Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Meelika Aava Günther Ridbeck’i süüdistuses KarS § 113 ja KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1, 3 ja KarS § 113 lg 1) ja Silver Bulak’i KarS § 113 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 113 lg 1)
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 15. mai 2015. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatava Günther Ridbeck’i kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar ja süüdistatava Silver Bulak’i kaitsja Andrus Repnau Anneli Lumiste
Prokurör Süüdistatavad
Günther Ridbeck, isikukood 38803260340, aadress XXXXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodakondsus, XXXXXXXXX, emakeel eesti keel, töökoht puudub; varasemalt kohtulikult karistatud: 31.05.2004 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,7 vangistusega 4 kuud. Tõkend – vahistamine alates 24.10.2014 Silver Bulak, isikukood 38704130392, aadress XXXXXXX XXXX X, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodakondsus, XXXXXXXXX, emakeel eesti keel, töökoht enne kinnipidamist E OÜ; varasemalt kohtulikult 6 korral karistatud, neist viimati: 05.09.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 järgi vangistusega 1 aasta tingimisi KarS § 74 lg 1 kohaldamisega katseajaga 1 aasta.
Tõkend – vahistamine alates 23.09.2014 Kaitsjad Asja lahendamise viis
Vandeadvokaat Eva Tibar (Günther vandeadvokaat Andrus Repnau (Silver Bulak) Kirjalik menetlus
Ridbeck),
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 15. mai 2015. a kohtuotsus Günther Ridbeck’i ja Silver Bulak’i suhtes jätta sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse, et Günther Ridbeck’i tegevus KarS § 121 järgi alates 01.01.2015 vastab KarS § 121 lg 2 p 3. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Günther Ridbeck’ile on esitatud süüdistus selles, et tema, 15.06.2013.a. ajavahemikus kell 22:00 kuni 23:00, Harjumaal, XXXXXX vallas XXXXX külas XXXXXXX XXXXX, lõi MK ́ile rusikaga vastu nägu, vasakule poole sarna-lõua piirkonda nii tugevasti, et kannatanu saadud löögi tõttu kukkus ja kaotas lühikeseks ajaks teadvuse. Oma tegevusega põhjustas Günther Ridbeck MKile füüsilist valu ja tervisekahjustusi näo-kolju piirkonnas – turse näo piirkonnas, suus limaskestal marrastus, verevalumid vasakul silmal ja näol silma piirkonnas, silmalau ja silmaümbruse põrutuse, vasaku orbita põhja „blow-out“ murru, vasaku maksillaarsiinuse nivoovarju ja täpsustamata koljusisese vigastuse. Samuti tema, 31.08.2013.a. kella 16:00 paiku, Harjumaal, XXXXXX vallas, XXXXXX külas, XXXXXX keskuse kaupluse ees, lõi peale seda, kui DM oli löönud RJ-le lahtise käega vasakule poole oimu piirkonda, ühe korra rusikaga paremale poole oimu piirkonda nii tugevasti, et kannatanu kukkus sellest löögist, peale seda lõi veel maaslamavat kannatanut jalaga DM. Oma tegevusega põhjustas Günther Ridbeck koos DM-iga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – turse ninal, pea vasakul poolel ja paremal põsesarnal, marrastused kõrvalesta piirkonnas. Seega, Günther Ridbeck, lüües ja kahjustades teise inimese tervist, millega tekitas valu, pani toime kehalise väärkohtlemise, s o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a. on samad teod kuriteona kvalifitseeritavad KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi). Günther Ridbecki ja Silver Bulaki süüdistatakse samuti selles, et nemad koos isikute grupis, ajavahemikus 02.09.2014.a. kell 19:50 kuni 03.09.2014.a. kell 10:00, viibides Harju maakonnas, XXXXXX vallas, XXXXXX külas, XXXXXXX XXXX metsa ääres oleva nn istumiskoha juures, tungisid kallale AU-le, pekstes teda käte ja jalgadega pea, kehatüve ja käte piirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustusi – aju-kolju kinnise tömbi trauma ajukelmete aluste verevalumitega ja
2(14)
peaajupõrutusega, ninaluude murruga, verevalumitega kõõlustanul ja mõlemas oimulihases, põrutushaavadega mõlema silma ümbruses, mõlema kõrva taga ning üla- ja alahuulel (kokku 10 haava), põrutushaavade ja verevalumitega suu limaskestal ning hulgaliste nahaaluste verevalumite ja nahamarrastustega pea piirkonnas. Lisaks tekitasid seejuures AU-le tervisekahjustusi – kehatüve ja kaela kinnise tömbi trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega mitmel keha anatoomilisel joonel (kokku 17 roidemurdu, s h viie roide kaksikmurd), kõrikõhrede murruga, verevalumitega roidemurdusid ümbritsevates pehmetes kudedes, kaelalihastes, keelepäras, kõri ja neelu limaskestal, söögitoru ülaosa limaskestal, mõlemas kopsus, mao väliskestal, peen- ja jämesoolekinnistil ning suurel rasvikul ning hulgaliste nahaaluste verevalumite ja nahamarrastustega kehatüvel; vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse, vere aspiratsioon hingamisteedesse, kopsuturse ning kujunes välja traumaatiline šokk. AU suri sündmuskohal ning tema surma põhjuseks oli eelpoolnimetatud ajukolju kinnine tömp trauma. Günther Ridbeck ja Silver Bulak pidid koos AU-le peksmise käigus selliseid tervisekahjustusi tekitades teadma või vähemalt möönma, et selle tagajärjel saabub AU surm. Seega, Günther Ridbeck ja Silver Bulak tappes teise inimese, panid toime tapmise, s o KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a. on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 järgi).
2.Harju Maakohtu 15.05.2015 otsusega tunnistati Günther Ridbeck süüdi KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1, 3) ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust. Günther Ridbeck tunnistati süüdi KarS § 113 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 113 lg 1) ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti Günther Ridbeckile liitkaristuseks 10 (kümme) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati Günther Ridbecki karistusaja algust tema kinnipidamisest s.o 23.10.2014. a. Määrati, et Günter Ridbecki suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Sama otsusega Silver Bulak tunnistati süüdi KarS § 113 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 113 lg 1) ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks 10 (kümme) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti Harju Maakohtu 05.09.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-7357 mõistetud kergem karistus (1 aasta) kaetuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud raskema karistusega (10 aastat ja 6 kuud) ning loeti Silver Bulaki poolt ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 10 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ls 2 alusel arvati karistusaja hulka Silver Bulaki eelvangistuses viibitud aeg 03.09.2014-05.09.2014, s.o 3 (kolm) päeva ning loeti tema poolt kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 10 (kümme) aastat 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati Silver Bulaki karistusaja algust tema kinnipidamisest s.o 22.09.2014. a. Määrati, et Silver Bulaki suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Sama otsusega rahuldati MK tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt. Günther Ridbeckilt mõisteti välja kannatanu kasuks 5000,00 (viis tuhat) eurot.
ESITATUD APELLATSIOONID
3.Apellatsiooni esitas süüdistatava Günther Ridbecki kaitsja advokaat Eva Tibar, kes leiab, et Harju Maakohtu kaevatav otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, kohus on rikkunud nii menetluskui ka materiaalõiguse norme, kohtu järeldused ei ole kooskõlas uuritud tõenditega ning on meelevaldsed, kohati ei ole kohtu seisukohtade kujunemine jälgitav.
3(14)
3.1.MK-iga seotud episoodi 15.06.2013.a., KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi) süüdimõistmise kohta kaitsja märgib, et kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele on kohus tuginenud tervisekahjustuse kestvuse kindlakstegemisel, kriminaalasjas ei ole uuritud ühtegi tõendit, mis määratleks tervisekahjustuse kestvust. Sellest järelduvalt on kohus valesti kohaldanud materiaalõigust. Harju Maakohus on rahuldanud MK hagi mittevaralise kahju nõudes summas 5 000 €. Kohtuotsuses on küll viited riigikohtu lahenditele, kuid samas ei selgu, millise arvestuse alusel on kohus nimetatud summani jõudnud. Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasjas ei ole tõendeid, mis kinnitaksid püsivat tervisekahjustust. Kohus on tsiviilhagi lahendamisel lähtunud eelkõige just tervisekahjustuse püsivusest ja pikaajalisusest. Samuti ei ole väljamõistetud kahjuhüvitis kooskõlas kohtupraktikaga. Seega kuulub MK kasuks välja mõistmisele tsiviilhagi oluliselt väiksemas määras.
3.2.RJ-ga seotud 31.08.2013.a episoodi osas kaitsja märgib, et G.Ridbeck ei ole ennast selles kuriteoepisoodis süüdi tunnistanud ning objektiivsed tõendid tema süü kohta puuduvad. Maakohus on kaevatavas kohtuotsuses resümeerinud tunnistajate ütlusi ning asunud seisukohale, et kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et kannatanut lõi näkku just G.Ridbeck. Sellisele järeldusele jõudis kohus lähtuvalt tunnistajate ütlustest, et G.Ridbeck viibis kannatanu läheduses. Ükski tunnistaja ega ka kannatanu ei näinud, et G.Ridbeck oleks kannatanut löönud, samas on tuvastatud, et DM lõi kannatanut korduvalt erinevatesse piirkondadesse. Maakohus ei ole sisuliselt kõrvaldanud kahtlusi ning on meelevaldsete järelduste alusel G.Ridbecki antud episoodis süüdi tunnistanud, olgugi, et tema süü on tõendamata.
3.3.Maakohus on G.Ridbecki süüdi tunnistanud KarS § 113 (alates 01.01.2015.a. KarS § 113 lg 1) järgi selles, et tema koos S.Bulakiga isikute grupis, ajavahemikus 02.09.2014.a. kell 19.50 kuni 03.09.2014.a. kell 10.00 panid toime tapmise.
3.3.1.Apellant leiab, et nii süüdistus kui ka kohtuotsus on konkretiseerimata ning süüdistatavate teod ei ole isikute kaupa välja toodud. Süüdistuse ja ka kohtuotsuse kohaselt tegutsesid S. Bulak ja G. Ridbeck koordineeritult ja ühtemoodi. Kohus ei ole tuvastanud, millised olid väidetavate kaastäideviijate konkreetsed teod, et sellest teha järeldusi, kas nende teod olid suunatud ühise eesmärgi saavutamisele.
3.3.2.G. Ridbeck on kogu menetluse vältel tunnistanud oma süüd AU surma põhjustamises ning andnud sisult ühetaolisi ütlusi teo toimepanemise asjaolude kohta. Kohus on ebaõigesti kvalifitseerinud teo grupiviisilise tapmisena. G. Ridbeck on korduvalt kinnitanud, et pani teo toime üksi. Sama kinnitab kaassüüdistatav S. Bulak. Nii G. Ridbeck kui ka S. Bulak on andnud ütlusi, et peksmise ajal S. Bulak tukkus laua taga. Kaevatavas kohtuotsusest ei nähtu konkreetseid tõendeid, mida hinnates on kohus jõudnud järeldusele, et AU-d peksid mõlemad süüdistatavad. Kohtuotsuse lk 13 leidis kohus, et ei ole eluliselt usutav magama jäämine olukorras, kus on alustatud rünnet teise isiku vastu. Kaitsja sellise väitega ei nõustu ning leiab, et, vastupidi, on eluliselt igati usutav, et isik, kes mitmete tundide jooksul tarvitab ohtralt alkoholi, võib magama jääda ning mitte osaleda ümbritsevas tegevuses.
3.3.3.Kaitsja on seisukohal, et maakohus on rikkunud KrMS § 296 nõudeid süüdistatavate ütluste avaldamisel. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus lubanud prokuröril avaldada S. Bulaki eeluurimisel antud ütlused ning tuvastanud avaldatu vastuolu kohtus antud ütlustega. Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab kohtul olema võimalus isiklikult kontrollida avaldamist taotletavate ütluste sisu ning alles seejärel otsustada, kas esineb aluseid varasemate ütluste avaldamiseks. Käesoleval juhul ei olnud kohtul avaldatavat protokolli ning kohus andis prokurörile loa ütluste
4(14)
avaldamiseks vastuolus KrMS §-ga 296. Apellandi hinnangul ei ole sellisel moel saadud tõend lubatav ning tuleb tõendite hulgast välja arvata.
3.3.4.Kohus on põhistanud A.U tapmise grupiviisilisuse oma siseveendumusega, loetledes uuritud tõendeid, millest ükski ei viita otseselt grupiviisilisele tapmisele. Ainus tõend, mis seob S. Bulaki kannatanuga, on kannatanu verega määrdumine S. Bulaki sokkidel, jalanõudel ja pükstel. S. Bulak, ja ka G. Ridbeck, on selgitanud, et kokkupuude kannatanu verega võis toimuda hetkel, kui ta tiris G. Ridbecki kannatanust eemale.
3.3.5.Vastuoluline ja loogiliselt mitte jälgitav ning ebaõige on kohtu poolt antud hinnang sündmuste ajalisele toimumisele, seeläbi on kohus hinnanud ebaõigesti ka tunnistajate ütlusi, kes nägid pealt vägivalla tarvitamist poe juures istunud seltskonnas. Erinevate tunnistajate ütlusi kõrvutades ei saa olla võimalik, et keegi neist nägi pealt AU suhtes vägivalla tarvitamist. Andes loetletud tõenditele meelevaldse hinnangu, kujunes kohtul väär siseveendumus, mille alusel kohus luges grupiviisilise tapmise tõendatuks. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema loogiliselt jälgitav ning tõenditega kooskõlas, see ei saa olla iseseisvaks tõendiks. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kriminaalkolleegium leidis, et kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud kuriteo grupilist toimepanemist puudutavad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 26).
3.4.Kaitsja kokkuvõtvalt leiab, et käesolevas asjas ei ole otseseid tõendeid, mis kinnitaksid, et AU tapmine on toime pandud isikute grupi poolt. Juhul, kui kohus rajab otsuse kaudsetele tõenditele, siis on kohtul kohustus erilise tähelepanuga hinnata tõendeid nende kogumis ning ainult tõsikindlate järelduste olemasolul kujundada nende alusel tõendite kogum. Seega leiab apellant, et kohus on rikkunud KrMS §-s 61 lg 2 sätestatut, mis omakorda on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 7 lg 3 sisaldub kriminaalmenetlusõiguse põhimõte, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks. Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on toonud kaasa materiaalõiguse vale kohaldamise ning G.Ridbecki teole on antud väär karistusõiguslik hinnang.
3.5.Kohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et tapmine on toime pandud isikute grupi poolt ning seetõttu on kohus hinnanud valesti ka karistuse mõistmise aluseid. Kohus on karistuse mõistmisel kohaldanud vastutust raskendava asjaoluna teo toimepanemist isikute grupi poolt. Kuivõrd nimetatud kvalifitseeriv asjaolu ei ole tõendamist leidnud, siis tuleb ainuüksi sel alusel vähendada G.Ridbeckile mõistetud karistust. Kannatanu RJ-ga seotud episood ei ole tõendamist leidnud ning selles episoodis tuleb R.Ridbeck õigeks mõista. Liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestada ülalolevaid asjaolusid ning uue kohtuotsusega oluliselt vähendada G.Ridbeckile mõistetavat karistust.
3.6.Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 15.05.2015.a. otsus Günter Ridbecki süüditunnistamises KarS § 113 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS § 113 lg 1 järgi) ja KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi) kannatanu RJ-ga seotud episoodis ning MK
5(14)
kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Teha uus otsus, millega mõista G. Ridbeck õigeks KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi) kannatanu RJ-ga seotud episoodis; muuta kohtuotsuse järeldusi KarS § 113 episoodis; vähendada oluliselt MK kasuks väljamõistetavat tsiviilhagi; vähendada G.Ridbeckile mõistetavat karistust.
4.Süüdistatava S. Bulaki kaitsja on esitatud apellatsioonis seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja sellest tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitleda KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 nõuete rikkumist , kuivõrd apellant leiab, et kohus on otsuse põhjendamisel jätnud kõrvale olulised tõendid, millele kaitsja istungil tähelepanu juhtis. See on aga käsitletav põhjenduste puudumisena otsuses. Nimetatu tõttu ei vasta ka kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellant on seisukohal, et kohus on rikkunud ka KrMS § 339 lg 1 p 12 nõudeid sellega, et kohtuotsuse põhistamisel on võtnud aluseks süüdistuse tõendid ning eiranud kaitsja argumente nendele hinnangut andmata. Apellant on seisukohal , et kohtuistungil on kohus rikkunud ristküsitlusel materjalide avaldamise põhinõudeid, mis samuti viisid lõppkokkuvõttes kohtu väärale arusaamale tõendite hindamisel. Seda rikkumist tuleb käsitleda KrMS § 339 lg 2 järgi kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumisena , millega kaasneb ebaseaduslik kohtuotsus. Kohus kohaldas seetõttu ebaõigesti materiaalõigust.
4.1.Tõendite hindamise osas apellant märgib, et süüdistust arutades on kohus uurinud ja käsitlenud kohtuotsuses muuhulgas ka tõendeid , mis puudutavad Silver Bulaki , Günther Ridbecki , kannatanu AU ja tunnistajate kohalolu XXXXXXX, kaupluse vastas istumiskohas. Selles osas puuduvad kaitsjal vastuväited. Isikute ring on kindlaks tehtud, nende käitumine, ja liikumine istumiskohas on tuvastatud. Lähtudes aga süüdistuse sisust leiab apellant, et käsitletava kuriteo tõendamiseseme asjaolude seisukohast ei oma määravat tähendust isikute varasem omavaheline suhtlemine. Seetõttu leiab apellant, et isikuliste tõenditena , millistest lähtudes on võimalik lahendada Silver Bulaki ja Günther Ridbecki süüküsimus on käsitletavad vaid nende eneste ütlused. Maakohus märkis, et süüdistatavad viibisid AU-ga tema surma eelsel ajal XXXXXX kaupluse lähedal istumispaiga juures. Kohus nimetas ka seltskonna, kes seal kohal viibis ning püüdis ajaliselt sündmusi taastada. Apellant nõustub kohtuga osas, mis puudutab joomaseltskonda, nende liikumisi, omavahelisi ärplemisi ning ka sellega, et AU-le sündmuste ajal ka helistati ja viimane rääkis telefoniga. Küll aga märgib apellant, et kellaaegade täpne hindamine purjus seltskonna ütluste järgi ei saa olla tõsikindlaks tõendiks. Kohus on kellaaegade kohta ka ise otsuses märkinud, et kuna tunnistajate puhul oli tegemist tavalise vaba õhtupoolikuga, siis kellaaeg nende jaoks olulist tähendust ei omanud. Kohus polnud kaitsja arvates kellaaegade tuvastamisel järjekindel. Nõustuda tuleb kohtu järeldusega ajalises mõttes vaid sellega, et tunnistaja RF ütles, et kella 18.30 paiku ta sündmuskohast möödus, aga ka KJ ütlustega, kes möödudes kella 22.00 paiku nägi rattaga kukkuvat Günther Ridbecki. Ehk siis RF möödumise ajal polnud sündmused veel alanud ja KJ poolt märgitud ajal oli sündmus juba lõppenud. Küll aga vaidleb apellant vastu kohtuotsuses p. 3.3.3 all toodud kohtu järeldustele , et teo panid toime süüdistatavad. Kaitsja leiab, et kohus on meelevaldselt tunnistajate S ja J ütlustest välja lugenud , et nemad nägid kaklust milles üheks isikuks oli AU. Tunnistajatena on S ja J isikuteks, kes ajutiste töömeestena XXXXXXX töötasid ning peale tööd tutvusid XXXXXX kloostri vaatamisväärsustega. Nii J kui S on mõlemad andnud ütlusi, et möödusid sündmuskohast kaks korda, minnes ja tulles. Mõlemad on seletanud, et peksmine toimus siis kui nad tulid tagasi. Just sel ajal nägi J habemega mehe peksmist. S ütleb et tagasi tuldu umbes 20.30. J telefonist võetud foto on tehtud 20.18 ja tema seletuse kohaselt pärast fotot nad ka lahkusid kloostri juures. Kloostri juurest sündmuskohani on u 200
6(14)
meetrit. Seetõttu ongi usutav, et nad sündmuskohast võisid mööduda kella 20.30 paiku. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanu pööramata asjaolule, et tunnistajate poolt antud pekstava isiku kirjeldus vastab hoopis SN välimusele, kes toona kandis habet. Apellandi arvates eksis ka SN oma kojumineku kellaajaga. Selles on loogikat, kuna SN oli tugevas alkoholijoobes ega pruugi seetõttu ka sündmusi mäletada. Küsimus kellaaegadest on apellandi arvates antud asjas segane. Nii, M seletas, et jõudis koju enne Reporteri lõppu, kuid lahkus umbes 5 minutit enne MV. V väidab et jõudis koju 6-7 paiku. J telefonis olnud foto järgi olid nad S-ga veel 20.18 pildistamas. Kõne U-ga , mis lõppes tunnistaja P ütluste kohaselt AU sõnadega „palun ära löö teda „ , algas kõne 19.46 ja kestis 7 minutit. Viimasest võib tõsikindlalt järeldada, et vähemalt AU-d sel kellajal ei pekstud. Need kaitsja poolt tõstatatud küsimused on jäänud kohtuotsuses vastamata. Selles osas on kohtuotsus põhistamata ja seda tuleb käsitleda kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt.
4.2.Samas leiab apellant, et varasemad sündmused joomakoha juures ei oma tõendamiseseme asjaolude suhtes määravat tähtsust. Apellant märgib, et AU peksmist ei näinud pealt ükski tunnistaja. Silver Bulak eitab AU peksmist (löömist üldse) . Günther Ridbeck seletab, et AU-d peksis tema üksi ning Bulak selles ei osalenud. Kohus on süüdistatavate ütlustele vaatamata leidnud, et Silver Bulaki ütlused toimunu kohta on ebajärjekindlad ja ütluste muutmise põhjust ta arusaadavalt ei selgita. Siinkohal märgib apellant järgmist: Silver Bulaki ristküsitlusel 14.04.2015.a. taotles prokurör avaldada tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused. Kohus lubas avaldamist ja prokurör avaldas. Apellant on seisukohal, et kohus on siinkohal rikkunud kriminaalmenetlusõiguse sätteid. KrMS § 289 lg 1 sätestab, et kohus võib tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks määrata kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. See tähendab et taotluse saamisel peab kohus saama menetluspoolelt ka avaldatava dokumendi , selle vastu võtma ja seejärel avaldama sealt vastavalt taotleja soovile konkreetse lõigu. (KrMS § 296 lg 2 ja 3) Nimetatust tuleneb, et kohus määrab menetlusosalise taotlusel avaldamise, kuid teeb seda ise. Apellant on seisukohal, et kohus pidanuks prokuröri taotluse rahuldamisel esmalt toimikusse lisama taotletud ülekuulamise protokolli ning seejärel avaldama sellest konkreetsed taotletud read. See võimaldanuks kohtul tutvuda ka tervikuna nimetatud protokolliga juba põhjusel, mida kaitsja istungil märkis. Nimelt on prokuröri poolt vastuoluks nimetatud ja ette loetud lõik välja rebitud kontekstist. Kohus on aga kohtuotsuses märkinud, et Silver Bulaki ütlused on ajas olnud muutuvad. Samas pole kohus põhjendanud, milles siis need ütlused muutusid. Kohus märkis, et Silver Bulak oma esialgset süüdi tunnistamist arusaadavalt ei selgitanud. Kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et Silver Bulak pole end kunagi süüdi tunnistanud. Ütluste mõningast erinevust selgitas usutavalt ja nimelt sellega, et ei soovinud süüstada Günther Ridbecki lootes, et viimane ise oma tegu tunnistab. Kohtueelse menetluse käik näitaski, et Günther Ridbeck soovis oma tegu tunnistada, otsis kontakti politseiga küsides MV käest uurija telefoninumbrit, tuli vabatahtlikult politseisse ja andis ka asjaolude kohta seletuse. Siinkohal võib ka märkida, et kohus karistuse mõistmisel on arvestanud Günther Ridbecki süü ülestunnistamist. On loomulik, et mõningased erinevused seletustes esinevad, kuid need ei muuda tõsiasja, et Ridbeck oma tegu tunnistab ning eitab S. Bulaki osalemist AU peksmises. Apellant on seisukohal, et antud asjas, kus tegelikult puuduvad teised konkreetsed tõendid ei saa kohus oletada Silver Bulaki süüd vaid tema ütlustes esinevate mõningaste erinevuste tõttu. Apellandil jääb ka arusaamatuks asjaolu , et juhul, kui kohus leidis, et Silver Bulaki ja Günther Ridbecki ütlused on ajas muutuvad , kas siis kohus jättis need ütlused tervikuna kõrvale või millises osas siis neid arvestati. Kuna kohus võib kohtuotsuse tegemisel tugineda ristküsitlusel avaldatud materjalidele vaid juhul, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku
7(14)
muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Kohus on sama viga korranud ka Günther Ridbecki ütluste avaldamisega, aga ka nt. tunnistaja S ütlustega.) Apellant on seisukohal , et kuna kohus on avaldamisel rikkunud kriminaalmenetlusõiguse normi ei saa ka kohtuotsuses tugineda avaldatule.
4.3.Teiste tõendite kohta kaitsja märgib, et kohtuarstliku ekspertiisi arvamus annab kohtule võimaluse tuvastada üksnes AU surma põhjuse ja talle tekitatud vigastuste mehhanismi, kuid kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse alusel ei ole võimalik teha mingeid järeldusi kannatanul esinenud vigastuste tekitajate arvu kohta. Ka on DNA ekspertiisiga tuvastatud vaid bioloogilise materjali olemasolu, kuid pole võimalik teiste tõendite puudumisel konkreetselt tuvastada, kuidas bioloogiline materjal on uuritavale pinnale sattunud. Järelduste tegemine DNA sattumisest tuleb põhistada läbi teiste tõendite. Kohus pole siinkohal andnud hinnangut Silver Bulaki arvamusele, et kannatanu veri võis sattuda tema jalanõudele ja sokile ajal, mil ta püüdis Ridbecki eelmale tirida. Ka pole AU telefoni sattumine Günther Ridbecki koju ning sellel olevad DNA ekspertiisiga tuvastatud Silver Bulaki täisprofiil kuidagi seostatav AU surmaga. Apellant märgib, et ülejäänud kirjalikud tõendid ei kinnita ükski Silver Bulaki osalust AU peksmises. Käesolevas asjas ei ole otseseid tõendeid. Kaudseid tõendeid käsitledes on kohtul kohustus erilise tähelepanuga neid kogumis hinnata. Kohtu siseveendumuse kujunemise jälgimisel on apellandil tekkinud arusaam, et kohtu siseveendumus on kujunenud tõenditele väära hinnangu andmisest. Kohtu siseveendumus ei ole iseseisvaks tõendiks, vaid see peab kujunema kriminaalasjas uuritud tõenditel. ( KrMS § 61 lg2 ). Kaitsja märgib, et kohus ei tohi ignoreerida tõendeid, mis ei sobi süüdistuse versiooniga. Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on arvestanud kõikide asjaoludega. Tõendite selektiivne hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses. Nende minetustega rikkus Harju Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.
4.4.Kuna pole leidnud tõendamist Silver Bulaki osalus AU peksmises ei pea apellant vajalikuks kaebuses vaidlustada kohtu poolt Riigikohtu lahenditele tuginevat juriidilist selgitust kaastäideviijate teopanuse omistamise osas. Kaitsja on arvamusel, et esitatud süüdistus ei ole olnud konkreetne ning ta pole saanud ka konkreetsemaks kohtulikul uurimisel. AU peksmise kohta andsid ütlusi vaid süüdistatavad. Nendest ütlustest tulenevalt ei saa kohus teha järeldust, et teo toimepanemisel on osalenud mõlemad.
4.5.S. Bulaki kaitsja kokkuvõtvalt märgib, et ei isikulistele tõenditele, kohtuarstliku ekspertiisi arvamusele ega ka DNA ekspertiisi arvamusele tuginedes ei ole võimalik üheselt ja kahtlusi välistavalt väita, et Silver Bulak osales AU peksmises ja temale surma põhjustamises. Süütuse presumtsiooni printsiibile tuginevalt on menetlusõiguses kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul , kui kõikvõimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks. Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõsikindlalt tuvastamist leidnud Silver Bulaki süü AU tapmises, tuleb ta ka selles süüdistuses õigeks mõista.
8(14)
Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 15.05.2015.a. otsus Silver Bulaki süüditunnistamises ja karistamises ning teha uus otsus millega Silver Bulak õigeks mõista.
5.Prokuratuur ringkonnakohtu poolt määratud tähtajal oma seisukohti vastuseks süüdistatavate kaitsjate apellatsioonidele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega leiab, et süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
7.Kõigepealt peab kohtukolleegium vajalikuks vastata mõlema kaitsja apellatsioonides väljendatud seisukohale, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, seetõttu maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtukolleegium peab vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt. RKKKo nr 31-1-23-11, p 15; 3-1-1-13-12, p 12). Käesolevas kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad.
8.Kohtukolleegium leiab, et väärib tähelepanu G. Ridbecki kaitsja argument seoses maakohtu järeldusega, et G. Ridbecki tegu kannatanu MK suhtes on alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 1 järgi - teise inimese tervise kahjustamisena, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisena, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Kaitsja märkis õigustatult, et selline maakohtu järeldus ei toetu ühelegi maakohtus uuritud tõendile. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada kohtupraktikas kujunenud arusaamale, et lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. (RKKKo nr 3-1-1-27-08 p 11). Kohtukolleegiumi veendumusel on tervisekahjustuse kestuse kindlaksmääramiseks meditsiinilised eriteadmised vajalikud põhjusel, et igal individuaaljuhtumil võib kannatanu tervisekahjustus kesta lähtudes isiku vanusest, krooniliste haiguste olemasolust, varem põetud haigustest, jms erineva perioodi jooksul. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kannatanu MK suhtes kohtuarstliku ekspertiisi läbi viidud ning maakohus ei ole uurinud ega viita oma otsuses muudele tõenditele, millele tuginedes oleks võinud teha järelduse, et kannatanu MK-ile tekitatud tervisekahjustus kestis vähemalt neli nädalat. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda G. Ridbecki kaitsja argumendiga, et põhjendamatu on kohtu järeldus, et G. Ridbecki tegu kannatanu MK suhtes on alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 1 järgi - teise inimese tervise kahjustamisena, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisena kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Kohtukolleegium peab vajalikuks selles osas maakohtu otsust täpsustada.
8.1.G. Ridbeckile on esitatud süüdistus KarS § 121 järgi ka selles, et taas tema, 31.08.2013.a. kella 16:00 paiku, Harjumaal, XXXXXX vallas, XXXXXX külas, XXXXXX keskuse kaupluse ees, lõi peale seda, kui DM oli löönud RJ-le lahtise käega vasakule poole oimu piirkonda, ühe korra rusikaga paremale poole oimu piirkonda nii tugevasti, et kannatanu kukkus sellest löögist, peale seda lõi veel maaslamavat kannatanut jalaga DM. Oma tegevusega põhjustas Günther Ridbeck koos DM-iga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – turse ninal, pea vasakul poolel ja paremal
9(14)
põsesarnal, marrastused kõrvalesta piirkonnas. Kaitsja on seisukohal, et selle episoodi kohta puuduvad objektiivsed tõendid, G. Ridbeck oleks RJ-d üldse löönud. Kohtukolleegium sellise kaitsja järeldusega ei nõustu ning märgib, et maakohus on põhjalikult analüüsinud kannatanu ja tunnistajate ütlusi ning tuli ainuõigele järeldusele, et asjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et J-d lõi näkku just Günther Ridbeck. Nii, RJ, LV kui ka DM ütlustega on tõendatud, et hetkel kui J lamas juba maas, oli tema kõrval Günther Ridbeck. SK nägi, kuidas DM juurde tuli veel üks mees ning lõi kannatanut paremale poole näkku. Ka kannatanu ise ütleb, et D tagant tulnud löök tabas näo piirkonda paremale ning see sai tulla ainult G. Ridbeckilt. Süüdistatava G. Ridbecki enda ütluste kohaselt oli ta kannatanuga füüsilises kontaktis ehk tõukas teda. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et nimetatud tõendikogumile tuginedes võib teha ainuvõimaliku järelduse, et G. Ridbecki süü RJ kehalises väärkohtlemises on tõendamist leidnud.
8.2.Asudes seisukohale, et G. Ridbecki süü on tõendatud kahes kehalise väärkohtlemise episoodis – 15.06.2013 ja 31.08.2013, maakohus asus õigele järeldusele, et Günther Ridbecki tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ehk teise inimese tervise kahjustamisena, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisena, mis on toime pandud korduvalt). Sellest tulenevalt maakohtu poolt G. Ridbekile mõistetud karistus jääb kuni 01.01.2015 kehtinud KarS § 121 ja alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 3 sanktsiooni piiridesse.
9.Esitatud apellatsioonis G. Ridbecki kaitsja leiab, et väljamõistetud kahjuhüvitis kannatanu MK kasuks ei ole kooskõlas kohtupraktikaga, seega kuulub kannatanu kasuks tsiviilhagi välja mõistmisele oluliselt väiksemas määras. Kannatanu MK kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised kehalise väärkohtlemise tagajärjel kehavigastuse tekitamise ja isiku tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus on kirjeldanud kannatanule tekitatud vigastusi ja põhjendanud, miks ta leiab, et need ei põhjustanud kannatanule mitte ainult suurt füüsilist valu, vaid tõid kaasa ka tema elukvaliteedi märgatava languse. Nimelt leidis maakohus, et löögi tagajärjel sattus kanntanu haiglasse, kus tehti 4 tundi kestnud operatsioon ning haiglas tuli viibida kaks päeva. Operatsiooni käigus paigaldati põse piirkonda titaaniumplaat, mis jääb sinna kogu eluks. Pärast operatsiooni oli raskendatud vasaku suupoolega tahkema toidu mälumine, sest hageja ei tunne vasakpoolseid ülemisi hambaid. Suu avamine tekitas valu põsenärvides. Esines pidev põske, keelde ja ülahuulde tahtmatu hammustamine. 3-4 kuu kestel oli uni häiritud, kuna vasaku näopooleega ei saanud tugeva valu tõttu padjale toetuda. Lisaks sellele nõustus maakohus kannatanuga, et vigastus piiras oluliselt puhkamisvõimalusi võrreldes kooli- ja kursusekaaslastega. Polnud võimalik käia ujumas ega ka taskuraha teenimiseks juhutöid tegemas. Enamus ajast tuli veeta jahedas ja otsese päikesekiirguse eest varjatud ruumis, et vältida operatsioonijärgse haava kahjustamist. Hageja töötab hetkel restoranis MEKK kokana ning ei saa teha tööd järjest kauem kui kolm tundi, kuna siis tekib vasaku põse piirkonda põletav valu, mida peab jahutama veekotiga. Arsti sõnul ei tohiks ta töötada kuuma pliidi ääres, samuti ei ole võimalik käia saunas. Pärast juhtumit esinevad tihedad ja katkendlikud peavalud, samuti tekivad peavalud 15 kraadi külmaga. Kohtukolleegium asub eelnimetatut arvestades seisukohale, et G. Ridbecki poolt tekitatud löögi tulemusena on kannatanu elukvaliteet halvenenud.
10(14)
9.1.Riigikohus on eespool viidatud otsuses märkinud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohtu otsusest on otseselt järeldatav, et kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitamisega summas 20 000 eurot ei ole põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on tehtud kohtupraktika analüüs 2009. aastal. Selle analüüsi kohaselt 2008. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral oli vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 – 19 173 eurot. (ML, MV. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel: http://www.riigikohus.ee/vfs/905/ MittevaralinekahjuTsiviilasjades_2008_Maarja_Lillsaar_Margit_Vutt.pdf). Võrreldes 2008. aastaga ei ole kohtukolleegiumi andmetel kohtupraktika oluliselt muutunud. Tõusvas joones veidi on muutunud ühiskonna üldine heaolu tase. 2008. aastal oli keskmine brutokuupalk 12 912 krooni (825,2 €), 2013. aastal 943,5 eurot (Statistikaameti andmed, kättesaadavad Statistikaameti kodulehel http://www.stat.ee/72408). Seega on 2008. a andmed endiselt kasutatavad võrdlusmaterjalina. Käesoleval juhul kannatanule tekitatud tervisekahjustus ei olnud küll rakse, kuid selle tagajärjel halvenes märgatavalt tema elukvaliteet. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et 5 000 euro suurune hüvitis on igati põhjendatud hüvitis tervisekahjustuse eest, mille tagajärjel on kannatanu elukvaliteet halvenenud.
10.Vastuseks mõlema kaitsja apellatsioonides toodud seisukohale, et maakohus oluliselt rikkus menetlusnorme, kui lubas prokuröril avaldada S. Bulaki eeluurimisel antud ütlusi, kuid oleks pidanud seda tegema ise selleks, et veenduda avaldatu vastavuses eeluurimisel protokollitud ütlustega, märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks, KrMS § 224 kohaselt oli prokuratuuri poolt kriminaaltoimiku koopia kaitsjatele esitatud, kuid keegi kaitsjatest ei esitanud kohtuistungil väidet, et prokuröri poolt KrMS § 289 lg 2,3 alusel avaldatu ei vastaks eeluurimisel kahtlustatavate protokollitud ütlustele. Ka kohtukolleegiumil puuduvad alused kahelda, et prokuröri poolt ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kahtlustatavate eeluurimisel antud ütluste ettelugemise sisu ei vastaks kahtlustatavate eeluurimisel protokollitud ütlustele. Teiseks, ekslik on kaitsjate seisukoht, et ütlusi peab avaldama kohus ise. KrMS § 289 lg 1, § 293 lg 1 kohaselt süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Käesoleval juhul määraski kohus süüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise prokuröri poolt. Kohtukolleegium leiab seega, et on põhjendamatu kaitsjate seisukoht, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme süüdistatavate ristküsitlemisel nende eeluurimisel antud ütluste avaldamisega.
11.Mõlemad kaitsjad ei maini oma apellatsioonides, et käesolevas kriminaalasjas tegelikult vaidlus puudub selles, et peale joomaseltskonda laiale minemist sündmuskohale jäid vaid mõlemad süüdistatavad ja AU. Maakohus suhtus kriitiliselt süüdistatavate poolt antud ütlustesse ning asus õigustatult seisukohale, et süüdistatavate ütlused selle kohta, et Silver Bulak ei võtnud osa AU peksmisest, ei ole usutavad. Väärib märkimist, et vaidlus puudub ka selles, et G. Ridbeck peksis AU-d käte ja jalgadega. Siinjuures osundab kohtukolleegium asjaolule, et Riigikohus muutis ütluste ebausaldusväärsuse tõttu nende tõendikogumist tervikuna välja jätmise praktikat ja leidis, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt Riigikohtu
11(14)
kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Nii ongi maakohus õigesti jätnud tõendikogumist välja süüdistatavate ütlusi osas, et Silver Bulak ei võtnud osa AU peksmisest, kuid luges tõele vastavateks süüdistatavate kohtuistungil antud ütlusi sellest, et viimastena jäid sündmuskohale S. Bulak, G. Ridbeck ja AU.
12.Kohtukolleegiumi veendumusel maakohus on ammendava põhjalikkusega taastanud sündmuste kulgemise ajakäiku ning jõudis ainuõigete järeldusteni mitmes järgnevas asjaolus. Nähtuvalt SN ütlustest peale tema sündmuskohalt lahkumist jäid istumiskoha juurde teistest tunnistajatest veel DM, Silver Bulak ja MV, kusjuures ta üldse ei mäleta, et AU oleks viibinud seltskonnas (T I lk 83). DM ütluste kohaselt jõudis ta koju tagasi pisut enne kella 20:00, kuna jõudis näha saate „Reporter“ lõppu. Maakohus luges õigesti KrMS § 60 lg 3 alusel üldtuntuks asjaolu, et Kanal 2 saade „Reporter“ lõppeb kell 20.00 ning sellele asjaolule apellandid vastu ei vaielnud. Kohtuliku uurimisega on tuvastatud, et viis minutit enne DM lahkus sündmuskohalt MV. Temast jäid istumiskohta süüdistatavad ja AU, seega ainuõige on maakohtu järeldus, et ajaliselt on tuvastatav, et alates kell 20.00 jäid süüdistatavad ja AU istumiskoha juurde kolmekesi. Apellatsioonides ei vaidlustata maakohtu järeldust, et tunnistajad VS ja AJ möödusid istumiskohast ca 50 meetri kauguselt huviväärtuste vaatamiselt tagasi kella 20.30 kuni 21.45 vahel, mis riimub asjaoluga, et viimane foto kloostris oli tehtud AJ poolt kell 20.18 ning VS nimetab otseselt tagasituleku ajaks „kuskil 20.30, kui hakkas pimedaks minema“ (T I lk 93). S. Bulaki kaitsja väidab aga esitatud apellatsioonis, et tunnistajad VS ja AJ võisid sel ajal pealt näha hoopis SN peksmist. Kohtukolleegium sellise kaitsja hüpoteesiga ei nõustu ning osundab, et kohtuliku uurimise tulemusena on maakohus õigesti järeldanud, et kaklus SN osalusega toimus oluliselt varem ning peale kella 20.00 ei viibinud sündmuskohal isikuid peale S. Bulaki, G. Ridbeki ja AU-d, seega tunnistaja VS nägi pealt just AU peksmist mõlema süüdistatava poolt. Seejuures seletas VS, et istumiskohas olid kolm inimest, kellest kaks lõid jalgadega ühte, see üks oli keskel, kaitses end, kuid appi ei hüüdnud. (T I lk 94). Väärib märkimist, et tunnistaja VS ütluste usaldusväärsust keegi menetlusosalistest kahtluse alla ei seadnud ega taotlenud tema eeluurimisel antud ütluste avaldamist kohtulikul uurimisel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Küll aga tuvastati vastuolu tunnistaja AJ eeluurimisel ja kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel. Nimelt seletas tunnistaja AJ kohtulikul uurimisel, et sündmuskohast möödusid nad VS-ga kõige hiljem kell 20.00, kuid eeluurimisel - kell 21 kuni 22. Erinevust oma ütluste vahel tunnistaja AJ arusaadavalt seletada ei osanud (T I lk 110). Samuti seletas AJ, et nägi tagasitulekul, kuidas kaks inimest narrisid ühte purjus inimest, kellel oli pruun jope seljas ja habe (kolleegiumi märkus: kirjeldus vastab SN välimusele), ei olnud näha, et keegi oleks kedagi löönud, oli kuulda hüüdeid ja naeru, hiljem läksid kõik kolm laua juurde, kus oli veel inimesi. (T I lk 110) Kohtukolleegium suhtub nimetatud tunnistaja ütlustesse kriitiliselt mitmel põhjusel. Esiteks, võimaldas AJ ise maakohtule tutvuda tunnistaja poolt XXXXXX kloostris tehtud ja tema telefonis oleva pildifaili ning selle andmetega, millest nähtub, et pilt on tehtud 02.09.2014 kell 20:18:53. Sellest tulenevalt ei vasta tõele tunnistaja AJ poolt kohtule antud ütlused osas, et kõige hiljem möödus ta koos VS-ga sündmuskohast kell 20.00. Väärib märkimist ka asjaolu, et üldteada asjaoluna mobiiltelefonides kuupäev ja kellaaeg genereeritakse mobiilsideoperaatori poolt ning seega vastab tegelikule. Teiseks, AJ poolt antud ütlused ei riimu ülejäänu tõendikogumiga – nimelt tunnistaja VS ütlustega, kes nägi pealt ühe isiku löömist jalgadega kahe isiku poolt, süüdistatavatega ühes seltskonnast viibinud tunnistajate ütlustega, millistest tuleneb üheselt, et kella 20.00-ks mindi laiali ning seltskonda jäid vaid süüdistatavad ja AU ning lõpuks ka süüdistatavate enda ütlustega, et mingil hetkel jäid nad kannatuga kolmekesi. Kohtukolleegium jõuab seega järeldusele, et nimetatud tõendikogum kaalub üle tunnistaja AJ ütlusi, AJ ütlusi tagasituleku kellaaja osas tuleb aga tõendikogumist ebausaldusväärsetena välja jätta.
12(14)
13.Ülaltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et ekslik on kaitsjate apellatsioonides toodud väide, et AU peksmist ei näinud pealt ükski tunnistaja, seega käesolevas asjas ei ole otseseid tõendeid, mis kinnitaksid, et AU tapmine on toime pandud isikute grupi poolt. Nimelt tunnistaja VS nägi pealt AU peksmist jalgadega mõlema süüdistatava poolt.
14.Kohtukolleegiumi veendumusel otseseks tõendiks, et S. Bulak osales AU tapmises kaastäideviijana kannatanu jalgadega peksmise teel on muuhulgas ka asitõendi vaatlusprotokoll, millega vaadeldi Silver Bulaki sokke ning ühel sokkidest tuvastati visuaalselt kannast kõrgemal osal verekahtlane määrdumine pritsmete kujul. EKEI ekspertiisiakti 14E-GE1176 kohaselt tuvastati nimetatud määrdumises peamine DNA profiil, mis on kokkulangev AU DNA profiiliga. Kohtukolleegium on seisukohal, et pritsmete kujul kannatanu verega määrdumine osundab üheselt sellisele tekkemehhanismile, et süüdistatav mitte lihtsalt ei puutunud kannatanu verega kokku, üritades G. Ridbecki kannatanust eemale tirida, vaid just lõi ise kannatanut jalaga. Kannatanu verd oli leitud ka S. Bulaki pükstel ning jalatsitel. Kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et AU telefoni sattumine Günther Ridbecki koju ning sellel oleva DNA ekspertiisiga tuvastatud Silver Bulaki täisprofiil ei ole kuidagi seostatav AU surmaga. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kaitsja jättis täiesti tähelepanuta, et sündmuskohalt oli leitud ka AU telefoni SIM kaart, millel oli tuvastatud S. Bulaki täisprofiil. Kohtukolleegiumi veendumusel see tõendab, et S. Bulak peale kannatanu läbipeksmist eemaldas AU telefonist SIM kaardi, selleks ei välistada telefoni positsioneerimist ning raskendada toimepandud kuriteo avastamist. Kõik eelnimetatud asjaolud viitavad S. Bulakile kui isikule, kelle teopanus AU tapmises oli suur.
15.Kohtukolleegium osundab kujunenud kohtupraktikale, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist (RKKK nr. 3-1-141-12). Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsjate apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid järginud ning maakohtuotsuse pinnalt on jälgitav, milliste tõendite alusel maakohus luges tõendatuks nii G. Ridbeckile, kui ka S. Bulakile omistatud kuriteo. S. Bulaki kaitsja märkis esitatud apellatsioonis, et esitatud süüdistus ei ole olnud konkreetne ning ta pole saanud ka konkreetsemaks kohtulikul uurimisel. Kohtukolleegium kaitsja sellise järeldusega ei nõustu ning märgib, et maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr. 3-1-1-43-06 p 9, et võimaluse korral tuleb kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel. Vastavalt süüdistusele peksid mõlemad süüdistatavad AU-d käte ja jalgadega. Maakohus, tuginedes aga süüdistatava G. Ridbeki ja tunnistaja VS ütlustele tuvastas, et G. Ridbeck on peksnud kannatanut nii käte kui jalgadega, S. Bulak aga vähemalt jalgadega. Maakohus on märkinud, et kindlaks teha seda, millise intensiivsusega keegi süüdistatavatest teos osales, ei ole võimalik, kuid
13(14)
tuvastas, et süüdistatavad peksid kannatanut rusikate ja jalgadega selliselt, et tekkis muuhulgas ajukolju tömp trauma, ninaluude murd, üla- ja alahuulel kokku 10 haava, kaela ja kehatüve tömp trauma kokku 17 roidemurru, sh viie roide kaksikmurruga. Vigastused võisid olla tekitatud arvukatest jõulistest löökidest rusikate, kängitsetud jalaga või mõne muu analoogilise esemega, kusjuures ei saa välistada, et vigastused kaela ja kehatüve piirkonnas võivad olla tekitatud ka kaela ja kehatüve eespinnale jalaga astumisest või hüppamisest. Selliselt ainuõige on kohtu järeldus, et AU-d pekstes pidasid süüdistavad võimalikuks tema surma saabumist ja möönsid seda.
16.Kaitsjad vaidlustasid süüdistatavatele mõistetud karistusi üksnes põhjendusel, et S. Bulak ei ole AU tapmises kaastäideviijana osalenud. Eraldi mõistetud karistusi esitatud apellatsioonides vaidlustatud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole süüdistatavatele karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Samuti on mõistetud karistused kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga.
17.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 , § 344-345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 15.05.2015 otsuse Silver Bulaki ja Günther Ridbecki suhtes sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse, et Günther Ridbeck’i tegevus KarS § 121 järgi alates 01.01.2015 vastab KarS § 121 lg 2 p 3. Esitatud apellatsioonid jätab kohtukolleegium rahuldamata.
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Sten Lind allkirjastatud digitaalselt
Meelika Aava allkirjastatud digitaalselt
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.