Süüdistatav Hannes Mere (ik 38409154224, viibib Tallinna Vanglas), süüdistatav Aivo Eremin (ik 36502254252, viibib Tallinna Vanglas) määruskaebused
juuni
2015.
aasta
otsus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 17. juuni 2015. a otsus Hannes Mere’lt ja Aivo Eremin’ilt menetluskulude väljamõistmises muutmata ja esitatud määruskaebused rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus tunnistas 17. juuni 2015.a otsusega kokkuleppemenetluses Hannes Mere süüdi KarS § 188 lg 2 p 1,2 järgi ja karistas vangistusega 5 aastat, lisaks KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ja karistas vangistusega 7 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 7 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja algust alates H. Mere kinnipidamisest 24. novembril 2014. Sama otsusega mõistis kohus KrMS § 175, § 179, § 180 alusel H. Mere’lt riigituludesse menetluskuludena välja sundraha 2,5 kuupalga alammäära, s.o 975 eurot, kaitsjatasu 384 eurot. Kohus määras, et narkootilise aine ekspertiiside kulud summas 1260 eurot, DNA-ekspertiiside kulud summas 1254 eurot, sõrmejäljeekspertiisi kulud summas 663 eurot kuuluvad hüvitamisele solidaarselt Aivo Eremin’iga. KrMS § 180 lg 3 alusel jättis kohus DNA-ekspertiiside kulud summas 1881 eurot riigi kanda. Kohus määras, et H. Mere’l on võimalik menetluskulusid tasuda vabatahtlikult 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.
2.Lisaks tunnistas Harju Maakohus eelnimetatud kohtuotsusega süüdi Aivo Eremin’i KarS § 188 lg 2 p 1 järgi ja karistas vangistusega 4 aastat, lisaks KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ja karistas vangistusega 6 aastat ja 10 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat ja 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja algust alates A. Eremin’i kinnipidamisest 24. novembril 2014. Sama otsusega mõistis kohus KrMS § 175, § 179, § 180 alusel A. Eremin’ilt riigituludesse menetluskuludena välja sundraha 2,5 kuupalga alammäära, s.o 975 eurot, kaitsjatasu 72 eurot. Kohus määras, et narkootilise aine ekspertiiside kulud summas 1260 eurot, DNA-ekspertiiside kulud summas 1254 eurot, sõrmejäljeekspertiisi kulud summas 663 eurot kuuluvad hüvitamisele solidaarselt H. Mere’ga. KrMS § 180 lg 3 alusel jättis kohus DNA-ekspertiiside kulud summas 1881 eurot riigi kanda. Kohus määras, et A. Eremin’il on võimalik menetluskulusid tasuda vabatahtlikult 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Samuti konfiskeeris kohus KarS § 832 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti raamatuspidamistalituse PPA tagatiskontol oleva sularaha kogusummas 1900 eurot.
3.Tallinna Ringkonnakohtule esitasid määruskaebused süüdistatavad H. Mere ja A. Eremin, kes mõlemad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas ja paluvad väljamõistetud menetluskulusid vähendada.
3.1.H. Mere märgib oma määruskaebuses, et ta ei nõustu temalt välja mõistetud DNA-ekspertiisi (630 eurot) ja sõrmejälgede ekspertiisi kuludega, kuna ta tunnistas oma süüd koheselt kinnipidamise hetkel antud kuriteos. Nimetatud kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna ta pole varjanud teo toimepanemist. Lisaks leiab H. Mere oma määruskaebuses, et kaitsjatasu summas 384 eurot on põhjendamatult suur ja mitte õiguspärane riigipoolse õigusabi eest. Eeltoodust tulenevalt palub H. Mere tühistada maakohtu otsus temalt väljamõistetud menetluskulude osas. Lisaks taotleb H. Mere oma määruskaebuses, et kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist alustataks kohtuotsuse jõustumise hetkest ehk ta ei soovi kasutada menetluskulude hüvitamise ajatamist 12-ks kuuks nagu oli taotletud.
3.2.A. Eremin märgib oma määruskaebuses, et temalt mõisteti välja mentetluskulud ekspertiisi eest ja kaitsjatasu kokku summas 1660 eurot ja 50 senti. A. Eremin leiab, et nimetatud summa on liiga suur, arvestades tema ja tema perekonna praegust majanduslikku seisu. A. Eremin palub, et eelnimetatud rahasummat vähendataks osaliselt või täielikult konfiskeeritud rahasumma, s.o 1900 euro, arvelt. Samuti palub A. Eremin kontrollida otsuses märgitud fakti, et konfiskeeritud rahasumma asus H. Mere elukohas.
4.Tallinna Ringkonnakohus määras 08. juuli 2015.a. määrusega H. Mere ja A. Eremin’i kaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis pooltele seisukohtade esitamiseks aega 6. augustini 2015.
4.1.Määratud tähtaja jooksul esitas kohtule oma seisukohad Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vahur Verte. Prokuratuuri hinnangul ei anna määruskaebustes esitatud seisukohad alust menetluskulude täiendavaks riigi kanda jätmiseks.
4.2.Ringkonnaprokuröri vastusest nähtuvalt on mõlemad süüdistatavad olnud teadlikud menetluskuludest ja nende suurusest, kuivõrd need olid kajastatud süüdistatavate poolt 25. ja 26. mail 2015 sõlmitud kokkulepetes, samuti jäid H. Mere ja A. Eremin 16. juuni 2015.a kohtuistungil kokkulepete juurde ja nõustusid menetluskuludega. Mõlemad süüdistatavad taotlesid kohtuistungil
1-15-3799 üksnes menetluskulude ajatamist. Prokuratuur osutas, et maakohus on oma otsuses menetluskuludega seonduvat põhjalikult analüüsinud, seejuures tuvastanud, et erandlikke asjaolusid kulude osaliselt riigi kanda jätmiseks ei esine, kuid võimaldanud mõlemal süüdistataval menetluskulusid vabatahtlikult hüvitada seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul. Seoses süüdistatavatelt väljamõistetud ekspertiisikuludega märkis ringkonnaprokurör, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on prokuratuuril ja uurimisasutustel kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Samas lahendis on märgitud, et vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-12). Prokuratuur leiab, et nii erinevate narkootiliste ainete ekspertiise (14E-AN1308, 14E-AN1309, 15E-An0267), DNA ekspertiiside (14E-GE1587, 14E-GE1576) kui ka sõrmejäljeekspertiisi (14E-SS0185) tegemist ei saa käesoleval juhul pidada põhjendamatuks ning kõik teostatud ekspertiisid olid vahetult teostatud tõendamisvajadusest lähtuvalt. Prokurör märkis, et süüdistatavad ei ole tõendanud enda maksejõuetust, mis on kehtiva kohtupraktika kohaselt nõutav menetluskulude osaliselt vabastamisel. Samuti leidis prokurör, et süüdistatavate poolt toime pandud kuritegude põhjal on võimalik eeldada, et nende varaline seisund võimaldab neil menetluskulusid tasuda, kuivõrd toimepandud narkokuriteod eeldasid rahaliste vahendite olemasolu narkootilise aine kasvatuse rajamiseks ja haldamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.KrMS § 189 lg 3 kohaselt, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Määruskaebustest nähtuvalt vaidlustab H. Mere temalt ekspertiisikulude väljamõistmist, kaitsjatasu suurust ja palub võimaldada menetluskulude tasumist alates maakohtu otsuse jõustumisest, A. Eremin taotleb vähendada temalt väljamõistetud ekspertiisikulude ja kaitsjatasu suurust.
6.Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi H. Mere ja A. Eremin anti algselt Harju Maakohtu 18. mai 2015 määrusega kohtu alla üldmenetluses, lahendati käesolev kriminaalasi kokkuleppemenetluses.
6.1.Süüdistatav H. Mere, tema kaitsja ja ringkonnaprokurör sõlmisid 26. mail 2015 kokkuleppe (III kd, tl 56-60), milles on välja toodud, nagu seda nõuab KrMS § 245 lg 1 p 12, H. Mere poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud: narkootilise aine ekspertiisi kulud summades 420 eurot, 504 eurot ja 336 eurot, DNA-ekspertiisi teostamise kulud summades 1653 ja 1482 eurot, sõrmejäljeekspertiisi kulud summas 663 eurot, H. Mere määratud kaitsja tasu summas 144 eurot (III kd, tl 55). Kokkuleppes on märgitud, et H. Mere kinnitab, on nõus ja talle on selgitud, et ta peab tasuma süüdimõistva otsuse korral menetluskulud.
6.2.Süüdistatav A. Eremin, tema kaitsja ja ringkonnaprokurör sõlmisid 25. mail 2015 kokkuleppe (III kd, tl 51-55), milles on samuti välja toodud A. Eremin’i poolt hüvitatavad menetluskulud: narkootilise aine ekspertiisi kulud summades 420 eurot, 504 eurot ja 336 eurot, DNA-ekspertiisi teostamise kulud summades 1653 ja 1482 eurot, sõrmejäljeekspertiisi kulud summas 663 eurot, A. Eremini määratud kaitsja tasu summas 48 eurot. Kokkuleppest nähtuvalt A. Eremin kinnitas, et on nõus ja talle on selgitud, et ta peab tasuma süüdimõistva otsuse korral menetluskulud.
1-15-3799
6.3.Harju Maakohtu 16. juuni 2015 istungil jäid süüdistatav H. Mere ja süüdistatav A. Eremin, nende kaitsjad ja prokurör kokkulepete juurde ning palusid nende kinnitamist (III kd, tl 46-49 pöördel). Prokurör taotles kohtult DNA-ekspertiisikulude osaliselt riigi kanda jätmist. H. Mere ja A. Eremin esitasid menetluskuludega seoses mõlemad taotluse ajatada nende tasumine 12 kuu peale. H. Mere ja A. Eremin’i kaitsjad esitasid kohtule oma tasutaotlused. Rohkem menetluskuludega seotud taotlusi kohtule ei esitatud. Maakohus määraski, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Samuti kohaldas maakohus nii H. Mere kui A. Eremini suhtes KrMS § 180 lg-t 3 ja jättis menetluskulud osaliselt, s.o DNA-ekspertiisikulud summas 1881 eurot riigi kanda. Ülejäänud ekspertiisikulud jättis kohus solidaarselt H. Mere ja A. Eremin’i kui ühiselt kuriteo toimepannud isikute kanda. Eeltoodust tulenevalt olid nii H. Mere kui A. Eremin teadlikud nendelt väljamõistmisele kuuluvatest ekspertiisikuludest ja kaitsjatasudest. Maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise kohta vastab nii sõlmitud kokkulepetele kui H. Mere ja A. Eremin’i kohtus kinnitatud tahtele. Maakohtule eelnimetatud kuludega seoses H. Mere’l ega A. Eremin’il vastuväiteid ei olnud. Samuti ei esitanud kumbki süüdistatavatest tõendeid maakohtule selle kohta, et neilt väljamõistetavad menetluskulude hüvitamine käiks neile ilmselt üle jõu, nagu seda nõuab KrMS § 180 lg 3, mis on erandjuhtudel menetluskulude ajatamise ja osalise riigi kanda jätmise aluseks. Nimelt kuuluvad menetluskulud reeglina KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitamisele täies ulatuses ja koheselt. Vaatamata sellele on maakohus teinud nimetatud üldreeglist nii H. Mere ja A. Eremin’i puhul KrMS § 180 lg 3 alusel kaks erandit, vabastades nad osaliselt menetluskulude tasumisest ja võimaldades ülejäänud kulusid tasuda seadusest tuleneva maksimaalse tähtaja, s.o 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus leiab, et nii H. Mere kui A. Eremin’i määruskaebustes ei ole esitatud uusi ja sisulisi argumente, mis tingiksid täiendavalt nende suhtes KrMS § 180 lg 3 kohaldamise ja menetluskulude vähendamise.
7.Seonduvalt H. Mere vastuväidetega DNA- ja sõrmejäljeekspertiiside kulude ja kaitsjatasu väljamõistmisele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.1.H. Mere märgib oma kaebuses, et kuna ta tunnistas oma süüd juba menetluse alguses, oli DNAja sõrmejäljeekspertiiside läbiviimine ja nendega seotud kulude väljamõistmine temalt põhjendamatu. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Ülestunnistus ei erine põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. KrMS § 105 lg 1 võimaldab menetlejal lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise. Eeltoodust tulenevalt ei tähenda süüdistatava poolt oma süü tunnistamine tingimata, et süüdistuse kinnitamiseks muude tõendite kogumine, sh ekspertiisi abil oleks põhjendamatu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012.a. määrus kohtuasjas nr 3-1-1-120-12, p 5). Uurimisasutusel ja prokuratuuril on õigus otsustada, kas ja millist ekspertiisi tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamiseks läbi viia. Ringkonnakohtul puudub antud juhul alus kahelda DNA- ja sõrmejäljeekspertiiside põhjendatuses. Käesolevas kriminaalasjas on Põhja prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude talituse vanemuurija pidanud vajalikuks korraldada kriminaalasjas 24. novembril 2014.a A. Eremini elukohast äravõetud objektide proovide DNA-ekspertiisid (ekspertiisiaktid nr 14E-GE1587 ja nr 14E-GE1576). Mõlemast ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspertiisiülesandeks olnud selgitada, kas võetud proovidest määratletud DNA-profiilid on seostatavad H. Mere profiiliga. Samuti on menetleja pidanud vajalikuks korraldada sõrmejäljekspertiis, et selgitada, kas sündmuskohajälgede kaartidel olevad papillaarkurrustiku jäljefragmendid kuuluvad H. Mere’le (ekspertiisiakt nr 14E-SS0185). Kehtiva kohtupraktika kohaselt on ekspertiisikulu süüdistatavalt välja mõistmisel aluseks, et ekspertiisi määramisel lähtuti selle süüdistatava suhtes tekkinud tõendamisvajadusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2013.a. määrus kohtuasjas nr 3-1-1-121-13, p 6). Antud juhul on seda nõuet järgitud. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-1-1-120-12 p-s 6.1 leidnud, et vaid teatud
1-15-3799 erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt välja mõistmata. Sellise erandjuhuna on Riigikohus nimetanud olukorda, kus määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele või kui ekspertiisi tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on DNA-ekspertiisi ja sõrmejäljeekspertiisi kulud jäetud põhjendatult solidaarselt ka H. Mere kanda.
7.2.Samuti väidab H. Mere oma kaebuses, et kaitsjatasu summas 384 eurot on põhjendamatult suur ja mitte õiguspärane riigipoolse õigusabi eest. Kohtukolleegiumi hinnangul jääb H. Mere eelnimetatud väide toimikumaterjalidele tuginedes ainetuks ega võimaldada vähendada temalt väljamõistetud menetluskulusid kaitsjatasude võrra. H. Mere 24. novembri 2014 kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et ta on soovinud ülekuulamisele kaitsjat, isiklik kaitsja tal puudus (II kd, tl 89). 25. novembril 2014 on menetleja määranud talle riigi õigusabi korras kaitsja (II kd tl 91), kes on osalenud 25. novembril 2014 toimunud ülekuulamisel ja esitanud selle kohta tasutaotluse summas 48 eurot (1 tund; II kd tl 92-93). Kohtumenetluses on H. Mere kaitsja esitanud tasutaotluse summas 336 eurot, mis hõlmab üldmenetluse istungiks ettevalmistamist summas 240 eurot (6 tundi), seejuures konsulteerimist, võimaliku kokkuleppe läbirääkimiste pidamist, 18. mail 2015 eelistungil osalemist (0,5) tundi summas 20 eurot, 16. juunil 2015 kohtuistungil osalemist (0,5 tundi) summas 20 eurot ja käibemaksu 56 eurot (III kd tl 61-63). Harju Maakohtu 12. mai 2015.a määrusest nähtuvalt oli antud kriminaalasi algselt saadetud kohtusse üldmenetluses (III kd, tl 2). 16. juuni 2015.a. kohtuistungi protokollist nähtuvalt toimuski algselt eelistung, kus prokurör esitas taotluse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks (III kd, 47). Kohtuistungite protokollid kinnitavad, et eeltoodud kuupäevadel ja ajalises ulatuses osales H. Mere kaitsja kohtuistungitel (III kd tl 12; III kd tl 46). Eelmärgitud materjalidele toetudes leiab kohtukolleegium, et kaitsja poolt tasutaotluses äratoodud toimingud on olnud vajalikud kaitsja ülesannete täitmiseks ning taotlustes märgitud ajakulu on põhjendatud. Kohtueelses menetluses on kaitsjatasu suurus seega 48 eurot, kohtumenetluses 336 eurot, kokku on kaitsjatasu 384 eurot. Eelmärgitud kaitsjatasu suurus on kooskõlas RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse korra punktidega. Seega on maakohus igati korrektselt tuvastanud H. Mere määratud kaitsja tasu kogusuuruseks 384 eurot ning mõistnud selle temalt ka välja.
7.3.Lisaks märgib H. Mere oma kaebuses, et kuigi ta taotles maakohtult menetluskulude tasumise ajatamist, soovib ta tasuda menetluskulud koheselt pärast otsuse jõustumist. Ka niisugune taotlus ei ole aluseks maakohtu otsuse menetluskulude kohta tühistamiseks ning tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsus võimaldab H. Merel tasuda menetluskulusid taotletud viisil. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus võimaldas H. Mere’l tasuda menetluskulusid vabatahtlikult alates otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. H. Mere’l on maakohtu otsusest tulenevalt võimalik ise valida, kas ta soovib menetluskulud tasuda koheselt pärast otsuse jõustumist või hiljem, kuid enne 12 kuu möödumist otsuse jõustumisest, kas ühekordse maksena või osade kaupa, s.o. vastavalt oma võimalustele.
8.A. Eremin taotleb oma määruskaebuses ekspertiisikulude ja kaitsjatasu vähendamist. Oma taotlust põhjendab A. Eremin sellega, et summad on tema pere majanduslikku seisu arvestades suured, seejuures arvestades, et kriminaalasjas konfiskeeriti temalt sularaha summas 1900 eurot. Viimatinimetatud summa arvelt soovibki A. Eremin menetluskulusid vähendada. Teisisõnu tugineb A. Eremin määruskaebuses sellele, et konfiskeeritud rahasumma mõjutas tema pere majanduslikku seisundit, mistõttu menetluskulude tasumine terves ulatuses on raskendatud. Ringkonnakohus märgib, et kuigi toimiku materjalidest nähtuvalt (Harju Maakohtu 3. detsembri 2014.a. määrusega arestiti A. Eremin’ile kuulunud sularaha, mille Harju Maakohus 17. juuni 2015.a. otsusega KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeris) on antud juhul konfiskeerimine toimunud A. Eremin’i vara arvelt, ei ole
1-15-3799 see asjaolu iseenesest aluseks menetluskulude täiendavaks riigi kanda jätmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et puudub seaduslik alus vähendada menetluskulusid tulenevalt sellest, kas ja mil määral on isiku vara konfiskeeritud. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmisel kuuluvad isiku poolt hüvitamisele tema poolt toime pandud kuriteo menetlemisega riigile kaasnenud kulud – s.o. kuriteo uurimisega ja õigusemõistmisega seotud kulud. Menetluskulude vähendamisel on aluseks üksnes KrMS § 180 lg 3, mille kohaselt arvestab kohus menetluskulude väljamõistmisel süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning üksnes juhul, kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Nagu käesoleva lahendi p-s 6.3 on osutatud, on maakohus nimetatud sätet A. Eremin’i suhtes juba kohaldanud. Menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Pelgalt asjaolu, et süüdimõistetult konfiskeeriti teatud ulatuses sularaha, sellele ei viita. A. Eremin on tööealine ja – võimeline meesterahvas, mida kinnitab asjaolu, et enne antud kriminaalasjas kinnipidamist töötas ta transporditöölisena (III kd, tl 51). Seega on A. Eremin’il võimalik teenida sissetulekut menetluskulude tasumiseks. Seejuures ei ole takistuseks asjaolu, et A. Eremin kannab käesoleval ajal 6 aasta ja 10 kuu pikkust vangistust, kuivõrd kohtupraktikast tulenevalt ei saa välistada, et ka kinnipidamisasutuses õnnestub isikul teenida sissetulekut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012.a. määrus nr 3-1-1-105-12, p 7). Ka vangistusseaduse (VangS) § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Seejuures tuleb lisaks sissetuleku teenimise võimalusele arvesse võtta isiku varalist seisundit tervikuna, s.o realiseeritava vara olemasolu. A. Eremin on väitnud, et maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses menetluskulude tasumine käib talle üle jõu, kuid ta pole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema varaline seisund ei võimaldaks menetluskulude hüvitamist. Seetõttu on tema vastavad väited paljasõnalised.
9.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Juhindudes KrMS §-st 180, § 337 lg 1 p 1 ja § 390 lg-st 1, 2, 3 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17. juuni 2015.a otsuse H. Mere’lt ja A. Eremin’ilt menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Ivi Kesküla allkirjastatud digitaalselt
Sten Lind allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.