Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 7.mai 2015.a. otsusega süüdi tunnistada P.P KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada P.P-le mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista P.P-le 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 275 lg 1 alusel valida P.P suhtes tõkendiks vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni, võtta P.P vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg 05.05.2015.a. P.P mõisteti süüdi selles, et tema olles isikuks, kes on varem toime pannud varguseid süstemaatiliselt (Harju Maakohtu 03.03.2015.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi), jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt, viibides 05.05.2015.a kell 21.29 aadressil Tallinn, xxxxx xx asuvas P AS kaupluses, võttis võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil AS-ile P kuuluvat vara (õlu Karl Friedrich 6-pakk – hinnaga 6,19 eurot) ning läbis kassaderivi, jättes võetud kauba eest tasumata, k uid kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata seoses kinnipidamisega turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas leides, et see on üleliia range. Mõistetav karistus peab ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Tsiteerides Riigikohtu seisukohti, tuleb kaitsja järeldusele, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on P.P süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu, et P.P poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. P.P poolt äravõetud

kaupade väärtus oli väike - 6,19 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega P.P tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on ka maakohtu hinnangul asjaoluga, mis viitab väiksele süüle. Isegi kui rangelt järgida kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtet, et iga järgnev karistus samaliigilise kuriteo eest peaks olema eelmisest rangem, ei peaks käesolevas kriminaalasjas P.P-le mõistetav karistus olema igal juhul 9 kuud vangistust. Maakohus oleks võinud käesoleval juhul karistuse mõistmise üldpõhimõtteid järgides ja varasemaid sanktsiooni minimaalmäära lähedasi karistusi silmas pidades piirduda lühemaajalise vangistusmääraga. Kohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu hinnangul P.P puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses (tl 23). Kohtul ei olnud alust kahelda P.P poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Kohtu hinnangul karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes P.P teos ei esine. Tuvastatav on, et süüdistatav tunnistas oma süüd kõigis temale inkrimineeritud kuriteoepisoodides, süüdistatava ütlused ei ole olnud mingilgi määral ennast õigustavad. Seega on tegemist täies mahus süü tunnistamisega, mis võib tähendada puhtsüdamlikku kahetsust. P.P on oma kahetsust sõnaliselt väljendanud ning lubanud, et üritab edaspidi mitte nii käituda ja mitte varastada, a lust ei ole kahelda kahetsuse siiruses. P.P käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuisungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-9906). Maakohtu hinnangul ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et varasemad lühiajalised karistused ei ole olnud mõjusad, mis tähendab, et eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt tuleb P.P-le karistuseks käesolevas asjas mõista mitte enam lühiajaline vangistus. P.P isikuandmetega seonduvalt tuleb märkida, et ta on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid üksnes väheväärtuslike esemete varguste eest. Maakohus märkis õigesti, et Indrek aida süü ei ole suur. Karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt ei või isikut karistada suuremas määras, kui on vastav tema süü suurusele. Samas tuleb kaaluda, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset

mõju. Ei ole alust kahelda P.P selgitustes, mille kohaselt ta varastas kõigil juhtudel seetõttu, et sissetulekuid ega vara tal ei olnud. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et P.P on alustanud varavastaste süütegude toimepanemist mõne aasta eest, kui ta kaotas töökoha, elukoha ja pere, varasemalt on ta elanud seaduskuulekalt. Ilmselgelt on P.P kindla sissetuleku puudumisel keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. P.P ei ole sõltuvust alkoholist ega narkootilistest ainetest. Eeltoodust nähtuvalt süüdistatava väited varguste toimepanemise põhjuste kohta ei ole paljasõnalised. Lühemaajalise vangistuse ärakandmisel ei kohaneks P.P vanglaeluga ning tal oleks tõenäolisem vabanemisel tööd leida ja oma eluviise muuta. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et P.P suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 9 kuu pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55 -07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse määra. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § -st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki

ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on P.P-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks P.P karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. P.P näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem 12-l korral kohtu poolt karistatud ja just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et P.P karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Pigem võib väita, et see on vastupidiselt leebe olnud. Maakohus on oma otsuses viidanud Riigikohtu seisukohtadele ja teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi ja kellele ei ole varasemad lühiajalised vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, tueb karistada pikema vangistusmääraga. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla 1/3 sanktsioonimäära ning karistuse mõistmisel on maakohus juba arvestanud kõikide asjaoludega, millised võisid kergendada süüdistatavale mõistetavat karistust. Asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi ei sõltunud süüdistatava tahtest . Seetõttu ei saa ületähtsustada karistuse mõistmisel ka katsestaadiumit. Asjaolu, et süüdistatav pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime 5 päeva peale eelmise karistusest vabanemist näitab seda, et P.P ei pane kuritegusid toime vaid vanglas viibides ning mida pikem on karistusmäär, seda harvemini rikub ta ka õiguskorda e. varastab. Kohtukolleegium on seisukohal, et P.P osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Seega taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonis ei ole ka esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § -st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda. /

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.