Kohtulahend

A. Kusmalt

XXX(ik XXX, a/a XXX Swedbank) kasuks 59,50 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

Aigar Kusmat süüdistatakse selles, et tema, ajavahemikus 16.09.2014.a. kuni 20.09.2014.a., viibides Harju maakonnas, XXX asuvas suvilas, pani toime XXX tapmise, lüües teda korduvalt ja vähemalt 13 korda kirvega pea, kaela, selja, õla, randme ja labakäe piirkonda. Aigar Kusma põhjustas sellega XXX järgmisi tervisekahjustusi: aju-koljutrauma, 7 raiehaava pea piirkonnas, koos peaajupõrutuse, verevalumite ja koljuluude murdudega, raiehaavad kaela tagapinnal (1 haav), paremal pool ülaseljal (2 haava), parema õlaliigese eespinnal (1 haav), parema randmeliigese sirutuspinnal (1 haav) koos randmeluude murdudega ning paremal labakäel (1 haav) koos sõrmelülide murruga. XXX suri

sündmuskohal ja tema surma põhjuseks oli eelpoolnimetatud aju-koljutrauma peaajupõrutuse, koljuluude murdude ning hulgaliste raiehaavadega pea piirkonnas. Aigar Kusma pidi kirvega lüües, raiehaavade tekitamise käigus XXX selliseid tervisekahjustusi tekitades seadma eesmärgiks tema tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Seejuures, sellisel brutaalsel viisil kirvega raiudes XXX tappes, väljendas Aivar Kusma põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimelu kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise julmal viisil. Seega Aigar Kusma, tappes teise inimese julmal viisil, pani toime mõrva, so KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a. on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav KarS § 114 lg 1 p 1 järgi). Poolte seisukohad Süüdistatav Aigar Kusma tunnistas ennast kohtuistungil süüdi XXX tapmises enesekaitseks, kuid ei tunnistanud end süüdi mõrvas. A. Kusma kaitsja taotles süüdistatavale inkrimineeritava teo kvalifitseerimist KarS § 113 järgi ning leidis, et A. Kusma üksnes kaitses ennast rünnaku vastu ning tal ei olnud otsest tahtlust tappa julmal viisil. Prokurör leidis, et A. Kusma on toime pannud KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava teo. Menetluse käik Kohtuliku uurimise käigus kuulati ristküsitluse vormis üle süüdistatav A. Kusma, kannatanu XXX, tunnistajad XXX, XXXja XXX, poolte nõusolekul avaldati tunnistaja Aira Kusma kohtueelsel menetlusel antud ütlused. Kohtuistungil avaldati poolte nõusolekul ja uuriti kirjalikke tõendeid: - sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (1 kd tl 26-91); - täiendava sündmuskoha vaatlusprotokollid (2 kd tl 1-74); - surnukeha vaatlusprotokoll koos fotodega (2 kd tl 75-81); - surnu sõrmejälgede uuring (2 kd tl 82-83); - surnu ekspertiisiakt (2 kd tl 84-95); - DNA ekspertiisiakt (2 kd tl 96-114); - teabesalvestise vaatlusprotokoll hädaabikõne kohta (3 kd tl 1-11); - teabesalvestise vaatlusprotokolli Paldiski sadama videosalvestuse kohta (3 kd tl 12-15); - isiku äratundmiseks esitamise protokoll (XXX) (3 kd tl 16-20); - äratundmiseks esitamise protokoll (XXX) (3 kd tl 21-23); - Aigar Kusma kahtlustavana kinnipidamise protokoll (3 kd tl 24-27); - asitõendi vaatlusprotokoll Aigar Kusmalt äravõetud mobiiltelefoni kohta (3 kd tl 30-33); - isiku kohtuarstliku ekspertiisiakt Aigar Kusma kohta (3 kd tl 34-40); - ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisiakt Aigar Kusma kohta (3 kd tl 41-45). Kohtu seisukoht KarS § 114 p 1 näeb ette kriminaalvastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Kohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad ning uurinud kohtuistungil avaldatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leidis, et A. Kusma süü XXX mõrvas julmal viisil, so KarS § 114 p 1 järgi (alates 01.01.2015.a on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav KarS § 114 lg 1 p 1 järgi) kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Vaidlust ei ole, et Aigar Kusma tappis ajavahemikul alates 16.09.2014.a kuni 20.09.2014.a Harju maakonnas XXX asuvas suvilas kirvelöökidega XXX. Süüdistatav tunnistas kohtuistungil XXX tapmist. Lisaks süüdistatava ütlustele tõendavad seda kannatanu ja tunnistajate ütlused ning kirjalikud tõendid.

Vaidlus on selles, kas tegemist võis olla hädakaitsega ning kas A. Kusma põhjustas XXX surma julmal viisil. Süüdistatav Aigar Kusma ütluste kohaselt sai ta XXX tuttavaks ühiste tuttavate kaudu umbes kuu aega enne juhtunut ning sai kannatanuga hästi läbi. A. Kusma oli XXX elukohas Paldiskis asuvas suvilas külas, sest tal ei olnud kindalt elukohta, koos tarvitati alkoholi ja narkootikume. XXX olevat narkootikume tarvitanud kogu aeg, süüdistatav narkootikumide tarvitamist eitab. A. Kusma väidab ka, et kannatanu oli äkilise loomuga ning siis, kui oli midagi tarvitanud, kippus kallale tulema. A. Kusmal oli kannatanuga konflikte, kuid varem oli A. Kusma, siis kui kannatanu teda lõi, ennast ainult kaitsnud, vastu ta ei olevat löönud, sest võttis seda kui kannatanu loomulikku käitumist joobeseisundis. Ainult viimase konflikti ajal vastas ta XXX vägivallaga. A. Kusma ei mäleta tapmise kuupäeva, kuid selgitas, et oli koos XXX suvilas. Sinna tulid nad koos rongiga Tallinnast. Kohapeal süstis XXX fentanüüli, siis läksid nad koos Paldiskisse poodi, kust ostsid süüa ja juua ning läksid tagasi suvilasse. A. Kusma ütluste kohaselt tuli XXX teel poodi minnes talle kallale, sest ei suutnud sirgelt kõndida ja astus näoga vastu aeda. XXX süüdistas selles A. Kusmat ja lõi teda keha piirkonda. Peale poest tulekut jõi süüdistatav õlut, XXX süstis fentanüüli, seejärel hakkasid mõlemad õues maja ukse ees grillima. Mõni tund peale söömist leidis aset sündmus kirvega. A. Kusma ei oska öelda, kas selle mõne tunni jooksul oli tema ja kannatanu vahel ka füüsilist vägivalda. Kaklus algas majas sees toas, selle põhjust A. Kusma ei mäleta. A. Kusma ütluste kohaselt läks XXX tuppa, sest fentanüüli mõju hakkas ära minema ja süstis uuesti, muutus agressiivseks ja tuli A. Kusmale kallale ja algas kaklus. XXX oli agressiivne, lõi A. Kusmat käte ja jalgadega vasakule keha piirkonda. A. Kusma vastas enda sõnul enamvähem samaga ning mingil hetkel lõi XXX kirvega. Siis lendas mööbel laiali ja edasist A. Kusma ei mäleta. Samuti ei oska A. Kusma öelda, miks ta võttis kirve, kuid selgitab, et kirves oli sisuliselt esimene kättejuhtuv asi, mille A. Kusma haaras toast. A. Kusma ütluste kohaselt lõi ta kirvega, et ennast kaitsta, sest jäi kannatanule alla. Kirvega lõi rohkem kui üks kord, löökidest oli esimene vastu kätt, veel lõi kirvega kannatanut pea piirkonda. Mida tegi XXX sel ajal, kui süüdistatav teda kirvega lõi, ei mäleta. Mäletab, et siis kui süüdistatav esimest korda lõi kirvega, seisis kannatanu tema ees ja kirvelöök tabas kannatanu kätt. Edasi kaotas süüdistatav enesevalitsuse, teine kirvehoop sattus tõenäoliselt kannatanu pea piirkonda. A. Kusma ütluste kohaselt ei olnud tal mingit eesmärki kannatanu pähe löömisel, kannatanu tuli talle kallale ja ta ei saanud kannatanust jagu. Sellest, et XXX on surnud, sai A. Kusma aru siis, kui kannatanu enam püsti ei tõusnud. A. Kusma kinnitab, et on võimalik, et ta kattis kannatanu laiba kinni, samuti kinnitab, et ei püüdnud kannatanut elustada ega kiirabisse või politseisse helistada, sest oli šokis, ta vahetas riided, võttis kaasa koti asjadega ja jooksis sündmuskohalt kohe ära sadamasse. Sellest, et tappis XXX, rääkis A. Kusma emale ja hiljem ka sõbrannale Triin Vasarale. A. Kusma ütluste kohaselt ei olnud tal kindlasti mõtet politseisse minna ja ta kavatses oma elu jätkata nii nagu oli seda senimaani teinud. Kannatanu XXX ütluste avastas ta XXX surnukeha endale kuuluvast suvilast XXX07.10.2014.a ning sellest teatas politseile temaga kaasasolnud abikaasa. XXX oli kannatanu õepoeg, peale õe surma 6 aastat tagasi oli kannatanu XXX ema eest. XXX elas mõnda aega koos kannatanuga, kuid 2014. aastal XXX enam kannatanu juures ei elanud. Ta oli Rehabilitatsioonikeskuses narkoravil. Kannatanu andis XXX suvilavõtme, et XXX saaks seal elada. Eelnevalt käis kannatanu suvilas umbes 8.09.2014 ning kõik oli puhas, asjad olid korralikult ja XXX elas seal üksi. Kui kannatanu surnukeha leidis, siis oli suvilas kõik lõhutud, tagurpidi keeratud, verine. Külmkapp oli ukse vahele lükatud ja takistas sissepääsu. XXX oli diivanil kõhuli ja asjade alt paistsid ainult tema jalad. Kannatanu ei ole näinud XXX alkoholi või narkojoobes ja iseloomustab XXX pehmeloomulisena, kuid ei tea, kuidas ta alkoholijoobes käitus. Narkootikumide tarvitamisest rääkis XXX kannatanule ise. Kohtualusest ei ole XXX midagi rääkinud. Naabrid rääkisid, et kõik on korras, naabritelt kaebusi

ei olnud. Enne surma oli XXX tervis hea. Suvilas oli puude lõhkumiseks kirves, mida hoiti tuulekojas. Teabesalvestise – kõne telefoninumbrile 110 - vaatlusprotokoll kinnitab tunnistaja XXX ütlusi, mille kohaselt helistas XXX abikaasa XXX07.10.2014 kella 14.46 ajal politseisse ja teatas, et avastas koos abikaasaga XXXasuvas suvilas abikaasa õepoja XXXsurnukeha. Viimati käisid suvilas 3 nädalat tagasi (3 kd tl 2-11). Tunnistaja XXXtunneb XXXkui Paldiskis kooperatiivis Värvuke asuva suvila omanikku ning kinnitab, et 2014 septembris-oktoobris elas suvilas umbes 20 aastane suvila omaniku õe või venna laps, keda tunnistaja teadis üksnes visuaalselt. Viimati nägi seda noormeest suvila juures umbes 23 nädalat enne 07.10.2014 koos kohtualusega. Kohtualune istus lauas ja õepoeg oli maja trepil. Räägiti kõva häälega, laud oli kaetud. Kannatanu õepoega lähemalt iseloomustada tunnistaja ei oska, kuid kinnitab, et siis kui kannatanu õepoeg elas suvilas koos neiuga oli kõik rahulik. Mingit müra tunnistaja ei ole kuulnud. Juhtunust sai teada naabrite käest. Tunnistajate XXXja XXX ütlused kinnitavad, et mõlemad tunnistajad nägid A. Kusmat Paldiski sadamas ööl vastu 18.09.2014.a. Tunnistajate ütluste kohaselt töötasid 17.-18.09.2014 turvameestena Paldiski põhja sadama väravas. XXXütluste kohaselt nägi ta 18.09.2014 öösel kella ühe paiku sadama territooriumilt väljumas noormeest, kes ütles, et on eksinud ja küsis, kuidas ta saaks Tallinnasse. Tunnistaja näitas noormehele, kus asub raudtee ja noormees lahkus territooriumilt. Noormees oli kõhn, tal olid seljas tumedat värvi riided ja kaasas oli kas seljakott või kott. Tunnistaja Heikki Lehtmaa ütluste kohaselt nägi ta 18.09.2014 kella nelja ajal noormeest tulemas raudteejaama poolt sadama territooriumi suunas, noormees oli kõhn, pikka kasvu ja kergelt riides, rääkis eesti keeles. Tunnistaja hinnangul oli noormees kas tugevalt joobes või narkootikumide mõju all. Tunnistaja ei lubanud tal territooriumile siseneda, kuid kutsus ta soojakusse ja lasi 1,5 tundi tukkuda. Noormees tahtis rongile minna ning tunnistaja äratas ta enne kella kuut. Noormees võttis oma koti ja lahkus. Teabesalvestise – Paldiskis, Peetri 11 asuva sadama turvakaamerate 18.09.2014 kella 00.00 kuni 06.00 tehtud videosalvestuste – vaatlusprotokoll kinnitab tunnistajate XXX ja XXX ütlusi. Vaatlusprotokolli kohaselt on 18.09.2014 kella 01.55.34 toimunud salvestuselt nähtav, kuidas spordikotiga meesterahvas seisab sadama turvamehe juures, kell 01.56.13 lahkub mees turvameeste putka juurest. Edasiselt on salvestuselt nähtav, kuidas kell 05.38.44 lahkub sama mees turvameeste putkast ja lahkub kell 05.39.35 sadama territooriumilt (3 kd tl 12-16). Isiku äratundmiseks esitamise protokollide kohaselt tundis tunnistaja XXX ära isikuna, keda ta nägi 18.09.2014 öösel Paldiski sadama väravas, Aigar Kusma ning tunnistaja XXX viitas A. Kusmale, kui isikule, kes on kõige sarnasem 18.09.2014 öösel Paldiski sadama territooriumile tulnud isikuga, kelle XXX kutsus soojakusse. Süüdistatava ema tunnistaja Aira Kusma soovis kohtuistungil kasutada oma õigust keelduda ütluste andmisest. Poolte nõusolekul avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (1 kd tl 15-23), mille kohaselt viskas ta oma poja Aigar Kusma kodust välja, kui poeg oli 17-aastane, sest poeg ei tahtnud õppida ega tööl käia. Pärast kodust väljaviskamist pojal kindlat elu- ja töökohta ei olnud. Tunnistaja kinnitab süüdistatava ütlusi, mille kohaselt teatas ta XXXtapmisest oma emale. 19. või 20. septembril 2014 helistas Aigar Kusma tunnistajale ja ütles, et tappis kuskil Paldiskis kirvega XXX. Samuti saatis poeg 19.09.2014 Aira Kusmale sõnumi sisuga “Ma tapsin inimese ja kohe ennast ka...“. Sõnumi fotografeerimiseks telefonist andis XXX politseile oma telefoni ning lubas fotografeerida ka teisi poja poolt saadetud sõnumeid. 19.09.2014 oli Aigar Kusma käinud oma noorema venna juures koolis ja võtnud temalt korteri võtmed.

XXXnägi samal päeval töölt koju minnes koduteel mõlemat poega. Aigaril olid seljas sinised teksapüksid, tuulepluus ja Nike plätud, need riided oli Aigari ainsad kodus olnud riided, seepärast arvab tunnistaja, et Aigar Kusma oli kodus riided vahetanud. Aigar Kusmal oli vasak käsi peopesa piirkonnast kinni seotud. Tunnistaja andis politseile üle Aigar Kusmal jalas olnud tumesinised Cropp teksapüksid (1 kd tl 15-19). Fototabel tunnistaja XXX mobiiltelefonist Samsung Galaxy S3 tehtud fotodega, mis avaldati tunnistaja poolt kohtueelsel antud ütluste lisana, kinnitab tunnistaja A. Kusma ütlusi, mille kohaselt saatis Aigar Kusma talle 19.09.2014 sõnumi, milles teatas, et tappis inimese. Fototabelist nähtub, et 19.09.2014 kella 12.01 ajal on saabunud sõnum Aigarilt (A.Kusma) (+XXX) tekstiga: „Ma tapsin inimese ja kohe ennast ka. Lase mul minna. Armastan sind, emme.“ Kell 12.03 saabus sõnum tekstiga: „ Varsti kuuled uudistest. Paldiskis tapeti 24a XXX kirvega ta tädi suvilas“(1 kd tl 23). Tunnistaja XXXtunneb kohtualust umbes 3 aastat, tunnistaja ütluste kohaselt olid nad A. Kusmaga sõbrad. Aigar Kusma ei ole tunnistajale rääkinud XXX nimepidi, kuid tunnistaja teadis A. Kusma juttude põhjal, et A. Kusma oli kellegagi koos olnud Paldiskis suvilas. Sellest rääkis A. Kusma arvatavasti septembris 2014. A. Kusma tuli tunnistaja elukohta ja rääkis tunnistajale, et lõi ühele mehele kirvega pähe, sest meesterahvas oli teda pidevalt peksnud, ja mees sai surma. Tunnistaja ei uskunud teda. Tunnistaja andis A. Kusmale dressipluusi, sest tal oli seljas ainult särk ja õues oli külm. Tunnistaja sõnul ei olnud A. Kusma füüsiliselt agressiivne, on näinud A. Kusmat alkoholijoobes, kuid mitte narkootikume tarvitanuna. 07.10.2014 teostatud sündmuskoha vaatlusel Harjumaal, XXX asuvas hoones tuvastati, et tegemist on väliköögi tüüpi ruumist ja toast koosneva hoonega, millel on ka juurdeehitis. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti toas asuvalt diivanilt sellele kuhjatud esemete (diivani karkass, pappkarbid, riided, tugitool, radiaator) alla peidetult kõhuliasendis olev meesterahva vigastustega surnukeha. Meesterahva alakeha on riieteta, surnukehal on ülaosas seljas rohke verega määrdunud hall T-särk, mille kaeluse paremal tagaosas siledate servadega riidevigastus. Kaela tagapinnal on siledate servade haav pikkusega umbes 5 cm, juustega kaetud peanahal kukla piirkonnas neli siledate servadega raiehaava. Surnukehal on vasakul pool selja ülaosas 3 verevalumit, vasaku õlaliigese tagapinnal 2 verevalumit. Paremal põsel ja parema kõrvalesta esises piirkonnas raiehaavad, parema kõrvalesta taga raiehaav. Majast vasakul asuva aia tagant 5 meetri kaugusel välisuksest leiti kirves, mis fotografeeriti, pakendati ja võeti kaasa. Sündmuskohalt leiti ja võeti muude esemete hulgas kaasa verekahtlaste jälgedega sinist värvi diivanikate, verekahtlaste jälgedega radiaator, verekahtlaste jälgedega T-särk, verekahtlaste jälgedega padi, surnukehal seljas olnud hall puuvillane T-särk, verekahtlase määrdumisega pusa. Puuteproovid võeti maja eesruumis uksest paremal asuvalt lülitilt ja uksest paremal asuvalt lülitilt. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks oleva fototabeli kohaselt tuvastati verekahtlasi määrdumisi toa seintel ja lael, sektsioonkapil ja diivanil (1 kd tl 26-91). 08.10.2014 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt vaadeldi Harjumaal, XXXsuvila sissekäigu ees oleval alal asuvat lauda erinevate määrdunud söögitarvikutega. 09.10.2014 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti ja võeti sündmuskoha vaatluse käigus kaasa raseerija, mis asus sektsioonkapi riiulis, sektsioonkapi ees põrandal ümberpööratud tugitooli kõrvalt halli värvi määrdunud aluspüksid (2 kd tl 7). Väliköögi tüüpi ruumis toolil asuvalt veekeetja käepidemelt võeti puuteproovid 2 DNA vatitampoonile. Dünaamilisi verekahtlasi määrdumisi tuvastati sektsioonkapi keskmise kapimooduli vasakpoolse kapiukse klaasil, akna all asuva diivani kohal laes, väiksema diivani kohal seinal, akna all asuva diivani vasakpoolsel käetoel, vasakpoolsel seljatoel, verekahtlasest määrdumisest võeti proovid DNA vatitampoonidele. Verekahtlasest ainest

pritsmeid tuvastati elutoa ukse valgetel pitskardinatel. Sarnaseid pritsmeid leiti ka sektsioonkapil, diivani käetoel ja ukse kõrval asuval seinal ja aknal (2 kd tl 1-74). Verekahtlaste jälgede leidmine diivanilt, millel lebas XXX ning selle läheduses olevalt sektsioonkapilt, seinalt ja laest kinnitab, et kannatanut löödi sealsamas diivanil või selle vahetus läheduses. Ka süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta kannatanut toas. Surnu sõrmejälgede uuring kinnitab, et 07.10.2014 XXX avastatud tundmatu surnukehalt võetud sõrmejäljed on samased XXX sõrmejälgedega (2 kd tl 82-83). Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 14E-PõS0048/520 kajastuva eksperdiarvamuse kohaselt (2 kd tl 84-94) põhjustasid XXX surma aju-kolju trauma peaajupõrutus, koljuluude murrud ning hulgalised raiehaavad pea piirkonnas. Surm võis saabuda orienteeruvalt 1-4 nädalat enne surnukeha kohtuarstlikku lahangut 08.10.2014.a. Surnukehal tuvastati järgmised tervisekahjustused: ajukoljutrauma - peaajupõrutus kolletega paremas suurajupoolkeras, parempoolne kõvakelmealune verevalum, verevalumid kõõlustanul, parema oimuluu murd, parema kiiruluu murd, kuklaluu murd paremal, koljupõhimiku murd külgmises ja tagumises koljuaugust paremal, hulgalised raiehaavad (7 haava) pea piirkonnas, valdavalt paremal peapoolel niinäol kui ka juustega kaetud peanahal ning nahamarrastus otsmikul vasakul. Lisaks esinevad surnukehal raiehaavad kaela tagapinnal (1 haav), paremal pool ülaseljal (2 haava), parema õlaliigese eespinnal (1 haav), parema randmeliigese sirutuspinnal (1 haav) koos randmeluude murdudega ning paremal labakäes selgmiselt (1 haav) koos II ja III sõrme põhilülimurruga. Surnukehal tuvastatud haavad on iseloomulikud raiehaavadele, mis võisid olla tekitatud hulgalistest löökidest teravaservalise raievahendiga (näiteks kirvega). Parema randmeliigese sirutuspinnal ja paremal labakäel selgmiselt olevad raiehaavad on iseloomulikud enesekaitsevigastustele, mis võisid olla saadud pähe suunatud löökide tõrjumisel. Nahamarrastus otsmikul võis olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu samasuguse iseloomuga pinda. Tuvastatud aju-kolju trauma (peaajupõrutus, koljuluude murrud ning hulgalised raiehaavad pea piirkonnas) on eluohtlik tervisekahjustus. Raiehaavad kaela tagapinnal, paremal pool ülaseljal, parema õlaliigese eespinnal ja paremal randmel ja labakäel ei ole eluohtlikud tervisekahjustused ning nende paranemise kestus elaval inimesel ei ületa 4 kuud. Kõik XXXsurnukehal tuvastatud tervisekahjustused on elupuhused. XXXkehaasend võis tervisekahjustuste tekitamise ajal olla dünaamilises liikumisest, st osa löökidest võivad olla tekitatud nii kannatanu seisvas kui ka istuvas asendis olles. Pea piirkonnas olevate raiehaavade hulka arvestades on vähemalt osad neist tekitatud kannatanule tema lamavas asendis olles selja tagant. Surm võis saabuda mitte rohkem kui 2 tundi peale tervisekahjustuste tekitamist. Peale kõikide vigastuste saamist ja enne surma saabumist ei olnud kannatanu võimeline aktiivselt toimima. Toksikoloogiauuringul leiti XXXsurnukeha verest 0,78 mg/g etanooli, surnukeha verest ja uriinist leiti fentanüüli ning psühhofarmakoteraapias kasutatavat ravimit amitriptülliini. DNA ekspertiisiakti nr 14E-GE1310 29.01.2015 kohaselt leiti sündmuskohalt Harjumaal XXX07.10.2014.a kaasavõetud kirve varrelt ja teralt DNA analüüsil täisprofiilid, mis on kokkulangevad XXXDNA profiiliga. Kirve tera ja varre vaheliselt alalt saadi osaline DNA profiil, mis on tulemusi andnud lookuste osas kokkulangev XXXDNA profiiliga. XXXDNA profiili ei saa välistada sündmuskohalt kaasavõetud elektriradiaatorilt võetud proovidest. 09.10.2014 toimunud täiendaval sündmuskoha vaatlusel kaasavõetud esemetel võetud proovidest leiti XXXDNA profiil proovidelt vereplekkidelt laes ja seinal ning veremäärdumisest diivani seljatoel. 09.10.2014 toimunud täiendaval sündmuskoha vaatlusel kaasavõetud raseerijalt ja aluspükstelt võetud proovides tuvastati DNA täisprofiilid, mis on kokkulangevad A. Kusma DNA profiiliga (2 kd tl 96112).

Kohtuarstliku ekspertiisi ja DNA ekspertiisi aktides väljendatud eksperdiarvamused kinnitavad, et kannatanu surma põhjustanud raiehaavad on tekitatud sündmuskohalt leitud kirvega, kuna sama kirve varrel ja teral oli verd ning see sisaldas kannatanu bioloogilist materjali ning surnukehal tuvastatud haavad on iseloomulikud raiehaavadele, mis võisid olla tekitatud hulgalistest löökidest teravaservalise raievahendiga (näiteks kirvega). Asjaolu, et sündmuskohalt kaasavõetud esemetelt (raseerija, aluspüksid) leiti A.Kusma DNA profiil, kinnitab, et A. Kusma viibis kõnealuses suvilas. Kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud tõendeid, mis viitaks, et suvilas oleks viibinud veel kolmandaid isikuid lisaks süüdistatavale ja kannatanule. Kuivõrd ei ole tuvastatud, et suvilas viibis veel teisi isikuid, kinnitab see, et kannatanu surma põhjustanud haavad tekitas A. Kusma ning on välistatud kannatanu surma põhjustamine kellegi kolmanda isiku poolt. Ka süüdistatav ise on kohtuistungil tunnistanud XXX tapmist. Oma sõnul viibis ta suvilas kannatanuga kahekesi, neil tekkis konflikt ning ta lõi kannatanut korduvalt kirvega. Seega riimuvad A. Kusma ütlused XXX surma põhjustamisest kirvelöökidega kirjalike tõenditega ning kohus peab neid usaldusväärseks. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et XXX tapmise ja sellele vahetult eelnenud ajal viibisid suvilas vaid kannatanu ja süüdistatav ning keegi teine nende vahelist konflikti ei näinud. Ainsaks otseseks tõendiks, mis kirjeldab tekkinud tüli ning sellele järgnenud tapmisteo põhjuseid, on süüdistatava ütlused, milliste kohaselt viibis ta suvilas kannatanuga kahekesi, kannatanu tuli talle kallale ja ta lõi kannatanut kirvega kätte ja siis pähe, edasist ta ei mäleta. Sellest, et XXX talle kallale tuli, on süüdistatav rääkinud ka tunnistaja TXXX. A. Kusma ütluste kohaselt vastas ta XXX vägivallaga ning mingil hetkel lõi XXX kirvega. Süüdistatava ütlused riimuvad isiku ekspertiisiaktis nr 14E-PõI0199 kajastuva eksperdiarvamusega, mille kohaselt tuvastati A. Kusmal kohtuarstlikul läbivaatusel 16.10.2014 verevalumid, mis võivad olla saadud mitte vähem kui 6-9 päeva enne kohtuarstlikku läbivaatust tömbi vägivalla toimel löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega ja löömisest/kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid esemeid või pindu ning millest enamus paiknesid jalgadel, üks 1 cm suurune verevalumitest oli kõhu piirkonnas ja üks 1 cm suurune verevalum õlavarrel. Kohus leiab, et A. Kusma oli hädakaitseseisundis ja tal oli õigus kaitsetegevusele, kuid lüües kannatanut korduvalt kirvega pea piirkonda, ületas A. Kusma otsese tahtlusega hädakaitse piire. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks (vt Riigikohtu 21.02.2011 lahend asjas 3-1-1-108-10, 03.12.2012 lahend asjas nr 3-1-1-107-12). Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi või tegutsemisviisi vahel, siis peab ta valima neist säästvaima. Kohus juhib tähelepanu A. Kusma nendele ütlustele, mille kohaselt tundis ta XXX umbes kuu aega ja sai kannatanuga hästi läbi, kuigi kannatanu oli äkilise loomuga ning siis, kui oli midagi tarvitanud, kippus kallale tulema. A. Kusma kinnitas, et tal oli ka varem kannatanuga konflikte, kuid siis oli A. Kusma ennast ainult kaitsnud, vastu ta ei olevat löönud, sest võttis seda kui kannatanu loomulikku käitumist joobeseisundis. Samuti ilmneb A.Kusma ütlustest, et hoolimata samal päeval teel poodi toimunud XXX rünnakust süüdistatava vastu, asusid süüdistatav ja kannatanu peale poest tulekut ühiselt suvilas ukse ees grillima ja sööma ning alkoholi tarbima. A. Kusma kinnitas, et enne väidetavat rünnakut süstis XXX fentanüüli ja ta teadis, kuidas narkootikumid kannatanule mõjuvad. Seega ei olnud XXX võimalik agressiivsus iseenesest A.

Kusma jaoks üllatav. Ka kinnitab A. Kusma, et tal oli kannatanuga varem olnud konflikte, millised XXX oli alati ise ilma A. Kusma poolse vastuhakuta lõpetanud. Seega oleks A. Kusma saanud XXX rusika ja jalalöökides seisnenud ründe täielikult ja otsekohe lõpetada rusika- ja jalalöökidega, sest kannatanu oli nõrk ja joobes ning rünnakuks kirvega ei ole A. Kusma mingeid eluliselt usutavaid põhjusi nimetanud. Kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid, mis oleksid A. Kusmale andnud põhjuse XXX sellekordset väidetavat agressiivsust pidada varasemast ohtlikumaks ning andnud aluse enesekaitseks niivõrd ohtliku kaitsevahendi kui kirve koheseks kasutamiseks. Kohus leiab, et kindlasti ei olnud kirves A. Kusma käsutuses olnud kaitsevahenditest säästvaim, sest sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fotode kohaselt oli suvilas arvukalt muid vähemohtlikke esemeid, mida A. Kusmal oli võimalik kasutada ründe tõrjumiseks ning varasemad konfliktid oli XXX lõpetanud ise ilma A. Kusma vastutegevuseta. Surnu ekspertiisiaktist nähtub, et XXX surma põhjuseks oli aju-koljutrauma põhjustanud hulgalised raiehaavad (7 haava) pea piirkonnas, valdavalt paremal peapoolel niinäol kui ka juustega kaetud peanahal ning nahamarrastus otsmikul vasakul. Lisaks esinevad surnukehal raiehaavad kaela tagapinnal (1 haav), paremal pool ülaseljal (2 haava), parema õlaliigese eespinnal (1 haav), parema randmeliigese sirutuspinnal (1 haav) koos randmeluude murdudega ning paremal labakäes selgmiselt (1 haav) koos II ja III sõrme põhilülimurruga. Seega ründas A. Kusma kannatanut kirvelöökidega pähe, jättes kasutamata võimaluse lõpetada rünne löökidega kehasse. Eeltoodud vigastused kinnitavad, et A. Kusma tekitas otsese tahtlusega XXX ilmselt liigset kahju. Inimese korduval löömisel kirvega pea, so elutähtsate organite piirkonda, teab toimepanija, et selline tegevus toob kaasa kannatanu surma ning annab tunnistust, et sellise teo toimepanija soovib inimest tappa. Eelnevat arvestades oli A. Kusma tegevuse motiiviks viha, mis selgelt prevaleeris kaitsetahte üle. Kohus leiab, et A. Kusma tappis XXX ületades hädakaitse piire, kuna teostas otsese tahtlusega hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahendiga ja tekitas ründajale otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju.

Tõendatud on, et A. Kusma lõi korduvalt kirvega XXX pea ja kaela, so elutähtsate organite piirkonda. Lüües tugevajõuliselt korduvalt kirvega kannatanule pea piirkonda, pidi süüdistatav võimalikuks pidama mis tahes tagajärje saabumist, sh surma saabumise võimalust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on väljendanud seisukohta (RKKKo 3-1-1-128-06), et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Antud seisukoha järgi saab välisele teopildile tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et A. Kusma pani tapmise toime otsese tahtlusega, kuna rünnates kannatanut korduvalt kirvega elutähtsasse pea ja kaela piirkonda ning kehasse, pidi ta vägivalla iseloomust ja rohkusest tulenevalt teadma, et põhjustab kannatanu surma ja seda tahtma või seda vähemalt möönma. Kohus leiab, et A. Kusma kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo – ohvri korduva kirvega löömise - ja saabuva tagajärje (ehk ohvri surma) vahel. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et A. Kusma lootis kannatanu surma vältida. On tõendatud, et süüdistatav suhtus kannatanu surma täiesti ükskõikselt, seda tõendavad ka süüdistatava enda ütlused, et tal ei olnud mingit kavatsust kutsuda XXX kiirabi ja teatada juhtunust politseisse, vaid ta kavatses oma elu jätkata nii nagu oli seda senimaani teinud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on väljendanud seisukohta, mille kohaselt saab tapmise hinnata julmaks, kui kannatanule on tekitatud põhjendamatult jõhkraid vigastusi (RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3; 3-1-1-1-15, p 8.3). Kohtumenetluse käigus on sündmuskoha vaatlusprotokollide ja lisatud fotode ning eksperdiarvamusega tõendatud, et surnukehal olid arvukad raiehaavad kaela ja pea piirkonnas. Tapmise julmus seisneb põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu suhtes ja väljendub tapmisteo välises küljes. Lüües kirvega kannatanut 13 korral väljendas A. Kusma erilist jõhkrust kannatanu vastu. Kõik XXXsurnukehal tuvastatud tervisekahjustused on elupuhused. Seega on tuvastatud, et A. Kusma tekitas XXX arvukate kirvelöökidega pea piirkonda jõhkraid vigastusi, kusjuures osa löökidest on suunatud kannatanu pihta selja tagant, so olukorras, kus kannatanu oli vastupanuvõimetu. Kirjeldatud käitumine kogumis, aga eeskätt just kümnete elupuhuste raiehaavade põhjustamine kannatanule on hinnatav julma tapmisteona KarS § 114 p 1 mõttes. Kannatanut kirvega korduvalt pähe ja kaela piirkonda lüües, pidi süüdistatav mitte ainult tahtma või vähemalt möönma, et paneb toime tapmise, vaid ka teadma, et selline teguviis on julm. Süüdistatava julmusest annab tunnistust ka pärast kannatanu jõhkrat tapmist surnukehale hulgaliste esemete (diivani karkass, pappkarbid, riided, tugitool, radiaator) kuhjamine, millega süüdistatav väljendas erilist hoolimatust inimkeha suhtes. Julmaks hinnatavate asjaolude suhtes peab süüdlasel olema tahtlus, kusjuures piisab kaudsest tahtlusest. Julmutsemine ei pea olema süüdlase eesmärk, piisab kui ta peab ohvri kannatusi või brutaalset surma võimalikuks ja möönab seda. Arvestades välist teopilti, so tekitatud vigastuste hulka ja asukohta, leiab kohus, et on tõendatud, et süüdistatav pani XXX tapmise toime otsese tahtlusega ning tema tahtlus hõlmas teadlikkust tapmise toimepanemisest eriti julmal viisil vähemalt kaudse tahtluse tasandil. Kohus leiab, et Aigar Kusma tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Asitõendid Süüdistatavale Aigar Kusmale kuulunud riietusesemed (sinised teksased Cropp, T-särk Cropp Design, tumesinised ruudulised aluspüksid Cotton World, paar halli värvi sokke, 3 paari aluspükse, sokid, halli-mustakirju dressipluus kapuutsiga Volcom, halli värvi dressipüksid Slazenberg, halli värvi dressipluus CBV, valget värvi Converse jalanõud, pruuni-valgekollasekirjud lühikesed püksid, halli värvi lühikesed püksid Fashion Best, helesinist värvi T-särk Paused, halli värvi T-särk L-Cooper, helesinist värvi T-särk Cropp Design) ja mobiiltelefon NOKIA imei XXX koos sim-kaardiga, mobiiltelefon Samsung, imei XXX, mis võeti temalt kahtlustatavana kinnipidamisel ja mis asuvad PPA Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Tallinnas, Rahumäe 6, tuleb juhindudes KrMS § 124 lg 3 ja § 126 lg 3 p 2 kohtuotsuse jõustumisel tagastada senisele valdajale Aigar Kusmale. Kriminaalasja juures asuvad teabesalvestised (audio ja videosalvestused kõnedega politsei lühinumbrile, menetlustoimingu videosalvestuste ja vaatlusprotokolli videoga 5 CD-DVD-l ümbrikutes toimiku materjalide juures) tuleb juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 jätta toimiku juurde. Sündmuskohalt ja surnukeha juurest võetud DNA-proovid, sündmuskoha jäljed, sündmuskohalt võetud esemed (tikutoosid, hambaharjakatted, hambapastatuubid, pulkdeodorant, plastikpudelid, pabersalvrätikud, kahvlid, tassid, kirjutuslaua garnituur-pliiatsialus, klaaspudelid, fliisist diivanikate, T-särk, sinised dressipüksid, padi, puitkilp-plaat, särk, tool, dressipluus, aluspüksid, hambaharjad, raseerija, süstal, elektriradiaator, kirves), mis asuvad PPA Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Tallinnas, Rahumäe 6, tuleb juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada, sest esemete senine valdaja ei soovi, et talle midagi sündmuskohalt võetud esemetest tagastatakse. Tsiviilhagi

XXX esitas kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi materiaalse kahju hüvitamiseks summas 20 059,50 eurot, millest 20 000 eurot moodustab suvila maksumus ja 59,50 eurot on talle hüvitamata matusekulud. Samuti soovis XXX süüdlaselt hüvitise väljamõistmisest kohtu äranägemisel, kuid mitte väiksemas summas kui 15 000 eurot. Kohtuistungil taotles XXX varalise kahju osas suvila maksumuse hüvitamist, sest majas on kõik asjad lõhutud või verised ning maja ei kõlba enam elamiseks. XXX matused korraldas XXX, kulutades matusteks 507,50 eurot. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo hüvitas XXX matusekulud summas 448 eurot. XXX soovib hüvitamata matusekulude – 59,50 eurot – hüvitamist. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 p 1 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule surma põhjustamisega. VÕS § 129 lg 1 kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Kuigi sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et XXX kuuluvas suvilas valitses segadus, ei ole hageja tsiviilhagis mingeid tõendeid tekitatud kahju suuruse tõendamiseks lõhutud või rikutud esemete väärtuse kohta esitanud. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset. Tõendamiskoormise osas kehtib kahju hüvitamise nõude puhul üldreeglina põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama kahju olemasolu ja suurust. Riigikohus on 22.02.2013 lahendis asjas nr 3-1-1-106-12 märkinud, et tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 14 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Vaatamata kohtu poolt kohtuistungil XXX antud selgitustele tõendamiskoormuse osas, ei ole XXX mingeid tõendeid tekitatud varalise kahju suuruse kohta esitanud. Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue 20 000 euro hüvitamiseks on tõendamata, tekitatud kahju ulatus ei ole selge ning hagi selles osas tuleb jätta rahuldamata. XXX hagi matusekulude hüvitamiseks summas 59,50 eurot on põhjendatud ja tuleb rahuldada. XXX soovis kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagis ka moraalse kahju hüvitamist mitte väiksemas summas kui 15 000 eurot, sest õepoja surm tapmise tagajärjel mõjus negatiivselt tema tervisele ja heaolule. Kohus selgitab, et kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel aga üksnes erandlike asjaolude ilmnemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Surmaga peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist ning hageja peab põhistama ja tõendama erandlike asjaolude esinemist. Lähedase kahju hüvitamise nõuet õigustaks VÕS § 134 lg 3 kohaselt lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal. Samuti võib nimetatud sätte rakendamine tulla kõne alla nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamiste korral. Kohus märgib, et XXX näol oli tegemist iseseisvalt oma elu elava isikuga, kes ei omanud tsiviilhagejaga ühist eluaset ega sõltunud temast oma igapäevaelus, XXX ütluste kohaselt suhtlesid nad harva. Hageja ei viibinud sündmuskohal XXX surma põhjustamise ajal. Kriminaalasjas puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta, et XXX oleksid esinenud tõsised psüühikahäired seoses XXX tapmisega. Loomulikult kaasnevad hagejal lähedase inimese tapmise, matuse ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kohtu arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Kuna XXX ei ole kohtule esitanud andmeid erandlike asjaolude kohta ning ei osanud ka

kohtuistungil määratleda moraalse kahju ulatust, selgitades „mida kauem süüdistatav istub kinni, seda kergem mul on“, leiab kohus, et XXX nõue mittevaralise moraalse kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Karistus Karistuse mõistmisel kohus arvestab süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 114 näeb sanktsioonina ette kaheksa- kuni kahekümne aastase vangistuse või eluaegse vangistusega. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Prokurör nõudis A. Kusma karistamist KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest vangistusega 14 aastat. Kaitsja leidis, et A. Kusma tegu vastab KarS § 113 tunnustele ning prokuröri taotletud karistus on liialt range. A. Kusma karistust kergendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemise hädakaitse piiride ületamisel. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Põhiseaduse § 16 kohaselt on igaühel õigus elule ja meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta. Seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud karistusena ette ainsa karistusliigina vangistuse. Kohus leiab, et arvestades isiku süüd ja toimepandud kuriteo raskust (tegemist on raske esimese astme kuriteoga), on karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist vangistust. Karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades märgib kohus, et vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul oleks vangistuse pikkus piisav, et isik saaks kujundada ümber oma senised väärtushinnangud ja käitumise põhimõtted, mis tõid kaasa kuriteo toimepanemise ning hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest. A. Kusma on varem kriminaalkorras karistamata noor inimene, ta on tunnistanud teise inimese tapmist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka kannatanu käitumist. Kannatanu eluviis ning pidev narkootiliste ainete tarvitamine soodustas konfliktide tekkimist. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et on põhjendatud süüdistatavale karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmisest määra. Tõkend - vahistamine jätta endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni ning karistuse algust arv ata alates kinnipidamisest 13.10.2014.a. Menetluskulud Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kaitsjatasu ja ekspertiisitasud. Sundraha esimese astme kuriteo eest süüdimõistmisel on 975 eurot. A. Kusma määratud kaitsja esitas taotluse hüvitada õigusabi osutamisega seotud kulud kokku summas 936 eurot. Kohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja nõuetekohane ning kaitsjale tuleb riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks määrata taotluses märgitud summa. Riigikohus on seisukohal, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu ning süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu 07.12.2012 lahend asjas nr 3-1-1-120-12). Seega tuleb süüdistatavalt välja mõista menetluskulud, mis seonduvad otseselt tema poolt toime pandud kuritegude tõendamiseks saadud tõendusliku teabega. Eeltoodut arvesse võttes tuleb süüdistatavalt välja mõista ekspertiisikulud surnu kohtuarstliku ekspertiisi, isiku kohtuarstliku ekspertiisi ja kohtupsühhiaatria –psühholoogia kompleksekspertiisi

eest täies ulatuses kokku summas 985 eurot ning DNA ekspertiisi eest osaliselt summas 1130 eurot, kokku ekspertiisikulud summas 2115 eurot. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et A. Kusmal ei ole vara, mille arvelt koheselt menetluskulusid tasuda ning peab põhjendatuks, arvestades menetluskulude suurust, süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul.

Eha Popova Kohtunik

Kersti Peterson Rahvakohtunik

Margit Ots Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.