P. H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu kehavigastuste ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – P. H, esindajad V. Titova ja K. Kiisk;
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 4800 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis;
2.Mõista vastustajalt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 2775 euro suurune summa
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 03.02.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja I. Punko;
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P. H esitas 03.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveametilt kehavigastuste ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel, mis tekkis seonduvalt 02.09.2012 kuni 03.09.2012 Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu arestimajas toimunud sündmustega (vägivaldne käitumine). Kaebusest nähtuvalt toimetati P. H 02.09.2012 kell 17.00 PPA Pärnu arestimajja. Arestimajas tarvitas politseitöötaja V. B kaebaja suhtes vägivalda, lüües kaebajat mitmel korral rusikaga ja ühel korral käeraudadega näkku. Kaebajal pandi käed raudu ja teostati turvakontroll, misjärel toimetati ta kambrisse, aheldati ühe käega nari külge selliselt, et see ei võimaldanud liikuda ning jäeti sellisesse olukorda mitmeteks tundideks. Käerauad eemaldati 03.09.2012 varahommikul ja anti luba
arestimajast lahkumiseks. Vigastuste fikseerimiseks pöördus kaebaja Pärnu haiglasse, kus tuvastati vigastused. V B ́i suhtes algatati kriminaalmenetlus ja Pärnu Maakohtu 06.01.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-5302 tunnistati ta süüdi karistusseadustiku § 291 järgi ning karistati kahe aastase vangistusega, mis jääb täies ulatuses täitmisele pööramata, kui isik kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
2.Tallinna Halduskohtu 15.09.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 30).
3.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi ka PPA) esitas 12.10.2015 taotluse kompromissläbirääkimiste pidamiseks, kuid teatas 01.12.2015, et läbirääkimised nurjusid. Seejärel soovisid menetlusosalised läbirääkimistega siiski jätkata. 16.03.2016 teatas PPA, et kaebaja ei nõustunud vastustaja ettepanekuga. Arvestades asjaolu, et kaebusele oli veel sisuliselt vastamata, andis kohus selleks täiendava tähtaja.
4.PPA vastas kaebusele 26.04.2016, kuid taotles seejuures ka menetluse lõpetamist seoses kaebetähtaja rikkumisega (tl 63-68). Kaebaja ei nõustunud oma 08.06.2016 seisukohas menetluse lõpetamise taotlusega ja palus taotluse rahuldamata jätta või siis tähtaja ennistada.
5.Tallinna Halduskohtu 27.09.2016 määrusega jäeti PPA taotlus menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja rikkumisega rahuldamata (tl 104-105). PPA esitas 12.10.2016 halduskohtu määruse peale määruskaebuse (tl 107-109). Tallinna Ringkonnakohus jättis 07.11.2016 määrusega PPA määruskaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.09.2016 määruse muutmata (tl 117-118).
7.Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd V B on tegude toime panemise eest kriminaalmenetluses süüdi mõistetud ning see otsus on jõustunud, on tema süü ja tahtlik tegevus teise kohtumenetluse raames juba tuvastatud. Kaebajal puudusid igakülgsed võimalused iseseisvalt kahju ärahoidmiseks. Politseitöötaja V. B on ilmselgelt teotanud kaebaja au ja väärikust, rikkunud tema põhi- ja inimõigusi ning alandanud inimväärikust väga intensiisvel ja ebainimlikul moel. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja määrata kindlaks ning mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.
8.Täiendavas 08.06.2016 seisukohas (tl 100-103) leiab kaebaja, et vastustaja väited sellest, et kahjustusi ei tuvastatud ning P. H lubati koju, on põhjendamatud. Hüvitamiskaebusele lisatud patsiendikaardil on loetletud rida diagnoose, mis kaebajale pandi, sealhulgas koljusisene vigastus, aju difuusne vigastus ehk aju laiaulatuslik vigastus. Lisaks on esitatud ka fotomaterjal. Patsiendikaardil oli edasise raviplaanina märgitud – lamamisrežiim 2 päeva. Seega ei tähenda hagilast koju saamine seda, et kaebajal ei oleks kahjustusi tuvastatud. Kaebaja kannatas iivelduse ja oksendamise, peavalu ning tasakaaluhäirete all, mille põhjal tuvastati peapõrutus. On ilmne, et kaebaja pidi pikalt taluma ka sinikatest põhjustatud valu, seda eelkõige näo piirkonnas, ent ka kogu ülejäänud kehal. Tegemist on väga tõsise rikkumise ja teise isiku inim- ja põhiõigusi niivõrd tugevalt riivava tegevusega, et vastustaja sisulised viited sellele, et “püsivaid tervisekahjustusi ei tekkinud” on lausa kahetsusväärse alatooniga. Vastupidi – on vaid hea juhus, et juhtum ei lõppenud kaebajale fataalselt. Kaebaja arvates jääb seda enam kummalisemaks vastustaja hinnangul proportsionaalne ja õigustatud hüvitise suurus
1500 euro vääringus, kui vastustaja ise väidab, et eelpool viidatud kahe nn sarnase juhtumi puhul kohus mõistis välja 2000-3000 eurot kahjuhüvitist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et V. Bi suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega on tuvastatud avalik-õiguslik suhe, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ning tema süü ning nimetatud asjaolude osas vaidlus puudub. P. H on esitanud kahjunõude kehavigastuste ja tervise kahjustamise tekitamisega mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. P. H mittevaraline kahju seisneb emotsionaalsetes üleelamistes ja sellest tekkinud usaldamatuses avaliku võimu organi vastu. Püsivat tervisekahju ei tekkinud. Vaimne kahju ei ole dokumenteeritud või muul moel fikseeritud. P. H on esitanud tõenditeks kohtuotsuse ja kiirabikaardi. Asjas kogutud tõendite põhjal saab järeldada, et P. H ei saanud püsivaid kahjustusi. 03.09.2012 toimetati ta kiirabi poolt haiglasse, kus jäeti neljaks tunniks jälgimisele, kuid dokumentide põhjal nähtub, et kahjustusi ei tuvastatud ja P. H lubati koju. Nimetatud asjaolu kinnitas P. H 12.09.2012 ülekuulamisel. Kaebaja väited ja kriminaalmenetluses kogutud ütlused-tõendid kinnitavad, et ta osutas politseiametnikele aktiivset vastupanu nii sõnades (patrullpolitseinike küsimustele küsimustega vastamine, ebakohane väljenduslaad jne) kui tegudes (puhumisest keeldumine-, selle mittenõuetekohane täitmine). 02.12.2014 kohtuistungil P. H väitis, et teab, et politseile vastu hakkamine toob kaasa kriminaalkaristuse. See tähendab, et ükskõik kui purjus ta oli, ta mäletas selliseid asju. Seega käitus P. H tahtlikult provotseerivalt, kuid püüdis minna mitte liiga kaugele. Ülaltoodu lubab arvata, et P. H on oma käitumisega mõjutanud olukorra eskaleerimist, mida tuleks arvestada lisaks kohtuotsusega tuvastatud V. Bi käitumisele.
10.Läbirääkimiste käigus osundas PPA kahele kohtulahendile (3-1-1-47-15 ja 3-3-1-38-13), mis on seotud sama PPA struktuuriüksusega ja sarnaste faktiliste asjaoludega - konflikt politseiga, isiku toimetamine Pärnu arestimajja, tema suhtes füüsilise jõu kasutamine ja terviserikke tekitamine, aheldamine käeraudadega kainestuskambri voodi külge enamaks kui 10-ks tunniks. Kohtu poolt välja mõistetavate hüvitiste suurus jäi vahemikku 2000 – 3000 eurot. Samas viimases politseiga seotud kohtuasjas nr 3-14-30 (kohtuotsus on jõustumata), milles tunnistati õigusvastaseks politsei käitumine väljakutse lahendamisel, isiku kinnipidamine ja tema politseisse toimetamine, mille käigus kasutati füüsilist jõudu ning tekitati kannatanule kehavigastusi, mõisteti välja mittevaralise kahju katteks 500 eurot. Ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda üksnes EIK vastavast praktikast. PPA leiab, et ei ole oma pakkumisega summas 1500 EUR kahandanud kaebajale osaks saanud kannatusi. Seega jääb PPA oma arvamuse ja pakkumise juurde ja teeb kohtule ettepaneku hüvitise väljamõistmiseks mitte rohkem kui 1500 EUR. See on igati piisav ja mõistlik hüvitis, mis arvestab nii õiguserikkumise raskust, süü vormi kui ta enda osa kahju tekkimises.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Käesolevas haldusasjas taotleb kaebaja mittevaralise kahju õiglast hüvitamist seonduvalt kehavigastuste tekitamise ja tervise kahjustamisega. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on tekkinud kahju politseiametniku vägivaldse tegevuse tõttu Pärnu arestimajas ajavahemikul 02.09.2012 kuni 03.09.2012. Tegemist oli väärkohtlemise juhtumiga, mille osas algatati ka kriminaalasi ning võimuliialdusi toime pannud arestimaja töötaja mõisteti KarS § 291 järgi süüdi.
12.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Selles, et mittevaralise kahju tekitamine tomimus avalik-õigusliku suhte raames, mingisugust sisulist vaidlust olla ei saa. Ebaseaduslikku vägivalda kasutas arestimajas oma ametiülesandeid täitev politseiametnik ning seega tekitati kahju avaliku võimu volituste rakendamise käigus. Eelnimetatud asjaolus kui sellises ei ole menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ka olnud. Ametialaseid ülesandeid täitnud politseiametniku vägivaldne ning ebaseaduslik tegevus on tuvastatud kriminaalasjas nr 1-13-5302. Ka muude mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täidetavause osas ei ole protsessiosaliste vahel tegelikult vaidlust olnud ning seetõttu ei pea kohus vajalikuks sellel enam pikemalt peatuda. Põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegvuse ning kaebajale tekitatud kannatuste vahel on ilmselgelt olemas. Praegu on vaidlus selles, milline peaks olema õiglase hüvitise suurus. Menetlusosalised püüdsid selles osas ka kompromisslahendust leida, kuid vastavad läbirääkimised ei osutunud tulemuslikuks ning vaidlus jätkus.
13.Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ning võimalikke kumulatiivseid mõjusid. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. See omakorda seostub veel ka riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumite ning nendest tulenevate vastutuse piiramise võimalustega.
14.Antud juhul tuleb pidada rikkumist küllalt raskeks. Politseitöötaja vägivaldset ning ebaseaduslikku tegevust on analüüsitud Pärnu Maakohtu 06.01.2015 otsuse lehekülgedel 13-16, mis on haldusasja materjalide juurde ühtlasi ka esitatud (tl 18-26). Kohus ei pea vajalikuks seda siinkohal enam korrata. Kaebajale tekitati põhjendamatult tervisekahjustusi ning ta oli mitmeteks tundideks liikumist mittevõimaldaval ning valu tekitaval viisil käeraudadega nari külge aheldatud. Siinkohal tuleb nõustuda ka kaebuses märgituga sellest, et P. Hl ei olnud võimalusi kahju ära hoida. Vastustaja selgitusi seonduvalt kaebaja provotseeriva käitumisega ja aktiivse sõnalise vastupanuga, mis peaks väljamõistetava hüvitise suurust mõjutama, võib arvestada üksnes minimaalses tähenduses. Teatav sisuline tähendus oleks võinud sellel olla konfliktsete sündmuste algfaasis, kuid antud juhul leidis see aset isiku arestimajja toimetamise järgselt ning võimuliialdus ja selle intensiivsus oli kestva iseloomuga. Kohal käis kiirabi. Meditsiinilist abi vajas kaebaja ka hiljem. Mis puutub korralduste väidetavasse täitmata jätmisesse või ebakohasesse täitmisesse, siis ei õigusta see toimunut. Õiguspäraste korralduste täitmata jätmisi on võimalik selleks ettenähtud korras vormistada ning seejärel toimida valdkonda reguleerivate õigusaktide kohaselt.
15.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ning hüvitis vastustajalt välja mõista. Hüvitise suuruse osas menetlusosalised läbirääkimiste käigus kokkuleppele ei jõudnud. Vastustaja oleks nõustunud 1500 euro suuruse summaga. Kaebaja viitas mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, mille raames on mõistetud sarnaste või võrreldavate juhtumite puhul hüvitisena välja summad vahemikus 5000 kuni 19500 eurot ning taotles vastustajalt 11000 euro väljamaksmist (tl 7172). Õiglase hüvitise suuruse kindlaksmääramine jääb taoliste vaidluste puhul alati mingil määral hinnanguliseks, kuid antud juhul peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt mittevaralise kahjuna kaebaja kasuks välja 4800 euro suuruse summa. Hüvitise määramisel tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat küll arvestada, kuid ebamõistlikuks ei ole peetud ka mõnevõrra väiksemate summade väljamõistmist. Majanduslik situatsioon ja erinevate vaidluste lahendamise praktika ei ole erinevate riikide puhul alati kokkulangev. Küll aga ei peaks väljamõistetav summa Euroopa Inimõiguste Kohtu sellekohasestes lahendites märgitust siiski väga olulisel määral eristuma. Siseriikliku praktika kohaselt ei ole taoliste või võrreldavate kahju hüvitamise kaasuste puhul väljamõistetavad summad taoliste näitajateni küündinud nagu kaebaja oma ülevaates välja tõi ning antud juhul peab kohus põhjendatuks eelnevalt nimetatud 4800 euro suurust hüvitist.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on lahend vastustaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse need kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on need tähtaegselt esitanud ja taotlenud menetluskuluna 2775 euro väljamõistmist vastustajalt (tl 124-127). Vastavalt HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes põhjendatud menetluskulu, kuid siinkohal tuleb asuda seisukohale, et lähtuvalt käesoleva vaidluse eripärast võib selle kulu üldjoontes siiski põhjendatuks lugeda. Vastustaja ei ole selles osas samuti vastuväiteid esitanud, kuid see ei ole ainutähenduslik. See ei olnud vastustaja jaoks ka kohustuslik. Mingil määral võiks vaielda küll kompromissläbirääkimiste pidamisega seonduva kulu üle, mille ajaline maht oli kokku 12 tundi vastavalt 1200 euro suuruses summas. Olukorras, kus menetlusosaliste seisukohad põhjendatud hüvitise suurusest jäid algusest peale niivõrd erinevale tasemele, oli edaspidiste arutelude tarvidus küsitav. Samas ei pruugitud tulemuse saavutamist siiski ka päris lõpuni välistada, taoline protsessuaalne reeglistik on olemas ja vaidluse osapooled soovisid neid võimalusi kasutada. Seetõttu kohus väljamõistetava menetluskulu suuruse vähendamist võrreldes taotletuga siiski vajalikuks ei pea. Seega mõistab kohus menetluskuluna kaebaja kasuks välja 2775 euro suuruse summa.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-2224 menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.
3.Teha selles osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja P. H kasuks esimese astme kohtu menetluskulude katteks 2000 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud halduskohtus nende enda kanda.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja P. H kasuks 400 eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende enda kanda.
5.Politsei- ja Piirivalveametil tasuda kaebaja menetluskulud 30 päeva jooksul, arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.