikult eirata. Eriti seetõttu, et teistsugust regulatsiooni pole kehtestatud ning kohus on pidanud vastavasisulise hinnangu andmist vajalikuks.

3.3 Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas saavad P.I süüd suurendada asjaolud, et otsuse tarvitada alkoholi tegi ta töökohustusi täites ja alkoholi tarvitas ta lühiajaliselt. Ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine on aga eraldiseisev süütegu, mistõttu ei oma see KarS §-s 424 sätestatud süüteo toimepanemisel asjas tähtsust. Kuna mootorsõiduki joobeseisundis juhtimiseks ei olegi n.-ö õiget kohta, ei saa ka sellise teo toimepanemise kohavalik omada isiku süü suuruse hindamisel olulist rolli. Liiklejaid on nii asulavälisel kui ka -sisesel teel. Kui aga kohus pidas oluliseks asjaolu, kus tegu toime pandi, pidanuks kohus hindama ka seda, milline oli reaalne olukord ning oht kaasliiklejatele. P.I selgitas, et teo toimepanemise kohas ei olnud teisi liiklejaid, puudusid ülekäigurajad ja bussipeatused, isik manöövreid tegema ei pidanud. Need asjaolud vähendavad ta süüd. 3.4 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et P.I ei ole avaldanud siirast kahetust, mida oleks KarS § 57 lg 1 p 3 alusel võimalik käsitada karistust kergendava puhtsüdamliku kahetsusena. P.I on kohtuistungil öelnud, et kahetseb enda tegu ning on seda väitnud ka ülekuulamisel kohtueelses menetluses. Lisaks selgesõnalisele väljendusele nähtub P.I siiras kahetsus süü ülestunnistamises, teo mõtlematuks tunnistamises ning asjaolus, et P.I asus kohe ette võtma meetmeid, et selline tegevus ei korduks. P.I läks alkoholiravile, et temast ühiskonnale tulenevat riski maandada. P.I avaldatud kahetsus on siiras ning tegemist on karistust kergendava asjaoluga, mille arvestamine on kohtule obligatoorne. Karistuse eripreventiivseid eesmärke käsitledes märgib kaitsja, et süüdistatavale varasemalt mõistetud karistused ei ole täitmata põhjusel, et P.I ei ole suhtunud tõsiselt temale mõistetud karistustesse. Isiku majanduslik olukord oli ja on raske ning just seetõttu ei ole P.I suutnud temal lasuvaid rahalisi kohustusi täita. Majanduslikud raskused ja seetõttu tasumata rahalised karistused ei väljenda kuidagi P.I negatiivset või ükskõikset suhtumist õiguskorda. Eripreventiivse eesmärgi juures on oluline arvesse võtta sedagi, et süüdistatava varasem karistatus ja käitumine on juba mõjutanud teda alkoholi tarvitamisest loobuma ning seda juba enne käesoleva süüteo eest karistuse mõistmist. Initsiatiiv alkoholismiravile minna tuli seejuures P.I-lt endalt. 3.5 Kaitsja hinnangul ei ole kuidagi põhjendatud rangema karistuse mõistmine ainuüksi toimepandud süüteost endast tulenevalt. Samuti ei saa karistuse üldpreventiivne eesmärk anda alust mõista isikule süü suurusele mittevastavat karistust. Ainuüksi üldpreventiivne eesmärk ei saa õigustada isikule järjest rangema karistuse mõistmist. 3.6 Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et P.I süüd ei saa hinnata suureks, kusjuures tema käitumises esineb karistust kergendav asjaolu ning süüdistatava eripreventiivne prognoos on hea. Seetõttu on talle mõistetud karistuse määr ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. 3.7 Süüteo toimepanemise asjaoludest ning süüdistatava isikust tulenevalt on põhjendamatu pöörata P.I-le mõistetud karistust kasvõi osaliselt täitmisele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks karistus tuleb ühe kuu ulatuses täitmisele pöörata. P.I ei ole varasemalt vangistusega karistatud ning ta on käesolevaks ajaks juba tegelenud alkoholi tarvitamise probleemiga ning saanud asjakohast abi. Lisaks sellele on oluline, et isik on füüsilisest isikust ettevõtja, kes on perekonna ainus ülalpidaja. Reaalne vangistus, ka ühe kuu pikkune, tähendaks süüdistatava majandustegevuse katkemist ning isik satub raskustesse ka temal lasuvate suurte rahaliste kohustuste täitmisega. Süüdistatav teab, et igasuguse karistamisega kaasnevad alati negatiivsed tagajärjed karistatule ja tema lähedastele, kuid leiab, et praegusel juhul on maakohtu poolt mõistetud nn šokivangistus ebaproportsionaalne.

8.Siiski ei too see ümberotsustus kaasa esimese kohtuastme mõistetud karistuse revideerimise. Ringkonnakohus toonitab, et maakohus on jõudnud järeldusele P.I süü suuruses kõiki asjaolusid nende kogumis hinnates, seejuures on kohtu veendumuse kujunemine süüküsimuses piisavalt argumenteeritud. Kriminaalkolleegium nõustub esimese astme kohtuga, pidades sarnaselt P.I süüd keskmisest suuremaks. 8.1 Nii nagu maakohus märkis, oli P.I väljahingatavas õhus kuriteo toimepanemisel alkoholi sisaldus 1,09 mg/l kohta. Tegemist on kriminaaljoobe alammäärast (alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,75 mg/l kohta) arvestatavalt suurema joobega, millele maakohus on süüküsimuse lahendamisel sisuliselt ka tuginenud. Esimese kohtuastme osutus süü erinevale suurusele 0,75 mg/l ja 1,09 mg/l puhul on täiesti piisav, võtmaks seda süüd suurendava faktilise asjaoluna arvesse ning ringkonnakohus ei jaga kaitsja etteheidet, et see maakohtu seisukoht on nõuetekohaselt põhistamata. Pealegi, kohtuotsuses on maakohus sellele väitele pühendanud terve lõigu, selgitades näiteks, et „ “ (vt maakohtu otsuse lk 6). Ka kriminaalkolleegiumi hinnangul annab P.I joove teo toimepanemise ajal tunnistust tema süü suuruse kohta. Seda võib ilmestada lihtsa võrdelise seosega: mida suurem on sõidukijuhi joove, seda suurem on temast lähtuv oht kaasliiklejatele; samavõrd suurem on seega ka süüdistatava süü (KarS § 424 kui abstraktse ohudelikti puhul). Kriminaalkolleegium kordab, et P.I joove oli kriminaaljoobe nö lävest arvestatavalt suurem, mis tema süüd seetõttu kindlasti ka kasvatab. Ringkonnakohut ei veena kuidagi kaitseväide, mille kohaselt vastab kuni 30. juunini 2009 kehtinud Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § 19 lg 1 p 3 järgi alkoholi kontsentratsioonile veres 1,09 mg/l kohta joobeastmetest keskmine joove (0,76– 1,25 mg/l). Selle määruse põhjal võib nentida hoopis, et alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 1,09 mg/l kohta jääb keskmise joobeastme teise kolmandikku, mis osutab juba iseenesest suuremale joobele. 8.2 Apellandi väitel on maakohus rikkunud põhistamiskohustust ka ühelauselise sedastusega, et kohus arvestas süüdistatava süüd suurendavate asjaoludena P.I otsust tööasju ajades tarbida lühiajaliselt alkoholi ning seejärel kohe sõidukiga sõitma asumist. Kriminaalkolleegium apellandiga ei soostu, kuna maakohus on seda seisukohta siiski põhjendanud, öeldes, et P.I jaoks ei tundunud olevat probleemne keset tööasjade ajamist hakata alkoholi tarvitama,

teadmisega, et tal on vaja koheselt uuesti sõidukit juhtima hakata (vt maakohtu otsuse lk 6). Eraldivõetuna neid asjaolusid esimene kohtuaste ei vaadelnud. Kohus osutas neile kogumis ning täheldas põhimõtteliselt tõika, et P.I ei tekkinud mingit sisemist konflikti joobeseisundis sõiduki juhtimisel. Seda arvamust ringkonnakohus ka jagab. 8.3 Kriminaalkolleegium jääb samale seisukohale maakohtuga ka selles, et P.I süüd suurendab juhtimisõiguse mitteomamine kuriteo toimepanemise ajal. On märkimisväärne, et süüdistatav, kes ei oma isegi mitte juhtimisõigust, on sedavõrd küüniline õiguskorra suhtes, et asub joobeseisundis sõidukit juhtima. 8.4 Vastuseks apellatsioonile selgitab kriminaalkolleegium veel järgmist. KarS § 424 on abstraktne ohudelikt, mis ei nõuagi koosseisu realiseerimiseks konkreetset tagajärge. Loeb see, et süüdlane on loonud ohu teiste turvalisusele. Kohus peabki tema süü suuruse hindamisel arvestama seda, millise iseloomuga see oht kuriteo toimepanemisel on olnud. Ka tähendab see pilguheitu kuriteo tehioludele, sealhulgas teo toimepanemise kohale, mis võib kindlasti süü suurust mõjutada (kogumis muu süüle antava hinnanguga). Selle arusaama valguses on maakohus juhtinud õigustatult tähelepanu asjaolule, et P.I liikles asulasisesel teelõigul, s.o kohas, kus kaasliiklejaid on tõenäoliselt rohkem kui väljaspool asulat. Teiste liiklejate mittekohtamine (veel vähem bussipeatuste puudumine või vajamatus teha sõidukiga manöövreid), ei väära tõsiasja, et süüdistatav lõi asulas, kus liiklus on üldiselt tihedam kui asulavälisel alal, ohu joobeseisundis sõiduki juhtimisel teiste inimeste turvalisusele. 8.5 Viimaks juhtis maakohus P.I süüle hinnangu andmisel tähelepanu tema kahetsusavaldusele, jättes aga selle asjaolu karistuse korrigeerimisel arvestamata. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 10.2; 3-1-1-1407, p 6). Vaid juhul, kui kohus põhistab, et kuriteo kahetsus ei ole siiras, võib jätta selle kergendava asjaolu kõrvale. Niimoodi on aga maakohus ka toiminud, põhistades, miks ta ei pea P.I avaldusi siira kahetsuse väljenduseks. Kriminaalkolleegium ei kahtle esimese astme kohtu veendumuses ega pea vajalikuks sellele enamat tähelepanu pöörata.