Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

Rahuldada vandeadvokaadi vanemabi Heiki KUNINGA taotlus, määrata tema poolt S.S-ile kohtulikus menetluses osutatud õigusabi tasu suuruseks ja mõista välja riigituludest 356 (kolmsada viiskümmend kuus) eurot 88 senti (s.h. konsultatsioon kaitsealusega 40 €, kohtuistungiks ettevalmistumine 40 €, osalemine kohtuistungil 80 €, tasu sõidule kulutatud aja eest 30 €, käibemaks 38 €, sõidukulud 107,40 €, käibemaks 21,48 €). Välja mõista S.S-ilt Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 585 (viissada kaheksakümmend viis) eurot, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaadi vanemabi Igor BELUGIN) kohtueelses menetluses makstud tasu eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, kaitsjale (vandeadvokaadi vanemabi Igor BELUGIN) kohtulikus menetluses osalemise eest 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot ja kaitsjale (vandeadvokaadi vanemabi Heiki KUNINGAS) kohtulikus menetluses osalemise eest 356 (kolmsada viiskümmend kuus) eurot 88 senti ning Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise eest 45 senti riigituludesse. Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse maakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik maakohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 20.04.2015.

on

kohtuotsusega

Viru

Süüdistus

S.S on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta tungis ajavahemikul jaanuar 2012 - aprill 2012 ebaseaduslikult aadressil xxx asuvasse ning P S kuuluvasse korterisse selle korteri valdaja P S tahte vastaselt, lõhkudes korteri lukud, ja kasutas nimetatud korterit enda elukohana ajavahemikul kevad 2012 – 14.01.2015. Valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimisega pani S.S toime Karistusseadustiku §266 lg.2 p.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 01.01.2015 kehtinud Karistusseadustiku §266 lg.1). Kohtulik uurimine maakohtus Süüdistatav S.S süüdi.

ei tunnistanud ennast temale esitatud süüdistustes

Süüdistatav S.S-i poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et 01.09.1992 sai ta Narva-Jõesuu Linnavalitsusest loa ja xxx asuvale korterile sõlmiti üürileping. 15.01.1999 võeti süüdistatav vahi alla, kuni selleni elas ta nimetatud korteris. Aprillis 2003 teatati talle linnavalitsusest, et nad lõpetavad üürilepingu ennetähtaegselt, novembris või detsembris 2004 sai ta juhuslikult teada, et korter on maha müüdud. Aprillis 2010 pöördus süüdistatav politseisse, et tagada õigus eluruumi sissepääsemiseks, politsei kaebust ei rahuldanud. Siis sai ta juhuslikult kokku A S, kes andis süüdistatavale loa selles korteris elamiseks, kuid kinnitas, et korteri ust lahti teha ei saa, kuna kaotas võtmed. Peale suulise loa saamist lõhkus süüdistatav korteri ukse luku ja läks sisse. Korteris elab ta käesoleva ajani. P S ei ole süüdistatav kohtunud. Esimene kord sisenes süüdistatav korterisse detsembris 2011 või veebruaris 2012, elama hakkas seal suvel 2012. Mingit kirjalikku lepingut seal korteris elamiseks ei ole süüdistatav sõlminud, üüri ei tasunud ning kommunaalmakseid samuti, v.a. elekter. Kannatanu P S poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et süüdistatavat ta ei tunne. xxx asuv korter kuulub temale, ta sai selle 31.05.2010 oma isalt. Ostmise ajal ei elanud korteris keegi, ka peale ostu mitte, planeeritud oli remont. Kes elas korteris veel varem ja kes elab seal praegu, kannatanu ei tea, kuna korterisse sisse ei pääse, sest ukselukud on vahetatud. Kannatanu lahkus märtsis 2012 Saksamaale ja jättis korteri võtmed emale, et viimane vaataks korteri järele. Mais 2012 teatas ema, et võtmed ei sobi, lukud on vahetatud. Kannatanu ei ole süüdistatavale andnud luba sinna korterisse sisse minna ja seal elama asuda. Kannatanu pereliikmed ei ole samuti sellist luba andnud. Süüdistatav helistas kannatanule suvel 2011 ja tahtis kohtuda, et rääkida võimalusest selles korteris elada, kuid kannatanu vastas, et ei taha üürida, kuna soovib ise kasutada. Süüdistatav ei ole kannatanule midagi maksnud, kannatanu teab, et tekkinud on ka suur kommunaalmaksete võlgnevus. Luba korteris elamiseks ja korteri võtmeid ei ole süüdistatavale antud. Tunnistaja S T poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et süüdistatavat ta ei tunne. xxx asuv korter kuulub tunnistaja pojale P S , ta ostis selle 2010 oma isalt. Ostu ajal ei elanud korteris keegi, kes seal praegu elab, tunnistaja ei tea. Kui KÜ esimees tõi 2012 kommunaalmaksete arve, siis sai tunnistaja teada, et korteris elab keegi Aleksandri-nimeline. Tunnistaja proovis korterisse sisse saada, ei saanud, võti ei

sobinud. Tunnistaja esitas 25.05.2012 politseisse avalduse. Kevadel 2012 oli korter samasugune, nagu 2010, suvel elamiseks vajas väikest remonti, kuid oli võimalik kasutada küll. Tunnistaja kinnitas, et temal ei olnud õigust süüdistatavale anda mingit luba korterisse sisenemiseks, kuna see ei olnud tunnistajale kuuluv korter. Tunnistaja teada ütles A S süüdistatavale, et korter kuulub teisele isikule. Kommunaalmaksete arved tulevad kogu aeg, need on tasumata. Tunnistaja A S poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et süüdistatavat on ta näinud ühel korral juhulsikult, kuid andis KÜ dokumente üle S P . Süüdistatav oli P korteris, mingeid suhteid nende vahel ei ole. xxx asuv korter kuulub tunnistaja pojale P S , selle ostis poeg tunnistaja käest. Ise tunnistaja selles korteris elanud ei ole. Peale lahku minekut abikaasast eraldati tunnistajale see korter, kui kirjutas avalduse elamispinna saamiseks. Tegemist oli munitsipaalkorteriga. Kui poeg korteri ostis, ei elanud seal keegi, oli halvas seisundis, vajas remonti. Tunnistaja kinnitas, et tema ei ole süüdistatavale andnud luba korterisse sisenemiseks ja ka teised pereliikmed mitte. Tunnistaja teada ei ole süüdistatava pojale korteri eest midagi maksnud, ka kommunaalmakseid ei ole tasunud. Tunnistaja kinnitas ka, et korteri võtmeid ei ole tema süüdistatavale andnud. Tunnistaja V M poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et ta tunneb süüdistatavat ja nad on sõbrad, mingit vihavaenu nende vahel ei ole. XXX KÜ esimees on tunnistaja abikaasa, süüdistatavaga sai tunnistaja tuttavaks siis, kui süüdistatav tuli nende majja elama. xxx korteris ei ela praegu keegi, enne elas süüdistatav, nüüd ainult perioodiliselt. Korteri eest ei maksa keegi. Kohtueelses menetluses kogutud tõenditest uuriti ja avaldati kohtulikus menetluses: - 29.07.2004 koostatud Eluruumi üürileping, mille kohaselt N arva-Jõesuu linn müüs ja A S ostis xxx asuva korteri - 31.05.2010 koostatud Korteriomandi müügileping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldused, mille kohaselt A S müüs ja P S ostis xxx asuva korteri - Karistusregistri väljavõte S.S-i kohta, kust nähtub, et talle IdaViru Maakohtu 14.02.2000 otsusega mõistetud karistus täideti 14.01.2010 - Andmed kinnipeetava S.S-i kohta, kust nähtuvad kinnipidamise ajad ja -kohad - Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 04.01.2010 vastus nr.10.1.1/12 S.S-i avaldusele, mille kohaselt ei ole Narva-Jõesuu linnas vaba munitsipaalelamispinda, mistõttu ei ole talle võimalik ajutist eluruumi eraldada - Narva-Jõesuu Linnavalitsuse sotsiaalabi inspektor Sirje Neeme 13.01.2010 ekiri selle kohta, et linnavalitsus on nõus, et S.S läheb peale vabanemist T S R K , on nõus sõlmima rehabilitatsiooni keskusega lepingu ning tasuma S.S-i elamise eest esialgu kolm kuud ühe kuu kaupa

- MTÜ S

R K T v ja S.S-i vahel 18.01.2010 sõlmitud majutusleping nr.5/10 - Viru Maakohtu 10.02.2010 määrus, millega jäeti A.S. hagi Narva-Jõesuu linna vastu tehingu kehtetuks tunnistamise nõudes läbi vaatamata - Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 06.09.2010 vastus nr.10.1.7/22-1 S.S-i avaldusele, mille kohaselt linnavalitsus kinnitab, et linnas ei ole heakorrastatud munitsipaaleluruume ning et vara (põhiliselt mööbel), mis oli

-

korteris erastamise ajal 2004, oli 2005 veetud Narva-Jõesuu Linnavalitsuse hoone keldriruumi, kus see asub senini 25.11.2013 elukohatõend nr.116-2013/359, mille kohaselt on S.S-i elukoht alates 28.07.1992 xxx.

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad seda, et süüdistatav S.S pani toime talle inkrimineeritud kuriteo Karistusseadustiku §266 lg.2 p.1 järgi (kuni 01.01.2015 kehtinud Karistusseadustiku §266 lg.1 järgi). Kuni 01.01.2015 kehtinud Karistusseadustiku §266 lg.1 nägi ette vastutuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest. Alates 01.01.2015 kehtiva Karistusseadustiku §266 lg.2 p.1 näeb ette vastutuse valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi tungimise eest. Elamiseks kasutatava ruumi näol on tegemist privaatautonoomiaga, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute eest. Mitte keegi ei tohi tungida kellegi teise eluruumi, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Eluruumi puhul tuleb oluliseks pidada valdaja volitusi anda kolmandatele isikutele sisenemiseks luba. Eluruumi mõiste sisustamisel ei tule lähtuda mitte ainult elamu ehituslikust tähendusest, vaid asjaolust, kas seda ruumi kasutatakse üksikisiku või isikute hulga poolt elamiseks või on see ruum selleks mõeldud. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kriminaalmenetluse objektiks on korter xxx. Korteri näol elumajas on ilmselgelt tegemist ruumiga, mis on mõeldud elamiseks. Asjaolu, et enne süüdistatava poolt sinna korterisse sisenemist seal korteris keegi ei elanud, ei muuda selle ruumi otstarvet ja eesmärki. Tunnistaja A S ütluste kohaselt soovis tema avalduse kirjutamisel saada linnavalitsusest elamiseks eluruumi. Tunnistaja S T ütluste kohaselt oli tegemist eluruumiga, kus vähenõudlik inimene võis elama asuda. Süüdistatava enda ütluste kohaselt hakkas ta vaidlusaluses korteris suvel 2012 elama. Maakohus ei nõustu kaitsja väitega, et tegemist oli elamiskõlbmatu ruumiga. Süüdistatava enda ütluste kohaselt elab ta vaidlusaluses korteris kuni käesoleva ajani, mistõttu on see korter juba vähemalt 3 aasta vältel olnud elamiseks kõlblik. Juhul, kui see nii ei oleks olnud, oleks eluliselt mõistlik, et süüdistatav ei oleks sinna elama jäänud ja oleks koheselt lahkunud. Seega oli aadressil xxx asuva korteri näol tegemist eluruumiga, s.t. ruumiga, mis oli mõeldud elamiseks. Seda, kas ruum on võõras, tuvastatakse tsiviil- ja asjaõiguse abil. Vastavalt Asjaõigusseaduse §34 lg.1 on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas tuvastada, kas korteri xxx omaniku valdus põhineb õiguslikul alusel või mitte.

Maakohus nõustub siinkohal ringkonnaprokuröri seisukohaga ja leiab, et maakohtule esitatud kirjalikud tõendid tõendavad korteri asukohaga xxx õiguslikul alusel põhinevat omandiõigust erinevatel ajaperioodidel. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et korter asukohaga xxx oli hiljemalt 29.07.2004 eluruumi müügilepingu sõlmimisel munitsipaaleluruum ja seega müüja (Narva-Jõesuu Linnavalitsus) omand. Käesoleva kriminaalasja materjalides puuduvad igasugused andmed ja maakohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et eluruumi müügilepingu sõlmimise ajal ostja A S oleks nimetatud eluruumile olnud õiguslikul alusel põhinevat omandiõigust kellelgi teisel, k.a. süüdistataval. Ostja A S oli 18.06.2013 sõlmitud eluruumi üürilepingu nr.16 alusel lepinguobjektiks oleva eluruumi üürnik ning saanud õiguse eluruumi erastamiseks avaliku enampakkumise tulemuste kinnitamisega Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 19.07.2004 korralduse nr.194 alusel. 31.05.2010 sõlmiti ja tõestati Narva notar Tatjana Boitsova büroos korteriomandi müügileping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldused, mille kohaselt lepingu esemeks olev korteriomand xxx on selle omaniku A S seaduslikus omandis, valduses ja kasutuses; ta müüs selle omandi P S ning viimane kanti Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistrisse sisse ainuomanikuna. Seega oli korteri asukohaga xxx omanik alates 31.05.2010 P S ja tema valdus põhineb õiguslikul alusel. Maakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis lükkab eelnimetatud tuvastatud asjaolu ümber. Vastavalt Asjaõigusseaduse §68 lg.1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega oli nii 2011, kui ka 2012, kui süüdistatav enda sõnade kohaselt käis esimesel korral korteris ning asus seal elama, korteri omanikuks P S , kellel oli õigus eluruumi siseneda, seal elada ja teostada kõiki omanikule ette nähtud õigusi/kohustusi. Sellist õigust ei teki aga isikul, kes on eluruumi enda valdusse võtnud ebaseaduslikult. Kannatanu P S ning tunnistajate S T ja A S ütluste kohaselt ei ole keegi nendest andnud süüdistatavale loa siseneda vaidlusalusesse korterisse ja seal elama asuda. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole ta süüdistatavaga kunagi kohtunud ning meesterahvale, kes talle helistas ja tundis vaidlusaluse korteri osas huvi, ütles ta üheselt mõistatavalt, et ei ole üürile andmisest huvitatud. Tunnistaja S T ütlustest nähtub, et tema käest ei ole keegi küsinud vaidlusaluse korteri üürimise võimaluste kohta ja tunnistaja kinnitas ka, et kuna tema ei ole omanik, ei saa tema ka selliseid lubadusi anda. Tunnistaja A S kinnitas maakohtu istungil, et kuigi ta kohtus süüdistatavaga juhuslikult ühel korral, ei andnud ta luba vaidlusalusesse korterisse sisenemiseks ja seal elama asumisek, kuna ütles selgesõnaliselt, et korter ei kuulu enam talle. Tunnistaja A S ütlused ei haaku korteris elamise loa saamise osas süüdistatava ütlustega. Maakohus peab siinkohal siiski õigeteks ja usaldust väärivateks tunnistaja ütluseid. Tunnistaja on enne ütluste andmist hoiatatud Karistusseadustiku §318 ja §320 järgi, asja materjalide kohaselt ei olnud süüdistatav ja tunnistaja tuttavad, mingeid suhteid nende vahel ei olnud. Maakohtu istungil ei osanud ka süüdistatav esile tuua ühtegi põhjendatud asjaolu, mille tõttu pidi tunnistaja A S tema suhtes meelega süüstavaid ütlusi andma. Maakohus leiab, et tunnistaja A S ütlused on õiged ning kooskõlas teiste käesolevas kriminaalasjas

kogutud tõenditega. Süüdistatava ütlused selles osas, et tunnistaja A S andis talle suulise loa korterisse sisenemiseks ning seal elamiseks, on antud ilma tõendite ja põhjendusteta ning seal oma elamise õigustamiseks. Tunnistaja A S ei saanudki nõusolekut või luba anda, kuna alates kevadest 2010 ei olnud ta enam korteri omanik. Samuti ei toeta süüdistatava seisukohta loa andmise osas asjaolu, et süüdistatav ei pidanud maksma ei üüri ega kommunaalmakseid. Selline kokkulepe on eluliselt mitteusutav ja korteri omanikule ebamõistlik. On selge, et võõrasse ruumi sisenemine on ebaseaduslik, kui see tuleneb valdaja puuduvast nõusolekust. Valdaja tahte vastase sisenemisega on tegemist juhul, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud, see nõusolek peab olema pooltele arusaadav ja heauskne. Käesolevas kriminaalasjas sellised tõendid, mis kinnitavad, et korteri omanik P S andis oma selgesõnalise nõusoleku süüdistatava elama asumiseks korterisse asukohaga xxx, puuduvad. Süüdistatava seletused selle kohta, et loa vaidlusalusesse korterisse sisseminekuks ja elama asumiseks andis talle suuliselt A S , ei ole asjakohased, kuna A S ei olnud alates 31.05.2010 enam korteri omanik. Süüdistatava enda seletuste kohaselt ei tundnud ta huvi ega küsinud, kes on korteri tegelik omanik. Maakohus nendib, et oma ebaseaduslikku sisenemist korterisse xxx ja seal elamist möönis ka süüdistatav ise, kuna kogu seal elamise ajal ei maksnud ta korteri tegelikule omanikule üüri ega tasunud kommunaalmakseid. Seega oli süüdistatav käesolevas kriminaalasjas isikuks, kes võttis korteri asukohaga xxx enda valdusse ebaseaduslikult sissetungimise teel. Sissetungimiseks peetakse sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks, kusjuures ületatakse ruumi omadustest tulenevaid takistusi, millel on kaitseülesanne. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et ei kannatanu P S ega tema perekonnaliikmed S T ja A S ei andnud süüdistatavale vaidlusaluse korteri võtmeid. Tunnistaja S T ütlustest nähtub, et aprillis 2012 tahtis ta korterit kontrollima minna, kuid võtmed ei sobinud ja korteri ust ta lahti ei saanud. Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et vaidlusalusesse korterisse sissesaamiseks lõhkus ta olemasolevad lukud ja asendas need. Eeltoodust nähtub, et süüdistatav sisenes korterisse asukohaga xxx ilmselgelt viisil, mis ei ole tavapärane ja sisenemiseks pidi ta olemasolevad takistused (omaniku lukud) kõrvaldama. Vastuseks süüdistatava viidetele märgib maakohus, et vastavalt Rahvastikuregistri seaduse §6 lg.1 on rahvastikuregistrisse kantud andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus ning vastavalt sama seaduse §48 lg.1 ei anna rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress isikule õigust kasutada aadressijärgset ruumi elukohana, kui puudub ruumi kasutamise õigus seaduses sätestatud alustel. Vastavalt KrMS §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.

oma siseveendumuse

Analüüsides tõendeid kogumis, leiab maakohus, et S.S-ile inkriminaaritud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ja ta on toime pannud KarS §266 lg.2 p.1 (kuni 01.01.2015 kehtinud KarS §266 lg.1) järgi sätestatud kuriteo. Aleksandr

S.S-i süü on kohtus täielikult tõendamist leidnud. Toimepandud kuriteo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. S.S ei tegutsenud hädakaitse- või hädaseisundis. Subjektiivsest küljest on käesolevas kriminaalasjas S.S-i puhul tegemist kuritegude toimepanemisega otsese tahtlusega. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna selge sõnum, et toimepandud süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07). Karistuse mõistmisel võetakse kõigepealt arvesse toimepandud kuriteo asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale. Karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (vt. ka Riigikohtu 14.06.2006 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-4306). S.S on süüdi kuriteos, mis kätkeb endas seost isikliku ruumi tungimise ja selle ruumi puutumatusega. Tegemist on Põhiseaduse §20 ja §32 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 sätestatud õigustega. Maakohus peab siinkohal ka oluliseks asjaolu, et S.S kasutas vaidlusalust eluruumi ilma õigusliku aluseta pika aja vältel. Maakohtu istungitel S.S ei vabandanud ega kahetsenud ega näidanud üles mingit taunivat suhtumist oma teosse. Süüdistatav S.S-i puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Lisaks toimepandud kuriteo raskusele ja laadile arvestab maakohus ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatav S.S on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral ja karistuseks mõisteti 11 aastat vangistust. Karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav

14.01.2010. Käesoleva kuriteo toimepanemises süüdistatakse S.S-i kevadel 2012, seega suhteliselt lühikese aja möödumisel vangistusest vabanemisest. Karistusseadustiku §266 lg.2 p.1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus leiab, et rahalise karistuse mõistmine ei ole käesolevas kriminaalasjas millegagi põhjendatud ning selline karistus ei vastaks karistamise eesmärkidele ja see ei avaldaks süüdistatavale piisavat eripreventiivset mõju. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. S.S-i puhul on tegemist isikuga, kes ei tööta ja kohtul puuduvad andmed tema igakuise legaalse regulaarse sissetuleku kohta. Maksu- ja Tolliameti andmetel teostati S.S-ile väljamakseid viimati 2012 ning nimetatud aastal oli tema väljamaksete summa 2410 €. Ka puuduvad maakohtul andmed selle kohta, et S.S on rahalise karistuse tasumiseks realiseeritavat vara. Seega leiab maakohus, et S.S-i karistamisel rahalise karistusega ei oleks karistuse eesmärk täidetud, kuna karistuse mõju ei oleks piisav, rahaline karistus jääb suure tõenäosusega täitmata. Isiku süüdimõistmisel ja karistamisel peab ühiskond saama aru, et riik on õiguskorra ja kodanike õiguste kaitsmisest huvitatud. Isiku, kes on kriminaalkorras karistatud ja kandnud reaalset vangistust, karistamine rahalise karistusega oleks ebaõiglane ühiskonna suhtes. Ringkonnaprokurör taotles maakohtu istungil süüdistatava karistamist vangistusega, millest osa tuleb ära kanda reaalselt ja ülejäänud osa jätta tingimisi täitmisele pööramata. Maakohus nõustub selle taotlusega osaliselt. Riigikohus on 20.02.2007 kohtuotsuses kriminaalasjas nr.3-1-1-99-06 selgitanud, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on nn. šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt, kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise ehk mõnekuulise vangistusega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav S.S on varasemalt kandnud pikaajalist vangistust ning kuritegu, milles teda süüdistatakse käesolevas kriminaalasja, vältas pika perioodi jooksul. Maakohus leiab, et sellisel juhul ei ole 1 kuu reaalse vangistuse mõistmine põhjendatud ning see ei vasta antud süüdistatava isiku ja toimepandud kuriteo puhul karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile. Ülaltoodu alusel leiab maakohus, et reaalse vangistuse mõistmine ei ole antud süüdistatava puhul käesolevas kriminaalasjas põhjendatud ja otstarbekas. S.S-i on võimalik tema poolt toime pandud kuriteo eest karistada vangistusega, millest ta on tingimisi vabastatud. Peale reaalse vangistuse kandmist sammub endine vang vanglaväravast välja niiöelda musta auku: talle endale on üleminek järsk ning ta kaob õiguskaitsjate vaateväljast, sest riigil ei ole ena, õigust tema tegemistel pidevalt silma peal hoida. Seega tuleb käesolevas asjas arvestada ka sellega, kas juhul, kui süüdistatav kannab oma karistuse reaalselt ära ja vabaneb, jääksid kuriteod sooritamata. Karistamine vangistusega tingimisi tähendab sisuliselt vangistuse eesmärkide täitmist teiste, kuid palju odavamate ja tõhusamate vahenditega. Tingimisi vangistusega kaasneb katseaeg, mille kestel on süüdimõistetul võimalus tõendada, et ta on edaspidi võimeline

järgima seaduskuulekat eluviisi. Maakohus leiab, et Karistusseadustiku §56 lg.1 sätestatud eesmärke – hoiduda uute kuritegude toimepanemisest – on võimalik saavutada ka karistusega, mis ei ole seotud vabaduse võtmisega. Maakohus leiab, et S.S-ile on võimalik mõista karistuseks vangistus alla keskmise sanktsiooni määra. Maakohus peab põhjendatuks mõista S.S-ile karistuseks vangistus 9 kuud, mis jäetakse tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 2 aastat. Karistusseadustiku §78 p.1 alusel hakkab katseaeg kuulutamisest.

kulgema alates

kohtuotsuse

Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §313 lg.1 p.12 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsus. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Eeltoodu alusel kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 585 €. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelses menetluses ja kohtuliku menetluse alguses oli süüdistatavale määratud kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kohtuliku menetluse lõpus oli süüdistatavale määratud kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas. Maakohus peab nimetatud kaitsjate taotlusi kaitsekulude suuruse osas põhjendatuks ja mõistab süüdistatavalt riigituludesse välja kaitsjale (vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin) kohtueelses menetluses makstud tasu eest 120 €, samale kaitsjale kohtulikus menetluses makstud tasu eest 360 € ja kaitsjale (vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas) kohtulikus menetluses makstud tasu eest 356,88 €. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.5 kuuluvad menetluskulude hulka ka kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud. Eeltoodu alusel kuulub süüdistatavalt riigituludesse väljamõistmisele 45 senti.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.