1-15-3148/20 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav mõistetud karistust. Esiteks leiab ta, et põhjendamatult on liitkaristuse osaks loetud ka karistus, mis on temale mõistetud 2013.a. otsusega tingimisi süüteo eest, mis ei ole enam kuriteona karistatav. Ka taotleb süüdistatav, et temale vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetaks rahaline karistus. Karistuse kergendamise taotlust põhjendab süüdistatav väikese lapse ja elukaaslase ülalpidamise kohustusega ning tervise probleemidega. Tema enda töökoha probleemid on aga käesolevaks ajaks lahendatud ning teda ollakse nõus tööle tagasi võtma. Ka põeb ta diabeeti ning peab juuni kuus minema silmadega ravile. Tüsistuste õigeaegne ravi on selle haiguse korral oluline. Süüdistatava kaitsja taotleb apelatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas ja uue otsusega rahalise karistuse mõistmist. Kaitsja põhjendab oma taotlust alljärgnevalt. Nõustuda ei saa käesoleval juhul karistuse liigi, määra ja liitkaristuse moodustamisega. Käesoleval juhul tuleks kohtuotsus tühistada seoses 1. jaanuarist 2015. a jõustunud karistusseadustiku muudatustega. Viimati, Harju Maakohtu 07. 02. 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-1009 (15230200144) tunnistati süüdi G.M KarS § 4231 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 3 kuud 10 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 06. 12. 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 kuu ja 27 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 kuud ja 7 päeva vangistust. Vastavalt KarS §-le 69 asendati mõistetud vangistus üldkasuliku tööga 156 tundi, üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati 1 aasta. Harju Maakohtu 06. 12. 2013. a tunnistati süüdi G.M KarS § 199 lg 2 p 4 järgi vangistusega 3 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. G.M tunnistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et tema 04. 12. 2013. a kella 15.40 paiku Tallinnas, XXXXX XXX X asuvas kaupluses P tahtlikult möödus kassadest, jättes tasumata kauba eest summas kokku 153,70 eurot. Harju Maakohus menetles kriminaalasja nr 13231500421 2013. aastal, so ajal, mil kehtis veel KarS § 218 eelmine redaktsioon. Käesoleval ajal kehtiva Karistusseadustiku § 218 lg 4 kohaselt (alates 01. 01. 2015. a) loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära. Alates 01. 01. 2015. a on minimumpäevamäära suurus 10 eurot. 04. 12. 2013. a poolt varastatud kauba üldmaksumus ei ületa 20 miinimumpäevamäära, so 200 eurot. Kuivõrd G.M-i poolt 04. 12. 2013. a toimepandud varguse puhul ei ole tegemist süstemaatilise vargusega, vastab tema tegu KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo tunnustele. Vastavalt Karistusseadustiku § 5 lg 2 on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-19-15 selgitanud, et KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteo -koosseisu kehtetuks või muudab se da nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. KarS § 218 lg 4 uus sõnastus on võrreldes eelnevaga G.M-ile soodsam. Kaitsja leiab, et KarS § 218 lg 4 uut redaktsiooni tuleb käsitada seadusena, mis välistab teo karistatavuse 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 mõttes. Samuti kuivõrd käesolevas kriminaalasjas aktualiseerub seoses liitkaristuse moodustamisega KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel küsimus 06. 12. 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele pööramisest, siis omab KarS uues redaktsioonis sätestatu süüdistatava suhtes tagasiulatavat jõudu. Seega tegu, mille eest G.M-ile 06. 12. 2013. a vangistus mõisteti, ei ole enam kriminaalkorras vangistusega karistatav, mistõttu ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et Harju Maakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tuleks tühistada, kuna Harju Maakohtu 07. 02. 2014. a otsusega mõistetud karistuses, mis liitkaristuse moodustamisega pöörati täitmisele, puudub liidetav osa. Karistamise aluseks on KarS §-st 56 juhindudes isiku süü; karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid; võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaitsja ja süüdistatav palusid kohtul mõista varguste eest rahaline karistus. Karistuse liigi osas asus Harju Maakohus seisukohale, et vaatamata töökoha olemasolule on süüdistatava G.M-i suhtes rahalise karistuse kohaldamine välistatud. Kohus märkis, et arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, senini tasumata trahvide hulka, samuti süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude laadi, ei ole süüdistatava suhtes võimalik kohaldada rahalist karistust, sest tal puuduvad lähiajal rahalised vahendid selle tasumiseks. Samas märkis kohus õigesti, et KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Leian, et

käesolevas asjas puuduvad maakohtu otsuses veenvad põhjendused selle kohta, miks kohtu arvates G.M-i suunamine õiguskuulekale käitumisele ei ole saavutatav rahalise karistusega. Maakohtu otsuses on karistusliigi valiku põhjendamisel osundatud G.M-i varasemale karistatusele ja on kirjeldatud süüdistatava materiaalset olukorda, millest tulenevalt ei ole võimalikuks peetud rahalise karistuse kohaldamist. Seejuures ei ole arvesse võetud, et G.M omab töökohta AS-s R ning materiaalsed probleemid on ajutiselt tekkinud seoses saamatajäänud töötasuga. Samuti on tähelepanuta jäetud, et karistuse mõistmisel tuleb eelkõige juhinduda KarS §-s 56 toodud alustest ning süüdistatava varaline seis ei ole asjaolu, millest oleneks kergemaliigilise karistuse kohaldamine. Kohus ei ole lähtunud põhimõttest, et vastavalt KarS §-le 56 lg 2 peaks alternatiivse sanktsiooni korral olema eelistatud rahaline karistus, kui sellega on saavutatavad karistuse eesmärgid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-9906). Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et süüdistataval ei ole sõltuvust narkootilistest ainetest ega alkoholist. Süüdistatav on kriminaalkorras karistatud, kuid eriliigiliste süütegude toimepanemine ei viita väljakujunenud käitumismallile ning varavastaste kuritegude toimepanemisele elatusvahendite hankimise eesmärgil, kuivõrd süüdistatav töötab. Seega G.M-i puhul võib loota, et süüdistatava väited uutest kuritegudest hoidumise ning tema eluviiside muutumise kohta ei ole paljasõnalised. Kaitsja leiab, et G.M-i poolt käesolevaks ajaks vahi all oldud aeg, mis arvestatakse reaalselt ärakantud vangistusena ja mida on võimalik ümber arvestada rahaliseks karistuseks, on piisav karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest, kaitsta õiguskorda ja saavutada karistuse eesmärgid. Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2015. a määrusega e. peale apellatsiooni tähtaja möödumist, määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 1.juunini2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes vaidleb apellatsioonile vastu. Prokuröri vastuväited apellatsioonile on järgmised. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega ning kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Harju Maakohus on vaidlustatud otsuses järginud karistuse mõistmise põhimõtteid ja põhistanud nii karistuse liigi kui ka määra valikut.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja prokuröri kirjalike seisukohtadega, tuli apellatsioonide s esitatud taotluste osas järgmistele järeldustele. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud karistust ei saa pidada liiga rangeks karistuseks. Seadus sätestab, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule (KarS prg. 69 lg 7). On tõsi, et seadusest ei tulene otsesõnu, et olukorras, kus isik paneb üldasuliku töö tegemise ajal toime tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, tuleks tegemata üldkasuliku töö tunnid asendada ja karistused – rahaline karistus ning vangistus – kuuluksid sel juhul iseseisvalt täitmisele. Samas aga sätestab KarS prg 69 lg 6, et kui süüdlane hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib karistust täideviiv ametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata süüdlasele täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada töö tegemise tähtaega, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud üldkasuliku töö üldist tähtaega, või pöörata süüdlasele mõistetud aresti või vangistuse täitmisele. Ehk siis, ei ole loogilist seletust sellele, et kergemate rikkumiste korral, kui seda on üldkasuliku töö tegemise ajal tahtliku kuriteo toimepanemine on vangistuse täitmisele pööramine võimalik, raskema rikkumise korral aga mitte. Karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise korral on ka rahalise karistuse mõistmisel reegel, et eelmise kohtuotsusega tingimisi mõistetud karistuse ärakandmata osa pööratakse täitmisele ja kui kohus seda ei pea vajalikuks teha, peab seda põhjendama (KarS prg 74 lg 6 annab kohtule vaid võimaluse kandmata tingimusliku karistust mitte täitmisele pöörata). Seega kohtukolleegiumi seisukohast ei ole kindlust selles, et seaduse loogiline tõlgendamine üldjuhul siiski päästaks süüdistatava temale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa reaalsest ära kandmisest vangistusena. Käesoleval juhul on vaidluse esemeks vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistuse raskus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks ei ole võimalik süüdistatavat karistada rahalise karistusega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks G.M-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Põhjendatud on ka konkreetset vangistusmäära. Nimelt on maakohus pidanud võimalikuks mõista sanktsiooni alammäärale ligilähedane karistus. Seejuures on maakohus arvestanud karistust kergendavat asjaolu ja süü suurust iseloomustava faktorina asjaolu, et kuriteod jäid katse staadiumi. G.M-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Maakohus on õigesti märkinud, et varasem leebe karistusõiguslik suhtumine süüdistatava poolt kuritegude toimepanemisse ei ole suutnud teda mõjutada selliselt, et ta hoiduks kuritegude

toimepanemisest. Arusaam, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise ajal uute kuritegude toimepanemine peaks kaasa tooma eelmistest karistustest kergema karistuse mõistmise süvendab kohtukolleegiumi arvates veelgi karistamatuse tunnet, mis süüdistataval juba ilmselgelt väljendunud on. Süüdistatava väide, et tema tervis ei võimalda tal kanda vangistust on kohtukolleegiumi hinnangul paljasõnaline. Vangla tingimustes on võimalik saada nõuetekohast tervishoiuteenust. Elukaaslase ja lapse ülalpidamiskohustus oli süüdistatavale teada ka siis, kui ta varastama läks. Isik, kes paneb süstemaatiliselt toime kuritegusid peab arvestama ka sellega, et eesootav karistus võib mõjutada mitte ainult tema elu, vaid ka tema perekonnaliikmete elu. Süüdistatavale mõistetud liitkaristuse pikkuse osas on ringkonnakohtu seisukoht maakohtust erinev. G.M oli mõistetud süüdi 6.12. 2013 a. otsusega ühes varguse episoodis, milles varastatud väärtus oli alla 200 euro KarS prg 199 lg 2 p 4 järgi ja karistatud 3 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, seega kandmisele kuulus 2 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg 04.12.2013.a.-06.12.2013.a., ( 3 päeva) karistusaja hulka. KarS § 74 lg 1,3 alusel jäeti kandmata jäänud vangistus (1 kuud ja 27 päeva) tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 18 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 7.02.2015 tunnistati Kalev Jürissonsüüdi KarS § 423-1 järgi ja mõisteti karistuseks 5 (viis) kuud vangistust. KrMS § 238 lg. 2 alusel vähendati G.M-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 3 (kolm) kuud 10 (kümme) päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 06.12.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 kuu ja 27 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõista 5 (viis) kuud ja 7 (seitse) päeva vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.02.2015.a, so 1 (üks) päev, ärakandmisele kuulubs 5 (viis) kuud ja 6 (kuus) päeva vangistust. Vastavalt KarS § 69 asendati mõistetud vangistus üldkasuliku tööga 156 (ükssada viiskümmend kuus) tundi. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati 1 (üks) aasta. Vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse üheks liidetavaks oli eelnimetatud ärakandmata karistus – 5 kuud ja 6 päeva. Seega, eeltoodud asjaolusid arvestades, on apellantidel õigus, kui nad väidavad, et 1 kuu ja 27 päeva kogu liitkaristusest on karistus, mis on kandmata osa karistusest, milline süüdistatavale mõisteti süüteo eest, mis ei ole enam kuritegu. Nii vaidlustatud maakohtu otsuse, kui ka eelmise e. 7.02.2015 a. otsusega ei ole süüdistatavat loetud sellesse sihtgruppi kuuluvaks, kelle suhtes kuuluks revideerimisele Harju Maakohtu 6.12.2013 a. otsusega süüdistatavale mõistetud tingimuslik karistus seoses alates 1.01.2015 a karistusseadustikus kehtivate muudatustega.

Karistusseaduse ajalist kehtivust reguleerib KarS § 5. Selle paragrahvi teine lõige sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud (lause 1). Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele (lause 2). Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest (lause 3). Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt vaadatakse selliste isikute karistused kohtu poolt üle KrMS § -s 431 sätestatud korras (vt eelnõu § 2 p -s 2 KrMS § 431 muudatusi). Kui tegu e i ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik karistusest. Alates 1.01.2015 a. ei saa aga selliste isikute suhtes enam ka varem tingimisi mõistetud või üldkasuliku tööga asendatud vangistust täitmisele pöörata. Eelmainitud seletuskirjas on eraldi toodud järgmine näide :Isikut on karistatud kuriteo eest 5-kuulise vangistusega, millest ta on tingimisi, 2-aastase katseajaga vabastatud. Eelnõu on vastava KarS -i sätte tühistanud ning näeb edaspidi samasuguse rikkumise eest ette vastutuse vaid väärteo eest. Isik rikub katseaja tingimusi ja kriminaalhooldaja teeb tema kohta ettekande. Sellisel juhul ei saa kohus isikule mõistetud vangistust täitmisele pöörata, kuna uus seadus ei näe enam ette vangistust selle süüteo eest. Selle näite selgituseks märgib seletus kiri, et jooksvalt ei vaadata üle selliste isikute karistusi, kes on vangistusest tingimisi vabastatud. Küll aga on oluline veelkord märkida, et nt katseaja tingimuste rikkumisel ei saa sellist vangistust üldjuhul täitmisele pöörata. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et karistusõiguses mõistetakse isikule mõistetud tingimisi vangistuse täitmisele pööramise all mitte ainult viidatud näites toodud võimalust, kus kriminaalhooldaja ettekande alusel katseaja tingimuste rikkumise eest kohus karistuse täitmisele pöörab, vaid ka uue kuriteo toimepanemisel liitkaristuse mõistmist, kus üheks liidetavaks on eelnevalt tingimisi mõistetud või üldkasuliku tööga sendatud vangistus ja mis tuleb reaalselt ära kanda. Kas maakohus pidanuks juba liitmise ära jätma eelmise kohtuotsusega e. 7.02.2015 a. karistuse mõistmisel, see ei ole ka kohtukolleegiumi arvates määrav ning ei mõjuta käeeoleva kohtuotsusega liitkaristuse revideerimist. Küsimus sellest, millises ulatuses saab seadusandja piirata süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb Riigikohtu hinnangul lahendada süüdimõistetu põhiõiguste riive intensiivsuse ja seda riivet õigustavate väärtuste omavahelise kaalumise teel. Vähemalt vaidlustatud kohtuotsusega, mille kohaselt K.Jürissoile mõ istetud reaalne vanglakaristus, muutub tema põhiõiguste riive intensiivsus selliseks, mis annab õiguse leebema seaduse kohaldamisele tagasiulatuvalt. Fakt on see, et kui G.M-i suhtes oleks samasugune otsus nagu seda on vaidlustatud kohtuotsus jõustnud enne 01.01.2015 a., siis vanglal oleks olnud kohustus vastava taotluse esitamiseks kohtule ning kohtupraktikas on ka olnud lähiajal selliseid kaasusi, kus isik kannab karistust ning tema karistus kuulub revideerimisele seetõttu, et mitmete kohtuotsustega on liitkaristus mõistetud KarS prg 65 lg 2 alusel ja nendest otsustest esimese otsusega on teda karistatud sellise süüteo eest, mis enam ei kvalifitseeru kuriteoks. Seega praeguseks ajaks on G.M-i olukorda justkui raskendanud asjaolu, et ta suutis katseajal pikemat aega olla õiguskuulekas.