Kohtulahend

Harju Maakohus otsustas 27.juuni 2015.a. otsusega süüdi tunnistada E.Z KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada E.Z-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista E.Z-ile 4 kuud vangistust. KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldada süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks E.Z-i suhtes tõkendit – vahistamine alates 27.06.2015.a. ja võtta E.Z vahetult peale kohtuotsuse kuulutamist kohtus vahi alla. Karistuse kandmise algust arvestada alates kinnipidamisest, s.o. 25.06.2015.a. Tõkend – vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või kui kohtuotsus ei ole karistuse ärakandmise ajaks jõustunuid, siis karistuse ärakandmisel. Välja mõista E.Z-ilt riigituludesse: 1) KrMS § 175 lg 1 p. 9 ja § 256 5 lg 2, alusel sundraha – 292.50 eurot 2) KrMS § 175 lg 1 p. 4 alusel kaitsjatasu – 168 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel määrata E.Z kriminaalmenetluse kulude kogusummas 460.50 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul tasuda igas kuus 38.38 eurot, 12. kuul 38.32 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. E.Z mõisteti süüdi selles, et tema, olles viimati 08.04.2015.a. Harju Maakohtu otsusega karistatud mh KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava süstemaatilise varguse toimepanemise eest vangistusega, mille kandmiselt vabanes 29.05.2015.a., uuesti 25.06.2015.a. kella 20.02 ajal Tallinnas, aadressil Xxxx xxxxx xx asuvast REF ASile kuuluvast kauplusest VR üritas võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada vorstitooteid kokku kogumaksumusega 17.27 eurot. Nimetatud kauba pani kaupluse müügisaalis endale

põue ning möödus kaupluse kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest olenematutel põhjustel, kuna E.Z oli kinni peetud turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONIDE SISU:

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistusmäära osas leides, et see on üleliia pikk ning menetluskulude osas. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Mõistetav karistus peab ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Tsiteerides Riigikohtu seisukohti, tuleb kaitsja järeldusele, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on E.Z süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Kohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. E.Z-i käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuisungil ja ka kohtueelses menetluses annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Ühtlasi märkis süüdistatav, et soovib oma eluviise muuta ja on sel eesmärgil võtnud ühendust NG narkosõltuvusest vabanemiseks. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust kergendav asjaolu esineb, asus kohus seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki. Kohus ei ole selles kontekstis veenvalt põhjendanud 6 kuu pikkuse vangistusmäära kohaldamist. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et E.Z-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kaitsja leiab, et menetluskulude määramisel tuleb eelkõige juhinduda KrMS §-st 180 lg 3, mille kohaselt arvestab kohus seejuures süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Arvestades E.Z-i varasemate kuritegude iseloomu ja tasumata trahve, tsiviilhagisid ning menetluskulusid on ilmselge, et E.Z-i vara ja sissetulekud puuduvad juba pikema aja jooksul. Ka maakohus märkis, et süüdistataval puudub töökoht, seega ka kindel sissetulek. Samas on maakohus täielikult tähelepanuta jätnud süüdistatava tervisliku seisundi, mis ilmselgel raskendab tema tööleasumist. Eelmises kriminaalasjas on esitatud kohtule dokumendid E.Z-i haiguste kohta (millega süüdistatav pidas võimalikuks tutvuda), käesolevas asjas märkis süüdistatav, et lisaks

on tema jalg jäänud liikumisvõimetuks, millega seoses viibis ta haiglas ja vabanes statsionaarselt ravilt päev tagasi. Arusaadavalt ei saa eeldada E.Z-i arvestatava sissetuleku tekkimist vanglatingimustes ega koheselt pärast vabanemist. Nimetatud asjaolusid arvestades on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Süüdistatav kirjeldab apellatsioonis oma rasket tervislikku seisundit ja seda, kui raske on vanglas ravi saada ning seetõttu ei nõustu ta maakohtu poolt mõistetud karistusmääraga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse määra ja menetluskulude väljamõistmine. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse

üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on E.Z-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks E.Z-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. E.Z-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemi sest hoiduma. Süüdistatavat on varem korduvalt korral kohtu poolt karistatud ja just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et E.Z-i karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Maakohus on oma otsuses viidanud Riigikohtu seisukohtadele ja teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi ja kellele ei ole varasemad lühiajalised vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, tuleb karistada pikema vangistusmääraga, kui seda on alammäär. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla 1/3 sanktsioonimäära ning karistuse mõistmisel on maakohus juba arvestanud kõikide asjaoludega, millised võisid kergendada süüdistatavale mõistetavat karistust. Asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi ei sõltunud süüdistatava tahtest. Seetõttu ei saa ületähtsustada karistuse mõistmisel ka katsestaadiumit. Asjaolu, et süüdistatav pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime vähem, kui kuu möödumisel peale eelmisest karistusest vabanemist näitab seda, et E.Z ei pane kuritegusid toime vaid vanglas viibides ning mida pikem on karistusmäär, seda harvemini rikub ta ka õiguskorda e. varastab. Kohtukolleegium on seisukohal, et E.Z-i osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Vangistusseadusest tulenevalt on E.Z-ile tagatud ravivõimalused ka kinnipidamisasutuses vastavalt vangistusseaduse § 93 lg-le 6 ja § 49 lg-le 1. Kui V.E.Z peaks vajama vangistuse ajal sellist ravi, mille andmiseks vanglas võimalus puudub, suunatakse ta arsti vahendusel asjakohase eriarstiabi ostuaja juurde (vangistusseaduse § 93 lg 6 teine lause). Seega taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonides ei ole ka esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud. See asjaolu oli teada ka süüdistatavale. Otsustamaks, kas süüdistatava puhul on põhjendatud alus KrMS prg. 180 lg 3 kohaldamiseks jättes osa menetluskuludest riigi kanda, märgib kohtukolleegium esmalt seda, et tegemist on minimaalseimate kuludega, mis kriminaalmenetlusega kaasnevad. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtus süüdistatava maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Maakohtus ei tõstatanud ei süüdistatav ega ka tema kaitsja üldse küsimust menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Riigikohus on oma määruses 3-1-1105-12 p.-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on

Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks ning sellest peaks juhinduma ka advokaadist kaitsjad. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Kohtukolleegium märgib, et seni kuni ei ole juhinduvalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist süüdistatava maksevõimetust tõendatud dokumentaalselt, seni ei saa rääkida apellatsioonis või määruskaebuses esitatud põhjendatud taotlustest. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda.

/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.