Kohtulahend

Oma sellise tegevusega G.V isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, so pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Kohtuistungil süüdistatav G.V seletas, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. G.V nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Süüdistatav avaldas, et on andnud kohtueelses menetluses ütlused ning jääb nende juurde. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud, kvalifikatsioon on õige ja tõendid on lubatavad. Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid: Prisma Peremarket AS avaldus nr 6296 (tlk 2), millest nähtuvalt palutakse vastutusele võtta isik, kes 05.05.2015.a kella 21.35 ajal pani kaupluses Kristiine Prisma, aadressiga Endla 45, Tallinn, toime õigusvastase teo. Isiku juurest avastati maksmata kaupa (Karl Friedrich 6-pakk) 6,19 euro väärtuses. Kaup oli korras ja tagastati kauplusele. G4S õigusvastase teo toimepanemise akt (tlk 3), mille kohaselt peeti 05.05.2015.a kell 21.35 Kristiine Prismas kinni meesterahvas, kes väljus peasissepääsust ja turvaväravatest, jättes tasumata kauplusele kuuluva kauba eest summas 6,19 eurot. Õigusrikkuja üleandmisel politseile on esitatud AS-i Prisma Peremarket õigusrikkuja vastutusele võtmise avaldus nr 6269. 05.05.2015.a tunnistaja XXXülekuulamise protokoll (tlk 4, tlk 4 pöördel), mille kohaselt oli ta tööl 05.05.2015.a Kristiine Prismas (Endla 45, Tallinn). Ta märkas kell 21.33 riiete osakonnas meesterahvast punase-rohelise jopega, mustade pükstega, käes kollane kilekott ja ostukorv, kus oli 6-pakk õllega. Meesterahvas võttis õlle korvist välja ja pani endale kilekotti. Videosalvestiselt on näha, et meesterahvas võttis õlle alkoholi osakonnast kell 21.29, seejärel läks meesterahvas peasissepääsust välja, läbides turvaväravad kell 21.35 kauba eest tasumata. XXXandis juhtumist turvatöötajale teada ning isik peeti kinni. G.V 06.05.2015.a kell 09.00 kahtlustatavana antud ütlused (tlk 8-11), milles ta ennast kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista. Tema ütluste kohaselt läks ta 05.05.2015.a Kristiine kaubanduskeskuses asuvasse Prisma poodi. Tal oli seljas rohelist-punast värvi jope, jalas mustad püksid. Tal oli kaasas kaks kollast kilekotti, ühes kotis oli tal õlu (Karl Friedrich), mille ta ostis Statoili teenindusjaama kauplusest samal õhtul. Sisenedes Prisma ostusaali, võttis ta ostukorvi. Tal oli kaasas kaks eurot ja ta tahtis saia osta. See sai, mida ta osta tahtis, oli otsas. Ta kõndis kaupluses ringi ning võib-olla käis ka alkoholi osakonnas, aga sealt ta midagi ei võtnud. Seejärel ta suundus kassade juurde, pani ostukorvi tagasi ja läks kassadest mööda. Kui ta kassadest mööda läks, pidas turvatöötaja ta kinni. Ta viidi turvaruumi, kus talle selgitati, et ta on õlut varastanud, aga tema vastas, et õlut varastanud ta ei ole. Tšekki kaasas ei olnud. Õlu võeti temalt ära ning kutsuti politsei. Samuti selgitas G.V, et ainus sissetulekuallikas on talle makstav toetus 100 eurot, tööd tal ei ole ning ta elab sotsiaalmajas Alasi tänaval. G.V 06.05.2015.a kell 14.50 kahtlustatavana antud ütlused (tlk 12-14), milles ta tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi ning kahetseb tehtut. Tema ütluste kohaselt

sisenedes ostusaali, võttis ta ostukorvi ning läks alkoholi osakonda. Seal võttis ta ühe paki õlut (kus oli 6 purki kokku) ning pani ostukorvi. Ta jalutas veel ostusaalis ringi ning seejärel suundus riiete osakonda. Saalis oleva pingi peal tõstis ta õlle omale kilekotti ning suundus siis sissepääsu väravate juurde, pani ostukorvi tagasi ning väljus müügisaalist väravate kaudu. Tema juurde tuli turvatöötaja, kes pidas ta kinni. Asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tlk 16-24). 06.05.2015.a koostatud vaatlusprotokolli kohaselt oli vaadeldavaks objektiks CD-le talletatud Prisma Peremarket ASile kuuluva kaupluse Kristiine Prisma turvakaamera videosalvestus 05.05.2015.a kell 21.29. Salvestuselt nähtub, kuidas 05.05.2015.a kell 21.29 kaupluse Prisma müügisaalis liigub meesterahvas, kellel on seljas rohelist-punast värvi jope ning käes on kaks kollast värvi kilekotti ja teises käes on ostukorv (pilt nr 1). Ostukorvis on mingi kaup (kullast värvi pakend, pilt nr 2). Meesterahvas liigub riiete osakonnas (pilt nr 3). Kell 21.33 meesterahvas paneb ostukorvi kaubaga pingi peale ning ostukorvis on kaup (pilt nr 4). Kell 21.33 mees võtab ostukorvist kauba välja ning askeldab (pilt nr 5 ja 6). Kui mees edasi liigub, on salvestusel tuvastatav, et ostukorv on tühi (pilt nr 7 ja 8). Kell 21.34 mees paneb ostukorvi tagasi (pilt nr 10) ning püüab väljuda kaupluse müügisaalist sissepääsu väravate kaudu (pilt nr 11), seejärel ta seisab väravate kõrval (pilt nr 12) ning kell 21.35 väljub kaupluse müügisaalist (pilt nr 13 ja 14). Karistusregistri väljavõte (tlk 25-28), millest nähtub, et G.V on korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära süüdistatava seisukoha talle esitatud süüdistuse suhtes ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on kohtu arvates tõendamist leidnud lisaks süüdistatava süü omaksvõtule ka tunnistaja XXXütlustega. Kuriteo toimepanemise ajaolud nähtuvad ka turvakaamera salvestustelt ning need riimuvad nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlustega. Kohtueelses menetluses on süüdistatava G.V käitumine kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Riigikohus on lahendi 3-1-1-87-08 punktis 10 selgitanud, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Prokurör on G.V-le esitatud süüdistuses osutanud, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 9 järgi annab aluse Harju Maakohtu 03.03.2015.a otsus, millest nähtuvalt karistati G.V KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Võttes arvesse süüdistatava karistusandmeid, asjaolu, et uus varavastane kuritegu pandi toime 2 kuud pärast eelmise

kohtuotsuse kuulutamist ning süüdistatava ütlusi selle kohta, et ta on eelmisest aastast töötu ja elatub 100-eurosest sotsiaaltoetusest teeb kohus järelduse, et süüdistatava jaoks on varguste toimepanemine väljakujunenud elulaadiks, mistõttu peab kohus G.V käitumist varguste toimepanemisel süstemaatiliseks KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes. Kuivõrd turvatöötaja pidas süüdistatava kinni ja temalt võeti kaup ära, jäi süütegu katse staadiumisse. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmise katsena selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteona. G.V-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse olemasoluks peab isik teadma või vähemalt möönma, et tegemist on vallasasjaga, asi on tema jaoks võõras ja asi on kellegi valduses. Kohtu hinnangul on täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused, kuna süüdistatav G.V on pannud temale inkrimineeritava kuriteo toime kavatsetult, sest kauplusesse minnes ta oli ettenägelikult võtnud kaasa piisavalt suure koti, kuhu mahuks tema poolt varastav kaup. Samuti näitab G.V kavatsetust tema käitumine, mille käigus ta alkoholiosakonnas paneb esmalt alkoholi ostukorvi, siis suundub teise osakonda, kus asetab varastatava kauba omale kotti ning seejärel väljub kauplusest, kasutades selleks sissepääsu väravaid. Seega viitab süüdistatava käitumine teadlikule, kaalutletud tegevusele, mitte juhuslikule, hetkeemotsioonidel tekkinud käitumisaktile. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav G.V on täisealine ja kuriteo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et täielikult on tõendatud G.V poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kuriteo toimepanemine. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning G.V tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Karistus

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi inkrimineeritud kuritegude toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus ennekõike isiku süü. See tähendab, et isikut saab karistada üksnes siis, kui tema tegu on koosseisupärane, õigusvastane ning ta on selle teo toimepanemises süüdi. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on otseselt seaduses välja toodud, samuti muid süü suurust mõjutavaid objektiivseid ja subjektiivseid teo toimepanemist iseloomustavaid asjaolusid. Kohus ei leidnud süüdistatava käitumises KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt kohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust. KarS § 56 lg 1 teise lause järgi peab kohus karistuse mõistmisel arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisaks karistuse eripreventiivsele eesmärgile arvestab kohus ka üldpreventiivseid eesmärke. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et vaatamata süüdistatava selgitusele, et ta tal on võimalik tööle asuda, ei ole rahalise karistuse määramine põhjendatud. Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatava suhtes, kellel puudub töökoht ning ainus sissetulek käesoleval hetkel ca 100 euro suurune sotsiaalabi (tlk 53), on rahalise karistuse kohaldamine välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine G.V suhtes oleks ka vastuolus kohtupraktikaga ning rahaline karistus ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. G.V on varem kriminaalkorras karistatud 12-l korral, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. Kõik temale määratud karistused on seotud varavastaste kuritegude toimepanemisega. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. G.V näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Ka ei ole eelnevad karistused, mis on mõistetud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, mõjutanud G.V seaduskuulekalt käituma. Karistusregistri andmete kohaselt on teda varasemalt karistatud vaid vangistustega. Vaatamata eelnevalt mõistetud karistustele jätkab G.V kuritegude toimepanemist. Seega viitavad regulaarsed karistused sellele, et süüdistatav ei ole õiguskuulekas ega ole järeldusi teinud varasematest karistustest. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. G.V pani käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo toime viis päeva pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusliku karistuse ärakandmist. Vabanedes 30.04.2015.a vangistuse kandmisest, pani ta 05.05.2015.a toime uue kuriteo. Seega ei ole G.V mõjutanud hoiduma kuritegude toimepanemisest temale varasemalt mõistetud vangistuslik karistus, seega ei ole varasem lühiajaline karistus olnud süüdistatavale mõjus. G.V

sellises käitumises, kus ta paneb uue kuriteo toime vaid mõned päevad pärast vanglast vabanemist, väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et G.V ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Varasem karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et G.V-le tuleb mõista reaalne vangistus. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendava asjaolu esinemist, milleks on süüdistatava G.V puhtsüdamlik kahetsus ning süü suurust, mis ei ole kohtu hinnangul suur, kuna kuritegu jäi katse staadiumisse ning varalist kahju ei tekkinud. Samuti ei saa jätta kohus tähelepanuta asjaolu, et varasemad lühiajalised karistused ei ole olnud mõjusad, mis tähendab, et eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt määrab kohus G.V-le karistuseks käesolevas asjas mitte enam lühiajalise vangistuse, vaid vangistuse üheksa kuud, mida lühimenetluse tõttu vähendatakse kolmandiku võrra.

Kuigi G.V toimetati kohtusse KrMS § 256 kohaselt ning kohus teeb lahendi KrMS §

256 lg 1 p 2 järgi ning kohtueelses menetluses ei ole tema suhtes tõkendit kohaldatud, peab kohus vajalikuks KrMS § 275 lg 1 alusel kohaldada isiku suhtes tõkendit vahistamine. KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. KrMS § 130 lg 2 nähtuvad vahistamise alused (uute kuritegude toimepanemise oht, pakkumineku oht), kuid tõkendi valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg 1 sätestatut. Kohtu hinnangul on G.V kuritegelik aktiivsus keskmisest suurem. Tegemist on isikuga, kes järjepidevalt eirab õiguskorda – G.V on käesoleval aastal juba kaks korda varavastaste kuritegude eest süüdi mõistetud. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-103-06 rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Kohus märgib, et varavastaste kuritegude korduva toimepanemise tõenäosus on suur nii kehtiva kohtupraktika pinnalt ning samuti illustreerib uute varavastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust ilmekalt G.V karistusregistri õiend, mille kohaselt on isik ajavahemikul mai 2012.a kuni märts 2015.a toime pannud 12 KarS § 199 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks, kuna vabaduses olles võib süüdimõistetu hoiduda kõrvale karistuse kandmiselt. G.V sõnade kohaselt elab ta Tallinnas aadressidel Akadeemia tee 34 või Alasi 8. Kuna isikul puudub kindel elukoht, ööbides Tallinna linna hoolekandekeskuse sotsiaalmajutusüksuses või kodutute varjupaigas, siis ei ole välistatud, et ta asub kõrvale hoiduma karistuse kandmiselt ja on hiljem kättesaamatu.

Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund

tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et G.V esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid menetluskulude tasumist puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. G.V on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud. Seega on G.V käitumine jätkuvalt õigusvastane, mis kinnitab kohtu veendumust, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet G.V resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna süüdistatava kanda. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (vt RKKKo 3-1-1-63-05). Seega mõistab kohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha, mida KrMS § 2565 lg 2 tulenevalt kohus vähendab poole võrra. Lisaks sundrahale tuleb süüdistatavalt välja mõista täies ulatuses määratud kaitsjale makstud tasu, mis kuulub samuti KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 10 kuu jooksul, kuna vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud, kuivõrd süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud. Arvestades menetluskulude suurust, käib nende ühekorraga tasumine G.V-le ilmselgelt üle jõu. Asitõend 1 CD-plaat (asub kriminaalasja materjalide juures), tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde kohtuotsuse jõustumisel. Kohus juhindub KrMS § 238 lg 2, § 2565 lg 1 p 2, lg 2.

Aulike Salo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.