Kohtulahend

Tallinnas Tartu mnt 85 juures mootorsõidukit Volvo V70 reg.nr XXX, kuigi vastavalt 24.04.2015.a. jõustunud Harju Maakohtu 30.09.2014.a. otsusele, mis oli 29.04.2015.a. täitmisele pööratud, oli temalt lisakaristusena juhtimisõigus 11 kuuks ära võetud. Vaidlus on kuriteokoosseisu subjektiivsetes tunnustes, selles, kas H.M oli 19.05.2015.a. teadlik tema suhtes 30.09.2014.a. tehtud Harju Maakohtu otsuse jõustumisest. H.M-i poolt mootorsõiduki juhtimine 19. mail 2015.a. ilma juhtimisõiguseta on tõendatud: Tunnistaja Piret Vaikma ütlustega selles, et H.M oli kutsutud kriminaalhooldusosakonda 19.05.2015.a. kell 07.00 kriminaalhoolduse läbiviimiseks. Isik on arvel Ida-Harju kriminaalhooldusosakonnas Harju Maakohtu 30.09.2014.a. kohtuotsuse alusel, otsus jõustus 24.04.2015.a. Kohale jõudes Tartu mnt 85 Tallinn hoovi, väljus autost Volvo XXX sinist jopet kandev meesterahvas, tutvustas ennast H.M-ina ja palus tal tulla autosse kohtuotsust vaatama. Kriminaalhooldaja keeldus ja palus tulla isikul osakonda, kell oli 6.50. Tunnistaja Maianžely Uutari ütlustega, et 19.05.2015.a., olles patrullis koos patrullpolitseinik Hiiemäega said kell 07.20 väljakutse aadressile Tartu mnt 85, Tallinn, kus kriminaalhooldaja juurde tuli isik, kes juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Kohale jõudes andis kriminaalhooldaja Piret Vaikma neile üle isiku H.M-i , kes oli juhtinud mootorsõidukit Volvo V70 reg.nr XXX. Kontrollimisel selgus, et isikul puudub juhtimisõigus alates 24.04.2015.a. H.M toimetati politseijaoskonda. Harju Maakohtu 30.09.2014.a. otsusega on H.M süüdi mõistetud KarS § 424 järgi ja karistatud vangistusega, mis asendatud üldkasuliku tööga ja lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist 11 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigikohtu 24.04.2015.a otsusega tühistati osaliselt eelnimetatud Harju Maakohtu otsus üldkasuliku töö tundide arvu osas, muus osas jäeti otsus muutmata. Otsus jõustus 24.04.2015.a. Maanteeameti vastusega, millest nähtub, et Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 30.09.2014.a. kohtuotsus nr 1-14-677, mis jõustus 24.04.2015.a. Riigikohtu otsusega, H.M-i mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohta, saabus liiklusregistribüroosse 29.04.2015.a. piirang on andmebaasi sisestatud 30.04.2015.a. Maanteeameti liiklusbüroo õiendiga, mille kohaselt juhiloa andmetest nähtub, et H.M-i juhtimisõigus on ära võetud alates 24.04.2015 kuni 23.03.2016.a. Asitõendi vaatlusprotokolliga, milles on vaadeldud Tartu mnt 85 Tallinn kaamera lindistust, millest nähtub, et sõiduauto sõidab hoovi ja sõidukist väljub sinise jopega meesterahvas. Süüdistatav H.M taotles 20.05.2015.a toimunud kohtuistungil enda ülekuulamist. Süüdistatav on andnud erinevaid ütlusi kohtueelses menetluses ja 20.05.2015.a. toimunud kohtuistungil selle kohta, millal sai ta teada tema suhtes 30.09.2014.a. tehtud Harju Maakohtu otsuse jõustumisest. Ristküsitluse ajal kohtus ütles ta, et kriminaalhooldaja juurde sõites ei olnud ta teadlik otsuse jõustumisest. Talle helistas 18.05.2015.a. kriminaalhooldaja, nad leppisid kokku kohtumise järgmisel päeval kell 07.00. Hommikul kella 06.45 ajal sõitis ta Tartu mnt 85 juurde, kus teda ootas kriminaalhooldaja. Alles sel hetkel sai teada, et 30.09.2014.a. kohtuotsus on jõustunud ja ta ei oleks tohtinud mootorsõidukit juhtida. Kohtueelses menetluses on H.M-i ga andnud ütlusi, et 18.05.2015.a. lõuna paiku helistas talle kriminaalhooldaja Piret Vaikma ja teatas, et kohtuotsus on jõustunud, et tema on

kriminaalhooldaja ja leppisid kokku järgmisel päeval kohtumise kella 07.00-ks. Ta sai aru, et juhtimisõigus on talt ära võetud ja peab loovutama juhiloa Maanteeametisse, kuhu ta ka planeeris järgmisel päeval pärast kriminaalhooldajaga kohtumist minna. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-98-13 punkti 13 kohaselt

Pärast eelnimetatud lahendit on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-131-13 punktis 12 väljendanud seisukohta, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud./.../ Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et H.M-i poolt on erinevatel menetlusetappidel antud vastuolulisi ütlusi selle kohta, kas ta teadis 19.mail 2015.a. hommikul kriminaalhooldaja juurde sõites 30.09.2014.a. Harju Maakohtu otsuse jõustumisest. Kohus leiab, et H.M-i põhjendus, miks ta kohtueelses menetlus andis ütlusi selle kohta, et oli teadlik otsuse jõustumisest ja sellest, et tal puudub juhtimisõigus, ei ole veenev ega usutav. H.M peeti kinni varahommikul kell 07.36 ja tema ülekuulamine toimus mitu tundi hiljem kell 16.47. Asjaolu, et ta viibis politseiosakonna arestikambris, kus oli ebameeldiv lõhn, ei saa pidada usutavaks põhjuseks, et tunnistada end uurija juures ülekuulamisel süüdi lisakaristuse kandmisest kõrvalehoidumises ja rääkida tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid enda kahjuks. Seega tuleb H.M-i kohtus antud ütlus selle kohta, et ta ei teadnud 19.05.2015.a. hommikul kriminaalhooldaja juurde sõites tema suhtes tehtud otsuse jõustumisest ebausaldusväärseks. Kohus arvestab süüdistatava kohtuistungil antud ütlustega osaliselt. Nii arvestab kohus H.M-i ütlustega, et temaga võttis 18.05.2015.a. lõuna paiku ühendust kriminaalhooldaja ja kokkuleppe kohaselt pidid nad kohtuma järgmise päeva varahommikul. Need ütlused on kooskõlas tunnistaja Piret Vaikma ütlustega. Kohus asub seisukohale, et H.M oli teadlik 30.09.2014.a. Harju Maakohtu otsuse jõustumisest. Kui mitte varem, siis igal juhul sai ta sellest teadlikuks 18.05.2015.a lõuna paiku, kui temaga võttis ühendust Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna ametnik Piret Vaikma. Kriminaalhooldaja kutsub süüdimõistetu enda juurde siis, kui selle isiku suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud ja täitmisele pööratud ning on igati loomulik, et helistades oma kriminaalhooldusalusele, teeb ta teatavaks kokkusaamise põhjuse. Juhul kui kohtuotsus ei oleks olnud jõustunud ja täitmisele pööratud, ei oleks kriminaalhooldaja ka H.M-i enda juurde saanud kutsuda. H.M oli teadlik sellest, millal võtab kriminaalhooldaja isikuga ühendust, kuna ta on varasemalt, s.o 23.01.2013.a. Harju Maakohtu otsusega tingimisi

vabastatud karistuse kandmisest ja allutatud käitumiskontrollile. Ka eelnimetatud juhul tegeles H.M-iga kriminaalhooldaja. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest on H.M-i tegu toime pandud kavatsetult. Kohus on eelnevalt analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et hiljemalt 18.mail 2015.a. lõuna paiku sai süüdistatav teadlikuks tema suhtes jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsusest. Seega juhtides 19.mail 2015.a. varahommikul mootorsõidukit teel kriminaalhooldaja juurde, hoidus ta teadlikult 30.09.2014.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud lisakaristuse täitmisest kõrvale. Kohus leiab, et kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et H.M hoidus teadlikult kõrvale täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse täitmisest ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 329 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolud puuduvad. Karistamine Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistusseadustiku eriosa näeb ette KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kuna H.M-i on korduvalt kriminaalkorras karistatud, ei ole eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud tema karistamine rahalise karistusega. Nimelt on H.M-i karistatud 14.09.2012.a Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega. 23.01.2013.a. Harju Maakohtu otsusega tunnistati H.M süüdi KarS § 329 järgi ja karistati vangistusega 2 kuud, mida ei pööratud tingimisi KarS § 74 alusel täielikult täitmisele. Seejärel 30.09.2014.a Harju Maakohtu poolt mõisteti H.M süüdi KarS § 424 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta. Kuna tegu oli toime pandud katseajal, siis suurendati mõistetud karistust KarS § 65 lg 2 alusel ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 1 kuu ja 28 päeva vangistust, mis asendati KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga. Lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus 11 kuuks. Otsus jõustus 24.04.2015.a Riigikohtu lahendiga, milles vähendati üldkasuliku töö tundide arvu. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et H.M-i tuleb karistada vangistusega. Pealegi ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise printsiipidega, kui isikule, keda on varem samalaadse kuriteo toimepanemise eest karistatud vangistusega, mõistetakse järjekordse kuriteo eest kergemaliigiline karistus. Lisaks puudub H.M ametlik töökoht. Järelikult tuleb talle mõista karistuseks vangistus. Varasemad erinevad karistused ei ole mõjutanud teda kuritegude toimepanemisest loobuma ning asuma õiguskuulekalt käituma. Mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest. Süüdistatava käitumine seda ei näita. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu, kergendavaks asjaoluks on kohtu hinnangul kahetsus. Prokurör taotles isiku karistamist 3-kuulise vangistusega, millest maha arvata 1/3, tema karistuseks jääks 2 kuud vangistust ja kuna H.M pani uue rikkumise toime ajal,

kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ei olnud ära kantud, siis kuulub liitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistus 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust. Karistuse mõistmisel KarS § 329 järgi peab kohus võimalikuks karistada H.M-i prokuröri poolt taotletu kohaselt miinimumi lähedases määras, s.o 3-kuulise vangistusega. Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb mõistetavat karistust vähendada ühe kolmandiku võrra, karistuseks jääb 2 kuud vangistust. Kuna süüdistatav juhtis sõiduautot eelmise otsusega mõistetud karistuse kandmise ajal, tuleb kohaldada KarS § 65 lg 2 sätteid ning suurendada talle mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Nimelt sätestab KarS § 69 lg 7 üheselt ja alternatiive välistavalt, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lõikes 6 sätestatud vahekorras ning liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.M ei ole teinud ühtegi üldkasuliku töö tundi. Seega kuulub käesoleva otsusega mõistetud karistus suurendamisele eelmise, s.o 30.09.2014.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusega täies ulatuses. Kriminaalmenetluse kulud Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ja kaitsjatasu. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. See on õiglane ja põhjendatud, kuna ta ise on oma käitumisega sellised kulutused endale tekitanud ning tal tuleb selle eest ka vastutada ja väljamõistetud menetluskulud kanda. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäära. Seega mõistab kohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha, mida KrMS § 256 5 lg 2 tulenevalt vähendab poole võrra, s.o 292.50 eurot. Lisaks sellele tasu õigusabi osutamise eest kokku 216 eurot, mis kuulub KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Kohus peab põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul. On ilmselge, et vanglatingimustes menetluskulude korraga täies ulatuses tasumine on raskendatud. Kohus juhindub KrMS § 2561 , § 2564 , § 2565 lg 1 p 2, § 233 – 238, § 306, § 313. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teate saabumise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 12.06.2015. kell 13.00. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.