1.Jätta kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
2.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Viktoria Reedalt(Reet) Eesti Vabariigi kasuks 72,00( seitsekümmend kaks) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos
Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD
1.Viktoria Reet olles isikuks, kes on varem toimepannud vargusi, 25.07.2012 kella 17.00 paiku Tallinnas Pelguranna peatuse juures võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis maast leitud KŽ-le kuuluva mobiiltelefoni Samsung GT-C6712 väärtusega 156 eurot koos vutlariga väärtusega 10 eurot, tekitades kannatanule kahju summas 166 eurot. Samuti tema uuesti 06.03.2014 kella 11.45 paiku võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis kauplusest NY aadressil Tallinn Xxxxx xx x kuus vesti kogumaksumusega 179.70 eurot, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata kuna peeti turvatöötaja poolt kinni. Samuti tema uuesti 03.05.2014 kella 21.00 paiku ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis H OÜ-l kuuluvast kauplusest H aadressil Tallinn Xxxxx xx x ühe pluusi (62089) väärtusega 17.95 eurot, ühe komplekti (95278) väärtusega 9.95 eurot, kaks dressipluusi (56772) koguväärtuseg a 19.90 eurot, ühe pluusi (88803) väärtusega 7.95 eurot, ühe paari teksapükse (61639) väärtusega 19.95 eurot, ühe paari teksapükse (57623) väärtusega 14.95 eurot, kaks pluusi (78068) väärtusega 19.90 eurot, ühe pluusi (86950) väärtusega 9.95, ühe paari pükse (37404) väärtusega 9.95 eurot, ühe pluusi (8187) väärtusega 7.95 eurot, ühe pluusi (78068) väärtusega 9.95 eurot ja ühe komplekti (95278) väärtusega 9.95 eurot, koguväärtusega 158.30 eurot, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Viktoria Reet olles isikuks, kes on varem toimepannud vargusi, uuesti 27.12.2014 kella 14.40 paiku võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil K AS-le kuuluvast kauplusest aadressil Tallinn Xxxx xxxxx x Flare jope maksumusega 339.99 eurot ning Derhy kasuka maksumusega 339.99 eurot, kõik kokku maksumusega 679.98 eurot, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata kuna peeti turvatöötaja poolt kinni. Viktoria Reet isikuna, kes on viimase aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, s.o 03.05.2014, mille osas on talle esitatud süüdistus 28.11.2014 ja 27.12.2014, mille osas on talle esitatud süüdistus 20.02.2014, uuesti 13.03.2015 kella 17.42 paiku viibides Tallinnas Xxxxxxx xxx xxx asuvas ja PP AS-le kuuluvas kaupluses RMP, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist kogumaksumusega 247,93 eurot: - komplekt „Lego City“ 4x4 mootoriga mootor maksumusega 29,99 eurot; - komplekt „Lego City“ buldooser maksumusega 31,99 eurot; - EAH nukk „Massata“ maksumusega 35,99 eurot; - MH nukk „Vahetus“ maksumusega 31,99 eurot; - EAH nukk „Vahetus“ maksumusega 45,99 eurot; - nukk „Frozen uisutaja“ maksumusega 25,99 eurot; - EAH nukk „Kevadine“ maksumusega 45,99 eurot.
Peitis kauba kaasas olnud käekottidesse ning möödus kassade rivist kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Seega Viktoria Reet pani toime võõra vallasasja äravõtmise, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Maakohus lõpetas kriminaalmenetluse V. Reeda suhtes 25.07.2012 episoodi osas seoses teos väärteotunnuste esinemisega KarS § 218 lg 1 mõttes (väheväärtusliku asja omastamine). Maakohus tunnistas V. Reeda süüdi 06.03.2014, 03.05.2014, 27.12.2014 ja 13.03.2015 episoodides KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ning mõistis karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 06.03.2014 – 07.03.2014, 03.05.2014 – 05.05.2014, 27.12.2014 – 28.12.2014 ja 13.03.2015 – 14.03.2015, s.o 9 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 (kolm) kuud ja 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. KarS § 74 lg 5 ja KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti V. Reedale liitkaristus, suurendades mõistetud karistust (3 kuud ja 21 päeva vangistust) Harju Maakohtu 10.12.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat ja 6 kuud vangistust) võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 2 (kaks) aastat 9 (üheksa) kuud ja 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. Karistusaja algust loetakse alates V. Reeda vahistamisest, s.o alates 28.04.2015. K AS tsiviilhagi rahuldati täielikult ning V. Reedalt mõisteti K AS-i kasuks välja 339,99 eurot. Menetluskuludena mõisteti V. Reedalt riigituludesse välja määratud kaitsja tasu summas 487,20 eurot ja sundraha 585 eurot, kokku 1072,20 eurot. Nimetatud menetluskulud tuleb V. Reedal tasuda1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
SÜÜDISTATAVA APELLATSIOON:
3.V. Reet taotleb tsiviilhagi ning menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist või edasilükkamist kuni vangistusest vabanemiseni. Apellant märgib, et tal ei ole võimalik kohtuotsuses nimetatud summasid tasuda, sest ta on käesoleval hetkel arestimajas ning vanglas tööd ei pakuta. V. Reet lisab, et ta saab tsiviilhagi tasuda alles pärast karistusaja lõppu vabaduses olles. Alternatiivselt taotleb apellant võimalust hakata tsiviilhagi tasuma siis, kui ta on viidud Harku vanglasse, sest seal hakkab ta kindlasti tööle. Antud juhul ei ole kellelgi võimalik teda menetluskulude ning tsiviilhagi tasumisel ka aidata. Apellant soovib kohtumenetlusest isiklikult osa võtta.
KAITSJA APELLATSIOON:
4.Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse V. Reedale kergem karistus.
4.1.Kaitsja nõustub küll maakohtu poolt valitud karistusliigiga, kuid leiab, et antud juhul võiks vangistuse määr olla lühem. Kaitsja lisab, et karistuse mõistmisel peab arvestama ka süüdistatava
poolt toime pandud tegude iseloomu, sagedust ja ohtlikkust. Käesolevas kriminaalasjas pani V. Reet temale inkrimineeritud kuriteoepisoodid toime küll süstemaatiliselt, kuid mitte sissetungimisega ega muudel KarS § 199 lg 2 kvalifitseeritavatel asjaoludel. Kõik kuriteod jäid katse staadiumisse. Kaitsja, võttes arvesse ka maakohtu argumentatsiooni V. Reeda süü suuruse osas ning leides, et V. Reeda süü ei olnud suur, võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kaitsja lisab, kuivõrd toimepanija süü on väike, oleks minimaalmäära lähedane ja kuuest kuust lühem vangistus V. Reeda süü suurusele vastav karistus.
4.2.Kaitsja toob esile ning nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt esineb V. Reeda puhul karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus. Kaitsja lisab, et V. Reeda käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuistungil ja ka kohtueelses menetluses annab alust järeldamaks, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Kuigi asjas karistuse mõistmisel maakohus ühelegi karistust raskendavale asjaolule viidanud ei ole ning esineb karistust kergendav asjaolu, asus maakohus siiski seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki.
4.3.Lisaks isiku süüle tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et süüdistatava eelnev korduv õigusvastane käitumine ei ole seisnenud varavastaste süütegude toimepanemises. Maakohus märkis kaitsja hinnangul õigesti, et kuivõrd V. Reedal ei ole kehtivaid karistusi varavastaste süütegude toimepanemise eest, siis võib tema karistus jääda sanktsiooni alammäärale väga lähedale. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et vargused on aset leidnud süüdistataval töö puudumise ning halva materiaalse olukorra tõttu. V. Reet on 04.05.2014 kahtlustatavana ülekuulamisel ning kohtuistungil märkinud, et ta soovib minna ravile ja on VH rehabilitatsiooni järjekorras. Süüdistatav on ka töötanud, viimati 2014. aasta novembris. Süüdistatava selgitustest nähtub, et kuivõrd tal ei ole viimasel kahel aastal pärast vanglast vabanemist õnnestunud pidevalt töötada, siis rahapuuduse tõttu pani ta toime talle inkrimineeritavad vargused. Kaitsja leiab, et silmas pidades V. Reeda soovi leida tööd ja vabaneda narkosõltuvusest on võimalik süüdistatava resotsialiseerumine lühemaajalise vangistuse ärakandmise järel. Kaitsja lisab, et kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute kuritegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5.Kolleegium, tutvudes kriminaalasja materjalidega ning hinnates apellatsioonide põhjendatust, nende kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning need tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.
6.Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.
Eelmenetluses menetlusökonoomilistel kaalutlustel apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ei riku PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (RKKKm nr 3-1-1-12009, p 7). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud (vt RKKKm nr 3-1-1-64-11; 3-1-1-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seeõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Süüdistatav ega kaitsja ei vaidlusta süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstata õiguslikke probleeme seoses süüteo kvalifitseerimisega, samuti ei käsitle süüdistatav ja kaitsja muid õiguslikke probleeme, mida ringkonnakohtul tuleks lahendada. V. Reeda kaitsja taotleb üksnes maakohtu otsuse muutmist mõistetud karistuse määra osas ning kergema karistuse mõistmist. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui süüdimõistetu suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtu V. Reedale mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning mõistetud karistus karistuspraktikast ei hälbi.
7.Süüdistatava kaitsja on vaidlustanud V. Reedale mõistetud karistust ning on taotlenud kergema karistuse mõistmist. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on V. Reedale karistust mõistes ülima põhjalikkusega motiveerinud mõistetava karistuse liiki ja määra (otsuse lk-d 11 – 13). KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse kui ka kuni 5-aastase vangistuse. Maakohus, võttes arvesse varastada püütud kauba väärtust leidis, et V. Reeda süü on keskmisest mõnevõrra väiksem. Maakohus ei arvestanud süüd vähendava asjaoluna seda, et kõik vargused jäid katse staadiumi, sest süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et ta saaks kauplusest võetud esemete vargused ka lõpuni viia. Maakohus ei pidanud õigeks lugeda isiku süüd vähendavaks asjaoluks seda, et vargused jäid katse staadiumi olukorras, kus varguseid ei olnud võimalik lõpuni viia turvatöötajate sekkumise tõttu. Samuti võttis maakohus arvesse, et V. Reet pani varguse katsed süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm ning mille puhul on tegemist suurele süüle viitava asjaoluga. Maakohus luges süüd raskendavaks asjaoluks ka selle, et süüdistatav pani kõik neli varguse katset toime varasema kohtuotsusega mõistetud tingimisi karistuse katseaja jooksul. Maakohus ei pidanud V. Reedale kui töötule ning isikule kellel on kõikide kehtivate väärteokaristuste puhul määratud rahatrahvid (vahemikus 16 – 240 eurot) tasumata rahalist karistust kohaseks karistuse liigiks, mistõttu mõistis maakohus V. Reedale KarS § 199 lg 2 p 2 § 25 lg 2 alusel karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 9 (üheksa) päeva ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis maakohus 3 kuud ja 21 päeva
vangistust. Samuti märkis maakohus, et V. Reet pani uued kuriteod toime katseaja kestel, mistõttu pöörati talle varem mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkune karistus reaalselt täitmisele. Maakohus on asjakohaselt lähtunud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadest, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi keskmine määr. Antud juhul on selliseks määraks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Võttes arvesse süüdistatava varasemat korduvat karistatust, sh ka raskete esimese astme kuritegude, täpsemalt narkootikumide suures koguses käitlemise eest ning asjaolu et V. Reeda poolt toime pandud kaks varguse katset (27.12.2014 ja 13.03.2015) oleksid eraldiseisvalt kvalifitseerides juba kuriteod, ei pidanud maakohus võimalikuks kohaldada süüdistatavale karistust sanktsiooni alammääras. Samas leidis maakohus, et kuivõrd V. Reedal ei ole kehtivaid karistusi varavastaste süütegude toimepanemise eest, siis võib tema karistus jääda sanktsiooni alammäärale väga lähedale, mõistes V. Reedale karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Maakohus arvestas karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alusel puhtsüdamlikku kahetsust, kuivõrd V. Reet on avaldanud kahetsust osade toimepandud varguse katsete osas kohtueelses menetluses, ühtlasi väljendas V. Reet kahetsust ka kohtuistungil.
8.Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat, mistõttu on kaitsja apellatsioonis toodud taotlus mõistetud karistuse vähendamiseks perspektiivitu. Ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 236 lg-le 3 tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi kohtupraktikast (RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.5). Maakohus arvestas V. Reedale karistuse mõistmisel isiku süü suurust, varastatu väärtust, toime pandud episoodide arvu, varasemat karistatust, karistuse preventiivseid eesmärke ning asjaolu, et süüteod olid toime pandud kavatsetult. Lisaks märkis maakohus, et V. Reedal on karistusregistri väljavõtte kohaselt 3 kehtivat kriminaalkaristust ja 4 kehtivat väärteokaristust, milledest väärteokaristuste puhul on karistuseks mõistetud rahatrahvid (16 – 240 eurot), kuid kõik rahatrahvid on tasumata. Maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-140-04, p 7; RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 7).
9.V. Reet on taotlenud menetluskulude tasumise edasilükkamist. Samuti taotleb süüdistatav temalt väljamõistetud tsiviilhagi tasumise tähtaja edasilükkamist kuni kinnipeetava Harku vanglasse üleviimiseni või karistuse kandmiselt vabanemiseni.
9.1.KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seoses menetluskuludega märgib kohtukolleegium, et käesoleval juhul on maakohus mõistnud V. Reedalt välja menetluskulusid: kaitsjale määratud tasu ja kulud summas 487,20 eurot ja sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 585 eurot, kokku seega 1072,20 eurot, mis tuleb V. Reedal KrMS § 423 ja § 417 lg 2 kohaselt tasuda 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. V. Reeda kaebuses ei ole välja toodud erilisi asjaolusid, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ajatada menetluskulude tasumist kuni isiku teise vanglasse üleviimiseni või koguni vangistusest vabanemiseni.
Kohtukolleegium möönab, et vangistuses viibides on küll raskendatud rahaliste kohustuste täitmine, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole mõjuvaks põhjuseks menetluskulude tasumise tähtaja edasilükkamiseks kuni isik on vangistusest vabanenud. Seejuures tuleb arvestada Riigikohtu seisukohaga, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa automaatselt välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (RKKKm nr 3-1-1-10512). Ringkonnakohus märgib, et isik, kes paneb toime kuriteo, peab arvestama, et tema poolt toime pandud süüteo menetlemisega ning õigusemõistmisega kaasnevad paratamatult kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses märgitud asjaolu – V. Reeda kinnipeetava staatus, ei anna alust menetluskulude tasumise tähtaja ajatamiseks kuni isiku vanglast vabanemiseni.
9.2.Seoses V. Reeda taotlusega võimaldada tal hüvitada tsiviilhagi Harku vanglasse üleviimise või vangistusest vabanemise järgselt, märgib ringkonnakohus, et ei pea võimalikuks sellesisulise taotluse rahuldamist. Kohtukolleegiumi hinnangul, tulenevalt asjaolust, et täitemenetlust alustatakse (kannatanust) sissenõudja avalduse alusel peale kohtuotsuse jõustumist (TMS § 23 lg 1) ning sissenõudja otsustada on, kas ta üldse vastava avalduse esitab ja kui ta seda teeb, siis millal ta seda teeb ja on õigustatud seda otsustama kuni aegumistähtaja lõpuni, siis sellest tulenevalt ei saa kohtuotsusega korraldada nö ette tsiviilhagi täitmise küsimusi. Selles osas on võimalik seisukohta kujundada kohtulahendi jõustumise järgselt vastavalt KrMS §-le 432 ja TMS §-le 45.
10.Lähtudes eeltoodust leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning need tuleb juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätta läbi vaatamata.
11.Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga 72,00 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud nõustamine vanglas 0,50 h, kohtuotsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine 1 h. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, kuna on kooskõlas KrMS § 175 lg 2 p 4 ettenähtuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu Viktoria Reeda(Reet) kanda.
Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov, Julia Katškovskaja /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.