1-15-4078/19 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi süüdistatavale inkrimineeritava kuriteo subjektiivse koosseisu asjaolude osas. Kohtuotsuses märgitud tõenditest ei saa järeldada Z.V süüd talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Kaitsja leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei nähtu tõenditest subjektiivne koosseis. Maakohtu otsuse kohaselt on käesolevas asjas vaidlus kuriteokoosseisu subjektiivsetes tunnustes, s.o selles, kas Z.V oli 19.05.2015.a. teadlik tema suhtes 30.09.2014. a. tehtud Harju Maakohtu otsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul on kriminaalasjas leidnud tõendamist, et Z.V hoidus teadlikult kõrvale täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse täitmisest ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 329 järgi. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Alates 01.01.2015. a nõuab KarS § 329 koosseis subjektiivse külje osas vähemalt otsest tahtlust. KarS § 16 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kuni 01.01.2015. a oli KarS § 329 sõnastatud järgmiselt: Kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumise eest või täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Alates 01.01.2015. a on KarS § -s 329 sätestatud koosseis sõnastatud järgmiselt: Täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud käesoleva seadustiku §-des 49, 491, 50, 51, 52 või 522 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Seega on alates 01.01.2015. a KarS § 329 koosseisu täitmiseks vajalik vähemalt otsene tahtlus, kuivõrd kehtivasse redaktsiooni on lisatud sõna „teadvalt“. Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 554 seletuskirjas on märgitud: Vastutust on piiratud otsese tahtlusega – lisatud tunnus teadvalt. Arvestades, et Z.V-le esitatud süüdistus on talle käesoleval juhul inkrimineeritav üksnes tahtlik kuritegu, Z.V süüdistatakse täpsemalt selles, et ta hoidis kuriteo eest mõistetud lisakaristuse (mootorsõiduki juhtimise keelu) täitmisest tahtlikult kõrvale ja selles on maakohus tema ka süüdi tunnistanud. KarS §s 50 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadlikus kõrvalehoidumises ei ole Z.V-le süüdistust esitatud. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt

süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Õigusliku hinnangu andmiseks süüdistatava teole tuleb võtta aluseks tema eesmärk ehk kujutlus tagajärjest, mida tahetakse saavutada. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Z.V on järjekindlalt eitanud temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemist. Süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad ja ei ole ümber lükatud teiste tõenditega. Kohtupraktikas on rõhutatud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Z.V ütluste kohaselt kriminaalhooldaja juurde sõites ei olnud ta teadlik otsuse jõustumisest. Z.V selgitas ristküsitluse käigus kohtuistungil, et talle helistas 18.05.2015. a kriminaalhooldaja ja nad leppisid kokku kohtumise järgmisel päeval kell 07.00. Hommikul kella 06.45 ajal sõitis ta Xxxxx xxx xx juurde, kus teda ootas kriminaalhooldaja. Alles sel hetkel sai teada, et 30.09.2014. a kohtuotsus on jõustunud ja ta ei oleks tohtinud mootorsõidukit juhtida. Kuriteo toimepanemise tahtlus tal puudus. Käesoleval juhul oli Z.V kindel teadmine, et tema suhtes 30.09.2014. a Harju Maakohtu poolt tehtud ja teda KarS § 424 järgi süüdimõistev kohtuotsus on vaidlustatud ning ei ole veel jõustunud. Ilmselgelt ei sõidaks isik teadlikult sõiduki juhtimise keeldu rikkudes kriminaalhooldaja juurde Tallinnas, Xxxxx xxx xx asuva hoone ette, kus asuvad ka prokuratuur ning kohus ning on üles seatud turvakaamerad. Käesolevas kriminaalasjas ei ole võimalik tuvastada ka koosseisuasjaolude tahtmist. Süüdistatav kinnitas, et tal ei olnud soovi kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduda. Z.V oli kahtlemata teadlik sellest, millised on üldkasuliku töö tegemise ajal uue kuriteo toimepanemise tagajärjed ning ei oleks ilmselt eesmärgipäraselt sõidukit juhtima asudes riskinud sattuda reaalset vangistust kandma. Käesoleval juhul oli Z.V abikaasal võimalus sõidukit juhtida ning on ebatõenäoline, et Z.V sellises olukorras tahtis eirata mootorsõiduki juhtimise keeldu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on subjektiivse külje tuvastamisel põhilise kriteeriumina nimetatud teo objektiivseid asjaolusid (vt RKKKO nr 3-1-1-80-02, p 6.1; RKKKO nr 3-1-1-142-05, p 20; nr 3-1-1-128-06). Riigikohus on toonitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Asjaolu, et Z.V sõitis avalikult kriminaalhooldaja juurde turvakaamerate alla, näitab tema teadmatust kohtuotsuse jõustumisest ja lisakaristuse kehtimisest. Seega käesolevas asjas on ilmselge, et Z.V ei hoidunud teadlikult ja tahtlikult kõrvale tema suhtes tehtud Harju Maakohtu poolt 30.09.2014. a. tehtud otsuse täitmisest.

Käesoleval juhul tuleb nõustuda, et kriminaalhooldaja kutsub süüdimõistetu enda juurde siis, kui selle isiku suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud. Ühtlasi on ilmne, et kui Z.V oleks kontrollinud kohtuotsuse jõustumise aega ja täitnud kohustust viia oma juhiluba Maanteeametisse, mis oli märgitud ka kohtuotsuses, siis oleks talle Maanteeametist öeldud täpne periood, mille jooksul tal on keelatud mootorsõidukit juhtida. Samas ei saa isiku poolt vaid juhilubade äraviimise kohustuse mittetäitmisega sisustada otsest tahtlust. Juhilubade mitteäraviimine on karistatav halduskorras sunnirahaga. Samuti ei nähtu kohtuotsuse teadlik ja tahtlik mittetäitmine asjaolust, et süüdistatav nimetatud otsuse jõustumise vastu vajalikul määral huvi ei tundnud. Z.V ütlustest nähtub, et ta kohusetundetuse tõttu ei kontrollinud Riigikohtu lahendeid, ei võtnud ühendust kaitsjaga ega viinud juhilube Maanteeametile ära, mis viitab sellele, et kohusetundlikult käitudes oleks isik teada saanud täpse juhtimisõiguse keelu perioodi. Kuivõrd isiku ütlustest nähtuvalt soovis ta järgida ja täita kohtuotsust, sh lisakaristuse osas, ning kohtuotsuses ei ole ära toodud tema ütlusi kummutavaid tõendeid, siis ei ole Z.V tegutsenud koosseisus nõutava vähemalt otsese tahtlusega, vaid ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. Kaitsja on seisukohal, et Z.V puhul ei ole täidetud KarS § -s 329 nõutav subjektiivne koosseis, kuivõrd süüdistatav ei tegutsenud vähemalt otsese tahtlusega. Ta leiab, et Z.V ei pannud tegu toime isegi mitte kaudse tahtlusega (rääkimata kavatsetusest), vaid ettevaatamatusest. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Olen seisukohal, et Z.V pani teo toime kergemeelsusest. Kaevatavas kohtuotsuses viidatud tõendid ei võimalda tuvastada süüdistatava tahtlust KarS § 329 koosseisuliste tunnuste suhtes. Nimetatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik väita, et Z.V juhtis otsese tahtlusega kehtiva karistuse ajal 19.05.2015. a kella 06:50 ajal Tallinnas, Xxxxx xxx xx juures mootorsõidukit Volvo V70 registreerimismärgiga xxxxxx, omamata juhtimisõigust, mis oli kohtu poolt karistusena ära võetud. Z.V-le süüksarvatava teo subjektiivse koosseisuga seonduvaid asjaolusid saab kinnitada eelkõige süüdistatav ise oma ütlustega, mida maakohus põhjendamatult ei ole arvestanud. Kohtuotsuses märgitud tõendid ei lükka ümber süüdistatava väiteid ja nende põhjal ei saa lugeda usaldusväärselt tuvastatuks süüdistatava tegevuses otsest tahtlust. Käesoleval juhul ei kata süüteo subjektiivne koosseis kõiki objektiivse koosseisu asjaolusid. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on püstitatud kaitseversioon, mis põhineb väitel, et süüdistatav ei teadnud seda, et kohtuotsus, millega temalt võeti juhtimisõigus, on jõustunud ja täitmisele pööratud, paljasõnaline ning maakohtu poolt juba ümber lükatud. Seda, et alates jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramisest muutub iga mootorsõiduki juhtimise fakt süüdistatava poolt karistatavaks, selle teadmist süüdistatav ei eita. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatav, olles kutsutud kriminaalhooldaja juurde, teadis vähemalt sellest hetkest, kui ta sellise kutse sai e. alates 18.mai 2015 a. lõunast, et kohtuotsus on jõustunud ja täitmisele pööratud . Nagu kohtukolleegium rõhutas on see viiman e ajahetk, millisest alates saab rääkida juba kindlast teadmisest, et kohtuotsus on jõustunud ja ka täitmisele pööratud . Seega, kui järgmisel päeval istus süüdistatav autorooli ja sõitis kriminaalhooldaja juurde, hoidus ta kavatsetult ja kuritahtlikult kõrvale temale jõustunud kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse täitmisest. Miks see nii on, seda on ka maakohus põhjendanud. Samas avaldab kohtukolleegium kindlat veendumust, et süüdistatav teadis Riigikohtu otsuse st juba otsuse kuupäeval e. 24.aprillil, et ta ootas ja jälgis enda suhtes toimuva menetluse tulemust, sest eitas süüd ja asjaolu, et Riigikohus võttis tema kaitsja kassatsiooni menetlusse, tekitas kindlasti teatud lootusi. See on eluliselt igati loogiline ja arusaadav. Jõustunud kohtuotsus pööratakse viivitamatult täitmisele ja jõustunud kohtuotsust on kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuotsuse jõustumisest oli kuriteo toimepanemise hetkeks möödunud peaaegu üks kuu. Maakohus on põhjendatult viidanud ka süüdistatava varasemale kogemusele kriminaalhooldajaga, mis tuleneb sellest, et ta on varasemalt olnud kohtu poolt karistatud tingimisi vangistusega ja seda kriminaalhoolduse all . Kuid mööda ei saa minna ka asjaolust, et süüdistataval on õigusemõistmisega, sh kriminaalmenetlusega pikaajaline topeltsuhe. Ta ei ole mitte ainult korduvalt e. varasemalt kolmel korral olnud kohtu all e. olnud süüdistatava seisundis kriminaalmenetluses, vaid ta on ka aastaid esinenud kriminaalmenetluses kaitsjana ning tema töö sisuks on olnud õigusabi teenuse osutamine süüdistatavatele. Olles süüdi mõistetud KarS prg 424 järgi ja kohustatud tegema üldkasulikku tööd ning olles ka samal ajal juba maakohtu poolt karistatud reaalse vangistusega vaidlustatud

kohtuotsusega, esines süüdistatav näiteks kaitsjana kriminaalmenetluses 16.juunil 2015 a. kriminaalasjas 1-15-4938, kus kaitses isikut, kes mõisteti süüdi samuti KarS prg. 424 järgi. Ka esines Z.V kaitsjana Harju Maakohtus kriminaalasjas 1-154444, milles toimus istung 10.08 ka. Millal kohtuotsus jõustub, et Riigikohtu otsus ilmub avalikult Riigikohtu leheküljele, mida jõustunud kohtuotsus endaga kaasa toob jne. – need on põhilised küsimused, mis huvitavad süüdistatavaid kõige enam edasikaebemenetluses ja on selge, et kõrgharidusega jurist, kes aastakümneid osaleb kriminaalmenetluses kaitsjana, teab neid kriminaalmenetluse põhitõdesid peast. Seega on kohtukolleegium kindlalt veendunud, et kõrgema juristiharidusega ja kriminaalmenetlusliku kogemusega süüdistatav Z.V, sõites 19.mai 2015 a. hommikul kriminaalhooldaja juurde autoga, mille roolis ta ise oli, teadis täpselt, et läheb kriminaalhooldaja juurde lahendama kohtuotsuse täitmisega e. ükt ja kriminaalhooldusega seotud küsimusi ja see saab toimuda vaid olukorras, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega muuhulgas võeti temalt ära juhtimisõ igus ja see on ka täitmisele pööratud. Õigus on apellandil selles, et alates 01.01.15 on KarS prg 329 vastutust piiratud otsese tahtlusega – lisatud tunnus teadvalt. Süüdistuses see asjaolu ei kajastu e. süüdistuses heidetakse süüdistatavale ette kuriteo toimepanemist tahtlikult, mis erinevalt kehtivast seadusest hõlmab ka kaudse tahtluse e. siis kaudne tahtlus, otsene tahtlus ja kavatsetus. Maakohtus on kohtuliku uurimise esemeks olnud just kuriteo subjektiivne koosseis ja süüdistatava küsitlemine toimus ka just selles osas. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks leiab, et kuritegu on toime pandud kavatsetult. Kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta seadusemuudatus KarS prg-s 329 sellist teokoosseisu, mille sisuks on kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud KarS §-s 50 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest ja just olukorras, kui isik on kutsutud kriminaalhooldaja juurde. Kaudsest tahtlu sest võiks rääkida selle ajavahemiku osas, mida süüdistatavale ei ole inkrimineeritud, kuid mis süüdistatava ütlusi arvestades kindlasti toimusid e. sõiduki juhtimine sellest ajast, kui otsus pöörati täitmisele kuni selle ajani kuni ta kutsuti juba krimina alhooldaja juurde. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud kinnitavad seega kohtukolleegiumi hinnangul süüdistuse seisukohta selles, et kuritegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks välja öelda oma kindla seisukoha, et isik, kes haridusnõuetelt küll vastab lepingulise esindaja nõuetele ja võiks selle tõttu osaleda kriminaalmenetluses kaitsjana, ei saa osutada kvaliteetset kaitseteenust, kui ta ei tea selliseid kriminaalmenetluse põhitõdesid, mis on käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks ja milliste teadmist süüdistatav eitab. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellise isiku nagu Z.V esinemine kriminaalmenetluses kaitsjana juba ilmselge õigusemõistmise naeruvääristamine – täna istub saalis kaitsjana , homme sammub saali süüdistatava rollis. Süüdistatavale mõistetud karistust on põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega. Karistust ei ole sisuliselt vaidlustatud ka apellatsioonis ja see on ka mõistetav, sest vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud vangistusmäär on lühiajaline ning selle liitmine eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistusega ja liitkaristuse mõistmine on seaduses ettenähtud ainuvõimalused. Süüdistatava enda käitumine alates 18.maist kuni käesoleva hetkeni on samuti tõestanud, et ta on leppinud temale mõistetud liitkaristuse reaalses vangistuses ärakandmisega, sest ta ei ole nimetatud