Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 30.aprilli 2015.a. otsusega tunnistada süüdi Kristjan Rumjantsev KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning mõista karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tunnistada süüdi Kristjan Rumjantsev KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ning mõista karistuseks 5 (viis) kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista Kristjan Rumjantsevile liitkaristuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Kristjan Rumjantsevi karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.12.2013.a. otsusega K. Rumjantsevile mõistetud ja ärakandmata karistuse – 4 kuud ja 8 päeva vangistust - võrra ning liitkaristuseks mõista 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata Kristjan Rumjantsevi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg: 28.01.-29.01.2014.a, s.o kokku 2 (kaks) päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) päeva vangistust alates 21.10.2014.a. Tõkend-vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Esitatud tsiviilhagid rahuldada. Välja mõista Kristjan Rumjantsevilt:

asuvasse korterisse ja võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt MP’le kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy Trend Lite maksumusega 90 eurot, lõikas katki MP pükste tasku, kust võttis sularaha summas 80 eurot. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi mõisteti Kristjan Rumjantsev süüdi selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 14.09.2014 kella 22.00 paiku Harjumaal Vasalemma vallas XXXXX alevikus sai enda valdusesse võõra vallasasja, EP’ile kuuluva kullast klotsersõrmuse maksumusega 200 eurot ja ebaseaduslikult pööras selle enda kasuks jättes selle enda kätte ja seejärel müües selle edasi VD’ile.

APELLATSIOONI SISU:

Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu kohtuotsuse K. Rumjantsevile mõistetud karistuse osas, kuna leiab, et maakohus pole arvestanud süüdistatava poolt kuritegude toimepanemise tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Seetõttu on K. Rumjantsevile karistuse mõistmisel kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 56) ja rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (mõistetud karistus on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses). Lisaks leiab apellant, et kannatanute OÜ N tsiviilhagi summas 467 eurot ja 12 senti ning OÜ T tsiviilhagi summas 1146 eurot ja 86 senti on alusetud ning tõendamata. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse K. Rumjantsevile mõistetud karistuse osas ning uue otsusega mõista süüdistatavale leebem karistus (KrMS § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 4). Lisaks palub K. Rumjantsev tühistada kohtuotsuse nimetatud tsiviilhagide osas (KrMS § 340 lg 2 p 5). Esitatud apellatsioonkaebust põhistab kaitsja alljärgnevalt: Riigikohus on oma 16. mai 2007.a kohtuotsuses nr 3-1-1-14-07 rõhutanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus pole kontrollitav ega tulene materjalidest, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Antud juhul prokurör on 27. aprilli 2015.a toimuval kohtuistungil rõhutanud, et kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Ka kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav on kohtueelse menetluse käigus kahtlustatavana ülekuulamisel kuritegude toimepanemisi tunnistanud. Lisaks ka Harju Maakohtu 27. aprilli 2015.a kohtuistungil süüdistatav on puhtsüdamlikult kahetsenud toimepandud. Harju Maakohus on aga otsuses märkinud, et lähtuvalt K. Rumjantsevi süü suurusest, mida võib toimepandud varguste osas pidada keskmiseks ja omastamise puhul väikeseks, karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest, peab kohus võimalikuks karistada K. Rumjantsevi toimepandud varguste eest karistusega, mis jääb sanktsioonimäära keskmisesse, omastamise eest aga minimaalmäära lähedase karistusega. Harju Maakohtu otsuses aga puudub põhjendus, mis põhjusel karistust kergendav asjaolu, so puhtsüdamlik kahetsus, kohtu arvates arvestamisele ei kuulu. Arvestamata on

jäänud kriminaalasjas tuvastatud karistust kergendav asjaolu ning selle arvestamata jätmine on maakohtu poolt ka põhjendamata. Kannatanute OÜ N ja OÜ T tsiviilhagid on alusetud ja tõendamata. Kuivõrd kannatanud ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et vargustega on kahju tekitatud tsiviilhagides näidatud summades, siis on arusaamatu, milliste tõendite alusel on kohus kindlaks määranud kannatanutele põhjustatud kahju suuruse. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 669 lg 1 p 5 loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Harju Maakohus on jätnud kohtulikul arutamisel nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suure kahju süüdistatav kannatanutele tekitas. Tegemist on TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumisega. Tallinna Ringkonnakohtu 8.juuni 2015. a määrusega e. peale apellatsiooni tähtaja möödumist, määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 15.juunini2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes vaidleb apellatsioonile vastu. Prokuröri vastuväited apellatsioonile on järgmised. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Prokuröri sesiukohast on Harju Maakohus otsuses pikalt põhjendanud Kristjan Rumjantsev’ile mõistetavat karistust ning kõiki olulisi asjaolusid karistuse mõistmisel ka arvestanud. Riigikohus on otsuses 3-1-1-14-07 märkinud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne ja kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud. Käesoleval juhul ei ole aga kohus selliseid kergendavaid asjaolusid tuvastanud, mistõttu ei ole kohus nendega ka arvestanud. K.Rumjantsev leiab, et Harju Maakohus pole arvestanud tema poolt kuritegude tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kuritegude tunnistamine ei ole KarS § 57 lg 1 kohaselt karistust kergendav asjaolu. Karistust kergendava asjaoluna on loetletud süü ülestunnistamisele ilmumist, puhtsüdamlikku kahetsust või süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. K.Rumjantsev ei ilmunud süü ülestunnistamisele, vaid ta peeti KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinni ning seejärel kuulati kahtlustatavana üle, kus ta tunnistas oma süüd osaliselt. Seejärel K.Rumjantsev võeti vahi alla, kuivõrd esines oht, et ta jätkab kuritegude toimepanemist. Nimetatud olukorda ei saa pidada süü ülestunnistamisele ilmumiseks, kuivõrd isik ise ei ilmunud uurimisasutusse, vaid peeti kahtlustatavana kinni. Samuti ei aidanud isik aktiivselt kaasa süüteo avastamisele. Pigem vastupidi, kuivõrd esialgu tunnistas K.Rumjantsev oma süüd üksnes osaliselt. Karistust kergendavaks asjaoluks loetakse puhtsüdamlikku kahetsust, mitte üksnes ülekuulamisel kahtlustatava poolt öeldud lauset, et ta oma tegu kahetseb. Riigikohus on otsuses 3-1-1-18-14 märkinud, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Kohus süüdistatava

puhtsüdamlikku kahetsust ei tuvastanud, mistõttu ei ole kohus sellega ka arvestanud. KarS § 57 lg 2 kohaselt võib kohus karistuse kohaldamisel arvestada karistust kergendava asjaoluna ka KarS § 57 lg 1 loetlemata asjaolusid. Kohus ei ole käesoleval juhul põhjendatult ühtegi sellist asjaolu tuvastanud, mida võiks käsitleda antud juhul kergendava asjaoluna. OÜ N ja OÜ T poolt esitatud tsiviilhagid on põhjendatult Kristjan Rumjantsev’ilt välja mõistetud. Prokurör ei nõustu apellandi seisukohaga, et kannatanutele põhjustatud kahju suurus ei ole tõendatud. Kahju suurus on tõendatud kannatanu OÜ T esindaja TT’i ütlustega ja tunnistaja JA ütlustega ning puudub põhjus või alus nende isikute ütlustes kahelda. Esitatud tsiviilhagid ei ole summade poolest ebamõistlikud. On tuvastatud, et varaline kahju kannatanutele on tekitatud õigusvastaselt ning süüdistatava tahtliku ja süülise käitumisega, mistõttu on kannatanutel õigus K.Rumjantsev’i poolt tekitatud kahju hüvitamisele sellises summas, mis asetaks nad olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles nad oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega leiab prokurör kokkuvõtlikult, et Kristjan Rumjantsevi kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan’i apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja prokuröri kirjalike seisukohtadega, tuli apellatsioonides esitatud taotluste osas järgmistele järeldustele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud väide selle kohta, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS prg 339 lg 1 p 7 mõttes, kui jättis põhjendamata karistuse mõistmisel, miks ei arvesta süüdistatava poolt avaldatud kahetsust puhtsüdamliku kahetsusena, on paljasõnaline ning ei ole kooskõlas ka sellesisuliste Riigikohtu seisukohtadega. Esiteks, kui kaitsja tõesti leiab, et maakohus on mingilgi viisil rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt ja see rikkumine, nagu antud juhul põhjenduste puudumine kohtotsuses on KrMS prg 339 lg 1 kataloogis, siis ainuke võimalik lahend oleks maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja tagastamine maakohtule uueks arutamiseks (KrMS prg 341 lg 2). Põhjenduste puudumine kohtuotsuses ei saa kaasa tuua karistuse kergendamist nagu seda esitatud apellatsioonis taotletakse. Samas on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu kohtupraktikale - viimati oma otsuses 3-1-1-11-15 - , mille kohaselt kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Ringkonnakohus omakorda märgib, et KrMS § 339 lg 2 rikkumine võimaldab apellatsioonikohtul ka ise rikkumist kõrvaldada e. üksikuid põhjendusi olemasolevatele lisada. Oma otsuses nr.3-1-1-59-07 on Riigikohus märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuse järelduste kujunemine karistuse liigi ja määra osas jälgitav ja selles on piisava põhjalikkusega selgitatud seda, miks maakohus leiab, et vangistusemäär vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest peab olema just nii pikk, kui K.Rumjantsevile mõisteti. Küll aga nõustub kohtukolleegium apellandiga selles, et olukorras, kus prokurör on süüdistuaktis toonud välja kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse ja seda korranud ka kohtuvaidlustes, peab maakohus prokuröriga mitte nõustudes, oma sellekohast seisukohta põhjendama. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses märkinud, et kergendavad asjaolud puuduvad, kuid ei ole põhjendanud, miks ei pea süüdistatava poolt avaldatud kahetsust siiraks e. puhtsüdamlikuks. Veel märgib kohtukolleegium, et kohus ei ole vaidlusaluses küsimuses e. selles, kas kahetsus on puhtsüdamlik või mitte, seotud prokuröri seisukohaga. Tegemist on õigusliku hinnanguga ning maakohtu hinnang võib erineda prokuröri hinnangust. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K.Rumjantsevi karistust kergendavad asjaolud puuduvad ja ei pea seega süüdistatava poolt avaldatud kahetsust puhtsüdamlikuks. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. (vt RKKKo nr 3-1-1-14-07 3-1-1-23-96). Otsuses 3-1-1-18-14 märgib Riigikohus, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Kohtuistungil väljendus süüdistatava kahetsus ühes sõnas – kahtsen tegusid, tahaksin ennast muuta, ravile minna. Seega on V.Rumjantsevi kahetsusavaldus seotud tema enda isikuga, kuid kahetsust kannatanute ees ei ole ta avaldanud. Samuti peab kohtukolleegium igati põhjendatuks maakohtu poolt süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud karistusmäära ja ei näe võimalust selle kergendamiseks. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks Kristjan Rumjantsevi karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Karistus vastab süü suurusele ning maakohus on jälgitavalt otsuses esitanud , kuidas on kujunenud hinnang süü suurusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse sellekohaste põhejndustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata, kuid rõhutab, et kohtupraktikas on võetud omaks, et oluliselt süü suurust iseloomustavaks faktoriks on kuriteoepisoodide arv ja kohtukolleegiumi hinnangul ei ole 2 aastat ja 6 kuud üleliia range karistus 7 varguse episoodi eest. Seejuures tuleb ka arvestada seda, et tuvastatud vargused ei olnud

mitte nö. pisivargused kauplustest, milliste puhul varastatu väärtus on tõesti tavaliselt väga väike ja ka karistused nende eest lühiajalised. Vaidlustatud tsiviilhagide osas ei ole samuti kohtukolleegiumi hinnangul alust kohtuotsuse tühistamiseks. Apellandi arvates on kahes kuriteoepisoodis tsiviilhagid põhjendamata ja seda seetõttu, et kannatanud ei ole oma nõudeid põhjendanud. Apellant ei ole apellatsioonis märkinud, millist otsust ta ringkonnakohtult peale kohtuotsuse tühistamist vaidlustatud hagide osas taotleb. Süüdistatav on nendes episoodides süü omaks võtnud ja vaidlust ei ole selles, et süüdistuses märgitud esemed olid varastatud. OÜ-st N varastas K. Rumjantsev kolbkompressori maksumusega 200 eurot ja gaasiballooni hinnaga 30 eurot, T OÜ-st aga teemantpuuri väärtusega 1100 eurot. Lisaks tekkis mõlemale ettevõttele vara lõhkumisega kahju: T OÜ-le summas 46 eurot ja 86 senti seoses aknaklaasi lõhkumisega ning OÜ-le N signalisatsiooniseadme lõhkumisega 237 eurot ja 12 senti. Ka nimetatud lisakahju tekkimise on süüdistatav omaks võtnud e. ta on seletanud, et lõhkus ühel juhul signalisatsioonikarbi, teisel aga akna. Seega saaks vaidluse esemeks olla vaid hagides esitatud kahjusummad. Varastatu väärtus ja vargusega tekkinud lisakulu on kannatanute ütlustega tõendatud ja maakohus on ka selgitanud, et kontrollis avalikus internetikeskkonnas müügil olevate sarnaste esemete hindu ja veendus, et nii sarnase teemantpuuri kolbkompressori ja gaasiballooni kui ka signalisatsiooniseadmete hind kuulub samasse suurusjärku, mis on esitatud tsiviilhagides. Samuti ei ole üle hinnatud aknaklaasi parandamisega seotud kulud. Apellatsioonis ei ole millegagi põhjendatud vastupidist e. seda, et hagisummad on alusetult ülepaisutatud. Asjaolu, et süüdistatav müüs varastatud esemed maha odavamalt e. raha eest, mis temale sel momendil n.ö. vajalik oli, et saa mõjutada kannatanute olukorda ja ei tähenda automaatselt ka seda, et kannatanu on varastatu väärtust ülepaisutanud. Oluline on veel märkida, et kriminaalasi lahendati lühimenetluses ja sellise taotluse esiutas kohtule süüdistatav oma kaitsja vahendusel. Seejuures oli taotluses esitatud ka taotlus kokuleppemenetluseks. Seega oli süüdistatav nõus lihtmenetluse liikidega, kus on näiteks kokkuleppemenetluses on eelduseks muuhulgas ka nõustumine tekitatud kahju suurusega. Lühimenetluse kohaldamisel on süüdistatavale selgitatud, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi kriminaaltoimiku materjalide põhjal, mis omakorda tähendab seda, et süüdistatav sai aru, et ka tekitatud kahju suurust tõendavad vaidlustatud episoodides kannatanute ütlused. Süüdistatava kaitsja adv. Karine Nersesjan on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda ning kohtukolleegium mõistab käesoleva otsusega need süüdistatavalt välja. /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.