Kohtulahend

Riigikohtule

Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 13.mai 2015.a. otsusega tunnistada süüdi A.S KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes A.S ’ile vähendatud karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. Karistusaja algust arvata alates A.S ’i kinnipidamisest, s.t alates 11.05.2015. a. KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldada A.S’i suhtes tõkendit vahistamine kuni käesoleva kohtuotsuse jõustumise või karistuse ärakandmiseni. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 ja § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista A.S ’ilt riigituludesse menetluskuludena: • kaitsjatasu summas 120 eurot ja • sundraha summas 292,50 eurot. Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb A.S’il tasuda menetluskulud kokku summas 412,50 eurot ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest esimesed 11 kuud igakuiselt 34,40 eurot viimasel kuul 34,10 eurot. A.S mõisteti süüdi selles, et tema isikuna keda on 27.06.2014 Harju Maakohtu otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi varguse süstemaatilise toimepanemise eest, seega isikuna, kes paneb toime varguseid süstemaatiliselt, uuesti viibides 11.05.2015 kella 14:03 ajal Tallinnas Endla 45 asuva kaupluse P müügisaalis, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil AS P ́ile kuuluvad 4 silmakreemi L ́oreal maksumusega 9,79 eurot tükk, kokku maksumusega 39,16 eurot , pani need taskusse ning möödus kaupluse kassaderivist jättes tahtlikult tasumata võetud kauba eest. Vargus jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatava kaitsja adv. L.Viil vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas ning taotleb selle lühendamist. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega

karistusmäära valikul ja esitab omapoolsed väited, miks peaks tema arvates olema karistusmäär lühem. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu, et A.S-i poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. A.S-i poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 39,16 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega A.S-i tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on ka maakohtu hinnangul asjaoluga, mis viitab väiksele süüle. Isegi kui rangelt järgida kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtet, et iga järgnev karistus samaliigilise kuriteo eest peaks olema eelmisest rangem, ei peaks käesolevas kriminaalasjas A.S-ile mõistetav karistus olema igal juhul 1-aastane vangistus. A.S’i on viimasel korral karistatud Harju Maakohtu 27. 06. 2014. a otsusega süstemaatiliselt toimepandud kokku kahe varguse katse eest 1 aasta pikkuse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 1/3 võrra 8 kuuni. Kuivõrd käesolevas asjas on karistus mõistetd ühe väheväärtusliku asja varguse katse eest, oleks maakohus võinud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid järgides ja varasemaid sanktsiooni minimaalmäära lähedasi karistusi silmas pidades piirduda lühemaajalise vangistusmääraga. Käesolevas asjas on A.S-i karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. (vt RKKKo nr 3-1-1-14-07, 3-1-1-23-96). Maakohus märkis õigesti, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. A.S-i isikuandmetega seonduvalt märgib apellant, et ta on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid üksnes kergemate süütegude ja peamiselt väheväärtuslike esemete varguste eest. Maakohus märkis õigesti, et A.S-i süü ei ole suur. Karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt ei või isikut karistada suuremas määras, kui on vastav tema süü suurusele. Samas tuleb kaaluda, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Ei ole alust kahelda A.S-i selgitustes, mille kohaselt ta varastas kõigil juhtudel seetõttu, et sissetulekuid ega vara tal ei olnud. Kaitsja arvates võiks mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Samas on kohus mõistnud süüdistatavale 1-aastase vangistuse, mis ei ole sanktsioooni alammäära lähedane ega lühiajaline karistus. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et A.S-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 1 aasta pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär

ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

hoidumine

uute

süütegude

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55 -07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 -1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A.S-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks A.S-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. A.S-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemi sest hoiduma. Süüdistatavat on varem 9-l korral karistatud kriminaalkorras ja kehtivaid väärteokaristusi on tal 21. Käesoleval juhul ei saa kuidagi suhtuda tõsiselt väitesse, et selline mõistetud karistus on ülemäära range karistus. Karistusmäär jääb alla sanktsiooni keskmäära ning kõigi apellatsioonis esinevate asjaoludega, mis annavad võimaluse mõista karistust allapoole sanktsiooni keskmäära on juba arvestatud. Korduvalt kuritegusid toime pannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Kohtukolleegium on seisukohal, et A.S-i osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Iga karistus, mis jääb alla KarS prg. 199 lg 2 sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära, on juba tema jaoks soodne/kerge karistus arvestades süüdistatava isikut ja tema suhtumist õiguskorda. Karistus peab olema adekvaatne toimepandule. Seega apellandi taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonis ei ole ka esitatud ühtegi asjaolu, mida apellatsioonikohus saaks arvestada. Süü puhtsüdamlikku kahetsust ei saa kohtukolleegiumi arvates antud juhul kuidagi ületähtsustada nagu seda teeb kaitsja oma apellatsioonis. Tegemist on poevarguse katsega ja kuna süüdistatav oli kogu kaubaga kinni peetud, siis on selge, et süü eitamine olnuks võimatu. Ka ei saa olla tõsiseltvõetav kahetsuse siirus olukorras, kus isik süsteemselt varastab e. kahetseb ja jälle varastab, siis kahetseb ja ikka varastab jne. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § -st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda ning kohtukolleegium mõistab käesoleva määrusega need süüdistatavalt välja. /

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.