Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

süüdistatakse

MAAKOHTU OTSUS:

jäetakse tingimisi kohaldamata, kui V.P ei pane 1-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. V.P-lt mõisteti välja sundraha 585 eurot ja kaitsjatasu 684 eurot (kohtueelses menetluses 132 eurot ja kohtumenetluses 552 eurot), ekspertiisitasu 281,86 eurot (1/3 alkoholiekspertiisi ja 1/3 toksikoloogiaekspertiisi maksumusest) ja asitõendite hoiu ja transpordikulud 183,70 senti (1/3 kogu hoiu-ja transpordikulust). KrMS § 180 lg 3 alusel määrati menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul.

APELLATSIOON:

kanistrite sisust, kuna on olemas alkoholiekspertiisi akt nr 1-9/254-1 (koos lisadega), milles antud eksperdiarvamusest nähtub, et ülalnimetatud kaubikust leitud ja ekspertiisiks esitatud 24 kanistris oli kokku 600 liitrit alkoholi, mille etanooli sisaldus on 90,3 mahuprotsenti. Vedelik sisaldab denatureerivat ainet isopropanooli, kusjuures isopropanool ei vasta denatureerimise nõuetele ja et vedelik on tõenäoliselt valmistatud tehasetingimustes. Kohus ei selgita, kuidas pidi V.P nähes kaubikus kanistreid tulema järeldusele, et nende sisuks on keelatud alkohol? Kohus märgib, et V.P ütlused selle kohta, et ta ei teadnud, mida H.Z soovib Riiast vedada, ei ole usaldusväärsed. Põhjenduseks tuuakse asjaolu, et H.Z ja V.P olid tutvunud Soomes vangistuses viibides 2000 aasta paiku ehk 14 aastat tagasi. Kuidas saab tuletada põhjusliku seose - tundes isikut tead ka kanistrites oleva vedeliku keemilist koostist? Kohus märgib, et on ülimalt vähetõenäoline, et V.P teades H.Z-i tausta ei pidanud vajalikuks uurida, mis laadi kaupa veetakse ja millisel eesmärgil Riiga on vaja sõita. Apellandile jääb selline põhjuslik seos arusaamatuks. V.P selgitas, et nad on aegajalt H.Z-iga suhelnud, kuid ta ei teadnud, millega H.Z igapäevaselt tegeleb, millest kohus aga leiab, et V.P-le oleks pidanud olema selge juba ainuüksi H.Z-i palvest sõita Riiga mööbli järele, et tegelikult sõidetakse mittelubatud alkoholi järele. Kohus ei selgita, kuidas ta sellisele järeldusele oma siseveendumises jõudis. Mitte ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et V.P teadis juba sõidu algusest, et Riias laetakse kaubikusse kanistreid, kuna ta seda ei teadnud, kuidas ta sai, siis esitada H.Z-ile küsimusi kauba kohta, millest tal ei olnud mingit informatsiooni ? Millest lähtuvalt pidi V.P möönma, et mööbli järele sõit on tegelikult ettekääne kuriteo toimepanemiseks? Asjaolu, et tegemist oli keelatud ainega, selgus alles peale ekspertiisi tegemist. Kohtu loogikast lähtuvalt peaks V.P olema ekspert, kes suudab ainult vaadates kanistrit väljastpoolt, tegema kindlaks selle keemilise koostise. Kohus jätab tähelepanuta, et V.P küsis, mis on kanistri sisuks, millele sai vastuseks, et lahusti või midagi taolist, täpset vastust ta enam ei mäleta. Millest lähtuvalt pidi V.P, kes ei ole 14 aasta jooksul H.Z-iga ühtegi kuritegu toime pannud, tulema äkki järeldusele, et H.Z palub talt teenet kuriteo toimepanemiseks, sest ta on V.P kindel, et too ei teata tema kuriteost politseile? V.P puudus igasugune alus arvata, et ta sõidab Riiga muul eesmärgil, kui mööbli järele. Milles seisneb kuritegu, mida V.P oleks pidanud ette nägema?

PROKURÖRI SEISUKOHT:

analüüsitud Harju Maakohtu otsuses (kohtuotsuse lk 5 -6). Prokurör nõustub kohtu järeldustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Seevastu apellatsiooni väited V.P kõnealuse salapiirituse edasitoimetamise juures igasuguse (isegi kaudse) tahtluse puudumise kohta on juriidiliselt naiivsed, eluliselt ebausutavad, toimunu tehiolude valgusel mittetõsiseltvõetavad ning ühtlasi ilmses vastuolus senise kohtupraktikaga. Prokurör jääb süüdistuskõnes väljendatud seisukohtade juurde ja nõustub täielikult esimese astme kohtu otsuses tõenditele antud hinnanguga ning kohtu järeldustega, mis vastavatele tõenditele on rajatud. Kohtulik uurimine maakohtus on olnud täielik ja igakülgne, järgitud on kriminaalmenetlusõigust ja õigesti kohaldatud materiaalõigust ning ka mõistetud karistus on kohane, vastates kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja V.P suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. 5.3 KarS § 375 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab käitlemiseks mittelubatud alkoholi edasitoimetamine suures koguses ning subjektiivsete tunnuste poolest eeldab süütekoosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega peab tahtluse olemasoluks isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta paneb toime käitlemiseks mittelubatud alkoholi edasitoimetamise suures koguses. Kaudse tahtluse korral tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse ning kiidab võimaliku tagajärje heaks, st soostub selle saabumisega. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava V.P ütlusi ja esitatud versiooni, kuna see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja

alkoholi. Samuti ei ole vaidlust selles, et V.P aitas kanistreid, milles piiritus ja mööblitükke kaubikusse paigaldada. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolu de esinemise üldine tõenäosus (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Kohtukolleegium peab nentima, et V.P versioon, et tema ei teadnud, et kanistrites on piiritus ei ole eluliselt usutav. Puudub igasugune loogiline seletus, miks oleks pidanud kanistrid paigaldama peidetult veokisse, kui väidetavalt oli tegemist lubatud kaubaga (lahusti, vedeldi). Käesoleval juhul kujutas V.P endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel ning kiitis tagajärje ka heaks. Nähtuvalt fototabelitest (lk 62, 63) oli kanistrid peidetud nii, et neid ei olnud näha, ei küljeukse avanemisel ega tagaukse avanemisel. Seega kaitsja apellatsioonis toodu, et kanistrid olid paigutatud nii, et neid oli küljeukse avanemisel näha ning kaetud ainult pealt mööbliesemetega, ei vasta tõele. Süüdistatav V.P aidates paigutada vedelikku sisaldavaid kanistreid peidetult veokisse kujutab inimene ette mistahes keelatud kauba transportimist, sh käitlemiseks mittelubatud alkoholi transportimist. Seda enam, et nii V.P ise kui ka H.Z on varasemalt kandnud karistust salakaubaveo eest ning H.Z-i karistuse kandmine salakaubaveos oli teada ka V.P-le endale. Seega ei ole eluliselt ustutav, et V.P ei tekkinud küsimust kanistrite peitmisel, mis vedelik on kanistrites. Kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 tehtud lahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et "kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku k äitumine kuriteosündmuse ajal". Vaieldamatult saab isiku teoeelne- ja järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades süüdistatava V.P käitumist, on üheselt tuvastatav, et süüdistatav V.P teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et tema veab mittelubatud alkoholi ja toimetab seda üle riigipiiri. 5.4 Kaitsja leiab erinevalt maakohtust, et V.P teadis küll kanistritest, kuid ei teadnud nende sisust ja ta oli tavaline autojuht. Selline kaitsja arutluskäik ehk versioon olnuks põhjendatud juhul kui V.P asudes juhtima bussi Läti Vabariigist Eesti Vabariiki, saab H.Z-ilt teada, et peale mööbli on veokis ka kanistrid ning sellega asi piirduks. Antud juhul V.P mitte üksnes ei teadnud kanistrite olemasolust, vaid aitas neid kanistreid veokisse peita ning nägi üheselt, et mingit mööbli vedu ei toimu, vaid mööblit on täpselt nii palju, et peita sinna 24 kanistrit. Kolleegium nõustub maakohtuga (lk 160 pöördel161), et kokkuvõttes kinnitavad nii V.P kui ka H.Z-i käitumine ja nende konkludentsed teod, et neil oli käitlemiseks mittelubatud alkoholi edasitoimetamiseks vaikiv kokkulepe. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et V.P käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 375 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.