1-15-3901/9 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1-15-3901 Peale seda liikus isik kohe kassade poole ja kell 14:03 läbis kassarivi ja turvaväravad 4 paki kreemi eest tasumata. Tunnistaja teavitas sellest koheselt kassade ees olevat turvatöötajat, kes noormehe kinni pidas. Teise tunnistaja, Xxx, ütlustest (tl 4 pöördel) nähtub, et ta oli 11.05.2015. a Kristiine Prismas aadressil Endla 45 Tallinn tööl oma tööpostil kassade ees. Tol päeval sai ta keskuselt teate, et kinni tuleb pidada noormees pruuni tagi ja tumedate mütsi ning pükstega. Samuti nähtub tunnistaja Xxx ütlustest, et tema pidas kell 14:03 kinni isiku, keda esimene tunnistaja oli näinud videokaamerate vahendusel kauplusest kreemi võtmas. Turvaruumis toimunud kontrolli käigus leiti isiku tagataskutest 4 pakki Loreal Paris silmakreemi koguväärtusega 39,16 eurot, mille eest isik ei olnud tasunud ja mis kuuluvad Prisma Peremarket AS-ile. Tunnistaja Xxx sõnade kohaselt tagastati kaup kauplusele. AS Prisma Peremarket avaldus (tl 2) kinnitab tunnistajate ütlusi võetud kaupade (4 kreemi) osas ning tunnistaja Xxx ütlusi varastatu väärtuse (39,16 eurot) osas. Samuti nähtub avaldusest, et õigusvastane tegu pandi toime 11.05.2015. a kell 14:03 Kristiine Prismas aadressil Endla 45 Tallinn. Õigusvastase teo toimepanemise akti (tl 5) ja kahtlustatava kinnipidamise protokolli (tl 9) kohaselt oli isik, kes peeti Kristiine Prismas 11.05.2015. a kell 14:03 toime pandud õigusrikkumises kinni H.Z. H.Z andis 12.05.2015. a toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel ütlusi (tl 17), mille kohaselt tunnistas ta end talle esitatud kahtlustuses süüdi. H.Z selgitas, et eile (s.t 11.05.2015. a) peale lõunat läks ta Kristiine kaubanduskeskuses asuvasse Prisma kauplusse. Raha tal kaasas ei olnud. Enda sõnade kohaselt ta algselt midagi varastada ei kavatsenud. Sisenes Prisma müügisaali ja võttis ostukorvi ning jalutas mööda kauplust. Möödudes kosmeetikaosakonnast, nägi, et seal ei ole inimesi ega turvatöötajaid ning ta osutas proovida varastada. Ta võttis 4 firma L’Oreal karpides olevat kreemi ja pani need kohe jope taskusse. Seejärel suundus väljapääsu poole ja väljus müügisaalist läbi kaupluse kassade. Koridoris astus tema juurde turvatöötaja ja pidas ta kinni. Turvaruumis andis ta varastatud kreemid vabatahtlikult välja. Varguse toimepanemist selgitas H.Z sellega, et tööd ega mingisugust sissetulekut tal ei ole ning varastas, sest raha tal ei ole ja tahtis kreemid maha müüa, et saada raha enda vajadusteks. Samal päeval mõned tunnid hiljem toimunud ülekuulamisel jäi H.Z varem antud ütluste juurde. Seega toimunud sündmuse osas, s.t millal, kus ja mida püüdis H.Z õigusvastaselt võtta ning kuidas ta kinni peeti, kattuvad nii tunnistajate kui ka süüdistatava ütlused. Kohus leiab, et H.Z’i teoplaan oli Prisma kauplusest võtta kaupa, mida on kerge realiseerida ning väljuda kauplusest koos võetud kaubaga, olles selle eelnevalt peitnud endale taskutesse/põue alla. Sealjuures on kohus seisukohal, et H.Z tegutses kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes. Nimetatud paragrahv sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. H.Z on andnud järgmised ütlused (tl 17): /.../ Raha mul kaasas ei olnud. Algselt ma midagi varastada ei kavatsenud. Ma sisenesin Prisma müügisaali ja võtsin ostukorvi. /.../ Jalutasin mingi aeg mööda kauplust. Möödudes kosmeetikaosakonnast nägin, et seal pole inimesi ega turvatöötajaid ning ma otsustasin proovida vargust toime panna. /.../ Olen Töötukassas arvel, kuid tööd ei ole ning mingisuguseid sissetulekuallikaid pole. Panin varguse toime seetõttu, et raha ei olnud ning tahtsin kreemid maha müüa, et saada raha enda vajadusteks. Kuigi H.Z’i enda sõnade kohaselt ei olnud tal juba kauplusse minnes tahtlust midagi varastada, vaid tahtlus varastada tekkis alles kaupluses olles ja tühja kosmeetikaosakonda nähes, siis kohus sellega ei nõustu. Arvestades asjaolu, et H.Z ei tööta (tl 8, 14, 19, 50) ega oma ka muid sissetulekuallikaid (Maksu- ja Tolliametil puuduvad tema tulude kohta andmed – tl 35) ning ta ise tunnistab, et varastas selleks, et kaup maha müüa ja oma vajadusteks raha saada, ei ole eluliselt usutav, et tal tekkis plaan midagi varastada alles kaupluses olles. Kohus on seisukohal, et kaupluses olles varastatu objekt 3 (8)

1-15-3901 lihtsalt konkretiseerus, s.t alles kaupluses teadis H.Z kindlalt, mida ta tahab varastada, sest tühi kosmeetikaosakond oli selleks ohutuim varguse toimepanemise koht, mistõttu oli loogiline võtta ka kaupa just kosmeetikaosakonnast, sest kui seal inimesi ei ole, siis on vahelejäämise risk väiksem. Siinkohal märgib kohus, et asjaolul, kas H.Z ’ile tekkis plaan varastada kaupa juba enne kauplusse sisenemist või kaupluses olles, ei oma subjektiivse koosseisu osas ka tähendust, kuivõrd mõlemal juhul on isik tegutsenud kavatsetult ehk kindla eesmärgiga kauplusest varastada. Lisaks eelnevale on H.Z täiesti teadlik ka asjaolust, et teda on viimati Harju Maakohtu 27.06.2014. a kohtuotsusega karistatud süstemaatiliselt toimepandud varguste katsete (kaks episoodi) toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi (tl 32-33, 24). Nimetatud kohtuotsusega mõisteti H.Z’ile reaalne vangistus pikkusega 7 kuud ja 28 päeva alates 25.06.2014. a. Kohtuistungil ütles H.Z , et karistuse kandmiselt vabanes ta 20.02.2015. a (tl 50). Sealjuures ei olnud Harju Maakohtu 27.06.2014. a otsus H.Z ’i puhul esimene kohtuotsus, milles ta mõisteti süüdi süstemaatiliselt toime pandud varguste katsete eest. H.Z’il on veel neli kehtivat kriminaalkaristust süstemaatiliselt toimepandud varguste katsete eest (tl 24-25 pöördel). Lisaks nähtub Harju Maakohtu 27.06.2014. a kohtuotsusest asjaolu, et H.Z mõisteti süstemaatiliselt toime pandud varguste katsetes kauplustest süüdi olukorras, kus ta oli 07.04.2014. a vabanenud vanglast samuti KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt, kuid esimese varguse katse episoodi pani toime kõigest kuu peale vabanemist. Käesoleval juhul vabanes H.Z vanglast 20.02.2015. a, kuid õiguskuulekas suutis ta olla vaid 2,5 kuud enne kui pani toime taaskord uue varguse katse. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et H.Z on teadlik süstemaatilise varguse koosseisust ning kuivõrd ta teab, milline tegevus nimetatud koosseisule vastab, siis oli ta teadlik ka sellest, et kui ta niivõrd lühikese ajavahemiku jooksul peale süstemaatiliselt toimepandud varguste eest mõistetud karistuse ärakandmist taaskord paneb toime kasvõi ühe varguse katse, siis kvalifitseeritakse tema tegu KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ehk ta paneb toime uuesti kuriteo. Objektiivne koosseis Eelnevalt väljatoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et H.Z asus vahetult varguse koosseisu täitmisele. Nimelt murdis H.Z kreemide omaniku (Prisma Peremarket AS-i) valduse nendele võttes kreemid ja pannes need endale jope taskutesse/põue ning suundudes seejärel nende eest maksmata kassadest mööda. H.Z ei jõudnud aga enda valdust võetud kaupadele kehtestada, sest ta peeti pärast kassadest möödumist kaupluse turvatöötaja Xxx poolt kinni. Seetõttu ei olnud H.Z ’il võimalust sündmuskohalt lahkuda ja vabalt vallata ja käsutada (s.t maha müüa) võetud kaupu. Seega on tõendamist leidnud, et H.Z täitis varguse katse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-87-08 p-s 10 märkinud süstemaatilise varguse kohta järgmist: Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need varguse teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Sealjuures peavad need vargused olema omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused peavad moodustama teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Hilisemas lahendis nr 3-1-1-66-13 on Riigikohtu kriminaalkolleegium jäänud eeltoodud seisukoha juurde.

1-15-3901 Kuivõrd H.Z püüdis varastada kokku 4 silmakreemi koguväärtusega 39,16 eurot (tl 4 pöördel, 2) oli vargus suunatud väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes ehk eraldiseisvalt oleks antud juhul tegemist väärteoga. Arvestades aga asjaolu, et H.Z vabanes 20.02.2015. a KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kahe varguse katse episoodi eest mõistetud kriminaalkaristuse ärakandmiselt (tl 32-33, 50) ning KarS § 218 lg 1 eest on teda karistatud ka 21.03.2015. a toimepandud teo eest (tl 25 pöördel), siis on kohtu hinnangul süstemaatilise varguse objektiivse koosseisu olemasoluks vajalikud vähemalt kolm varguse episoodi täidetud. Kohus leiab, et täidetud on ka teine süstemaatilise varguse tuvastamise kriteerium. Nimelt on varastamine kujunenud H.Z ’ile elustiiliks. Eelnevast nähtub, et H.Z kandis viimati karistust KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Sealjuures mõisteti ta viimati, s.t Harju Maakohtu 27.06.2014. a otsusega, süüdi kahes varguse katse episoodis, mis olid toime pandud kuupäevadel 03.05.2014. a ja 25.06.2014. a (tl 32-33, 24). Viimase kohtuotsusega tuvastatud kaks varguse katse episoodi olid samuti toime pandud kõik kauplustes (tl 32 pöördel - 33). Varastatu objektiks oli eelmises kohtuotsuses kergesti realiseeritav toidukaup ning käesolevas asjas kergesti realiseeritav kosmeetikakaup, mis viitavad, et isik püüdis asju varastada selleks, et varastatu maha müüa ja raha saada. Käesolevas kriminaalasjas arutluse all olev varguse katse episood toimus 11.05.2015. a. Seega kõik viimased kolm varguse katset on H.Z toime pannud ca 1 aasta jooksul. Sealjuures on ta sellesama aasta jooksul viibinud vanglas karistust kandmas kokku ligi 8 kuud. Seega sisuliselt on kõik kolm viimast varguse katset toime pandud 4 vabaduses viibitud kuu jooksul. Peab märkima ka asjaolu, et kui käesoleva episoodi pani H.Z toime ca 2,5 kuud peale viimase karistuse ärakandmiselt vabanemist, siis eelmises kohtuotsuses kajastatud kahest episoodist esimese pani ta toime kõigest kuu peale Harju Maakohtu 11.10.2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmiselt vabanemist (tl 32-33). Lisaks on H.Z pannud toime ka ühe väärteo KarS § 218 lg 1 järgi samuti peale viimast vabanemist, s.t 21.03.2015. a (tl 25 pöördel). Nimetatud asjaolu näitab ilmekalt, et H.Z on isik, kes ei suuda vabaduses viibides hoiduda kuritegelikust käitumisest ning hoolimata süstemaatiliste varguste katsete eest mõistetud reaalsete vanglakaristuste ärakandmiselt vabanemist ikkagi paneb toime üha uusi varguse katseid. Kohus leiab, et H.Z on vähemasti viimase kahe kohtuotsuse ja käesolevas kriminaalasjas arutluse all oleva varguse katse episoodi valguses sisuliselt esimesel võimalust peale vabanemist jätkanud oma samalaadset käitumist ja elustiili. Nii kohtuistungil kui ka varasemalt kahtlustatavana ülekuulamisel väljendatu kohaselt varastas H.Z selleks, et varastatu maha müüa ja elamiseks raha saada (tl 17, 50). Kuivõrd ka Maksu- ja Tolliametil ei ole andmed H.Z’i tulude kohta (tl 35) ning töökohta tal samuti ei ole (tl 8, 14, 19, 50), kinnitab kõik see veelgi kohtu seisukohta, et H.Z’i puhul on varastamine kujunenud talle elustiiliks ja elatumisallikaks. Kohus on seisukohal, et eeltoodud põhjustel on H.Z täitnud KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk süstemaatiliselt toimepandud varguse katse objektiivse koosseisu. Õigusvastasus ja süü H.Z’i teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. H.Z oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja toimikust ei nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning H.Z on sündinud 1985. aastal (tl 8, 14, 19, 24, 34, 45). Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on H.Z ’i tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et H.Z on pannud toime talle etteheidetava kuriteo KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 mõttes ehk süstemaatilise varguse katse. 5 (8)

1-15-3901 Karistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul on H.Z ’i suhtes välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.Z ’il ei ole töökohta (tl 8, 14, 19, 50) ning Maksu- ja Tolliametil tema tulude kohta andmed puuduvad (tl 35). Kohtuistungil rääkis H.Z, et ta varastas selleks, et saada raha elamiseks (tl 50). Ka kahtlustatavana ülekuulamisel on H.Z rääkinud, et ta varastas selleks, et kaup maha müüa ja raha saada enda vajaduste rahuldamiseks (tl 17). Lisaks nähtub H.Z ’i karistusregistrist (tl 25 pöördel-28), et tal on kokku 21 kehtivat väärteokaristust alates 2010. aastast, milledest 14 puhul on talle karistuseks määratud rahatrahvid vahemikus 19,17-120 eurot. Sealjuures on kõik rahatrahvid tasumata. Seega on leebema karistusliigi kohaldamine H.Z ’i puhul välistatud ainuüksi põhjusel, et isik ei ole võimeline sellist karistusliiki kandma. Samuti on leebema karistusliigi kohaldamine H.Z ’i puhul välistatud tulenevalt eripreventiivsetest kaalutlustest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on H.Z ’il 9 kehtivat kriminaalkaristust (tl 24-25 pöördel), millest vaid üks ei ole seotud varavastase kuriteo toimepanemisega. Sealjuures koguni viis kriminaalkaristust on tal seoses süstemaatiliselt toimepandud varguste katsetega. Viimased kaks kriminaalkaristust, mis on mõlemad mõistetud süstemaatiliselt toimepandud varguste katsete eest, on olnud reaalsed vanglakaristused (tl 24). Arvestades ka ajavahemikku, mille jooksul H.Z on viimastel kordadel peale vabanemist jätkanud uute varguste toimepanemist, ei ole isegi reaalse vanglakaristuse ärakandmine suutnud teda seega hoida kuritegelikust käitumisest eemal, mistõttu rahalist karistust kui leebemat karistusliiki ei ole H.Z’i puhul võimalik kohaldada. Eeltoodud põhjustel on H.Z’i puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. H.Z ’i süü suurust mõjutab esmalt esemete väärtus, mida ta püüdis varastada. Varguse episoodis, milles esitati H.Z’ile käesolevas kriminaalasjas süüdistus, püüdis H.Z varastada silmakreeme koguväärtuses 39,16 eurot (tl 2, 4 pöördel). Kuivõrd vargus jäi katse staadiumi ning H.Z ei olnud silmakreeme ka kahjustanud, siis tagastati need kauplusele ning tsiviilhagi tema vastu ei ole esitatud. KarS § 121 p 1 kohaselt on oluline kahju selline, mis ületab 4000 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega oli H.Z ’i tegevus suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Lisaks eeltoodule arvestab kohus ka asjaoluga, et H.Z pani varguse katse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist suurele süüle viitava asjaoluga. Kohus loeb H.Z ’i puhul süüd suurendavaks aga asjaolu, et ta jätkas seadusevastast käitumist vahetult peale eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalse vangistuse ärakandmiselt vabanemist. Nimelt vabanes H.Z 20.02.2015. a (tl 50), kuid käesolevas otsuses on tuvastatud, et uue varguse episoodi pani toime juba 11.05.2015. a. H.Z’i puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel (tl 17). Kohtul ei ole alust kahelda H.Z’i poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes H.Z’i teos ei esine. Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid (eelkõige varastatu väärtust ja üht episoodi), ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et H.Z ’i süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS § 199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on ca 2 aastat ja 6 kuud vangistust. 6 (8)

1-15-3901 Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevalt on kohus juba refereerinud, et H.Z’il on kokku 9 kehtivat kriminaalkaristust, (tl 2425 pöördel), millest vaid üks ei ole seotud varavastase kuriteo toimepanemisega. Sealjuures koguni viis kriminaalkaristust on tal seoses süstemaatiliselt toimepandud varguste katsetega. Viimased kaks kriminaalkaristust, mis on mõlemad mõistetud süstemaatiliselt toimepandud varguste katsete eest, on olnud reaalsed vanglakaristused (tl 24). Arvestades ka ajavahemikku, mille jooksul H.Z on viimastel kordadel peale vabanemist jätkanud uute varguste toimepanemist, ei ole isegi reaalse vanglakaristuse ärakandmine suutnud teda mõjutada õiguskuulekale teele asuma. Lisaks on H.Z’il ka 21 kehtivat väärteokaristust, milledest neli on väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud väärtegude eest (tl 25 pöördel-26 pöördel, 28). Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest (sh peale reaalsete vanglakaristuste ärakandmist) jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Arvestades, et H.Z’i on viimasel korral karistatud Harju Maakohtu 27.06.2014. a otsusega süstemaatiliselt toimepandud kokku kahe varguse katse eest 1 aasta pikkuse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 8 kuuni (tl 24, 32-33), ei saa käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus olla leebem selleks, et mõistetav karistus võiks üldse mingit eripreventiivset mõju H.Z ’i puhul omada. Võttes arvesse ka asjaolu, et viimased kaks karistust on H.Z ’ile mõistetud just süstemaatiliselt toimepandud varguse katsete eest ning mõlemal korral on tegemist olnud reaalsete vanglakaristustega, kuid isik on koheselt peale vabanemist jätkanud uute varguste toimepanemist, ei saa H.Z ’ile mõista vanglakaristust tingimis ega seda ka mitte asendada. Eeltoodud põhjustel on välistatud H.Z ’ile mõistetava vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, mida H.Z kohtult taotles (tl 51). Seega peab käesoleval juhul mõistetav karistus olema samuti reaalne vangistus pikkusega minimaalselt 1 aasta. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Võttes arvesse H.Z ’i süü suurust (eelkõige varastatu väärtust ja üht varguse katse episoodi), samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus H.Z’ile KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka lugeda eelvangistuses viibitud aeg. H.Z on kahtlustatavana kinni peetud alates 11.05.2015. a kella 14:03-st (tl 9). Kuivõrd kohus mõistab H.Z’ile karistuseks reaalse vangistuse ning isik on ka otsuse tegemise ajal kinni peetud, siis karistuse kandmise algust tuleb lugeda alates tema kinnipidamisest, s.t alates 11.05.2015. a. Tõkend H.Z vabanes vanglast KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuse ärakandmiselt 20.02.2015. a (tl 50). käesolevas kriminaalasjas arutluse all oleva varguse katse episoodi pani H.Z toime juba 11.05.2015. a ehk ca 2,5 kuud peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Sealjuures on H.Z’il ka üks kehtiv väärteokaristus KarS § 218 lg 1 järgi, mis on toime pandud 21.03.2015. a ehk napilt kuu peale viimase karistuse kandmiselt vabanemist. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on H.Z ’il kokku 9 kehtivat kriminaalkaristust, (tl 24-25 7 (8)

1-15-3901 pöördel), millest vaid üks ei ole seotud varavastase kuriteo toimepanemisega. Sealjuures koguni viis kriminaalkaristust on tal seoses süstemaatiliselt toimepandud varguste katsetega. Lisaks on H.Z’il ka 21 kehtivat väärteokaristust, milledest neli on väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud väärtegude eest KarS § 218 lg 1 järgi (tl 25 pöördel-26 pöördel, 28). H.Z palus kohtuistungil kohtul anda talle viimane võimalus ja asendada vangistus üldkasuliku tööga, et ta saaks näidata, et ta oskab ka tööd teha ja mitte ainult varastada (tl 51). Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et vaid reaalne vangistus on H.Z’i puhul võimalik, siis kohtu hinnangul jättes isiku vabadusse, on oht, et ta ei ilmu ise vabatahtlikult karistuse kandmisele. Samuti esineb väga kõrge oht, et vabaduses viibides jätkaks H.Z varguste toimepanemist. Seega nii õiguskorra kaitsmise huve kui ka kohtuotsuse täimise tagamist silmas pidades peab kohus antud juhul vajalikuks vahistada isik kohtusaalist KrMS § 130 lg 41 alusel. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks esmalt KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale (vandeadvokaat Leelo Viil’ile) määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ehk antud juhul kokku 120 eurot (tl 38-39, 52). Kriminaalmenetluse kuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrusega nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2015. a 390 eurot. Seega tuleks KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel H.Z’il tasuda ka sundraha summas 585 eurot. Kuid arvestades, et kohus arutas H.Z’i kriminaalasja (lühimenetluses) kiirmenetluse korras, siis KrMS § 2565 lg 2 alusel vähendab kohus sundraha poole võrra, mistõttu kuulub tasumisele sundraha summas 292,50 eurot. Seega kokku peab H.Z hüvitama menetluskulud summas 412,50 eurot. Kohtuistungil taotles süüdistatava kaitsja anda H.Z’ile menetluskulude tasumiseks maksimaalne tähtaeg (tl 50 pöördel). Kohus leiab, et ühekordse väljaminekuna tasuda menetluskulud summas 412,50 eurot käib paljudele Eestis elavatest inimestest üle jõu, sealhulgas ka H.Z’ile. Lisaks arvestab kohus ka seda, et H.Z’il ei ole töökohta (tl 8, 14, 19, 50) ning Maksu- ja Tolliametil tema tulude kohta andmed puuduvad (tl 35). Kohtuistungil rääkis H.Z , et ta varastas selleks, et saada raha elamiseks (tl 50). Ka kahtlustatavana ülekuulamisel on H.Z rääkinud, et ta varastas selleks, et kaup maha müüa ja raha saada enda vajaduste rahuldamiseks (tl 17). Seetõttu leiab kohus, et H.Z ’ile tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel anda menetluskulude tasumiseks pikem tähtaeg kui üks kuu. Kohus määrab, et H.Z peab tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 412,50 eurot ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest esimesel üheteistkümnel kuul igakuiselt 34,40 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 34,10 eurot.