Kohtulahend

1-13-5302 toimepanemisega. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. EE891010220034796011 SEB pangas või arveldusarvele nr. EE932200221023778606 Swedbank pangas või arveldusarve nr. EE403300333416110002 Danske Bank pangas või arveldusarvele nr. EE701700017001577198 Nordea pangas. Maksekor raldusele tuleb märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus „U.P , 1-13-5302, menetluskulud või sundraha“. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluses ettenähtud korras. KrMS § 306 p 13 alusel jätta käesoleva kriminaalasja asitõendid, salvestised – CD plaadil 02.09.2012 a. ning CD plaadil 02.08.2012 a., 23.08.2012 a., 24.08.2012 a. ja 25.08.2012 a. Lääne Prefektuuri Pärnu Arestimajas salvestatud sündmuste kohta kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Asja Asjaolud olud Süüdistatavale U.P-le oli esitatud süüdistus alljärgnevas – selles, et tema, olles alates 01.01.2012 a. Politsei- ja Piirivalveameti käskkirjaga nr. 1038p „Teenistujate ametinimetuste ja ametikoha struktuuris paiknemise muutmine ja põhitöö määramine“ nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambri politseiniku ametikohale, kelle teenistusaste ülendati 20.02.2012 a. käskkirjaga nr. 1.92/2727p vanemkonstaabliks ja olles seega ametiisikuks KarS § 288 lg 1 järgi, kellel on ametiseisund riigi asutuses ja kellele on tema ametijuhendist tulenevalt pandud võimuesindaja ülesanded, pani toime võimuliialduse. U.P, olles 02.08.2012 a. kella 18.15 paiku graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajas, lõi arestimajja toimetatud E. D. kaks korda rusikas käega näo piirkonda. Seejärel toimetas ta kannatanu kambrisse, kinnitas politsei- ja piirivalve seadusest (edaspidi PPVS) tulenevalt õiguslikku alust omamata kannatanu käeraudadega nari külge selliselt, mis ei võimaldanud tal liikuda ning jättis aheldatuna kuni 02.08.2012 a. kella 22.0 0-ni, mil käerauad eemaldas. Samuti tema, olles 23.08.2012 a. kella 23.50 paiku graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajas, ületas jõu kasutamisel intensiivsuse piiri ja kohtles kannatanut viimase au ja väärikust alandavalt, mis seisnes selles, et turvakontrolli teostamise ajal, omamata PPVS-st tulenevat õiguslikku alust, asetas kainestusmajja toimetatud alaealise A. L. paremale käele kella 23.53.29 ajal käerauad ning paremast selja taha viidud käest kinni hoides tõstis kannatanu üles kikivarvukile ning viis põrandale, kus jätkas turvakontrolli tegemist kuni kella 23.55.05 -ni. Seejärel tõstis kannatanu üles ja suunas leti äärde, kus kell 23.53.29 viis viimas selja taga raudus olevad käed sellises ulatuses selja taha, et kannatanu tõusis kikivarvukile ning jätkas turvakontrolli teostamist, hoides kannatanu käsi eelpool kirjeldatud viisil ja valu tekitavalt kuni kella 23.54.05 -ni, mil käed puhumise läbiviimiseks alla lasi. Peale puhumist jätkas ta turvakontrolli. Samuti tema, olles 25.08.2012 a. kella 18.00 paiku graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajas, ületas jõu kasutamisel intensiivsuse piire, mis seisnes selles, et omamata PPVS-st tulenevat seaduslikku alust, asetas kainestusmajja toimetatud M. P. käerauad, väänas turvakontrolli teostamise ajal M. P. käed sellises ulatuses selja taha, mis tekitas valu. Seejärel kohtles kannatanut viimase au ja väärikust alandavalt, mis seisnes selles, et ta paiskas

1-13-5302 kannatanu arestimaja vastuvõtu ruumis põrandale pikali, kust 40 sekundi möödudes tõstis viimase püsti, viis letini ja viis kannatanu käed sellises ulatuses selja taha, mis tekitas valu. Seejärel toimetas ta M. P. koheselt kambrisse, kus kinnitas käeraudadega tema ühe käe ühe nari külge ning teise käe teise nari külge selliselt, mis ei võimaldanud liikuda ning jättis kannatanu selliselt aheldatuna kuni 26.08.2012 a. kella 7.15-ni, mis käerauad eemaldas. Samuti tema, olles 02.09.2012 a. kella 17.00 paiku graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajas, lõi patrulli poolt arestimajja toodud P . H. ühe korra lahtise käega näo piirkonda ning kuus korda rusikas käega näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus pingilt põrandale. Hetkel, mil P. H. oli end põrandalt istukile ajanud, lõi ta ühe korra käega P . H. näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu jälle põrandale kukkus ja pea ära lõi. Pärast seda lõi U.P ühe korra käega maas lamavat P. H., asetas talle PVVS-st tulenevat seaduslikku alust omamata käerauad ja toimetas arestikambrisse, kus kinnitas käerauad nari külge selliselt, mis ei võimaldanud kannatanul liikuda ning jättis ta selliselt aheldatuna kuni 03.09.2012 a. kella 2.20-ni, mil eemaldas käerauad. Oma eeltoodud käitumisega rikkus U.P politsei ja piirivalve ameti seaduse (edaspidi seadus) § 75 nõudeid, mille kohaselt isikute põhiõiguste ja muude subjektiivsete õiguste piiramine järelevalvemenetluses toimub ainult seaduse alusel. Isikut tuleb kohelda järelevalvemenetluses tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Sama seaduse § 26 sätestab, et vahetu sund käesoleva seaduse tähenduses on füüsilise isiku mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga ning § 30 lg 2 lubab politseiametnikul kohaldada vahetut sundi, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Lisaks sätestab seaduse § 32 lg 1 p 1 politsei õiguse kasutada käeraudu, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ning on alust arvata, et ta võib osutada politseiametnikule füüsilist vastupanu. Seega nähtub viidatud sätetest, et sunni (vägivalla) kasutamine ametiisiku poolt oma ülesannete täitmisel peab jääma vajalikkuse piiridesse ja olema vastavuses saavutatava eesmärgiga. Kuivõrd U.P oli teadlik enda viibimisest ametialaste ülesannete täitmisel ja oma teo ebaseaduslikkusest eesmärgil isikutele põhjustada valu, siis realiseeris ta kuriteokoosseisu kõik objektiivsed tunnused kavatsetult. Eeltoodu alusel on U.P-le esitatud süüdistus KarS § 291 järgi ametialaseid ülesandeid täitva ametnikuna erivahendi ja vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Koh Kohtum tum tumen en enet et etlus lus luse ep pool ool oolte te sseis eis eisukoh ukoh ukohad ad koh kohtus tus Kriminaalasja kohtulikul uurimisel süüdistatav U.P end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava hinnangul kasutas ta küll kannatanute suhtes füüsilist jõudu, kuid seda talle seadusega tagatud piirides ning alustel. Süüdistatav leidis, et alkoholijoobes olnud kannatanud ei allunud tema, kui politseiametniku seaduslikele korraldustele, mistõttu tagamaks korralduste täitmine ning ohutus, tuligi tal nende suhtes jõudu kasutada. Kannatanu A. L. ütlustel peeti ta 23.08.2013 a. Pärnus Tallinna maanteel kinni politseitöötajate poolt, kuna oli alaealisena alkoholijoobes ning toimetati Pärnu politseimajja. Kuna ta oli alkoholijoobes, siis võis ta seal tõepoolest solvavalt politseitöötajate suhtes väljenduda. Kannatanu eitas, et ta oleks politseitöötajate korraldusi eiranud või neid rünnanud. Politseitöötajate ähvardamist ta ei mäletanud. A. L. kinnitas, et talle tekitati süüdistatava poolt valu siis, kui teda tõsteti üles käeraudades kätest tirides, samuti siis, kui süüdistatav tema jalgu n.ö. lukustas. Järgmisel päeval valutas kannatanul politseitöötajate käitumise tagajärjel selg, samuti ei tundnud ta oma käsi. Kannatanu M. P. kinnitas kohtus, et talle tekitati süüdistatava poolt politsei arestimajas füüsilist valu. Samuti sai seal kannatada kannatanu nina, mille tagajärjel tekkis ninast verejooks. Kannatanu eitas politseitöötajatele füüsilist vastu hakkamist, kuid tunnistas, et ta võis väljendada verbaalset rahulolematust. Kannatanu P. H. seletas, et ta toimetati politseimaja arestimajja Rüütli tänavalt alkoholijoobe ning

1-13-5302 politseitöötajatega toimunud verbaalne konflikti tõttu. Kannatanu kinnitas, et politsei arestimajas ründas teda esimesena süüdistatav, peale mida üritas ta süüdistatavat endast eemale tõugata. Seejärel löödi teda süüdistatava poolt mitmel korral rusikaga näkku ning kui kannatanu oli maha kukkunud, löödi teda veel, kuid millega, seda ta ei mäleta. Kannatanu ütlustel ei antud talle politseitöötaja poolt enne löömist mingeid korraldusi. Löökide tagajärjel sai ta kehavigastusi – huulte ja kulmu vigastused, samuti esines tal pärast juhtunut mälu - ja tasakaaluhäireid. Süüdistatava poolt tekitatud kehavigastuste tõttu pidi P. H. järgmisel päeval kutsuma endale koju kiirabi. Prokurör leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist politseiametniku U.P, poolt ebaseadusliku sunni ja vägivalla kasutamises kinnipeetud kannatanute suhtes. Eeltoodud käitumisega pani U.P prokuröri hinnangul toime kuriteo KarS § 291 järgi. Prokurör taotles U.P süüdi tunnistamist ning tema karistamist 2 aastase vangistusega, millest kohe kuuluks reaalselt ärakandmisele 6 kuud vangistust. Ülejäänud karistuse osa tuleks U.P-le kohaldada KarS § 73 alusel tingimisi 3 aastase katseajaga. Kaitsja leidis, et U.P süü võimuliialduses ei ole kriminaalasja kohtuliku uurimisega tõendamist leidnud ning taotles kohtult tema õigeks mõistmist. Lisaks eeltoodule leidis kaitsja, et U.P-le esitatud süüdistus on ebaselge, kuna selles kirjeldatud tegude puhul ei ole iga episoodi puhul ära näidatud, millist konkreetset politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) sätet on U.P oma tegevusega rikkunud. Samuti ei näe KarS § 291 dispositsioon koosseisulise tunnusena ette kannatanu väidetavat kohtlemist au ja väärikust alandavalt. Kaitsja hinnangul kasutati süüdistatava poolt kannatanute suhtes füüsilist sundi, kuna tugevas alkoholijoobes olnud kannatanud ei allunud politseitöötaja seaduslikele korraldustele ning jõu kasutamine nende suhtes oli vajalik. Samuti kujutasid kannatanud oma käitumisega ohtu. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel üle kuulatud asjatundja R. K. osas leidis kaitsja, et kuna R. K. ei ole käesolevas kriminaalasjas käsitletavate juhtumite ajal sündmuskohal viibinud, ei tea ta ka KrMS § 66 lg 1 kohaselt tõendamiseseme asjaolusid. Sellest tulenevalt tuleb tema poolt kohtus antud ütlused kohtul kõrvale jätta. Koh Kohtu tu sseis eis eisuk uk ukoh oh ohtt Kohus leidis, et U.P süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on kriminaalasja kohtuliku uurimisega tõendamist leidnud. Esmalt analüüsib kohus U.P-le esitatud süüdistust. Riigikohtu lahendi 3-1-1-106-13 p. 11 kohaselt tuleb kohtul kontrollida kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. Samuti tuleb süüdistuses ära näidata ametniku poolt vägivalla kasutamine ning see, kas konkreetsete juhtumite puhul ei olnud täidetud ühegi vägivalla kasutamist lubava normi eeldusi või väljus kasutatud vägivald normiga lubatud piiridest.

U.P-le esitatud süüdistuse kohaselt on esmalt viidatud üldise sättena PPVS §-le 7 , mille kohaselt saab isikute põhiõiguste ja muude subjektiivsete õiguste piiramine järelevalve menetluses toimuda ainult seaduse alusel. Isikut tuleb järelevalve menetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Seejärel on konkreetsemalt süüdistuses viidatud PPVS § 30 lg 2, mis näeb ette vahetu sunni kohaldamise konkreetsed alused ning PPVS § -le 26, mis sätestab vahetu sunni mõiste, s.o. füüsilise isiku mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. Viitega PPVS § -le 30 lg 2 on ära näidatud alused, millal võib politseiametnik vahetut sundi kohaldada ning PPVS § -le 32 lg 1 p 1, mis näeb ette seaduslikud alused käeraudade kasutamiseks. Süüdistuse kohaselt on politseiametnikust U.P oma käitumisega eeltoodud norme rikkunud. Riigikohtu lahendi 3-1-1-31-10 p. 10 kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul süüdistuses näidata, milles seisnes süüdlase teo ebaseaduslikkus ning süüdistuse funktsiooni kandja peab süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.

1-13-5302 Kohus leidis, et U.P-le süüdistuse esitamisel on järgitud põhimõtet, mille kohaselt on süüdistuses ära näidatud, millise vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus ning kuidas ta oma käitumisega väljus normiga lubatud piiridest. Talle on süüks pandud kannatanute E. D. ja P. H. löömist rusikaga näo piirkonda ning kannatanute A . L. ja M. P. käte väänamises ja turvakontrolli läbiviimises viisil, mis tekitas kannatanutele füüsilist valu. Samuti käeraudade ebaseaduslikus, alusetult valu tekitavas viisis paigaldamises kõikidele kannatanutele. Süüdistuse kohaselt on nimetatud tegevusega rikutud PPVS § 30 lg 2 ja § 32 lg 1 p 1. Lisaks sellele on süüdistuses viidatud PPVS § 75 (isiku kohtlemise ja tema õigused järelevalvemenetluses) ning PPVS § 26 (vahetu sunni mõiste). Seega on süüdistuses ära näidatud süüdlase teo ebaseaduslikkus, viidatud vastavatele õigusnormidele ning süüdistus on nõuetekohane. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud tõendamist U.P süü eeltoodud õigusnormide rikkumises ning võimuliialduses KarS § 291 tunnustel. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles osas, kas U.P puhul oli tegemist ametiisikuga KarS § 288 lg 1 mõttes. PPA 01.01.2010 a. käskkirja nr. 7p kohaselt on U.P-le antud politseikonstaabli ametikoht (I kd. t.l. 83). 29.10.2011 a. PPA käskkirjaga nr. 1038p on U.P ametikoha ja ametinimetusena kinnitatud Lääne Prefektuuri arestimaja politseinik, nooremspetsialist. 20.02.2012 a. PPA käskkirjaga nr. 1,9-2/272p on U.P teenistusastet ülendatud konstaablist vanemkonstaabliks ametikohana arestimaja politseinik. Seega oli tema puhul tegemist KarS § 288 lg 1 ettenähtud ametiisikuga, kelle puhul oli täidetud KarS § 291 ettenähtud erisubjekti tingimus. U.P-le on esitatud süüdistus neljas kuriteoepisoodis nelja kannatanu osas. Esmalt hindab kohus tema süüdistust selles osas, mis puudutab võimuliialdust 02.08.2012 a. Läti Vabariigi kodaniku E. D. suhtes. -Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist nähtub, et E. D. toimetati Pärnu arestimaja kainestusmajja 02.08.2012 a. kella 18.15 ajal. Tema kainestusmajja toimetamise põhjuseks oli asjaolu, et joobeseisundis E.D. esinesid tugevad koordinatsioonihäired ning viibides Pärnus Pikk t. 18 maja hoovis ta lärmas, sõimas ja ei allunud korraldusele sealt lahkuda. Isikult on võetud hoiule tema isiklikud esemed. Samuti on protokollis märge, et tema suhtes on kasutatud sundi, s.o. käeraudu ajavahemikus kella 18.15 kuni 22.00-ni. Samuti on temal kella 22.05 ajal tuvastatud alkoholijoove 0,61 mg/l kohta. Sunni rakendamise põhjuseks on toodud otsest enesevigastuse ja vägivalla ohtu teiste isikute suhtes (t.l. 28 ning t.l. 28 p öördel). Samas puudub protokollis kirjeldus selle kohta, milles seisnes oht, et ta võib ennast vigastada või millist ohtu kujutas ta teiste isikute suhtes. Kohtu hinnangul on nimetatud asjaolude kajastamata jätmise tõttu protokoll puudulik. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel uuriti põhjalikult 02.08.2012 a. Pärnu Arestimaja turvakaamera videosalvestist (DVD plaat asitõendina, milline asub kriminaalasja juures). Salvestisel antud sündmuse kohta jäädvustatu osas on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (I kd. t.l. 32-33, 35, 36). Nimetatud salvestisele on jäädvustatud E.D. saabumine arestimajja, sündmused arestimaja koridoris ning valveruumis. Salvestiselt nähtub, et turvakontrolli tegemise ajal lööb süüdistatav E.D . kahel korral jalaga jalgade piirkonda. Seejärel, mõni hetk hiljem väänab tema kätt ning lööb teda kahel korral rusikaga näo piirkonda. Pärast seda toimetab U.P E.D. teda jakist kinni hoides valveruumist välja (I kd. t.l. 36). U.P kohtus antud ütluste kohaselt ei ole ta E.D. jalaga jalgade piirkonda löönud, kuid ta lükkas kannatanu jalad enda jalgadega laiali, et läbi viia turvakontrolli. Süüdistatava hinnangul muutus kannatanu agressiivseks ning püüdis korrapidaja letilt haarata esemeid, samuti muutusid süüdistatava hinnangul ohtlikuks tema pilk ning silmad. Soovides, et kannatanu oma pea teisele poole pööraks ning eemalduks, tegi süüdistatav kannatanu suunas käeseljaga löögi liigutuse, mis tabas kannatanut näo piirkonda aga mitte tugevalt. Süüdistatava ning tema kaitsja hinnangul ei

1-13-5302 väljunud U.P antud juhul oma tegevuses PPVS § 30 lg 2 ettenähtud vahetu sunni kasutamise piiridest. Hindamaks antud juhul süüdistatava käitumist, tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav politseiametnikuna pidi antud juhul kohaldama vahetut sundi ning kas selle kohaldamiseks esinesid vastavad, PPVS § 30 lg 2 ettenähtud alused, s.o. ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks ning kas U.P puudusid konkreetses olukorras muud alternatiivsete haldussunnivahendite kasutamise võimalused. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel oli kohtusse kutsutud spetsialistina ning andis ütlusi asjatundja R. K.. Süüdistatava kaitsja leidis, et R . K. ütlusi ei saa kohtus tõendina arvestada, kuna R . K., keda kuulati üle tunnistaja ülekuulamise reeglitest lähtudes, ei saa anda ütlusi KrMS § 66 lg 1 kohaselt tõendamiseseme asjaolude kohta, sest ta sündmust vahetult pealt ei näinud. Kohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Asjatundja ülekuulamist kohtulikul uurimisel reguleerib KrMS § 2921 , mille lõike 1 kohaselt juhindutakse tema ülekuulamisel KrMS § 2862-2891 ja § 291, millised reguleerivad tunnistaja ülekuulamist kohtuistungil. KrMS § 1091 lg 1 kohaselt on asjatundjaks füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul hinnata, milline on antud asjatundja pädevus. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel tegi kohus kindlaks, et R. K. töötab Sisekaitseakadeemia Politsei ja Piirivalvekolledži korrakaitse õppetooli assistendina ning tema igapäevasteks tööülesanneteks on õpetada õppeasutuses enesekaitset ja taktikat, samuti taktikat isikute kinnipidamisel ning nende suhtes sunni rakendamist. Kohus on seisukohal, et R. K. puhul on tegemist eeltoodud valdkonnas pädeva isikuga, kes on võimeline andma kohtus ütlusi asjatundjana. KrMS § 1091 lg 3 p 2 kohaselt võib asjatundja üle kuulata muude asjaolude kohta, mille kohta oskab asjatundja anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Eeltoodust järeldub, et asjatundja kohtuistungil ülekuulamine ning tema ütluste arvestamine tõendina, ei eelda ilmtingimata seda, et asjatundja on sündmuskohal viibinud ning juhtunut pealt näinud. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul uurimisel vaadeldi kohtus Pärnu arestimajas toimunud sündmuste videosalvestist ning näidati seda asjatundjale R . K., kes videosalvestise põhjal, lähtudes oma eriteadmistest, andis selgitusi aset leidnud sündmuste ehk tõendamiseseme asjaolude kohta. Seega saab kohtuistungil ütlusi andnud R. K. ütlusi tõendina arvestada. -R. K. hinnangul viis süüdistatav kannatanu suhtes turvakontrolli ebaõigesti. Kontrollitava isiku jalgade harki ajamine ei toimu mitte vastu jalgu löömise teel, nagu antud juhul U.P poolt kannatanu suhtes tehti, vaid jalg tuleb toetada vastu kinnipeetava jalga ning see siis üles tõsta. Antud juhul on aga kinnipeetule löögiga vastu jalga ilmselt tekitatud valu, kuna löödi isikule valutundlikku pahkluu piirkonda. Samuti tuleb enne sunni kohaldamist isikut hoiatada, mida aga antud juhul ilmselt ei tehtud. Seejärel jääb arusaamatuks, miks väänati kannatanu käsi selja taha ning miks löödi teda U.P poolt rusikaga näkku olukorras, kus kannatanu mingit füüsilist vastupanu ei osutanud. Asjatundja ütlustest järeldub, et füüsilise jõu kasutamine kannatanu E.D. suhtes eeltoodud viisil põhjendatud ei olnud, kuna kannatanu ei osutanud füüsilist vastupanu, ei rünnanud politseiametnikku, ei püüdnud põgeneda ega olnud oma käitumisega muul viisil ohtlik. Seega puudus vajadus sunni kasutamiseks ohu tõrjumiseks. Samuti ei nähtu videost asjatundja hinnangul, et E.D. rikuks arestimaja korrapidamisruumis korda ega alluks politseitöötaja korraldusele korrarikkumine lõpetada. Seega puudus U.P vajadus ning õigus kannatanu suhtes vahetu sunni kasutamiseks ning tema käitumine on hinnatav füüsilise vägivallana. -Kohus ei pidanud asjakohaseks ega põhjendatuks U.P vastuväiteid. Esmalt on videosalvestisest näha, et U.P mitte ei lükka E.D. jalgu turvakontrolli käigus harki asendisse, vaid lööb teda jalaga jalgade piirkonda. Sarnasele hinnangule jõudis videosalvestise

1-13-5302 vaatamisel ka asjatundja R.K.. Arusaamatuks ning põhjendamatuks jäävad ka U.P väited selle kohta, nagu muutunuks E.D. agressiivseks ning hakkas haarama korrapidaja letilt esemeid. U.P põhjendas kannatanust lähtuvat ohtu sellega, et viimase silmad olevat muutunud ohtlikuks ning ohtlikuks muutus ka tema hääletoon. -Videosalvestise põhjal jääb arusaamatuks süüdistatava seisukoht E.D. agressiivseks muutumise kohta, kuivõrd sellest ei nähtu kannatanu agressiivset tegevust. -Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist 02.08.2012 a. (I kd. t.l. 28) nähtub, et E.D. kuuluvatest esemetest võeti kainestusmajas hoiule püksirihm, mobiiltelefonid, tema pass, kaks poolikut suitsupakki ning tulemasin. Videosalvestisest ei nähtu, et kannatanu püüaks nimetatud esemeid haarata kavatsusega politseitöötajat rünnata. Samuti ei ole ka eeltoodud esemete puhul tegemist selliste esemetega, millega oleks olnud võimalik ka nende haaramisel tekitada reaalset ohtu politseitöötaja elule või tervisele. Arusaamatuks ning paljasõnaliseks jääb ka süüdistatava seisukoht selle kohta nagu muutunuks kannatanu pilk ja hääletoon ähvardavaks, kuivõrd taoline põhjendus annaks füüsilise vägivalla kasutamiseks ülemäära laiad volitused ning võimaldaks taolisel viisil rakendada vägivalda kontrollimatult ja sageli, kuna taoliste põhjenduste puhul on praktiliselt võimatu hiljem kontrollida nende paikapidavust. P õhjendatud ei ole süüdistatava seisukoht nagu oleks ta teinud üksnes käega liigutuse kannatanu näo suunas eesmärgiga, et kannatanu eemalduks . Videosalvestisest on selgelt näha, et esmalt süüdistatav väänab kannatanu kätt. Seejärel aga sooritab kahel korral löögi kannatanu näo suunas. Selgusetuks ja põhjendamatuks jääb miks pidanuks n.ö. kannatanu eemaldumiseks pärast tema käest väänamist tegema veel tema näo suunas kaks löögiliigutust, kusjuures ilmselgelt on märgatav, et mõlemad löögid tabavad kannatanut näkku tugevalt, kuna seda kinnitab kannatanu pea liikumine löökide puhul järsult tagasi. Kohus on seisukohal, et antud situatsioonis ei esinenud sellist olukorda, kus politseitöötajast süüdistataval tulnuks ohu kõrvaldamiseks kohaldada kannatanu suhtes sundi, kuna kannatanu tegevuses ei ole tuvastatud konkreetseid, viimase abinõuna PPVS § 30 lg 2 ettenähtud sunni kohaldamise aluseid. Lisaks eeltoodule ei ole E. D. puhul tuvastatud ka PPVS § 32 lg 1 p 1 ettenähtud käeraudade kohaldamisel aluseid. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et E.D. kinnitati ajavahemikuks kella 18.18 kuni 22.00 käeraudadega kainestuskambri nari külge. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist nähtub, et käerauad paigaldas E.D. U.P (I kd. t.l. 28 pöördel). PPVS § 32 lg 1 p 1 alusel võib politseitöötaja isiku suhtes kasutada käeraudu, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ning on alust arvata, et ta võib rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet. Eelnimetatud alustest on E.D. puhul kohe välistatud teise isiku ründamise võimalus, kuivõrd arestimaja korrapidamisruumis ei viibinud samal ajal teisi isikuid peale E.D. politseitöötajast süüdistatava, samuti ei ole kindlaks tehtud, et E.D . oleks rünnanud või kavatsenud rünnata mõnda teist isikut kainestuskambris. Samuti on välistatud suure varalise väärtusega hüve kahjustamine, kuna ei politsei arestimaja korrapidamise ruumis ega ka kainestuskambris taolisi suure varalise väärtusega hüvesid ei olnud. Seega jääb alusena üksnes võimalus, et E.D. võis politseitöötajale osutada füüsilist vastupanu. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist nähtuvalt kasutati käeraudu seetõttu, et E.D. puhul esines enesevigastuse oht ning vägivalla oht teise isiku suhtes. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei selgunud, milles seisnes E.D. puhul enesevigastuse oht. Asjaolu, et E.D. oli tugevas alkoholijoobes ei tähenda veel seda, et sellest tulenevalt esines igal juhul ka enesevigastuse oht. Kohtu hinnangul tähendaks see seda, et praktiliselt iga kord isikute kainestusmajja sattumisel tuleks nende suhtes sunnivahendina ennetamaks enesevigastusi, kasutada käeraudu, kuna reeglina toimetataksegi sinna isikud kelle joove on kas raske või äärmisel juhul vähemalt keskmine. Asjaolul, et E.D. käitumine ei kujutanud ohtu teisele isikule, kohus juba eelpool osundas. Seega puudusid E.D. suhtes ka alused tema kinnitamiseks käeraudadega kainestusmaja kambri nari külge.

1-13-5302 Kohus nõustub eeltoodu põhjal prokuröri seisukohaga, mille kohaselt tuleb PPVS § 75 kohaselt isikut kohelda järelevalve menetluses tema au ja väärikust teotamata ja inimväärikust alandamata. Kinnipeetud isiku alusetu löömine käega näkku, samuti tema kinnitamine käeraudadega pikaks ajaks kainestuskambri nari külge on eeltoodud põhimõttega ilmselges vastuolus. -Kohus peab antud süüdistuse osas vajalikuks teha täpsustus ning jätta sellest välja, et E.D . vabastati käeraudadest U.P poolt. Nimelt on U.P-le esitatud süüdistus selles, et ta paigaldas E.D. käerauad 02.08.2012 a. kell pärast kella 18.15 ning eemaldas need kell 22.00. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist (edaspidi protokoll) nähtub aga, et käerauad eemaldas hoopis politseiametnik H. K. (I kd. t.l. 28 pöördel). Kriminaalasja kohtulikul uurimisel kinnitas U.P, et kella 22-ks oli tema töövahetus lõppenud ning tema E.D. rakendatud käeraudu ei eemaldanud. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel andis tunnistajana ütlusi 02.08.2012 a. kainestusmajas politseiametnikuna töötanud H. K., kes kinnitas, et E.D. paigaldatud käerauad eemaldas tema. Lisaks väitis ta kohtule, et E.D. toimus intsident, kuid konkreetseid asjaolusid ta ei tea ega mäleta. Samas mäletas ta seda, et kainestusmajast vabanedes E.D. pretensioone ega märkusi ei olnud. Protokollist nähtub, et E.D . kainestusmajast vabanedes kaebusi, märkusi, taotlusi ega avaldusi esitanud ei ole (I kd. t.l. 28). Kohtu hinnangul ei ole see määrav ega välista E.D. suhtes eelnevalt toimunud vägivaldset kohtlemist. Vabanedes politsei kainestusmaja kambrist on sealt vabanevale isikule esmatähtis sealt kiire vabanemine. Selle nimel ei hakatagi reeglina esitama vabanemisel kaebusi ja pretensioone, kuna nende esitamine võib kinnipeetute arvates kaasa tuua täiendavaid protseduure, mistõttu vabanemine võib viibida. Pretensioone ning kaebusi hakataksegi esitama hiljem, pärast kinnipidamiselt vabanemist, kuna siis on nende esitamine vaba ning puudub politseiametnike survestamise oht. E.D. puhul ei saa ka jätta tähelepanuta asjaolu, et tegemist oli teise riigi, Läti Vabariigi kodanikuga, kelle esmaseks huviks ning sooviks oli ilmselgelt võimalikult kiiresti pärast vabanemist pääseda koju. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et politseiametnikust U.P käitumine kannatanu E. D. suhtes oli õigusvastane. -Järgnevalt analüüsib kohus U.P süüdistust kannatanu A. L. osas. -A. L. toimetati politseipatrulli poolt Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajja 23.08.2012 a., kus temal tuvastati alkoholijoove 0,5 mg/l kohta (I kd. t.l. 132-134). -Kannatanu A. L. ütluste kohaselt peeti ta kinni Pärnus Tallinna maanteel, kuna oli alaealisena alkoholijoobes. Politsei arestimajas tekkis tal verbaalne konflikt politseitöötajatega, peale mida kasutas U.P tema suhtes füüsilist vägivalda. Kannatanu ütluste kohaselt tekitati talle käeraudade paigaldamise ning käeraudades käte ülestõstmisega ning tema pikali paiskamisega füüsilist valu. Samuti tekitati talle valu pärast seda, kui ta oli pikali paisatud ning tema jalad suruti süüdistatava poolt vastu tuharaid. Kannatanu möönis, et ta võis politseitöötajaid pärast seda ähvardada, kui talle oli tekitatud valu käeraudade paigaldamisega, kuid täpselt ta enda öeldut ei mäleta. Samuti ei ole ta politseitöötajaid füüsiliselt rünnanud. Kannatanu ütlustel valutas tal juhtunu tagajärjel selg, samuti ei tundnud ta oma käsi. -Süüdistatava U.P väidetel väljendus arestimajja toimetatud A.L. üleolevalt ja ebatsensuurselt. Samuti ei allunud ta politseitöötajate korraldustele. Läbiotsimise käigus hakkas ta süüdistatavat ning teisi politseitöötajaid ähvardama tapmisega ning sõimas politseitöötajaid „fašistideks“. Kuna U.P pidas ähvardusi reaalseks ning A.L. osutas talle vastupanu (keeldus pärast maha paiskamist end keeramast, lubas jalaga lüüa jne.), asetas süüdistatav maas lamanud kannatanule põlve kaelale ning tegi tall nn. ristluku, et kannatanu ei saaks rabeleda ja politseitöötajat rünnata. Süüdistatava hinnangul ei ole ta ülemäärast jõudu ning alusetut sundi kannatanu suhtes kasutanud. -Süüdistatava vastuväited on kohtu hinnangul ümber lükatud järgmiste kohtulikul uurimise tuvastatud faktiliste asjaoludega. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel vaadeldud videosalvestisest 23.08.2012 a. (protokoll t.l. 37-39)

1-13-5302 nähtub, et U.P tõmbab kraest ning riietest kinni haarates A.L. seina äärde. Seejärel, mõne sekundi pärast teeb U.P jalaga löögi kannatanu jalgade suunas. Seejärel otsib U.P A.L. läbi, asetab tema paremale käele käerauad ning viib A.L. käe jõulise liigutusega selja taha ning painutab tema kätt nii, et A.L. kukub põrandale. Seejärel surub U.P A.L. vasaku käe selja taha ja asetab oma vasaku põlve A.L. kõrva peale, peale mida paigaldab A.L. vasakule käele käerauad ning kompab tema riideid. Pärast seda eemaldab ta A.L. püksirihma, võtab tema taskust esemed ning viskab need põrandale. Pärast A.L. läbiotsimist tõstab U.P maas lamanud A.L. raudus käsipidi maast üles ning painutab ja surub tema ülakeha korrapidamise ruumi letile. Seejärel ulatub samas viibiv politseitöötaja T. V. alkomeetri, millesse kannatanu puhub. Pärast seda surub U.P kannatanu kummargile ning sunnib enda jalaga A.L. võtma laiemat harkseisu ning kompab tema riideid. Seejärel, pärast kompamist haarab U.P A.L. jaki hõlmast, tõukab ta püsti ning suunab seina ääres olevale pingile istuma. Videosalvestisest nähtub, et süüdistatav kasutas A.L. suhtes vahetu sunni meetmeid. Seega tuleb kohtul hinnata, kas sunni kasutamine antud juhul oli põhjendatud. -Asjatundja R. K., kes andis hinnangu videosalvestise põhjal leidis, et kannatanu käitus rahulikult, füüsilist agressiivsust üles näitamata. Kuna tema poolt ei esinenud agressiivsust ega rünnet politseitöötaja vastu, ei olnud tema suhtes füüsilise jõu kasutamine põhjendatud. R.K. hinnangul on politseitöötaja poolt kasutatud sunni võtted vägivaldsed ning võivad tekitada vigastusi. Nii ei olnud õigustatud ega vajalik lüüa kannatanut seina äärde seisma paigutades jalaga vastu jalgu, kuna taoline löök võib kannatanule tekitada alusetut valu olukorras, kus viimane füüsilist vastupanu ei osutanud. Samuti on asjatundja hinnangul antud olukorras arusaamatu ja põhjendamatu kannatanu käe väänamine selja taha ning seejärel käeraudade paigaldamine. Jala hoidmine kannatanu kaelal olukorras, kus viimane on paisatud põrandale pikali, tekitab valu kannatanu kaelale ja kõrvale. Kuna videosalvestisest nähtub, et kannatanu oli paigal, ei rabelenud ega püüdnud end haardest vabastada, ei ole taolise võtte kasutamine põhjendatud. Lisaks sellele on asjatundja pidanud ebavajalikuks maas lamava kannatanu käte ja jalgade lukustamist, kuna maas lamaval kannatanul olid käed raudus ning tema liikumisvõime piiratud. Kannatanu ülestõstmine raudus kätest tekitab aga tugevat valu ning võib kaasa tuua selgroo vigastuse. Kokkuvõtvalt on asjatundja seisukohal, et U.P kasutas antud juhul kannatanu A.L. suhtes ebaproportsionaalset jõudu olukorras, kus isik füüsilist vastupanu ei osutanud ning kus tema liikumisvõime oli juba nagunii piiratud. Asjaolu, kui kannatanu osutaski verbaalset vastupanu ning väljendas end politseitöötajate suhtes väljakutsuvalt või ähvardavalt, ei anna alust ega õigustust tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamiseks. Kohtul ei ole alust asjatundja taolises hinnangus kahelda. -Kannatanu A. L. ema, tunnistaja J. L. ütluste kohaselt tuli tema poeg juhtunule järgneval päeval koju olukorras, kus tema jalgadel, kätel ja liigestel olid verevalumid (need olid n.ö. sinised), kriimustused kaelal ning kätel. Lisaks sellele valutas tema selg. Vigastuste kohta oli ta pojalt kuulnud, et need tekitati talle politsei arestimajas politseitöötaja poolt. Tunnistaja kinnitusel on tema poeg ühel korral veel viibinud politsei nn. kaineris, kuid siis tema suhtes vägivalda ei kasutatud ning kaebusi oma kohtlemise osas tal ei olnud. Tunnistaja ütlused kinnitavad seda, et alaealine A.L. viibis 23.08.2012 a. Pärnu arestimajas seoses alkoholijoobega. Kriimustused, verevalumid ning kaebused valu osas kinnitavad tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, kusjuures vigastuste olemus ja iseloom on selline, milline on ilmselt saadud arestimajas salvestatud tegevuse käigus. Kohus ei pea tõenäoliseks, et kannatanu sai eeltoodud vigastusi samal ajal kuskil mujal mõnelt teiselt, tuvastamata jäänud isikult. -Tunnistaja T. V. ütluste kohaselt toimetati A. L. 23.08.2012 a. Pärnu arestimajja seoses alkoholijoobega. A.L. ei allunud arestimajas korraldustele ning ähvardas politseinikke tapmisega. Kuna ei olnud teada, kas kannatanul on keelatud ning muid esemeid, millega ta oleks võinud politseitöötajaid ohustada, tuli talle teha turvakontroll. Samas olid tema ähvardused üksnes verbaalsed. Füüsiliselt A.L. kedagi ei rünnanud, samuti ei osutanud ta politseitöötajatele füüsilist

1-13-5302 vastupanu. -P. N., kes töötas 23.08.2012 a. politsei korrakaitse teenistuses kinnitas samuti, et alkoholijoobes A.L. käitus politsei arestimajas väljakutsuvalt sõimates ja ähvardades politseitöötajaid. Samuti ei olnud ta nõus ära andma oma asju ning ei tahtnud, et teda arestimajja jäetaks. Samas tunnistaja ei mäletanud, et A.L.oleks politseitöötajatele osutanud füüsilist vastupanu. Eeltoodud tunnistajate ütlused kinnitavad seda, et alaealine kannatanu oli 23.08.2012 a. politsei arestimajja toimetamisel tugevas alkoholijoobes, millest tingituna oli ka tema käitumine väljakutsuv. Samas ei kinnitanud kumbki tunnistaja seda, et A.L. oleks osutanud füüsilist vastupanu või politseitöötajaid rünnanud, s.o. neile reaalset ohtu kujutanud . Konflikt politseitöötajatega seisnes üksnes nende verbaalses ähvardamises ning korralduste eiramises. Arestimajas viibinute ütlustest nähtub, et A.L. ähvarduste sisu („eestlased ning politseinikud on fašistid“, „vanaisa tuleb püssiga siia ning laseb teid maha“ jms.) viitab ilmselgelt sellele, et tugevas alkoholijoobes A.L. ei olnud adekvaatne oma käitumises ning ei kontrollinud oma väljendusviisi. Viimasele asjaolule viitab ilmselgelt nn. ähvardus vanaisa kohta, kes tuleb jahipüssiga politseinikke maha laskma. Kohus nõustub politseitöötajast tunnistaja P. N. seisukohaga, kes hindas kannatanu käitumist ning väljaütlemisi „kui purjus inimese jutuna“, millel puudus A.L. seisundist tulenevalt reaalne, tõsiseltvõetav sisu ning mis võis mõjuda politseitöötajatele ebameeldivalt ning häirivalt, kuid mis ei andnud samas alust sellele reageerida vägivaldselt. -Videosalvestisest nähtub, et pärast seda, kui süüdistatav haaras kannatanul kraest, tegi ta jalaga löögi kannatanu jalgade suunas praktiliselt kohe, mõne sekundi pärast. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus prokuröri seisukohaga, mille kohaselt ei ole niivõrd lühikese ajavahemiku jooksul võimalik jätta täitmata politseitöötaja korraldust ning teda ka samal ajal ähvardada (U.P põhjendas jalaga jalgade piirkonda löömist sellega, et kannatanu ei täitnud tema korraldusi, samuti ähvardas tapmisega). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et U.P kasutas kannatanu A. L. suhtes füüsilist sundi, milline oli aga antud juhul ebaproportsionaalne ning põhjendamatu, kuna seda kasutati alaealise kannatanu suhtes, kes ei rünnanud ega ohustanud politseitöötajaid. Kohus on seisukohal, et kui põhjendada füüsilise sunni kasutamist üksnes seetõttu, et arestimajja toimetatud isik väljendas verbaalselt väljakutsuvalt ning ähvardas, annaks see alust laialdaseks füüsilise sunni kasutamiseks, kuna arestimajja toimetataksegi reeglina tugevas alkoholijoobes isikuid, kes sageli käituvad ebaadekvaatselt, häirivalt, ebatsensuurselt, solvavalt ning ähvardavalt. Ülaltoodud tegevusega väljus süüdistatav PPVS § 30 lg 2 kehtestatud vahetu sunni kasutamise lubatavuse raamidest, mille kohaselt on vahetu sund lubatav üksnes äärmuslikel juhtudel olukorras, kus muude vahenditega ei ole enam võimalik tagada kas ohu tõrjumist või korrarikkumise lõpetamist. -Järgnevalt analüüsib kohus U.P süüdistust M. P. osas. -Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et M. P. toimetati Pärnu arestimajja kainenemisele 25.08.2012 a. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli kohaselt tuvastati temal vigastusena nina veritsus (I kd. t.l. 31). Samas kriminaalasja kohtulikul uurimisel vaadeldud videosalvestisest temal arestimajja toimetamisel väliseid vigastusi ei nähtu. -Kannatanu M. P. avaldas kohtus, et tal ei olnud enne politseisse toimetamist vigastusi. Seal tekitati talle käeraudade panekuga füüsilist valu, samuti kinnitati ta kainestusmaja kambris käeraudadega nari külge, millest ta vabastati alles järgmise päeva hommikul. Kannatanu eitas politseitöötajate ähvardamist või neile füüsilist vastu hakkamist. Samas leidis ta, et võis olla rahulolematu ning seda ka väljendada. -Kohtuistungil uuritud videosalvestisest 25.08.2012 a. (I kd. t.l. 39-40) nähtub, et M. P. toimetati 25.08.2012 a. Pärnu politsei arestimajja kell 17.57. Käerauad paigaldati talle U.P poolt kella 18.00 ajal. Sellele eelnenud ajal lööb M.P. rusikaga valveruumi letile, samuti kohustatakse teda politseitöötajate poolt puhuma alkomeetrisse. Pärast seda, kui M.P . on enda esemed (püksirihm jm.) asetanud letile, suunatakse ta seina juurde, pärast mida lööb U.P käsi seinal hoidvale M.P. jalaga vastu mõlemat jalga, asetab kannatanu paremale käele käerauad ning tõmbab käe seinalt

1-13-5302 küljele. Seejärel tuleb kannatanu juurde teine politseitöötaja J . L., kes väänab selja taha kannatanu vasaku käe. Seejärel surutakse kannatanu U.P ja J.L. poolt rinnuli letile ning tõstetakse tema selja taga olevad raudus käed üles peale mida kompab U.P läbi kannatanu riided. Pärast seda paisatakse kannatanu politseitöötajate poolt põrandale pikali. Mõne aja pärast tõstab U.P M.P. selja taga olevatest kätest üles tõstes maast üles ning surub ta rinnuli letile. Mõne aja pärast asetab U.P käe M.P . kaelale ning tema pead alla surudes toimetatakse ta käed selja taha üles tõstetult selg ees liikudes ruumist välja. -U.P avaldas kohtus, et kannatanu M.P. käitumine pärast arestimajja toimetamist oli agressiivne. Kannatanu sõimas ning lõi rusikaga vastu lauda. Seejärel ei allunud ta korraldusele puhuda alkomeetrisse, vaid püüdis alkomeetrit enda kätte saada. Lisaks sellele ei allunud ta korraldustele esitada enda isikuandmed ning seista seina äärde. Süüdistatav põhjendas kannatanu üles tõstmist raudus kätest sellega, et kannatanu hakkas vastu ning ei võimaldanud läbi viia turvakontrolli. Samuti oli vajalik tema põrandale panek, kuna kannatanu sülitas dokumentidele. M.P. toimetamist selg ees korrapidaja ruumist ära põhjendas U.P sellega, et agress iivseid isikuid tulebki minema toimetada sellisel viisil, kuna sellega surutakse maha nende vastu hakkamise võimalused. U.P hinnangul viitasid M.P. agressiivsusele tema rusikaga löök korrapidamise ruumi letile, samuti tema kehahoiak ning silmavaade. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel asjatundjana ütlusi andnud R. K. asus videosalvestise põhjal järgmistele seisukohtadele. Esmalt ei näe R.K. üldse põhjuseid, miks pidi M.P . paigaldatama käerauad, kuivõrd videosalvestisest ei nähtu tema puhul selleks vajalikku agressiivset käitumist. Lisaks sellele kasutati asjatundja hinnangul käeraudade paigaldamisel valesid võtteid. Põhjendamatu oli asjatundja hinnangul kannatanu raudus kätest üles tõstmine, kuivõrd selline tegevus tekitab füüsilist valu õla piirkonnas ning võib kaasa tuua ka vigastusi. Samuti võib isik saada vigastusi tema taolisel viisil, raudus kätega maha paiskamisel. Isiku toimetamist ruumist välja selg ees, üles tõstetud raudus kätega pidas asjatundja kohaseks ohtlike kurjategijate või väga agressiivsete isikute puhul, milliseid aluseid aga antud juhul ei esinenud. Asjatundja hinnangutest järeldub, et M.P. käitumine ei olnud agressiivne ning ohtu kujutav. Asjaolu, et kannatanu võis väljendada verbaalset rahulolematust ning lüüa rusikaga vastu lauda, ei õigustanud tema suhtes sellisel viisil, vigastusi võimaldava füüsilise sunni rakendamist. Samuti ei täheldanud asjatundja seda, et M.P. oleks eiranud politseitöötajate korraldusi. -Videosalvestisest ei nähtu samuti seda, et M.P. käitumine oleks olnud agressiivne või teisi isikuid ohustav. Salvestisest on küll näha, et M.P. lööb rusikaga vastu lauda, kuid sellele ei järgne politseitöötajate reaktsiooni, millest järeldub, et tema käitumist ei peetud ohtlikuks ega agressiivseks. Videosalvestisest ei nähtu ka seda, et kannatanu eiraks politseitöötajate korraldusi ära andmaks oma esemeid, kuna on näha, et M.P. loovutab vabatahtlikult ning asetab letile enda püksirihma, samuti muud esemed. Kannatanule käeraudade paigaldamine koheselt pärast tema suunamist seina äärde välistab asjaolu, et käerauad paigaldati korraldusele turvakontrolliks mitteallumise tõttu, kuna niivõrd lühikese aja jooksul ei olnud M.P. võimalik korraldusi täita. Seega rakendati M.P. suhtes sunnivahendit (käeraudu) kohe pärast tema seina äärde suunamist võimaldamata tal vabatahtlikult alluda turvakontrolli läbiviimisele. Videosalvestises näha olevad jõulised tegevused raudus käte üles tõstmisel ning kannatanu maha paiskamisel, on ilmselgelt sellise iseloomuga, mis tekitavad nii füüsilist valu ning võivad kaasa tuua vigastusi. -U.P poolt põhjendati sunni ning füüsilise jõu kasutamist M.P . suhtes sellega, et tema kehahoiak ning silmavaade olevat muutunud ohtlikuks. Sarnaselt U.P-ga kinnitas kannatanu pilgu ohtlikkust (silmad olid imelikud ja pilk heitlik) kohtus ütlusi andnud tunnistaja Indrek Kõiv. Samuti väitis I.K., et M.P. käitumine oli „zombilik“ ja ebaadekvaatne ning tema pinges olek viitas sellele, et ta on valmis ründama. Kohtu hinnangul on taolised väited põhjendamatud. Esmalt jääb ebaselgeks U.P seisukoht kannatanu kehahoiaku ning pilgu muutumise kohta ohtlikuks. Kohtus vaadeldud videosalvestisest mingeid taolisi muutumisi M.P. olekus ei nähtu. Samas annab taoline ettekääne aluse kergekäeliseks

1-13-5302 sunni ning füüsilise vägivalla kasutamiseks, kuna taolist, sisuliselt kontrollimatut põhjendust on võimalik tuua enamikel juhtudel joobes isikute puhul, kuna juba joobest tulenevalt võib nende kehahoiakut ning pilku tõlgendada ähvardavana. Samuti tuleb arvestada veel seda, et joobes isikute puhul kaasneb nende välisele seisundile sageli ka ebaadekvaatne ning ähvardava tooniga verbaalne väljendusviis. Arvestades seda, et vahetut sundi ja füüsilise jõu kasutamist saab rakendada üksnes äärmuslikel juhtudel, ei olnud antud situatsioonis selle kasutamine õigustatud. Kohtus ütlusi andnud tunnistaja I. K. ütluste osas M.P. väidetava ähvardava oleku kohta nõustub kohus prokuröri seisukohaga, et I.K. asend sündmuskohal oli selline, kus tal ei olnud võimalik näha kannatanu nn. „ähvardavat pilku“. Sellest tulenevalt ei saa tema ütluste põhjal lugeda tõendatuks seda, et M.P. käitumine muutus ähvardavaks. Asjaolu, et M.P. oli n.ö. zombilik ja ebaadekvaatne, ei tähenda ilmtingimata seda, et isik on sellest tulenevalt nii ohtlik, et tema suhtes tuleks ennetava meetmena igaks juhuks kasutada füüsilist jõudu. -Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamis e protokolli on lisatud märkus M.P. esinenud vigastuse, nina veritsuse kohta. Kohus on juba eelpool märkinud, et videosalvestisest ei nähtu, et M.P. nina politseisse toimetamisel veritsenud oleks. Samas on videosalvestise lõpus näha, kuidas pärast M.P . minema toimetamist U.P põrandat verest puhastab kohas, kus M.P . maas oli lamanud (asitõendi vaatlusprotokoll I kd. t.l. 40). Eeltoodust järeldub, et M.P. sai ninavigastuse ajal, kui teda politseitöötajate poolt põrandale paisati. -Kainestuskambri töö arvestuse raamatu kohaselt paigutati M. P. kainestuskambrisse 25.08.2012 a. alates kella 17.57-st. Kuna ta oli agressiivne ja hakkas läbiotsimisel füüsiliselt vastu, paigutati talle kella 18.00 ajal käerauad (I t.l. 30). Tunnistaja O. P. ütluste kohaselt paigaldati M.P. ka kainestuskambris viibimise ajaks käerauad, kuna ta oli agressiivne ning lõhkus kambri ust. Antud asjaolu on aga vastuolus kainestuskambri töö arvestuse raamatus kajastatuga, kuna selle kohaselt paigaldati M.P. käerauad juba kella 18 ajal, s.o. kohe pärast kainestuskambrisse toimetamist. Kuna isik oli kinnitatud käeraudadega nari külge, ei olnud tal võimalik samal ajal kambri ukse juurde pääseda ning seda lõhkud a. Seega puudus eeltoodud alus M.P. käeraudadega kinnitamiseks magamisaseme (nari) külge. -Tunnistaja J. L. ütluste kohaselt ei täitnud arestimajja toimetatud joobes M.P . politseitöötajate korraldusi keeldudes puhumast alkomeetrisse ning oli agressiivne. Tunnistaja mäletas, et kuna kinnipeetu hakkas vastu, läks ta U.P-le appi, et maha suruda kinnipeetu vastupanu. Samuti tuli isik vastupanu osutamise tõttu toimetada raudus kätega ning selg ees kainestuskambrisse. Samas ei osanud tunnistaja selgitada miks paigaldati M.P. käerauad ning miks ta paisati turvakontrolli läbiviimiseks pikali põrandale. Tunnistaja ütlustest nähtub, et M;.P . oli tugevas joobes ning tema käitumine ei olnud kohati adekvaatne. Samas ei kinnita tema ütlused, et M.P. oleks oma käitumisega kujutanud ohtu politseitöötajatele. J.L. kinnitas, et turvakontrolliks isiku maha paiskamine on äärmuslik ja erandlik abinõu, mida tavaliselt ei rakendata, kuna sellisel viisil on turvakontrolli läbiviimne raskendatud. Tunnistaja ei osanud kohtule selgitada, miks kasutati M.P. suhtes eelnimetatud äärmuslikku abinõud ning milles seisnes kannatanu selline agressiivsus, et teda tuli ruumist minema toimetada erandlikul viisil, ülestõstetud kätega, selg ees, s.o. viisil mida kasutatakse asjatundja R.K. väidetel üksnes eriti agressiivsete isikute või ohtlike kurjategijate suhtes. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud, et M.P. käitumine oleks olnud eriliselt agressiivne, samuti ei olnud tema puhul tegemist ohtliku kurjategijaga. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kannatanu M.P. suhtes kasutati süüdistatava U.P poolt sundi PPVS § 26 mõttes ehk isiku mõjutamist füüsilise jõuga. Sunni kasutamine politseitöötaja poolt peab olema säästvaim ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Samuti tuleb silmas pidada, et kasutatav meede (sund) kahjustaks kõige vähem isikut, kelle suhtes sundi rakendatakse. Eelkirjeldatud viisil sundi kasutades M.P. suhtes käitus U.P aga põhjendamatult ning ebaproportsionaalselt. Tema tegevuse tagajärjel põhjustati kannatanule alusetult füüsilist valu, samuti tekitati talle maha paiskamisega olukorras, kus tema käed olid

1-13-5302 käeraudadest kinnitatuna selja taga, vigastuste oht. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et M.P. ei olnud mingil määral ohtlik ja tal puudus pärast talle käeraudade paigaldamist võimalus politseitöötajaid rünnata ning ohustada. Samas aga kasutati tema suhtes füüsilist sundi pärast käeraudade paigaldamist, s.o. olukorras kus M.P. oli juba ohutu. -Järgnevalt analüüsib kohus U.P käitumist kannatanu P. H. suhtes. -Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist nähtuvalt toimetati P . H. Pärnu arestimajja 02.09.2012 a. seoses sellega, et ta viibis avalikus kohas alkoholijoobe seisundis, tuigerdas ning räuskas. Tema suhtes on sunni vahendina kasutatud käeraudu. Samas ei nähtu protokollist, milles seisnes tema puhul oht enesevigastuseks või oht teise isiku suhtes, kuivõrd selle kohta vastavad märkmed protokollis puuduvad (I kd. t.l. 23). -Süüdistatava U.P ütlustel käitus Pärnu politsei arestimajja toimetatud ning joobes olnud P. H. üleolevalt. Samuti oli tema käitumine ebaadekvaatne, kuna temaga ei olnud võimalik kontakti saada. Saavutamaks kannatanuga kontakti ning äratamaks tema tähelepanu, lõi süüdistatav talle ühel korral lahtise käega näkku, milline löök ei olnud tugev. Pärast seda, kui U.P oli P.H. andnud korralduse tõusta ning minna leti juurde, lõi P.H . süüdistatavat rusikaga kõhtu ning tahtis tõusta. Ennetamaks P.H. rünnakut, kasutas U.P P.H. suhtes füüsilist jõudu ning tegi tema näo suunas löögi liigutusi. Pärast seda, kui P.H. oli pingilt maha kukkunud ning üritas tõusta, surus süüdistatav tema vastupanu maha ning üritas panna tema käsi raudu. Süüdistatava hinnangul ähvardas kannatanu talle n.ö. „molli anda“, mistõttu tuli teda takistada maast üles tõusmast. Süüdistatav eitas kannatanu löömist käeraudadega, ku id tunnistas seda, et löökide tagajärjel hakkas kannatul näost verd jooksma. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel avaldas kannatanu P. H., et ta toimetati Pärnu politsei arestimajja Pärnus Rüütli tänavalt, kuna ta oli alkoholijoobes ning tal tekkis politseitöötajatega verbaalne konflikt. Politsei arestimajas kohustati teda joobe tuvastamiseks puhuma alkomeetrisse. Kuna kannatanu oli ärritunud ja väljendas rahulolematust, siis tekkis tal politseitöötajatega verbaalne konflikt. Seejärel ründas süüdistatav P. H. lüües teda käega näkku tuues ettekäändeks selle, et P.H . olevat U.P kõhtu löönud. P.H. eitas süüdistatava löömist, kuid selgitas, et ta üritas ennast kaitsta ning teda rünnanud U.P eemale tõrjuda tõukamisega. Seejärel löödi teda süüdistatava poolt mitmel korral, mille tagajärjel kannatanu kaotas teadvuse. Järgmisel päeval, arestimajast vabanemisel olid kannatanul kehavigastused – verevalumid, vigastused huultel ja kulmul, halb enesetunne jm. Vigastustest tulenevalt kutsuti kannatanule 03.09.2012 a. kiirabi, kelle poolt fikseeriti tal ka peksmise tagajärjel tekkinud kehavigastused. Kohtu hinnangul esineb kannatanu ning süüdistatava ütlustes ning hinnangutes vastuolu. Süüdistatav U.P on küll tunnistanud kannatanu löömist, kuid põhjendanud seda enesekaitsega. Tema hinnangul ründas joobes ning agressiivne P.H . teda, lüües U.P rusikaga kõhtu ning oleks ilmselt veel rünnanud, kui süüdistatav ei oleks omapoolse ründamisega kannatanut vastu rünnanud. Kannatanu seevastu kinnitas, et esimesena ründas teda süüdistatav ning ta püüdis üksnes eemale lükkamisega end kaitsta. Hindamaks seda, kelle ütlusi saab pidada tõepärasemateks, tuleb kohtul hinnata, kelle seisukohta kinnitavad muud kriminaalasja menetlusega kogutud tõendid. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel vaatles kohus asitõendina kriminaalasja juurde liidetud DVD plaadil olevat salvestist Pärnu arestimajas 02.09.2012 a. toimunud sündmuse kohta (asitõendi vaatlusprotokoll I kd. t.l. 101-102). Videosalvestisest nähtuvad järgmised faktilised asjaolud – Pärnu arestimajja toimetatud P. H. tehakse kahel korral politseitöötaja T. V. poolt ettepanek puhuda alkomeetrisse. Videosalvestisest on näha, et P.H . nõuetekohaselt korraldust ei täida. Seejärel läheb samas ruumis viibinud U.P pingil istuva kannatanu juurde ning lööb teda parema käega näkku. Kannatanu rusikas käsi liigub U.P kõhu suunas peale mida lööb U.P pingil istunud P.H. kokku kuuel korral rusikaga näk ku. P.H. kukub põrandale. Politseitöötaja Tauno Väljaots seisab seejärel kaamera ette ning varjab vaatevälja, kuid näha on, et U.P

1-13-5302 kummardub maas lamava P.H. poole ning teeb parema käega löögi tema suunas. Seejärel paneb U.P maas lamava P.H. ühele käele käerauad ning keerab ta kõhuli. T.V. seisab endiselt selliselt kaamera ees nii, et ta varjab nähtavuse. Mõne aja pärast paigaldavad U.P ja T.V. kannatanule käerauad ning T.V. hakkab maas lamavale P.H. tegema turvakontrolli. Pärast seda tuleb vahepeal P.H. juurest ära läinud U.P uuesti tema juurde tagasi ning surub esmalt oma jala vastu kannatanut. Pärast seda, kui kannatanu juures käib korraks politseitöötaja P . N., kes võtab maast üles mingi eseme ja asetab selle letile, asetab U.P oma parema põlve P.H. kaelale ning jätkab turvakontrolli. Pärast seda tõstavad U.P ja T.V. P.H. maast üles ning toimetavad ta ruumist välja. Kohas, kus P.H. maas lamas, on maas näha pruunikat värvi laik. Teise kaamera salvestisest on näha kuidas T.V . ja U.P toimetavad P.H., kelle käed on selja taga raudus, arestimaja kambrisse. Kohtu hinnangul kinnitab videosalvestis kannatanu seisukohta, mille kohaselt ei rünnanud mitte tema politseitöötajaid, vaid politseitöötaja U.P ründas teda. Videosalvestisest on näha, et esmalt tegeleb P.H. politseitöötaja T.V., kes teeb kannatanule ettepaneku puhuda joobe tuvastamiseks alkomeetrisse. Seejärel sekkub aga sündmustesse U.P, kes läheb pingil istuva kannatanu juurde ning lööb teda lahtise käega näkku. Videosalvestisest järeldub, et löök oli tugev. Seejärel teeb küll P.H. löögi liigutuse süüdistatava suunas, kuid seda võib pidada pigem tõukeks, kui löögiks. Samas kui arvestada seda, et kannatanut oli juba käega näkku löödud ning välistatud ei olnud löömise jätkumine, on loomulik ja usutav, et kannatanu püüdis enese kaitseks löögi liigutusega süüdistatavat eemale tõrjuda. Kohus on seisukohal, et kui ka pidada P.H. liigutust U.P suunas löögiks, ei olnud tegemist ründe vaid enesekaitsega. Mitte mingil määral ei ole õigustatud U.P edasine tegevus, mille käigus lõi ta kannatut kuuel korral käega näo piirkonda, kuna taoline füüsilise jõu kasutamine ehk näkku peksmine on ilmselgelt ebaproportsionaalne maas lamava isiku võimalik vastupanu maha surumiseks. Salvestisest on näha ka see, kuidas U.P vahetab käerauad ühes käest teise ning teeb seejärel löögi liigutuse kannatanu näo suunas peale mida on näha, et kannatanu nägu on verine. Kohtu hinnangul lööb U.P antud hetkel kannatanut näkku käes olevate käeraudadega. Viimast asjaolu kinnitab ka see, et kannatanul hakkab nägu verd jooksma, kuna pärast tema minema toimetamist jääb sellele kohale, kus oli kannatanu pea, pruunikat värvi loik, mis on ilmselt veri. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et süüdistataval puudus õigustus kannatanut sellisel viisil lüüa nii lahtise käega, rusikaga kui ka käeraudadega, kusjuures eriti ohtlikuks tuleb pidada just viimast tegevust, kuivõrd käeraudadega löögi tagajärjel pea piirkonda võivad kaasneda tõsised, isegi eluohtlikud vigastused. Samuti oli alusetult füüsilist valu tekitav U.P poolt kannatanule jala tuharatele ning kaelale asetamine olukorras, kus P.H. maas lamades puudus võimalus vastuhakuks või süüdistatava ründamiseks. Kohtu hinnangul ei saa jätta tähelepanuta ka T. V. käitumist, kes seisis pärast P.H. maha paiskamist kaamera vaatevälja ette. Seistes valv ekaamera ees, takistas T.V. ruumis toimuva nähtavust ning takistas ka U.P tegevuse jälgimist. Kuna videosalvestisest on näha, et U.P kasutas P.H. suhtes füüsilist jõudu, on ilmne, et kaamera vaatevälja segamisega püütakse takistada ebaseadusliku tegevuse jälgitavust. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel videosalvestise põhjal selgitusi andnud asjatundja R . K. arvamuse kohaselt ei olnud U.P poolt pingil istuvale P.H. käega näkku löömine millegagi põhjendatud, kuivõrd füüsilist sekkumist nõudvat konfliktsituatsiooni ei esinenud. Asjatundja hinnangul P.H. süüdistatavat seejärel ei rünnanud, kuid püüdis end kaitsta edasiste löökide vastu (nn. U.P-le rusikaga kõhtu löömine). Ilmseks võimu liialduseks pidas R.K. seejärel toimunud kannatanu löömist U.P poolt mitmel korral rusikaga näkku. Samuti on asjatundja hinnangul taunitav kannatanu löömine käeraudadega, milline oleks õigustatud üksnes siis, kui oleks olnud ohus politseitöötaja elu. Taolist olukorda antud juhul kindlasti ei esinenud. Kannatanu käeraudadest maast üles tõstmisel ning tema transportimisel kasutati samuti valesid, kannatanut ohustavaid võtteid.

1-13-5302 -Peeter Nurmise ütluste kohaselt toimetas tema P.H . Pärnu arestimajja. Tunnistaja ütlustel P.H . politseisse toimetamisel vastupanu ei osutanud ning mingeid vigastusi tal siis ei olnud. Arestimajas toimus politseinikel P.H. rüselus ning pärast seda oli P.H . nägu verine ning talle kutsuti arestimajja kiirabi. Kiirabitöötajate viibimine Pärnu arestimajas 02.09.2012 a. ajavahemikul kella 18.00 kuni 18.15 on fikseeritud ka arestimaja valvekaamera videosalvestisel (protokoll I kd. t.l. 101-102) ning kiirabikaardi koopial (I kd. t.l. 135). Kuivõrd P.H. oli tugevas alkoholijoobes ning ilmselt ebaadekvaatne, keeldus ta siis arstiabist. -Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist (protokoll) 02.09.2012 a. nähtub, et P. H. kohaldati sundi käeraudade paigaldamisega, kuna esines enesevigastuse oht ning vägivalla oht teise isiku suhtes (I kd. t.l. 23). Riigikohtu lahendi 3-3-1-7-00 kohaselt tuleb protokollis märkida milles konkreetselt väljendub õigusrikkumine. Politseiametnike poolt teenistusalluvuse liinis antud hilisemad seletused ei saa asendada protokollis puuduva teo kirjeldust. Eeltoodust järeldub, et protokoll sunni vahendi kohaldamise osas P.H. suhtes oli koostatud puudulikult. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et P.H. paigaldati arestimajas käerauad, ta toimetati arestikambrisse ning kinnitati käeraudadega nari külge kuni nende eemaldamiseni 03.09.2012 a. kell 2.20. Kuna protokoll ei kajasta ega kirjelda seda, millistel alusetel oli sunnivahendi kohaldamine vajalik, tuleb taolist sunni kohaldamist lugeda ebaseaduslikuks, kusjuures arvestamata ei saa jätta asjaolu, et käeraudade ehk sunni kohaldamisega piirati oluliselt isiku põhiõigusi. Käeraudade kasutamise osas oli ka asjatundja R.K. seisukohal, et nende paigaldamine on põhjendatud siis, kui esineb füüsilise ründe oht, mida aga antud juhul ei esinenud. -Kiirabikaardi ning patsiendikaardi koopiast (I kd. t.l. 25,26-27) nähtub, et 03.09.2012 a. oli väljakutse kannatanu P. H. juurde seoses eelmisel päeval saadud traumaga. Patsient on esitanud kaebuse, et seoses eelmisel päeval toimunud peksmise ja peatraumaga on tal iiveldus ja oksendamine, peavalu ning tasakaaluhäired. Läbivaatuse käigus on kannatanul tuvastatud hematoom vasakul silmalaul ja paremal silmaalusel põsesarnal. Eeltoodud tunnuste põhjal on meedikud kahtlustanud peapõrutust. Meedikute poolt tuvastatud vigastused ning kannatanu poolt esitatud kaebused kinnitavad seda, et P.H. tekitati vigastusi füüsilise vägivallaga, kuivõrd ei ole tõenäoline, et temal tuvastatud vigastused –hematoomid silmalaul ning põsesarnal saadi mõnel muul viisil. Kiirabi visiit toimus 03.09.2012 a., s.o. järgmisel päeval pärast seda, kui P.H. oli viibinud arestimajas. Kuna kriminaalasja menetlusega ei ole tuvastatud, et P.H. oleks eeltoodud vigastusi saanud samal ajal kuskil mujal, on kohus seisukohal, et need tekitati talle 02.09.2012 a. Pärnu arestimajas. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel vaadeldud videosalvestisest, samuti muudest kriminaalasja menetlusega kogutud tõenditest järeldub, et vigastused tekitas talle U.P. -T. V. ütluste kohaselt ei allunud P.H . politsei arestimajas korraldustele. Selleks, et pingil istunud P.H. tõuseks, lõi U.P teda käega näkku peale mida P.H. tegi löögi U.P keha piirkonna. Seejärel lõi U.P P.H. mitmel korral näo piirkonda ning pärast seda panid U.P ja T.V. P.H. põrandale ja paigaldasid talle käerauad. Tunnistaja kinnitas, et P.H . nägu oli löökide tagajärjel verine. Pärast videosalvestise näitamist tunnistajale viimane tunnistas, et kannatanu suhtes kasutati U.P poolt alusetult vägivalda ning käeraudadega löömine on lubamatu. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et süüdistatav U.P ei kohelnud arestimajja toimetatud P. H. PPVS § 75 (KorS § 9) ettenähtud nõuete kohaselt, kuna tema suhtes sunni ning erivahendi (käeraudade) kasutamise õiguslikud alused (PPVS § 26, 30, § 32 lg 1, KorS § 74,75,76,79) puudusid. Eirates eelnimetatud õiguslikke aluseid, kohtles süüdistatav kannatanut järelevalvemenetluse käigus tema au teotades ning inimväärikust alandades. -Kriminaalasja kohtulikul uurimisel esitati prokuröri poolt veel fotod kannatanu P. H., milles on fikseeritud tema väidetavad vigastused pärast 02.09.2012 a. (I kd. t.l. 139-145). Kohus ei pidanud neid antud juhul arvestatavateks, kuna fotodelt ei selgu üheselt, millal nimetatud fotod on tehtud ning kas need puudutavad käesolevat kuriteosündmust. Juhul, kui need antud sündmust kajastavad,

1-13-5302 jääb selgusetuks miks ei esitatud neid juba varem, kohtueelses menetluses. Kohtu hinnangul on eeltoodud tõendi puhul tegemist kõrvaldamata kahtlusega ning kuna seda tuleb tõlgendada süüdistatava poole kasuks, jätab kohus antud tõendid arvestamata. KarS § 291 ettenähtud objektiivse koosseis nägi teo toimepanemise ajal ette vastutuse ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. Antud objektiivse koosseisu täitmiseks ei ole oluline, kas vägivallaga tekitati kannatanule tervisekahjustusi või muid kahjulikke tagajärgi. Kriminaalasja menetlusega on leidnud tuvastamist, et U.P puhul oli tegemist ametiisikuga KarS § 288 lg 1 mõttes, millisel asjaolul on kohus juba eelnevalt peatunud. Samuti on leidnud tõendamist, et kõikide käesolevas kriminaalasjas käsitletud juhtumite ajal täitis U.P vanemkonstaablina Lääne Prefektuuri Pärnu arestimaja politseinikuna ning arestimaja korrapidajana ametialaseid ülesandeid (I kd. t.l. 89). Ebaseaduslik vägivalla kasutamine seisnes U.P poolt selles, et ta alusetult lõi rusikaga kannatanuid E. D. ja P. H., tõstis A. L. üles kikivarvukile selja taha kätele kinnitatud käeraudadest ning paiskas ta põrandale ja viis tema suhtes läbi turvakontrolli valu tekitavalt selja taha kinnitatud käeraudadest üles tõstes . Samuti väänas käed valu tekitavalt selja taha ja paiskas põrandale pikali M. P.. Erivahendi ebaseaduslik kasutamine seisnes selles, et ta paigutas seadusliku aluseta, jõudu kasutades ja valu tekitavalt M. P. käerauad ja paiskas viimase põrandale pikali. Samuti kinnitas kainestuskambris pikemaks ajaks käeraudadega nari külge E. D., M. P. ja P. H.. Taoline, alusetult vägivaldne käitumine on vastuolus PPVS § 75 ettenähtud nõudega, mille kohaselt võib isikute põhiõigusi ja subjektiivseid õigusi piirata ainult seaduse alusel ning isikut tuleb kohelda järelevalvemenetluses tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Eeltoodud käitumisega on U.P poolt täidetud KarS § 291 ettenähtud objektiivne koosseis. Subjektiivsest küljest tuleb U.P käitumist lugeda teo toimepanemisena tahtlikult ning kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes kuivõrd U.P vägivalda ning erivahendeid (käeraudu) tahtlikult ning ebaseaduslikult kasutades seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise teades, et see saabub. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel väljendub selles, et alusetut vägivalda kannatanute suhtes kasutades (tegu) väljus U.P talle politseiametniku seisundist tulenevatest õigustest ning ületades neid, pani toime võimuliialduse (tagajärg). Karistuse kohaldamisest: KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Prokurör taotles U.P karistamist vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedases määras (2 aastat), millest osa karistusest, s.o. 6 kuud tuleks U.P-le reaalse vangistusena koheselt ära kanda. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega U.P puhul karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 ega karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Samuti ei tuvastanud kohus U.P puhul teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Hinnates U.P süü suurust, asus kohus järgmisele seisukohale – kohus nõustub prokuröri seisukohaga selles, et U.P politseiametnikuna on oma vägivaldse käitumisega kahjustanud isikute usaldussuhet riigi vastu, kuna politseitöötaja ja riigi esindajana, on ta kohustatud tagama õiguskorrast kinnipidamise ning kaitsma inimeste õigusi, sealhulgas ka vägivalla vastu. Oma vägivaldse ja õigusvastase käitumisega kahjustas ta politsei mainet ning usaldusväärsust. Samuti suurendab U.P süü suurust vägivalla kasutamine korduvalt, kokku nelja isiku suhtes (E.D .,

1-13-5302 A.L., M.P., P.H.). Eeltoodust tulenevalt ei ole U.P võimalik karistada KarS § 291 sanktsioonis ettenähtud kergema, s.o. rahalise karistusega. Samas tuleb arvestada ka muude asjaoludega, mis antud juhul vähendavad süüdistatava süü suurust. Kohtu hinnangul tuleb teha antud juhul vahet, kas vägivalda kasutati täiesti kõrvaliste õigusrikkumist mittetoimepannud, n.ö. kõrvaliste isikute suhtes või nende isikute suhtes kes ka ise õigusrikkumise toime panid ning provotseerivalt käitusid. Kohus leidis, et kuigi ka antud juhul oli süüdistatava poolt vägivalla kasutamine ebaseaduslik ning taunitav, tuleb karistuse kohaldamisel siiski eelnimetatud asjaolusid arvestada. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et kõik kannatanud olid politsei arestimajja toimetamisel tugevas alkoholijoobes. Nende käitumine oli provotseeriv ja üleolev ning kohati ka ebaadekvaatne. U.P on enne käesolevas kriminaalasjas käsitletud juhtumeid täitnud oma tööülesandeid eeskujulikult, mille eest on teda autasustatud politsei teenistusristiga „10 aasta laitmatu teenistuse eest“ (I kd. t.l. 138). Distsiplinaarkaristusi talle kohaldatud ei ole. Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et U.P-le tuleb mõista karistusena vangistus sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, kuid seda täies ulatuses KarS § 73 kohaselt tingimisi 3 aastase katseaja kohaldamisega. Kohtu hinnangul tagab eeltoodud karistus selle, et U.P hoidub edaspidi uute süütegude toimepanemisest ning tagab ka õiguskorra kaitse huvid, kuna karistuse kohaldamisega antakse teada, et politseiametniku ehk õiguskorra kaitsja poolt taoliste vägivaldsete tegude toimepanek on taunitav ja karistatav. Tsiviilhagi käesolevas kriminaalasja esitatud ei ole. Asitõenditena on kriminaalasja juures CD plaadid salvestistega Lääne Prefektuuri Pärnu Arestimajas 02.09.2012 a., 02.08.2012 a., 23.08.2012 a., 24.08.2012 a. ja 25.08.2012 a. salvestatud sündmuste kohta. Eelnimetatud asitõendid tuleb jätta kriminaalasja juurde. Menetluskuluna tuleb süüdistatavalt KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel riigi tuludesse välja mõista kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemis kulu summas 0.45 eurot. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb U.P-lt välja mõista riigi tuludesse sundraha summas 585 eurot seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Teet Olvik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.