Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-47-15 2. juuni 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Andrus Arula süüdistuses KarS § 136 lg 1, § 291 ja § 299 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-6871 Lääne Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Elle Keeman, kassatsioon Andrus Arula kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa 6. mai 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus osaliselt, s.o Andrus Arula õigeksmõistmises KarS § 299 lg 1 järgi.
2.Tühistatud osas jõustada Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsus Andrus Arula süüditunnistamises KarS § 299 lg 1 järgi.
3.Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsusega oli R. K. süüdi tunnistatud alkoholiseaduse § 70 järgi. Väärteoprotokolli selles asjas oli koostanud Andrus Arula. Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsusega tühistati maakohtu eelnimetatud otsus põhjendusega, et maakohus väljus otsuse tegemisel väärteoprotokolli piiridest, kui heitis R. K.-le ette räuskamist ja tänavasillutisel lamamist. Samuti märkis Riigikohus, et kohtuotsusest ei selgu, millisele tõendile tuginedes tuvastas maakohus R. K. tuigerdamise kõnniteel, millega ta solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.
2.Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsusega tunnistati A. Arula süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 136 lg 1 järgi üheaastase vangistusega, KarS § 291 järgi kuuekuulise vangistusega ja KarS § 299 lg 1 järgi ühekuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis liitkaristuseks ühe aasta vangistust. Maakohus otsustas, et KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui A. Arula ei pane 3-aastase
katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestas kohus alates 30. maist 2014. Maakohus tegi otsustused ka tsiviilhagide ja menetluskulude kohta. Kassatsioonimenetlus toimub A. Arula süüdistuses KarS § 299 lg 1 järgi, mistõttu kajastab otsus vaid nimetatud süüdistust.
2.1.A. Arulat süüdistatakse KarS § 299 lg 1 järgi selles, et tema, olles ametiisik KarS § 288 lg 1 järgi, pani toime ametialase võltsimise. Viies 27. septembril 2011 kella 22.55 paiku läbi süüteomenetlust Ragnar K. suhtes, koostas A. Arula väärteoasjas nr 2670,11,012878 väärteoprotokolli, kuhu märkis rikkumise kirjelduse: "Olles avalikus kohas alkoholijoobes, oli silmnähtavate koordinatsiooni häiretega, tuigerdas kõnniteel, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet". Teo toimepanemise koha märkis menetleja: "Pärnu Pikk 18 ees". Nii teo kirjeldus kui ka teo toimepanemise koht ei vasta tegelikkusele, kuna pärast R. K. saabumist Pärnusse aadressile Pikk 18 oli tema esimene kontakt A. Arulaga maja fuajees, kus A. Arula alustas avaldust esitama tulnud R. K. kinnipidamist. A. Arulale ei olnud teada R. K. vahetult politseimajja sisenemisele eelnenud tegevus.
2.2.Arutades A. Arula süüdistust, uuris maakohus asitõendi vaatluse protokolli ja vaatas turvakaamerate salvestist. Kohus tuvastas, et 27. septembril 2011 kell 22.55 saabus politseimaja ette auto, millest väljusid R. K. ja J. S. Salvestiselt on näha, et mehed suundusid kohe politseijaoskonda, kuhu sisenesid kell 22.56. Mingit tuigerdamist ega silmanähtavat koordinatsioonihäiret kohus ei täheldanud. Kell 23.00 sisenesid fuajeesse A. Arula ja U. N. Seega sai A. Arula hinnata R. K. joovet alles alates kella 23.00. Salvestiselt on näha, et A. Arula suunas oma käe R. K. poole ja võttis temast kinni. R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi, kuid miski ei viidanud tema agressiivsusele ja politseivastasele ründele. 23 sekundit hiljem toimetas A. Arula K. K. õue.
2.3.R. K. ja J. S.-i ütlustega tuvastati, et A. Arula toimetas R. K. politseijaoskonna fuajeest õue mõne meetri kaugusele uksest ja paiskas ta seal maha. Ka U. N. kinnitas, et A. Arula tegeles R. K.-ga politseimaja ees 5-6 meetri kaugusel uksest. Seega ei saanud R. K. kõnniteel tuigerdada. Maakohus luges tõendatuks, et A. Arula kandis väärteoprotokolli tegelikkusele mittevastavaid andmeid teo kirjelduse ja teo toimepanemise koha kohta. Maakohus leidis, et ametiisikuna dokumenti võltsides pani A. Arula toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.4.Maakohus leidis, et A. Arula pani kuriteo toime kavatsetult.
3.Maakohtu süüdimõistva otsuse apelleeris A. Arula kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa, taotledes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja leidis, et kohtuotsuses on A. Arulale tehtud kaks etteheidet: A. Arula sai R. K. joovet hinnata alles alates kella 23.00 ja R. K. ei saanud kõnniteel tuigerdada. Asjas kogutud tõendid näitavad, et R. K. oli enne pruukinud alkoholi ja ilmus politseijaoskonda arusaadavalt joobes. Kohus on seda episoodi käsitlenud puudulikult, sest sündmustest õige ülevaate saamiseks tuleb neid analüüsida alates samal päeval varem asetleidnud politseinike sisenemisest R. K. korterisse, kus viibis purjus seltskond, sh R. K. U. N.-i ütlustega on tõendatud A. Arula ja R. K. viibimine politseimaja ees kõnniteel, mis on avalik koht. R. K. koordinatsioonihäired on eluliselt usutavad ja tõendatud. Seega on teo toimepanemise koht - Pärnu, Pikk 18 ees - korrektne, kuna hõlmab kogu majaesist.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. jaanuari 2015. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis
A. Arula KarS § 299 lg 1 järgi õigeks.
4.1.Kohtukolleegium ei nõustunud süüdistuse väitega, et A. Arulale ei olnud teada R. K. politseimajja sisenemisele eelnenud tegevus. Nii süüdistatava, kannatanu, kui ka tunnistaja U. N.-i ütlused kinnitavad, et A. Arula saabus Xxxxxxxx küla sotsiaalmajja ning sisenes R. K. elukohta, kus viibis alkoholi tarvitav seltskond. R. K. ilmumise politseijaoskonda tingis tema rahulolematus sellega, et politsei sisenes eelnevalt ilma loata tema elukohta. Politseijaoskonnas tulid talle vastu samad politseiametnikud, kelle õigusrikkumise kohta ta soovis avaldust esitada. Seega esimene kontakt süüdistatava ja R. K. vahel ei toimunud politseijaoskonna fuajees, nagu väidetakse süüdistuses, vaid mõni aeg varem Häädemeeste vallas Xxxxxxxx külas. R. K. ise kinnitab, et ta tõepoolest tarvitas
27.septembri 2011 õhtul enne politseijaoskonda saabumist alkoholi. Seda, et R. K. elukohas tarvitatakse alkoholi, nägid sinna saabunud süüdistatav ja tunnistaja U. N. Kuigi ajaliselt tuvastati R. K. joove indikaatorvahendi abil alles kell 23.05, ei olnud süüdistataval kahtlust, et kannatanu ilmus politseijaoskoda alkoholijoobes. Seega oli süüdistatavale teada R. K. vahetult politseimajja sisenemisele eelnev tegevus ja tema joobeseisund.
4.2.Maakohus uuris videosalvestist ja leidis, et politseijaoskonna ees viibimise ajal "R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi, kuid miski ei viidanud tema agressiivsusele või politsei vastasele ründele". Apellatsioonikohus märkis, et ametialase võltsimise episoodi osas ei ole tähtis, kas kannatanu käitus politseiametniku suhtes agressiivselt või mitte. Tähtis on, kas käsitletaval juhul esinesid isikul silmanähtavad koordinatsioonihäired, mis olid põhjustatud alkoholijoobest, nii nagu on kirjas väärteoprotokollis. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt nähtus videosalvestisest, et "R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi". Selline isiku käitumine võib kohtukolleegiumi arvamusel viidata väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku käitumisele ehk tuigerdamisele.
4.3.Nähtuvalt indikaatorvahendi kasutamise protokollist oli R. K. alkoholijoobes: 0,75 mg/l alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus. Joobeseisundi kontrollimise protokollist tuleneb, et R. K.-l tuvastati väga häiritud koordinatsioon, silmade punetus, arusaamatu kõne, rahutus ja tugev alkoholi lõhn suust (II kd, tl 27). Väärib erilist tähelepanu, et R. K. märkis protokollis oma käega, et on kontrolli tulemustega nõus. Sellest tulenevalt võibki väita, et kannatanu R. K. võis tuigerdada kõnniteel ning tal esinesid silmnähtavad koordinatsiooni häired, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis. Asjaolu, et süüdistatav ei fikseerinud väärteoprotokollis kirjeldatud sündmustele kõike eelnenut, ei ole selline viga, mis võiks olla aluseks isiku süüditunnistamisele ametialases võltsimises. Kohtukolleegiumi veendumusel leidsid kõik väärteoprotokollis kirjeldatud sündmused tegelikult aset. Süüdistatav ei võltsinud asjaolu, et R. K. viibis alkoholijoobes avalikus kohas, millena saab käsitada nii politseijaoskonna fuajeed, kui ka territooriumi jaoskonna ees.
4.4.Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus tõendite puuduliku hindamise tõttu valele materiaalõiguslikule järeldusele selle kohta, et A. Arula tegevus on käsitatav ametialase võltsimisena. Ringkonnakohus märkis, et Riigikohtu 5. novembri 2012. aasta otsusega tühistati R. K. süüdimõistev otsus selle tõttu, et maakohus oli väljunud A. Arula poolt koostatud väärteoprotokolli piiridest. Väärteoprotokollile enesele ja A. Arula käitumisele selle koostamisel aga Riigikohus mingeid
etteheiteid ei teinud. Eelöeldust tulenevalt leidiski ringkonnakohus, et A. Arula tuleb ametialase võltsimises KarS § 299 lg 1 järgi õigeks mõista ja maakohtu süüdimõistev otsus selles osas tühistada.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Lääne Ringkonnaprokuratuur vaidlustab kassatsioonis A. Arula õigeksmõistmise KarS § 299 lg 1 järgi ja taotleb selles osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel täitnud kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Selline tõendite valikuline ja osaline ümberhindamine on põhistamiskohustuste rikkumine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 7 alusel ja viitab ühekülgsele kohtulikult uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.
5.1.A. Arula piiritles väärteomenetluses rikkuja konkreetse teo kindlas asukohas ning selleks oli silmanähtavate koordinatsioonihäiretega alkoholijoobes tuigerdamine kõnniteel Pärnus Pikk 18 hoone ees. Sellest süüdistuse esitamisel ka lähtuti. Väärteoprotokolli kantud rikkuja tegevus ei kajasta ega hõlma samal õhtul alates kella 20.43 Xxxxxxxx külas toimunud sündmusi.
5.2.Kassaatori hinnangul on tähtis vaid see, kas käsitletaval juhul esinesid R. K.-l silmanähtavad koordinatsioonihäired, mis olid põhjustatud alkoholijoobest, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis. Ringkonnakohus järeldas maakohtu otsuse lausest "R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi", et selline käitumine võib viidata väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku käitumisele ehk tuigerdamisele. Ringkonnakohus andis maakohtus uuritud salvestisele uue tõlgenduse mitte salvestist vahetult uurides, vaid analüüsides seda, kuidas maakohus on oma otsuses tuvastatud asjaolu kirja pannud. Samas ei selgu, milles on maakohus salvestise hindamisel eksinud. Ringkonnakohus on ümber hinnanud maakohtu üksiku järelduse, kuid ei ole esitanud argumente, miks salvestisel nähtuv on ebausaldusväärne ja vastuolus teiste uuritud tõenditega. Seega jääb ringkonnakohtu otsusest arusaamatuks, miks on jäetud kõrvale maakohtus uuritud salvestis, mis kajastab sündmust vahetult ja tõepäraselt. Selle asemel on ringkonnakohus asunud tuigerdamist põhjendama tuvastatud joobega ning joobeseisundi kontrollimise protokolliga.
5.3.A. Arula on kandnud väärteoprotokolli sellised andmed, mis on sisult valed, kuid mis olid vajalikud süüteokoosseisu täitmiseks. Tegemist on dokumendiga, mis on vormilt autentne, kuid sisult vale, ja seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 299 lg 1 sätteid A. Arula õigeksmõistmisel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et apellatsioonikohus väljus süüdistuse piirest, laiendades süüdistusaktis nimetatud "vahetult politseimajja sisenemisele eelnevat tegevust" veel varasemale, s.o R. K. elukohas Xxxxxxxx küla sotsiaalmajas toimunule. Kohus järeldas, et kuna R. K. ise oma elukohas tunnistas alkoholi tarvitamist, on sellest tuletatav ka hilisem avalikus kohas alkoholijoobes viibimine. Sellised ringkonnakohtu järeldused on ebaadekvaatsed ja süüdistusaktist hälbivad. Tähtsust
ei ole asjaolul, et A. Arula nägi alkoholi tarvitamist R. K. elukohas, sest süüdistus hõlmab vaid teomodaliteete, s.o kindlat aega (kella 22.55 paiku) ja täpset kohta (Pärnu, Pikk 18 ees), mille kohta A. Arula koostas väärteoprotokolli. Süüdistus ei hõlma Xxxxxxxx külas toimunud sündmusi. Kriminaalasja menetletakse ainult süüdistusakti piires, millest apellatsioonikohus on KrMS § 268 lg 1 nõudeid eirates väljunud. Sellega on apellatsioonikohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
7.KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Teabesalvestise, asitõendi või dokumendi tõendina esitamise kord on sätestatud KrMS §-s 296. Selle paragrahvi 3. lõikes on sätestatud, et kui kohus võtab teabesalvestise, asitõendi või dokumendi vastu, loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ja selle kasutamise eesmärki. Avaldamise muu viisina saab dokumendi puhul kõne alla tulla näiteks selle sisu refereerimine (osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval), aga ka näiteks dokumendi visuaalne esitlemine tehnilise lahenduse abil. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Apellatsioonimenetluses avaldatakse tõend ringkonnakohtu istungil samas ulatuses mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega.
8.Apellatsioonikohus avaldas 26. novembril 2014 toimunud kohtuistungil KrMS § 335 lg-t 2 järgides maakohtu istungi protokollid, millest tulenevalt luges kohus avaldatuks ka maakohtus uuritud tõendid, sealhulgas turvakaamerate videosalvestise. Apellatsioonikohtu istungi helisalvestise kohaselt istungil salvestist ei vaadatud (istungi protokolli helisalvestis kell 11.05.57-11.06.38, positsioon 30.44-31.28).
9.Maakohus uuris vahetult 16. novembri 2011. a asitõendi vaatluse protokolli ja vaatas 27. septembri 2011. a salvestist ning tuvastas, et kell 22.55 politseijaoskonda saabunud R. K. liikumises tuigerdamist ega silmanähtavat koordinatsioonihäiret ei olnud. A. Arula ja U. N. sisenesid fuajeesse kell 23.00 ning toimus kontakt R. K. ja A. Arula vahel (IV kd, tl 19, 22). A. Arula viis R. K. õue, 5-6 meetri kaugusele politseimaja uksest ja mõne aja pärast paigutas kainestusmajja. Seega ei olnud R. K.-l võimalik samal ajal kõnniteel tuigerdada. Ringkonnakohus, kes ise videosalvestist ei uurinud, asus meelevaldselt tõlgendama maakohtu otsuses kasutatud väljendeid ja järeldas sellest, et siiski võis tuigerdamisega tegemist olla. Nii on ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud lausest "R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi" järeldanud, et selline isiku käitumine võib viidata väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku käitumisele ehk tuigerdamisele. Apellatsioonikohtu arvates võib sellest tulenevalt väita, et R. K. võis tuigerdada kõnniteel ning tal esinesid silmanähtavad koordinatsioonihäired, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis.
10.Ringkonnakohtu järeldus R. K. tuigerdamisest kõnniteel on selgelt oletuslik ega põhine ühelgi
tõendil. Oletuslikkusele viitab kohtu sõnakasutus "võib viidata", "võib väita", "võis tuigerdada", mis on vastuolus KrMS § 312 p 1 kohase kohtuotsuse põhistamise nõudega ning viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus oletas, et kui fuajees viibides astus kannatanu mõned sammud edasi-tagasi ja kui käsitada seda tuigerdamisena, siis võis ta tuigerdada ka kõnniteel. Sellised järeldused aga ei vasta maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu arvamuse aluseks olevad indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja joobeseisundi tuvastamise protokoll tõendavad küll seda, et R. K. oli alkoholijoobes, kuid mitte seda, et ta tuigerdas kõnniteel,
olles
silmanähtavate
koordinatsioonihäiretega,
millega
solvas
inimväärikust
ja
ühiskondlikku moraalitunnet. Selliste oletuslike väidete esitamine kohtuotsuses on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, millele õigustatult osutab ka prokurör. Väärib ka märkimist, et Riigikohtu kriminaalkolleegium lõpetas 5. novembri 2012 otsusega asjas nr 3-1-1-90-12 R. K. suhtes väärteomenetluse muu hulgas põhjusel, et maakohtu otsusest ei selgu, millisele tõendile tuginedes maakohus tuvastas R. K. tuigerdamise kõnniteel, millega ta solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.
11.Kolleegium meenutab 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohta, mille kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ühtlasi jääb kolleegium varasemas praktikas korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-107-12, p 7). Ringkonnakohus ei ole eelviidatud praktikat järginud.
12.Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 343 lg 1, § 312 p-de 1 ja 2 kohaselt otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks koos sellekohase põhjendusega. Mõistes sama tõendikogumi põhjal A. Arula õigeks, ei ole ringkonnakohus ära näidanud, millised olid maakohtus tõendite hindamisel tehtud vead ja miks ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks maakohtu süüdimõistva otsuse aluseks olevat videosalvestist, eelistades tugineda indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundi tuvastamise protokollile. Kassaatoriga tuleb nõustuda, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt. Sellised eksimused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
13.Maakohtu otsusele eeltoodud etteheiteid ei ole, mistõttu juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsuse osaliselt ja jõustab Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsuse A. Arula süüditunnistamises KarS § 299 lg 1 järgi. Riigikohus rahuldab prokuröri kassatsiooni.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.