Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Maarika Kuusk
Kriminaalasi
E.T süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 ja § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 20. aprilli 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
E.T kaitsja advokaat Kaido Kooga
Prokurör
Sigrid Nurm
Süüdistatav Kaitsja
E.T , ik XXX, elukoht XXX, kodakondsuseta, keskeriharidus, emakeel vene keel, töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud 2 korda. Advokaat Kaido Kooga
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus E.T süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt K. Kooga AB kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot advokaat Kaido Kooga poolt E.T süüdistusasjas määratud korras kaitse teostamise eest.
4.K. Kooga AB-le välja makstud õigusabitasu jätta E.T kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700028679, samuti lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 20. aprilli 2015 otsusega tunnistati E.T süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, samuti KarS § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 alusel mõisteti E.T-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 2 aastat vangistust. Apellatsioonimenetlust ei toimu KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi esitatud süüdistuse osas. 1.1 KarS § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi tunnistati E.T süüdi selles, et ta 6.04.2014 kell 02.20 läks koos D.G. ga XXX juures kannatanu M.J. i juurde ja haaras mõlema käega kannatanu kätest. Kannatanu kukus rabelemise tagajärjel maha, mille järel hoidis E.T kannatanut maas kinni, laskmata kannatanul tõusta, pärast istus kannatanule peale. Samal ajal D.G. kobas kannatanu taskud läbi ja võttis sealt mobiiltelefoni ja rahakoti dokumentidega. Sellise käitumisega tekitati kannatanule kahju 400 eurot. 1.2 Kohus leidis, et süüdistuses näidatud viisil käitudes mõjutas E.T kannatanut füüsiliselt. Samal ajal, olles nõus E.T tegudega, kobas D.G. kannatanu taskud läbi ja võttis sealt mobiiltelefoni ja rahakoti dokumentidega. Kannatanu ütlustes ei ole otseselt öeldud talle süüdlase poolt valu tekitamist, kuid on arusaadav ja „eluliselt usutav“, et kannatanu M.J. tundis valu peale kukkumist ning kui E.T istus tema peale. E.T rakendas M.J. i suhtes kehalist jõudu, mõjutas teda füüsiliselt, siinjuures vägivald oli kasutatud kannatanule kuuluva vara hõivamiseks. Vägivald oli ajaliselt seotud asjade hõivamisega. Vägivalda kasutasid süüdlased üheaegselt asjade äravõtmisega. M.J. ile kuuluvate asjade hõivamisega toimus valduse üleminek ning süüdlased said asjade üle võimu ja võimaluse vara kasutada oma äranägemise järgi. E.T ja D.G. l oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk, millele viitavad süüdlaste edasised tegevused – telefoni müüsid nad ära. Kohus leidis ka, et kuritegu pandi toime kaastäideviimise vormis.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Kooga. Apellandi taotluse ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Esmalt leiab kaitsja, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtu järeldus, nagu oleks KarS § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemisel kasutatud vägivalda, on oletuslik. Kannatanu ei kinnita, nagu oleks talle valu tekitatud. Isegi kui oletada, et kannatanu tundis kukkumisest valu, ei olnud see E.T poolt tekitatud tahtlikult, kuna kannatanult võeti ümbert kinni ning kukkumine toimus tema enda vasturabelemise tõttu. Seega ei ole tõendatud valu tekitanud vägivalla tarvitamine E.T poolt ning seega ei ole tõendatud ka röövi toimepanemine. Süüdistatava käitumine tuleks kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p-de 5,7 järgi.
2.2 Eelnevast johtuvalt tuleb kergendada ka E.T-le mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et süüdistatavale mõistetud karistust tuleb kergendada ning ta edasiselt selle kandmiselt tingimisi vabastada. Samuti ei ole kohus piisavalt arvestanud karistust kergendavate asjaolude esinemist, mh ka seda, et kannatanul ei ole pretensioone E.T suhtes.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 25. mai 2015 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 8. juunini 2015. Nimetatud tärminiks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on tulemilt seaduslik ja põhjendanud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
4.Käesolevas kriminaalasjas ei ole vähimalgi määral vaidluse all toimepandud kuriteo tehiolud – kaitsja ei vaidlusta sündmuse kulgemist sellisena, nagu see on kirjeldatud käesoleva otsuse p-s 1.1. Ainukeseks vaidlusküsimuseks on materiaalõiguslik hinnang, kas kirjeldatud viisil M.J. ilt vallasasju ära võttes rakendasid kuriteo kaastäideviijad vägivalda ning panid seega toime röövimise KarS § 200 mõttes. Kui anda sellele küsimusele eitav vastus, tuleb E.T käitumine kvalifitseerida ümber varguseks, nagu seda apellatsioonis kaitsja ka taotleb. Selles küsimuses on ringkonnakohtu seisukoht järgmine.
5.Alates RKKK otsusest 3-1-1-25-07 on kõrgema kohtu praktikas kestvalt leitud, et vägivallana KarS-i eriosa koosseisude tähenduses saab mõista vaid neid tegusid, mis on eraldivõetult süütegudena kriminaliseeritud KarS 9. peatüki 2. jaos, ennekõike §-des 120-121. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tuleks seega kõigepealt leida vastus küsimusele, kas E.T pani kannatanu M.J. ilt vallasasju ära võttes samaaegselt toime kehalise väärkohtlemise KarS § 121 mõttes. Apellandiga nõustuvalt tuleb märkida, et vastus sellele küsimusele on eitav.
6.Kaitsjaga soostuvalt tuleb märkida, et ühtegi tõendit selle kohta, et M.J. it oleks teo toimepanemise käigus kehaliselt väärkoheldud KarS § 121 tähenduses, kriminaalasjas ei sisaldu. Kannatanu on ülekuulamisel küll kirjeldanud, kuidas teda kinni hoiti ning kuidas ka rabelemise käigus maha kukkus, kuid tagajärgede põhjustamisele, mis oleks hinnatavad kas tervisekahjustusena KarS § 121 alt 1 või valuna KarS § 121 alt 2 tähenduses, ta enda ütlustes vähimalgi määral ei osunda. Viiteid vägivalla kasutamisele ei leia samuti kaassüüdistatav D.G. ütlustest (kd 3, tlk 14), seda on kestvalt eitanud ka süüdistatav E.T (kd 3, tlk 91, tlk 149). Leides, et süüdistuses kirjeldatud käitumise korral oli valu tekitamine kannatanule siiski „eluliselt usutav“, on maakohus rajanud enda vastavasisulise järelduse seega oletustele, mis ei rajane mitte ühelgi tõendil ning mida loetakse kestvalt vastuolus olevaks KrMS § 312 p-s sätestatud 1 kohtuotsuse põhistamise nõudega. Samaaegselt on oletuslike väidete esitamine kohtuotsuses ka kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-47-15, p 10). Selles osas tuleb apellandi väidetega seega nõustuda.
7.Samas leiab kriminaalkolleegium, et valitsevat praktikat on vajalik muuta küsimuses, mis puudutab vägivalla mõiste sisustamist KarS-i eriosa koosseisudes. Teisisõnu on kohtukolleegium seisukohal, et sidudes vägivalla mõiste ainuüksi KarS 9. peatüki 2. jaos loetletud süütegudega kitsendatakse põhjendamatult vägivalla mõistet, mistõttu jääksid materiaalõiguslikult kohase hinnanguta mitmed süüteod, kus kannatanu vastanduv tahe täideviija aktiivse käitumise tulemusel selgelt murtakse või allutatakse. Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgmist.
8.Kui lähtuda kitsalt arusaamast, et vägivallateona KarS-i ühes või teises eriosa koosseisus tuleb ja saab mõista eeskätt KarS § 120 ja 121 nimetatud tegusid, tuleks tõdeda, et röövimisest ei saa rääkida juhul, kui täideviija võtab kannatanult füüsiliselt vabaduse (ja mis oleks eraldivõetult isegi kvalifitseeritav KarS § 136 järgi), teda samal ajal kehaliselt KarS § 121 tähenduses kahjustamata (nt kinnihoidmine, kinnisidumine). Selliseks näiteks on praegune kaasus, aga ka näiteks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi menetluses olnud kriminaalasi nr 1-10-3705. Vägivallateona ei saaks käsitleda ka nt mõne uimastava aine manustamist kannatanule, mille toimel viimane kaotab teadvuse, kuivõrd tervist KarS § 121 alt 1 tähenduses ei pruugi selline teguviis samaaegselt kahjustada. Röövimisest ei saaks rääkida ka juhul, kui vallasasja äravõtmise vahendina kasutataks ähvardust põhjustada kannatanule valu; ka piinamisega ähvardamine ei ole KarS § 120 kohaselt karistatav. Kohtupraktikas ei ole seejuures erakordsed juhtumid, kus sellise ähvarduse toimel võetakse ära just alaealise valduses olnud esemeid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-10-10384). Vägivallast ei saaks rääkida ka juhul, kui ähvardatakse isikut tema suhtes seksuaaltegude toimepanemisega (nt KarS § 141) vms. Kui eelnevalt kirjeldatud tegude toimel murtakse/allutatakse kannatanu vastanduv tahe ning murtakse viimasele kuulunud vallasasja valdus, ei saaks seega rääkida röövimisest KarS § 200 tähenduses.
9.Ainukeseks kohaseks alternatiiviks oleks sellistel puhkudel täideviija käitumise kvalifitseerimine vargusena, mis ei oleks aga juba ilmselgelt vastavuses toimepandu teoebaõigusega, samuti jätaks see tähelepanuta, et aset leiab siiski kannatanu vastanduva tahte selge murdmine täideviijast lähtuva sunni mõjul. Mööda ei saa vaadata ka faktist, et teatud puhkudel, sõltuvalt äravõetu väärtusest, tuleks täideviija tegu kvalifitseerida sootuks väärteona KarS § 218 lg 1 järgi. See ei oleks aga ilmselgelt kohaseks lahenduseks kirjeldatud süütegude puhul. Täiendavalt tuleb seejuures märkida, et alama astme kohtupraktikas on sedavõrd jäigast vägivallamõistest ka korduvalt irdutud – nt eelnevalt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendites nr 1-10-3705 ja nr 1-10-10384 on mõlemal juhul täideviija tunnistatud süüdi just röövimise, mitte aga vargusteo toimepanemises.
10.Eelnevat aluseks võttes leiab ringkonnakohus, et ka käesoleval juhul ei saa lähtuda sellisest kitsast vägivalla mõistest ning juhinduda tuleb RKKK otsuses nr 3-1-1-131-02 p-s 7 väljendatud seisukohast, milles on vägivalda kokkuvõtvalt kirjeldatud sellise kannatanu psüühilise või füüsilise mõjutamisena, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks.
11.Käesolevas kaasuses on sellega vaieldamatult ka tegemist. Süüdistatavad kasutasid kannatanu suhtes sellist füüsilist jõudu (tema mahasurumine ning kinnihoidmine), mis muutis tema isikliku tahtekujunduse täielikult võimatuks, mida õiguskirjanduses peetakse kõhklematult täielikult tahet murdva vägivalla tunnuseks (nn ). Et selline eriosa §-dest 120/121 lahti seotud vägivalla mõiste ei muutuks täielikult konkreetse ähvarduse vm analoogse teo adressaadist sõltuvaks, on ka siinkohal paslik pöörduda kohtupraktikas korduvalt rakendamist leidva nn keskmise mõistliku kõrvalseisja figuuri poole (vt nt RKKKo 3-1-1-50-13). Seega peab osundatud vägivalla jaatamiseks olema kasutatud sellise intensiivsusega sundi, mis on kohane mõjutama vaba tahtekujundust normaalse tundlikkusega keskmisel inimesel. Varavastaste süütegude kontekstis tuleb täiendava nõudena veel tuvastada, et täideviija eesmärgiks oli rakendatud sunni abil tõrjuda kas olemasolev või potentsiaalselt oodatav kannatanu valdust kaitsev vastupanu. Vältimaks määratletuspõhimõtte riivet on kohane ka küsida, kas täideviijate poolt kohaldatud sund külgneb vahetult mõne eriosas siiski kriminaliseeritud teoga – sellist seost on alust jaatada nt kinnihoidmisel, mis külgneb KarS §-s 136 kriminaliseeritud teoga, mõne ainega uimastamine on olemuslikult vaadeldav KarS § 121 lg 1 alt-s 1 kriminaliseeritud teona, piinamisega ähvardamine KarS §-s 120 kriminaliseeritud käitumisega jne.
12.Käesolevas kaasuses tuleb osundatud tunnismärkide esinemist kindlasti jaatada. Süüdistatavad hoidsid kannatanut kinni, surusid ta maha ning takistasid füüsiliselt enda kaitseks liigutuste tegemise. Selle jõu rakendamise käigus otsisid läbi tema taskud ning võtsid ära talle kuuluvad vallasasjad. Vaieldamatult oli tegemist kannatanu vastanduva tahte murdmiseks toimepandud tegudega, et viimane ei saaks kaitsta enda omandit. Kannatanu mahasurumine ning kinnihoidmine külgnes samaaegselt sisuliselt KarS §-s 136 kriminaliseeritud käitumisega, so ebaseadusliku vabaduse võtmisega. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus E.T süüditunnistamises just KarS § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi on täielikult seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jääb apellatsioon selles osas tagajärjetuks. Kuivõrd süüdistatavale mõisteti toimepandud kuriteo eest karistus sanktsiooni minimaalmääras, puuduvad igasugused alused selle vähendamiseks ning eraldi ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel peatuda.
13.Viimasena lahendab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Apellatsioonimenetluses esitas E.T kaitsja advokaat K. Kooga taotluse riigi õigusabi tasu hüvitamise kindlaksmääramiseks summas 72 eurot (koos käibemaksuga). 13.1 Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust seaduslikuks ning põhjendatuks. Tasumäära kontrollimisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel jätta isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav E.T.
14.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma /
Maarika Kuusk /
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.