Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist Eevi Valgmäe suhtes või saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellant leiab, et maakohtu seisukohtadega nõustuda ei saa, kuna need ei tugine asjas kogutud tõenditele. AR ei saanud oma hoovi kuidagi kuulda tugevat kassi kräunumist, kuna sel ajal viibis kass garaažis ega kräununud (vahepeal on mitu ust, kaks privaatset hoovi ja tänav). Vahemaa oli selleks liiga pikk , et kannatanu oleks saanud midagi kuulda. Kass ja kott ei olnud läbimärjad, sest nimetatud kastis, mille kohal süüdistatav kotti hoidis ei olnud selleks piisavat kogust vett. Tõendatud kannatanu enda fotodega eelkõige, aga ka E.Valgmäe ütlustega. Loomaarsti tõend oli esitatud menetlusnorme rikkudes peale toimiku tutvustamist koos süüdistusaktiga, s.o. kaitseõigust rikkudes, mistõttu ei saa seda tõendit arvestada, kuna süüdistatav ei saanud kohtueelses menetluses end selle vastu kaitsta. Kaitsja tegi kohtule sellekohase taotluse õigeaegselt kaitseaktis, millise osas kohus seisukohta ei võtnudki, rikkudes, oluliselt menetlusnorme. Sisuliselt puudub objektiivne tõend kassile põhjustatud vigastuste kohta, kuna kaitsja palus süüdistusaktiga koos ehk hilinenult saadetud OÜ S tõendi tõendikogumist välja jätta. Tõend on koopia ja prokurör ei ole selgitanud miks ta toimikumaterjalide hulka ei ole lisanud 07.02.2014.a. koostatud tõendit. Järelikult ei ole tõend koostatud märgitud kuupäeval, seega ei ole see autentne s.o. objektiivne. Selle kontrollimiseks ei ole aga süüdistatav saanud ühtegi taotlust esitada, kuna siis oli juba saadetud kohtusse üldmenetlusse. Mistõttu ei saa lisatud tõendit kaitseõigust rikkudes asja juurde võtta. Kohtu olulise menetlusnormi rikkumise tõttu kujunes süüdistatavale õigustatud ootus tõendikõlbmatu tõendi asja juurde mittevõtmise tõttu kuriteos objektiivse külje puudumisest ja tal puudus vajadus asuda aktiivsele kaitsele. Alles kohtuotsusest selgus, et kohus siiski toetub lubamatule tõendile , lugedes selle objektiivseks. Loomaarsti MV ütlused on vastuolus 4 loomaarsti seisukohaga, mistõttu ei ole see piisav lõpliku järelduse väljaviimiseks ja asjas puudub kohtuekspertiis, millisega oleks olnud nimetatud fakt tõendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb AR ütlused usaldusväärsemateks kui Eevi Valgmäe omad, mistõttu on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, kuivõrd kui kannatanu ütlused ära mõelda, puuduvad Eevi Valgmäed süüstavad kahtlusteta tõendid. Maakohus tugineski otsuse tegemisel peaasjalikult kannatanu ütlustele ning kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsuse nr 3-1-1-31-12 punktis 9 märgituga, mille kohaselt kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna, ongi oluline kannatanu ütluste usaldusväärsus just järjepidevuse ja ühese mõistetavuse pinnalt. Seega tulnuks kohtul analüüsida, kas kannatanu mälu valikulisuse tõttu, millele kaitsja korduvalt viitas, alates kotis suuruse, värvi, vastuolulisusele tegelikkusega, lõpetades sündmuste kronoloogia reprodutseerimise suutmatusega, millele eelnes veel väärhinnangud vahemaade ja kellaaegade osas, saab üldse seda tõendiallikat rakendada või mitte. Riigikohtu seisukohale tuginedes ei saa. Kogu süüdistus ja süüdi tunnistamine tugineb loomaarsti ja kannatanu ütlustele, millised on tõsikindlalt ümber lükatud. Kokkuvõttes on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Üheselt ei ole tõendatud, et Eevi Valgmäe hoidnuks kotis kassi vee all, sest kohas, kus ta kannatanu sõnul pidi seda tegema, ei olnud piisavalt vett, et kassi saanuks vee all hoida , mida tõendab eelkõige kannatanu enese poolt tehtud foto ja skeem väidetava sündmuskohaga, aga ka Eevi Valgmäe ütlus selle kohta, et ta seda ei teinud ning skeem ja viide vannile, kus oleks olnud seda võimalik teha, mis asus aga sündmuskohast vähemalt 20 meetri kaugusel ja varjatumas kohas. Seega ei saanud Eevi Valgmäe hoida kassi kotis vee all keskkonnas millises kass ei ole suuteline elutegevuseks vajalikuks hingamiseks. Tõendatud ei ole, et Eevi Valgmäe oleks kassi üldse nii märjaks teinud, et tema teo ja tagajärje vahel oleks süüdistuses märgitud põhjuslik seos- - selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Kohus tugineb siis taas vaid kahtluse alla seatud loomaarsti ja kannatanu ütlustele. Fotodelt nähtub ja tunnistajana

3(12)

ütlusi andnud loomaarsti kirjeldustest tulenev kopsupõletiku tekkepõhjus on arsti subjektiivne arvamus, mitte ekspertiisiga kinnitatud diagnoos, seega tõsikindlalt tuvastamata - selle kohta puuduvad objektiivselt igasugused tõendid. Seega tulenevalt KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ei saa süüdimõistev kohtuotsus põhineda oletustel ja kuuldustel, vaid ainult tõsikindlatel tõenditel, millised on kogutud kriminaalmenetlusõigust järgides. Kui see veekogus ära mõelda, oli kass juba eelnevalt ikkagi märg juba väljas, puuris ja seda fakti ei ole keegi ümber lükanud. Kohtu viited puudulikele ilmastikutingimustele, millest kohus järeldab, et seda pidi tegema Eevi Valgmäe, on lubamatud ja ette kindlaks määratud järeldused. Tõenditele need ühelgi juhul ei tugine, sest selliseid tõendeid ei ole. Seega on kohtus seesugune järeldus täiesti alusetu. On ju ka võimalik, et keegi kolmas kassi märjaks tegi või kass tuli juba kodunt märjana või oli eelnevalt kusagil märjaks saanud. Kõige selle kohta puuduvad asjas igasugused tõendid. Tõsikindlalt on tuvastamata ja vaidluse all on algusest peale, millal kass kodunt välja sai ja puur sattus. Ei saa tõsikindlalt tuvastada, kas kass ei saanud kusagil mujal märjaks. Või puuris olles varem. Eevi Valgmäe ütlustest nähtub, et kass oli puuris varem, kui kannatanu väidab-seega jäävad ülekaalukalt tõendid kinnitama asjaolu, et kass oli vihma käes piisavalt kaua puuris, et märjaks saada. Seda fakti toetab tõendikogumis ka kaitsja esitatud tõend ilmastikutingimuste kohta, millest nähtub, et 04.01.2014.a. sadas vihma ja tunnistaja K ning Valgmäe ütlus selle kohta, et 05.01. sadas samuti vihma ja ilmastiku tõend selle kohta, et väljas olid plusskraadid ja õhuniiskus suur, mitte kohtu järeldus, et nii see ei olnud. Kannatanu enda tegevus võis põhjustada kassi alajahtumise. Nagu eelnevalt märgitud puudub kuriteo objektiivne külg. Eevi Valgmäe oli püüdnud ja Varjupaika lasknud viia vähemalt 15 kassi (13 dokumenteeritud, tõendid esitatud). Sellel eesmärgil tegutses Eevi Valgmäe ka sel korral, kuna puhkepäeval kassidele Varjupaigast järele ei tulda ja kass oli märg, mistõttu vajas ta viivitamatult Eevi Valgmäe abi, et omanikuni (keda Eevi Valgmäe ei teadnud) või Varjupaika (kuhu Eevi Valgmäe oli ennegi kasse viinud) jõuda. Ja just seda Eevi Valgmäe üritaski teha, kui kannatanu kohale ilmus ja teda süüstama hakkas. Eevi Valgmäe sõnu kinnitavad kõik tunnistajad, Eevi Valgmäe ise, ajalehe artiklid ja kõik asjas kogutud tõendid. Samuti ei vasta tunnistaja AK ütlused tõele terves ulatuses, kuna need on vastuolus tema enda ütlustega ajalehe artikliski, kus ta kinnitab, et on andnud kassipüüdjale loa püütud kassid ise Varjupaika toimetada, nagu ka selles osas, kus asus E.Valgmäe juures püünispuur. Kass Mack on elus ja terve ning tema vigastused ei olnud eluohtlikud ja seda suuresti tänu Eevi Valgmäele, mida kassiomaniku hooletu käitumise kohta oma lemmikloomapidamisel kahjuks öelda ei saa. KarS § 264 lg 1 p 3 järgi subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Selleks, et Eevi Valgmäele etteheidetav käitumine vastaks § 264 lg 1 p 3 koosseisulistele tunnustele tuleb kohtul tuvastada kaudne tahtlus. Kohtuliku uurimise käigus pole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et süüdistatav oleks teadlik , et kui ta kallab kassile vett jalgadesse, võiks see endaga kaasa tuua uppumissurma. Puudub süü, puudub kuriteo objektiivne ja subjektiivne külg. Apellant leiab, et kohus ei ole otsuse tegemisel ja tõendite hindamisel olnud järjekindel. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus ja mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 alusel. Apellant märgib samuti, et KarS § 264 ettenähtud süüteo koosseis on oma olemuselt blanketne, kuna looma suhtes lubamatu teo kirjeldus leidub LoomaKS § 4 lg 1 ning selles sätestatud kataloog on ammendav – nimelt „looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest

4(12)

menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud LoomaKS § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed.“ Sellest kataloogist tulenevalt on süüdistuse kohaselt Eevi Valgmäele inkrimineeritud kassi vee all hoidmine, mida tegelikult mitte ühegi tõendiga tõendatud ei ole. Tuleb vastata küsimusele, kas tema poolt väidetavalt toimepandud looma suhtes lubamatu tegu on toime pandud ja alles seejärel, kas see on toime pandud julmal viisil. Kuna Eevi Valgmäe ei ole kassi vastu toime pannud ühtegi kataloogis loetletud tegu, tuleb mõlemale küsimusele vastata eitavalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(12)

Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.2 Järgenvalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et kuna süüdistaja esitas 07.02.2014.a. OÜ S loomaarsti tõendi menetlusnorme rikkudes peale toimiku tutvustamist koos süüdistusaktiga, siis on tegemist süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega. Tulenevalt sellest ei saanud kohtueelses menetluses süüdistatav end selle vastu kaitsta. Selle kontrollimiseks ei ole aga süüdistatav saanud ühtegi taotlust esitada, kuna siis oli juba saadetud kohtusse üldmenetlusse. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et lisatud tõendit ei saa kaitseõigust rikkudes asja juurde võtta. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). Menetlusosalised võivad tulenevalt KrMS § 225 lg 1 sättest kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi. KrMS § 225 lg 4 sätestab üheselt, et kriminaaltoimiku materjal, mis on kogutud lisatoiminguga, esitatakse tutvumiseks KrMS § 224 kohaselt. Käesoleval juhul on prokuratuur esitanud lisatoiminguga kogutud materjali, s.o 07.02.2014.a. OÜ S loomaarsti tõendi tutvumiseks kaitsjale KrMS § 224 lg 1 korras, mistõttu ei ole prokuratuur rikkunud KrMS § 224 lg 1 esimese lause nõudeid. Kolleegiumil tuleb möönda, et prokuratuur ei oleks pidanud seda tõendit saatma kaitsjale koos süüdistusaktiga, kuid kolleegium ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et tegemist on süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega. Käesolevas asjas apellatsioonis märgitud asjaolud ei anna piisavat põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 tähenduses. Vaatamata asjaolule, et süüdistusakt saadeti kohtusse enne, kui taotluse esitamise tähtaeg ei olnud möödunud, oli kaitsjal ja süüdistataval enne eelistungit ja ka kohtuistungil tagatud piisav võimalus eelpool nimetatud tõendiga tutvuda. Süüdistusakt saadeti kohtusse 25. juunil 2014.a (lk 1-5) ja eelistung toimus 05.septembril 2014.a (lk 1719). Kaitseakt esitati kohtule 01.septembril 2014.a (lk 11-16). Kaitsja ja süüdistatav said nimetatud tõendiga ja süüdistusaktiga tutvuda üle kahe kuu enne eelistungit, mis on piisav ajavaru, et otsustada ja märkida kaitseaktis, milliseid tõendeid kaitsja soovib esitada ja nende isikute nimekiri, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb. Kolleegium leiab, et olukorras kus kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus aegsasti enne maakohtu eelistungit kriminaalasja materjalidega, st ka lisatoiminguga kogutud tõendiga tutvuda, kuid mille kohta ei saanud kaitsja esitada kohtueelsel uurimisel taotlusi, pole põhjust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes, mistõttu on ainetu kaitsja väide süüdistatava Eevi Valgmäe kaitseõiguse rikkumisest. On ilmselge, et prokuratuuril tuleb tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub nende õiguses teada süüdistuse sisu ja kogutud tõenditest. Kuid ka kaitsjal on kohustus esitada kõik asjakohased tõendid ja taotlused kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning tähtajaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-119-09 üheselt märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Nii ei saa välistada ka poole õigust esitada kohtule tõendina teavet pärast eeluurimise lõppu. Mõistetavalt peab aga kõnealuses olukorras arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid

6(12)

takistused või mõjuvad põhjused. Seega peab taotluse esitaja ühtlasi põhjendama, miks tõendit õigeaegselt ei esitatud. Tõendi vastuvõtmisel saab kohus vajadusel välja kuulutada vaheaja või lükata kohtuliku arutamise edasi, et anda pooltele võimalus sellega tutvumiseks ja tõendi kohta arvamuse kujundamiseks. Järelikult võib tõendi mittetähtaegse esitamisega kohtuliku arutamise käigus kaasneda küll asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus. Tulenevalt eelmärgitud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast, on ainetu kaitsja apellatsioonis toodu, et prokuröri poolt esitatud tõendi, s.o 07.02.2014.a OÜ S loomaarsti tõendi kontrollimiseks ei ole süüdistatav saanud ühtegi taotlust esitada, kuna siis oli juba saadetud kohtusse üldmenetlusse. Kolleegium märgib, et KrMS § 34 lg 1 p-de 7, 8, § 35 lg 2 kohaselt on nii kahtlustataval kui süüdistataval õigus esitada tõendeid ja taotlusi ning teha seda ka kohtulikul uurimisel tulenevalt KrMS § 284 lg 2, § 297 lg 1, 2 sätetest. 5.3 Ka ei nõustu kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga, et kuna tõend mis edastati koos süüdistusaktiga kaitsjale on koopia ja kuna prokurör ei ole selgitanud miks ta toimikumaterjalide hulka ei ole lisanud 07.02.2014.a koostatud tõendit, siis järelikult ei ole tõend koostatud märgitud kuupäeval, seega ei ole see autentne s.o objektiivne. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja toodud väitega, et maakohus ei ole seisukohta võtnud 07.02.2014.a. OÜ S loomaarsti tõendi osas ning selle kasutamine süüdistatava süü tuvastamisel selgus alles maakohtu otsusest. Esiteks sätestab KrMS § 224 lg 1 üheselt, et prokuratuur esitab kaitsjale kriminaaltoimiku koopia, st kõik kogutud tõendid on koopiad, mitte originaalid. Seega on meelevaldne kaitsja seisukoht, et kuna tegemist on koopiaga, siis ei ole nimetatud tõend autentne s.o objektiivne. Teiseks nähtub maakohtu eelistungi protokollist (lk 18) üheselt, et eelistungil on kohus selgitanud asjaolu, et praegu ei saa pooled vaielda tõendite üle, kuna kohtulik uurimine alles tuleb ja kohtuliku arutamise käigus võtab kohus seisukoha tõendite osas. Maakohus on nimetud tõendi osas kohtulikul uurimisel seisukoha võtnud, nii on maakohus määranud: „Võtta esitatu toimiku materjalide juurde.“ (lk 98), seega apellandi apellatsioonis märgitud rikkumist kolleegium ei tuvastanud. Kolmandaks ei ole vähetähtis, et kohtulikul uurimisel maakohtus ei olnud kaitsjal ega süüdistataval vastuväiteid nimetatud tõendi vastuvõtmiseks (lk 98). Lisaks eelmärgitule ei olnud maakohtul alust keelduda eelpool nimetatud tõendi vastuvõtmisest, kuna tõend oli ära toodud ka süüdistusaktis tõendite loetelus. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et OÜ S loomaarsti tõend on lubatav tõend ning tõendi kogumisel ei ole korda rikutud. Maakohtu poolt nimetatud tõendi vastuvõtmine oli lubatud ja seaduslik ning ei olnud süüdistatavale ja kaitsjale üllatuslik.

7(12)

ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Eevi Valgmäe suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistuses KarS § 264 lg 1 p 3 järgi.

8(12)

ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda tema ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Ka ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kannatanu AR ütluste avaldamise põhjuseks oli ka kannatanu mälu värskendamine ning kannatanule meenus tõendamiseseme olulised asjaolud, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on kannatanu kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja/kannatanu ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kolleegium tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab, et käesolevas asjas kannatanu AR niisugune ütluste avaldamine ei väljunud mälu värskendamise raamidest ja ei ole käsitletav KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisena. Maakohtus on ristküsitluse jätkamisel välja selgitatud, mis kannatanule meenus ning ristküsitlusel saadud ütlusi on maakohus hinnanud kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Pigem seaks kannatanu ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. Lisaks on kannatanu selgitanud maakohtus, et sündmusest on palju aega mööda läinud ning kõiki detaile ei suuda meenutada, kuivõrd ka küsimusi saab esitada erineva detailsus astmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus ütluste erinevusest (täpsusest) ei ole ebaloogiline ja on usutav. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu AR kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

9(12)

10(12)

kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites nr 3-1-1-67-06; 3-1-1-9107.

11(12)

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

Sten Lind

Urmas Reinola

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.