Eesistuja Sten Lind, liikmed Andres Parmas ja Orvi Tali
Apelleeritud kohtuotsus
Aigar Kusma süüdistuses KarS § 114 p 1 (alates 01.01.2015.a. 114 lg 1 p 1) järgi üldmenetluses Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a otsus
Apellant
Prokurör
Prokurör
Anneli Lumiste
Kriminaalasi
Aigar Kusma Süüdistatav
Kaitsja
elukoht puudub, ik 39207145255, Eesti Vabariigi kodanik, XXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata Juho-Enn Aule
RESOLUTSIOON
Rahuldada prokuröri apellatsioon osaliselt. Rahuldada osaliselt süüdistatava määruskaebus talt menetluskulude väljamõistmise peale. Tühistada Harju Maakohtu 27.04.2015. a otsus Aigar Kusmale mõistetud karistuse osas ning Aigar Kusmalt menetluskulude täies ulatuses (s.o 4026 euro ulatuses) välja mõistmise osas. Teha nimetatud osades uus otsus. Karistada Aigar Kusmad KarS § 114 p 1 järgi 11-aastase vangistusega. 1 (8)
Mõista Aigar Kusmalt menetluskulud välja 1911 euro väärtuses. Ekspertiisikulud 2115 eurot jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Aigar Kusmalt välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiste võrdsete maksetena. Makseinfo koos maksegraafiku ja viitenumbriga saadetakse eraldi dokumendis. Muus osas jätta Harju Maakohtu 27.04.2015. a otsus muutmata.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel; kannatanul on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas küsimuses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 27.04.2015.a. otsusega mõisteti Aigar Kusma süüdi KarS § 114 p 1 (millele vastab alates 01.01.2015. a § 114 lg 1 p 1) järgi ning talle mõisteti karistuseks 9 aastat ja 6 kuud vangistust. A. Kusma mõisteti süüdi selles, et ta pani ajavahemikus 16.09.2014.a. kuni 20.09.2014. a. toime DR tapmise. Nimelt, viibides Harju maakonnas Paldiski linnas XXXXX XXX XX asuvas suvilas, lõi A. Kusma DR korduvalt (vähemalt 13 korda) kirvega pea, kaela, selja, õla, randme ja labakäe piirkonda. Sellega põhjustas sellega ta DR-le aju-koljutrauma, 7 raiehaava pea piirkonnas koos peaajupõrutuse, verevalumite ja koljuluude murdudega, raiehaavad kaela tagapinnal (1 haav), paremal pool ülaseljal (2 haava), parema õlaliigese eespinnal (1 haav), parema randmeliigese sirutuspinnal (1 haav) koos randmeluude murdudega ning paremal labakäel (1 haav) koos sõrmelülide murruga. DR suri sündmuskohal ja tema surma põhjuseks oli eelpoolnimetatud aju-koljutrauma peaajupõrutuse, koljuluude murdude ning hulgaliste raiehaavadega pea piirkonnas. Erinevalt süüdistusest leidis kohus, et Aigar Kusma ei pannud tapmist julmal viisil toime mitte kavatsetult vaid otsese tahtlusega. Kohus märkis karistuse mõistmise põhjendustena, et: - A.Kusma karistust kergendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel; - A.Kusma on varem kriminaalkorras karistamata noor inimene, ta on tunnistanud teise inimese tapmist; - Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka kannatanu käitumist; - Kannatanu eluviis ning pidev narkootiliste ainete tarvitamine soodustas konfliktide tekkimist Eelloetletud asjaolusid arvestades leidis kohus, et on põhjendatud süüdistatavale karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmist määra.
2 (8)
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Kusmale mõistetud karistuse osas ning A. Kusmale 14-aastase vangistuse mõistmist. Prokurör vaidleb vastu kohtu seisukohale, et , et A. Kusma pani tapmise toime otsese tahtlusega. Prokuröri hinnangul on tegu pandud toime kavatsetusega. A. Kusma lõi DR kirvega 13 korda, neist 7 korral pea piirkonda. Sellise välise teopildi põhjal ei saa järeldada muud, kui et sellise raiumise eesmärk oligi DR tapmine. Kirvega korduva pähe löömise puhul ei saa lööjal olla mingit muud eesmärki kui tapmine – see ongi lööja liikumapanevaks jõuks. Tegemist ei olnud vastastikuse võitluse olukorraga, seda võib järeldada sündmuskohal paikneva vere järgi, mis oligi üksnes surnukeha juures mitte üle terve ruumi. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuvalt oli osa pähe löödud haavadest löödud DR-le selja tagant ehk olukorras, kus DR-st ei lähtunud enam mitte mingitki ohtu ega saanud arvestada ka võimaliku vasturünnakuga. Prokurör leiab, et kohus on karistuse mõistmisel on karistust kergendavate asjaoludena ülemäära suure tähtsuse omistatud kannatanu eluviisile ja narkootiliste ainete tarvitamisele. Kohus arvestas põhjendamatult KarS § 57 lg 2 alusel karistust kergendava asjaoluna kuriteo toimepanemist hädakaitse piire ületades. Apellatsiooni kohaselt ei olnud A. Kusma hädakaitse seisundis, mistõttu ei saanud esineda ka selle piiride ületamist. Antud juhul ei esinenud kannatanust lähtuvat vahetut rünnet või kannatanupoolset provotseerivat käitumist, mis oleks tapmistegu peale sundivaks liikumapanevaks jõuks. On oluline, et A. Kusmale oli teada, milline on kannatanu käitumine, kui ta on narkojoobes. Ta võttis juba eelnevalt riski viibida süstiva narkomaani seltskonnas. A. Kusma sai aru, kuna nägi, et narkojoobes DR tuikus, püsis vaevu jalgel, kukkus näoli vastu aeda, et DR-st ei lähtu tegelikult mingit reaalset rünnet, mis teda ohustaks ja mille vastu on end vajalik kirvega kaitsta. Ebameeldiv narkomaani seltskond ei ole selline väljapääsmatu olukord, kus kirvega kasutamine kaitsetegevuseks oleks põhjendatud. Isegi kui narkouimas DR kujutas endast teatavat ohtu, oli tema ründamine kirvega raiudes jämedalt ebaproportsionaalne. Hädakaitse puhul ei peeta ründe tõrjumisel vajalikuks nõuda rünnatavalt põgenemist, kuid ka siin on erandid. A.Kusmale oli hästi teada, et DR viib end narkojoobesse ja et tema seltskonnas viibimine ei kujune meeldivaks (A.Kusma rääkis, et narkojoobes oli DR-l kombeks teda rünnata). Õigusteoorias ongi asutud seisukohale, et erandina on põgenemisvõimaluse kasutamine nõutav, niivõrd kui see on võimalik, oma huve saatuse hooleks jätmata või ennast ohustamata kui ründajaks on vaimuhaige, joobnu või laps. Karistuse mõistmisel on põhjendatud mingil määral kannatanu poolse vahetult eelneva käitumise arvestamine ehk selle arvestamine teosüü hindamisel. Põhjendatud ei ole aga kannatanu eluviisi ja tema pidevat narkootiliste ainete tarvitamise arvesse võtmine karistuse mõistmisel. Sellise võimaluse jaatamisel tuleks järeldada, et teatud eriliste tunnustega kannatanute puhul on nende vastu toime pandud kuriteod vähem karistusväärsed, mis on aga selgelt vastuolus meie põhiseaduse mõttega. Prokurör leiab, et A. Kusma karistust individualiseerides on karistuse ülemmääraks sanktsiooni keskmist ületav sanktsioonivahemik, kuna õigushüve riivamine oli intensiivne, kavatsetult toime pandud julm kirvega raiudes tapmine, kusjuures rünnaku ohver oli selgelt enda joobest tulenevat kaitsetu rünnaku vastu. Seejärel saab arvestada süüdlase isikust ja varasemast elukäigust tulenevaid eripreventsioone ja kannatanu vahetut eelnevat käitumist ning 3 (8)
korrigeerida mõistetavat karistust karistuse ülempiiri allapoole nihutades ja mõista karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisesse määra. Antud juhul on kohus ülalnimetatud karistust mõjutavad asjaolud lugenud põhjendamatult niivõrd määravateks, et on mõistnud karistuse peaaegu alammäära lähedase. Olukorras, kus karistus on arvestades suurt sanktsioonivahemikku mõistetud niivõrd alammäära lähedane, on sellise mõistetud karistuse puhul suurem põhjendamiskoormis, mida antud juhul otsusest ei leia. Apellant on seisukohal, et A.Kusma puhul ei esine ka ühtki KarS § 57 loetletud karistust kergendavat asjaolu. A.Kusma pole menetluse kestel väljendanud ka kahetsust oma teo eest, vaid vastupidi asus hoopis kannatanut süüstama. See näitab, et ta pole senini mõistnud oma teo raskust ega kahetse toimepandut vähimalgi määral. Leian, et tema puhul ei ole alammäära lähedase karistuse mõistmine põhjendatud.
3.Süüdistatav A. Kusma ja tema kaitsja advokaat J. Aule esitasid apellatsioonile vastused, milles paluvad jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 3.1 Süüdistatav vaidleb vastu prokuröri seisukohale, et ta ei olnud hädakaitseseisundis. Ta viitab enda ütlustele selle kohta, et DR otsustas nendevahelised erimeelsused lahendada füüsilise vägivallaga. Ta heidab ette, et politseiametnikud ei kogunud tõendeid selle kohta, et vahetult pärast 22. septembrit olid A. Kusma rindkerel tugeva peksmise jäljed. A. Kusma märgib, et prokurör on rebinud apellatsioonis tema sõnu kontekstist välja ja loonud toimunud ebaõige pildi, mille kohaselt DR oli tuikuv, raskes joobes ja ebaadekvaatselt vehklev, mistõttu ta ei saanud olla ohtlik. Fentanüül tekitab tõesti sellise seisundi, kuid see on lühiajaline (ca 60 minutit). Konflikti tekkimise ajal oli DR adekvaatne. Vastupidiselt A. Kusmale oli DR väga heas füüsilises vormis, ta oli aastaid harrastanud võitluskunste. Temaga konflikti sattudes kartis A. Kusma oma elu pärast. A. Kusma märgib, et kajastamist ei ole leidnud fakt, et ta peeti kinni psühhiaatrahaiglas, kus ta oli sundkorras ravil suitsiidikatse pärast. A. Kusma kinnitab, et tal olid ja on suured süümepiinad tehtu pärast. Erinevalt prokuröri väidetust avaldas ta kahetsust juba kohtueelses menetluses. 3.2 Lisaks apellatsioonivastusele on A. Kusma esitanud määruskaebuse, milles palub jätta menetluskulud riigi kanda, kuna ta kannab pikaajalist vanglakaristust ning tal puudub sissetulek. 3.3 Kaitsja märgib, et apellatsioonist ei selgu, millal A. Kusmal tekkis apellandi arvates soov tappa DR: kas see tekkis siis, kui nad läksid suvilasse või vahetult tüli käigus. Samuti ei ole teada, kas A. Kusmal oli mingi eelnev põhjus või motiiv DR tapmiseks. Peale esimest lööki A. Kusma ei teadnud, kas sellega on DR rünne lõpetatud ja ta jätkas löökide jagamist, mis muutus psühhomotoorseks tegevuseks. Kaitsja leiab, et A. Kusma on esitanud puhtsüdamliku ülestunnistuse ja andnud tõeseid ütlusi sündmuse kohta. Süüdistus ei ole esitanud mingit teist versiooni DR tapmise kohta. Apellatsioonis aga püütakse esitada versiooni, mis pole leidnud tõendamist kriminaalasja 4 (8)
materjalidega. Kaitsja ei nõustu ka apellatsiooni kriitikaga, mis puudutab mõistetud karistuse põhjendusi kohtuotsuses. Kaitsja märgib, et apellatsioonis lähtutakse KarS § 56 lg 1 esimesest lausest, kuid kohtuotsuses on juhindutud KarS § 56 lg 1 sätte kogu ulatuses. Põhjendamata on apellandi seisukoht, et narkouimas inimene ei ole ohtlik teistele inimestele. A. Kusma ei eita, et tema käitumine oli ebaproportsionaalne. Ta kahetseb toime- pandut ja mõistab, et selle eest tunnistati ta süüdi KarS § 114 p1 järgi ning mõisteti range karistus. Õigeks ei saa pidada apellatsioonis on esitatud seisukohta, et süüdlase isik ei oma tähtsust või see on teisejärguline: karistus mõistetakse ikkagi inimesele ja karistuse mõte on inimese õigele teele suunamine, mitte ainult tema nuhtlemine toimepandud süüteo eest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga seisukohaga, et maakohtus on määratlenud tahtluse liigi valesti. Ka kohtukolleegiumi hinnangul näitab see, kui keegi lööb teisele inimesele ikka ja jälle kirvega just pea ja kaela piirkonda, et lööja soovib ohvri surma. Üldteada asjaolu on nii see, et vigastused pea ja kaela piirkonnas võivad olla eluohtlikud, kui ka see, et kirvega võib tekitada inimesele massiivseid vigastusi. Kannatanut korduvalt kirvega lüües oli võimalik näha, milliseid vigastusi see kannatanule tekitab. Surnu ekspertiisiakti kohaselt oli peapiirkonnas pikim raiehaav 11,5 cm (kd II; toim.l. 85), tekitatud vigastusi iseloomustab seegi, et kannatanul olid oimuluu, kiiruluu, kuklaluu ja koljupõhimiku murrud (kd II; toim.l. 89). Sellises olukorras löömise jätkamine näitab seda, et lööja mitte ainult ei mõista, et põhjustab oma tegevusega teise inimese surma, vaid ta soovibki seda. Sama arusaama on oma otsuses väljendanud tegelikult ka maakohus. Nimelt on maakohtu otsuse lk-l 9 ülevalt teises lõigus (kd III; toim.l. 110) öeldud: „Inimese korduval löömisel kirvega pea, so elutähtsate organite piirkonda, teab toimepanija, et selline tegevus toob kaasa kannatanu surma ning annab tunnistust, et sellise teo toimepanija soovib inimest tappa.“ See, kui isik soovib mingit tagajärge ja mõistab, et see tagajärg võib tema tegevuse tulemusel saabuda, tähendab KarS § 16 lg 2 kohaselt seda, et kuritegu on pandud toime kavatsetult. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks asub maakohus järgnevalt seisukohale, et A. Kusma tegutses otsese tahtlusega. Otsuses leiduv edasine tahtluse analüüs keskendub küsimusele, kas A. Kusma sai aru, et ta põhjustab DR surma. Seevastu küsimus, kas ta ka soovib seda, jääb tagaplaanile.
5.Õige on ka prokuröri seisukoht, et maakohus arvestas alusetult A. Kusma karistust kergendava asjaoluna hädakaitse piiride ületamist. Ringkonnakohus nendib, et välistada ei saa seda, et osa vigastusi tekitas A. Kusma DR-le hädakaitseseisundis olles. A. Kusma ise kinnitas oma ütlustes, et DR muutus ta vastu vägivaldseks. Lisaks A. Kusma ütlustele tugines maakohus aga veel isiku ekspertiisiaktis nr 14E-PõI0199 kajastuvale eksperdiarvamusele, mille kohaselt tuvastati A. Kusmal kohtuarstlikul läbivaatusel 16.10.2014 verevalumid, mis võivad olla saadud mitte vähem kui 6-9 päeva enne kohtuarstlikku läbivaatust tömbi vägivalla toimel löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega ja löömisest/kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid esemeid või pindu 5 (8)
ning millest enamus paiknesid jalgadel, üks 1 cm suurune verevalumitest oli kõhu piirkonnas ja üks 1 cm suurune verevalum õlavarrel. Nagu aga apellatsioonis märgitud, väärib tähelepanu see, et osa DR peahaavadest olid löödud selja tagant (surnu ekspertiisiaktis sisalduva eksperdiarvamuse p 9 kohaselt on vähemalt osad kannatanu peapiirkonnas olevatest raiehaavadest löödud lamavale kannatanule selja tagant). Prokuröri hinnangul tähendab see, et need on löödud olukorras, kus DR-st ei lähtunud A. Kusmale mingit ohtu. Ringkonnakohus nõustub sellega ning märgib, et DR-l oli veel vigastusi, mille paiknemine viitab sellele, et needki võivad olla löödud selja tagant: tal olid raiehaavad kaela tagapinnal ning paremal pool ülaseljal. Seega, kui A. Kusma asuski algul end kirvega kaitsma DR ründe vastu, siis DR-l esinevad vigastused näitavad seda, et A. Kusma ei lõpetanud DR kirvega löömist siis, kui oli ründe tõrjunud. Seega lõi A. Kusma DR kirvega ülaselga, kaela ja pähe pärast olukorras, kus DR-st ohtu ei lähtunud. Surnu ekspertiisiaktis oleva eksperdiarvamuse punkti 7 kohaselt tõid kannatanu surma kaasa just tema peapiirkonda saadud vigastused, seega vähemalt osaliselt ka vigastused, mille A. Kusma tekitas lamavale DR-le selja tagant. DR-le nende vigastuste tekitamise ajal ei olnud A. Kusma enam hädakaitseseisundis, mis tähendab ühtlasi seda, et nende vigastuste tekitamise puhul ei saa rääkida hädakaitse piiride ületamisest. Seda, mis on käsitatav hädakaitsepiiri ületamisena, sätestab KarS § 28 lg 2: „Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.“ Kuna KarS § 28 lg 2 räägib hädakaitse teostamisest, viimane eeldab aga sama paragrahvi esimese lõike kohaselt hädakaitseseisundi olemasolu (vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet), ei laiene ka hädakaitsepiiride ületamise regulatsioon olukorrale, kus hädakaitset teostanud isik kahjustab õigusvastase ründe toime pannud isikut pärast seda, kui rünne on tõrjutud ja isik ole enam hädakaitseseisundis. Samasugust seisukohta on käesolevaga võrreldavatel juhtudel, kus esialgu hädakaitseseisundis olnud isik jätkab teise isiku peksmist pärast seda, kui viimase toimepandud rünne on lõppenud, kuni kannatanu surmani, väljendanud mitmel korral ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.11.1996. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-96 ja 10.06.1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-68-97). Kuigi nimetatud otsused pärinevad kriminaalkoodeksi kehtivuse ajast, ei näe ringkonnakohus, et õiguslikus regulatsioonis oleks toimunud selliseid muutusi, et nendes otsustes väljendatud seisukohad ei oleks enam kehtivad. Ka õiguskirjanduses tuginetakse endiselt viidatud otsustes väljendatud seisukohtadele (vt J. Sootak: § 28 komm. 12. KarS. Komm. 3.trk, Tallinn 2009). On selge, et lamava DR korduval kirvega löömisel selja tagant sai A. Kusma aru, et DR-st ei lähtu mingit ohtu, mistõttu ta ei lähtunud löömisel soovist end kaitsta. Selle on tegelikult tuvastanud ka maakohus, kes on otsuses märkinud (otsuse lk 9, ülalt teine lõik): „Eelnevat arvestades oli A. Kusma tegevuse motiiviks viha, mis selgelt prevaleeris kaitsetahte üle.“ Eelnev tähendab, et maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et KarS § 57 lg 1 p 8 kohaselt esineb karistust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemine hädakaitsepiiride ületamisel. Kuivõrd mõistetavat karistust mõjutavad süüdistatava kasuks nii maakohtu viga tahtluse liigi määratlemisel kui ebaõige tuginemine karistust kergendavale asjaolule, tuleb maakohtu otsus mõistetud karistuse osas tühistada ning mõista A. Kusmale KarS § 114 p 1 alusel uus karistus. Kuivõrd A. Kusmale heidetakse KarS § 114 p 1 järgi ette tapmise julmust, siis tulebki süü 6 (8)
suuruse hindamisel pidada oluliseks ka seda, kui jõhkraks toimepandud tapmist pidada tuleb. Pigem suure süü kasuks räägib kannatanul esinevate vigastuste rohkus. Siiski leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole KarS § 114 sanktsiooni keskmisele määrale (14 a vangistust) vastava karistuse mõistmine. Nimelt, kuigi A. Kusma ei tegutsenud hädakaitseseisundis, mõjutab tema süü suurust kannatanu käitumine ning A. Kusma enda teomotiiv. Seejuures ei oma tähtsust mitte kannatanu eluviis ja narkootiliste ainete tarvitamine abstraktselt, mille arvesse võtmist on prokurör maakohtule apellatsioonis ette heitnud, vaid asjaolu, et kannatanu muutus A. Kusma suhtes narkootikume tarvitanult vägivaldseks. On selge, et korduv vägivalla tarvitamine võib selle ohvris tekitada frustratsiooni. Et maakohtu otsuse kohaselt oli A. Kusma teo motiiviks kannatanu ründest tingitud viha, tulebki süü suuruse hindamisel võtta arvesse ka seda, et mingil määral tingis A. Kusma teo toimepanemise kannatanu käitumine. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kohaseks karistuseks 11-aastast vangistust. Mis puutub A. Kusma apellatsioonivastuses märgitusse, et ta kahetseb toimepandud tegu, siis maakohus nimetatud karistust kergendavat asjaolu tuvastanud ei ole ning seda põhjendatult: maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et A. Kusma oleks maakohtu istungil kahetsust avaldanud, pigem on A. Kusma küsimustele tema suhtumise kohta toimepandud teosse andnud vastuseid, mis näitavad apaatset suhtumist toimunusse. Nii on A. Kusma vastanud küsimustele, kas tal oli mõte helistada kiirabisse või politseisse, eitavalt. Kaitsja küsimusele, kuidas ta kavatseb edaspidi elu jätkata, vastas A. Kusma, et nii, nagu on seni elanud (toim.l. 84). Selle kohta, kas A. Kusma on kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust, puuduvad kohtul andmed, kuna üldmenetluses saab kohus tugineda üksnes kohtus antud ütlustele.
6.A. Kusma on esitanud taotluse jätta menetluskulud riigi kanda, kuna ta kannab pikaajalist vanglakaristust ning tal puudub sissetulek. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks, et kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda jätta menetluskulusid täies ulatuses riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud riigi kanda osaliselt, kui süüdimõistetu ilmselgelt ei suuda neid tasuda. Käesoleval juhul on A. Kusmalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulud kokku 4026 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud see, et A. Kusmal ei ole vara, mille arvelt koheselt menetluskulusid tasuda. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et A. Kusma peab tasuma menetluskulud ositi 12 kuu jooksul. Kuna maakohtu otsusega karistati A. Kusmad pikaajalise vangistusega, tuleb maakohtu seisukohast järeldada, et A. Kusma peab tasuma menetluskulud vanglas saadava tulu arvel. Ringkonnakohus nendib, et vastavalt VangS § 37 lg-le 1 on kinnipeetav kohustatud vanglas töötama. Samas on üldteada see, et alati ei ole võimalik kinnipeetavatele tööd pakkuda ning töö olemasolul ei ole vanglas makstavad tasud suured. Maakohtu otsuse alusel oleks A. Kusma kohustatud igakuiselt tasuma 335,5 eurot. Ringkonnakohus leiab, et sellise, kuupalga alammäära lähedane summa tasumine igakuiselt isegi ei ole tõenäoline isegi vanglas töökoha saamisel. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus ekspertiisikulud 2115 eurot riigi kanda. Kuna, nagu eelnevalt märgitud, puudub A. Kusmal vara, et menetluskulusid tasuda, tuleb ülejäänud osas võimaldada A. Kusmal tasuda menetluskulusid osade kaupa igakuiste võrdsete maksetena 12 kuu jooksul.
7 (8)
7.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, 4 ja § 340 lg 4 p 4, 5 rahuldab ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni ja süüdistatava määruskaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse A. Kusmale mõistetud karistuse ning talt välja mõistetud menetluskulude osas ning teeb nimetatud küsimuste osas uue otsuse.
Sten Lind /allkirjastanud digitaalselt/
Andres Parmas /allkirjastanud digitaalselt/
Orvi Tali /allkirjastanud digitaalselt/
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.