Kohtulahend

Kohtuotsuse põhjendus A.S tunnistas end täielikult süüdi talle süüks arvatud kuriteos. Kohtus ta enda ülekuulamist ei taotlenud, seega arvestab kohus tema kohtueelses menetluses ülekuulamisel antud ütlustega. Süüdistatava poolt toimepandud varguse katse on tõendatud: 1) Rimi Eesti Food AS 25.06.2015.a. avaldusega nr 1 millest nähtub, et 25.06.2015.a. kell 20.02 ajal Tallinnas Pikk tänav 11 asuvas Vanalinna Rimi kaupluses möödus isik kaupluse kassadest, jättes kauba, s.o 4 tk Rannarootsi täissuitsuvorsti juustuga maksumusega 2.15 eurot/tk, kogumaksumusega 8.60 eurot ning 3 tk „Moskva“ täissuitsuvorsti maksumusega 2.89 eurot/tk, kogumaksumusega 8.67 eurot, kokku kauba maksumusega 17.27 euro eest tasumata. 2) Tunnistaja XXXütlustega, mille kohaselt märkas ta oma töökohal 25.06.2015.a. kella 19.58 paiku, kui meesterahvas peitis põue suures koguses vorsti ja seejärel tiirutas mõnda aega kaupluses ja läbis kassad ja turvaväravad kauba eest maksmata. Kell 20.02 peeti isik kinni, kontrolli käigus turvaruumis avastati kinnipeetu jope põuest kaup, millel puudus ostutšekk. 3) Asitõendi vaatlusprotokolliga koos fototabeliga, mille kohaselt on vaadeldud CD-plaadile salvestatud Vanalinna Rimi turvakaamera 25.06.2015.a. videosalvestist, millest nähtub meesterahva tegevus kaupluse müügisaalis, kui ta paneb endale kaupa põue. 4) Kahtlustatava kinnipidamise protokolli kohaselt oli 25.06.2015.a. kell 20.02 ajal Rimi Eesti Food AS kaupluses „Vanalinna Rimi“ neli latti Rannarootsi täissuitsuvorsti juustuga ja kolm latti „Moskva“ täissuitsuvorsti varastada üritanud isikuna kinni peetud A.S. 5) Kahtlustatava A.S-i ütlustega, milles ta tunnistab varguse toimepanemist. Ta läks Tallinna vanalinnas asuvasse Rimi poodi, kust võttis mitu tükki suitsuvorsti ja peitis need põue, möödus kassast, jättes vorsti eest tasumata. Turvatöötaja pidas ta kinni. Kuritegu jäi katse staadiumi, sest isik peeti peale varguse toimepanemist turvatöötaja poolt kinni, mistõttu on kvalifikatsioon läbi KarS § 25 lg 2 õige. Õige on ka varguse katse toimepanemine A.S-i puhul süstemaatiliselt.

(3-1-1-87-08 p 10). Kuna A.S on eelnevalt korduvalt karistatud varguste süstemaatilise toimepanemise eest, saab väita, et varastamine on jätkuvalt tema elustiiliks ning elatusvahendite hankimise vahendiks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A.S seitse kehtivat kriminaalkaristust, viimati mõisteti süüdi ja karistati Harju Maakohtu 08.04.2015.a. otsusega sealhulgas KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava süstemaatilise varguse toimepanemise eest (viis episoodi) vangistusega, mille kandmiselt vabanes 29.05.2015.a. Eeltoodust tulenevalt on A.S ühe aasta jooksul toime pannud enam kui kaks varavastast süütegu.

Kohus leiab, et A.S pani talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetult, sest tema ütlustest nähtub, et ta läks poodi ja võttis tahtlikult mitu tükki suitsuvorsti ja peitis need põue. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et A.S-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. Täissuitsuvorsti latid tagastati kauplusele, kahju puudub. Karistamine Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistusseadustiku eriosa näeb ette KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna A.S on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud vangistusega, ei ole eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. Varavastase süüteo toimepanemine näitab ka rahaliste vahendite nappust, mistõttu ei oleks rahaline karistus ka tema puhul täidetav, seda enam, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud ning tal puudub töökoht, seega puudub tal ka kindel sissetulek. Pealegi ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise printsiipidega, kui isikule, keda on varem seitse korda kriminaalkorras karistatud, mõistetakse järjekordsete kuritegude eest kergemaliigiline karistus. Järelikult tuleb talle mõista karistuseks vangistus. Karistuse mõistmisel KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi peab kohus võimalikuks karistada A.S-i miinimumi lähedases määras, s.o 6- kuulise vangistusega, kuna A.S on oma süüd tunnistanud ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud, millist asjaolu tuleb arvestada karistust kergendavana. Samuti arvestab kohus, et tegu oli ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi ning puudub kahju. Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb A.S-ile mõistetud karistust vähendada kolmandiku võrra, karistuseks jääb 4 kuud vangistust. Karistuse algust hakata lugema alates kinnipidamisest, s.o 25.06.2015.a.

Kohus leiab, et A.S-i suhtes tuleb KrMS § 130 lg 4 alusel kohaldada süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks tõkendit - vahistamine alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 27.06.2015.a. Kohtul puudub kindlus, et vabadusse jäämise korral ei hakka A.S kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Kuna teda on varasemalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega ja isik ise soovis karistusena üldkasulikku tööd, on küllaltki tõenäoline karistuse kandmisest kõrvalehoidumine kinnipidamisasutusse taas sattumise vältimiseks.

Asjaolu, et isik on haige, ei ole takistuseks vangistuse kandmisele, sest ka vanglatingimustes on tagatud arstiabi.

Kriminaalmenetluse kulud Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ja kaitsjatasu. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. See on õiglane ja põhjendatud, kuna ta ise on oma käitumisega sellised kulutused endale tekitanud ning tal tuleb selle eest ka vastutada ja väljamõistetud menetluskulud kanda. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäära. Seega mõistab kohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha, mida KrMS § 256 5 lg 2 tulenevalt vähendab poole võrra, s.o 292.50 eurot. Menetluskuluks on ka tasu õigusabi osutamise eest kokku 168 eurot. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Kohus peab põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul. On ilmselge, et vanglatingimustes menetluskulude korraga täies ulatuses tasumine on raskendatud. Kohus juhindub KrMS § 2561 , § 2564 , § 2565 lg 1 p 2, § 233 – 238, § 306, § 313 . Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teate saabumise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 24.07.2015. kell 13.00. Eeluurimiskohtunik /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.