Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud ( nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-11-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse määra, alternatiivselt karistusest vabastamise ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega apellandile lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 199 lg 2 p 8, 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on H.J-i karistanud 1 aastase 3 kuulise vangistusega, seega tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning mida vähendatud 1/3 võrra. Ka ei saa jätta tähelepanuta, et H.J mõisteti süüdi kolmes varguse episoodis, siis on maakohtu poolt mõistetud karistuse määr enam kui kohane. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (KarS § 199) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o sissetungimisega (p 8) ja süstemaatilisus (p 9), mistõttu on H.J-i süü suurem. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendava asjaoluga ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium ei nõustu apellandiga arvestada karistust kergendavaks asjaoluks seda, et tema ei hoidunud kohtueelsel uurimisel kõrvale ning tegi lühimenetluse taotluse, kuivõrd osavõtt menetlusest ja soov arutada kriminaalasja lühimenetluses, ei saa eraldivõetult olla karistust kergendavaks asjaoluks ning süüd vähendavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

4.2 Kolleegium märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on kõike ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava H.J-i mõistetud vangistusest vabastamata jätab, on maakohus seda siiski teinud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Maakohus on õigustatult võtnud arvesse, et süüdistatav H.J on isik keda on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt. Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt H.J-i suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähendusega ega suunaks H.J-i edaspidi käituma seaduskuulekalt, mistõttu H.J-i karistamine reaalse vangistusega on igati põhjendatud. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Seoses apellatsioonis tooduga, et süüdistatava suhtes tuleb karistusest tingimisi vabastamist kohaldada ka põhjusel, et süüdistatav soovib saada ravi, tuleb märkida järgimist. Ainuüksi see, et H.J soovib saada ravi ei anna alust kohaldada KarS § 74 sätteid. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, et süüdistatav soovib minna ravile. Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et kõnealuses asjas puuduvad erisused, mis teeks karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. 4.3 Maakohtus H.J ega tema kaitsja kannatanu tsiviilhagi vastu ei vaielnud ja H.J kinnitas, et on nõus hagiga ja ei vaidle tsiviilhagi vastu (kd 1 lk 185-186). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Ülejäänud juhtudel, nagu ka käesoleval juhul, oli hagi õigeksvõtt maakohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Nimetatud seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis 3-1-1-79-09. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud esitatud tsiviilhagi täies ulatuses rahuldama. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-7910 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses. Osutatud seisukohad puudutavad mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude

kohta. Apellandi etteheited, et kannatanu peaks esitama täiendavad tõendeid hagi osas on seega asjakohatu ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et süüdistataval ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu OÜ Candidus nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09). Kannatanule OÜ Candidus kuriteoga tekitatud kahju suurus oli määratletud juba esitatud kahtlustuses (kd 1 lk 122-125, 126-128) ja hiljem süüdistusaktis p 3 (kd 1 lk 175), kus märgitud kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning tekitatud kahjuks ja tsiviilhagi summaks oli märgitud kokku 530 eurot. Süüdistusakt on edastatud nii süüdistatavale ja kaitsjale. Samuti oli süüdistataval kooskõlas KrMS § 223 lg 1 tagatud võimalus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, st ka kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju suurusega ja seda kinnitavate tõenditega (kd 1 lk 160, 163). Seetõttu oli süüdistataval ja tema kaitsjal juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel võimalus hinnata kannatanu esitatud tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Midagi sellist ei ole aga süüdistatav ega ka tema kaitsja teinud. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.