Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Objartel ja Partnerid kasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot advokaat Heiki Kuninga poolt J.T süüdistusasjas apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. AB-le Objartel ja Partnerid välja makstud õigusabitasu jätta J.T kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a
EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700053628, samuti lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 25. märtsi 2015 otsusega tunnistati J.T süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 sätete alusel 2-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Süüdi tunnistati J.T selles, et ta tungis ajavahemikul jaanuar 2012 - aprill 2012 ebaseaduslikult aadressil Narva-Jõesuu XXXX asuvasse ning P.S. kuuluvasse korterisse selle korteri valdaja P.S. tahte vastaselt. Ta lõhkus korteri lukud ja kasutas nimetatud korterit enda elukohana ajavahemikul kevad 2012 – 14.01.2015. Kohtuotsuse kesksed motiivid on järgmised. 1.1 Eluruumi mõiste sisustamisel ei tule lähtuda mitte ainult elamu ehituslikust tähendusest, vaid asjaolust, kas seda ruumi kasutatakse üksikisiku või isikute hulga poolt elamiseks või on see ruum selleks mõeldud. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kriminaalmenetluse objektiks on korter XXXX Narva-Jõesuus. Korteri näol elumajas on ilmselgelt tegemist ruumiga, mis on mõeldud elamiseks. Asjaolu, et enne süüdistatava poolt sinna korterisse sisenemist seal korteris keegi ei elanud, ei muuda selle ruumi otstarvet ja eesmärki. Süüdistatava enda ütluste kohaselt elab ta vaidlusaluses korteris kuni käesoleva ajani, mistõttu on see korter juba vähemalt 3 aasta vältel olnud elamiseks kõlblik. Seega oli aadressil XXX Narva-Jõesuu asuva korteri näol tegemist eluruumiga. Korteri omanikuks oli alates 31.05.2010 P.S. ja tema valdus põhineb õiguslikul alusel. 1.2 Kannatanu P.S. ning tunnistajate S.T. ja A.S. i ütluste kohaselt ei ole keegi nendest andnud süüdistatavale luba siseneda vaidlusalusesse korterisse ja seal elama asuda. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole ta süüdistatavaga kunagi kohtunud ning meesterahvale, kes talle helistas ja tundis vaidlusaluse korteri osas huvi, ütles ta üheselt mõistetavalt, et ei ole üürile andmisest huvitatud. Tunnistaja A.S. kinnitas maakohtu istungil, et kuigi ta kohtus süüdistatavaga juhuslikult ühel korral, ei andnud ta luba vaidlusalusesse korterisse sisenemiseks ja seal elama asumiseks, kuna ütles selgesõnaliselt, et korter ei kuulu enam talle. Samuti ei toeta süüdistatava seisukohta loa andmise osas asjaolu, et süüdistatav ei pidanud maksma üüri ega kommunaalmakseid. Selline kokkulepe on eluliselt mitteusutav ja korteri omanikule ebamõistlik. 1.3 Kohus osundas, et vastavalt Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg-le 1 on rahvastikuregistrisse kantud andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus ning vastavalt sama seaduse § 48 lg-le 1 ei anna rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress isikule õigust kasutada aadressijärgset ruumi
elukohana, kui puudub ruumi kasutamise õigus seaduses sätestatud alustel. Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et vaidlusalusesse korterisse sissesaamiseks lõhkus ta olemasolevad lukud ja asendas need. Seega oli süüdistatav isikuks, kes võttis korteri asukohaga XXX Narva-Jõesuu enda valdusse ebaseaduslikult sissetungimise teel. Kohus ei tuvastanud ka õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid.
2.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav ja tema kaitsja advokaat H. Kuningas. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava õigeksmõistmist.
kaitsja
taotleb
maakohtu
otsuse
tühistamist
ning
enda
kaitsealuse
2.1.1 Apellandi hinnangul on vaidlusaluse objekti näol tegemist elamiskõlbmatu ruumiga, s.o tegemist ei ole eluruumiga. Et selles korteris ei saanud elada, on kinnitanud ka kannatanu P. S ning tunnistaja A. S. See ruum ei vastanud seega eluruumile esitatavatele nõuetele (RKKKo 3-1-1-77-03) ning süüdistatava käitumine on hinnatav väärteona. Ka leiab kaitsja, et kannatanu sai teada süüdistatava viibimisest korteris juba 2011 suvel. 2.2 J.T.
Maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist taotleb ka süüdistatav
2.2.1 Viidates rahvusvahelistele ÜRO õigusnormidele leiab süüdistatav, et tal on õigus piisavale eluasemele. Samuti kinnitab J.T, et tal oli õigus vaidlusaluse korteri kasutamiseks. Ta sõlmis aastal 1992 selle korteri rendilepingu, mis kehtib käesoleva ajani; seda õigust on kinnitanud ka kohus 14.10.2003 tehtud otsuses tsiviilasjas nr 2-72/2003. Teisalt märgitakse apellatsioonis, et 1992 sõlmitud rendileping kehtis 2008 detsembrini. Kõik tehingud, mis selle korteriga tehti, on seetõttu tühised. 2.2.2 Samuti oli selle korteri eraomandisse soetamiseks õigus temal, mitte aga kellelgi teisel. Tema elukohana on registreeritud see korter, mistõttu pidi omanik ta sinna lubama.
3.Ringkonnakohtu istungi rakendamisel loobus süüdistatav KrMS § 333 lg 4 alusel tema huvides esitatud kaitsja apellatsioonist, toetades samas jätkuvalt enda esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Süüdistatava kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ning enda kaitsealuse õigeksmõistmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb edutuks.
4.Esmalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04; 3-1-1-14-14, p 718). Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu arutluskäik J.T süü tõendatuse osas on täiesti ammendav ning apellatsioon ei kummuta kohtuotsuses sedastatud järeldusi vähimalgi määral. Maakohtu otsuses sisalduvate, ringkonnakohtu hinnangul ka asjakohaste seisukohtade kordamist ei pea kriminaalkolleegium seejuures vajalikuks; ka kohtupraktikas on leitud, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on
kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-9211, p 15.1). Apellatsiooni puudutavas osas tulebki seejuures märkida, et selles ei leia sisuliselt midagi muud kui juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamist.
5.Tegu, mille toimepanemist J.T-le (vältavana) inkrimineeritakse, ulatub KarS § 266 redaktsiooni mitmesse kehtivusaega. Seega tuleb J.T süüküsimuse lahendamisel käsitleda nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 266 koosseisulisi tunnuseid. Kuivõrd seda on piisava põhjalikkusega teinud juba ka maakohus ning tuleb nentida, et neile asjakohastele ning ka küllaldastele argumentidele on apellatsioonikohtul vähe midagi sisukat lisada, vastab kriminaalkolleegium apellatsioonile vaid järgmist.
6.Vaidlust ei ole selles, et korter, kuhu J.T tungis, oli talle teo toimepanemise algushetkel kehtinud KarS § 266 koosseisu mõttes võõras. Iseenesest on tõesti leidnud kinnitust, et kõnealuses korteris elas kunagi üürnikuna ka J.T, kuid samas on ta ka ise tunnistanud, et ta sai aastal 2003 teada üürilepingu lõpetamisest, samuti oli ta teadlik, et selle korteri on linnavalitsus tema kinnipidamisasutuses viibimise ajal maha müünud (vt kd 1, tlk 57 jj). J.T seisukoha võib lühidalt kokku võtta selliselt, et tema hinnangul oleks see korter tulnud müüa talle ning tema suhtes on käitutud erinevail põhjustel ebaseaduslikult, kuid fakti, et kehtivat üürilepingut vms luba tal korterisse sisenemiseks ei olnud, on ta sisuliselt tunnistanud ka ise. Nii on J.T selgitanud, et ta oli küll teadlik lepingute lõpetamisest temaga, mis aga ei tähendavat, et „ta peaks nende soove täitma“. Samuti on ta seisukohal, et omanik on kohustatud temaga sõlmima üürilepingu, kuna seda kohustavad rahvusvahelise õiguse normid (kd 1, tlk 60). Samuti nähtub eluruumi müügilepingu p-st 2.7, et
29.juulil 2004 ei olnud korter koormatud kolmandate isikute õigustega, sh üürilepinguga (kd 2, tlk 2). Et J.T puudus õigus siseneda kõnealusesse korterisse, on tuletatav ka tema enda käitumisest - nii on ta pöördunud peale vanglast vabanemist Narva-Jõesuu linnavalitsusse munitsipaalelamispinna saamiseks (kd 2, tlk 33, tlk 41), mitte ei ole naasnud enda kunagisse elukohta, kuhu tal apellatsioonis esitatud väite kohaselt oli aga täielik õigus minna; selline käitumine ei haaku ilmselgelt esitatud kaitseteesiga, nagu ka mitte peale vabanemist majutuslepingu sõlmimine Tallinna Varjupaigaga (kd 2, tlk 36). Eeltoodu kinnitab kogumis, et ka J.T-le endale arusaadavalt oli tegemist võõra valdusega KarS § 266 mõttes. Samuti tuleb nõustuda maakohtu käsitlusega selle kohta, et rahvastikuregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning see ei anna alust võõra vara kasutamiseks, veel vähem sinna sissetungimiseks. Vaidluse all ei ole ka see, et J.T sisenes korterisse lukustuse kõrvaldamise teel, s.o tegemist oli ebaseadusliku sissetungimisega. Need KarS § 266 koosseisulised tunnused on seega täidetud. Et süüdistatav tegutses nende objektiivsete tunnuste suhtes seejuures tahtlikult, ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud, mistõttu eraldi kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu.
7.Ainukeseks sisulist tähendust omavaks küsimuseks tuleb käesolevas kaasuses ringkonnakohtu hinnangul lugeda juba maakohtus käsitlemist leidnud kaitseteesi, et korter, kuhu süüdistatav sisse tungis, ei olnud elamiskõlbulik. See asjaolu omab tähendust johtuvalt asjaolust, et alates 1. jaanuarist 2015 on kriminaalkorras karistatav mitte lihtsalt võõrale territooriumile tungimine, vaid seadus räägib tungimisest. Ka siinkohal nõustub kriminaalkolleegium maakohtu asjassepuutuva käsitlusega (vt p 1.1).
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et mõistet ei saa ega tule sisustada üksnes selle kaudu, kas konkreetsel sissetungimise ajahetkel oli see ruum elamiseks täiemahuliselt kõlbulik või mitte (nt mõningate kommunikatsioonide puudumise tõttu). Sellisel juhul väheneks karistusõigusliku kaitse ulatus oluliselt määral siis, kui nt remonditööde ajaks keeratakse kinni vesi,
eemaldatakse objektilt elekter või võetakse väljavahetamise eesmärgil üles põrandad. Sellist lähenemist ei pea kriminaalkolleegium põhjendatuks ning nõustub maakohtu seisukohaga, et lähtuda tuleb eeskätt sellest, kas konkreetne ruum on või mitte; objekti konkreetne seisukord ei oma selles kontekstis esmast tähendust. Seejuures märgib kolleegium, et ka VÕS § 272 lg 1 kontekstis ei esitata eluruumi mõistele mingeid detailseid nõudeid ning see ei pea olema alaliseks elamiseks kasutatav (vt VÕS II Komm, 2007, § 272, komm 3.1). Enamgi veel - elamiseks kasutatava ruumina võib KarS § 266 lg 2 p 1 tähenduses seega mõista ka vallasasja nagu nt ratastel transporditav treilerelamu, mis osundatud kommunikatsiooniühendusi ei pruugi üldse omadagi, kuid on vaieldamatult teatud juhtudel kasutusel inimeste elamispinnana ning millele seega laieneb vaatlusaluse sätte kaitse.
9.Eelnevat arvesse võttes ei näe ringkonnakohus seega vähimatki alust kahelda selles, et käesoleval juhtumil oli tegemist elamiseks kasutatava ruumiga KarS § 266 lg 2 p 1 tähenduses. Tegemist oli korteriga mitme korteriga majas, kus oli moodustatud korteriühistu, süüdistatava poolt hõivatud korteris olid olemas kõik vajalikud kommunikatsioonid, mida süüdistatav seejuures ka kasutas (ning mille eest ta keeldus maksmast). Hinnangud sellele, kas ja millisel määral oli vajalik selles korteris teostada remonti selleks, et muuta see korteri elamisväärseks, on olnud tõesti erinevad (vt nt kannatanu P. S ütlused kd 1, tlk 49; tunnistaja S. T ütlused kd 1, tlk 50; tunnistaja V.M. ütlused kd 1, tlk 54: „kellele sobib, kellele mitte“), kuid nagu ilmnes, oli korteri seisukord täielikult piisav süüdistatav J.T-le , kes selle ebaseaduslikult hõivas ning seal kestvalt elama asus. Ühtlasi kinnitas süüdistatav ringkonnakohtu istungil ka ise, et vaatlusalune korter oli tema sissetungi ajahetkel täiesti elamiskõlbulik. Seetõttu loeb ringkonnakohus ka selle kaitseteesi asjakohatuks, mistõttu tuleb maakohtu otsus lugeda täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks.
10.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Koos apellatsiooniga esitatud riigi õigusabi kulude hüvitamise taotlusest (kd 1, tlk 128) kaitsja ringkonnakohtu istungil loobus, mistõttu eraldi seda kriminaalkolleegium ei käsitle. Apellatsioonikohtu istungil esitatud tasutaotluse kohaselt osutas kaitsja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi 4 pt ulatuses, mille eest taotleb ta 96€ väljamõistmist (koos käibemaksuga). 10.1 Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust seaduslikuks ning põhjendatuks. Tasumäära kontrollimisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel jätta isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav J.T.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
Paavo Randma /
Tiit Lõhmus /
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.